Kui jään ma õhtul mõttes waatama,
Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik,
Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik,
Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama,
Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik,
Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega:
Me mullast tõusnud mehed uued sammuma
Ja naese uue loonud mõte õnnelik.
Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud
Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend,
Kus siiski walgus ikka sihiks helisend —
Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud.
Mis walgus kõigest seletand me elule.
Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.
