Tallinna narrid ja narrikesed/3
III. Armastuse narrid.
„Armastuse narride“ kirjutamisega oli mul palju tüli. Ma sorisin oma mälestuse salwed põhjani läbi ei leidnud säält seest aga mitte ühtgi tuttawat kuju, kes õnnetu armastuse pärast oma jumalikku mõistust oleks kaodanud wõi koguni oma kallist elu lühendanud. Näib, kui oleks see narride sugu maa pealt, wähemast meie maalt, kadunud. Wahi paremale wõi pahemale poole, ikka näed sa — wähemast Tallinna uulitsatel ja seltskondades — ainult niisuguseid neiude ja noorte meeste nägusid, mis terwisest ja elurõõmust lõkendawad; lahja juustu karwa kahwatust, mida õnnetu armastus peab sünnitama, otsid sa asjata. Wahest juhtub sulle küll mõni lahjade puusade, õõnsate palede ja sinikollaka jumega noorsand tee pääl põigiti ette, aga hakkad sa osawõtlikult maapäälsete inglite nimesid taga pärima, kes noori mehi nii haledasti kuiwama pannud, siis saad sa ikka wastuseks: lahja toit, tiiskus, porujomm, üleliigne suitsetamine, rikutud seedmine. Neiud omalt poolt on selle paha moe wõtnud, et nad endid petetud armastuse korral enam wette ei wiska, waid… teise mehe kaela.
Ma oleksin hää meelega mõne isamaa poja wõi tütre oma jutu tegelaseks ja sellega suremataks teinud, aga mis wõisin ma parata, kui üksgi Eesti peiu ja neiu armastuse ja minu jutu tõenäitlikuks tegemise pärast pääst hulluks ei raatsinud minna? Häda pärast läksin Saksa keeli raamatutest abi otsima, nagu kõik Eesti kirjanikud teewad, kes wähegi algupäralised tahawad olla. Ma sorisin oma raamatukogu läbi. Mul on suur biblioteek ja kõik raamatud on auusal wiisil — sõpradest minu juurde unustatud. Kui õige oma rahwa laps ei raatsi ma ise raamatuid osta; ma olen tõotanud, alles siis oma esimese raamatu osta, kui wiin ja tubakas muidu saada on. Eesti keeli raamatuid ei loe ma ialgi, sest ma olen segamata werd Eestlane ja ei taha oma selget Saksa keelt rikkuda.
Hää küll, ma pistsin nina ühest Saksa raamatust teise sisse, aga paremat nõuu ei leidnud ma ka säältgi. Saksa ja Saksa keelde ümber pandud kirjanikud tapawad küll iga aasta nii määratu hulga inimesi õnnetu armastuse läbi, et nende werejänu peab imeks panema, tunnistawad aga isegi, et armastajate hullutused neile hirmsat päämurdmist maksawad ja et igapäewases elus romaanisid enam ei sünni. Mõned hakkawad juba koguni armukangelasi pilkama ja üks neist teab üht õpetlikku lugu jutustada, mis praeguste armastajate pääle heledat walgust heidab. Lugu peab tõesti tõsi olema ja on nii liigutaw, hale ja armas, et ma teda oma loodetawate lugejate eest warjul hoida ei raatsi.
Jutu tegelased on Rudolf ja Margot. Rudolf on hästi kaswatatud noormees Berlini kõrgemast seltsist; Margot on osaw kunstrooside tegija Parisist, noore, rõõsa näo, laitmata jume ja lustiliku, külge tõmbawa loomuga neiu. Rudolf armastas neiud palawasti ja oli igapidi õnnelik, kui korraga üks ootamata juhtumine neid lahutada ähwardas. Rudolf pidi oma isa soowi järele ühe suurtsugu neitsiga abielusse heitma; kõige päält oli nüüd muidugi tarwis selle pääle mõtelda, kuda wäikesest Margotist lahti saada.
Rudolf ei julenud neiule lahutuse õiget põhjust teada anda, waid püüdis nii õrnalt, kui wõimalik, luisata; ta kirjutas Margotile umbes järgmise sisuga kirja:
…„Ma ei wõi selle wastu midagi parata, mis minu südames sünnib; ma olen Teid tõelikult armastanud, aga inimeste tundmused on muudetawad. Ma ei wõi Teid enam armastada ja tunnen, et meie igawesti lahutatud oleme“…
Kunstrooside tegija wastas alles teisel päewal; ta palus Rudolfi ette seatud ajaks oma korterisse tulla. Seesugune lühikene nõudmine pani Rudolfi kartma; ta wõttis oma kõige parema sõbra kaasa ja palus teda maja ees oodata. Margoti ukse ees tõmbas Rudolf mitu korda kella, aga uks jäi kinni. Rudolf tõmbas wõtme, mis tal selle ukse jaoks taskus oli, wälja. Ust lahti keerates wärises ta käsi. „Wiimast korda!“ mõtles ta iseeneses. Toas leidis ta laua päält sedeli nende sõnadega: „Armas Rudolf! Ma olen Teid nii kangesti armastanud, et ma ilma Teieta elada ei wõi; kuna Teie neid ridasid loete, wagub Teie Margot surma käes.“
Rudolf langes tooli pääle. Teatus oli põrutaw, iseäranis selle pärast, et ta mitte sündinud asjast ei kõnelenud, waid et hirmus õnnetus just sel silmapilgul pidi sündima.
