Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ei jõudnud warem lauluwainule.
Ei looda pärga, ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga wõidule.
Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus walgus maeti mulda wõrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.
Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ma unistaja nagu muinasjutt.
