Tõll ja ta sugu/Lisa II
Lisa II.
Trükkimise lõpul saadud, kasutamata jäänud muistendid.
Kus on Suure Tõllu sündimispaik?
Tõllu sündimisest on rahvasuus väga vähe kuulda, aga kui ta oli, siis pidi ta ju ka sündima. On siiski mõned üsna segased riismed olemas, mis aga üksteisele koguni vastu käivad.
1) Tõll sündinud Tõllistes ühe talumehe pojana. Ema surnud tal kohe peale sündimist ja isa kasvatanud poissi hobusepiimaga kuni seitsmeaastaseks saamiseni. Sellest kosunud ja sirgunud poiss kolesuureks; juba kolmeaastaselt olnud tal hariliku mehe jõud ning suurus ja seitsmeaastaselt teinud ta juba vahvaid vägitükke. Harilikule tööle ei saanud isa poissi panna, sest kõik purunenud tema käes. Ka ei jõudnud isa suurt ,,kõlbakat“ toita, sest ta söönud juba seitsmeaastaselt viie mehe vastu. Isa saatnud ta siis mööda Saaremaad ümber hulkuma ja ise omale leiba otsima. See meeldinud poisile väga ja ta hakanudki ümber „vantsima“. Et ta loomu poolest hea südamega olnud, siis teinud ta rahvale ainult head, mitte iialgi paha. Kus aga iganes suurt jõudu tarvis olnud, seal olnud ta kohe abiks ja sellest teeninud ta omale ülalpidamist rohkem kui tarviski oli. Kümneaastaselt olnud ta juba ka vahva sõjamees ja materdanud vaenlasi, kus nendega kokku juhtunud, ja viieteistkümneaastaselt pannud juba vanapagan isegi tema eest punuma. Hiljemini andnud ta oma teenitud varast isalegi; käinud teda sagedasti Tõllistes vaatamas ja aidanud teda ka raskemate tööde juures. (K. Loiken Kärlast — E. 61 337/38.)
2) Tõll sündinud kuskil Sõrvemaa nurgas. Juba ta ema olnud kolesuur, harilikust korrast väljaspool inimene ja isa olnud nii— ütelda „metsast tulnd ja metsa läind“. Mõned arvanud, et ta mõne Kuramaalt sissetunginud „poolhiiglasega“ ühte saanud, sest et Sõrves ei olnud sel ajal ühtegi niisugust Kalevi taolist, kes sellele naishiiglasele oleks julgenud ligi minna. Poiss vitsutanud mehiselt värskeid räimi süüa ja kosunud selle tagajärjel emast veel hulga suuremaks. Merimehed armastanud teda väga, sest kui nad merel hädas olnud, läinud hiigelpoiss jalgsi merre ja toonud nad paadiga maale. Viimaks hakanud ta ka teistes Saaremaa nurkades käima ja teinud oma suure jõuga rahvale palju head, misläbi teda igal pool hea meelega vastu võetud ja talle rohkesti tasu antud. (K. Loiken Kärlast — E. 61 339.)
3) Tõll olla Hiiumaal sündinud ja sealt hiljemini Saaremaale üle rännanud. Isa olnud niiütelda poolhiiglast ja niisama ka ema. Nad olnud aga kehvad inimesed ja toitnud poega ainult viletsa leivaga ja hülgelihaga. See ei olla Tõllile meeldinud ja sellepärast tulnud ta parem Saaremaale, kus tal elu parem olnud. Hiljemini aga käinud ta sagedasti Hiiumaal oma vanemaid kui ka nooremat venda Leigrit vaatamas, viinud neile Saaremaalt kitseliha kingituseks ja toonud sealt iga kord kolmevakase kotitäie kapsaid kaasa. Saaremaal kosinud Tõll Heiehe Enno tütre Pireta omale abikaasaks, kellest talle ka poeg sündinud; et aga vanemad poja nime üle kokku ei leppinud, siis jäänud nimi hoopis panemata. Ka pojast kasvanud hiiglane, aga mitte nii vahva sõjamees, kui Tõll ise oli. (K. Loiken Kärlast — E. 61 339/40.)