„Margot!“ ägas Rudolf. „Kallis, lustilik Margot! Ja mina pidasin seda tüdrukut kergemeeleliseks!“…
Ta toetas pääd kätega ja wahtis kui tardunud hirmsa sedeli pääle. Mõttes nägi ta, kuda parajasti Spree jõe woogudest tuntud naesterahwa külm surnukeha wälja tõmmati…
Korraga kuulis ta toas krabinat; kõrge peeglikapi uks läks lahti ja Margot astus wälja, tõsine ja kahwatu; ta oli palju walget näowärwi ära kulutanud.
„Rudolf,“ ütles neiu, „ma olen Teid wõtmehaugu läbi silmitsenud… Teie armastate mind ikka weel. Ütelge „jah,“ ja ma wiskan selle pulbri kõrwale.“ Sääl juures tegi ta oma tillukese rusika pisut lahti, nii et walget paberist kotikest, nagu neid apteegist saab, wõis näha. „Tulge mu juurde tagasi, Rudolf!“
Noormees oli nii kohmetanud, et ta tükil ajal wastata ei saanud.
„Ma ei wõi!“ ütles ta wiimaks kindlasti, „aga ma wannutan Teid, Margot, jätke oma kole nõuu katki!“
Margot wõttis kapist weeklaasi ja pani selle oma ette laua pääle.
Rudolf katsus seda kätt, mis koledat pulbrit hoidis, kinni püüda, aga tüdruk oli wile kui oraw ja libises ikka ta käte wahelt wälja. Oma ahastuses hüüdis Rudolf läbi akna sõpra appi, kes maja ees edasi tagasi kõndis. Sõber astus tuppa.
„Aidake mind seda õnnetut ühe hirmsa teo eest hoida!“ hüüdis Rudolf. „Ta ei taha ilma minuta elada… ta tahab ennast ära kihwtitada!“
Sõber wõttis wäikese rusika, mis wähe wastu pani, pihku, kiskus paberikoti säält wälja ja wiskas ta nurka. Selsamal silmapilgul tundis ta, kuda kaks pehmet käewart tema kaela ümbert kinni hakkasiwad.
„Mu elupäästja, kuda pean ma teid tänama!“ nuutsus Margot.
Sõber ei saanud aru, mis temaga sündis, aga ta arwas sellega rahul olla wõiwat.
„Preili… jääge rahule!“ kogeldas ta.
„Nimetage mind Margotiks, herra Albert. Teie olete mu elu, õnne… kõik, kõik päästnud. Andke mulle suud, herra Albert; Teie olete mulle elu tagasi kinkinud.“
Albert tegi, kuda kästud. Elu tuli tõesti Margoti sisse tagasi: tema palede pääl õitses jälle terwise ja nooruse karw; Alberti musta kuue pääle oliwad aga mitmed walged, jahused jäljed järele jäänud.
Rudolf läks kõrwale, nagu mõni, kellel midagi sellega tegemist ei olnud, et Albert oma päästmise tööd korratud suuandmisega lõpetas.
„Nii noor, nii ilus… ja mõtleb surma pääle!“ ütles Albert.
„Ma ei wõi ilma armastuseta elada,“ sosistas Margot, „ja et tema mind maha on jätnud“…
„See ei ole sinust ilus,“ pööras Albert ennast Rudolfi poole.
„Margot,“ ütles Rudolf, „ma olen kõik õiendanud, mis meie wahel õiendada oli. Tõotage, et Teie edespidi hullusid tempusid tegema ei hakka.“
„Selle eest seisan mina,“ ütles Albert, Margoti pääle tähenduserikast pilku heites.
„Kui herra Albert soowib“… lisas Margot juurde, räägitud pilgule niisama wastates.
Noored mehed jätsiwad Jumalaga — kumbgi omal wiisil. Rudolf oli teistest nägemata toa nurgast paberikoti üles tõstnud ja tasku pistnud — muidugi ettewaatmise pärast. Ukse taga wõttis ta kotikese wälja, luges päälkirja ja naeratas.
Päälkiri oli: „Soda.“
„Mis sääl seisab?“ küsis Albert uudishimulikult.
„Kihwt!“ wastas Rudolf kohutawa tõsidusega.
Trepi pääl andis ta Margoti toa wõtme sõbra kätte, mille see uhke naeratamisega tasku pistis. —
Nii Sakslase jutt. Loodan, et ta mõnele liig tuhinasele armastajale kasulikku sõrmenäitust wõib pakkuda. Mind ei teinud ta karwakestgi targemaks, sest mina ei soowinud armastuse tarku, waid armastuse narrisid kujutada. Ma wiskasin Saksa raamatu nurka ja wõtsin Eesti kirjanduse kohta kurblikku nõuu, „armastuse narrid“ kirjutamata jätta. Mu süda kipitas rinnus; pika sammudega mõõtsin ma, odawaid paberossisid suitsetades, oma kirjutuskambri lühidust. Korraga tehti uks wäljaspoolt lahti ja peenikese, aga rohkesti kulunud ülikuuega ja uhke, kahwatanud näoga noormees astus sisse.
„Tänu taewale!“ hõiskasin mina walitsemata rõõmuga: „Sääl mu narr tulebgi!“
„Mis see peab tähendama?“ küsis noorsand kulmu kortsutades.
See oli parun H. — Ferdinand H., minu wana ülikooli-wend ja sinasõber. Ta tahtis mind mu ettewaatmata hüüdmise pärast wägise kahewõitlusele sundida ja mul oli palju tegemist, enne kui ma teda waigistada jõudsin. Kes teab, kas ma nii kaugele oleksingi jõudnud, kui temal mitte just nõuu ei oleks olnud, minu käest raha laenata. Ma ütlesin kindla sõnaga, et ma talle kopikatgi ei laena, kui ta mind tapmata ei jäta; selle pääle läks tema natukene taltsamaks, nõudis konjakit ja hakkas oma elujuhtumisi jutustama.
