Tallame puruks valgesoome mao
TALLAME PURUKS
VALGESOOME MAO
RK „POLIITILINE KIRJANDUS“ TALLINN 1941
Раздавим белофинскую гадину
(На эстонском языке)
Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda, kui sai teatavaks jultunuks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogude aeda.
Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.
See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele.
Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest. Noh, mis siis, meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle õppetunni selgemal kujul.
Kes ta siis on, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?
See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlaste ja nende agentide – kaitseliitlaste, lapualaste ja teiste soome rahva veristajate jõuk.
Pungil täis taskutega kelmide ja petiste klikk on asunud selle väikese riigi rahvamasside kukile ja oma vatsa ning välismaiste kapitalistide meeleheaks irvitab töötava rahva üle otsekui tumma karja üle.
Oma müüdavate valitsejate tahtel on Soome saanud igasuguse kontrrevolutsiooni erilaspesaks, rahvusvahelise valgekaartluse kantsiks ja kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskuseks.
Juba muistsel ajal muutsid vene rahva vaenlased Soome sõdade platsdarmiks Venemaa vastu, räpaseks urkaks, kust röövlite jõugud sooritasid elajalikke röövkäike meie maale.
Omal ajal rootslaste poolt orjastatud soomlased on korduvalt oma orjastajate vastu üles tõusnud ja on alati suure vene rahva vastu poolehoidu tundnud. Karjalased, kes ka on palju kannatada saanud rootsi rünnakute läbi, on alati seisnud vene rahva poolt võitluses Soome lahe ranniku eest, mida meie Kodumaa nii väga vajab.
Peeter I, kes seadis oma eesmärgiks „raiuda aken Euroopasse", määras suure ettenägelikkusega ära Balti merele ligipääsu poliitilise, majandusliku ja strateegilise tähtsuse Venemaale.
Kakskümmend üks aastat pidas ta rootslastega sõda Baltikumi pärast.
Hanhudi maanina – Hango poolsaare lõunatipu – juures, kus nüüd lehvib sotsialismimaa võidukas punane lipp, purustas Peetri poolt loodud Balti mere laevastik Rootsi eskaadri, kirjutades vapruse ja heroismi eredaima lehekülje sõdade maailma-ajalukku.
Võitu Hanhudi juures hinnati võrdseks Poltava lahinguga, kus venelased purustasid rootslased kuival maal.
Ja selle järel okupeerisid meie vahvad väed sel ajal ka Ahvenamaa saared, andsid Venemaale tagasi ta muistsed piirid, võtsid ära Viiburi, Käkisalmi ja vene slaavlaste põlise maa – Ingeri (muistne Vodski pjatina).
Raiunud „akna Euroopasse", tundis Peeter muret selle üle, et saada sellele aknale „kindlad luugid". Oli tarvis kindlustada Vene pealinna – Peterburi (Leningradi) julgeolek.
Varsti pärast Viiburi vallutamist, mida Peeter on nimetanud „kõvaks padjaks“ põhjamaisele pealinnale, kirjutas ta:
„Ja nii on selle linna vallutamise läbi Sankt-Peterburile lõplik julgeolek kindlustatud.“
Karl Marx oli vaimustatud Peetri julgusest, kes ehitas „uue pealinna esimesele tema poolt vallutatud maatükile Balti mere rannikust, peaaegu ühe kahuripaugu kaugusele piirist...“ Oma teoses „XIII sajandi saladiplomaatia“ rõhutas Marx: „Tsaari troon Moskvast Peterburi üle viia tähendas asetada ta säärastesse tingimustesse, kus ta ei võinud kallaletungi vastu kindlustatud olla seni, kuni kogu rannik Liibavist Tornioni ei olnud alla heidetud, mis viidi lõpule alles 1809. aastal Soome vallutamisega.“
Venemaa kindlustas oma julgeoleku Soome enda külge liitmisega. Ja on iseloomuline, et selle sõja kohta aastail 1808–1809, mis taas liitis Soome Venemaaga, soome rahvas, keda seni oli rõhutud võõramaalaste poolt, on teinud palju muistendeid ja laule. Need laulud ja muistendid on täis palavat sümpaatiat vene rahva vastu. Rahvuspoeet Runeberg on kirjutanud vaimustatud poeemi vene polkovnikust Kulnevist, kes võttis osa sellest sõjast ja kellest sai hiljem 1812. aasta Isamaasõja kangelane. Luuletaja kujutas vene polkovnikut kui soome rahva parimat sõpra, ta hingeliitlast.
Soomlased nägid õigusega vene rahvas oma vendi. Vene rahvas on alati olnud soome töötava rahva sõber. Rootsi ja saksa parunite ning omaenda kodanluse poolt rõhutud soome töötav rahvas vihkas ühel meelel vene rahvaga rikkaid-vereimejaid ja isevalitsuslikku korda ning õlg õla kõrval oma klassivendadega võttis osa revolutsioonilisest võitlusest.
Soome proletariaat toetas aktiivselt 1905. aasta revolutsiooni Venemaal.
Helsingis loodi Töölis-Punakaart, kes ägedasti võitles kodanluse ja mõisnike võsudest formeeritud valgekaardi salkadega.
1906. aastal organiseeris bolševistlik sõjaväe-organisatsioon Suomenlinnas (Sveaborgis) soldatite ja madruste ülestõusu, ja vene proletaarlased võitlesid kõrvu soome Punakaardiga revolutsiooni punase lipu all.
Soome kodanlus aga – mõisnikud, pankurid, vabrikandid, metsakaupmehed – oli tsaari õue truu teener ja oma rahva verivaenlane. Ta surus revolutsioonilise liikumise julmalt maha, veelgi rohkem orjastades töötava inimese.
Suomi muld on niisutatud orjade higi ja surnukspiinatud töömeeste verega.
Ainult bolševikkude partei Lenini ja Stalini juhtimisel on alati olnud ja jäänud soome rahva ustavaks sõbraks ja on korduvalt aidanud teda võitluses tsaristliku omavoli vastu.
