Tõde ja õigus IV/XXXVI
XXXVI.
Indrek oli jätnud sõnad ja mõtted ja hakkas talitama: ta tegi ettevalmistusi, et koolitöö lõpul lahkuda tasahilju kodunt. Ta tahtis anda Karinile võimaluse oma elu seada, nagu ta heaks arvab. Selleks oli kõige otstarbekohasem loobuda kõigest ja lasta maksvusele vaba valik, vaba otsustusvõime.
Muidugi, Karin oli ka praegu vaba, aga Indrek arvas, et tema ei suuda kauemat aega naise suurt vabadust pealt vaadata, teda kaasa elada, tema läheb ehk kadedaks ja kui inimene on juba pisinatukenegi kade, siis ei oska enam keegi öelda, ei tema ise ega teised, mis võib juhtuda. Oletatavate juhtumuste pärast Indrek mõtleski taganeda võitlusväljalt, tunnustades end niiöelda lööduks.
Aga ettevalmistusi tehes löödud mehena, temaga sündis imelik asi: tema valmistus ja valmistus, aga ometi tundus, nagu ei saaks ta millalgi ega millegagi valmis. Tema nagu ise oli see, kes veeretas endale valmistusteel ootamata raskusi ette. Valis ta täna mõned raamatud välja, mis mõtles esiotsa kaasa võtta — sest kõike siit ära viia, selleks ei leidnud ta veel mingit põhjust, — siis leidis ta järgmisel päeval, et need oma harilikku paika teiste raamatute vahele tagasi pugenud. Kuis oli see võimalik? Oli tema ise nad sinna pannud või tegi seda keegi teine tema selja taga?
Indrek seisis oma raamatute ees ja mõtles tükid ajad. Aga ta märkas äkki, et ta ei mõtle üldse raamatuile, vaid hoopis millelegi muule. Kuid seegi, millele ta mõtles, polnud nagu see õige mõte, vaid õige mõte oli kuski kaugemal, kuski varjatud paigal — õige mõte oli Karini keha küljes. Õieti polnudki see mõte, vaid lihtsalt nägemus, mis torkas silma, kui Indrek seisis oma raamatute ees ja vahtis neid. See oli väike sünnimärk või midagi selletaolist pahemal jalal pealpool põlve ja sel märgil kasvas paar karvaudet.
Ah! see oli nii hirmus rumal, et tarku raamatuid vahtides Indrek nägi ainult seda pisitillukest märki oma naise jalal, ja sellepärast ta ei mõelnudki kauem seda mõtet, vaid katsus mõelda maksku mis maksab raamatuist. Aga siis ta nägi äkki üht teist märki, vana haavaarmi. Jah, see oli peaaegu sealsamas, kus sellelgi — kuidas ta nimi nüüd oli? õige, Kristi — jah, peaaegu sealsamas, kus sellegi, ainult pisut teises kohas, nagu oleks ka Karin võtnud osa mingisugusest revolutsioonist. Aga ei, tema oli ainult maha kukkunud, sest teda oli lükatud, kui ta oli alles väikene, ja kukkudes sattunud teravale pudelipõhjale, sellest siis see arm. Seda armi oli Indrek kord kõige rohkem armastanud, võib-olla sellepärast, et see tuletas talle Kristit meelde. Ah jaa! Ning see teine väike tüdruk, see seal kaltsuhunnikul, kuidas oli selle nimi? Aga see ei tulnud meelde, mitte kuidagi ei tulnud. Tähendab, pole tähtis, kui ei tule, otsustas Indrek ja märkas jällegi, kuhu ta oma mõtetega sattunud raamatute juurest.
Nõnda pidi ta mitmel-setmel korral end uuesti pingutama, et kuidagi meelde tuletada, mil viisil sattusid väljavõetud raamatud harilikule paigale tagasi. Ja kui see selgitatud, ütles Indrek endamisi: olen ma ise seda teinud, siis ei pea neid kaasa võtma, teadvusetu loomusund ütleb, et ei pea, ja tema on targem kui kogu minu teadvus. Nõnda jäidki raamatud sinna, kus nad olid. Aga ka teiste asjadega kordus seesama: Indrek kas ei jõudnud otsusele, mida kaasa võtta, või kui ta midagi võttis, siis pani ta selle varsti kas meelega või hajameelsuses kogemata tagasi. Kui siis päev kätte jõudis, kus ta pidi lahkuma, oli tal kaasa võtta nii vähe, et see mahtus ilusasti seljakotti. Sellest pidi aitama Vargamäel, sest nimelt sinna Indrek mõtles minna kas kogu suveks või vähemalt mõneks ajakski, kuni näeb, kuidas asjad kodu lahenevad. See ei oleks pidanud kellelegi eriti silma torkama, sest varemaltki oli ta paar korda käinud isatalus, ilma et Karin või lapsed oleksid olnud kaasas.
