Valge ahv/„Vana Forsyte“ ja „Vana Mont“
Kuues peatükk.
Nõnda segases meeles ära minnes astus Fleur kellelegi liigatuttavale peaaegu varvastele, kes seisis nagu sünges mures ühe Alma Tadema ees, nagu mõtleks ta turuhindade muutlikkuse üle järele.
„Isa! Sina linnas? Tule kaasa einele, ma pean koju ruttama.“
Ta võttis isal käe alt kinni ja „Eeva“ ning tema vahele asudes viis ta tema minema, mõeldes: „Nägi ta meid? Võis ta meid näha?“
„On sul küllalt riideid ümber?“ lausus Soames.
„Küllalt!“
„Seda ütlevad naised alati. Idatuul ja kael sul nii paljas! Noh, ma ei tea.“
„Ei, isa, aga mina tean.“
Hallid silmad mõõtsid teda pealaest jalatallani.
„Mis teed sa siin?“ küsis isa. Ja Fleur mõtles: „Tänu jumalale, ta ei näinud. Muidu ta poleks küsinud.“ Ja ta vastas:
„Mul on huvi kunsti vastu, kallis, nagu sinulgi.“
„Mina asun sinu tädi juures Green Streetil. See idatuul on mu maksa riivanud. Kuis on lugu sinu – kuidas on Michaeliga?“
„Oo, pole viga, niisama. Eile oli meil lõunasöök.“
Aastapäev! Realism virgus Forsyte'is ja ta vaatas tütrele alt üles silmi. Kätt mantli tasku pistes ütles ta:
„Mõtlesin selle sulle tuua.“
Fleur nägi lapergust eset, mis mässitud roosa siidpaberisse.
„Kallis, mis see on?“
Soames pani asja tasku tagasi.
„Pärast näeme. Keegi einel?“
„Ainult Bart.“
„Vana Mont! Oh jumal!“
„Kas sulle Bart ei meeldi, mu kallis?“
„Ei meeldi? Temal ja minul pole midagi ühist.“
„Mina arvasin, et teie otsustate asjade üle üsna vennalikult.“
„Tema on tagurlane,“ ütles Soames.
„Ja mis oled sina, taadike?“
„Mina? Mis peaksin ma siis olema?“ Nende sõnadega kinnitas ta seda ebamäärast politikat, mida ta vananedes ikka enam ja enam hakkas pidama arukale inimesele ainukeseks kohaseks.
„Kuis on ema?“
„Hästi. Ma ei saa teda nähagi – tal on oma ema seal – kolavad ümber.“
Kunagi ei nimetanud ta madam Lamotte'i Fleuri vanaemaks – mida vähem tütar oma prantsuse sugulastega tegemist tegi, seda parem.
„Oo!“ ütles Fleur. „Seal on Ting ja kass!“ Tina-a-ling, keda ümmardaja paela otsas talutas, püüdis lõõtsutades ja ähkides kuhugi võrele ronida, millel istus kass, küürus ja päranisilmil.
„Anna ta siia, Ellen! Tule mamma juurde, kallike!“
Ting-a-ling tuli, kuid tõelikult ainult sellepärast, et teisale ei pääsenud; nohisedes ajas ta karvad püsti ja pööras pead tagasi.
„Mulle meeldib, kui ta on loomulik,“ ütles Fleur.
„Mahavisatud raha selle koera eest,“ ütles Soames. „Sul peaks olema bulldog ja ta peaks magama trepikojas. Sissemurdmistel pole lõppu. Sinu tädil varastati uksenui.“
„Saja uksenuia pärastki ei loobuks ma Tingist.“
„Ühel ilusal päeval varastatakse ta sul ära – see tõug on moes.“
Fleur avas välisukse. „Oo!“ ütles ta, „Bart on juba siin!“
Läikiv kübar seisis Soamesi kingitud marmorkapil, mis pidi varjama mantleid ja koid eemale hoidma. Soames pani oma kübara teise kõrvale ja vaatles neid. Nad olid üsna sarnased – suured, kõrged, läikivad ja sama nimi sees. Ta oli tagasi pööranud „torukübara“ moe juurde üldise ja söestreigi äpardumise järel 1921. a., sest loomusund ütles talle, et revolutsioon on nüüd pikemaks ajaks usalduse kaotanud.
