Tõde ja õigus V/XXIX
XXIX.
Oru Karla meel oli tõepoolest vana Andrese sõnadest rahulikumaks muutunud. Sest kogu tema pikk jutt väljas Andrese ja Indrekuga oli rahutu meele tulemuseks. Temal oli nimelt küsimus kerkinud, et kas ei peaks nüüd, kus Indrek ja Andres Pearut vaatama tulid, neid tema matusele kutsuma, ja kui neid kutsuda, kas võib siis Mäe rahvast kutsumata jätta? Sellele oma küsimusele ei leidnud ta kuidagi rahuldavat vastust ja nõnda ta siis ajas juttu maast ja taevast, ilmast ja vaevast. Ja jutt aitas lõpuks, sest see omandas sellise keeru, et Karlale sai päevselgeks: isa matusele ei pea kutsuma ei Indrekut ega Andrest, ei Sassi ega Maretit, teistest rääkimata. Sest kui ta kutsuks need, siis peaks ta kutsumata jätma Kassiaru Nõmmanni, muidu võivad nad Vargamäe jõe allalaskmise pärast nattipidi kokku minna. Aga Kassiarut ei või Karla kutsumata jätta, nõnda siis jäävad tulemata saunamehed ja Mäe rahvas.
Kui Indrek seda oleks teadnud, siis oleks ta kohe taibanud, millise teene oli isa teinud Oru Karlale. Aga ta oleks ehk isegi taipamise asemel oletanud, et Karla juhtis meelega jutu sellistele asjadele, kus kokkupõrge ei võinud tulemata jääda. Karla tegi teadlikult või ebateadlikult sedasama, mida teevad nii paljud inimesed siinilmas: iseoma salajase sooviga tõmbas endale selle kaela, milles ta pärast süüdistas teisi inimesi, saatust või jumalat. Ei ole inimesel suuremat rahuldust, kui et ta usub: asi, mida ta ei taha teha, ei olene temast. Mis võib tema sinna parata, tema ei saa ometi ilma ega jumala vastu.
Selles rahuldustundes valmistatigi Orul nüüd vana Pearu matuseid ette. Ida oli alguses tahtnud kogu Vargamäe kokku ajada, aga kui ta kuulis Karlalt, millist juttu see vestnud saunameestega ning kuidas nad lahku läinud, siis oli ka tema süda üpris rahul, et ta võis nii põhjendatult oma esialgsest kavatsusest loobuda. Ainukene, kes jäi lõpuni oma eriarvamuse juurde, kuigi seda temalt keegi ei küsinud, oli Helene. Vana Andres polnud küll tema kutsel Orule tulnud, aga Helenel oli sellest nii kahju olnud, et ta veel praegu tema tulekut soovis. Ta soovis vana Andrese tulekut ja vahtis ise Mäe poole, nagu oleks saunataadi eluase seal. Seda tema Mäe poole vahtimist oli ka ema tähele pannud, nii et kui Helene tegi juttu Andrese ja Indreku kutsumisest, ütles ema ilma pikemata:
„Rumal laps, jäta ometi ükskord see Mäe Oskar rahule, sellest ei tule muud kui õnnetus, sest temal pole sinu tarvis silmi ega kõrvu peas.“
„Ema, küll oled sina naljakas!“ hüüdis Helene vastu. „Mina räägin vanast Andresest, aga sina kohe Oskariga turul. Ma pole ju temast sõnagi lausund. Mina tahaks ainult minna veel kord Andrest kutsuma ja ma tahaks näha, kas ma siis tõesti temast jagu ei saa, nii et ta tuleks.“
„Ei, tüdruk,“ ütles ema, „mind sa ei peta. Sa räägid Andresest, aga ise mõtled Oskarist. Mis sul temas nii meeldib?“
„Ta ei meeldigi ju mulle,“ vastas Helene. „Poiss, kes on Tiina-suguse tüdruku sabas, ei ole kuigi suur asi.“
„Ka minu arvates pole ta kuigi suur asi,“ ütles ema, „ja kui veel mõelda meie vahekorda, siis…“
Ida ei saanud oma lauset lõpetada, sest süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili.