Reas Vladimir Iljitš Lenini poolt tsarismi aastail kirjutatud artikleis leidub küllalt paljastavaid ridu tsaari ja kogu ta šovinistliku jõugu vastu, kes metsikult Soomet rõhusid, ja ühtlasi soome ülemuste vastu, kes kõige truualamlikumalt täitsid monarhi-isevalitseja tahtmist.
Tulvil suurest armastusest soome rahva vastu oli suure Stalini esinemine Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei VII (aprillikuu) ülevenemaalisel konverentsil 1917. aastal, kus Josif Vissarionovitš Stalin otsustavalt paljastas ajutise valitsuse imperialistliku poliitika.
Need olid soome rahva tõelised sõbrad!
Kes andis Soomele täieliku iseseisvuse ja enesemääramise õiguse?
Bolševikud.
Kes rahuldas Soome palve sõltumatu riikliku olemasolu kohta?
Bolševikud.
Kes teostas tõelise internatsionalismi vaimuga täidetud ajaloolise akti, andes väikesele Soomele õiguse ise valida endale valitsemisvormi, mida ei oleks teinud ükski võim maailmas?
Bolševikud, Lenini-Stalini partei, nõukogude võim!
„Nõukogude Liit,“ ütles seltsimees Molotov oma ettekandes NSVL Ülemnõukogu erakorralisel V istungjärgul 31. oktoobril 1939, „kindlustas oma vaba tahteavaldusega Soome iseseisva ja sõltumatu olemasolu. Ei või olla kahtlust, et ainult Nõukogude Valitsus, kes tunnistab rahvaste vaba arenemise põhimõtet, võis astuda sellise sammu.“
Nii toimis bolševikkude partei.
27. novembril 1917 saabus Soome sotsiaaldemokraatliku partei kongressile seltsimees Stalin. Ta esines tervitustega vene bolševikkude poolt, kutsudes kongressi üles julgusele ja otsustavale võitlusele valitsevate klasside vastu. Soomemaa rahva poole pöördudes esitas suur Stalin selgesti bolševikkude seisukoha Soome tõelise sõltumatuse küsimuses:
„Täielik oma elu korraldamise vabadus Soomemaa rahval nagu kõigil teistelgi Venemaa rahvastel! Soomemaa rahva vabatahtlik ja aus liit vene rahvaga!... – Ja kui teil läheb tarvis meie abi, me anname seda teile, vennalikult sirutades teile käe.“
Kuid sotsiaal-äraandjad ei järgnenud Lenini ja Stalini tulistele üleskutsetele poliitilise võimu haaramise kohta. Proletariaat nõudis ülestõusu alustamist, aga sotsiaal-äraandjad viivitasid.
Selle aja jooksul soome kodanlus relvastus rutuga ja kutsus appi kõik välismaised interventlikud bandiidid.
Võimu oma kätte haaranud soome kodanluse jälk klikk kasutas talle antud sõltumatuse revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks ja võitluseks töölismasside, soome rahva vastu. Võimule asusid Soomes needsamad tsaari satraabid, needsamad Nikolai Verise sulased, kes aastakümneid olid soome rahva vabadust kägistanud ja tundsid elajalikku vihavaenu tööinimese vastu, kehvtalupoja vastu.
1918. aasta jaanuaris loodi soome valge armee. Selle tuuma moodustasid valgekaartlikud kaitseliidu salgad.
Armee etteotsa asus timukas Mannerheim, endine tsaari õukonna kindral, Nikolai Verise toapoiss ja isiklik adjutant.
Ära ootamata Vene vägede Soomest evakueerimist, sooritas kogu see valgekaartlik rämps provokatsioonilisi kallaletunge meie sõdureile ja õiendas arveid proletaarsete organisatsioonidega.
Soomes algas revolutsioon.
„Proletaarse ülestõusu leegid on löönud lõkkele Soomes,“ nende sõnadega võttis Lenin vastu teate revolutsioonilise töölisvalitsuse loomisest Helsingis.
Kodanliku valitsuse peal Svinhufvudil õnnestus põgeneda Eestisse ja sealt pääseda Saksamaale abi järele.
7. märtsil 1918 kirjutas Svinhufvud alla lepingule Wilhelmiga.
Sakslased võtsid Soome oma protektoriaadi alla ja lubasid anda soome kontrrevolutsioonile sõjalist abi.
Nõnda müüsid kodanlikud kaabakad soome rahva sakslastele orjaks.
Märtsi esimestel päevadel 1918 alustasid sakslased interventsioon, tehes dessanti Ahvenamaa saartel.
Üks kuu hiljem tulid nad maale Hango sadamas, reostades oma mustade käppadega ajaloolise koha, kus vene meremehed olid Peetri komando all võidelnud rootslastega Kodumaa au eest.
Sakslased varustasid kaitseliitlased relvadega. Sakslased formeerisid abiks mannerheimlastele jäägrite väeosasid. Sakslased aitasid kaasa vabatahtlike salkade koostamisele Rootsis. Saksa jõugud ühelt poolt ja Mannerheimi bandid teiselt poolt tule ja mõõgaga kägistasid revolutsioonilist Soomet, hävitades soome rahvast.
Jalatäis jalatäie järel kaitses Soome töölisklass oma maad välismaiste vallutajate ja svinhufvudlike lurjuste vastu.
Punakaart kaitses sangarlikult iga maja, iga tänavat. Kuid kaitseliitlasi abistas rahvusvaheline kodanlus, kõik, kes unistasid noore Nõukogude vabariigi hävitamisest, kes nägid Soomes Nõukogude maa vastu sihitud müürilõhkujat.
Punakaart võideti.
Algas arvete õiendamine. Metsik keskaegne arvete õiendamine. Julm terror, millist ei ole kuuldud Pariisi kommuuni kägistajast Thiers'ist saadik.
Elajas inimese kujul – säärane oli hirmus timukas Mannerheim, kelle nime igavesti neavad kümned tuhanded tema poolt piinatud inimesed, tuhanded õnnetud vaeslapsed. See hirmus lihunik kindrali mundris ujutas kogu väikese Soome üle töölisvere merega, vaesalaste pisarate ookeaniga.