„Mis puutub sellesse,“ ütles ta roosat pakki taskust võttes, „siis ei tea ma, mis sa temaga peale hakkad, aga siin ta on.“
See oli haruldaselt lõigatud ja värvitud opaal tillukeste briljantide ringis.
„Oo!“ hüüdis Fleur. „Kui vaimustavalt kena!“
„Laineil hälliv Venus või midagi selletaolist,“ lausus Soames. „Haruldane. Ta vajab tugevat valgust.“
„Kui kena! Ma panen ta kohe ette.“
Venus! Kui isa oleks teadnud! Ta langes isale kaela, et oma segadust varjata. Oma harilikus rahus võttis Soames vastu tütre palge puutumise oma siledaksaetud põsel. Milleks oma tundmusi väljendada, kui nad mõlemad teadsid, et tema omad olid Fleuri omadega võrreldes kahekordsed.
„Pane ta ette,“ ütles isa, „ja näita siis!“
Lakitud raamiga peegli ees kinnitas Fleur kingi kaela. „Tore! Tänan sind, mu kallis! Jah, sinu kaelaside on otse. See valge serv meeldib mulle. Seda peaksid sa alati mustaga kandma. Lähme nüüd!“
Ja ta vedas isa oma hiina tuppa. See oli tühi.
„Bart on vististi Michaeliga ülal, räägib oma uuest raamatust.“
„Tema eas veel kirjutada?“ ütles Soames.
„Noh, taadike, ta on sinust aasta noorem.“
„Mina ei kirjuta. Pole nii hull. Jälle mõned moodsad sõbrad?“
Ainult üks – Gurdon Minho, romanist.“
„Mõni uuest koolist?“
„Mitte, isa! Sa oled ju vististi Gurdon Minhost kuulnud – ta on ju igivana.“
„Minule on nad kõik ühesugused,“ lausus Soames. „Ollakse temast heas arvamises?“
„Ma arvan, tema sissetulek on sinu omast suurem. Tema on peaaegu klassik – ootab ainult surma.“
„Muretsen ühe tema raamatu ja loen seda. Kuidas oli ta nimi?“
„Muretse omale „Suured ja väikesed kalad“, Gurdon Minho. Jääb see sulle meelde, eks?“ Oo! Seal nad ongi! Michael, vaata, mis isa mulle tõi!“
Ta võttis mehe käe ja tõstis selle kaela juurde opaalile. „Nähku nad mõlemad, kui heas vahekorras me oleme,“ mõtles ta. Kuigi isa polnud teda Wilfridiga näinud, ometi ütles südametunnistus temale: „Kõvenda oma auväärsust, sest sa ei tea, kui palju sa tulevikus selle toetust vajad.“
Ja salakesi vaatles ta kahte vana. „Vana Monti“ ja „Vana Forsyte'i“ (nõnda nimetas Bart tema isa, kui tal oli sellest Michaeliga juttu) kohtamised ajasid talle ikka naeru peale, kuigi ta hästi ei teadnud miks. Bart teadis kõik ja tema teadmised olid ilusasti köidetud ja täpselt välja antud vaimu poolt, kes seotud „kaheksateistkümnenda sajandiga“. Fleuri isa teadis ainult seda, mis temale tulus, aga tema teadmised olid köitmata ja korralikult välja andmata. Kuigi tema oli hiline viktoorialane, ometi oli ta valmis tarvilikul korral ka veel hilisemat aega kasutama. „Vana Mont“ uskus traditsiooni, „Vana Forsyte“ mitte. Fleuri terav pilk oli juba ammugi vahet märganud, mis rääkis tema isa kasuks. Ometi oli „Vana Monti“ kõne palju aktuaalsem, elavam, hiilgavam, lobisevam, andes mõista, et ollakse ikka hästi informeeritud; „vana Forsyte“ oli vähesõnaline ja asjalik. Tõesti võimatu otsustada, kumb neist oli parem muuseumiese; ja mõlemad nii hästi alal hoidunud!
Kätt nad teineteisele just ei annud, aga Soames tähendas ilma peale. Ja peaaegu silmapilk asusid nad pühapäevasele lõunasöögile, millelt Fleuri püsiv tahtepingutus oli lõpuks võtnud igasuguse ühenduse briti rahvusliku iseloomuga. Nõnda siis jõid nad hummerkoktaili ja sõid kanamaksast risottot, omelette au rhumi ja magusaks roaks midagi, mis püüdis olla võimalikult hispaanialik.
