Võrumaa jutud/Peninukkide Kirges

←Isa surm

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Tondirätsep ja karud→

EPUB

Peninukkide Kirges

Toomasmäe talu juba kaugelt vaadatuna räägib silmale selgelt oma suurest vanadusest. Kased ja lõhmused, mis moodustavad korrapärase harva palistuse hoonete ümber, on jõudnud juba halli raugaikka. Ussaia lähedal kasvab veel üksikuna põline tammepuu, mille tüvetühimusse mahtu­nud alles hilistel aegadel ainult talu seakarjus, kuid nüüd ronib sinna juba päriskarjus ise. On selge silmale, et Toomasmäe talu oli olemas juba siis, kui need puud alles hakkasid kasvama. Keegi ei tea, mitmed taluhooned on elanud üle oma ea nende puude vahel, kuid praegusedki hooned räägivad juba saja-aastasest east ja ühendavad omalt poolt talu auklikke vanaduskortse.

Hulk halli vanaaega on põlistunud ka Toomasmäe taluga seotud pärimustes. On teada, et siin on sajandite kestes elanud sama suguvõsa.

Inimesed selles metsakurus olid kui kõrkjad sooserval, mida päevatuuled küll ajuti siia ja sinna kõigutasid, kuid mille tüvi hoidus kõvasti siin mullas. Vaid üks kord on toomasmäelased sooritanud suure retke, pika rännu teadmata kaugusisse, ja see on jäänudki talu ajaloo legendide selgrooks, mille ümber on säi­linud rohkelt üksikasju. See on peninukkide Kirgese otsimine.

Rohket järelkaja legendidesse on jätnud maast üle käinud sõjad. Ja eelolevad lood on nähtavasti seotud Vene tsaari Ivan Julma sõjaretkedega Liivi ordu vastu.

Kord, nii räägib rahvajutt, olnud Toomasmäe ümbruses kuskil lahing meie maa vägede ja vaenlaste vahel. Lahing lõppenud vaenlastele väga halvasti. Räägitakse, et neist pääsenud põgenema ainult üks ratsanik ja seda asutud püüdma. See eksinud maanteedelt siia Toomasmäe mandrisoppi. Ta kihutanud toredal ratsul, kuid viimane olnud juba surmaväsimuses. Mehel olnud käes puukurikas, millega sundinud looma armutult, sest tagaajajad olnud kannul. Muide, kõik vaenlaste ratsanikud tarvitanud hobuste sundimiseks koledaid nuie ning tundnud rõõmu loomade piinast.

Toomasmäe talu õuel langenud loom jõuetuna maha ega tõusnud enam. Siis inimesed näinud ka lähemalt ratsanikku ja kõikide ehmatuseks see olnud – p e n i n u k k. Olnud kõverad silmad ja lai seenmüts ning hõreda habeme tagant paistnud selgesti koerahambad. Pää olnud ülalt lai ning alt kitsas, lõuaots tuletanud meelde koera nina.

Võõras tahtnud tormata tuppa. Küll vist nõudma uut hobust, kuid keegi polnud julgenud avada ust temale. Olid ju kõik surmani kohutatud peninukkide hävitustööst. Õnneks juba jõudnud järele tagaajajate salk ning peninukk tormanud jalgsi rappa. Arvatavasti uppus ta sinna laugastesse, sest veel nüüdki nähakse sageli rabaveerel temataolist kummitust.

Tagaajajailt kuuldud, et ratsanik olnud kirgeste tõugu peninukkide vürst. Muidu tal poleks olnud sellist kuninglikku ratsut, keda surmväsinunagi imeteldi Toomasmäe õuel. Rabal jälgiti põgenejat, kuni kandis selle kamar, ja siis pöördus sõdalaste salk tagasi suurtele maanteedele.