„Vahukulp! vahukulp! vahukulp!“ karjus Ida hädaliselt, nagu olekski see tema lause lõpp.
Et aknad suure kuumuse pärast pärani lahti seisid, siis tormas lõhnav aur, tormasid ka kõik teised lõhnad välja ja tuul kandis nad minema üle Vargamäe, kandis üle soo suure Muulu raba poole, kust paistis kirik, mis nagu ootas, millal ta võis hakata Pearule oma kelli helistama. Aga Mäe rahvas, kes küll teadis ja nägi, et Orul valmistatakse toitu ning jooki Pearu ärasaatmiseks, ei saanud sellest põrmugi osa, sest tuulelgi laskis jumal nõnda puhuda, et lõhna natukestki ei puutuks teisepere inimeste ninna. Ainult Oskar sai Oru rahva tegemisest ja toimetusest pisut aimu, sest tema pidi minema väljale köies hobuseid teise kohta panema ning tema tee viis ta Oru õueväravast mööda. Ja just parajasti sel ajal, kui Oskar oli möödumas, tuli Helene ämbritega kaevule — jah, temal oli tarvis just sel silmapilgul kaevule tulla, sest teises ämbris oli küll veel natuke vett, kuid see oli sogane, hirmsasti prügi täis, Helene näitas seda emalegi —, nojah! Helene tuli parajasti kaevule ning siis ei saanud Oskar muidu, kui pidi teda teretama, nagu see viisaka noormehe kohus.
„Küll on hirmus kuumus!“ hüüdis Helene Oskarile vastu. „Näete, misuke mu nägu!“
Nüüd pidi Oskar kui viisakas noormees ka Helene õhetavat nägu vaatama ning samuti viisakalt küsima, et mis ta küll siis nii hirmus askeldab, et tal niisuke nägu ees.
„Teate, emal ajab süldipada üle ja minul ei taha sai vannis seista,“ seletas Helene. „Aga te ei pea mõtlema, et see on pesuvann, ja et meie teeme pesuvannis saia, vaid see on sootuks puhas vann, helevalge ja raudvitsad peal. Ja et ta oleks veel õige puhas, siis panin talle keeva vee sisse ning vette lasin kuumad kivid, punased, nii et otse valged juba, ning kui siis see vesi kukkus vannis volisema, siis volises terve pool tundi, ja alles peale seda pesin ma vanni liivaga tublisti puhtaks ning valasin leige piima sisse. Vaat’ selles vannis ei tahagi mu sai enam seista, aina kipub üle ääre. Aga ahi pole veel valmis, ahi köeb alles, kardan hirmsasti, et ta liiga saab…“
Nõnda oli Oskar Mäel ainukene, kes kuulis pisut Oru asjast ja Helene hirmsast kartusest ning kes tundis isegi pisut neid lõhnu, mida jumala tuul kandis üle Vargamäe ja raba kiriku poole. Aga tema ei lausunud sellest ainustki sõna ühelegi hingele, nagu poleks asi seda väärt, et temast juttu teha, või nagu peaks temast vaikima suure saladuslikkuse tõttu.
Aga õigeks põhjuseks polnud vististi ei see ega teine asjaolu, vaid Oskari oma süda, mis valutas mitte sellepärast, et Oru Helene saiataigen kippus valgest vannist enne välja, kui ahi küdenud, vaid et ta ei teadnud, mis äärest või otsast Tiinaga peale hakata.
Elli arvas, et Tiina oli salajas armastanud kadunud Otti ja et see oligi see põhjus, miks nemad kahekesi vänta läksid ning ei sobi tänapäevani hästi. Jah, nendevaheline võistlus algas Mulla pärast ja lõppes Oti juhulise surmaga ning keegi ei tea praegu, millega see siis oleks lõppenud, kui Ott poleks otsa saanud.