Üle saja tuhande inimese heideti piinakambreisse.
Nelikümmend tuhat töölist, kes olid süüdi vaid selles, et nad tahtsid elada ja töötada vabalt ja sõltumatult, poodi üles ja lasti maha.
Kümned tuhanded inimesed surid vanglais piinamiste tõttu, nälga ja tüüfusesse.
Vahetpidamata pidas istungeid 145 valgekaartlikku „tribunaali". Nelja kuu jooksul „vaatasid“ nad ühes summas läbi 75000 „asja".
Neis asjus vastutusele võetud töölised said ühtekokku kolmsada tuhat aastat vanglakaristust!
Viiburis korraldasid kaitseliitlased metsiku pogrommi. Valge terrori ohvrite hulgas oli palju vene koolipoisse, kelle kehaliikmeid oli metsikult vigastatud Mannerheimi sulaste poolt.
Hirmukisa kandus Soomest üle terve maailma. Seda, mis seal sündis, oli võimatu varjata. Isegi inglise leht „Times“ oli siis sunnitud tunnistama, et „säärane julmus kutsus esile kahtluse, kas Soomet saab üldse lääne kultuuri maade hulka arvata"?
Isegi Soome suurkapitalist Hjalmar Linder kirjutas tollal Soome kodanlikus ajakirjanduses: „See, mis meie maal sünnib, on kohutav. Need lõpmatud mahalaskmised annavad täielise ettekujutuse valitsevast omavolist. Tuhanded lesknaised, kümned tuhanded vaeslapsed on kaotanud oma toitja. Vanglais surevad arreteeritud otsekui kärbsed. Ja meie kodanlus kiidab kõik selle heaks ning lausub: tappa nad maha, nad on selle ära teeninud, mädapaise tuleb juurtega välja kiskuda.“
Mis võib olla hirmsamat kui need küünilised ülestunnistused?!
Võib-olla vahest ainult orjakauplemise seadus, mille valgesoomlased andsid välja samal ajajärgul ja mida avalikult arutati valgesoome ajakirjanduses: soome lehed jagelesid selle üle, kuidas kõige paremini müüa kolmkümmend tuhat vangis olevat töölist välismaale, saades vastu mineraalväetist Soomele! Ja see teostati erilise „dekreediga"!
Vaadake, kui sügavale langesid lurjused!
Rahvusvaheline interventsioon aitas kõigest jõust Mannerheimi neid terrori pärtliöid läbi viia.
Imperialistid ei teinud seda tasuta. Nad soetasid endale Euroopa kirdepoolses nurgas bandiitliku salaurka ja sellest nurjatust pesast sooritasid nad aastast aastasse veriseid kallaletunge Nõukogude territooriumile.
Juba oma „iseseisvuse“ tegutsemise esimeste sammudega võitis valge Soome endale tõelise ostetava lõbunaise kuulsuse, salakavala fašistliku urka pidajana, räpase litana, kes meelsasti läheb ühe palkaja käest teise kätte.
Rahvas oli tema käes vahetusrahaks. Inimelu kaotas igasuguse hinna. Arusaamine aust, südametunnistusest ja õigusest oli kadunud.
1918. aasta lõpul valis svinhufvudlik seim „Soome ja Karjala kuningaks“ Wilhelmi väimehe – Saksa Hesseni printsi Friedrich-Karli.
Vastvalitud kuningas ei jõudnud veel kiiruga kokku klopsitud troonile asudagi, kui soome valgekaartlus, nähes, et pihuks ja põrmuks löödud Saksamaa lood on kehvad, ilma pikemalt mõtlemata jooksis üle liitlaste poole.
Kes rohkem annab, selle kintsu ta kaabib.
Svinhufvud tõmbus kõrvale, võimu võttis oma veriste küünte vahele raisakull Mannerheim.
Ei üks pole parem kui teine!
Niihästi vanad kui ka uued peremehed õhutasid tagant oma õuekoera, ässitades teda Nõukogude maa kallale.
17.aprillil 1919 kirjutas inglise leht „Times":
„Kui vaatleme maakaarti, siis näeme, et parimaks juurdepääsuteeks Petrogradile on Balti meri ja et lühim ning hõlpsaim tee läheb üle Soome, Soome on Petrogradi võti, Petrograd aga Moskva võti".
Vaata ometi, millised tahtmised tekkisid härradel kapitalistidel.
Lähedal on, aga kätte ei saa!
Valgesoome koer püüdis kogu aeg klähvida ja hammustada. Kord ühelt, kord teiselt poolt tormab ta meie rajale, reostab ja teeb kurja, kuidas ainult suudab. Tema roimade loetelu on pikk.
Juba 1918. aasta kevadel tungisid valgesoomlased Arhangelski kubermangu piiridesse, läksid kuni Kemini, ja sügisel tegutsesid nad Uhta lähistel.
Kuid kõikjal sai vaenlane kõvasti lüüa.
1919. aasta kevadel tungisid mitu valgesoome salka Karjalasse ja üks neist jõudis Petrozavodskini.
Ka siin vaenlane sai lüüa.
Jõuetus vihas põletasid taganevad valgesoomlased tuhaks meie külasid, poosid puude ja telegraafipostide otsa talupoegi, piinasid raukasid, vägistasid naisi, rüüstasid, panid toime nurjatusi.
1919. aasta aprillis võtsid valgesoomlased ette sõjakäigu Olonetski vastu, tekitades tõsist hädaohtu Petrogradile.
Seltsimees Stalin, kes juhtis Petrogradi kaitsmist, koostas siis kuulsa dessantoperatsiooni plaani Vidlitsi rajoonis.
Kaitseliidu jõugud ei kannatanud välja Punaarmee välkkiiret hoopi ja lõid ülepeakaela põgenema.
Josif Vissarionovitš Stalin teatas 28. juunil 1919 telegraafi teel Leninile:
„Täna meie väeosad vallutasid Laadoga laevastiku toetusel äkilise löögiga Vidlitsi tehase Soome piiril ja said saagiks 11 kahurit ja rikkalikke laske- ning toidumoona ladusid.“
Intervendid ei jäänud rahule ja ässitasid valgesoome koeri Nõukogude maa kallale. Nad lubasid Mannerheimile suurt laenu, kui ta liigub Petrogradi peale.