Kuid kirgeste vürstilt jäi talu õuele maha ta hobu. See pikapääle toibus ja toomasmäelaste hoolitsusel ta kosus hoopis. Ning sellest sai alguse Toomasmäe kirgeshobuste tõug, mis tõi nendele laialise kuulsuse mitme sugupõlve kestes. Selle esimese Kirgese järeltulijad kasvasid sama suurteks ja tulisteks loomadeks ja nii mõnigi väepäälik oleks kadestanud toomasmäelasi. Ümbruskonna rahvas, teadagi, kadestas veel enam. Kadestas ja imeteli.

Selleks oli ka küllalt põhjust. Ei keegi polnud meie maal veel kasvatanud sääraseid toredaid loomi, ükski siitmaa veoloom ei saanud kirgese tõu vastu ei traavis ega veos, ei uhkes kasvus ega vägevas hirnahtamises. Toomasmäelased said kuulsaiks hobustekasvatajaiks ning igal aastal neil oli viia kirikuküla laadale mõni hobu, mida suutsid osta vaid kaugelt maalt tulnud kaupmehed. Kuid paremad hobused nad hoidsid omale ja uhkeim neist kandis uhkeimat pärandatavat nime – Kirges.

Kord kasvanud Toomasmäe talus selline uhke Kirges, mil­line olnud kaugelt tugevam kõigist eelmisist. Taluisa otsus olnud, et seda looma ta ei loovuta ühegi raha eest. Müümiseks kasvas ju teisigi, kes olid ka haruldased loomad, kuid jäid varju selle kõrval. Juba selle Kirgese ilmumine pühapäevasele kirikuteele oli ihaldatavaks vaatluseks uudishimulikele, kui see mänglevate sammudega traavis tantsiskelles pühapäeva­sõitu.

Just neil aegadel aga sagenesid sohu vajunud peninuki kummitused. Olevat kuuldud, et kui taluisa rakendas selle hobuse ja sööstis välja õueväravaist, kuuldunud soost metsikut ulgumist. Mõned näinud siis ka soo kaugete laugaste kohal hüplevat kuju, mis muidugi polnud muu kui kärvanud peninuki vaim. Nende juttude uskumine oli raske, sest isa arvas, et ulgumine kostab sellest, et Kirges kodust väljudes saatis õhku mehise hirnahtuse, mis kümnekordse kajana kostis tagasi metsadelt ja rabataguseilt künkailt. Kuid mõnikord kahtles isagi, sest oli juhtumeid, kus öösel hobud hakkasid tallides kõvasti hirnuma ning peremehe vaatama minnes olevat tallide tagant kostnud imelikkude sammude müdin soo suunas.

Nendest kuuldustest kasvas arvamine, et rappavajunud peninuki kuratlik hing elutseb sääl edasi. Sõjast oli möödunud juba hulk aega, peninukid enamasti rännanud omale maale tagasi ja jätnud rahule meie rahva. Ka nende vürst ihkab tagasi, kuid ta ei saa, sest teda võib viia tagasi ainult kõige tugevam selle hobuse järeltulijaist, kes kandnud ta koerakoonlaste maalt siia. Ning see hobune peab olema praegune Kirges. Kuna tookord rahvas tundis põhjalikult peninukkide eluviise ja tegumoodi, siis taluisa pidas seda kõike võimalikuks, kuigi polnud tõendavat juhust, et see on tõesti nii.

Sügiseti peeti kirikukülas laata, kuhu muidugi mindi ka Toomasmäelt. Laat oli koht, kus puututi kokku kaugemate maanurkade inimestega. Sinna sõitis rahvast ka linnadest. Eriti kaupmehed ilmusid platsi juba varakult ja lõid oma poetelgid üles juba eelmisel päeval, et oleks võimalik juba hommikul vara kõige varajasemailt saabujailt võtta vastu raha. Kõik nad sõitsid siia suurte kraamikoormatega ning alles koorma põhjas, suurte kaubakastide all, vedeles tühi nahkkott, mis pidi laada lõpuks olema raha ääreni täis. Juba ammu kaupmehed nägid ette unenägusid, kuidas nad rõõmsatena sõidavad laadalt tagasi, laulavad ja hõiskavad, kuigi istmeks raudkõva rahakott. Ent kuld teeb rõõmu ka siis, kui ta valusana lõikab lihasse.