Sest nüüd, kus Otti enam ei ole ja kus Ellil suur südamevalu hakkas juba pisut järele andma, nii et võis natukenegi sõnadega südant puutuda, nüüd ütles ta oma arvamused vennale lausa avalikult välja, nii et see teaks, mis on Tiinaga. Tema aitas emal Elligi järele valvata oma salajase armastuse tõttu ja võitis sellega kõigi poolehoiu, võitis peaaegu Elli endagi poolehoiu, kui tagantjärele asja tõsiselt vaadelda. Sest Oti lood pidid Orul hoopis halvad olema, kui kõik nii hirmsasti lõppes, ja mis elu või armastus võiks olla inimesega, kellel on kuskil läheduses või kaugel nii halvad lood. Ühe sõnaga — Elli hakkas tasapisi Otist paranema ja ta püüdis nüüd kõigest väest kaasa aidata, et ka vend paraneks Tiinast.
Aga venna südamevimmaga oli selline imelik lugu, et mida rohkem Elli teda katsus parandada, seda kurjemaks see muutus, nagu poleks ka siin mingit muud abi kui aga ainult surm. Kõige halvem oli Oskariga see, et tema aina kahtles, et temal aina tulid uued mõtted. Täna jääb ta Ellit uskuma, aga homme on ta juba eilse unustanud. Lõpuks ei usu ta enam midagi sellest, mis Elli temale seletanud, vaid tuleb sootuks uute mõtetega: Elli otsigu Tiinaga lepitust, võitku tema usaldus ja katsugu teada saada, mis temaga õieti on. Sellised on Oskari uued mõtted. Ja Elli hakkabki temaga varsti nõusse, ning siis näeb ühel ilusal päeval Maret, näevad ka kõik teised, et tüdrukud on isekeskis sobima hakanud, nii et kas lase nad veel vastu sügist üheskoos aita magama. Muidugi, hilise aja pärast seda enam ei sünni, aga niipalju annab Maret ometi järele, et lubab Ellil voodi eeskambri tõsta.
„Te hakkate seal pooled ööd sosistama,“ ütleb Maret tüdrukuile.
„Ei, ema,“ vaidleb Elli vastu, „aga me õhtu pisut…“
Sellega siis mõeldakse leppida, et tüdrukud õhtuti enne uinumist sosistavad, sest Maret arvab, et see oleks Elli südame rahustamiseks ja Oti asja kiiremaks unustamiseks kasulik. Nõnda siis sosistavadki tüdrukud eeskambris õhtust õhtusse, nii et äratab lõpuks Sassigi tähelepanu, kes ütleb:
„Mis hea jutt neil tüdrukutel seal eeskambris iga õhtu on?“
Aga Maret ei tea vastata, ta arvab ainult, et küllap nad üheskoos tagantjärele arutavad Oti asja. Selle peale tähendab siis Sass:
„Elli pidi ju ikka seda unustama, aga nüüd…“
„Las nad nüüd vaterdavad, küll see asi kulub neil rääkides varsti kätte ära,“ seletab Maret.
Sellega lepib ka Sass ja üheskoos tahavad nad oodata, millal see asi tüdrukute käes ära kulub. Ka Oskar ootab, kuigi mitte asja kulumist, vaid ennem nagu mingit uut sündi. Aga nemad kõik ootavad üsna asjata, sest ei kulu Tiinal ja Ellil jutt otsa ega sünni ka midagi uut. Sõnad oleksid nagu mingisugune keeruline planeedisüsteem, nad keerlevad vahetpidamata ühe ja sellesama punkti ümber, aga nad ei pääse sellele üsna ligi ega kao ka sellest kaugusse.
Mis Elli ka iganes küsib, kunagi ei saa ta Tiinalt vastust, mis teda rahuldaks ja millest ta võiks Oskarile midagi edasi rääkida, nii et ka see rahulduks. Ainult niipalju näib Ellile kindlana, et kuigi Tiinal oli Otiga tegemist, siis see pole tal ainuke põhjus, miks ta Oskariga nii tagasitõrjuvalt talitab. Lõpuks pahvatab Tiina ühel õhtul midagi välja, mis Elli arvates juba tõesti midagi on. Ta räägib seekord jälle oma haigusest, ja kui Elli selles kahtleb, ütleb ta:
„Mina ei või ju lastki saada, niisuke olen mina.“
„Kust sa seda tead?“ küsib Elli.