Ferdinand H. oli Eesti-maa mõisniku poeg. Temal oli õrn, alalist armastust ihaldaw süda. Juba lapsena oli ta kõiki oma koolipreilisid palawasti armastanud, osalt üht teise järele, osalt mitmeid korraga. Koolipreilidele tegi see nalja; nad ei pannud seda ialgi pahaks ega püüdnud poisikese sooja südant jahutada, sest neil oli paraku põhjust, meesterahwaste suurema jao südameid muidugi liig kalgiks ja külmaks pidada.
Tartus pidi Ferdinand wanemate soowi mööda seadusetarkust õppima, aga ta ise oli enesele kõrgemad sihid ette seadnud. Ta uuris iludust, mitte üksi mõttelist iludust, mis kenades kunstides ilmub, waid ka kehalist iludust naesterahwaste näol. Kui uurija ilus ja wiisakas mees on, siis lasewad naesed endid hää meelega uurimise sihiks teha. Ferdinandi käsi käis selles ajas ikka hästi, sest tema oli tõesti ilus poiss ja mõistis kõige peenemaid lõhnasid parajal mõõdul tarwitada, klaweri pääl waltsisid mängida ja weel paremini tantsida, oma pikki wurrusid nii osawasti wiksida, et loodus isegi pettust ei oleks märganud ja neid päälegi nii kunstlikult kiudu keerutada, et piigad neid nähes pääst nõdraks läksiwad. Ferdinand ei jätnud ühtgi nägust naesterahwast, kes tema silmaringi rajadesse sattus, oma kummardamisega auustamata; ta oleks kergemini oma sündimise juures wõinud puududa, kui ühegi balli wõi maskeraade pääl. Päewa ajal kirjutas ta kõige peenema, häälõhnalise paberi pääle armastusekirjasid, ostis kingitusi ja saatis lillekimpusid põhja, lõuna, ida ja lääne poole; õhtul wõttis ta pidudest osa, millede juures naesterahwad puududa ei tohtinud. Sest et seaduste uurimine teda nii mitmesuguste murede ja toimetuste juures ainult segada ja tema kallist aega raisata wõis, siis heitis ta ettelugemiste kuulmise hoopis kõrwale, pärast seda kui ta oma jumekat silmnägu esimest korda ülikooli saalis oli näidanud.
Ferdinand sai wanemate käest iga kuu hakatusel 200 rubla elu ülespidamiseks, aga wiimsed 28 kuupäewa oliwad tema silmas ikka rasked puuduse ja häda päewad. Sest wõime jällegi näha, et naesterahwad kõige kallimad asjad siin ilmas on. Õnneks on sessamas kurjas ilmas weel niisuguseid harda südametega inimeste-sõpru, kes suurte waranduste pärijatele kõrgete intresside eest raha laenawad. Säherdusi häätegijaid oli Ferdinand kahe aasta jooksul suure hulga leidnud. Siis hakkasiwad mõned neist hädaldama ja maksmist nõudma; noorherra lugu ähwardas kirjuks minna, kui korraga sõnum tuli, et wana parun H. ära surnud ja kõik waranduse pojale jätnud. Ferdinand tasus wõlad — tüki 50,000 rubla — auusasti ära ja lahkus ülikoolist, millest ta nii palju tumedasti mäletas, et ta sääl kord üht kõrget, kiwist seinte ja puust pinkidega saali oli näinud, kus uniste nägudega noored mehed istusiwad ja ühe näotu wanamehe arusaamata lobisemist kuulasiwad. Hiljemalt olin ma weel kuulnud, et H. Peterburis üht kuulsat zirkuse näitlejannat olewat armastama hakanud ja selle kannul laia maailma mööda hulkunud.
Nüüd istus ta paari aasta pärast jälle minu wastas ja jõi isuga minu konjaki pudeli tühjaks. Ta nägu ja ülikond tunnistasiwad, et ta wastaste saatustega oli wõidelnud ja sääl juures karwu kaotanud. Kuulmise järele oli ta poole aasta eest oma mõisa ära müünud. Ettewaatlikult juhtisin ma kõne selle pääle.
„See on tõsi,“ ütles Ferdinand haigutades. „Mul oli kibedasti raha tarwis; ma sain mõisa eest weerand miljoni, aga see on kõik juba“…
Ferdinand tähendas kohase käeliigutuse läbi, et weerand miljoni luhta oli läinud.
„On see wõimalik?“ hüüdsin mina imestades.
„Mul oli palju wõlgasid maksta,“ seletas Ferdinand rahulise näoga. „Kes Ludmillat tunneb, selle silmas ei tähenda see summa poole aasta kohta midagi. Ma tunnen teisi, kes selle naesterahwa pärast enam on kulutanud ja siis pääst hulluks läinud.“
Tal näis kahju olewat, et tema ise huwitawa zirkuse näitlejanna pärast nii wähe raha ja mõistust ära oli kulutanud. Ja siis jutustas ta mulle ühe loo, mida mina siin nii muutmata, kui wõimalik, korrata tahan, sest et ta minu arwamise järele selle jutu päälkirja alla wäga hästi näib sündiwat.