„Mina käisin Tate galeriis,“ ütles Fleur; „minu arvates on see nii liigutav.“
„Liigutav?“ küsis Soames nina krimpsutades.
„Fleur arvab, sir, et nii palju vana inglise kunsti korraga näha on nagu lastenäitusel viibimine.“
„Seda ei mõista ma,“ ütles Soames kangelt. „Seal on nii mõnigi hea teos.“
„Kuid mitte täiskasvanuilt, sir.“
„Ah! Teie noored peate kogu oma hullumeelset osavust küpsuseks.“
„Seda Michael ei arva, isa. On üsna õige, et inglise maalikunstil puuduvad tarkusehambad. Silmapilk võite tema vahet märgata ükskõik missuguse maisemaa maalikunstiga.“
„Ja jumalale tänu!“ pistis sir Lawrence vahele. „Selle maa kunsti ilu on tema süütus. Politiliselt oleme kõige vanem ja esteetiliselt kõige noorem maailmas. Mis teie arvate, Forsyte?“
„Turner on minule küllalt vana ja tark,“ ütles Soames lühidalt. „Kas P.P.R.S-i tulete? Istung teisipäeval?“
„Teisipäeval? Me tahtsime minna ju faasaneid laskma, Michael, eks?“
Soames urises. „Need laseksin oodata,“ ütles ta. „Me seame aruande kokku.“
„Vana Monti“ mõjul oli Soames selle tõusva ettevõtte – Providential Premium Reassurance Society – juhatuses koha saanud, kus tal, õigust öelda, kuigi mõnus polnud istuda. Kuigi statistiliste keskmiste seadus oli üks kindlamaid, ometi oli olukordi, mil tema kippus rahutuks muutuma. Ta piilus üle oma nina. Kerge kaal – sel kitsa otsaesisega ja liikuvate kulmudega baronetil – nagu pojalgi. Ja ta lisas äkki: „Ma olen mures. Kui ma varem oleksin teadnud, et Elderson on seal ninamees, vaevalt oleksin siis juhatusse astunud.“
Näis nagu püüaks „Vana Monti“ näo üks pool teisest lahkuda.
„Elderson!“ ütles ta. „Tema vanaisa oli minu vanaisa valimisagent Reform Bill'i päevil; tema viis mu vanaisa läbi kõige ebaausamail valimistel, mis kunagi olnud – ostis iga hääle, suudles iga taluniku naist. Suur aeg, Forsyte, suur aeg!“
„Ja möödas,“ ütles Soames. „Mul pole usku ühe inimese otsustusvõime usaldusse sel määral, nagu teeme seda Eldersoniga; mulle ei meeldi see väliskinnitusäri.“
„Armas Forsyte, esijärgu pea, sel Eldersonil; tunnen teda kogu eluaeg, õppisime üheskoos Winchesteris.“
Soames ohkas sügavasti. Selles „Vana Monti“ vastuses peituski suur osa tema rahutuse põhjustest. Juhatuses olid aina mehed, kes nii-öelda üheskoos Winchesteris õppinud. Mine või hulluks! Nemad kõik olid sedavõrt auväärt, et võimatu oli üksteise tegusid silmas pidada või üldist tegevuspolitikat arutusele võtta. Veel halvem kui kartus eksituse või pettuse pärast oli nende kartus näidata vastastikku usaldusepuudust. Ja see oli loomulik, sest vastastikku üksteist mitte usaldada oli vahenditu halbus. Nagu Soames teadis, püütakse vahendituist halbustest ikka kõrvale hoiduda. Tema rahutuse tõelikuks arendajaks oli isa Jamesilt päritud kalduvus hommiku kella kahe ja nelja vahel valvata, kus kerge kahtluse tupest koorub valmis hirmuliblikas. P.P.R.S. oli sedavõrt aukartust äratav ettevõte ja Soames oli temaga nii lühike aeg ühenduses seisnud, et oli liiga julge hädakella kuulda, eriti sellepärast, et ta oleks pidanud lahkuma juhatusest ja aastas saadavast tuhandest naelast, kui ta kuulis hädakella ilma kellata ja hädata. Aga mis siis, kui häda oli ometi olemas? Selles see asi oligi. Ja seal istub see „Vana Mont“ ja räägib oma faasanitest ja vanaisast. Selle mehe pea oli liiga väike. Ja pähe turgatas kurb mõte: „Pole siin ainustki hinge, ka minu oma tütar ühes arvatud, kes suudaks asju tõsiselt võtta.“ Ta vaikis. Krabin küünarnuki juures äratas ta. Tema ja tütre vahel toolil oli istuma tõusnud see siidahvi-taoline koerake. Lootis ta temalt midagi? Ühel ilusal päeval pillab ta küll oma silmad pealuust. Ja ta ütles: „Noh, mis siis sina tahad?“ Kuidas see väike loom talle oma silmadega kui saapanööpidega otsa vahtis! „Säh,“ ütles ta, pakkudes talle soolatud mandlit. „Seda sa ei söö muidugi.“
Ting-a-ling sõi.