„Kust ma seda tean,“ kordab Tiina mõttes. „Seda ma ei tahaks öelda, see ei ole ilus öelda.“
Aga Elli ajab kõigest hingest peale, sest ta tahab nii väga kuulda, kust Tiina teab niisukest asja.
„Ma tahtsin mehele minna,“ seletab Tiina viimaks, „ja siis sain teada.“
„Siis sa olidki juba mehel?“ küsib Elli uudishimulikult.
„Ei olnd veel,“ vastab Tiina, „vaid ainult tahtsin minna. Ja kui ma mõtlesin, et hakkan minema, siis ei julend ma muidu, kui rääkisin oma haigusest ka sellele mehele, sest ma teadsin, et ta armastab väga lapsi. Ja kui ma olin temale kõik ilusasti ära rääkind, siis tema hakkas kartma, et tema ei saa minuga lapsi. Nõnda hakkas ta siis mulle kangesti peale käima, et ma läheks arsti juurde. Mina ei tahtnud minna, ajasin kangesti vastu. Aga siis ütles tema minule, et jätab mu maha. Nüüd polnud enam parata, sest see mees meeldis mulle nii väga, et tema pärast oleks ma valmis ükskõik mis tegema. Kui tema oleks mulle öelnd: mine tulle! siis oleks ma läind, sest ma oleks seda õigeks pidand ja ma usun veel tänapäevani, et tuli poleks mul ka ainustki juuksekarvagi kõrvetand, nii kindlasti oleks ma selle mehe sõna uskund. Samuti oleks ma sõnalausumata vette hüpand, ja ometi ei oska ma põrmugi ujuda. Kas sa oled kunagi kedagi nõnda uskund?“
Aga Elli ei olnud, ja see teda praegu ei huvitanudki kuigi palju, tema tahtis võimalikult ruttu teada, mis sest asjast sai, millega ta lõppes.
„Lõppes ei millegagi,“ ütles Tiina kurvalt. „Mina läksin arsti juurde ja see ütles mulle ja ütles ka mehele, et mina ei või lapsi saada. Kas mitte kuidagi? küsis see mees. Mitte kuidagi, vastas arst. Eluilmaski mitte? päris mees. Eluilmaski mitte, kinnitas arst.“
„Noh! ja siis?“ küsis Elli kannatamatult, kui Tiina vaikis.
„Ei midagi,“ jutustas Tiina. „Tulime kahekesi arsti juurest välja ja läksime mööda uulitsat, mees vaikis, mina nutsin, nutsin lihtsalt suure häälega, sest oli ju pime. Aga pimedaski jäid inimesed seisatama ja vaatasid meile järele. Ning meie ainult läksime ja kumbki ei lausund sõnagi, sest minul ei olnd midagi öelda, ja mees vaikis. Tema mõtles, ja kui ta oli küllalt mõelnud, jäi ta minu ette seisma, nii et ka mina jäin seisma, — me olime siis juba linnast väljas puiestikus, sootuks üksipäinis pimedas puude all, nii et keegi meid ei kuulnd. Ja teate, mis tema minule ütles?“
„Noh!?“
„Ta ütles, et tema arsti ei usu, tema lihtsalt ei usu ja sellepärast tema tahaks katsuda. Ta astus mulle üsna ligi ja vahtis pimedas mulle otsa, silmad põlesid peas…“
„Ja sina?“ küsis Elli väriseva südamega.