Need kaupmehed olid inimesed, kellel oli raha arutul hulgal, kes enam ei osanud lugedagi oma kukru kallist sisu. Kolimiste puhul nad harilikult ei jõudnud vedada kaasa kõike kokkuaetud kulda ja matsid seda koormatena maamulda, kust mõni õnnelik seda on leidnudki ja võimalik on, et veelgi mõni leiab. Need inimesed ei teadnud enam olevat maailmas midagi sellist, mis poleks kättesaadav nende rahakoti raskusele. Kõiki soove rahuldades tukatite keldrid siiski aina täienesid, sest raha voolas kokku jõena, kuna kulus juurest vaid mõni üksik piisk. Seesuguseid mehi jalutas laadaplatsil alati ning inimesed hoidsid nähtaval kõik, millest võis loota, et see tõmbab enesele raharahva pilgu. Sest ostu korral nad küll armastasid kaubelda, kuid kaupa pooleli ei jätnud ja hinda maksid hääd.

Kui Toomasmäe isa oma uhke traavliga sõitis laadatänaval, siis kõikide kokkutulnute pilgud olid kiindunud ta vägevasse vankrivedajasse. Niipea kui ta peatus lasipuude juures, jooksid rahamägede valitsejad tema juurde, et omandada ta uhke Kirges. Kohe esimene kullakuhjaja pakkus hobu eest sada tukatit, kuna oli kindel, et hobune on toodud müügile. Kui Toomasmäe isa tegi keelduva liigutuse, siis võõras tõstis pakutava hinna kohe kahekordseks.

„Pakkusid enne nii vähe, nüüd juba lubad poole rohkem. Ei öelnud õiget hinda esimene kord, ei ütle ka praegu. Katsusid tüssata ja katsud nüüdki.”

Võõras tõstis hinna veel kahekordseks.

„Jällegi võid pakkuda rohkem. Küllap seegi pole õige hind.”

Kaupmees surus hinnale veel poole otsa.

„Oled kena mees, et ikka rohkem avaldad, kuivõrd lootsid mind petta. Kuid olgu sulle teada, et oma Kirgest ei loovuta ma ka kogu su varanduste eest,” oli viimne vastus kaupmehele.

Kuna Toomasmäe peremees ütles seda seljaga ostja poole, siis ta ei märganud, mis sündis sel silmapilgul. Kui ta aga pani tähele tekkinud vaikust ta selja taga, pöördus ta ümber ja nägi, et kõik laadaliste vägi, kes oli kogunenud vaatama seda kuulsama hobuse kauplemist, oli kiiresti hirmuga eemal­dumas. Ainult suur hinnapakkuja oli jäänud kohale, ja oma ehmatuseks Toomasmäe isa nägi, et see oli peninukk, oli kirges, nagu rahvasuu oli moonutanud kirgiiside nime. Kuid vihane oli see nägu. Ta mustade ripsmetega nõelteravad silmad olid pilukil nagu rästikul ja ta lõualuud liikusid ähvardavalt õhukeste põsenahkade taga. Narmendavast sasishabemest välkusid teravad hambad ja nina liikus pääs justkui saaki haistval koeral. Ta riietuski, mis enne ei erinenud suurelt teiste laadal luusivate kaupmeeste omist, oli nüüd muutunud veidratriibuliseks, milles oli rohkesti punaseid jooni nagu vereniresid. Ning ta laia mütsi tagumine äär langes laialt õlgadele. Peninukkidest oli üldiselt teada, et nad võivad võtta tundmatu väljanägemise, kuid äkilise viha või hädaohu puhul nende loomulik välimus tuleb iseendast tagasi.

