Võrumaa jutud/Sisaskid

←Jaaniöö

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Öö→

EPUB

Sisaskid

Imeliku aja tõi kevade Jaanile. Pärast elutut talve tuli äkki ta ümbrusse lõpmata palju elu. Kui ta majake lumest välja sulas, kui kadusid hanged katuselt ja jäämürakad ukse eest, tungis tuppa värske, elustav kevadõhk, mis tõi Jaanigi soontesse elu. Kuis ta nüüd põlgas tuba, kuis ta nüüd kartis kambrit ja vihkas katusevilu. Nüüd ta luusis päevad otsa õues, hüppas üle loikudest ja suure roikaga kiirustas jääd mere poole. Kuis ta nüüd vahtis häämeelenaeratusega päikese poole ja luges nõiasõnu põhjatuule peletamiseks. Kuis ta sörkis iga päev metsa läbi ja rõõmsa südamevilega sulatas sääl lund, mis veel leidus pimedate põõsaste vilus.

Aga lumi lõppes metsaski otsa. Kohisesid kraavid ja ojad paisusid laiaks. Kuid suur pidi olema see nõid, kes kaugel ojasuus neelas ojavett, nii et see ilmatu hooga jooksis mööda Jaani majast, et kaduda neelaja kurku. Kaduski vesi kõik metsast, lõppes veekohin ja vahuvallid kuivasid ojakivide man. Ent metsas tekkis uus müha – see oli kasvamiskohin, õitsemissumin, oli kui suur sajakeelne talgulaul see, mis pääsis sääl valla pärast kevadvett. See kohin äratas Jaani alati päikesetõusul, see köitis ta silmad metsa, nagu ootaks ta säält välja tulevat ilmatut päkapikumeeste rongkäiku. Kuid ei tulnud metsast kedagi. Siiski miski paisus sääl. Vajusid laiaks põõsad Jaani kitsaste põlluribade üle, ähvardasid pigistada kokku ta nurmenatukesi. Kirjuks said pajud, nende okstel rippusid rasked õispungad kui käbidemeri ja neist oligi mets kui kollakaskirju tiigrinahaga üle tõmmat. Valged noored kuusekasvud ulatusid üle vakamaade kuni Jaani koduni ja neist tilkus Jaani aknale lõh­navat kuusemett. Ja kase peenikesed ladvaoksad siirdusid pilvede vahele.

Mets sai taas armsaks Jaanile. Sääl ta käis iga­päev. Sääl ta nägi palju imelikku, muu seas suure hulga väikesi, halle linnukesi, kes istusid paarikaupa pajuoksil ja muil puil, mis vajund looka üle ojavee. Sääl need linnukesed armastavad elada ja sääl nad pesitsevad. Need on sisaskid, hääd laululinnud, ja neid peetakse muidu ka korralikkudeks jumalaloomakesteks. Sääl nad istusid laisalt oksil; ei põgenegi Jaani eest, kuid kinni võtta ei lase ka. Istub otse nina ees oksal ja kui liigutad kätt, nii lendab kisen­dades minema, nagu oleks süda kangesti täis.

Noid sisaskeid on sääl palju küll, kuid Jaan neid linde ei armasta. Laulavad küll ilusti, kuid kes siis ei tea seda, et sisask muidu on väga kuri lind, et ta laulu usaldada ei või. Kes siis ei tea, et kägu muutub suve lõpul kulliks ja sisaskid toovad ini­mestele alati õnnetusi. Kui sisaskit laulmas eksitad, siis tuleb õnnetus, kui mitte suurem, siis vähemalt mitu halba und näed järgimööda ja halb uni toob kindlasti õnnetuse Jaanile ja igaühele. Ning vist tondidki sõbrustavad sisaskitega, sest millest muidu need koledad sisaskitembud kõik tulevad. Ega asjata ei karju varesed ja harakad hädaldades põõsas­tes, kui kuulevad sisaski laulu ehk tunnevad ta lähedust. Ega asjata ei tule vagad kured kaugest mäda­soost põllu- ja niiduäärsetesse võsastikkudesse hir­mutama neid pisikesi lõõritajaid. Vist neil ikka on suur põhjus selleks, et peab ronima ja robistama laiade tiibadega tihedas põõsas, kuhu sisaskid peitu jooksnud. Kindlasti teeb sisask ka teistele lindudelegi kurja, samuti kui inimestelegi. Kägu sööb suve lõpul kanu ja jäneseid, kuid sisask toob endaga kaasa õnnetusi ja teeb inimesevastaseid tempe.

Sellepärast Jaan noid sisaskeid ei armastagi, sest ta mäletab küll, kuis sisaskipüüdja Mikk lõi metsas oksaga silmamunad lõhki ja kuis Andri õuna­puud kuivasid ära, pärast seda kui sisask öösel aias käis. Ning kavalad on sisaskid inimest öösel met­sas eksiteele vedama – kodupaiga asemel kõnnib inimene sisaski laulu ajal otse põrgusuhu ehk tontide küüsi, sest nii põrgusuu kui tondisalgad peituvad ikka sisaski laulukoha lähedal. Küllalt inimesi nii­moodi kadund, kes seda siis ei tea!

