Tõde ja õigus IV/XII
XII.
Melesk oli külmast kolikambrist nagu tina tuhka kadunud, justkui poleks teda seal kunagi olnudki. Kui Indrek läks teda peale lõunat otsima, leidis ta eest mitte ainult tühja toa, vaid asjadki enamasti endisel paigal. Ainult rasked raamatukastid seisid seal, kuhu Indrek ja Melesk nad ühisel jõul nihutanud.
Nõnda siis Indrek oli end asjata varustanud toidumoonaga, mille oli mõelnud viia Meleskile. Ta oli oma teo varjamise otstarbel kõik nõutava väljast ostnud, et poleks vaja kodu sahvrist midagi võtta, mis oleks võinud äratada kahtlust. Nüüd ta ei teadnud, mis teha ostetud singi ja saiaga, millele võigi vahele pandud. Kuhu ta panna? Alla viia? Aga millega seletada Karinile või Tiinalegi, miks ta täna äkki ostis sinki ja saia? Võtaks ja sööks ise selle siin külmas kambris keset vanu tolmunud kolusid, riideid ning raamatuid, aga ei, parem jätab ta kõik rottidele ja hiirtele, las saavad nemad ja rõõmustuvad. Vaevalt oli ta seda mõelnud, kui talle meenus, et alles mõni kuu tagasi oli ta iseoma käega igale poole rotimürki pannud ja kogu maja puhastanud, et ometi kord kaoks naiste hädaldamine rottide rünnakuist kõigele söödavale.
„Seal ta nüüd on,“ lausus Indrek endamisi, seistes keset kolikambrit, „tapsin ise rotid, aga kui võimalik, ärataks nad nüüd jällegi ellu, et nad sööksid mu saia ja singi. Siis võivad nad jumalarahus uuesti surra. Ahjaa!“ ohkas ta lõpuks, „kui inimesel on maja, siis ei tohi ta midagi hävitada, vaid peaks aina koguma ja hoidma, kuigi need oleksid hiired ja rotid, sest kunagi ei või teada, millal ta vajab seda või teist ka kõige halvemat ja mõttetumat asja. Sellepärast ehk kuhjabki inimene endale igasugust rämpsu sel määral, et ta ise kipub peaaegu lämbuma.“
Viimase sõna juures kerkis Indrekule selge pilt kaugest minevikust, sest ka siis ta oli lähedal nagu lämbumisele — nõnda pitsitas hing rinnas. Nägemus oli nii elav, et ta unustas üürikeseks kõik oma arutused.
Ta nägi end väikese poisina paljajalu ja paljaspäi joostes ruttavat karjakellade suunas mööda väljaäärset jalgteed lepiku vahel, mis lõhnas niiskusest, samblast ja esimestest seentest. Mütsi surus ta kahe käega vastu rindu, sest see oli värskeid, rudisevaid hernekaunu pungil täis. Sadas peent vihma, mis leotas pikad juuksed, nii et nende märjad, korratud salgud tikkusid otsapidi silmi. Kõik oleks olnud hea, kui isa poleks vastu tulnud. Milleks tema küll sellise sajuga seal lepikualusel teerajal kõndis! Indrek puges ju hernesse just sellepärast vihmaga, et siis pole kedagi nägemas.
Nii ta siis seisis seal tilkuva lepiku all palja peaga oma isa ees, süles ligunud mütsilott roheliste kauntega, mis värisevate sõrmede all mõnusalt rudisesid. Nagu Indrek ei tea tänapäevani, milleks isa oli tol korral märja lepiku all, samuti on tal jäänud arusaamatuks, miks ta ei öelnud talle midagi muud, kui aga: „Indrek, sa ei peaks loomi üksi jätma, nad lähevad paha peale.“ See oli kõik, muud ei midagi. Nagu poleks ta hernekaunu mütsis näinudki. Ja ometi oli nende korjamine kõvasti keelatud, sest korjates tallasid ju herne maha mädanema. Kas ehk hakkas isal temast kahju, sest ta oli ju läbimärg, pealegi veel palja peaga? Või olid isal endal mingid mõtted, mis lasksid iga üleastumise paista tühisena? Isa andestas talle tol korral ehk tõesti iseenda ja oma mõtete pärast?
