Võrumaa jutud/Vanad sõbrad

←Vihmatark

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Jõetõbras→

EPUB

Vanad sõbrad

Suur kära oli juba lõppenud ja viimastest koledatest röögatustest kajas veel mets kahel pool teed. Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitand ja teind äsja kuuldud hääli järele. Olid sääl segamini kõik hääled: madal ja kole, kui Säinas karjus „appi”, ja peen ja kriiskav, kui Marjak tõmbas tal kõrva pääst maha. Ning muid vahepäälseidki hääli oli veel palju ning nad kostsid heledas sügisõhtu õhus kui orelist, kandusid põõsast põõsasse, vajudes ja tõustes, ning tulid iga silmapilgu tagant Marjakule uuesti kuuldavale, otsekui karjuks kannataja veel metsas järele jätmata.

Ent Marjak istus maanteekraavi äärel. Kiheles ja väänles, rabeles jalgadega ja ei teadnud, kuhu käsi panna. Kael oli kõveras ja pää vajund ettepoole ja üle keha käisid nõksatused ja värinad, otsekui istuks ta sipelgapesas. Aga suu jahvatas veel poolkuuldavalt sajatusi:

„Joosku sul silmamunad tühjaks... Joosku kuul pääst läbi... Saagu sa sada aastat vanaks... Murdugu sul hambad suus maha...”

Sest Marjak oli äärmiselt vihane. Ära pääsis Säinas käest ilma põhjalikku sauna saamata. Rabeles lahti käest ja jook­sis metsa, ja mine nüüd püüa tonti veel kust! Ega ta end kunagi Marjaku kätte julge anda, ja nii jääb ta teenit palk tasumata. Kuri jääb kätte tasumata ja Marjak ei leia õigust. Sest ei ole Marjakul suuremat vaenlast maa pääl kui Säinas, too punase habemega logard, kelm ja suur petis, ise muidu veel peremees. Vana sõbra sööb ära elavalt, irvitab päälegi. Oli seltsimees kunagi, kui kaevasid koos kraave ja lõid Sõrõstu metsas liipreid. Olid nii vaesed tükitöömehed mõle­mad ja said hästi läbi. Jõid koos ja ei sõimand kunagi. Taht­sid olla sõbrad ja selle sõpruse kinnitamiseks ei hoolind vahel tervest nädalas teenit palgast. Aga nüüd saand Säinas Mar­jakul kõrilõikajaks. Nüüd on Säinasel talu, aga Marjakul ei ole. Pettusega saand Säinas endale talu ja läheb pettusega mõisnikuks. Marjak usaldand teda seni kui sõpra ja lasknud temal end häbematult koorida. Marjakki tahtnud elada, aga Säinas ei lase. Marjakki tahtnud saada kergemalt kopikat ja hakand rändavaks kaupmeheks, sest ausale mehele ei tule raha ise koju. Raha peab ilmast korjama. Kuid juba alguses lööb Säinas tal jalad alt ära ja teeb vaeseks kui roti. Marjak tahtnud osta hääd hobust, et aitaks sest nii kümneks aastaks, ja Säinas pakkund oma. Kiidab oma hobust kui mustlane ja pakub vägisi müüa, aga hinda nõuab kõrget. Marjak ei aima paha midagi ja ostab hobuse ära ja annab Säinasele kõik oma raha ära ja pottide-kausside ostmiseks teeb laenu. Kuid sääl on nüüd see hobune Marjaku selja taga! On see üldse hobune? Nahk on see ja setu seebiluu, muud midagi! Kust võis Mar­jak teada, et Säinas söötis oma hobusesanti pool aastat enne müümist suhkru ja kanamunaga ning poetas toidu sisse maarjajääd? Nüüd on hobune keset teed, kõrvad ripakil kui linnukoeral, alumine mokk lakub teelt liiva, jalad neljale poole harki ja varesed lendavad vahelt küljeluude. Marjak peab piitsaga kaitsma vareseid kaugele, sest muidu rikuvad ära naha ja silmad nokivad vaesel loomal enne surma veel pimedaks. – Ja kõigest kaks nädalat on olnud hobune Mar­jaku käes. Kaeru ei söö, heinu ei tunnegi ja vett nähes rapu­tab pääd. Ja vedu ei võta, Marjak tõmmaku kas või ise. Piit­sast ei hooli ja kaigast saades väristab turja. Marjak ronigu raipega maanteel külainimeste naeruks ja needku oma sündimispäeva. Kinkigu oma mitme aasta jooksul kogut kopikas jumalamuidu Säinasele ja kannatagu pärast veel mitme mil­joni eest häbi ja kolme taevariigi eest südamevalu. Ei saa kõike seda siia paikagi jätta, sest igaüks teab ja tunneb Mar­jaku hobust ja koormat, ja nii tuleb naeru veel rohkem. Kausse enam niikuinii müüa ei saa ja Marjaku seljas on nii­moodi veel suur võlg. Marjak on hobuseraipe küljes kinni kui pigis ja ei pääse lahti, mine kas või ühes hauda. Edasi ta hobune enam ei lähe ja võib-olla ongi juba surnud – Mar­jaku süda ei kanna üle õla sinna vaadatagi.