Tõllu talu.
Randvere mõisa juures, Kaarma kihelkonnas, kus Tolli lepik ja Tõlli küla, on vanasti Tõllu talu olnud. Ses talus on elanud Tõll ja ta on sest allikast vett joomas käinud, mis on Mustjala ja Kihelkonna maantee harude nurgas. See allikas ütleb suurt kuiva ette. Kolm päeva enne kuiva algust hakkab see rohkesti vett jooksma. (T. Kaljo Mustjalast — E. 60 724.)
Masa Mari.
Masa Mari olnud Tõllu ajal kõige ilusam neid üle Saaremaa. Tal käinud kosilasi igast Saaremaa kihelkonnast, aga Mari pole neid kedagi vastu võtnud, vaid öelnud, et ta üldse ei taha mehele minna. Viimaks saanud ta üle terve Saaremaa poistele ilusaks jutuaineks ja temast luuletatud kõiksuguseid ilusaid ja iluta laule, millest üks veel paarikümne aasta eest poiste suus kuulda oli:
„Ajame juttu, mis on juhtund, |
Tõllule meeldinud Masa Mari väga, sest ta osanud väga ilusasti laulda. Tõll lasknud Marit koguni oma poega laulma õpetada ja viinud talle selle eest mõnd väikest meelehead. Seda vaadanud Mari kosilased kadedusega pealt ja laulnud:
„Mari ei taha mehel’ minna, |
Selle koha peal, kus Masa Mari tol ajal elanud, asub praegu paks mets. See mets on Kaali mõisa lähedal ja teda kutsutakse „Masa metsaks“. (K. Loiken Karlast — E. 61 341.)
Suure Tõllu heitlused Kuramaal.
Kord käinud Suur Tõll rahvajutu järele ka Kuramaal. Kura randlased olnud aga Saare vägimehe vastu väga vaenulikud ja tikkunud hulgakesi Tõllu kallale, kes neid aga oma kolmesüllase kepiga nagu sääski maha materdanud. Seal elanud sel ajal ka hirmus vägev naisnõid, kes suures metsas üksi elanud ja seal vanapaganaga asju ajanud. Selle juurde saatnud randlased ja palunud teda Saare hiiglase vastu omale appi. Nõid saatnud vanapagana abiga oma käskjalad ka kohe välja. Esimene tulnud kolesuure kotka näol ja püüdnud ülevalt õhust Tõllule pähe karata, aga üks hea löök kolmesüllase kepiga sirutanud selle ka maha. Temast jäänud järele tükk sinist suitsu ja kole vinguv hääl, mis pikkamisi üles õhku kadunud. Kui Tõll mere äärde jõudnud, et Kura kurgust läbi kodusaarele tagasi minna, tormanud hirmus karusarnane elukas veest välja ja püüdnud Tõllul rinnust kinni haarata. Tõll võtnud elukal kõrist kinni ja pigistanud teda nii kaua, kuni see kärvanud; siis visanud eluka merre. Vette kukkudes tulnud sellele elajale aga elu uuesti sisse ja elukas ujunud suure kohinaga edasi. Kui Tõll keset Kura väina jõudnud, tunginud hirmus meremadu tema kallale. Seal läinud võitlus Tõllule raskeks. Kaelani vees, ei võinud ta oma kepiga midagi teha. Kibeda võitluse aegu saanud madu Tõllu kepi otsa oma lõugade vahele ja neelanud kepi ära. Vägev ja vahva Tõll tundnud oma jõudu juba kahanevat. Viimasel jõupingutusel saanud ta veel mao lõugadest kinni haarata, kiskunud selle lõhki ja visanud räbalad vanale nõiamoorile, kes tema võitlust Kura kaldal pealt vaadanud, vastu pead. Surmani väsinult jõudnud vahva hiiglane Sõrve sääre kaldale, läinud tüki maad edasi ja otsinud siis aset, kus väsimust võiks rahulisti välja puhata. Põdra metsast mehiste mändide ja kosedate kuuskede alt leidnud ta paraja koha, visanud puude vahele sirakile, mõelnud tuket tulevat, et magust unda oodata ja magamista maitseda, et läheks välja väsimus. Aga lähema küla elanikud riielnud ja käratsenud nii palju, et Tõllul unest juttugi ei olnud. Ei saanud unda oodata ega magamista maitseda, ei väsimust ka vähenda. Pahasena tõusnud ta viimaks üles ja hüüdnud: „Oh teie mässajad ja käratsejad, jäägu mässu nimi ja püüe teile igaveseks päranduseks!“ Tõllu esimene needmissõna on küll tõeks läinud, sest see küla kannab veel praegu „Mässa“ nime; kas aga rahvas seal rohkem mässuhimulised on kui mujal, seda ei tea tõendada. (K. Loiken Kärlast — E. 60 470.)