Alles täna siin kolikambris, kus Indrekul samuti niiöelda keelatud asjad käes, nagu tolgi korral, ta arvas taipavat isa sõnade salajase mõtte. Loomi ei tohi üksi jätta, oli ta öelnud. Aga kas inimest tohib üksi jätta? Kas inimene ei lähe paha peale, nagu loomgi, kui ta jäetakse üksi? Ehk polnud isa oma sõnadega üldse mõelnud loomi, vaid just teda, Indrekut, ja võib-olla ka iseennast, sest nemad mõlemad olid üksi? Nemad olid ehk mõlemad tol korral paha peal, mitte ainult tema, Indrek, kes kandis oma himuesemeid märjas mütsilotis. Jajah, lausus Indrek lõpuks, nagu virgudes endamisi, inimene ei pea üksi olema, sest siis tulevad tal hullud mõtted ja himudki. Ilmalunastajad ja targad ongi ehk ainult selleks otsinud üksindust, et nõnda süveneda kogu inimsoo kurjadesse himudesse — et laskuda alla sinnamaale, kus võib südamerahus öelda: laske lapsukesed minu juurde tulla. Ja muidugi — lapsukesed, sest neis pole ärganud veel hea ja kurjuse, tõe ja õiguse vanne.
Kerge värin läbis kogu Indreku keha. Oli see külmast või tema oma mõtteist? Miks tärkavad temas praegu sellised mõtted ja miks elustuvad mälestused? On see mõni eeltähendus Meleski või tema enda suhtes? Võib mõte või mälestus üldse olla eeltähenduseks? Ka hiired ja rotid, kui Indrek ise nad tapnud mürgiga? Naeruväärt! Mis puutuvad siia rotid, Indrek või Melesk, see on iseasi. Aga kui puutub Indrek, miks siis ka mitte rotid, kui tema nad tapnud? Tõepoolest, miks mitte?! Sest kõik puutub ju kõigesse. Kõik!
Aga mis tähendab õieti see kõik? Hea küll, võtame iseendid, lähemad omaksed, sõbrad, tuttavad, võhivõõrad, kõik inimesed, ka need, keda me pole kunagi näinud ja kellest me pole kunagi midagi kuulnud, nii et meil pole neist vähematki aimu; võtame loomad ja looduse, mis meid ümbritseb, võtame ka need loomad ja looduse, mis pole meid kunagi ümbritsenud; võtame kogu maakera kõigega, mis temal on elavat ja elutut; võtame teda ümbritseva õhustiku kõigi tema tormide, sadude ja kõuemürinatega, võtame ka päikese, kuu ja kõik need lugematud säravad maailmad, mis ümbritsevad meid, võtame kogu selle arusaamatu ja seletamatu kupatise ja ütleme: sellest kõigest oleneb kogu inimsoo ja ka iga üksiku inimese saatus, sest kõik on kuidagi kõigega seotud, nii et miski ei pääse millestki, ka inimene mitte, olgu ta elav või surnud. Nõus, tehtud, olgu nii, kiidab Indrek iseendale järele, aga kas siis nüüd on viimaks ometi lõpp? Kas nüüd pole enam midagi, mis võiks mõjustada minu isiklikku elu, minu mõtteid ja tundmusi, minu arvamisi ja aimdusi? Aga mis siis, kui on veel midagi olemas, mida mina ei aima ega taipa oma mõtte, tundmuse ega meeltega kunagi, arenegu ma aja jooksul üliinimeseks või isegi jumalaks? Jah, ehk on ometi midagi olemas, mida ei tea ega taipa jumalgi oma kõikteadmises. Tema teab seda, mis ulatub temani, aga mis seal pool teda, sellest pole temalgi aimu. Ja seal ehk ongi see, mida ei piira ükski relatiivsus ja mis otsustab lõppude lõpuks kõik küsimused, isegi selle — milleks inimene mürgistab rotid, kui tal endal on neid tarvis?