Oleks võind ju Säinas võõrale oma raipe kaela määrida. Müünd ta laadal kaugele ära ja võõrale mehele. Nii maailm elab. Aga müüa oma tuttavale ja pressida välja veel viimane kopikas, see on kuritöö. Ja kui Marjak on teel viimaks hädas, tuleb talle Säinas vastu, ja oleks ütelnud mõistliku sõnagi. Tuleb ja naerab kaugelt:

„Tere, setu!”

Arvas vist ka, et Marjak on loll. Ei kartnudki ega hoidund kaugele, kui Marjak haaras kinni ta turjast ja lõi saapaninaga makku. Siis lõi rusikaga nina kõveraks ja kolmanda ropsuga tõmbas kõrva pääst. Siis vast Säinas aimas, et Marjak loll ei ole, ja karjus kui elajas ega lasknud end igalt poolt siledaks teha. Võttis kõri häält täis ja tiris enese Marjaku käest lahti. Marjak haaras küll veel tema jalast kinni, aga ei jõudnud – kõvad koivad olid kuradil, – ja Säinas jooksis metsa, tõm­mates Marjaku ninuli kraavi. Marjak lõi otsaesise vastu kivi ja sääl nüüd paisub kui kaalikas suur sinine muhk. „Et ka susi sind söömata jätaks... Et ka su oma hobused sind nae­raksid... Et ka rohtu su jälgedes ei kasvaks...”

Nii kees mõõtmatus vihas Marjak, istudes maanteekraavi serval tükk aega ja katsudes vahel näpuga ettevaatlikult valusat ja paistetavat otsaesist. Säinas jooksis metsa ja kära vaikis. Marjak ei saand haavu pääle otsaesise muhu, kuid südant salvas valusalt ja järelejätmatult sõna „setu”. Enne olid ühesugused, ja nüüd on Marjak setu! Marjak ei peta, tahab ausalt kaubelda, ja sellepärast on setu. Kuluks talle näidata veel setut!

Aga siis pidi Marjak üle õla tagasi vaatama – sääl kuuldus aeglane vankrikägin. Nägi, et hobune hakand liigutama ja tirib vankrit edasi. Sammud on jõuetud, otsekui õpiks laps käima. Kuid sellestki aitas, et tuua Marjakule suurt kergendust ja võib-olla lootustki. Ta hüppas kraavipervelt püsti ja asus koorma taha ning oma õlaga surus vankrit hobuse järele. Hobusel oli nähtavasti hakand häbi enda pärast, või aimas seda, millest Marjak tee ääres mõtles, ja võttis kokku viimase jõu, et surra kuskil eluhoonete lähedal.

Nii liikus vanker aeglaselt edasi, sest hobune oli natuke puhand ja kättejõudnud öö pimeduses kostis tolle veereva imeriista vaikne rogin, ja vankri väikestel maanteekivikestel põrudes kõlisesid koormas tasakesi potid kui Petseri kloostri kellad.

***

Säinas ei olnud eluajal surmahirmu tunnud, aga nüüd tun­dis. Jooksis pahinaga metsa ja alles hulga aja pärast usaldas istuda maha, et pühkida näolt verd. Marjak oli ainsa ropsuga nülgind paljaks poole pääd, ja maharebit kõrv rippus naha otsas kui taskukell. Säinas tundis igal pool valu ja meel oli tal paha. Ta arvas Marjakut nähes, et nüüd saab veel nalja. Aga Marjak kargas kallale kui kass ja kõik käis nii ruttu ja Säinas ei tahtnud kuidagi uskuda, et tal pahemat kõrva enam ei ole. Arvas, et see on kõik unenägu ja homme on tal kõrv oma koha pääl jällegi tagasi. Üldse ei uskund ta enne, et Marjak võib saada kurjaks. Oli enne nii hääsüdameline mehikene.