„Mina seisin ja vahtisin talle vastu, sest oli ju sootuks pime ja niikuinii midagi ei näind. Nõnda me seisime seal ja äkki tema tahtis mul käevartest kinni võtta, aga nüüd tuli mul selline hirm peale, et pöörasin vurtstuu! ümber ja jooksma, niipalju kui jalad vähegi võtsid, ja ei peatund enne, kui olin puiestikust väljas laterna all, kus seisis kordnik. Ja ma mõtlesin, et kui ta ka siin oleks tahtnud mul nõnda käevartest kinni võtta, siis oleks ma kohe kordnikule öelnd, et päästke mind. Aga see härra oli väga viisakas, ta tuli mulle järele ja ütles, et vabandage, preili, — jah, ta ütles mulle äkki preili, sest et ma eest ära jooksin, lihtsad tüdrukud ei jookse nõnda, ainult preilid, kui on pime, — ütles, et vabandage, aga mina ei mõelnd tõesti mitte midagi halba. — Mina vastasin temale siinsamas, nii et kas või kordnik oleks võind kuulda, vastasin, et ah te ei mõelnd midagi halba, aga mis siis, kui ma oleks lapse saand? Siis oleksite mu jalamaid maha jätnud, sest minu õde sai lapse ja peale seda jättis mees ta kohe maha. Tema vastu: armuline preili, last ma just tahangi, miks ma peaks teid siis maha jätma. Mina: te ainult mõtlete, et tahate, kõik mehed mõtlevad, et tahavad last, aga niipea kui see käes, siis jätavad maha. Sest siis on hea maha jätta, kui on juba laps, kuhu läheb tüdruk lapsega, kuhu ta saab? Ei kuhugi. Ja nõnda mehed pistavadki minema. Aga tead, mis mina sulle ütlen: kui minul oleks mõni niisuke mees, siis läheks ma kas või ilmaotsa talle järele, läbi tule ja vee, sest kui tüdruk nõnda mehele järele läheb, siis ei hakka tema peale ei tuli ega vesi. Niisuke on armastus. Sest see on armastus, kui tüdruk mehele nõnda järele läheb, ja armastuse vastu ei saa miski…“
„Aga kuhu jäi see mees?“ küsis Elli.
„Kuhu jäävad kõik mehed,“ vastas Tiina nagu lootusetult. „Kui ta nägi, et arst on oma otsuses kindel ja et ka mina katsuda ei taha, siis ütles ta, et pole midagi parata, temal on küll väga kahju, aga tema peab kellegi teise otsima. Mina hakkasin siis hirmsasti nutma ja nutsin mitu päeva, aga mis see aitas. Tema võttis naise ja sellega on tal lapsed, aga mina meeldin talle ikka veel. Sellepärast ma maalegi tahtsin, et ta ei saaks mulle enam öelda, et ma ikka veel temale meeldin, nõnda ehk saan oma valust ja armastusest lahti. Aga kui ma näen, et ma siin ka mõnele meeldin, nii et hakkab jällegi valu, siis ma kahetsen, et ma siia tulin, sest ennem oleks võind vana valu ja armastust kannatada kui võtta uut oma hingele. Ja nõnda ei saa ma ka kunagi unustada oma vana armastust, sest kõik, mis uus, tuletab mulle vana meelde. Ja nüüd sa võid isegi näha, misukeses hirmsas seisukorras ma olen: vanast ei saa lahti, uus ei anna mahti. Ja pealegi pead sa teadma: linnas saab veelgi kuidagi ilma lapseta, maal mitte. Maal peavad lapsed olema, kui sul on mees, aga kuidas võiks mul mees olla, kui ma ei saa lapsi? Ei, maal ei või mul meest olla. Nüüd, tead, on mul ainuke lootus: kui see mees, kellest ma sulle rääkisin ja kel on juba oma praeguse naisega lapsed, kui tema ehk läheb oma naisega lahku — sest nüüdsel ajal minnakse ju sagedasti lahku — või kui naine sureb ära või saab kuidagi muidu otsa, ütleme, et jääb auto või trammi alla, upub ära või midagi niisukest, jah, kui ehk midagi niisukest sünniks! Aga ära mõtle, et ma seda ootan või jumalat paluks, et see nõnda sünniks, seda mitte, mina ootan lihtsalt muidu niisama, ootan head õnne, et ehk sünnib juhuslikult midagi niisukest, ja kui siis see mees tuleks ja tahaks minu käevartest kinni võtta, siis laseks ma seda teha, sest siis ma enam ei kardaks arsti ettekuulutust, sest et mehel on juba selle teise naisega lapsed…“
„Nii et, tähendab, sa armastad teda ikka veel?“ küsis Elli.