Indrek hakkas oma viimase mõtte üle naerma. Aga juba järgmisel silmapilgul arutas ta edasi, nagu oleks kõik parimas korras. Lollus, lausus ta endamisi, sest kui oleks tõepoolest midagi, mis seisab sealpool jumalat ja relatiivsust, milleks siis üldse oma pead vaevata. Oleks võinud küll jätta rotid mürgistamata, aga ometi poleks neid enam majas olemas, sest nemad oleksid võib-olla, rännanud kuhugi kaugele, kaugele — oleksid rännanud ühes kogu Euroopa rottidega, kes põgenesid äkki ülepeakaela, sest Euroopat pidi ju varsti ähvardama uus hirmus sõda, mis toob üldise nälja ja hävingu. Inimesed, kes elavad jumalaga, ei teadnud seda, aga rotid teadsid, sest nemad elasid sealpool jumalat ja relatiivsust. Sellepärast on asjata mõelda mürgistatud rottidele, vaid peab lootma iseendale. Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult ta ise. Selline on Indreku arutamise tulemus, kui ta seisab oma saatusliku saia ja singiga üksinda külmal pööningul ja mõtleb, mis sellega teha või kuhu see panna.
Aga esiotsa ei teinud ta midagi, vaid jäi ootama, et tuleks pimedus — sest jumal tänatud, ikka veel tuli pimedus, kuigi andis juba pisut oodata, — siis läks ta hoovile, vaatas hoolega ringi ja, kui kedagi silma ei puutunud, astus prügikasti juurde, tõstis selle kaane üles, viskas oma väikese valge paki sinna sisse ja torkis kepiotsaga talle jumal teab mis saasta peale. Soo, siin võib ta nüüd seista, mõtles ta, ja seks ajaks, kui ükskord prügikast tühjendatakse, on valge paber ammugi mustaks muutunud ja sink ning sai läpastanud, mis on sama hea, nagu oleks rotid ta ära söönud. Ja kui oli veel kord pilguga pimedat hoovi uurinud, ta väljus tänavale, et teha väikene jalutuskäik.
Aga ka siin astus tegevusse see, mis seisab sealpool kõike muud. Nimelt oli kojamehele täna tema tööandja öelnud, et kuu aja pärast saab ta viimase palga, sest temale, tööandjale, olevat nooremat tööjõudu vaja. Ja ei aidanud midagi, ei palved ega ka odavama palgaga leppimine, kojamees kaotas oma koha, ainult niipalju sai ta oma rääkimisest, et tööandja maksis talle lõpuks siinsamas kuu palga ette ja palus mitte enam tulla, et poleks enam mingeid nurumisi. Aga kui seegi ei aidanud ja vanamees ikka veel seisis noruspäi, viskas peremees talle veel poole kuupalka lauale ja ütles, et nüüd olgu kõik rääkimised lõpetatud. Nõnda siis kojamees tuligi sõnalausumata ära ja istus kodu laua äärde, et jutustada kõigest eidele, kes istus nõnda akna kõrval, et tema nägi kogu hoovi, kogu hoovist aga teda ei keegi.
Kaua võttis aega, enne kui vanamees jõudis kõik ütelda, mis tal südames kipitses. Oli vaevalt videvikku tunda, kui ta algas, ja oli juba päris pime, kui nad ikka veel istusid mõlemad omal paigal, ehk küll ei eit ega taat osanud enam midagi lausuda. Ja just sel silmapilgul Indrek astuski prügikasti juurde oma valget pakikest matma. Oleks kojarahva eluruumis valitsenud harilikud olud, siis oleks neil praegu laual põlenud lamp ning valgest toast pimedale hoovile poleks olnud midagi näha. Et aga kojarahvas istus valgustamata toas ja nende silmad olid videvikust saadik pimedusega harjunud, siis nägi eit selgesti, kuis majahärra ise astus prügikasti juurde, nagu tahaks ta oma silmaga näha, kas see hakkab varsti täis saama, ja kuis ta saladusliku kiirusega võttis põuetaskust mingisuguse valge asja, viskas selle prügikasti ja torkis talle vististi kepiga midagi peale, sest mis tal muidu seal udimist. Sellest nähtust eit teatas siinsamas ka vanamehele, öeldes salapäraselt:
„Ei tea, mis hea asja see peremees sinna prügikasti mattis.“
„Kuhu prügikasti?“ küsis vanamees, nagu ei saaks ta enam lihtsamastki asjast oma suure õnnetuse pärast aru.