Toomasmäe isa ehmatus oli suur, sest nüüd selgus nii äkki, milline kuri naaber asub ta talu külje all. Ja et see saab veel inimesena vabalt ringi käia, oli ka ebameeldivaks uudiseks. Ning pole kerge tulla toime peninukist vaenlasega, liiatigi kui ta asub alaliselt su lähemas naabruses. Ent paljud inimesed neil aegadel olid elanud üle peninukkide hädaohte ja olnud nendega kimbatuses. Seepärast ka Toomasmäe isa ei kaotanud kohe oma kindlat meelt.

Rohkem kui peremees ise ehmus hobu Kirges. Küllap temagi veres elas mälestus aegadest, millal tema eelkäijad maitsesid peninukkide puutõlvade raskeid hoope ja muid piinu. Ühe hüppega ta purustas aisad ja surus oma kaela peremehe õlale, mis oli selgeks tunnuseks, et loom tunneb suurimat hädaohtu ja otsib kaitset inimeselt. Loomadel ju on selline meel aimata liginevat häda, ähvardagu see hundi­karjadelt või mõnelt kummituselt nagu praegu. Eks seda panda tähele meiegi aja hobuste juures, rääkimata sellisest targast loomast, nagu oli see Kirges.

Mõned silmapilgud kaks vaenlast – peninukk ja Toomas­mäe taluisa – seisid vastamisi. Viimane ei suutnud veel aimata, mida kavatseb või mõtleb peninukk. Siiski ta loomu­sunniliselt valmistus kaitsele, sest oli jäänud üksi. Muu laadarahvas vahtis sündmust kaugelt, pildudes ette riste värisevate sõrmedega. Polnud sääl ümbruses ega pole praegugi ristipildumise kommet, kuid ehmatuse mõjul kõik olid õppi­nud selle silmapilguga selgeks. Ent ükski ei mõelnud kainemalt, et piirata sisse peninukk ja sulgeda tee, et siis ühisel jõul hüvitada see inimeste vihaseim vaenlane.

Samal ajal aga peninukk viis täide oma kavatsuse. Sihtides silmiti taluisa kõrri, ta tegi suure kassihüppe, kuid vastu ootusi ta osutus äkki Kirgese turjal olevaks. Kuigi ratsutid olid alles peremehe pihus, oli röövimine juba otsustunud, sest nagu ta puunuia puudusel lõi hambad Kirgese lakka, nii see hirmsas valus tõm­bas enese lahti, ja läks lahti selline kuratlik kihutamine, millisele söandavad sundida ainult verejanulised kirgesed oma hobuseid.

[PILT 15]

Hobu tegi lendava hüppe üle mitme talumehe vankri ja oligi siis juba suurel maanteel. Sääl ta viskas paar korda tagujalgadele püsti, kuid siis surus jalgadesse sellise tormakuse, et kabjanukid lendasid hüppel seljast kõrgemale. Sedagi märgati veel, et peninukk oli kasvanud hobuse selja külge. Ta jalad olid põimunud köiena ümber looma kõhu, hambad surunud kaela ja ta pikad sõrmed olid hobusele suuraudadeks. Peni­nukk vist ruttas minekut omale maale, teistele lahkunud peninukkidele järele.

Peninukkidest on ju teada, et nad surevad kaks korda. Ise nad vaevalt surevadki, sest toidavad endid inimeste verest. Aga surmasaamise juhul sureb vaid nende keha, kuna vaim jääb elama ja see võib jätkata lihaliku peninuki tempe. Kui ka vaim on hukatud, siis pole peninukist enam midagi järel ei viimse kohtulaua ette ega põrgu kateldesse minemiseks. Sellised on peninukid. Sõdade ajal vanasti peninukke sai palju surma. Elusad peninukid kadusid ühes vaenlaste vägedega, kuid alles jäid nende vaimud, kes veel kaua kollitasid ja kimbutasid inimesi ja kelle hukkamine nõudis julgetelt meestelt palju tarkust ja kavalust. Sellist vaeva nähti nendega. Kuid ei või keegi olla kindel, et nüüdki nendest meie maa on puhas. On teada, et peninuki vaim võib tukkuda pikki aegu ja siis taas ärgata ning jätkata inimesesöömist. Nad võivad peituda koobastes nagu nahkhiired talveunes, kui nad ei leia põhjust ärkamiseks.