Indrek valis lahkumiseks silmapilgu, kus Karinit polnud kodu, muidu oleks võinud ehk tekkida küsimusi ja kostmisi ning nendest jumal teab mis. Aga Indrek tahtis lahkuda rahulikus meeles, et näeks ta ise, ja näeksid teised — siin pole Vargamäe, vaid tema läheb Vargamäele, kus ei osata muidu lahkuda, kui aga suure riiu ja nutuga. Seal inimesed vihkavad üksteist, aga lahkudes nende südamed kärisevad suurest valust, nagu oleks nende tuline viha põlev armastus. Siin pole nõnda, Indrek teab seda. Tema ei kanna viha ja tema armastus on varsti paljas mälestus.
Nõnda mõtles ta, kui ta seisis esikus, kott seljas ning kõik minekuks valmis. Aga viimsel silmapilgul kutsus ta Tiina, et vähemalt temalegi paar sõna öelda, sest temale võis, oli ju temale ükskõik, kas Indrek läheb või jääb. Lapsed, kes kippusid teenijaga kaasa, Indrek saatis tagasi ja sulges ukse. Alles siis rääkis ta nõnda:
„Ma lähen nüüd natukeseks ära, millal ma tagasi tulen, seda ma ei tea. Aga prouale pole vaja sõnagi lausuda, küll ma ise kirjutan. Teilegi ütlen seda ainult sellepärast, et teil on hea süda ja lapsed armastavad teid. Armastage, ma palun, teie ka lapsi, kui mind siin ei ole, armastage ja hoolitsege nende eest nagu tänini, sest proual on teist tegemist.“
Indrek oli rääkides kõrvale vaadanud, nagu oleks tal oma sõnade pärast piinlik ja häbi, aga lõpuks pööras ta silmad Tiina poole ja jäi äkki vait, sest see oli toetunud õlaga kuidagi imelikult vastu seina ja tema silmad olid pisarais. Kui Indrek vaikis, ütles teenija tuksatavail huulil, hoides kramplikult nuttu:
„Härra ei peaks minema.“
„Ei, Tiina, neist asjust ei saa teie veel aru, sest teie olete selleks alles liiga noor,“ rääkis Indrek teatud kärsitusega, nagu kardaks ta, et Tiina võiks oma sõnadega tema meelt muuta.
„Ei, härra, ma ei ole enam liiga noor,“ vaidles Tiina Indrekule vastu. „Mina tean väga hästi, et on armastus ja kõik.“
„Hea küll, hea küll,“ ütles Indrek, „mis me selle üle enam vaidleme. Aga kui te tõesti teate, mis on armastus, minge ja armastage siis minu lapsi, kui mind ennast ei ole.“
„Härra, ma teen kõik, mis te käsite,“ vastas Tiina ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kaela langeda või teda muidu puutuda.
„Ma ei käsi, ma ainult palun teid, Tiina,“ ütles Indrek ja ta meel läks peaaegu härdaks tüdruku pärast. Aga kui ta sirutas talle käe jumalagajätuks, haaras see sellest oma kahe käega kinni, ja enne kui Indrek jõudis teda hoida või takistada, langes ta põlvili põrandale ja surus oma suu tema käele — nimelt just suu, mitte huuled, sest Indrek tundis tema hambaidki.
„Tiina, nõnda ei tohi ju,“ ütles Indrek tõrjuvalt ja tõmbas oma kätt. Nüüd ärkas tüdruk nagu uimastusest, kargas püsti, tuikus mõned sammud tagasi ja lausus:
„Andke andeks, härra, ma ei tahtnud…“
Mida ta ei tahtnud, seda Indrek ei saanudki teada. Aga kui ta pöördus ukse poole, palus Tiina:
„Härra, ma pidin just praegu lastega jalutama minema, lubage, et me tuleme teid natuke saatma.“
Indrek mõtles pisut ja vastas siis:
„Hea küll, aga olge kärmas.“
Neid sõnu Indrek poleks pidanud rääkima, sest nendest järgnes kõik, mis üldse järgnes. Kui ta oleks lahkunud üksinda, siis poleks tal olnud tänaval seda kohtumist, sest üksinda oleks ta läinud teist teed. Ja kui tal poleks olnud seda kohtumist, siis oleks talle vaevalt meenunud, et ta on midagi koju unustanud, millele ta peab järele minema. Aga kuidas siis oleks võinud sündida kõik muu, kui ta poleks üldse enam jalga tõstnud üle oma toaläve? Ent nüüd sündis kõik, nagu oleks see saatuse poolt nõnda ette määratud, mille eest ei pääse ükski, olgu ta eluline või elutu.