[PILT 6]

Aga selle üle ei olnud Säinasel aega kaua targutada. Teeääresant, kausisetu peksnud teda, ja seda tahtis Säinas ruttu kätte tasuda. Õige ruttu ja aegaviitmata, sest pärast ei ole enam seda hakkamist. Mõtles esmalt hiilida Marjakule ligi ja tõmmata talle kiviga vastu turja või visata ta koorem kraavi. Kuid siis tärkas tal parem nõu: egas Marjak mõni kaugelt maa mees ei ole, et Säinas ta tulevikukavatsusi ei teaks. Teada Säinasel kõik, et Palgemäe talus on Marjakul pruut ja sinna ta käib öösiti tihti. Tahab võtta säält naist ja suure kaasavaraga oma äriasju joonde ajada. Seda teeb Mar­jak tingimata, muud teed tal ei ole. Kuid Säinas läheb veel nüüdsama Palgemäele, koputab aidauksele ja teeb Marjaku pruudiga hullu tüki. Päris hullu tüki teeb ja ei hooli midagi. Võtku siis naine ja toitku Säinase last. Või jätku võtmata – nii ta ei saagi naist. Säinas teeb nii, sest ta ei jäta ühtki liigategemist tasumata. Marjak teind talle liiga, ja kuhu läheb Säinas nüüd kõrvata. Veel täna läheb Säinas, sest nüüd pole Marjakut sääl, ja kui jutt laiali läheb, et Säinasel kõrv maha tõmmat, siis ta ei saa enam ühestki aidauksest sisse.

Säinas pesi näo puhtaks, sidus kõrva ümber kaelarätiku ja läks Palgemäele. Sammus ruttu, sest veres kees tasumishimu. Ei hoolind ööst, sest üks aeg on kõik, kas öö või päev. Viia asi ühe hooga lõpuni, ja pärast on aega puhata.

Aga imestus oli tal suur, kui ta Palgemäe õuel juba Mar­jaku koorma ees leidis. Õuenurgas lamas surnud hobune – nad olid jõudnud ikkagi pärale! Marjak on nüüd aidas ees, seda aimas Säinas. Ta hiilis kikivarvul ukseni, pani kõrva võtmeaugu juurde ja kuulatas.

Aidast kuuldus tasane kõnelemine. Sääl kaebas Marjak oma pruudile oma õnnetustest ja kirus Säinast mis võis. Rää­kis ära kõik, mis Säinas koos elades kunagi temale usaldand. Rääkis, kuis Säinas petnud kaardimängus ja varastand naiselt võid. Kuis näpand Säinas kõrtsis kellegi taskukella ja pistnud Kääpamaa peremehe heinakuhja põlema. Kuis ta ajand taga naisi ja sõnadega olnud rumal. Ja lubas Marjak seda kõike rääkida homme kõigile, ja kui Säinas ise juhtuks veel tema kätte, lööks Marjak ta maha.

Säinas kuulis seda ja pigistas vihas hammaste vahelt tuld. Et nüüd jahvatab sääl kui vana naine, ja mehest ei ole enam maikugi järel. Potikoormaga ümber vedeldes hulluks põrund!

Ei oska ise hobusega ümber käia, ja nüüd olen mina süüdi. Tapab paari nädalaga ilusa looma ära, ja mina andku vist uus või? Miski raha eest ei anna enam ta kätte oma looma piinata. Tuleb teel kallale kui röövel, ja õigust jääb pärast veel ülegi. Homme algab külas laimamist kui hädapasun. Ja kes teab, mis ta kõik veel võib teha.

Säinasel tekkis nõu virutada raske kiviga vastu aidaust ja joosta siis minema. Kuid õuel kivi otsides märkas ta, et koor­mas on veel paremat materjali. Sääl suured potid ja kausid otsapidi üksteise sees. Säinas valis välja suure poti, pani selle ukse kõrvale maha ja virutas siis kõigest jõust vankriroju küljeli, et kausside killud lendasid kõrgele. Silmapilguga haaras ta siis poti ja virutas sellega mürinal vastu aidaust.

Kärast ehmund Marjak ilmus äkki aidauksele, õu oli vaikne, kedagi polnud näha, kuid vanker oli küljeli, seda nägi Marjak esimesel silmapilgul. Teisel silmapilgul märkas ta aga enese ees maas kägaras inimest, kes katnud näo kätega kinni. Selles tundis Marjak ära Säinase.

Imelik oli, et Säinas ei liigutand, ja paha aimdus keelas Marjakut asuma arvete õiendamisele. Marjak on aumees, Marjak ei löö lamajat, aga käest ära joosta ei lase ta Säinast enam ammugi mitte.

Kuid siin kuulis ta Säinase murt häält:

„Ära löö mind, Marjak, ma olen sant nüüd. Ei tea mis saab... Pahem silmamuna jookseb tühjaks. Potikild lendas silma. Sandiks jään, aita mind, Marjak!”

Marjak seisis paigal.

Säinas rääkis veel:

„Pole enam tarvis mind lüüa, ma olen sant. Ma petsin sind küll, Marjak. Ma arvasin, et sa oled mees ja saad ise omast õnnetusest üle. Aga ma tasun sulle ära kõik su kahjud. Lepime ära ja aita mind!”

Marjak kõhkles veel, kuid sai oma vihast üle ja hakkas siduma endise sõbra haavu nagu kord vanasti, kui nad lõid Sõrõstu metsas liipreid ja Säinas lõi ilmatu liiprikirvega oma jalalabasse sügava haava.

1922