Kuid Toomasmäe vanamees? Kas ta jäi nii rahule, kui peninukk viis ta hobuse? Ei, vanamees ei leppinud sellega.

Vanajuttude järgi oli teada, et enne kui jäi õuele see peni­nuki surev Kirges, olid teised peninukid viinud kogu ümbrus­konna hobustest tühjaks. Nii peninukil polnud mingit õigust saada oma ärasõiduks hobust Toomasmäe talust. Ja Toomas­mäe polnud niisugune mees, kes jätab, kui temale on tehtud ülekohut. Kaugeltki ta polnud niisugune mees. Ei kunagi ta jätnud oma õigust, tuli siis võidelda kas või viimseni. Uhke mees ta oli, oma jonni oskas ajada, kas olgu või mis. Ja nüüdki, millal see kurjavaimutaoline olend viis ta hobuse, Toomasmäe teadis, et ta sellega on kutsutud suurele võitlusele, võib-olla suure peninukkide väega. Aga tema veri ei tundnud taganemist oma õigusest.

Rahvas kahtles ega uskunud Toomasmäe kavatsustest midagi hääd, kui see valmistus suurele Kirgese otsimise teekonnale. Rääkimata muudest pikkadel teekondadel varit­sevatest hädaohtudest oli ju selge, et kui Toomasmäe leiabki otsitava jäljed, siis need ju viivad kas mõnesse peidetud peninukkide pessa või hoopis koerakoonlaste maale. Mõlemal juhul on oodata vaid koledat surma. Ent Toomasmäe just ihkabki puutuda nendega kokku. See oli hulljulgus, mida targemategi meeste mõistus ei kiitnud hääks.

Ent Toomasmäe oli elus küllalt pannud tähele, et vaevalt kellegi mõistus on suutnud olla tema omast üle. Ja jättis need hoiatavad kõned kuulmata. Koos kahe pojaga nad saduldasid kolm hobu veel samal päeval ja enne laada lõppu veel rahvas nägi, mida suudavad Toomasmäe teisedki hobud. Needki olid erutatud Kirgese kadumisest, sest nägid talu meesväge ilma temata. Hirnudes traavisid nad maantee kaugustesse ning, puristades sõõrmetest tuld, otsisid ise Kirgese laiu kabjajälgi. Kui ainult Kirges poleks nii võrratult välejalgsem neist, kui teda poleks sundimas see põrgulik olevus!

Kuidas käis tagaajajate käsi sellel retkel, sellest kuuldub muistendeis järgmist. Nad jõudsid ühisel sõidul öö tulles paigani, kus maantee hargneb kolmeks. Siin ka jäljed juba oli sõidetud kinni ja oli teadmata, millist teed kasutas põgeneja. Siit kohast üks poeg lahkus vasakule, teine paremale, kuna isa ise sõitis keskmist teed. Lahkumine oli vajalik ka selleks, et üksteisest eraldatuna hobused hirnuksid, millele muidugi oleks vastanud ka Kirges oma kõuetaolise häälega, kui ta oleks sattunud kuuldepiirkonda. Ja siis need hobused oleksid leid­nud tee teineteise juurde ka ilma juhtimata ja peninuki vastuseisust hoolimata. Sellised olid need Toomasmäe hobused.

Mälestusriismed räägivad katkendiliselt nendest otsijate juhtumustest esimesel otsimisnädalal. Hämaralt on kuulda, kuidas nad pärinud andmeid pühapäeviti võõraste kirikute juurest, kus enam keegi polnud kuulnudki midagi sellest kihelkonnast, kust olid pärit toomasmäelased. Viimaks nad kõik jõudnud kord maanurkadeni, kus peninukkidest üldse ei teatud midagi ja kus neid ka kunagi polnud olnudki. Siit pöördusid kõik tagasi, et kord kodumaad läbi sõeludes viimaks siirduda ka üle keeleraja umbkeelsete maale.