Indrekul tuli esikus ainult mõni silmapilk oodata, sest Tiina riietas lapsed kui jumalavälk. Nõnda läksid nad siis üheskoos uksest välja, lapsed üliõnnelikud, tüdrukul nukker naeratus huulil, nagu hoiaks ta kõigest hingest nuttu, Indrek pisut tusane ja sünge, nagu aimaks ta halba. Ei tema ega Tiina lausunud üksteisele enam musta ega valget, ainult lapsed olid need, kes kõnelesid. Tiki ajas nimelt isa käest samasugust kotti peale, nagu sel endal seljas. Miia aga arvas, et lastele niisuke kott ei kõlba.
„Pisipisikene, see kõlbab küll,“ ütles Tiki imepeene häälega, mis pidi kinnitama, kui hirmus väike peab olema see seljakott, mida tahab tema omale.
„Nii hirmus pisikest kotti ei tehtagi, et oleks rihmad ja kõik,“ ütles Miia.
Aga Tiki arvas, et temale tehakse, ja sellepärast seletas Miia elutargalt:
„Ä’ä ole rumal, Tiki, et tahad omale ka niisukest kotti, siis pead niisamuti üksi minema, kott seljas, nagu papagi.“
„Miks mamma ei lähe?“ küsis Tiki nüüd.
„Aga kes siis meie juurde jääb,“ vastas Miia.
„Eks Tiina jää,“ arvas Tiki.
Siin jättis Indrek lastega jumalaga, nagu oleks tal raske kauem nende kõnelust pealt kuulata. Aga kui ta nägi Tiina silmis uuesti pisaraid, läks ka tema meel härdaks ja ta katsus, et ta sai võimalikult ruttu minema.
Ta pöördus ümber lähema tänavanurga, et kaduda laste silmist, aga kui ta vaatas natukese aja pärast tagasi, nägi ta, et Tiina oli lastega tänavanurgale järele tulnud, seal väiksema sülle võtnud, et näidata talle veel kord minevat isa. Nüüd ei saanud Indrek muidu, kui tõmbas kübara peast lehvitamiseks, ja Tiki saatis temale käemusu. Puudus vähe, et Indrek oleks ümber pöördunud ja tagasi läinud laste juurde.
Et sellest kiusatusest pääseda, pöördus ta uuesti ümber nurga, ehk küll hakkas nüüd minema hoopis teises suunas, kui ta kavatsenud. Siin sattus ta inimsummale, mis täitis peaaegu kogu tänavat, sulgedes selle läbipääsuks. Indrek pidi esiteks peatamatult mööda minema, sest ta nägi, et politseinik heitleb siin joobnuga, milline toiming vabastas rahvahulgas naerupahvatused, kuid siis kostis äkki kõrvu nagu tuttav hääl, mis ütles:
„Härra konstaabel, mina olen oma raha eest täis, mis te minust tahate. Puhas kroonuviin ja minu raha! Kuradite kurat, kas siis tõesti pole enam õigust maa peal!“
Seda kuuldes Indrek astus lähemale vaatama. Keegi mees, palja peaga, müts eemal maas, juuksed juba päris hallid, püherdas kiviprügitusel, veheldes käte ja jalgadega, et politseinik ei saaks teda voorimehele vinnata ega ära sõidutada. Heitlus noore politseiniku ja joobnud vanamehe vahel oli kestnud juba natukene aega, mida võis järeldada ümberseisvast rahvahulgast. Politseinik ootas praegu nähtavasti abi, hoides vanameest ainult kinni, et see ei saaks põgenema. Indrekule paistis ta kohe millegi pärast tuttavana, ja kui ta oli rahvamurrust läbi pugenud, tundis ta temas oma äiapapa Vesiroosi, kes oli viimaste kuude jooksul ruttu vananenud ja kogu kehast nagu kuivanud õun kokku ja krimpsu tõmbunud, nii et varemalt valmistatud riided lotendasid tal laialt ja lõdvalt tühja kotina seljas. Oleks tal praegu olnud kaine pea, siis oleks ta ehk isegi nõustunud arvamisega, et jumal on ta maha jätnud, sest kuis muidu võis tema keha nõnda närtsida, pidi ju selle lopsakus olema just jumalast endast seatud, nagu Vesiroos varemalt alati kinnitas.