* * *
Ma — nii jutustas Ferdinand — ei tea praegugi weel, mis asi Ludmilla küljes mulle kõige enne meeldis; aga sest saati, kui ma teda esimest korda julgesti ja pilgelikult, püsti hobuse risti pääl seistes, zirkuse liiwa üle nägin lendawat, ei wõinud ma temast enam lahkuda. Ta oli igapidi nõid; nõiduse wägi ei woolanud mitte üksi tema sügawatest, öökarwalistest silmadest wälja, mis pea roheliselt, fosfori moodi läikisiwad, pea sädemeid purtsasiwad, waid see wägi oli tema terwe kuju, juukste, sõrmeküünte, iga liikumise, iga riide woldi sees tuntaw. Tema kannul käisin ma kõik suuremad Wene linnad läbi. Meie olime Moskus, Warssawis, Kiewis, Odessas. Ma ei puudunud ühegi etenduse juures, millest tema osa wõttis, plaksutasin iga õhtu mitu paari kindaid lõhki ja kõmpisin ööd läbi tema aknate all. Ta tõukas mind kaua aega tagasi. Alles Tiflisis saime… ligemalt tuttawaks, sest Ludmilla ei sallinud sel ajal mustade päädega mehi, kuna sääl maal muid juukseid ega habemeid ei ole, kui neid, millede kõrwas pigi kollane on.
Ma elasin otsekui palawikus. Ludmilla igal tujul — ja neid oli tal palju — oli minu waimu ja waranduse kohta hirmus mõju. Oli ta minuga lahke, siis läksin ma rõõmu pärast pääst hulluks; oli ta külm, siis tegi walu mind pääst nõdraks. Selget aru ei saanud ma silmapilguksgi kätte, waid tegin ühe pöörase tembu teise järele. Oma waranduse raiskasin ma wõõraste inimeste karja rõõmuks ära, kes minu üle naersiwad. Wist räägitakse weel praegugi Tiflisis neist toredatest pidudest, mida mina ainult selle pärast walmistasin, et Ludmilla nende pääl pidi hiilgama ja mind siis ühe naeratamisega taewa lakka tõstma. Oi, see oskas naeratada!… Raha sulas mu käte wahelt imeliku kiirusega ära. Kord nõudis üks kullasepp ja kallikiwi kaupleja, kelle juurest ma Ludmillale ehteid olin wõtnud, määratut summa, mida ma temale wõlgu pidin olema. Raha puuduse pärast käskisin ma oma adwokati Tallinnas mõisa ära müüa. Umbes 150,000 rubla, mis mulle saadetud rahast üle jäiwad, kadusiwad paari kuu ajaga ära, ilma et ma seda õieti oleksin märganud, sest alalised ballid, lustipeod, kallid hobused, kingitused ja õnnemängud ei ole odawad asjad.
Kui mul enam midagi raisata ei olnud, hakkasin ma aru saama, et Ludmilla minust ära tüdinenud oli. Ma olin walu ja ehmatuse pärast paar päewa haige. Keegi ei tulnud mind waatama, sest kõik teadsiwad juba, et ma waeseks meheks olin saanud. Kui terwis wähe paranes, läksin ma ühel hilisel õhtul, pärast näitluse lõpetust, Ludmillat taga otsima. Ma leidsin tema teise mehe sülest; see oli määratu rikas kaupmees, sündinud Armenlane, mustem kui Juut. Ludmilla mustpääde põlgamine oli mööda läinud. Ta ei salanud oma uusi tundmusi, waid ütles mulle külma tõsidusega suu sisse, et ma tema meelest läilaks olewat läinud.
Ma olen hiljemalt mitu korda imeks pannud, et ma sel silmapilgul selget mõistust ei kaotanud. Ma ei hakanud käragi tegema, waid tuikusin sõna lausumata uksest wälja. Linn oli mu meelest nii jälk, et ma silmapilguksgi tema sisse ei tahtnud jääda. Ma ei oleks siin kauemini wõinudgi elada, sest korteri peremees nõudis tungiwalt maksu ja taskudes ei olnud mul enam, kui paar rubla raha ja püstol. Silmapilguks jäin ma weel Ludmilla lahtiste aknate alla seisatama; tema rõõmus naerukihin, mis tagumisest toast kuulda oli, nõias mu nüüdgi weel nõnda ära, et ma paigast liikuda ei jaksanud. Armenlane astus akna juurde, nägi mind ja pistis mulle sõbraliku naeratamisega waskraha pihku. Ma wiskasin talle raha wastu silmi ja hakkasin pikkamisi linnast wälja sammuma.
Pilwine, kottpime öö wõttis mind oma warju alla, kui ma Tiflisi wiimsed majad enese selja taha olin jätnud. Suure maantee ääres wilkus weel siin ja sääl mõni tuluke, pool tosinat joobnud kassakaid tuikusiwad mulle wasta, ühe eesliajaja määratu wari libises minust mööda — siis olin ma hoopis üksi ja peaaegu iseenesele nägemata. Pimedus oli nii paks, et ma tee haljast viiru waewalt wiie sammu maa pääle wõisin näha. Õhk oli leige ja pehme. Kaukasuse mäeselja poolt puhus aeg ajalt karastaw tuulehoog. Mida kaugemale ma wihatud linnast jõudsin, seda kergemaks läks mu süda. Tarretus kadus liikmetest, torkaw walu pääajus lõppes ära. Wiimaks ärkas mu sees nii kange tegemise ja liikumise himu, et ma hulga maad karates jooksin, siis tee kõrwal lehkawa rohu sisse heitsin ja ennast rõõmu pärast ühe külje päält teise pääle weeretasin. Selle tuhina järele jäi mu weri jälle rahule ja ma sammusin parajat soodu edasi.
