Kui Viljandil vaenlane valvas ees,
Ju lootuse lõpetas igamees.
“Oh Lembitu, Lehola vanem, sa
Ju rutta, meid rüütlitest lunasta!”
Küll Valdeku vahtis, küll ootas ta,
Ei ilmunud isake aitama;
Ning rüütlite rõngas ja Läti piir
Ju surus nii linna kui surmav viir.
Sääl saadiku sammul käis Ülo teed,
Ei kohutand teda ei vaen, ei veed,
Vaid julgesti astus ta edasi,—
Kuid tabajaist kinni ta püüeti.
“Raud, rändajat jäta sa rahule!
Miks vagurat vangisse veate?”
““Või olgu sa õiglasem rändaja,
Pead ülema ette nüüd astuma!””
Küll kalk oli kuulda see Ülole,
Kuid rüütlile ruttas ta julgeste.
See küsis: ““Kes on sinu läkitand?
Ei ütle, siis elu sa lõpetand!””
“Ei karda su käsku,mis võib su piin?
Kuid tunnistan sinule vabalt siin:
Mind läkitas Lehola Lembitu,
Et ütleksin pojale, teel ta ju?
“Ta hulgad on tulemas Paala poolt,
Ka Varbola vanem on kannud hoolt,
Ning Nurmekund Võrtsjärve veereni
On kogunud kokku ju täiesti.
“Kõu kombel nad ilmuvad hulgani,
Ei suuda sa keelda neid sugugi;
Sest katsu, et minema enne läed,
Kui Lembitult piiratud lõksu jääd!”
Kuid rüütel, ta kostis tall’ ülbeste:
“Sa lähed nüüd ütlema linnale:
““Miks ootate Lembitult abi veel?
Ta täiest on otsa ju saanud teel!””
“Kui aga sa hakkad siin tõrkuma,
Siis suuremas surmas ju oled sa!
Nüüd täida, mis sinule ütleb meel:
Nii saad sina palga, kui kõlab keel!”
Ja Ülo ei oodanud minemas,
Ta tõttas ja linnale ligistas.
Sääl Valdeku hüüdis ju Viljandist:
“Oh häda, suur õnnetus ootab vist!”
Kuid kindlasti kuulutas Ülo hääl:
“Et võidelge ustavalt, vennad, sääl!
Ju Lembitu ligi on tulemas,
Ju vastane hirmuga ehmatas.
“Veel enne kui kerkinud päikene
Kolm korda on ida poolt ülesse:
On Viljandi vaenlastest puhas ju,
Mu vennad sest vahvasti võidelgu!”
Veel viimane sõna tal oli suus,
Siis timuka mõõk oli Ülo luus;
Ta langes, ta pää pandi ridvale
Ja visati pilgates linnasse.
Sääl Valdeku hüüdis valjuste:
“Sa surid kui ustavam Eestlane!
Sa vendade päästmiseks surid nüüd:
Sind kiidavad tuleva põlve hüüd!”