„Meie oma prügikasti, kuhu siis mujale,“ vastas eit.
„See ehk oli keegi teine, mitte peremees ise,“ arvas vanamees.
„Ega ma pime ole, et ma ei tunne oma peremeestki,“ vaidles eit vastu.
„Mitte sina pole pime, vaid väljas on pime,“ ütles vanamees.
Aga eit tõusis akna kõrvalt ja ütles:
„Ma lähen õige vaatan, mis see on, mis ta sinna pani.“
„Kui see oli tõesti peremees ise, kes käis prügikastil, siis ära mine,“ keelas vanamees.
„Miks siis mitte?“ küsis eit vastu, keda kihutas uudishimu.
„Sellepärast, et oleks keegi teine, siis oleks teine asi, et aga peremees ise, siis seisa parem eemal, ära puutu. Kui hakatakse prügikasti tühendama, mine seisa siis juures ja vaata, sest siis oled sa kõrvaline isik, asi ei puutu sinusse, vaid prügivedajasse…“
„Armas jumal!“ hüüdis eit, „millal sellest siis asja saab, prügikasti tühjendatakse paari kuu tagant kord.“
„Ja sul nii väga põleb selle valge asja järele nüüd?“ küsis vanamees. „Ei või enam põrmugi kannatada, mis?“
„Meie oleme ju kojarahvas ja peame teadma, mis majas sünnib,“ ütles eit, võttes oma inimliku nõrkuse kilbiks ametikohused.
„Minu pärast lasku peremees ise oma maja kas või õhku, see ei puutu minusse õhkagi!“ hüüdis kojamees ja lisas nagu meeleheitel käega lüües juurde: „Ja ehk olekski nüüd parem, kui me ühes prügikasti ja kogu selle kupatusega vastu taevast lendaks. Elu läheb sest saadik, kus änam sõda ei ole, päevpäevalt aina sitemaks ja et uut sõda oodata, selleks olen mina liig vana.“
„Küllap elame ilma sõjatagi,“ arvas eit ja asutas välja minema.
„Ainult kui saaks teada, mis valge asja see peremees sinna prügikasti peitis,“ nöökas vanamees ja lisas tõsiselt: „Ma ütlen sulle veel kord, eit, jäta peremees ja tema prügikast rahule.“
„Pole sinu asi, vanamees,“ ütles eit nüüd; „sina vaata, kust sa uue tööotsa kätte saad, et me nälga ei sure, mina valvan, et hoovil ja prügikastis kõik korras oleks, muidu võime peavarjust ilma jääda.“
Ütles ja läks keldrikorterist pimedale hoovile. Siin ta seisis alguses tükk aega läve ees liikumatult paigal kikis kõrvul. Rätikugi lükkas ta kõrvadelt ära, et oleks paremini kuulda. Ja kui kõrvad ka siis midagi ei tabanud, läks ta aia äärde, mis jaotas hoovi kaheks, ühe poole peremehele, teise üürnikele. Avas isegi aiavärava ja läks tasahilju pererahva hoovile, tuli sealt tagasi, astus väravast välja tänavale ja vaatas ringi. Kuski polnud midagi kahtlast näha — peremees oli jäljetult kadunud. Alles nüüd kojamadam söandas minna prügikasti juurde, et selle kaant kergitada ja vana luuavarrega roisus torkida ja sorida. Ja ennäe, ta leidiski valge pakikese, mida ta hiljuti näinud peremehe käes. Aga just samal silmapilgul tuli tal imelik mõte ja kartus: mis siis, kui peremees seisab praegu ülal pimedas toas, nagu seisid nemad esiteks allgi, ja vahib sealt hoovile ning näeb, kuidas tema, kojanaine, tahab näpata valget pakki. Eide hirm oli üürikeseks nii suur, et ta laskis kastikaane kinni ja jäi üles peremehe toa akna poole vahtima, mis seisis teiste kõrval pimedana. Tähendab, tema, kojamadami kartus võib ometi põhjendatud olla ja siis ei puudu kuigi palju, et nad kaotavad oma kojarahvakoha samuti päeva pealt, nagu vanamees kaotas täna oma teenistusegi. Parem on parem, mõtles kojamadam ja läks aru pidades hooviväravale. Aga kui ta seal nõnda seisis ja tänavale vahtis, märkas ta äkki, et peremees välgatab tulles uulitsanurgal laterna valguses. Nüüd jooksis eit, niipalju kui tema vanad ja kanged jalad võtsid, ruttas prügikasti juurde, tõstis selle kaane, kahmas valge pakikese, peitis selle põue ja vänderdas lõõtsutades oma keldrikorrale.