1919. aasta sügisel sööstsid Soome jõugud Venemaale just sel hetkel, kui Judenitš tungis Leningradi peale.
Aga siingi sai vaenlane kõvasti lüüa, samuti kui kõik teisedki meie Kodumaa vaenlased kõigil ta rindeil.
Oli juba 1922. aasta. Soome sõlmis meie maaga rahulepingu. Aga mis maksab leping Soome müüdavaile valitsejaile? Samuti kui kõigil järgnevailgi aastail käitusid nad alatult silmakirjaliselt, kahekeelselt, püüdes petta noore tööliste ja talupoegade riigi valvsust.
Hoolimata rahulepingust, tungisid mannerheimlikud jõugud ootamatult Karjalasse ja korraldasid metsiku tapatalgu nõukogude elanikkonna seas.
Punaarmee kihutas neetud roimarid uuesti minema, andes neile tunda nõukogude relva purustavat jõudu.
Hirmus pilt avanes meie sõdurite silmade ees, kes olid vaenlase Kodumaa pinnalt minema kihutanud.
Mahapõlenud talumajad.
Rüüstatud koolimajad.
Suitsevad tuleasemed rahulike asulate asemel.
Ärapõletatud aiad.
Võllaste alleed piki teid ja tänavaid.
Punaarmeelaste laibad otsaesisele põletatud tähtedega ja seljalt nülitud nahaga.
Lahinguis langenute rüvetatud kehad.
Metsikuse ja ennekuulmatu teotamise jäljed.
Kas andestame kunagi neetud kaitseliitlastele neid toorusi, millest juuksed tõusevad püsti!
Kas andestame valgesoome jõukudele meie isade ja vendade kallal toimepandud teotused!
Vene rahva veri on ühel ja selsamal paljukannatanud maal segunenud Mannerheimi ja selle värdjate poolt surnuks piinatud soome tööliste verega.
See vennaliku vere liit on püha ja sajanditeks tugev.
Meie klassivendade veri nõuab igavesti kättemaksu alatuile timukaile.
Meie lõime valgesoomlasi raskesti kõigil kodusõja rindeil ja mürgine madu kandis salajas viha töörahva vastu, Nõukogude riigi vastu.
Kivi põues tulid löödud koerad alandlikult meie juurde, palusid rahu ja tunnustust, ning samal ajal jooksid tasahilju oma fašistlike peremeeste värava alla, pidades salanõu kõige humaansema ja kõige rahuarmastavama riigi vastu maailmas.
1922. aasta märtsis astus see oma peremeeste esikuid mööda ümberhulkuv valgesoome koer nõukogudevastasesse blokki ühes tema sarnaste Poola, Eesti ja Läti valitsustega.
See blokk kutsus esile meelepaha tormi kõigi maade rahvahulkades, kes nägid Nõukogude maas lootust oma vabanemiseks. See blokk varises kokku, kuid valgesoome jõuk ei jäänud rahule.
Jultunud imperialistid tõukavad teda uuele ennekuulmatule avantüürile: „Luua Suur-Soome – Uuralini.“
Nagu näha, on nad täiesti arust läinud.
Ometi saab see nõdrameelsete sonimine valgesoomlaste peamiseks loosungiks paljude aastate kestel, nende palavamaks, kuid kahjuks täitumata unelmaks. Meie päevinigi on ta küüsis kõik Soome fašistlikud valitsejad.
Meie maa ajalugu tunneb enam kui üht sellist kurioosset juhtumit, et muulased otsivad vene rahva seast oma „hõimlasi". Teatavasti näiteks sakslased tahtsid ühendada oma Baieri viinivorstidega Ukraina jahuklimbid.
Ega suu pole seinapragu, jahuklimbid on maitsev roog, ainult nad ei ole mitte fašistide jaoks valmistatud. Nõukogude rahvas sai nende ahnet isu rahuldada teiste maiustustega – meie kahurite stalinlike kogupaukudega. Ja ka edaspidi sünnib nii kõigi meie Kodumaa vaenlastega!
1931. aastal kirjutas valgesoomlaste häälekandja „Aktivist“ toimetuse üleskutses „eesti vendadele": „Tuleb päev, mil Soome idapiirideks saavad Uurali mäed ja Soome suurriik saab tähtsaks teguriks maailmapoliitikas.“
Tõesti, Malbruk asus sõjateele, aga mis sellest välja tuli – teavad kõik!
Paistab nagu loeksid mingisuguseid nõdrameelse kirju kusagilt hullumajast.
Selle suurushullustuse käes vaevlev valgesoome agentuur on täie käigu peale pannud kogu oma räpase spioonlik-diversantlikule ettevõttele.
Ajaleht „Uusi Suomi“ lobises omal ajal avameelselt välja, et Soome olevat „Euroopa ees kohustatud olema idavastase võitluse informeerijaks ja samuti ka algatajaks.“
Ühe sõnaga, urgas on avatud, vastuvõetava hinna eest üüritakse igale fašistile välja valgesoome spioone, diversante ja provokaatoreid.
Kõik „tsiviliseeritud Euroopa“ jätised – sulid, bandiidid, mõrtsukad, murdvargad, valerahategijad, spekulandid, kokainistid, võltsmängijad, sutenöörid, valgekaartlikud huligaanid ja muu inimsoo rämps on leidnud ja leiab endale varjupaika valges Soomes, ja mitte ainult varjupaika, vaid ka vastutavat tööd fašistlikes salaluuretes.
Soome on saanud nõukogudevastase spionaaži ja diversioonide rahvusvaheliseks keskuseks, kontrrevolutsiooniliste provokatsioonide ja võltsimiste vabrikuks.
Meenutage, kust voolasid kõik pori ja laimu toobritäied Nõukogude maa kohta viisaastakute aastail, meie tormilise õitsengu aastail?
Riia valgekaartlikest urgastest ja valgest Soomest.