Suur Tõll Kuramaa röövleid materdamas.
Kord tulnud Kuramaalt salk röövleid Sõrve säärel Karuste külas maale ja hakanud seal rahvast riisuma ning maha tapma. Parajasti puhanud Suur Tõll kesk Sõrvemaad ühes paksus metsas. Ta kuulnud Karuste poolt rahva hädakisa ja tõtanud silmapilk kohale. Esmalt sasinud ta mõnel röövlil karvust kinni ja visanud nad versta viis merre. Viimaks sasinud ta ühe jalust kinni ja hakanud sellega teisi virutama. Vaenlased hävitatud suuremalt osalt ja kes veel pääsenud, need putkanud ruttu paatidesse ja sõudnud minema. Tõll visanud käesoleva mehe neile tagant järele ja hüüdnud ise: „Võtke oma võmmal ja kaduge igavesti.“ Viis Sõrve meest olnud röövlid tapnud; Tõll võtnud need kaenla alla, sammunud nendega oma endisesse puhkamiskohta ja matnud nad sinna maha. Hilisemal ajal olla tehtud nende haudadele viis risti. Sellest saanudki see mets nime: „Viieristi mets“, mida ta praegugi veel kannab. (K. Loiken Kärlast — E. 60 011.)
Suur Tõll päästab Salme Kipaka merehädast.
Salme Kipak olnud omal ajal kõige kangem ning julgem merimees. Oma kalapüüu-paadiga käinud ta suvistel sumedatel päevadel ja valedatel öödel sagedasti Kuramaal, Riias, Heinastes ja kaugemalgi. Kord tulnud ta oma paadiga Ruhnu saarelt Sõrve poole tagasi, kui äkiline maruhoog Leelse rahu juures paadi ümber paisanud. Kipak olnud küll ka hea ujuja, kuid siiski polnud pääsemislootust, sest et meri hirmsasti mässanud ja maa ujumiseks kaugel olnud. Parajasti tulnud Suur Tõll Abruka saarelt Sõrve poole, kuulnud meest vees sulistavat, võtnud mehe kaenla alla ja viinud Salme randa kuivale. Kohta, kus Kipak elanud, kutsutakse veel praegu „Kipaku“ taluks. (K. Loiken Kärlast — E. 60 010.)
Kotka kivi.
Saaremaal Karja kihelkonnas, Piila kiriku lähedal, nõndanimetatud Varba sarapikus asub suur hall kivi, nagu mõne popsimehe saun, mida Kotka kiviks kutsutakse. Rahvajutu järele olla Tõll selle kivi sinna maha jätnud, sest ta kandnud kivi oma põlles ja et põlle paelad katkenud, kukkunud kivi maha ja jäänudki sinna. Kivi tahtnud ta Kaarma kiriku ukse ette viia. Selle kivi all magada Tõll, ja kui keegi selle kivi otsa ronib, kolm korda jalaga kivi vastu lööb ja hüüab: „Tõllu, Tõllu, tõuse üles, verevalamine lahti!“, siis ajada ta pea kivi ääre alt välja ja vaadata korra ümber, ja kui siis midagi iseäralikku näha ei olla, tõmmata pea tusase näoga kohe jälle tagasi.
