Tasuja/IX
IX
Jaanus kargas püsti, äigas käega üle otsaesise ja raputas pead.
„Mis see on?“ pomises ta enese ette. „Uus piin tuleb igavusele lisaks.“ — Aga esiotsa oli ta siiski täis õnne — õnnetusest polnud pikemat juttu.
Ta keeras raamatu kokku, pistis rulli põue, läks aiast välja ja sammus metsa. Oma armastatud metsa ilu ei pannud ta täna tähelegi. Ta oli täiesti oma mõtete orjaks saanud. Need tulid ja läksid nii kiiresti, et ta ühtegi ei jõudnud tabada ning arutama hakata. Kuid kurvad need mõtted ei olnud, seda võidi tema kõrgel hoitud peast ja kergetest liigutustest ära tunda. Jaanus sammus kiiresti edasi ega pannud tähelegi, kuidas kuivad raod tema jalge all ragisesid ja siin-seal mõni madalal rippuv oks ta nägu riivas. Mets harvenes, lõppes viimaks täiesti ja viljapõllud kollendasid rändaja silma ees, kes meelde tuletades seisatama jäi. Väljade vahel mustasid mõned viletsad hurtsikud. See oli küla. Jaanus seisis natuke aega mõttes. Siis pöördus ta paremat kätt, kõndis metsa ja põldude piiril paarsada sammu edasi kuni sõiduteeni, mis lossist külasse viis. Seda teed mööda hakkas Jaanus küla poole minema.
Küla oli peaaegu tühi. Mehed olid jahil aitamas, naised põllul. Esimese sauna ukse ees istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukörti. Jaanus teretas mööda minnes ja soovis leivale jätku. Üks eideke tõstis pead, seadis käe lusikaga silmade kohale, et paremini näha, ja Jaanust ära tundes kähises:
„Ae, jumalime, Metsa oma.“
Seepeale tõstis ka teine eideke pead, hoidis ka käe lusikaga silmade kohal ja ütles:
„Või Metsa oma.“
„Kuidas, eided, käsi käib?“
„Tänu taevale!“ kostis esimene eit. „Kus sa selle a’a olid?“
„Käisin linnast raamatuid toomas.“
„So-oh. Küllap vist ikka ogaraks lähed nende raamatutega.“
Eidekesed võtsid jälle jahukördi käsile.
Jaanus sammus külatänaval edasi. Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu, lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest nurgast küsis lambatall uudishimulikult: „Mää-mää?“ ja paar ninakat kana pahandasid: „Kakaa-kakaa!“ Teisest nurgast kähises maa-alune hääl: „Kes see tuli?“
„Mina — Metsa Jaan,“ kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall, kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga kaetud poiss, kes nähtavasti magas.
„Tasa, tasa!“ kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega madala kolmejalgse järi peale, mis seina ääres seisis. Jaanus tõmbas järi aseme juurde ja võttis istet.
Aga vist oli kanade kaagutamine poisi siiski äratanud. Ta õhkas sügavasti, liigutas ja lõi silmad lahti.
„Pagan võtku!“ urises vanamees. „Jälle ärkvel!“
Jaanus hakkas oma põue ja taskuid mööda kobama, ei leidnud aga midagi.
„Kahju,“ ütles ta kahetsedes, „täna mul ei ole midagi kaasas. Mu tulemine oli kogemata, üsna ilma mõtlemata.“
Poiss, kes pealtnäha umbes viieteistkümne aastane võis olla, tõstis Jaanuse häält kuuldes pead ja tahtis ennast põsekile upitada, kiskus aga korraga näo viltu ja langes tasa vingudes tagasi asemele.
„Mis see on?“ küsis Jaanus ehmatades, „kas Maanus on haige?“
„Jah, kena haigus!“ pomises vanamees vihaselt ja lõi käega.
„Heldeke, mis tal siis viga on?“
„Küsi seda lossikupjalt.“
„Mis?“
„Ma ei teinud midagi, ei midagi!“ vingus poiss valusalt ja pöördus kummuli. „Oi valu, valu!“
Kahvatades laskus Jaanus põlvili poisi kõrvale maha. Kui ta kerge katte hellasti kõrvale lükkas, põrkas ta tagasi. Poisi katkine särk oli veretäppisid täis ja mitmest kohast keha küljes nagu liimiga kinni. Vanamees pööras näo ära ja pomises läbi hammaste:
„Nad on ta vaeseomaks peksnud.“
Jaanus, kes jälgist nähtusest nagu uimastatud oli, kohendas katte jälle õnnetu poisi keha üle ja küsis väriseval häälel, millal see õnnetus oli sündinud.
„Täna hommikul ta selle nahatäiega koju tuli,“ urises vanamees vastuseks.
„Aga mispärast?“
Vanamees kehitas õlgu. „Poiss ütles, ta olevat noorhärra koera „tigedaks hundiks“ nimetanud, ja noorhärra käsu peale olevat kubjas ta talli viinud ja uhtunud. Mis seal imet?“
Maanus pööras valusasti ohates pead. Tema silmad olid kinni, aga huuled sosistasid järk-järgult: „Ta sidus mu kinni… ja peksis… piitsaga… nagu koera… Oo! Ma ei teinud… muud… kui ütlesin… oo!… oo!…“
Haledus pani Jaanuse südame lõhkema.
„Kas külma vett on toas?“ küsis ta vanamehelt, kes tuimalt kui puupakk paigal lamas ja vastuse asemel ainult pead raputas. Jaanus tõusis ja vaatas otsides ringi. Ühest nurgast leidis ta ämbri, haaras selle kätte, käskis vanameest linaseid nartsusid otsida ja läks ise õue, kaevust vett tooma.
Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu kallal nurgas. Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama.
„Noh, kas leidsid?“ küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas ja selle sisemust soris.
„Pagan võtku, mina’p siit leia hilpugi,“ urises vanamees.
Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet.
„Küllap vanamoor nüüd jälle ragistab,“ nurises vanamees ja pesitas enese jälle põsekile asemele. Ta vahtis vagusalt, kuidas Jaanus Maanuse haavu pesi, kinni sidus, poisi õrnalt istukile aitas, märjad õled alt ära võttis ja aset uuesti kohendas. Maanuse näolt võis selgesti lugeda, et kõik see talitus talle kibedat valu tekitas; aga aru saades, et see kõik headuse pärast sündis, pigistas ta hambad kokku ja vaatas haleda naeratusega oma heategija otsa.
„Nüüd ole siin nii kaua maas, kuni sind rahule jäetakse,“ ütles Jaanus tõustes. „Sa oled priske poiss ja saad varsti terveks. Ma pean nüüd koju minema, ja kui mahti saan, siis tulen õhtul tagasi ja toon sulle valuvaigistuseks midagi kaasa.“
Aga ta ei saanud oma lubamist täita. Kui ta sauna uksest välja astus, oli taevaäär sinimusta pilvega kaetud, mis kiiresti, äkitselt tõusnud tuulest aetud, üle sinise võlvi veeres. Jaanus kiirendas sammu ja jõudis parajasti metsa varju, kui esimene välk pilvest pilvesse sähvis ja esimene kõuemürin raksatas. Ta jõudis koju, märg kui särk pesus.
Tervel päeval ja järgmisel ööl sadas vihma kui oavarrest.