Meenutage, kuhu viisid kõigi salanõude, kõigi meie tublide tšekistide poolt avastatud kontrrevolutsiooniliste fašistlike salaurgitsuste niidid?
Hitleri Berliini, panide Poolasse ja valgesse Soomesse.
Meenutage, kes kõige sagedamini korraldasid piirikonflikte, nurga tagant tapsid meie tunnimehi, Nõukogude maa vapraid valvureid?
Saksa fašistid, rumeenia bojaarid ja valgesoome kaitseliitlased.
Meenutage, kes tappis 1936. aastal lasuga Soome territooriumilt nõukogude komandöri Spirini?
Neetud kaitseliitlased.
Meenutage, kes valas Kodumaa vahva kangelase piirivalvuri Andrei Korobitsõni verd, kes kuni viimase hingetõmbeni võitles diversantliku bandega ja hävitas vaenlased, kes rikkusid nõukogude piiri?
Ikka needsamad valgesoome lurjused.
Kõigis meie vaenlaste salaluuretes peeti Soomet „klassikaliste piirikonfliktide“ maaks. Teisiti üteldes, siin asuvad provokatsiooni ja nõukogudevastase vale meistrid, elukutselised mõrvarid ja bandiidid.
Kui on tarvis sepitseda mingit piirivahejuhtumit, on tarvis tappa mõnda nõukogude inimestest – valgesoomlased on alati valmis.
Leningradis heideti 1927. aastal parteitegelaste Klubisse pomme – diversiooni jäljed viisid otseteed Helsingi.
Terijokis oli eriline kiirkaatrite baas – läbisõidupunkt kogu maailma spioonidele, kes tahtsid NSVL territooriumile pääseda. Selle baasi abil paiskasid valgesoomlased meie maale välismaiste salaluurete agente.
Asi läks koguni nii kaugele, et 1930. aastal tegid valgesoomlased katset meie territooriumile toimetada oma endist presidenti Stalbergi, et teostada kõige jultunumat provokatsiooni. Nad tahtsid tappa ta nõukogude pinnal ja hiljem ajada kõik nõukogude riigi kaela, et seda kavalasti kokku klopsitud „fakti“ kasutada ettekäändena sõjaks NSVL-ga.
Kõige viimasel hetkel kukkus kaitseliitlike provokaatorite jesuiitlik plaan läbi. Provokatsioon sai teatavaks tervele maailmale ja valgesoomlastel tuli kaebealuse pingile asetada nurjatu kavatsuse hingestaja – Soome kindralstaabi ülem kindral Vallenius.
Muidugi tehti seda vaid silmapetteks: 1940. aasta algul, meie sõja päevil Soomega, olnud seesama patenteeritud provokaator Vallenius üheks valgesoome armee kõige sõjainnukamaks kindraliks.
Spioonid-kaitseliitlased töötasid korraga mitmele peremehele: kes paremini maksab – seda eelistatakse, aga vahel ka ilma valikuta kõigile peremeestele korraga. Nad ei pea mitte midagi vastikuks. Süütamine, provokatsioon, mürgitamine, mürgipudelid, nurga tagant tapmine, õhkulaskmine, avariid – kõigest jõust ja kõigi abinõudega püüdsid ja püüavad nad segada nõukogude kodanike rahulikku tööd ja rahu.
Igal aastal püüdis müüdav valgesoome valitsus, lipitsedes oma võimsa naabri ees, kõigiti talle kurja teha, tegutsedes mitte avalikult, vaid nurga tagant.
Vormiliselt sõlmitakse mittekallaletungi leping, aga salajas käib pöörane valmistumine sõjaks Nõukogude Liiduga.
1936. aasta jaanuaris hoiatas seltsimees Molotov NSVL Kesk-Täitevkomitee II istungjärgul, et interventsionistlikud plaanid „ei ole võõrad mõnedele meie naabruses asetseva Soome ollustele, kes üha enam orienteerub kõige agressiivsemate imperialistlike riikide poole".
Nõukogude maale meeldida püüdes pidasid valgesoomlased ühtlasi salajasi läbirääkimisi sakslastega, rootslastega ja inglastega, sõbrutsesid panide Poolaga, ehitasid saksa Siegfriedi liini eeskujul Mannerheimi liini ja õpetasid välismaiste ohvitseride juhatusel välja oma sõjaväge, valmistades teda kallaletungiks NSV Liidu vastu.
Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov iseloomustas soomlaste poolt Karjala maakitsusele ehitatud kindlustusi järgmiselt:
– Leningradi lähedal – ütles seltsimees Molotov oma aruandes Nõukogude Liidu välispoliitikast NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul 29. märtsil 1940 – kogu Karjala maakitsusel 50–60 kilomeetri sügavuselt oli Soome võimude poolt ehitatud rohkearvulised ja võimsad raudbetoonist ning graniidist ja mullast sõjalised kindlused, varustatud kahurite ja kuulipildujatega. Nende kindluste arv ulatub paljudesse sadadesse. Need sõjalised kindlused, eriti aga raudbetoonist ehitused, mil oli suur sõjaline võimsus, mis olid üksteisega maa-aluste käikudega ühendatud ja ümbritsetud eriliste tankivastaste kraavide ning graniittulpadega ja mida toetasid rohked miiniväljad, – kõik need üheskoos moodustasid niinimetatud „Mannerheimi liini", mis oli ehitatud välismaa vastavate eriteadlaste juhatusel „Maginot“ ja „Siegfriedi liini“ eeskujul. Peab tähendama, et kuni meie päevini peeti neid kindlusi vallutamatuiks, s.o. niisuguseiks kindlusiks, mida seni veel ükski sõjavägi pole purustanud. Samuti peab tähendama, et Soome sõjavõimud püüdsid juba ette neis rajoonides iga külakest muuta kindlustatud punktiks, mis varustatud relvade, raadioantennide, bensiinipunktidega jne. Lõuna- ja Ida-Soomes olid paljudes kohtades meie piirini ehitatud strateegilised raudteed ja maanteed, mil pole mingit majanduslikku tähtsust.