Nähes Indrekut, Vesiroos hakkas end jalule ajama, aga kui politseinik, silmapilku varudes, katsus tal käte alt keha ümbert kinni haarata, viskas ta enda uuesti tänavale pikali ja karjus:
„Väimeespoeg! Kallis väimeespoeg! Tule mulle vanainimesele appi, päästa mind nende kaakide käest! Mis nad m’ust tahavad, mitte aru ei saa. Raha mul ei ole, pudel on tühi, aga ikkagi rahu ei anna see sinivatt…“
Kuna vanamees maas karjus, palus Indrek politseinikku, et see lubaks ta ära korjata. Oh jaa, miks mitte, olgu aga nii lahke, muidu sõidutatakse ta kongi puhkusele. Nõnda arvas politseinik, kes ootas abi. Tal oli hea meel, et pääseb nii kerge vaevaga tülinast. Rahvahulkagi polnud vaja laiali ajada, sest see hajus ise pettunult, niipea kui nägi, et lamaja tõuseb Indreku abil maast ja tuigerdab voorimehe poole. Ainult korraks võisid inimesed veel naerma pahvatada, nimelt sel silmapilgul, kus politseinik läks Indrekule appi Vesiroosi troskasse upitama: see sai sellest abist sootuks võõriti aru ja laskus uuesti järsku maha, nagu poleks ta elus inimene, vaid pehme ja lõtv ning raske kott. Politseinikki naeris nüüd rahvaga kaasa, kuna ta senini oli püsinud surmlikult tõsisena.
„Kardab politseid!“ hüüdis keegi rahva hulgast ja naeris suure häälega.
„Tähendab, olen vaene ja aus, kui kardan,“ karjus Vesiroos naerjale vastu. „Kui olin alles rikas, ei kartnud, ja kui saan kelmiks, ka ei karda. Milleks peaks rikas kedagi kartma.“
Viimaste sõnade juures Vesiroos ajas enda uuesti jalule ja nüüd Indrek aitas ta üksinda troskasse ning istus ise ta kõrvale. Sõites jutustas vanamees:
„Mina ütlen temale: tere, härra konstaabli-isand, kuidas käsi käib? aga tema lips! mul käe alt kinni, pole muud kui lähme. Noh, hea küll! Kui minna, siis minna, las käia! Sõprade asi! Mõistad! Aga tema tahab sinna, mina sinna. Mina: kuhu sa tirid? Kuhu sa kupatad, kurask? Aga tema kutsub voorimehe. Ah soo, politseisse! Siis võta näpust! Mina pikali maha, ole nii lahke, härra konstaabli-isand! Või nii! Kui olin rikas, mängis politsei jooksupoissi, jäin vaeseks, nüüd mängigu mina. Pole kaupa! Sest Vesiroos pole rikas ega vaene, vaid ainult purjus. Eks ole õige. Olen lihtsalt purjus, muud midagi. Aga kui olen purjus, siis kanna, härra konstaabli-isand. Võta sülle ja kanna, sest sa oled kroonumees ja mina kroonuviina täis. Voorimees! Aga voorimehega võin ma isegi sõita, eit maksab kodus kinni. Plõõnib mis plõõnib, aga maksab. Tütar maksab ka, Karin maksab. Aga milleks siis see sinivatt ja revolver, kui Karin maksab? Milleks revolver? küsin ma. Viska revolver vöölt, sõidame siis, olge lahke, härra konstaabli-isand. Sest minul ei ole revolvrit, voorimehel ei ole, voorimehe hobusel ei ole, kellelgi ei ole, sinul ka ei ole, Indrek, ega? Või on ehk sinul? Mis? On või ei ole?…“
Need sõnad tuletasid Indrekule meelde, et ta oli oma revolvri unustanud koju lauasahtli, ja millegi pärast värahtas ta süda sees sellest mõeldes. Millegi pärast hakkas tal nagu õudne ja hirm oma revolvri pärast, mille ta jätnud koju. Nagu kiusatuseks Karinile, mõtles ta. Ja muidugi kiusatuseks, sest seda sõna oli naine Indreku vastu revolvri suhtes millalgi tarvitanud, kui ta oli käskinud alati lukus hoida selle sahtli, kus seisis revolver. Revolver ei ole mänguasi, kui ta naiste käes, oli Karin siis elutargalt seletanud. Ja nüüd seisis seesama mitte-mänguasi