Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend,
Ei tõuse kui kotkas sa üles,
Ei ial siis leidnud sa walguses end,
Sa uinud weel tuimuse süles;
Sul koduks siis üksi weel unine muld,
Ei kaswand sul rändaja keppi;
Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld —
Ei walgus wõi uduga leppi!