Tee lähenes Kurá jõe kaldale, millest ma ainult tumeda kohina läbi aimu sain. Üksikud puud ja põõsad seisiwad kui wahisoldatite waimud tee ääres. Paiguti kerkis mõne ninatarga mäenurga wõi kentsaga näomoega kalju määratu wari nii häkitselt pimedusest üles, et ma kohkudes tagasi põrkasin. Kurá orust woolas magus, joobnustaw lillelõhn wälja, õitsewa paradiisi lähedust awaldades. Minu pääle tuli luulelik ja muusikalik tuju. Ma ümisesin laulukesi tuttawatest ooperitest iseenese ette, katsusin mõnda lapsepõlwes kuuldud kirikulaulu meelde tuletada ja lasin wiimaks Schuberti „Rändaja“ imelisest igatsusest paisuwaid looduse-hääli täiest kõrist taewa poole heliseda.
Häkitselt jäin ma kohkudes seisatama. Ma olin tee äärsest põõsastikust selgesti murduwa okste raginat kuulnud.
„Kes sääl on?“ hüüdsin ma ja tõmbasin püstoli wälja.
Wastust ei tulnud.
Ma kordasin küsimist müristawa häälega.
„Mis sa lõugad, koera poeg!“ urises keegi teisest küljest Wene keeli. Oma kohkunud nägu sinna poole pöörates, nägin ma enese ees kahte pikka warjukuju, kes maa seest näisiwad üles kerkinud olewat. Raske rusikas krapsas nagu raudkonks mu õlast kinni, üks tuletikk leekis üles ja tema paistusel nägin ma, et minu tondid muud ei olnud, kui kaks kassakat pruunide, jämedate nägudega. Üks neist lasi kohe minu õla lahti ja pomises:
„Sarwik teab, mis pagana lind see on — paharett tema sisse!… See on tõsi, rööwel Bagarad ei ole ta mitte… see ei hakka suure tee pääl üksipäini hulguma.“
„See on mõni herra — seda oli kohe arwata, sest ta laulis Inglis keeli,“ oli teise kassaka õpetatud arwustus minu üle.
„Otsite teie kedagi?“ küsisin mina kassakate käest, kes pärast tuletiku kustumist jälle selge näota tontideks oliwad muutunud.
„Kuda muidu, iseenest mõista… otsime rööwlit Bagaradi, teatud kelmi,“ oli pool sosistatud wastus.
Ma olin sest rööwlist küllalt kuulnud, sest terwe Grusia-maa wärises juba paar kuud tema ees. Bagarad ja tema wäike salk oliwad endid suure kawaluse, julguse ja werejänu läbi kuulsaks teinud. Europlased, kes nende kätte langesiwad, saiwad iseäranis jäledal wiisil piinatud ja sagedasti surmatud, kui nende eest kõrget lunastamise hinda ei maksetud. Nagu ma kassakate käest kuulsin, oli Tiflisi politsei wingu ninasse saanud, et Bagaradil siin kohas üks armuke oli, keda ta ööse sagedasti waatamas käis. Öö hakatusel oli politsei mitmesse kohta wahid wälja pannud ja sarnastega olin minagi kokku juhtunud. Minu õnneks oliwad kassakad nii juhmid, et nad minu hilise hulkumise pärast nii kaugel linnast eemal midagi paha ei teadnud mõtelda. Ma seletasin neile omast käest, et jalutamine öö ajal minu terwisele üliwäga tululik olewat. Mehed palusiwad mind wiisakalt, mitte enam „kära“ teha — see sõna pidi minu ilusat laulmist tähendama. Selle pääle kadusiwad wiisakad tondid ära ja mina rändasin muudetud tujus edasi.
Kokkujuhtumine kasakatega ja lootus, edespidi weel mõne niisuguse korralise elu kaitseja kätte sattuda, oliwad mind mu meelejoobnusest üles raputanud. Mu pääs sündis häkiline mõtete wahetus. Luulelik jalutamine muutus asjata ja sihita hulkumiseks, wahutaw jõuutundmus wäsimuseks, lehkaw paradiis — tühjaks, pimedaks kõrbeks. Ära käidud kümme wõi wiisteistkümmend wersta oliwad mu keha wäsitanud; kartus, et iga põõsa tagant waritsew kassakas wälja wõiks karata, wäsitas mu waimu. Paari saja sammu pärast ei wiitsinud ma enam edasi kõndida. Ma pöörasin paremat kätt tee kõrwale, ronisin põõsastega kaetud mäeküljest alla ja heitsin Kurá häkilise kalda ääre pääle rohu sisse pikali maha.
Jumal teab, kui kaua ma siin lamasin ja — ilma et sääl juures midagi oleksin mõtelnud — tühja, sügawa pimeduse sisse wahtisin, mis ennast minu üle wälja laotas. Arwa astus mõni mäletus endisest ajast wõi mõni mõttekujutus mu waimusilma ette, aga kõik need kujutused oliwad kahwatud ja läksiwad ruttu mööda. Mul oli waewalt weel nii palju arusaamist, et ma waimu ja keha wäsimust tänulikult hääks wõisin kiita. Pehme öötuul silitas mu palesid ära rääkimata õrnusega ja Kurá ühetooniline, igaw kohisemine uinutas mind pikkamisi magama. Wiimaks wajusiwad mu silmad kinni, magus tardumise tundmus tõusis kõige kõrgemale tipule ja siis oli kõik mu meelest kadunud…
Ma ärkasin koidu ajal. Esimesed asjad, mis mu silma puutusiwad, oliwad kaks musta silma; nende pilk oli tige ja nad wahtisiwad otsekohe minu pääle. Ma pilgutasin silmi ja püüdsin kõigest jõuust oma segast pääd selgitada; aegamööda sain ma aru kätte, et mustad silmad tõmmuka mehenäo sees oliwad, mille küljes ma siis weel üht liig julgesti konksutatud nina ja musti wurrusid tähele panin. Ma arwasin seda nägu kusgil näinud olewat. Kuna mina ennast uudishimuliselt istukile ajasin, põrkas tõmmukas nägu tagasi ja üks tuttaw hääl ütles pilgelikult:
„Kas tunnete mind ikka weel, paruni herra?“
„Nanumjanz!“ kraaksusin mina — sest õues magatud öö oli minu hääle hoopis ära rikkunud.
