Võrumaa jutud/Tondipesas

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Jaaniöö→

EPUB

Tondipesas

On õhtuid imelikke suvel ja varasügisel, kui ilm unisilmil valmistub lühikesele ööle ning eha punetab, peatudes päikese voodi kohal, ja päike hakkab nih­kuma ümber põhjakaare itta, et hommikul olla jäl­legi omal kohal. On siis kõikjal soe ja tuuletu ning vareste kuri kraaksumine kajab merest mereni. Majaseinad ja künkad kumavad omalaadilisest helgist ja põrnikad veavad kogu taevaaluse tihedasti siidiniite täis. On nii kummaline selge hämarus. Sel­gesti võib siis näha, kuis talutaat askeldab veel hilja õues, kuna pere juba magab. Ainult hällilapsed lau­lavad oma jonnakat laulu ja koerad kuulavad õuel seda kikkiskõrvul. Ent talutaat ei hooli lapse laulust – ta seab seina najale põllult toodud harkatra. Viimasel on suu värskest künnist mulda täis ja kahe hiilgava kihvaga jääb ta seina najal unistades kaugele vahtima kui noor elevant. Talutaat aga nõjatub siis aia najale ja kaeb targa pilguga üle nurmeribade. Silm on tal terav ja ta näeb kõik kuni naabri nur­meni; ja kui märkab, et vili sääl paremini kasvab kui temal, siis sülgab taat kõigest hingest takjapõõsasse ning tõmbab näo virilaks, otsekui oleks söönud haput. Siis lööb südametäiega õhus käega ja istub kivi otsa, päästab lahti tsuvvapaelad ja lööb higised jalarätid tolmust ja mullast maad vastu tühjaks. Võtab siis jalarätid ja tsuvvad ning viskab aia otsa tahenema ja sinna jäävad need hommikuni, kirjud kui vasikanahad.

Ka kalastaja on siis juba järvelt tulnud, käänanud paadi­põhja randliivikul üles ja seab juba võrke teivaste otsa kuivama. Püksid on tal märjad ja kintsude ümber kleepunud kui hülgenahk ning tubakas piibus ligunenud, ent põleb siiski. Aga kotis viskle­vad kalad kui siud ja tahavad vette tagasi. Teis­pool järve lüpsavad naised lehmi – ka sääl on talu –, ja ise laulavad piimasorinale kaasa, kuna sääsed tantsivad õhus ja mängivad inisevalt viiulit. Nahkhiired, otsides valget, lendavad sulps ja sulps lüpsikusse ja siis märgade nõretavate tiibadega välja, pritsides naiste silmad piima täis, et need peavad vahetevahel katkestama laulu, ning suured lehmad vaatavad vagusalt üle õla tagasi, et mis sääl oli. Aga järveotsas maantee lahkmetel unistab poe ees plangu najal ahne kaupmees ja kuulab hinge kinni pidades kaugeid vankripõrinaid, et kas saab täna veel raha või ei saa, et kas täna saab veel pimedas määrida kellelegi kaela tinast vikati või samblaga täidetud paberossi. Et kas õnnestub või veab?

Aga mäe otsas seisab kirik noil öil kui suur, valge, lamav loom, kes pika, valge kaela ja terava nina ulatanud kõrgele üles, otsekui kaelkirjak või mõni muu suur väljamaa loom, et valvata oma isevärki müstilise poosiga, kas kõik siin ilmas läheb nii, nagu minema peab.

Eemal, kiriku taga, on köstrimaja, kus orel vin­gub hommikust õhtuni püha viit. Kuid noil tundidel tõstab köster väsinud ja kooletanud jalad pedaali päält, raputab prille ja pühib aknaid ning sõnab südamehärduses: ,,Ei näe enam... Pime on juba... Vana Jumal vist norskab kindlasti... Niikuinii Tema ei kuule... Ja vanaks jään kah juba. Jõud lõpeb. Küllalt Jumalale juba mängitud elu algusest otsani... nii palju, kui olen mõistnud... Mis mu laul Temale muud on, kui tühi sääse pirisemine. Parem jätta järele... Pahandad viimaks Taadi. Öörahu Temalegi vaja... Noodid kuluvad läbi kah – pikemate nootide kohal on paberil paljad augud... Tarvis süüa rohkem ja hommikuti varem pääle hakata...”