oma harilikul paigal ja Indrek kahtles, kas sahtelgi oli lukus. Ehk kuigi oli, siis polnud sel suuremat tähendust, sest üks puhvetivõti avas ta päris korralikult. Seda Karin teadis ja Indrekule näis, et niipea kui naine saab tema lahkumisest teada, siis kõige pealt katsub ta revolvrisahtlit — nõnda nimetasid nad seda sahtlit, kus seisis revolver, sest tema seisis seal ihuüksinda, et kellelgi poleks vaja tema rahu rikkuda, — jah, eelkõige katsub Karin revolvrisahtlit ja kui ta on kinni, võtab ta puhvetivõtme ning avab ta, et vaadata, kas revolver on seal või on ta kaasa võetud. Ning kui revolvri tõttu sünniks nüüd mõni õnnetus, siis oleks see tema, Indreku süü. Siis langeks kõik, mis sünnib, tema hingele, sest igaüks võiks juureldes otsusele tulla, et revolver on koju jäetud mitte kogemata ega unustusest — revolvrit ei või keegi unustada, kui ta lahkub kodunt, — vaid meelega ja täie teadmisega, võiks öelda isegi — teatud tagamõtte ja eesmärgiga, nagu tahetaks proovida, kas võib midagi sündida või mis võib sündida, kui revolver jäetakse nõnda lauasahtlisse.
Seda kõike mõeldes Indrek otsustas tingimata koju tagasi minna ja revolvri lauasahtlist kaasa võtta, et ei oleks kellelgi kiusatust ja et tema hingele ei langeks uut koormat, sest aitab sellestki, mis on. Samal ajal, kus Indrek nõnda arutas, sonis joobnud äiapapa edasi:
„Ei ole? Nojah, ma teadsin kohe, et ei ole, sellepärast sõidangi sinuga. Aga kuhu sa lähed selle kotiga? Mis kott see on? Kohvikott, mis? Ha, ha, ha, ha, hihi! Kohvikott! Väga hea! Ainult minu väimehel, ainult minu tütrel on niisuke kohvikott. Aga mina kohvi ei joo, hakkab südame peale. Kohv hakkab hirmsasti minu südame peale. Kohvis on surm, mõistad, väimeespoeg. Kohvis on minu, vanainimese surm. Aga kohvisurm ei ole loomulik. Minu eit ütleb alati mulle: tee, vanamees, mis teed, aga sure loomulikku surma, sest seda on su hingele tarvis. Mõistad, hingele! Taevariik ja hingeõnnistus! Eit muretseb minu hingeõnnistuse eest. Aga mis sa arvad, kas viinasurm on loomulik surm? On ta pisutki loomulikum kui kohvisurm? Sa oled haritud inimene, väimeespoeg, vasta. Kas mina, sinu äiapapa, võin viina surra ja õndsalt taevariiki saada? Eit ütleb, et ei või, aga mina, et võin, sest kirikus antakse viina, aga kohvi ei anta. Sigurivett ei anta ei suhkruga ega ilma. Aga need, kes joovad kirikus viina, surevad ju, eks, need kiriku söödikud ja joodikud surevad kõik loomulikult ja saavad taeva. Või ei saa, mis sina kui haritud inimene arvad? Ei saa kõik, mis? Noh, ja mina joon ka, seni kui suren, muud midagi. Joon ja suren loomulikku surma, sest viinajoomine on loomulik asi. Karin, tütreke, ütleb ka, kui annab raha: joo, isake, kui see aitab, joo seni, kui aitab. Mõistad — seni kui aitab. Nagu kirikuski: seni, kui tuleb surm, loomulik surm. Sellest sa näed, kallis väimeespoeg, kui hea süda on su laste emal: ta armastab oma isagi. Armastab mind, joobnud vanameest, mind, viinanina, hihihi! Armastab sellepärast, et on südame poolest minusse. Tema ei saa ilma armastuseta. Ja kui inimene armastab, siis ei saa ta midagi keelda. Karin ei saa minule keelda, kui ma küsin. Temal on nii hea süda, et ei saa iseendalegi midagi keelda, veel vähem siis minule või teistele. Hea süda on tema õnnetus, ütles eit. Hea südame pärast joodab ta sinugi surnuks, s. t. eit mõtleb, et minu, mõistad. Noh, aga