Selle kivi otsas sai lapsena küll hüpata ja selle ümber ringi joosta. Kas ta praegusel ajal veel olemas on, selleks puuduvad vastavad andmed, kuid arvesse võttes tema suurust, võib kindlasti oletada, et ta oma endises kohas vaikselt edasi asub, kui ainult pikne pole teda aja jooksul purustanud. (A. Kuldsaar Sõrvest — E. 61 534.)
Sagariste Jaan.
Üks Suure Tõllu tuttavaist olnud Sagariste Jaan. Kus kohas Jaan elanud, ei ole selgesti teada, aga arvatavasti vist seal, kus asub praegu Sagariste küla, mis Tõllu elukohast, Tõllistest, mitte just väga kaugel ei ole. Seda tõendab veel asjalugu, et kui Tõll Jaaniga kõnelda tahtnud, siis käinud ta Kangruseljal, millest Sagariste küla mõned verstad eemal on. Suure mehe vali hääl kõlanud sealt Jaanile üsna lahedasti, kuid oma vastused saatnud Jaan enda kiirejalgse sulase Jaaguga ikka Tõllule ära.
Jaan olnud mitmesuguste ametitööde peale osav mees. Ta toimetanud ka Tõllule igasuguseid töö- ja sõjariistu, mille eest suur vägimees teda jälle rängematel töödel aidanud, mis Jaanil omal üle jõu käinud. Ka hea õllemeister olnud Jaan ja pruulinud seda tarbekorral Tõllulegi. (K. Loiken Kärlast — E. 60 870.)
Suure Tõllu meelteteravus.
Suur Tõll läinud Mustjalast linna poole ja näinud Sauevere mäelt, kuidas massakas haigutanud Kaarma kiriku tornis. Suurel Tõllul olnud nii erk kuulmine, et ta magamise ajal kuulnud, kui hiir aevastanud. (T. Kaljo Mustjalast — E. 60 726.)
Kuis tekkis sügavus Suure Kuiva ligidale.
Hiiumaale minnes käinud Suur Tõll sagedasti Soela väinast sealt kohalt üle, kus keset väina on madalik Suur Kuiv. Kord keeranud ta Suure Kuiva juures jalakannal ümber ja vaadanud Saaremaa poole tagasi, millest tekkinud sügavus ühele poole Suurt Kuiva. (M. Meiusi Emastest — E. II, 35.)
Roobaka Tobi.
Karja kiriku lähedal elanud tol ajal, kui Suur Tõll Saaremaal oma vägitükke tegi, keegi vanamees, keda kutsutud Roobaka Tobiks. Tobit peetud Saaremaa kõige suuremaks tolleaegseks naljahambaks, kes mitmele mehele mõnusat ninanipsu andnud. Tõllgi ei jäänud temast hoopis puutumata.
Kord tulnud Tõll Hiiumaalt kapsakotiga, ise merest läbi käies kaelani märg. „Kas meie vägimees on õige kalakauplejaks hakanud? Palju sõhand kotitäis koa maksma lehab?“ küsinud Tobi. Tõll vihastunud, visanud vanamehele kapsakotiga järele, ei trehvanud aga Tobit, vaid kott lennanud vastu kivist rehala seina ja läinud lõhki, nii et kapsaräbalad lennanud.
„No voata kus jõumees,“ hüüdnud Tobi, „viskab kalakoti nii tugevasti vastu seina, et koapsa prätakad lindavad! He, Moarre, pane ruttu koapsakatel tulele!“
Veel hiljuti liikus Saare rahva seas see tuttav sõna, et selle kohta, kes hästi oskas nalja lüüa, üteldi: „Just kui va’ Roobaka Tobi.“ (K. Loiken Kärlast — E. 61 340/41.)