Samal ajal tegid valgesoomlased sisemaal ohjeldamatut nõukogudevastast šovinistlikku propagandat ja ässitasid soome rahvast üles vene inimeste vastu. Nõukogudevastase propaganda märatsus on viimasel ajal võtnud suurima ulatuse.
Venelasi teisiti ei nimetatudki kui „moskaalideks“ ja sõna „moskaal“ muudeti sõimusõnaks.
Lastesse istutati juba maast madalast vaenu vene rahva vastu. Igas koolitunnis tuubiti neile pähe, et venelane – see on soomlase vaenlane. Soome valitsejad varjasid ja varjavad oma maa eest, et just suur vene rahvas andis Oktoobrirevolutsiooni päevil Soomele tumatuse, et just vene rahvas on soome töölisklassi ja töötava talupoja parim sõber, kogu maailma töötava rahva parim sõber.
Nad, need jõledad, räpased kaitseliitlased, nimetavad ennast soome rahva „sõbraks". Ja seda julgevad rääkida inimesed, kes juba ammust ajast, juba kümneid kordi on müünud ja jällegi müünud omaenda rahvast, inimesed, kes on valanud ookeane rahva verd, timukad, kes on töötavaid soomlasi piinanud ja piinavad oma piinakambreis. Need silmakirjalised elajad julgevad tõmmata endale selga tsivilisatsiooni kaitsjate rüüd! Barbaarid, kelledele ei tohi leiduda kohta maa peal!
Nõukogude Liit on vääramatult teostanud oma rahuarmastavat poliitikat, andmata järele vaenlaste provokatsioonidele. Soomlased püüdsid salaja Rootsiga kokku rääkida Ahvenamaa saarte relvastamise kohta, et Soome laht kinni korkida ja sinna meie tubli Balti mere laevastik kinni sulgeda.
Kukkus läbi valgesoome kavatsus.
Nõukogude valitsus paljastas õigel ajal need meie Kodumaale hädaohtlikud fašismi salasepitsused ja suutis nad otsustavalt nurja ajada.
Välismaiste imperialistide poolt õhutatuina provotseerisid valgesoomlased iga päev relvastatud konflikte Nõukogude Liiduga. 23. novembril 1939 esines soome peaminister Cajander sotsialismimaa vastu sihitud provokatsioonilise kõnega.
See kõne oli kaitseliitlastele sõja, Nõukogude Liidu ründamise signaaliks.
Kolm päeva hiljem tulistas soome kahurvägi seitsme kogupauguga meie vägesid Karjala maakitsusel.
Häbitud valgesoome provokaatorid eitasid jultunult tulistamise fakti, tõendades, nagu „tulistaksid punased end ise".
Kuid möödus mõni aeg ja kõik tuli päevavalgele. 11. juunil 1940 lobises ajalehes „Nu Dag“ Mainila juures teeninud soome sõdur, kust valgesoomlased tulistasid meie vägesid, selle provokatsiooni välja. „Poisid, – kirjutas ta – kes olid eesliinil, seal oli aga kõige agressiivsem rühm, otsustasid saata bolševikkudele tervituse: nad tulistasid, ja see andis tõuke sõja algamiseks".
Soome sõjaväeline klikk provotseeris sõja. Nõukogude rahvas asus oma maa kaitsmisele. Rahvusvaheliste fašistlike šaakalite ulumisest saadetuna täitsid meie Kodumaa relvastatud jõud oma rahva tahet ja kaitsesid loodepiiride ning suure Lenini linna julgeolekut. See oli karm ja raske sõda, kus Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastik tegi vahvuse imetegusid. Meie relvastatud jõud pidid murdma imperialistlike suurriikide ühendatud jõud ja purustama Soomesse Punaarmee vastu kogutud uusima tehnika.
Seltsimees Molotov teatas NSVL Ülemnõukogu VI istungjärgul, et kõik kokku küündis ainuüksi sõja ajal teistest maadest Soome saadetud relvastuse hulk mittetäielike andmete järgi järgmiste arvudeni: lennukeid – mitte alla 350, kahureid – kuni 1500, üle 6 tuhande kuulipilduja, kuni 100 tuhat püssi, 650 tuhat käsigranaati, 2.500 tuhat mürsku, 160 miljonit padrunit ja veel palju muud relvastust.
Kuid pole niisuguseid kindlusi, mis bolševikud vallutada ei suudaks. Leningradi Sõjaväeringkonna staabi 2. märtsil 1940 avaldatud kokkuvõttes öeldi, et ainuüksi kolmenädalase perioodi jooksul vallutasid meie väeosad 922 vastase kindlustatud kaitsepunkti, neist 235 raudbetoonist kahuripunkti.
Suure sotsialistliku kodumaa sõdurid näitasid sadu ja tuhandeid julguse ja sangarlikkuse eeskujusid ning andsid vaenlasele purustavaid hoope.
Vaadake, mis jutustab Nõukogude Liidu Kangelane seltsimees Jakovlev mõnest episoodist võitluses valgesoomlastega:
– Kohe pärast meie esimest lasku pideva tulipunkti pihta läksid valgesoomlased otsekui arust ära. Nad avasid meie kahurile metsiku tule mitmest patareist šrapnellide ja granaatidega, miini- ja kuulipilduja tule. Rasked mürsud lõhkesid paremal, vasakul, taga, ees. Kuid meie töötasime vähimagi kohmetuseta. Segasid meid vaid eespool lõhkevad mürsud, paisates üles määratuid lume ja mulla sambaid. See raskendas pideva tulepunkti jälgimist ja orienteerumist.
A. I. Golovkinil lõikas mürsukild läbi põse, kogu kampsun ja püksid voolasid tal verd täis; hiljem lakkas veri voolamast ja tardus põsele. Meie olime tulistamisega niivõrd ametis, et keegi ei märganud Golovkini haavata saamist, ei märganud seda Golovkin isegi.
Mürskude kätteandjal E. K. Bulahhovil purustasid killud käe. Talle tehti ettepanek viivitamata evakueeruda tulejoonelt, mille kohal plaksus tinaäike. Liiati oli ta maile ühe käega halvaks abimeheks. Bulahhov keeldus lahkumast ja jätkas töötamist terve käega.