Ja hävitada sisaskeid ka ei saa. Isegi kuldkuuliga ei maksa lasta – niikuinii lendab eest ära. Aga laskjat tabavad pärast igal sammul õnnetused ja ta sureb haiguseta ehk upub jõkke.

Asi poleks olnudki nii väga kole, kuid Jaani pahandas see, et tänavu sisaskid ka Tigemetsa tek­kisid. Sääl ei olnud neid enne kunagi ainustki, ja vaba ja hädaohutu oli tee Jaani talust Pillukani, mis asus teispool Tigemetsa ja kus etes Nann. Aga nüüd asusid kahel pool Pilluka teed pikad read sisaskipesi ja sääl nad vadistasid hommikust õhtuni ja öö läbi. Iseäranis suureks kasvas kära õhtuti, kui ka­dus metsa takka päikese valvav silm. Siis oli metsalindudel omavoli ja Jaan vahtis tusaselt ja lootusetult metsa poole, sest võimatu nüüd minna met­sast läbi. Ei pääse ju mööda sadadest metsalõõkijatest, ei maksa katsudagi.

Kuid Tigemetsast ei saa ka kaugelt ümber rännata. Sest mõlemal pool viimast on laiad sooheinamaad, mis vaid jaanipäevaks kuivavad vae­valt sedavõrd kõvaks, et kannavad vikati pääl. Kes sinna veel julgeb pääle astuda, kaob sil­mapilk alla laukasügavikku ja ei tõuse enam säält. Ainult pärast kukkumist tõuseb mülkaaugust pin­nale jõledaim tont ja karjub võikast kõrist jõledalt:

„Ho-ho-hoo, ho hoo, hoo...”

Aga Jaanil on ruttu tarvis minna Pillukale. Pi­gemini iga päev ootab teda sääl Nann ja ei saa vist Jaani viibimisest aru. Ootab muidugi, sest igal õhtul kostub Tigemetsa tagant Jaani kõrvu Nanmi hu­ikuv laulmine. Ja ta hoiab suu lauldes Jaani talu suunas ja laulab kõigest kõrist, et kuuleks seda Jaan, et tuletaks laul Jaanile meelt ta Nanni. Ning kuuldes Nanni laulu, lööb Jaan kibelema, tahaks siis hüpata või lennata üle Tigemetsa, et olla korragi Nanni läheduses pärast pikka lahutavat talve, mil lumi mattis oma alla metsa, mil tuisk veeretas Jaani ja Nanni vahele pilvini ulatuva tuhkvalli.

Kuid Jaani igatsus kasvas. Ööd-päevad mõtles ta sellest, kuidas jõuda korrakski läbi Tigemetsa, kuidas pääseda mööda kavalaist sisaskeist. Aga ei leidnud ta nõu. Kuid veel rohkem – kui Jaan min­gisuguse kavatsuse kui mitteaitava otsustas kõr­vale jätta, kuuldus metsast sisaskikoori vali lauluplahvatus ja Jaanile tundus, nagu naeraks sääl põrgu ise ta õnnetuse üle. Kuid Jaani igatsus Nanni järele ei andnud rahu. Ja korra hilisõhtul, kui Nanni laul jällegi kumises Tigemetsa tagant Jaani kõrvu, võt­tis Jaan südame rindu ja läks teele. Säädis kodus enne hoolega tuntud nõiasõnad mõjusuuruse järele ritta, et häda puhul neid tarvitada. Aga jõudis ta vaevalt laulust siriseva metsa äärde, kui äkki vaikis kogu mets ja Jaani poole vahtisid põõsaste alt tu­handed jaaniussid. Tondisilmad need muidugi et olnud, aga nad ju oleksid võinud saada selleks silmapilk, kui Jaan oleks usaldanud astuda metsa sisse. Kuid Jaan seda teha ei julendki, sest elu oli talle armas. Jäi peatuma Jaam, vaatas tüki aega ja, kuul­des kohutavat vaikust, otsustas minna koju tagasi, kuna ta taga algasid linnud uuesti laulu, esmalt sosistades tasakesi, pärast suure rõõmulaginaga, sest Jaan ei julend tulla neile lähedale.