Kus nad ealeski peatusid, sääl loomulikult pärisid järele peninukkide üle. Igal pool vesteti nendele, mis oli kuuldud vanematelt inimestelt või mida nähtud ise oma silmaga. Palju õudset pidid Toomasmäe mehed panema kõrva taha ning neil rändudel üksi nendel oli laiem kujutlus nende hirmutegude arvust, mida tõi meie maale peninukkide sugu. Paiguti leidsid nad ise luukerede virnu, millelt koletised praadinud liha päält. Kõike nad kuulsid, palju nägid, kuid keegi ei teadnud midagi nende Kirgesest, nende kuulsast, toredaimast hobusest. Ja seda ainult nad otsisid, selleks olid väljas.

Ega olnud neil ka aimu üksteise teedest. Kuigi rändlesid plaanitult, ei juhtunud nad kokku kunagi. Ent nendel oli usk, et kui üks neist satub kas otsitava jälgedele või ähvardavasse hädaohtu, siis teised seda aimavad ja jõuavad appi. Selline usk oli nendel.

Kogu teel nad paari nädala kestes ei kohanud ka ainustki elusat peninukki, kuigi neid teati olevat veel igal pool ja ini­mesed kartsid üksi käia metsateel. Vaid kolmandal nädalal Toomasmäe noorem poeg Peep leidis üles ühe peninukkide peiduurka.

See oli külmal sügisööl, kui ta lõpmatuseni laiade metsade vahel otsis asjata inimeste elamut, kus saaks sooja ja puhkust. Viimaks ta leidis metsas värskelt tallatud teeraja ja seda minnes ta nägi suurte soopajude võsastikus kummalist onni, mille katusest tõusis suitsu. Maja ümber polnud peenartki haritud maad ja koobasonn ise oli rajatud sohu, kuna arumaad läheduses oli mõõtmata laialt. Need asjaolud panid Peebu kahtlema. Ta jättis oma hobu vabalt ootama metsa alla ning hiilis siis hurtsiku juurde. Kui ta piilus uksepraost sisse, nägi ta, et onn oli tühi. Samal ajal ta aga kuulis selja taga samme ja kurja vanaeide hääl sõnas:

„Astu aga sisse, mehike, pole siin väljas vaatamist enam midagi.”

Ja sasides kinni Peebu turjast, ta lükkas selle sisse.

„Päris hää, et tulid. Mehed on väljas jahil ja teadmata on, kas nad toovad midagi kaasa. Küll nad nüüd rõõmutsevad, kui koju jõudes leiavad ees magusa prae.”

Muidugi mõista vanamoor oli peninukkide perenaine. Seda Peep märkas kohe, sest rahvajutu järgi ta tundis neid väli­muselt sama hästi, nagu oleksid elanud koos kogu eluaja.

Vanamoor tõmbas lahti koldeukse, mille taga hõõgusid tulised söed. Kolde najalt ta võttis suure raudpanni ja asetanud selle ahjuuksele, käskis Peebul heita sellele pikuti pääle. Peebul oli võimatu päästa ennast jõuga, kuid kavalusest õnneks ei tulnud tal puudust. Ta heitis enese risti pannile.

Eit lükkas. Pann läks ahju, kuid Peep ei mahtunud sellesse ristiolekus sisse. Eit tõmbas panni uuesti välja ja käskis Peebul nüüd heita pääle õieti, kuid Peep heitis jällegi risti. Küll peninukieit sõimas ja seletas, kuid Peep tegi, nagu ta ei saaks aru, kuidas eit käseb heita. Viimaks ta ütles, et näidaku eit ise ette, kuidas peab heitma pannile. Nagu eit siis viskas enese pikuti pannile, nii Peep lükkas ta kolinal ahju, kuhu see jäigi.