Niisuguseil öil on elu koguni teine ja siis võivad sündida igasugused imed, mis päeval ei sünni ja millest inimeste mõistus aru ei saa. Siis lenda­vad kratid taeva all, kõhud kulda täis ja pikk tulejuga järel. Tondid käivad maanteedel kui joodikud kolmekesi reas ja ehmatavad hiliste sõitjate hobu­seid. Taludes vaevavad öised sigadevaevajad sigu ning need purelevad, murdes üksteise küljeluude vahele kihvu ja nende kole röökimine teeb pere­naistele muret. Hobused tõstavad koplis pääd kõrgele, sest vargaid on kogu maailm täis. Ühesõnaga – on siis kõik liikumas ja inimestega võib juhtuda halba ja hääd, kuna keegi ei või ette teada, millega võib lõppeda niisugune imelik öö.

Piitre ei teadnud ka, millega tal tänane öö võib lõppeda. Ta tuli toast ja ei teadnud veel, kas läheb toa pääle magama või ei. Pani küll käe redelipiidale, et ronida üles, aga nii ta sinna seisma naelutuski. Päeval heina niites oli ta rohust leidnud kassi naha, millest liha ja luud välja pigistatud ning kar­vad värskest matsutamisest märjad. Kelle töö see muu võis olla, kui tondi oma! Need on rebaste ja huntidega ühel nõul ja söövad isuga pureledes koduloomi, kui kätte saavad. Koerad uluvad ühtelugu öil ja hunte on mets täis siginenud. Hundid vahivad metsast ahnete pilkudega talude poole ja karja ei saa lasta metsa. Karud teevad ränka kahju – murravad kõveraks ööseks põllule jäetud põllutööma­sinad.

Kõik too asi oli Piitrele arusaamatu. Ta jäi mõttesse, nii et üks teine asi hoopis meelest läks.

Aga siis tuli too teine asi meelde ja Piitre käsi langes redelipiida küljest ripakile. Siis läks ta toanurga tagant välja ja vaatas üle mäeveeru järve poole, kuhu aga oli järvest tõusnud valge udu kui määratu lumevall, mis lagunes vöötidena orgude vahele, lõigates metsasiluetil poole alt ära.

Siis jõudis Piitre juba mäejalale. Nägi, et vee­aur oli tõusnud veepinnast palju kõrgemale ning järvepind oli tumehall. Kalad sünnitasid sääl rõngataolisi virveid. Vesiroosid hingasid kollasest kur­gust unerohtu. Teispool järve aga paistsid selgesti Kala Kusta noodad ning muud püünised. Neid oli suur hulk ja nendest tilkus veel vett pehmele kaldaliivale, kuhu konnad olid jäänud magama.

Piitre läks suure halapuu manu, mille kahar latv lõikus heinakuhjana udust välja ja mille lai tüvi mus­tas vee ääres kui kustunud tuletorn. See oli kõva südamega halapuu, oli nii kõva, et kui sõja ajal venelased järve teisel kaldal asusid ja tigedad kuulid alatasa üle järve vana halapuu pihta vingusid, siis ei võtnud see puu kuule mitte vastu, vaid need põrkasid venelaste pihta tagasi, tappes neid. Rah­vas räägib, et ta paistnud üle järve venelastele suu­re inimpääna, Kalevi pääna, millele tõmmat kole grimass, mis vihastas venelasi meeletuseni, veel rohkem aga see, et nad ei jõudnud niita halapuud kuulipritsiga maha.

Piitre läks tolle puu alla ning nõjatus sinna. See puu asus ta peremehe maa-alal ja oli näha hei­namaale, kus Piitre päeval töötas. Piitre vahtis päeval alatihti seda puud ja kui pööras talle selja, tahtis ta pää jällegi vaadata sinnapoole. Ja aimas temagi puu okste rägastikus umbkaudu suure rauga näojooni. Puu otsas oli kaks kaarnapesa kui paar süsimusti silmi. Piitre tundis, nagu jälgiksid need silmad tema liigutusi, nagu luuraks teda too sala­pärane puu. Mida rohkem Piitre puud silmitses, seda rohkem puu otsekui meelitas Piitret enda manu. Piitre arvas viimaks, et tondid on päevaks puu otsa hunnikusse kogunenud ja naeravad säält töötegijate valgeid pükse ning tilkuvat higi. Mis tontidel muud teha, kui hirmutada inimesi ja pärast naerda!

Arvas nii, aga ei suutnud uskuda ja süda ei jäänud tal rahule.