...Laskepositsiooni valmistamisel langes reast välja V. V. Panjagin. Kuulipilduja valang läbistas tal rinna ja kõhu, kui ta lamades kaevas lund. Ta oli veel elus, aga lootusetus seisukorras. Tahtsime paigutada ta suuskadele ja evakueerida omade juurde. – Ärge viige mind kuhugi, – vaidles vastu meie tubli seltsimees – ärge kaotage aega ... Andke madudele hästi pihta! ...
Ja need olid ta viimsed sõnad. Me viisime ta arstiaabi punkti, kus ta suri.
... Iga päev lasksid valgesoomlased meie pihta sadu mürske ja miine ning tuhandeid kuule. Kuid mis vaenlased ka ei teinud, ei suutnud nad meie võitlustööd peatada.
Peatada võis meid ainult surm ja ei miski muu, sest et meie olime täis kustumatut viha vaenlaste vastu ja piiritut armastust oma suure Kodumaa, bolševikkude partei ja kalli Stalini vastu!
Need lihtsad, ühe paljudest valgesoomlaste vastase võitluse kangelastest jutustatud read näitavad, kuivõrd ennastohverdavalt täitsid nõukogude inimesed oma püha kohust oma maa ja oma sõjaväelise vande vastu. Kõige keerulisemaist ja näiliselt väljapääsmatuist olukordadest leidsid meie Kodumaa pojad väljapääsu, ei kaotanud pead, vaid võitlesid vaenlasega võiduni.
1940. aasta karm talv, millist ei ole olnud enam kui 100 aastat, kattis paksu jääga kogu Soome lahe. Näis, et Punalipuliselt Balti mere laevastikult oli võetud võimalus lahingoperatsioonidest osa võtta.
Kuid Balti mereväelased ei seisnud tegevuseta. Üheskoos Punaarmeega peksid nad valgesoomlasi, purustasid nende kindlustusi.
Meresõdade ajalugu ei tundnud veel juhtumit, et allveelaevad oleksid riskeerinud tegutseda nii raskete jääolude tingimustes. Nõukogude allveelaevad sooritasid vahetpidamatuid lahingoperatsioone, katkestades vastase ühendusi ja takistades valgesoomlaste varustamist relvade ja laskemoonaga.
Nüüd lahingordeni saanud allveelaev „S-1“ sattus piki skääridest lõhestatud vaenulist rannikut oma baasi tagasi tulles rasketesse jääoludesse. Sel hetkel, kui ta kahesõlmelise kiirusega läbistas kõige hädaohtlikumat kohta, tungis talle kaks soome lennukit kallale. Vaenlased eksisid rängasti. Allveelaev avas oma väikekaliibrilistest kahuritest tule vaenulistele lennukitele. Kohe esimeste kogupaukudega tulistati üks vastase lennuk alla. Teine laskis kiiresti jalga.
Võrratut kangelaslikkust näitas üles allveelaeva „Štš-311“ meeskond seltsimees Veršinini juhatusel, kes on nüüd Nõukogude Liidu Kangelane. Pärast lahingülesande edukat täitmist sõitis see allveelaev jää all 35 kilomeetrit.
Allveelaev „Štš-324“ Nõukogude Liidu Kangelase ja NSVL Ülemnõukogu saadiku seltsimees Konjajevi juhatusel tuli pärast lahingülesande täitmist Botnia lahest oma baasi, kattes jää all pimesi umbes 45 kilomeetrit.
Erakordset mehisust väejuhatuse lahinguülesannete täitmisel osutasid meie merelendurid. Udus, madalas pilvituses ja lumetormis tõusid lennukid õhku, hävitasid vaenlase kindlustatud rajoonid, rannapatareid, sadamad ja transpordid relvastuse ning laskemoonaga, näidates üles vahvuse, külmaverelisuse ja võitlusosavuse eeskujusid.
Lendur Krohhalevi seljas hakkas kord lahinguülesande täitmisel karusnahkne mantel põlema. Väljakannatamatut valu tundes ja suitsust lämbudes jätkas Krohhalev lendu. Jätmata lennuki juhtimist rebis ta tükk haaval seljast põleva riide, jäi pesuväele ja tuli pärast väejuhatuse ülesande käredas külmas ennastohverdavat täitmist õnnelikult oma baasi tagasi. Seltsimees Krohhalevile on antud Nõukogude Liidu Kangelase tiitel.
Lendur Gubanov, nüüd Nõukogude Liidu Kangelane, viis 2–3 korda päevas oma üksuse lahingusse. Iga ilmaga hävitas ta osavasti vaenlasi, lendas vastase seniitpatareide kohal, laskudes 50 meetri kõrguseni, tulistades läheda maa pealt patarei meeskonda. Ühel kõige külmemaist ja udusemaist päevist suutis ta üles leida ja uputada vaenlase jäälõhkuja, kes, valides meelega välja lendamiseks kõlbmatu ilma, tahtis viia laskemoona valgesoome patareile.
Veel ei ole kirjutatud selle nõukogude rahva sangarliku võitluse ajalugu oma Kodumaa julgeoleku eest. Veel palju raamatuid kirjutatakse ja palju laule luuakse meie jalaväelaste, lendurite, punalaevastiklaste, tankistide, sapööride, suuskurite ja kõigi Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastiku sõdurite kangelastegudest. Need kangelasteod jäävad alati meile kõigile mehisuse ja vahvuse pühaks eeskujuks, Kodumaa, bolševistliku partei ja suure Stalini teenimise eeskujuks.
Valgesoomlased, kes veel kord olid proovinud oma nahal nõukogude relva jõudu, palusid rahu igal tingimusel. Nõukogude valitsus, olles täiesti teadlik oma jõus, sõlmis suuremeelselt rahulepingu, pärast seda kui ta oli kindlustanud Lenini linna ja loodepiiri julgeoleku.