[PILT 16]

Nüüd Peep peitis enese hoolega onni taha, et oodata peni­nukkide kojutulekut ja kuulata päält nende juttu. Varsti need tulid suure müdinaga. Kogu hurtsiku sisemik oli varsti täis koerakoonumehi.

„Kõht on tühi, kõht on tühi,” äiatasid nad.

„Meie memme pole kodus, tuleks õige vaadata ahju, kas temal ehk pole õnnestunud saada midagi söögiks,” ütles üks, tõmmates ahjuukse eest.

„Näe, siin ju kuninglik kõhutäidis, mille üle tunneks kade­dust ka Kisil-Kaan ise,” rääkis ta särisevat pannitäit välja tõmmates.

Kohe kõik asusid aplalt õgima. Ja kiitsid ühest suust, et säärast maitsvat rooga pole nende eit veel ealeski nendele pakkunud.

„Seda peame hoidma tükikese ka Kisil-Kaanile. Kui ta tuleb nädala pärast meie memmele kosja, siis ta maitsegu ise, milliseid rooge ajame kõhtu siin näljamaal. Ehk hoiame alles kõik rasvasemad kohad ja kui ta on saanud suutäie, siis ülejäänu eest vist annab meile selle oma hobuse, mille ta tõi säält kaugelt,” arvas üks.

„Ah selle hobuse, mille pärast need kolm narri aelevad mööda maad ja laimavad meid rumalalt?”

„Selle jah. Hirmutame kah, et need otsijad inimpõrssad on tugevad ja võtavad ta Kisil-Kaanilt niikuinii ära. Kisil-Kaanil on vaid veel üks kord kõigest surra ja need otsijad on mööda maad käies kuulnud kõik kunstid, kuidas meie vendi hävitada võidakse. Ja kui nad saavad seda teha kavalalt, siis see hobu ongi nende. Ja teate isegi, et need siitmaa inimpõrssad on läinud palju kavalamaks, kui meie tulime siia pidu pidama. Siis muudkui sõime põrssapraadi, sest neid oli hulkumas igal pool. Püüa kinni peoga. Aga katsu nüüd enam. Meie sugu on jäänud väga väheseks ja nälgagi näeme vahel!”

„Sul on natuke õigust, kuid karta ei maksa veel midagi. Inimpõrssad on küll nuhkinud välja need väiksemad kunstid meie vastu, aga seda suurt nad veel ei tea. Ja enne kui nad seda ei tea, võime siin pidutseda veel kaua.”

„Jah, lollid on need inimpõrssad, vastik on kohe vaadata, kui lollid nad on. Raiskavad raha kuld- ja hõbekuulideks, aga seda ei taipa, et musta kassi südamesse pistetud nooleotsa kriimustuski tõmbab meie venna siruli. Nii lollid on need inimpõrssad.”

Rääkija laskis kuuldavale ökitava naeru, mis kuuldus nagu kutsika haukumine.

Üks sööjaist oli tõstnud üles näpu ja silmitses midagi teravalt.

„See siin on nagu meie memme küüs,” ütles ta kahtlevalt.

„Jah, kus on meie memm?” küsisid teised, rutates vaatlema küünt.

„See on meie memme küüs küll,” leidis üks.

„Kes on meie memme lükanud ahju?” küsis kolmas.

„Ja mina tundsin tulles nagu inimpõrssa lõhna siin lähedal,” teadis neljas.

„Siin on käinud üks inimene, üks kaval inimene,” kurjustas vanem peninukk. „Otsime onni ümbruse läbi.”

Kuid Peep sedaaega oli juba ammu hobuse seljas ja kihutas nüüd, nagu veel andis ta ratsu ramm.