Kuid Jaan ei leppind veel. Pärast nurjaläind katset tõusis temas viha sisaskite vastu suureks, sai raskeks talle elu nõiaringis, kust ei leidnud väljapääsu. Sisse piirat igalt poolt kurikavalalt ja välja ei pääse. Juba ammu pole Jaan näind võõrast inimest ja Nann ka mitte. Hinge tegi täis ja Jaan uskus siiski, et peab leidma nõu sisaskijõu vastu. Sest ei või ju olla, et inimene peab jäämagi metsa­puude võimu alla. Meeletuna hulkus Jaan omas vangiringis ja otsis väljapääsu. Kuid korra leidiski ta midagi, mis pidi teda aitama. Need olid vanad sisaskipüüdmise võrgud, mis sisaskipüüdja Mikk vi­sand maha, kui lõi oksaga silmad pääst välja. Olid alles kõvad need ja mädanemata hoidund lume all. Vist Mikk ikka neile midagi kavalat pääle luges, egas muidu. Kuid Jaanile andis see leidus lootusi. Sest võib olla kukub ometigi mõni neist hallidest võrku ja kui üks neist on vangis, võib Jaan julgesti sammuda läbi metsa, kui sisaskipuur on taskus ja sääl rabelev sisaskimait sees.

Jõudis siis kätte õhtu, mil Jaan asus ettevõtte täideviimisele. Kuis ta hiilis tasakesi õhtu tulles metsa ja väriseva südamega vedas põõsastesse võrke. Kuis ta iga sammu juures sosistas kavalaid ja tarku sõnu, et ei juhtuks koledat. Ning aitasidki vist sõnad, sest võrgu säädmisel ei juhtund Jaaniga midagi.

Aga võrgutiiva otsa kinnitas Jaan nööri, mis ulatus metsaveereni. Seda nööri ta siis hakkaski keskööl kerima ja nööri järel lohises sisaskinoot. Erutusega ootas Jaan nooda lähenemist. Ja suur oli Jaani rööm, kui võrgu lähedale jõudes kuuldus ühes sopis laulupõrnika rabelemist. Oli sees, oli kinni ja Jaani kätte kukub kurjategija. Ei ta pääse nüüd, vaid jääb Jaani saatjaks metsateil. Raudpuuri pistab Jaan sisaski ja võib siis käia vilistades.

Ent sisask oli võrgusopis saand kurjaks. Kuis ta ajas Jaani nähes tiivad kohevile, otsekui valmistas silma kargama. Kuid Jaanigi viha tõusis ja ei ta mõtlend kergesti paitada lindu. Peab pigistama kõvasti peos, ehk muidu põgeneb ära. Peab hoidma käes kõvasti, mis kord juba käes on.

Veel ei sirutand Jaan kätt, vaid vaatas üle õla taha. Ja ainsa silmapilguga kadus siis ta lootus ja julgus. Polnud midagi hääd loota Jaanil, küll aga halba ja õige palju veel. Nägi Jaan, et oli Kuu las­kund taevast maha ja istus Jaani kukla taga puu­oksal ja jälgis teravalt Jaani tegevust. Olid kurjad silmad sel kuradilummutusel ja suus välkusid tera­vad hambad. Ja kui kuukuramus Jaani kohmetust nägi, pistis ta laginal naerma ja metsas kostus lähenevate tontide sõramüdin.

[PILT 3]

Kuid tondid ei jõudnud veel kohale, kui juba Kuu tegi Jaaniga paha tembu. Ei muud midagi kui sasis vaese poisi juuksetutti pidi hammaste vahele ja venitas ta maast üles. Ega lasknudki lahti. Ka siis ei lasknud veel lahti, kui olid juba metsaladvust kõrgemal. Ja liginesid pilvedemaale. Ei ta peatund Jaaniga enne, kui oli juba Kuu harilikus asupaigas kõrgel sinilael. Jaani ta jättiski nii rippuma kauaks ajaks.

Aga Nann ei tundnud sel ööl und. Raske tundus toaõhk ja Nann avas akna õue. Vaatas Kuugi poole katuseserva alt ja ehmatas temagi rängasti – rip­pus ju Jaan Kuu lõugade vahel, kael kõveras kui poodul. Nägu mustkollakas ja silmad raskelt kinni vajund. Ning siis tuli lõunast paks pilv ja Nann ei näind Jaani enam.

Kolm päeva nuttis Nann õnnetut Jaani. Kuid siis sai ta süda rahulikumaks ja peagi läks mehele.

Aga Jaanist ei teata siiamaani palju midagi. Keegi Ameerikast tulnud külamees teadis siiski rää­kida, et Kuu loojenemisel läind Jaanil korda Kuu hammaste vahelt lahti rabeleda ja maakera äärele hüpata. Saand siis kodust sõbralt eratelegrammi, et Nann juba mehele läind ja siis ta kojusõidu pääle enam ei mõelnudki. Olevat siis hakand suureks mereröövliiks, riisund paljaks palju suuri kullalaevu ja pidand sõjalaevadega lahinguid. Olevalt vanemaks jäänud ja lõua otsas olevat suur habe. Omi viletsaid abilisi aga sõimavat ta vihahoos sisaskiteks. Jaapani sõja ajal aga olnud Jaapani kindraliks ja löönd vene­lasi rängasti, sest tema neid Venemaa nõrku külgi tundis kõige paremini.

Olevat lõpmatu rikas ja rahvas arvab, et ta siiski uhkeks läind ei ole ja ükskord enne surma veel kodu­maale tagasi tuleb.

1923