Tõllu surm.
Kui Tõll kuulda oli saanud, et suur ja vägev vaenlane oli Saaremaale tunginud, võtnud ta omale viiesüllase palgi kätte ja tõtanud talle vastu. Teerimetsa ja Salme vahel saanud ta vaenlasega kokku ja hirmus taplus alanud. Tõll tapnud oma palgiga vaenlasi nagu sääski maha, aga neid olnud ka nii palju kui sääski, ja Tõll märganud, et siin taplus tõsiseks kippunud minema. Nagu sääski keegi ei jõua kallalt hoida, nii olnud lugu ka siin; vaenlased tikkunud eest, tagant ja külgedelt korraga kallale, hoolimata sellest, et Tõll oma palgiga neid küll koledasti maha niitis. Korraga langenud hirmus hoop Tõllule selja tagant pähe; arvatakse, et vanapagan, kes alati Tõllu vaenlane olnud ja kellele Tõll oma eluajal mõndagi pussi oli mänginud, temale selja tagant suure kiviga pähe visanud, mis veel praegu seal kohal maas olevat. See hoop uimastanud Tõllu ja ta langenud põlvele, kust tal püstitõusmiseks enam mahti ei olnud. Põlvel maas niitnud ta oma palgiga veel, aga hoopis vähema võimuga, vaenlasi maha. Need aga saanud nüüd mahti ligemale tulla ja torganud teda nüüd igast küljest odadega. Ojadena joosnud veri vägeva mehe haavadest ja tekitanud tema ümbrusse väikese veresoo. Tõllu hoobid jäänud ikka harvemaks ning nõrgemaks ja viimaks löönud üks suur tugev mees selja tagant Tõllu pea mõõgaga otsast ära. Viimse jõuga tõstnud Tõll oma palgi ja visanud vaenlase peale, palk lennanud hirmsa hooga Salme poole, tapnud hulga vaenlasi, purustanud ühe talumehe rehemaja ja lõhkunud lõppeks maa sisse suured lohud, mis seal veel praegugi näha olevat.
Viimse jõuga ajanud Tõll oma peata keha püsti, võtnud verise pea maast kaenla alla ja ta nõrkenud huuled sosistanud veel: „Kadunud on mäng, aga minu surma te veel ei pea nägema!“ Ise tõtanud ta edasi otsekohe vastu põhjatuult. Varssi aga läinud nõrkus nii suureks, et enam edasi ei pääsenud. Tatraselja karjamaal, n. n. „Sütemaa raiskas“ kukkunud pea kaenlast maha, keha astunud veel mõned sammud ja langenud ka maha. „Nüüd langen ma ja ei tõuse enne, kui siin elu uus ja kui kadakas ning kuused lehis haljendavad!“ sosistanud veel ta huuled ja selle peale vajunud pea ning keha maa alla. (K. Loiken Kärlast — E. 61 342/43.)
Tõllu haud.
Tatraselja karjamaal, „Sütemaa raiskas“ seisab see koht veel tänapäevani, mida vana rahvajutu järele Tõllu hauaks peetakse. Tühine ja näotu on küll see koht ja ei vasta mitte nii suure ja vägeva mehe hauale, keda mered ega saadangi kõige oma sulastega kinni ei jõudnud pidada ja kellel viiesüllane palk kepiks käes paras oli. Paljalt paari sülla pikkune lohk, kus keha alla vajunud, ja mõned sammud lõuna pool ümmargune õõs, kus pea alla vajunud. „Kadakas katku mu pead!“ hüüdnud Tõll veel alla vajudes. Ja see on tõeks läinud, sest kadakad on ainsad „lilled“, mis tema hauda ilustavad. Ainuke tamm, mis enne tema hauda ehtis, on nüüd juba maha võetud ja ära viidud. Kadakad, kanarbik ja mõned ümberseisvad männid ei jõua sellele kohale luulelist ilu anda. (K. Loiken Kärlast — E. 61 343.)