„Sain kätte,“ ähkis ta. „Peremees ise tuli.“
„Mis?“ küsis vanamees ärevalt. „Tuli peale, kui sina udisid prügikasti kallal?“
Kuid eit seletas rõõmuärevuses otse vastupidist.
„Aga mis siis, kui peremees läheb oma pakki otsima ja ei leia,“ ütles vanamees, nagu tahaks ta eite hirmutada. „Ja seda võib ta üsna kergesti, kui see pakk talle midagi loeb.“
„Siis ütleme, et meie ei tea,“ vastas eit. „Ei tea, muud midagi, pole kuulnud ega näinud. Küsime kunskoppi, et mis pakk see pidi olema, nii et nagu poleks maast ega taevast aimu.“
Samal ajal eit ise otsis küünlajuppi, et sellele voodieesriide taga tuld otsa panna, sest elektrivalgust ei julgenud ta kasutada tema liigse heleduse pärast. Pealegi ei saanud elektrilampi akna juurest eemale viia.
Ettevaatlikult pakki välja võttes eit nägi, et suure ähmiga ta oli ühes pakiga põue toppinud ka hulk prügi. Aga sest polnud midagi, peaasi, et pakk oli käes. Selle avanud, eide imestus oli ehk veel suurem kui esiteks tema uudishimu. Lahtise paki tõstis ta kõige pealt nina alla, et nuusutada ja hüüdis alles siis:
„Tule jumal appi! Puhas sink ja sai! Ja värske ning ilus, nagu oleks praegu ostetud. Tahad, vanamees, nuusuta, kui magus hais? Tule siia, ega siin eesriide taga meid keegi näe.“
Aga vanamees ei tahtnud minna, vaid ütles:
„Jäta, eit, mind sellest mängust välja. Mina sain täna oma aitüma juba kätte, teist enam ei taha.“
„Mis sa arvad, kas maksab maitsta?“ küsis eit. „Ainult natukene.“
„Peremees tappis kihvtiga ikka rotte, ehk on ka see selleks, et oleks kihvtine,“ arvas vanamees.
„Kas siis rotikihvt inimesele midagi teeb?“ ebales eit.
„Kuule, sa oled täna tõesti jaburaks läinud,“ ütles vanamees nüüd. „Nagu poleks sa eluilmas enne sinki ja saia näinud, kui peremees viskab prügikasti, siis sa mine too välja ja söö ära. Ega me siis mõned pätid ole. Meil on ometi viisakas amet ja seisus, milleks siis prügikastist toitu otsida. Kui tahad, säh, võta raha ja mine too endale sinki ja saia, niipalju kui tahad, aga jäta see rahule.“
Ja et enda sõnadele rohkem mõju anda, vanamees tõusis toolilt ja pistis pea eesriide taha. Aga seal nägi ta oma imestuseks — mitte hirmuks, sest hirmu polnud vanamehel põrmugi, ei ju tulnud tal mõttessegi, et ükskõik mis võiks tema eidele midagi teha, ehk olgu see kas või „rotikiuht“ ise, — nägi, et eide suu juba liigub, et eit juba maitseb ning ootab, kas hakkab kusagil midagi paha või valu tundma. Aga kui ta oli nõnda mõni minut singi ja saiaga „mänginud“, kadus tal igasugune kahtlus ja ta hakkas päris rahuliku südamega mugima. Mitmel korral ta pakkus ka vanamehele, aga see jäi kindlaks — ei võtnud. Veel viimase suutäie juures ütles eit:
„Maitse ometi natukenegi! Tee ometi suu sekski.“
„Ma panen parem piibu suhu,“ vastas vanamees. Ja kui ta seda oli teinud, lisas ta juurde: „Saab ometi kord näha, mis sest elust nüüd siis tuleb.“ Ta mõtles nimelt oma kohakaotust. Aga eidel oli meeles ainult tema valge pakk ja sellepärast vastas tema:
„Jumalaime jah, mis sest kõik tuleb ja saab. Et see midagi tähendab, see on kindel, ei inimene heast-paremast muidu niisama nii värsket sinki ja saia prügikasti lähe matma. Ja et just mina selle pidin ära sööma, siis peame meie sellest asjast osa saama, see on jumalakindel. Eks ootame ja vaatame, mis ma nüüd unes näen. Täna öösel kohe. Sest kui see sink ja sai oli prügikastis hea pärast, siis on ka unenäod head, oli ta aga paha pärast, siis tulevad ka unenäod halvad. Mis sa arvad, vanamees, on see kõik hea või paha pärast?“
„Ega mina sul mõni unenägudeseletaja ole,“ vastas vanamees.