Karin arvab, et viinasurm on ikkagi loomulikum kui uppumine, see on niiöelda inimlik surm, ütleb ta, sest viin on inimese tehtud, mitte jumala loodud, kuigi juuakse kirikus. Aga uppumine on looduse õnnetus ja see on juba jumala karistus neile, kes ei pea saama taeva. Nõnda ütleb mu kallis tütreke oma hea ja helde südamega. Aga minu eit on hoopis teine. Tema ütleb Karinile: kuhu sa saad oma hea südamega? Tapad ainult oma isa ja ajad iseoma elu lörri. Aga kas sina tead, armas väimeespoeg, mis ta vastab oma emale, kui see talle nõnda ütleb? Tema vastab: minu mees ei armasta mind, mis ma pean siis tegema? Aga ema: oled ise süüdi, kui ei armasta. Oled lirvaks läind, mis ta s’ust siis veel armastab! Oled teiste meeste nuustik. Raiskad ise oma elu, nagu meiegi. Mõistad — nagu meiegi, ütleb minu eit, sest ka meie elu on raisatud. Mina raiskasin, sest ka minul on hea süda, nagu Karinilgi, ei saa midagi keelda, ei saa kellelegi ära öelda, ei saa iseendalegi ära öelda, kui veri mängib. Eit ütles mulle: sind tuleks läbi rookida, põhjani läbi rookida, nii et liha lipendaks, ega inimene muidu meelt ei paranda. Aga tal polnud jäksi, minu eidel nimelt, sellepärast jäi minu liha terveks ja meie elu läks lommi, ainult surm parandab selle, nagu küüraka. Väimeespoeg, kas sinul pole ka jäksi? Mõnikord on parem peksuga kui peksuta, peksetul nimelt. Muidugi, mõistan, sa oled haritud inimene, anna andeks, sest ma olen purjus. Aga usu, väimeespoeg, abielu peksuga on parem kui abielurikkumine peksuta, kui on lapsed, see on minu arvamine. Ja ega naised pane valu mikski, sest kuis nad saavad muidu sünnitada. Naised armastavad valu, usu, väimeespoeg. Mina tean, sest mina olin kord rikas. Mina olin mitu aastat rikas ja siis nägin ma rohkem naisi kui vaene inimene pikal eluajal. Tead, väimeespoeg, naise armastus algab valuga, mõistad, ja sellepärast arvavad paljud naised, et mis armastus see on, kui pole enam valu. Naine himustab aina neitsipõlve tagasi. Aga ütle, armas väimeespoeg, kust sa võtad, kallis ristiinimene, oma laste emale neitsipõlve tagasi, et armastus oleks valus ja kõik. Mõistad? Tähendab, peksuga kui muidu ei aita. Et naine ei usuks, et võõras mees teeb armastuse uuesti valusaks. Minu eit on teisiti. Tema ütleb minule alati: sina ei mõista muud kui haiget teha, nagu oleks ma aina neitsi. Sina, võrukael! Sina, sitikas, mõtled nooremate peale. Nõnda elasime meie ja nõnda ka teie ja ei oska paremini. Keegi ei taha õppida. Ja elu läheb lörri. Sest mis elu see on, kui naine arvab, et… “
Vanker peatus proua Vesiroosi vürtspoe ukse ees. Kui Indrek härra Vesiroosi sõidukilt maha aitas, ukse juurde talutas ja selle kella kõlisedes avas, hüüdis Vesiroos suure häälega:
„Kuule, väimeespoeg, kellad löövad, lähme kui kirikusse!“
Aga Indrek ei astunud siia kirikusse, vaid küütis ainult oma äiapapa uksest sisse, kuna ta ise istus uuesti troskasse ja käskis sõita. Hea meelega ta oleks voorimehe vahetanud auto vastu, et kiiremini edasi saada, sest tal oli kartus, nagu võiks ta hiljaks jääda. Temal oli nimelt soov ja lootus leida korter tühjalt eest, nagu ta jäänud tema lahkudes. Kui tal on õnne, siis pole ei Karin ega lapsed veel tagasi jõudnud ja nõnda toimetab tema, Indrek, oma asja, ilma et keegi saaks sellest teadagi. Ta ilmub kui varas iseoma koju ja võtab sealt kaasa, mis talle meeldib.