Tõllu naine ja poeg.
Kui Tõllu Piret oma mehe surmast kuulda saanud, olnud ta kurvastus ülisuur. Ta nutnud seitse nädalat järgemööda oma mehe haual. Tema silmapisaratest voolanud väike ojake Hirmuste mäge mööda alla Paadla lahe poole. Viimaks tulnud Tõllu poeg, võtnud ema sülle ja kandnud ta ära. Rahvasuu teab veel rääkida, et nad tükk aega peale seda veel Tõllustes elanud, aga ka seal pole neil enam rahu olnud, sest et sõjatont nüüd Saaremaale olnud lahti lastud. Nad hakanud rändama, et rahulikumat elupaika leida. Kas nad seda on leidnud või kuhu nad läksid, selle küsimuse peale ei anna rahvasuu vastust. (K. Loiken Kärlast — E. 61 345.)
Leiger ja Tõll.
Leiger oli Tõllu poeg (?). Kord ehitasid nad üheskoos Käina kirikut. Kiriku paarid toodi üheskoos praeguse Leigri küla juurest metsast. Paari tassisid Tõll ühest ja Leiger teisest otsast. Leiger väsis rutemini ja tahtis puhata. Tõll võttis püksitaskust kivi ja pani maha, kuhu Leiger peale istus. Kivi on praegu olemas Leigri külast mõni kilomeeter kaugel heinamaal ja on tuntud „Leigri“ kivi nime all, mõnikord ka Tõllu kiviks kutsutud. Istumisest on kivi sisse jäänud auk, mis praegu näha. Leigri väsimust nähes ütles Tõll: „Põlv tuleb, viletsamaks jääb.“ (Praegu on Leigri mehed kasvult väikesed.)
Peale selle lahkunud Tõll ja Leiger hakanud ilma Tõllu teadmata kiriku ehitamisega peale. Seda kuuldes vihastus Tõll ja otsustas Käina kiriku hävitada, tahtis selle kividega puruks visata. Saaremaalt visates ei ole ta aga märki trehvanud, üks kivi kukkus ligemale ja on praegu näha Käina lahes vee sees, teine lendas mööda ja on näha „Palu“ mäel, 1—2 km kirikust kaugemal (kivi on praegu ehituse jaoks ära lõhutud, kuid ära vedamata). (M. Meiusi Emastest — E. 61 151/52.)
Leiger.
1) Sauna ehitamise jaoks tahtnud Leigri naine Hiiumaale kerisekive kanda, enne maale jõudmist aga kärisenud põll katki ja kivid kukkunud vette. Kividest on tekkinud Leigri rahu, mis praegu asub Soela väinas Hiiumaa kaldas Tohri küla juures. (M. Meiusi Emastest — E. 61 149.)
2) Leiger tuli Leigri laius (Hiiumaal Hindul, vastu Saaremaad) maale. Hindu Jaagu õues (sellenimeline talu on praegu olemas) näidanud oma jõudu; pistnud sõrme härjavankri tiisli august sisse ja visanud vankri üle katuse harja. (M. Meiusi Emastest — E. 61 151.)
3) Leigri küla — algupäraselt üks pere, hiljemini on teine pere asutatud sissetulija poolt — koosneb kahest perest (kolmas on metsavaht) ja asub just Hiiumaa keskpunktis. Algupärase perekonna liignimi on samuti Leiger. Missugune side vägimees Leigri ja praeguste Leigrite vahel, ei tea „Leigri Jüri“ (koha peremees, ümbruskonnas nii kutsutud) midagi, samuti teab ümbruskond sellest õige vähe. Leigri Jüri ise jutustab, et Leigri koha asutajaks olnud kaks Mõnnamaa külast (5—6 km kaugel) äraaetud karjast — vana poiss ja vana tüdruk, kes ise paari läinud ja sinna (Leigrile) elama jäänud, nähes, et kari seal hästi edenenud. (M. Meiusi Emastest — E. 61 153.)