„Selle söömiseks on tal otse kirg, taat. Eks ole, mu kallis?“
Ting-a-ling pööras oma silmad üles Soamesi poole, keda läbistas imelik tundmus.
„See väike loomake vist armastab mind,“ mõtles ta, „ta vahib mulle alati otsa.“ Ta puutus sõrmega koera nina. Ting-a-ling limpsas teda kergesti oma kõvera mustja keelega.
„Vaene mees!“ lausus Soames tahtmata ja pöördus „Vana Monti“ poole.
„Ärge tuletage minu märkust meelde!“
„Armas Forsyte, mis see siis oli?“
Helde taevas! Ja tema istus niisuguse mehega juhatuses! Jumal seda küll teab, mis teda ajas uut kohta vastu võtma, ei ta ju vajanud raha ega soovinud ka uusi muresid. Niipea kui tema oli direktoriks saanud, hakkasid Winifred ja teised perekonnaliikmed aktsiaid omandama, et tulumaksu tasa teha – seitse protsenti eesõigustatud aktsiatelt, üheksa harilikelt – alalise viie protsendi asemel, millega nad oleksid pidanud rahulduma. Nõnda see oli – ta ei saanud muidu liikuda, ikka pidid teised tal kannul olema. Tema oli rahaasjus ikka kindel ja usaldatav juht olnud. Tema eas veel muresid kanda! Tema silmad otsisid lohutust opaalilt tütre kaelal – ilus asi, ilus kael! Noh! Tütar näis küllalt õnnelik olevat – oma kahe aasta eest olnud hullustuse oli ta unustanud! Selle eest võis igatahes tänulik olla. Nüüd vajas ta veel last tasakaalustamiseks selles moodsas paaripenniliste kirjanikkude, maalijate ja muusikute rodus. Kergemeelne seltskond, aga Fleuril on peakene õlgadel. Kui tal oleks laps, paneks ta veel teine kakskümmend tema nimele. Mis tema emas hea oli – tasakaal rahaasjus, hea prantsuse meetod. Ja Fleur – nagu tema teda tundis – seadis suu sekki mööda. Mis see siis oli? Sõna „Goya“ puutus tema kõrvu. Uus elulugu ilmumas? Hm! See kinnitas tema pikkamisi kasvavat veendumust, et Goya tõuseb jällegi tipule.
„Ma arvan, sellest tuleb lahkuda,“ ütles ta pildile näidates. „Keegi argentiinlane on siin.“
„Oma Goyat müüa, sir?“ Rääkija oli Michael. „Mõtelge ometi, kuidas teid praegu kadestatakse.“
„Kõike ei saa omada,“ ütles Soames.
„Reproduktsioon, mis me „Uue eluloo“ tarvis lasksime valmistada, õnnestus väga hästi. ,Soames Forsyte, Esq. omandus'. Kannatage vähemalt, kuni raamat ilmub, sir!“
„Näilikkus või tõelikkus, eh, Forsyte?“
Pilkas ehk see kitsapealuine baronet?
„Mul pole perekondlikku pärandust,“ ütles Soames.
„Ei, aga meil on, sir,“ lausus Michael; „te võiksite ta Fleurile jätta.“
„Nojaa,“ ütles Soames, „eks vaatame, kas maksab.“ Ja ta vaatas oma tütrele otsa.
Fleur punastas harva, aga praegu võttis ta Ting-a-lingi ja tõusis hispaania laua äärest. Michael järgnes temale. „Kohv teises toas,“ ütles ta. „Vana Forsyte“ ja „Vana Mont“ tõusid pühkides oma vuntse.