See oli tõesti Nanumjanz, Armenia huntsak ja suur prassija, keda ma mõne kuu eest sagedasti Ludmilla kummardajate hulgas olin näinud. Minule oli ta mitu korda märku andnud, et ta mind ei salli, aga enne kui meie tõsiselt riidu saime minna, kadus tema ühel päewal sootumaks ära ja jättis palju wõlgu maksmata. Sest saadik ei olnud ma temast midagi kuulnud ja mu rõõm jällenägemise üle olnud mitte wäga suur.
„Magamine lausa taewa all ei ole Teile kasulik,“ pilkas Nanumjanz. „Teie wõite sel wiisil oma ilusast tenoorist ilma jääda. Ma ei saa aru, kust see tuleb, et ma Tiflisi zirkuse näitlejannade sülelast wara hommikul siit märja rohu seest leian.“
„Maailmas on palju arusaamata asju, herra Nanumjanz,“ kostsin mina laisalt.
„On Teie armuke Teid kogemata ukse taha unustanud?“
„Teie olete hirmus uudishimulik, herra Nanumjanz.“
„Minu arust oleksiwad sohwad ja padjad ilusa Ludmilla tubades, mida Teie ise würstliku toredusega wälja olete ehtinud, palju pehmemad olnud, kui see puhkamise paik, mida Teie tänaseks ööks enesele olete wälja walinud.“
„Teie mõistate wäga ilusasti naljatada, herra Nanumjanz.“
„Oodake, ma mõistan ka tõsiselt rääkida,“ ütles Nanumjanz hambaid kiristades ja hakkas kramplikult pika noa warrest kinni, mis tal wöö wahel läikis. Ma panin nüüd alles tähele, et tal lihtsad Grusia talupoja riided seljas oliwad.
„Mis Teie minust soowite?“ küsisin ma haigutades — sest meie siiamaalne läbirääkimine ei olnud kaugeltgi seda sugu, et ta minu magamise himu oleks peletanud. Pääle selle lõgistasin ma külma pärast hambaid.
Nanumjanz heitis oma pool kinni pigistatud silmadest ühe tigeda pilgu minu pääle. Ta wiiwitas seda pilku, ajas silmalaod jälle lahti ja wahtis wähemast ühe terwe minuti sõnalausumata minu otsa. Ta näo jooned saiwad tema haruldase meheilu kahjuks mõnest sala walust wiltu kisutud; ta langes mõtete sisse, milledele ta hommikumaa inimeste wiisi järele sõnad abiks wõttis.
„Sinised silmad, walge näokarw,“ pomises ta kuuldawalt „see’p see oli, mis Ludmillale meeldis… ta soowis wahetust… enne oli ta musti armastanud. Saadan ise tassis selle koera siia. Ilma temata oleks Ludmilla minu päralt olnud… Teie olete päris kurat!“ lõpetas Nanumjanz oma mõtlemist walju, wiha pärast kähisewa häälega.
Mina sirutasin ennast põlgamise ja jälestusega uuesti selili ja pöörasin pää Nanumjanzist kõrwale. Ta jäi natukeseks ajaks wait ja hakkas siis rahulisemalt jälle kõnelema:
„Teie ei tohi kärsituks minna, sest Te olete kätte saanud, mis minu soowide wiimne ja ainus siht oli. Enne kui ma seda asja Teiega õiendama hakkan, peate Teie kuulama, mis mul Teile süüks anda on. Kannatage weel paar silmapilku, siis algab kohtumõistmine.“
„Mul ei ole himu, Teie kantsli-keele harjutusi kuulata,“ urisesin mina pahameelega, sest ma teadsin wäga hästi, et hommikumaa meeste silmas „üks silmapilk“ wäga wenitaw ajamõõt on ja et nad kõige wähemat asja ilma kõlawate sõnade tõkketa seletada ei saa. „Lorisege ruttu, mis Teil loriseda on ja kui Te lõpetanud olete, siis äratage mind, kui muidu läbi ei saa.“
„Teie arwate wist, et Teie esimene olete, kes Ludmilla armulaualt raasukesi on korjanud,“ algas Nanumjanz kibeda naeratamisega. „Teie ei wõi arwatagi, kui kaugel mina oma lootustega olin, kui saadan ise Teid mulle tee pääle põigiti ette pani. Ma olin selle naesterahwa meelehääks juba oma terwe waranduse ära raisanud ja mul oliwad kindlad põhjused käes, et ma suurte ohwrite tasumiseks soowitud sihile pidin jõudma, kui ma korraga märku sain, et Teie minu ja mu õnne wahele olite astunud. Ma wõtsin wiimse jõuu kokku ja tegin suure hulga kõige hullemaid tempusid, lootes, et sellega Ludmilla tähelepanemist uuesti enese pääle juhiksin, aga ta ei tahtnud minu hullustustest enam hoolida. Ja kui ma tema käest peaaegu nuttes armu ja halastust palusin, waigistas ta mind mõne meelitawa sõnaga, mis muud ei olnud, kui peenikesest piinamise kunstist wälja mõeldud pilkamised. Ta ütles, mina olewat kõige ilusam mees Kaukasias, aga täieliseks mehe-paleuseks olla mul Prantsuse keelest puudus. Ma olin tema meelest kõige julgem ratsutaja ja kõige osawam kütt Grusias, aga ma teadsin nii wähe kunstidest, et ma