„Mina arvan küll, et paha pärast,“ ütles eit, „sest miks ta muidu kepiotsaga prügi peale ajas. Ja et sina esteks ütlesid, et tema võib minna oma pakki prügikastist otsima, siis tead, mis mina teen: panen umbes samasuure käänaka leiba sellesama paberi sisse, viskan prügikasti ja ajan roisku peale, nii et kui ta lähebki vaatama, kas pakk alles, siis ongi ta alles. Sest ega ta teda prügide seest oma näpu vahele ikka enam võta.“
„Kuule, eit, sina tunned nooti,“ ütles vanamees heakskiitvalt, sest eide mõte meeldis talle väga. Nõnda siis eit sepitseski uue paki, mis peaaegu endise sarnane ja toimetas ta kõige ettevaatusega määratud paigale.
„Soo, nüüd võib rahulikult magama heita ja unenägu ootama jääda,“ ütles ta väljast tuppa tulles, ja ta süda ning kõht ei tundnud sellepärast mingit halba, et ta oli söönud revolutsionäärile määratud saia ja selle kõrvase. Rahul oli ka vanamehe süda, sest eide pettepakk hävitas temas igasugused kartused ja kahtlused.
Aga Indrek ei leidnud rahu. Teda vaevas küsimus: miks oli Melesk varem lahkunud, kui ta alguses kavatses? Ja peaasi: kuidas ja millal ta lahkus? Tegi ta seda kõigile nägematult, või kui teda keegi nägi, siis kes just? Tiina? Või ehk isegi Karin? Siiski, see viimane polnud usutav, juba sellepärast mitte, et kui Karin oleks midagi aimanudki, siis oleks ta juba ammugi Indrekult aru pärinud. Sest teda ei erutanud miski rohkem, kui hullumeelsed, joobnud ja põrandaalused revolutsionäärid. Ta pidas iga esimest mõrtsukat neist kolmest paremaks.
Nii siis, Karini suhtes Indrek oli üsna kindel. Hoopis teine asi Tiina. See oskas vaikida, või kui rääkis, siis valis hoolega silmapilku. Ka polnud ta arg. Indrek pidas kaua aru, kas Tiinaga üldse asjast juttu teha või ei. Sest kui oleks juhuslikult nõnda, et Melesk lahkus nägematult, siis oleks raske eksisamm Tiinat kaasteadjaks teha.
Aga asi lahenes lõpuks iseenesest. Sest kui Karin õhtul välja läks ja lapsed juba magasid, tuli Tiina Indreku tuppa ja küsis, kas ta võiks pisut rääkida.
„Mis siis on, Tiina?“ küsis Indrek vastu.
„Meie ülal toas oli täna hommikul see võõras mees,“ ütles tüdruk.
„Misuke võõras?“ küsis Indrek nagu arusaamatuses.
„Vist seesama, kes eile õhtul käis härra jutul,“ seletas Tiina. „Ma läksin üles pesu riputama ja kuulen korraga, et keegi nagu nohiseb ja liigutab. Esteks ei uskunud oma kõrvu ja riputasin pesu edasi. Aga siis kuulen uuesti, et kolikambris on tõepoolest keegi. Mul hakkas kole hirm ja ma tahtsin ülalt alla joosta. Aga enne kui sain trepiotsale, ilmus see võõras mees uksele, tegi mulle „pst!“ ja andis käega märku, et ma seisma jääks. Ma siis jäingi, mõtlesin, et kui asi sootuks hulluks läheb, eks siis pista ülepeakaela trepist alla.“
„Ütles ta midagi teile?“ küsis Indrek.