Aga juba oli hilisõhtust saanud kesköö. Taeva­laotus muutus siniroheliseks kui merevesi ja selle värvilise katla põhjas vilkusid tähed kui tuled püha­kujude ees, pilgutades selgeid silmakesi. Metsa surnud profiil oli veninud kõrgemaks, oli kui ulataksid kooljad tardunud käsi ülespoole ja tahaksid karjuda, aga lai Kuu, mis kui kole põrgumasin metsalatvade kohal lõhkemisvalmis seisis, laiutas oma kollast hüp­noosi hädaldajate üle ja hääl viimastel sellest um­mistus kurku.

Aga järve ääres nägi Piitre kummalisi asju: ro­nisid üksteise järel järve põhjast välja suured, koledad elukad ja kahe silma roheliste prožektoritega vahtisid üksisilmi mäele kirikukuke otsa, kes omakorda ajanud kaela sirgeks ja võtnud võitlus­valmis poosi. Oli raudnokagi avanud juba, olles val­mis laulma, kui vaimud hakkavad tarvitama oma­voli. Sest on ju nii, et pärast kuke laulu peavad kaduma maa päält kõik koletised ja peletised, liiati veel, kui laulab kirikukukk, kes muidu oma suud naljalt kunagi lahti ei tee. Ja üsna halapuu ja Piitre lähedale ilmus suur merielajas ning ümberringi oli palju muidki elukaid, otsekui oleks kordunud maa­ilma alguspäev ja oleks maa jälle sigitanud imelikke loomi, kellega inimmõistus ei suuda midagi ette võtta, keda ei saa rakendada ei adra ega vankri ette ega saanud panna püüdma hiiri.

Muidugi mõista olid need tondid, sest too järv ei ole kuigi suur ja inimesed on ümber järve niisu­gused, et püüavad vähidki kivide alt välja ja viskavad elusalt patta. Suure looma oleksid tapnud nad talguga ära ja söönud siis kõik. Aga Piitre nägi, mis tal silme ees oli ja ei liigutanud paigast, kui suur järvekoll tuli ta ette. Veehirmutis maigu­tas suuri mokki, talle tuli pääle otsekui köha- ehk läkastushoog. Ta ajas turja loogana kõveraks ja siis sülitas lärtsatades mingi asja Piitre jalgade ette halapuu alla. Koleeluka lõugtangide vahelt lendas samal ajal Piitre kätte paber, millel Piitre imestanult nägi oma nime. Ja kui ta veel seda vaatles, tundis ta ära oma õndsa isa käekirja – needsamad kõverad tähed, mõnes paigas kolm, mõnes kuus risti, sest Piitre isa ei olnud kirjamees ja sel­lepärast vist uppuski paarikümne aasta eest purjus pääga järve, jättes väikese Piitre ilmainimeste tõu­gata ja torkida kui kassipoja.

Aga kirjas seisis, et Piitre isa soovib, et Võ­rumaa rahvas elaks hästi, et ei tuleks sinna enam kunagi venelased pooma, põletama ja riisuma hobu­seid. Et hundid ei teeks tulist kurja ja et karud ei murraks katki põllutöömasinaid. Et kõik see asi pa­raneks, selleks võtku Piitre see kastitäis kulda, mis tõpramürakas toob ja visaku suure kivi juures uuesti järve. Siis kaoksid kõik kiskjad, kullid ja rebased, ning sõda ei tuleks enam. Kui Piitre seda teeb, siis elavad maa pääl kõik inime­sed ühtemoodi hästi ja liivakünkad kasvatavad häid kartuleid, mida võiks saata isegi väljamaale.

Piitre läkski pooljoostes suure kivi poole, aga mõtles endamisi: Ei ole asi nii, armas isa. Jook­sid järve, enne kui oleksid mu suureks kasvatanud. Sel ajal kui teised minusugused koolis käisid, pidin mina sigu hoidma. Ja nüüd olen ma puupaljas su­lane. Aga ma võiksin ju olla ka köster, sest laulu­hääl on mul hää. Laulda ma oskan. Ei ole nii!... Raha viin koju, tule pista pää veest välja ja vaata, mis ma rahaga siiski teha oskan. Arvad, et ma ikka veel nii rumal olen, kui siis, kui sa vette põge­nesid? Ei ole! Ise ei lähe ma vette ja kulda ei viska sinna ammugi mitte. Mis läheb mulle korda hunt, karu või tont, kui keegi minust ei hooli. Suur tänu kulla eest – oleksid pidanud juba enne saatma!