„Ei, ei,“ vaidles Tiina vastu. „Praegu ma ei armasta, sest tal on teine naine, ja teise naise meest armastada ei ole aus ega viisakas. Aga kui seda teist naist enam ei oleks, siis hakkaks ma teda vist kindlasti uuesti armastama. Ja seda ma nüüd ootangi, et kui juhtuks nõnda, et see mees jääb üksi, siis tahaks ma kangesti näha, kas ma teda veel armastan ja kuidas ma teda armastan.“
Ellile oli Tiina romaan pisut liiga keeruline, aga kui ta seda vennale edasi jutustas, muutus ta ehk veelgi keerulisemaks, ning kui Oskar hakkas millalgi sellest romaanist Tiinaga rääkima, et mõne kahtlase asja kohta seletust pärida, läks ta juba nii keeruliseks, et ka Tiina ise ei saanud temast enam kuidagi jagu. Aga see olevat temaga ikka nõnda, seletas Tiina Oskarile, et seni kui temalt ei nõuta seletusi, on asi üsna selge, aga niipea kui esitatakse temale kostmiseks küsimusi, läheb kõik äkki segaseks. Ja tema ei või sinna midagi parata, et see nii on. Põhjuseks on see, et tema hakkab seletades kartma, ehk ei ole kõik õige, mis ta rääkinud ja mis ta veel tahab rääkida, ja kartusega lähebki kõik segi. Ta tahab kõik nii hirmus õieti rääkida, et läheb mõnikord kõik käes valeks. Ja siis on vahel nõnda, et kui juba kõik on hästi vale, siis hakkavad teised uskuma ja usud lõpuks isegi, et nõnda see just ongi olnd.
Aga Oskar ei saanud maast ega taevast aru, kuidas see just oli olnud või kuidas see oli praegu, ainult üks oli kindel: midagi tingimata oli. Oskar oli ajuti peaaegu sealmaal, et oleks läinud onu Indrekult küsima, ehk teab tema mingit seletust anda, sest Tiina on tema juures kauemat aega teeninud, aga päev-päevalt lükkas ta selle kavatsuse teostamist edasi, sest onu Indrek oli üldse sõnakehv, liiatigi veel niisuguseis asjus. Ainult isaga ja karjapoisiga kuuldi teda juttu ajavat, nagu peaks inimene enne saama üle kaheksakümne või olema alla viieteistkümne, kui temaga kõlbab mõni sõna rääkida.
Ometi oli Indrek viimaseil päevil pisut nagu muutunud. See oli sest ajast saadik, kus leht tõi Vargamäe jõe süvendamise ja õgvendamise teate. See oli tema keelepaelad lõdvendanud. Vana Andreski pani seda tähele, kui nad kahekesi arutasid tuhandendat korda ühte ja sedasama: arutasid jõesilla saamise ja Hundipalu Tiidu suurte kivilahmakate tekkimise lugu; tuletasid meelde suuri kändusid jõepõhjas ja kõike seda, mis nende puhul rääkinud köster, kirjutaja ja vana kadunud sauna Madis; katsusid üles arvata nende tõkete arvu, mis tehtud voogudele Vargamäe, Hundipalu, Ämmasoo, Rava, Kukessaare, Võlla, Aaseme ja kõigi teiste heinamaade kohal; pidasid aru, milliste jõekäärude lühenduseks kaevatakse uus jõesäng ning kui suur ja sügav see peaks olema, et ta suudaks kogu jõevee ära viia; püüdsid arvestada, kui palju see töö maksma läheb ja kui palju on vaja mehi, et lõpetada kõik ühe suvega; murdsid pead, kust saab see inimeste hulk ülalpidamist ja kes hakkab seda neile kätte muretsema.