ühe kena pildi küljes waewalt raami wäärtust mõistsin imeks panna. Ma olin igapidi peenike mees, aga ma ei tundnud ühtgi nooti ja haigutasin kontsertides. Teie olite muidugi kõik raamatud läbi lugenud, oskasite iga asja üle igas keeles lobiseda, laulsite tenoori, mängisite klawerit ja olite siisgi weel meheks küll, et üht häbemata würsti, kes Ludmillat oli teotanud, awalikult kõrwalopsuga wõisite karistada ja teda siis kahewõitluses maha lasta. Kõiki seda ütles Ludmilla mulle kõige lahkema naeratamise ja pehme, meelitawa häälega suu sisse ja andis mulle emalikult nõuu, et ma oma terwise hoidmiseks Teiega riidu ei hakkaks. Ma hakkasin wiimaks müristama ja ähwardama, aga see ei aidanud mind kaugemale, kui et Ludmilla mind koerapiitsaga uksest wälja kihutas. Ma olin nüüd kerjaja ja Ludmilla pettuse läbi nii rusuks pekstud, et ma kui kõrwetatud koer Tiflisist wälja pelgusin; ma ei leidnud sel korral niigi palju julgust, et ma Teie käest oma õnnetuse pärast wastust oleksin nõudnud, aga ma wandusin Teile ja Ludmillale werist kättetasumist. Teid on nüüd Teie kuri saatus minu kätte satutanud ja see… naesterahwas ei pea mu käest ka mitte pääsema!… Ma oleksin Teid ilma waewata siin kohe ära tappa wõinud, aga ma tahtsin Teile ja temale näidata, et Teie wähemast wahwuse, auusa meele ja laskmise-osawuse poolest minust parem ei ole.“
„Ja kuda soowite Te seda näidata, herra Nanumjanz?“
„Teie peate kohe sellesama paiga pääl minu wasta elu ja surma pääle wälja astuma.“
„Mul ei ole nuga, herra Nanumjanz.“
„Ärge pilgake!“ kärgatas Nanumjanz. „Kui Teil püstoli kaasas ei ole, siis wõite minu käest saada. Üks meist peab siia paigale jääma.“
See ettepanek ei teinud mulle suurt nalja; ma ei hoople mitte, kui ütlen, et elu mulle sel silmapilgul, kus ma pool tarretanud kerjaja tee ääres olin, waewalt maast üles tõusmise wäärt näis olewat. Ma waatasin kaunis waenuliselt Nanumjanzi pääle. Ta ilusast näost paistis nii sügaw hingewalu, ta mustades silmades põles niisugune palawiku lõke, et mu meel selle õnnetu inimese pärast haledaks läks, ehk ta küll wägise mu elu kallale kippus.
„Armas herra Nanumjanz,“ ütlesin mina kaunis südamelikult, „Teie olete suures eksituses, kui Te arwate, et mina Teile ikka weel takistuseks ees olen. Ma wõin Teile auusõnaga tõendada, et Ludmilla Teid armuga mäletab ja muud ei soowi, kui Teie musta pääd jälle näha. Ta on praegusel ajal mustadest päädest waimustatud. Mina ei ole muud kui wilets hulgus, kes ennast ialgi enam Tiflisis ega Ludmilla silma ees näidata ei tohi ja keda Teie kohe noaga ära weristada wõite, ilma et see Teie auusale nimele suurt kahju teeks wõi koguni Teie kallist elu ähwardaks.“
„Mina ei ole salamõrtsukas!“ wihastas Nanumjanz. „Ma põlgan oma elu selsamal mõõdul, kui ma Teie elu wihkan.“
„Aga minul ei ole mitte kõige wähematgi põhjust, Teie elule hädaohtu walmistada,“ tõrkusin mina ikka weel wasta. „Minu arwamise järele wõiksime meie hääd sõbrad olla, sest meie oleme wastastikku teine teisele hääd õpetust andnud, kuda inimesed mitte ei pea elama. Ma näen alles Teist, kui juhm mina olen olnud. Meie oleme mõlemad tühja asja pärast oma warandused ära raisanud. Teie olete, nagu näha, talunikuks muutunud, mina — hulguseks. Kus on seda enne nähtud, et talupojad ja hulgused püstolite pääle wälja lähewad? Ennemuiste oleksin ma Teid mõne Teist siin pruugitud sõna pärast wist ammugi jõkke wisanud, aga waesus teeb inimest alandlikuks. Anname üks teisele kätt ja tõotame tulewail päiwil targemad olla!“
Nanumjanz kargas püsti ja purtsas wihast wärisedes:
„Kui Teie weel kauemalt tõrgute, siis purustan ma Teie näo jalahoobiga.“
Niisuguse asjaseisu korral pidin ma häda pärast järele andma. Haigutades ja külma pärast hambaid lõgistades tegin ma kõik, mis Nanumjanz hääks arwas. Meie seadsime endid Kurá häkilise kalda ääre pääl teine teise wasta üles. Wahemaa oli waewalt kümme jalga suur. Paukusid pidi nii kaua wahetatama, kuni üks surnult paigale jääb. See wõis ainult minule juhtuda, sest mul oli kindel nõuu, seda õnnetut inimest, kelle elu ma ilma tahtmata muidugi ära olin kihwtitanud, mitte surmata.
Ma lasin pilgu wiimast korda taewa ja maa üle luusida.