[PILT 1]

Aga kui ta vaevalt sai sammu suurest kivist mööda, ampsas suur elukas ta oma määratumma suhu. Kast kullaga vajus kõrisedes maa alla veel enne, kui Piitre kehast lahkus hing. Aga sääl juba laulis kirikukukk heledalt, otsekui oleks keegi hõbemõõgaga vehkinud läbi kesköö õhu. Silmapilguga pöörasid veeloomad ninad järve poole tagasi ja kadusid põhja kui kivid.

Aga Piitre jäi surnult lamama rannaliival, ta silmad olid tuhmid kui tinast ja sinine nägu vastu paksunäolist Kuud, mis nüüd taeva all hakkas rõõ­must karglema kui kits. Ärkas millestki köster. Vaatas läbi õhtul tah­mast puhtaks pühit akna järve poole ja nägi, et järve ääres lamab inimene ja ei liiguta. Ent juba jooksid järve äärde küladest kokku mehed, kõigil tõsised näod ees. Ka köster võttis kapist lauluraamatud ja Punscheli noodid ning ruttas alla, et kui tarvis, siis matta Piitre maha ja laulda talle veel korralikult nootidest.

Piitre oli külm. Ta nägu oli kahvatanud ja huu­led lillad. Rakkus käed olid kanged ja sõrmed kuivanud peenikeseks. Otsa ette olid alles jäänud kortsud, suu oli surut kinni ja sääl nagu mängles närtsiva lille lein, milles nagu tundus tühjaksjäänud maja õudust, milles võis märgata inimliha trotsi ja viha, et ta saanud tarbetuks, et ta saanud mullaks ja hing jätnud ta maha külma järve kaldale, millest ikka veel tõusis valget auru, nagu valitseks järvel salapärane, tuuletu lumetuisk.

Aga järveäärne liivaring, mida lained paitanud aastatuhandeid, mis oli sile, et jäi igaühele kauaks meelde, kes seda kunagi nägi, too liiv oli tallat ja künt pahupidi, nagu oleksid sääl suured sead kaevanud kartuleid, nagu oleks Kalevipoeg maadelnud sääl Sarvikuga.

Säält siis kahmasidki külamehed Piitre õlgadele ja kandsid kirikust mööda surnuaiale. Ees astus köster ja hoidis risti käes. Meestel oli arvamine, et Piitre saanud surma karu koledate käppade vahel. Nad matsid ta sõnalausumata maha ja köster laulis, mis ta niisugusel korral laulma peab. Päikese tõustes asusid mehed vaikselt oma tööle, kuid köster istus oreli ette ja üürgas jälle igapäevane oreliviis, nagu jookseks kari põrsaid emise taga.

***

Oli Piitre juba kolm päeva lamanud külmas hauas, kui äkki tundis niiskust ja külma. Ärkas siis ja sai aru, mis temaga sündinud. Ajas pea kääpa alt välja ja nägi, et ta peremees künnab kesa ja hobused tal needsamad. Piitrel sai häämeel, et ta ärganud ilma viimsepäeva pasunata, et ta ei ole maganud kolmesada aastat, vaid kõigest kolm päeva. Ta läks peremehe juurde tagasi, vabandas natuke ja võttis ohjad oma kätte, kuna peremees läks pere­naisele kuulutama rõõmu.

Piitre jäigi nii sinna tallu ja hing oli tal isa pääle täis, sest niisugust narritamist ei oleks ta isalt küll oodanud. Vahel aga, kui ta hakkab kahtlema kõiges selles loos, läheb ta Tsiapalu surnuaiale ja kui ta oma silmaga laialipillatud hauda näeb, siis ei kahtle ta enam. Ning suveöil mõnikord, kui järvelt tõusnud udu on kui määratu luik laotanud oma tiivad üle maa, siis Piitre nagu kardab magada üksi ja rohutirtsu vaikne mandoliinimäng heintes segab ta und.

Aga järgmisel hommikul pärast Piitre ülestõus­mist oli hunt murdnud koplis maha peremehe varsa ja karu käinud õues, teinud kapsaaia lagedaks ja harkadra hiilgavad kihvad murdnud kõveraks, nii et see enam ei näinud noore elevandina, vaid kõigest metsseana.

1923