Peavarju pärast ei teinud vana Andres endale mingit muret, sest jõe ääres on ju küünisid küll, mis viga suvel seal soojaga magada. Ainult heinu peaksid mehed talvel pisut küünipõhja jätma, siis oleks kõik hea.
Oli veel üks mure: kui jõge kogu suvi puhastatakse ja tema äärt mööda tallatakse, mis saab siis heinast? Saarmad, pardid ja üksikud kalastajadki tallavad suured rajad sisse, mis aga sünnib siis, kui meestekari päevad otsa muud ei teegi, kui trambib jõe ääres. Võta või jäta, aga vana Andres tuli otsusele, et sel suvel läheb kõige parem luht kaduma. Ja kuhu panevad nad muda, mulla, risu ja roisu, mis nad jõepõhjast välja võtavad? Kas otse sinnasamasse kõige parema rohumaa peale? Aga kas kevadine suurvesi seda sealt ära ei uha? Kas ta ei kanna seda jällegi jõkke, nii et ta ummistub silmapilkselt uuesti? Ah, jumal! Vanal Andresel oli nüüd päevad otsa mõtlemist ja arutamist ning sagedasti peletasid suured mured öösi unegi. Andres oli asjast nii väga huvitatud, nagu oleks temal alles pikk elu ees ja nagu jõuaks ta veel jõe süvendamise tulemusi näha ja kasutada.
Laupäeva õhtul kutsuti saunarahvas Mäele: Liisi oli tulnud oma poegade ja tütrega. Jah, Liisi oli tulnud ühes mehe ja lastega vana Pearut matma, ja et nad pühapäeval kiriku juurest enam tagasi Vargamäele ei tahtnud tulla, siis saabusid nad juba laupäeva lõunaks, et pisutki oleks mahti kodukohas viibida. Tagasi ei tahtnud aga sellepärast tulla, et omaste vahekord polnud just kõige parem ja et peale Pearu mahaviimist, kus pääseb mõjule rikkalikult valmistatud toitude ja veel rikkalikumalt muretsetud jookide mõju, võiks see veel halvemaks minna või isegi tüliks muutuda. Segase vahekorra olid tekitanud pärandusasjad, sest kuna Pearu oli tahtnud Orut jätta ühele või teisele Joosepi pojale, siis süüdistas Karla Joosepit, et see püüab oma naise kaudu tema käest kohta ära kiskuda. Mingisugused vastupidised kinnitused ei suutnud ei Karla enda ega tema kodakondsete arvamust selles asjas muuta. Ja kuigi asi Joosepil ning Liisil oli luhtunud, nagu Orul arvati, ometi ei kadunud kuri vimm inimeste südameist.
Liisilt saadi ka seda teada, et alguses tahetud Pearut teisipäeval või kesknädalal matta, sest siis oleks rohkem aega olnud kogu suurele suguseltsile sündmusest teatada, kuid haruldaselt soojade ilmade tõttu polnud see võimalik, sest surnu oleks läinud halvaks. Pole teisel küll muud kui ainult luu ja nahk, aga ikka ei kannata soojust — nõnda on surnud Pearuga. Aga elusalt oli ta suur soojusearmastaja ja kanges saunaleilis või palava päikese käes tuli tal ikka nagu teine hing sisse. Selline vahe oli temaga elusalt ja surnult.
Samuti kuuldi Liisilt ka seda, et Pearu pole enne surma oma testamenti muutnud, ainult suusõnal määranud ta Oru Juuli pojale.
„On sel siis oodata?“ küsis Maret.
„No küllap vist,“ ütles Liisi ja seletas asja lähemalt.
Aga kui Elli seda kuulis, kihvatas ta noor süda suures valus, nagu oleks ta Oru Juulile tema oodatava poja pärast kade. Ning ta ei võinud midagi sinna parata, et ta pidi teiste seast ära minema ja kõrvale pugema, kus oleks võimalik kas või suure häälega nutta. Näis, nagu poleks sellest mingit kasu olnud, et nad Tiinaga nii palju õhtuid olid sosistanud ja sõnadega möödunud asju kulutanud, kõik oli äkki jällegi uus ja värske.