Koidu walgus oli nii heledaks läinud, et pildiliku oru kenadused selgesti silma paistsiwad. Oli see nüüd minu õnnetu tuju wõi halli, õhukese udu süü, mis imeilusat looduse pilti nagu peenikese looriga kattis, aga nii palju on tõsi, et looduse kenadus ialgi nii wähe minu pääle ei ole mõjunud, kui sel silmapilgul. Kõik oli mu meelest kahwatu ja külm. Rohke kallikiwide seeme, mis rohu sisse wälja külwatud oli, läikis tumedasti, nagu tina tolm; terwel maakohal oli niiske, külm, unine nägu. Hommikuse tuule jahedus pani mind wahet pidamata wärisema. Mu praegune paha tuju täitis mind nii läbi ja läbi, et ma minewiku ega tulewiku pääle mõtelda ei saanud. Mu ainsad tundmused oliwad külm, taltsutamata haigutamise himu, jälestus iga asja üle, kuum igatsus rahu ja sooja järele…
„Sihtige hoolega, sest Teie teate, et mina trehwata oskan,“ hüüdsin ma Nanumjanzi poole, kes oma püstolit wäga hoolakalt läbi katsus. Tal näis kindel nõuu olewat, mind esimese pauguga teise ilma saata; ma ootasin seda pauku läbemata põnewusega. Minu sõnad awasiwad teda pilgelisele naeratamisele.
„Sihtige ise hoolega,“ wastas ta hooplikult, „sest kui Teie mind surmate, siis teete Teie suurele hulgale inimestele meelehääd. Surman mina Teid, siis langete Teie kuulsa ja kardetud mehe käe läbi. Kas tahate enne surma teada saada, kes mina olen?“
„Teie teete mind uudishimuliseks, herra Nanumjanz.“
„Mina olen rööwel Bagarad!“
See ilmutus muutis minu tuju ühe hoobiga teiseks. Mu sügawasti sisse juurdunud õiguse-armastus ärkas ja häkiline wiha elustas ja soojendas mind.
„Teie olete Bagarad!“ hüüdsin ma mürisewa häälega. „Teie olete see werejänuline saadan, kes hulga inimesi surnuks on piinanud ja terwed külad põlema pistnud? Teie olete ühe kõlwatu naesterahwa tujusid ilmasüüta õnnetutele hirmsal wiisil kätte tasunud. Wilets koer, kui ma Teid nüüd surman, siis saan ma igawesti kahetsema, et ma Teid wõllast olen päästnud!“
„Üks!“ luges Nanumjanz püstoli tõstes ja jalaga wihaselt maad tampides. Pilkudest, mida meie teine teise pääle heitsime, wõis kumbgi oma surmanuhtluse mõistmist lugeda.
„Kaks!“
„Pidage!“ müristas keegi korraga meie pääde kohal. Meie waatasime imestades ülespoole ja nägime ülewal mäekülje sõrwal üht ohwitseri ja nelja kassakat, kes püssidega meie poole sihtisiwad. Nanumjanz wahtis pärani silmil nende otsa; ta oli näost ära kahwatanud ja wärises kõigest kehast.
„Wõtke ta kinni!“ käskis ohwitser. Kassakad hakkasiwad wiledasti mäest alla ronima.
„Olge ära neetud!“ kisendas Nanumjanz metsaliselt; tema püstol paukus ja kuul wihises minu pääst mööda; Nanumjanz ise kargas üle pää kaela jõkke.
Kurá jõgi ei ole oma ülemisel jooksul peaaegu muud, kui üks ainuke, määratu kosk. Niisugune wahet pidamata keerlew, wahutaw ja mürisew weetõke ei anna kergesti tagasi, mis ta kord ära on neelanud. Meie kummardasime häkilise kalda ääre üle ja wahtisime kaua kollaka, sopaste woogude sisse. Nanumjanz jäi kadunuks.
* * *
Ferdinand jutustas siis weel, kuda ta pärast seda juhtumist, enesele alatute töödega päätoidust teenides, laiast Wene-maast läbi rännanud ja kodumaale tagasi tulnud. Siin oli ta sugulaste läbi wäikese kohtu-kirjutaja koha saanud. Ta häbenes oma endiseid tuttawaid ja oleks wist minustgi kaugele jäänud, kui tal mitte ühtepuhku rahapuudust ei oleks olnud.
Ma katsusin ettewaatlikult teada saada, kas ta ikka weel nii kange naesterahwaste kummardaja on, kui enne.
„Ei,“ kostis Ferdinand tõsiselt. „Waene Nanumjanz, keda jõle tuhin kõige hirmsamate kurjategudeni kihutas, on oma kohutawa eesmärgiga minu kuuma werd pisut jahutanud. Ma pean ikka weel naesterahwa armastust kõige ülemaks õnneks maailmas, aga ma usun nüüd, mis ma enne ilmasgi ei oleks uskunud — et üleliigsel tuhinal mõni kord paha mõju wõib olla. Kergesti wõib sündida, et mulle weel üks kord kaunis suur pärandus rüppe langeb, aga siis on loota, et ma palju targemini elama hakkan… Ai, ai, missugune ilus laps!“
Wiimsed sõnad oliwad noore tüdruku kohta öeldud, kes parajasti üle uulitsa meie poole sammus. Ferdinand pistis pää aknast wälja ja musutas oma sõrmede otsi. Tüdruk — tal oliwad odawad, aga hästi toredat moodi riided seljas ja kübar pääs, mis majade teise korrani ulatas — tõstis silmad üles, naeratas ja punastas kergesti ära.
„Anna mulle kärmesti kümme rubla!“ ütles Ferdinand püsti karates.
Waewalt oli ta raha pihku saanud, kui ta nagu tuul ukse taha kadus. Aknast wälja waadates nägin ma teda tiiwustatud sammul tüdruku järele tõttawat.