1940. aasta 12. märtsi rahuleping pani Soomele ja NSV Liidule vastastikuse kohustuse hoida terved ja korras kaitse ja majanduslikud ehitused, varandused, käitiste sisseseaded jne. ühe käest teise kätte minevais linnades ja asulais.
Aga siingi jäid valgesoomlased truuks oma igavesele valelikule ja kahekeelsele poliitikale. Punaarmeelased, kes esimestel päevadel pärast rahu sõlmimist saabusid Hango poolsaarele, nägid, millise mõttetu barbaarsusega valgesoomlased olid purustanud sadamaehitused ja -hooned, majad ja villad, ning olid üles kiskunud tänavasillutise. 7. mail 1940 teatas „Pravda", missuguses kaootilises seisukorras olid tehased ja vabrikud maa-alal, mis NSVL kätte läks.
Kaitseliitlaste jõugud hävitasid varandused, mis kuulusid NSV Liidule üleandmisele. Rüüstajad ja diversandid püüdsid haruldase südidusega ettevõtted korrast ära ajada, lootes, et neil õnnestub kõik ajada kahurväe tulistamise ja lennupommitamiste kaela.
Kuid rüüstajad olid töötanud räpakalt. Näiteks Käkisalmis avastati tselluloositehase jaoskondades kuni pool tonni soomlaste poolt tehase õhkulaskmiseks pandud dünamiitpadruneid.
Soome ülejooksikute jutu järgi olevat kohe pärast rahu sõlmimist erilised kaitseliitlaste salgad tegutsema hakanud tehaste sisseseadete hävitamise ja elumajade lõhkumisega.
Ja seda sel ajal, kui Punaarmee juhatus, kes andis soomlastele üle Petsamo, täielikult täitis kohustuse lepingu järgi, seadis kõik eeskujulikku korda, laskis isegi akendele ruudud ette panna, tänavad puhtaks pühkida jne.
Samal päeval püüdis purustatud Soome astuda „sõjalisse ja kaitse liitu“ NSVL vastu ühes Rootsi ja Norraga, kust võitluse ajal valgesoomlastega oli meie vastu tulnud rohkesti „vabatahtlike“ salku. Norra ja Rootsi rahvas, tundes meelepaha selle oma valitsejate avantüristliku kavatsuse üle, tõstis tormilise protestilaine säärase „tulega mängimise“ vastu.
Nõukogude Liidu kindel ja resoluutne seisukoht sundis selle bandiitliku plaani algatajad sellest loobuma. Kuid valgesoome klikk ei loobunud siiski oma kavatsustest ja jatkas salaja uue kallaletungi ettevalmistamist NSVL vastu.
Sisemaal kordus metsiku terrori ja omavoli bakhanaal, milline on soome rahvale tuttav juba kodusõja aegadest. Kõik, keda vähegi kahtlustati Nõukogude Liidule ja vene rahvale sümpatiseerimises, heitsid timukad vanglasse. Mahalaskmised ja piinamised võtsid valges Soomes jällegi massilise iseloomu. Häda ja viletsuse pihid on sel väikesel maal viimaseni kinni kruvitud. Töötavad massid, keda nende timukad on viimse võimaluseni kägarasse surunud, peavad nüüd maksma oma müüdavate valitsejate avantüüride eest ja kandma oma turjal möödunud sõja koormat ning palavikulise uuele sõjale ettevalmistamise raskust.
Nälg ja taudid valitsevad Soome külades ja linnades. Ennekuulmatud maksud kägistavad talupoegi. Elanikkonna hirmsat seisukorda ei suuda varjata isegi soome ajakirjandus. Ja vaatamata julmale terrorile puhkeb paljudes valge Soome kohtades töölisstreike, näljamässe ja rahutusi.
Täiesti ennekuulmatu irvitamise on valgesoome valitsejad osaks saada lasknud Karjala talupoegadele, töölistele ja teenijaile, kes vägivaldselt aeti oma kodukohtadest välja.
Pool miljonit ümberasujat hulgub ümber mööda Soomet ilma peavarjuta ja kannatab irvitamist. Eluruumideks on neile antud loomalaudad, kuurid ja saunad, samal ajal, kui 2117 neile ümberasujaile määratud standardmaja mädaneb koost võetuina Vaasa sadamas. Laudaruumide eest võetakse ümberasujailt kolmekordset hinda ja korteriperemehed ekspluateerivad ümberasujaid kui orje.
Iga päevaga intensiivistavad Soomet valitsevad timukad Nõukogude Liidule vaenulist poliitikat. Sakslaste abiga ehitavad nad uusi kindlustusi. Nad kihutavad rahvast üles Punaarmee vastu, Punalaevastiku vastu, Nõukogude rahva vastu. Nad toetavad nõukogudevastaseid fašistlikke organisatsioone ja tõmbavad nõukogudevastasele tööle pappe ning kirikumehi. Kirik on Soomes tegelikult muutunud kindralstaabi osakonnaks võitluses NSVL vastu.
Tänaseni on Soomes välja antud kuni 50 mitmesugust Nõukogude Liidu vastu sihitud raamatut.
Ja niipea kui saksa fašistid alustasid kuritegelist sõda meie rahva vastu, nii pea kui märatsev lurjus Hitler saatis tumedad väejõugud meie Kodumaa piirile, tõstis müüdav valgesoome madu oma maopea ja püüab uuesti meie maa piire nõelata.
Ta on unustanud, see kärnane ussisuga, meie haubitsate ja pommide jõu. Ta on unustanud nõukogude relvade purustava võimsuse. Ta on unustanud, et vene inimene oskab sõdida, armastab sõdida, on alati valmis andma vaenlasele purustava hoobi. Nõukogude patrioodid saavad nüüdsest peale kõigil võitlustandreil ilma armuta vaenlast lööma võimsate stalinlike kogupaukudega. Nad paiskavad talle vastu kogu nõukogude rahva kohutava jõu ja võimsa tehnika, mis on sotsialistliku maa poolt loodud stalinlike viisaastakute aastail.
Alatud maod roomavad meie maa kallale. Pole viga. Meie võitlus on õige. Vaenlane saab purustatud. Võit jääb meile!