Liisi ei teadnud Elli asjast midagi ja sellepärast ei osanud ta õigel kohal oma suud pidada. Aga Maret märkas kohe, kuidas Juuli poja lugu Ellisse mõjus, ja sellepärast läks otsis ta üles ja katsus teda lohutada, öeldes:
„Ära ometi ole nii rumal, et teistele näitad, mis sul südames. Nuta pärast, kui nemad läind. Või miks sa üldse nutad? On sul kahju, et jäid lapseta?“
„Ei, ema, mul on hea meel,“ nuuksus Elli.
„No mis sa siis, rumal laps, nutad, kui sul on hea meel.“
„Mul on hale meel.“
„Millest sul siis hale meel on?“
„Ma ei tea millest,“ nuuksus Elli. „Hale meel ja valus.“
„Kannata välja, küll läheb varsti üle,“ rääkis ema. „Ja ära sa nõnda teiste hulka tule, pese silmad enne külma veega üle, muidu mõtlevad teised ei tea mis.“
Aga Tiina katsus Ellit hoopis teistmoodi lohutada. Tema ütles, et tema pole veel kunagi surnud meest armastanud ega selle pärast nutnud, ning et temale on see üsna arusaamatu asi.
„Ega ma siis surnd mehe pärast nuta,“ seletas Elli, „vaid surnd mehe lapse pärast.“
„Aga surnd mehel ei ole ju veel last,“ ütles Tiina.
„Ta tuleb,“ kinnitas Elli.
„Armas aeg!“ hüüdis Tiina nüüd. „Aga eks sa siis jõua nutta, kui ta on tulnd, mis sa enne seda. Võib-olla et ei tulegi.“
„Ma ei või kuulata, kui nad räägivad, et tal ehk tuleb,“ ütles Elli nüüd.
Sellele ei osanud Tiina midagi vastata, nii et Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis.
Indrek istus peaaegu kogu aeg vaikides ja kuulas õdede juttu, nagu ta teinud seda millalgi paljude aastate eest. Ainult õed olid siis hoopis teised ja teine oli vist tema isegi. Õed ei ajanud siis ainult juttu, vaid laulsid ka, aga nüüd enam ei laulnud, nüüd mitte. Nende lapsedki ei katsunud üheskoos laulda.
Muidugi, siis oli kevade — jah, Indrekule paistis, nagu oleks siis alati kevade olnud oma heleda päikese ja lumivalgete pilvedega sinises taevas, — siis oli kevade, oli tärkav rohi, oli kuskil laik musta lund tänavaaia ääres, ja haopinu taga tooreste kuuseteivaste, männilattide ja kasepakkude lõhn.
Nüüd aga kaldus päike juba sügisele, pilved muutusid päev-päevalt hallimaks, metsad tõmbusid kauguses tumedamaks ja jõgi peitis end luhta ning ümbritsevasse rägusse. Igatses Indrek ehk laulvaid õdesid, valgeid pilvi ja lõhnavaid kuuseteibaid haopinu taha tagasi? Ei! Milleks seda! Ta on sellegagi rahul, et ta võib kuulata õdesid ja unistada sellest, mis ei kordu enam kunagi.
See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.
Vana Andres on varsti sealmaal. Kui poleks seda jõge, mis kevadel nii imeliselt virvendab, siis olekski ta seal, aga see häirib teda veel. Tõepoolest on aga see jõgigi talle juba rohkem mälestus kui tõsiasi. Tema näeb teda nende silmadega, millega ta vaatas teda siis, kui tuli ühes Krõõdaga Vargamäele. Ja kui ta räägib jõevee allalaskmisest, siis ta teeb seda nõnda, nagu jutleks ta alles Krõõdaga, kellele ta kiideldes ütleb, et ehitab Vargamäele linna, kuhu viib suur, lai ja sile tee, pane või kaks hobust kõrvu ette. Aga tee on peaaegu endiseks jäänud. Lahkuvale Pearule oleks pidanud teda ehk siluma, nagu tema silus teda kord Krõõdale, aga ei ole inimest, kes seda oleks teinud.