Mitu päeva kihutas Peep väsimata ja ta hobuse hirnahtused kajasid kaugustesse kutsuvalt. Veel aga ei kuulnud teda ei isa ega venna omad. Kui ta viimaks ühel õhtul juba oli valmis üksi pöörduma tagasi, et jõuda peninukkide pessa Kili-Kaani ja Kirgese sinnajõudmise ajaks, ta märkas, et ta hobu teritab erutatult kõrvu. Peep surus kõrva vastu maad ja siis ta kuulis, kuidas müdises kaugel maa ning kuidas vägev hirnahtus oli talle tuttav. Siis vastas sellele ka tema hobu, mõne tunni pärast nad kõik kolm olid koos.

Kui nad olid varustunud musta kassi südamesse kastetud nooltega, asusid nad teele täies ettevaatuses, sest teadsid, et tuleb tegemist terve peninukkide salgaga. Ettevaatlikult liginesid nad koobasonnile kolmest küljest. Põõsaste tagant hiilides nad nägid, et onni ees seisis nende Kirges ja peninukid lakkusid ja silitasid teda rõõmuga. Mõni puri teda hammas­tega, väljendades seega oma suurt rõõmu. Nähtavasti nad olid saanud Kisil-Kaanilt Kirgese omaks nende memme rasvaste lihatükkide eest ja pidutsesid nüüd.

Toomasmäelased ootasid ka Kisil-Kaani ilmumist, et teda esimesena tabada oma nooltega, kuid nähtavasti Kisil-Kaan oli vihastunud, et temalt peteti ta Kirges ta oma pruudi lihatüki eest, ja oli juba lahkunud. Siis aga hobud haistsid Kirgese lähedalolu ja üks neist hirnahtas. Kirgeski laskis kuulda suure rõõmuhirnahtuse ja selle järel kõik neli Toomasmäe hobust ei suutnud enam olla vait. Sellest märkasid peninukid, et nad on piiratud inimesist.

Siis ei olnud enam aega ja Toomasmäe meeste nooled tabasid nad üksteise järele. Nooled olid surmavad, memme sööv peninukk oli lobisenud tõtt. Kuid Kisil-Kaani ei leidunud selles pesas.

Oli rõõmurikas nende kolme tagasisõit Toomasmäele. Vaatamata sellele, et nad ei toonud kaasa kulda ega varandusi, tundsid nad endid üliõnnelikkudena ja rikastena. Nad tõid tagasi talumehe tugevama toe, nende armastatud hobuse, elava olevuse, kellega inimesel on määratud elada ligimas sõpruses. Kuid nad tõid kaasa ka kallimaid aardeid kui kõlisev kuld. See oli mõjuv võitlusvahend peninukkide vastu, millest oli kasu kogu kiusatud rahvale. Nad olid rännanud risti-põiki läbi kogu maa ning näinud, mispärast mõnel pool inimesed elavad õnnelikumalt ja jõukamalt ning mispärast mõnel pool irvitab kehvus. Nad teadsid nüüd, milline on maailm kaugemal Too­masmäe silmapiiri ja kuidas sääl töötatakse. Ja nad lõpuks olid kuulnud kõik, mis kahju sünnitasid peninukid meie rahvale. Neid lugusid neil oli jutustada ka oma lastelastele aegadel, mil peninukid end enam ei näidanud avalikult. Ja nende jutus­tustest seegi lugu on ulatunud meie päevini.

Mis aga puutub Kisil-Kaanisse, siis kuskil pole notitud maha temataolist. Seepärast temataolist kummitust ongi nähtud Toomasmäe rabade ääres veel hilisematelgi aegadel. Kuid ei usalda enam jätkata peninuki tempe, sest Peebu avastatud saladuse järel nende hukkamine on kerge. Elu on ka temalegi armas. Ja tal on jäänud üle veel kõigest üks kord surra, see seisab tal meeles. Kuid see võimaldab tal ka moondada end nii, et juurde juhtudes teda ei märkagi. Nii mõnigi vist on Toomasmäe raba äärtel kõndides astunud temast üle ega pole aimanud midagi.

See oli lugu igivanast Toomasmäe talust ja kummalisist päevadest, mida tuletavad meelde need talu ümbritsevad põlispuud ja need vanad hoonedki, millel ka juba saja-aastane iga.