Täiendused ja õiendused, lühendid, kirjandus.
Liivlastel esineb Tõll korra nime all Tõld (E. 59).
Alistes leidub kaks kõrvutiseisvat, kaugel mõisatest, suure soo ääres olevat rikast Tõlla talu (A. Kitzbergi teade).
Harri laid lk. 45, 46 asemel lugeda Hari laid.
Tõllustes paganuse ajal Tõllu linnus (Hupel, Top. N. III, lk. 388).
Tõlla kivi Karja Triigi piiril (EKms, V, 531).
Liivlasedki nimetavad Tõllu kuningaks (E. 61 378).
F. Bienemann, Baltisches Sagenbuch, lk. 35 asemel lugeda Livländisches S.
Tõllu asemel lk. 42, 12. rida alt lugeda vanapagan.
E. = Eisen, järgnev number tähendab rahvaluule-kogu lehekülge.
H = Hurt, järgnev number tähendab kausta, köidet ja lehekülge.
EKms = Eesti Kirjameeste Selts.
EVR = Eesti Vabariik (korjandus Rahvaluule-arhiivis).
Kirjandusest oleks täienduseks nimetada: Willi Andi, Kes on Kalevipoeg, Suur Tõll? Viljandis 1911, 70 lk.; M. Lipp, Gross-Tõll, Tartus 1887 = äratrükk lk. 8. nimetatud raamatust Sitzungsberichte.
Saatesõna.
Veendunud, et mul kõik Tõllu kohta käiv trükitud, trükkimata ja rahvasuus leiduv ainestik kasutatud, seda enam, et suvel 1926 neli saarlast-stipendiaati enam mingisuguseid tundmata teateid Saaremaalt ei toonud, saatsin „Tõllu ja ta sugu“ trükki. Kuid nüüd tabas mind pettumus. Pärast esimeste poognate trükkimist üllatati mind uute, tundmata teadetega Tõllu kohta. 1927. a. stipendiaadid T. Kaljo ja V. Noot leidsid andmeid Tõllust ja M. Meiusi ka Leigrist. Peale selle sain eriti rohkesti Kärlast K. Loikenilt teateid, mida nende ilustuste pärast tuleb ometi ettevaatusega kasutada. K. Loiken ise kirjutab 22. III. 1927: „Needki teated, mis praeguse aja rahva seas edasi liiguvad, on juba väga kahtlased, kas nad on veel ehtsad või on ehk uuem aeg sinna oma tarkust juurde valanud... Kas nr. 1[1] tükis seisev laul tõesti Tõllu looga ühenduses on, selle peale ma just kindel ei või olla. Mõned vanad eided laulsid teda kui erandit, teised aga põimisid teda Tõllu looga kokku, nagu ma ta siia üles panin...“ Ja 29. V. 1927: „Ühtlasi leidsin aga ka, et jututerakesed, mis seal[2] Tõllu üle liiguvad, kõige rohkem uuema aja umbrohtu on kasvatanud ja sugugi Tõllu loosse ei passi...“
Teadlik olles, et saarlased Tõllu muistendeid on täiendada püüdnud, ei tahtnud ma täielikuma ülevaate pakkumise pärast neid kahtlase iseloomuga muistendeid ometi trükkimata jätta. Kõiki trükkimise ajal saadud teateid ei võinud ma enam õigel kohal kasutada; need on kas teisale, vähemsobivale kohale paigutatud või aga pidin neile „II lisas“ aset andma, et ainestik üheskoos võimalikult täielik oleks. Ülepea olen kirjanduses ilmunud materjalile viidanud, ilma ikka seda täielikult tsiteerimata; ilmumata ainestiku sellevastu olen lasknud täielikult trükkida, harukorral aga sisu lühidalt refereerinud.
- ↑ Vaata laul lk. 55.
- ↑ Saaremaal.