„Esteks vahtis teine mulle uurivalt otsa, nagu kardaks ta mind samuti kui mina tedagi, aga siis naeratas ja küsis, et kas proua alles magab. Mina vastasin, et ei maga, vaid paneb end riide. Siis küsis ta, et kas mina võin ta nõnda välja lasta, et proua seda ei näeks ega kuuleks. Mulle tegi see nalja, et ta nõnda küsis, ja ma ütlesin, et võin küll. Kui ma naerma hakkasin ja küsisin, miks ta prouat nii väga kardab, ütles tema, et kaks kuradit on hullem kui üks. Kes need kuradid siin on? küsisin mina, sest enam ma ei kartnud teda nii väga, ja tema vastas: teie olete üks, proua teine. Ta käskis mind teiega rääkida, härra, ja seda ma nüüd teengi. Prouale pole ma sõnagi lausunud, et teda mitte erutada, nagu härra ikka ütleb. Kui me trepist alla tulime, käisin mina ees, tema järel ja tema luges üks, kaks, üks, kaks, et astuksime korraga, nagu üks inimene. Ukse all küsis ta minu nime ja kui ma talle vastasin, et Tiina, naeratas tema ja ütles: Tiina, tervita Indrekut, nii et see pidi ikkagi see eilne mees olema, ei keegi muu, sest kust ta muidu härra nime teadis.“
„Tõepoolest pidi ta mind tundma,“ ütles Indrek, tõusis toolilt, astus üsna tüdruku ette, vaatas talle otsekoheselt silma ja küsis: „Tiina, olen ma teie vastu hea olnud?“
Tüdruku pilk lõi hetkeks nagu nõutuses virvendama, kerge punagi tõusis tal näkku, aga siis vastas ta üsna lihtsalt:
„Olete küll, härra.“
„Kas teie tahaksite ka minu vastu hea olla?“ küsis Indrek edasi.
„Tahan küll, härra,“ vastas Tiina endise lihtsusega.
„Aga kas oma sõna peate?“
„Pean küll, härra,“ ütles Tiina ja nikutas kinnitavalt pead.
„Siis ärge lausuge ühelegi elavale hingele, et nägite seda võõrast ülal, mitte ühelegi, sest muidu tuleb see ehk kuidagi proua kõrvu ja ma ei taha, et tema sellest kuuleb,“ rääkis Indrek. „Proua ei salli seda inimest, aga minule on ta koolivend, ja et ta on oma eluga õnnetu, sest temal on ju ka naine ja lapsed,“ luuletas Indrek, „kellest elab lahus, siis polnud tal eile kuhugi minna ja mina mõtlesin ta seks ööks sinna kolikambrisse peita, sest täna pidi ta linnast välja sõitma. Tahtsin teid juba õhtul hoiatada, et te teaks, aga pärast mõtlesin, et ehk läheb see number niisamuti läbi, aga, näe, ei läinud. Nii et kui te nüüd tahate, et mul ei tuleks prouaga jälle mingit niisukest — te ju teate, mis ma mõtlen — siis pidage oma suu ja mitte ainult proua enda, vaid ka üldse kõigi vastu, sest niisukesed asjad lendavad nagu kulutuli suust suhu ja on peagi otsaga proua kõrvus.“
„Härra võib üsna kindel ja rahul olla, Tiina suu jääb täiesti lukku,“ ütles tüdruk, nagu räägiks ta väikese Tikiga. „Ja ega ma lastepesu pärast poleks ülesse läinudki, aga see proua valge kleit, see tegi seda kõik,“ seletas Tiina edasi.
„No näete,“ rääkis Indrek ja püüdis asja nagu naljaks pöörata, „kohe on proua platsis, kas või oma kleidigagi, kui meie kahekesi püüame tema eest midagi varjata. Sellepärast olge valvel.“