Tõde ja õigus IV/I
I.
„Nüüd ma usun, et jumal elab alles,“ ütles Karin peaaegu südamepõhjast, tormates oma mehe töötuppa, kus laskus üliriietes tiivanile. Isegi kalossid ta oli esisest läbi rutates jalga unustanud, selline tuli oli tal taga oma tõetundega.
„Ära sega praegu,“ lausus Indrek vaikselt, ilma et oleks pööranud või kergitanudki oma pead töölaualt.
„Sa oled möhmus,“ hüüdis naine pahaselt. „Surud nina raamatusse ja ei tea mitte midagi, mis ilmas sünnib.“
„Ma ju palusin sind juba kord, et sa praegu ei segaks,“ ütles Indrek uuesti.
„Tee või tõrva, aga praegu ma sind ei kuula,“ hüüdis naine, kargas tiivanilt üles ja astus nagu võitlusvalmilt keset tuba, kus jäi ootama, et mees ometi kord oma silmad tema poole pööraks. „Mina tahan sinuga rääkida, tee mis tahes.“
„Aga mina tahan tööd teha,“ vastas Indrek ja pööras pea naise poole.
„Jumal tänatud!“ ohkas Karin südamepõhjast ja istus kirjutuslaua otsa toolile. „Ometi said korraks silmad raamatust lahti!“
„Mis sa siis tahad?“ küsis Indrek teatud kärsitusega toonis. „Ütle ruttu, mul pole aega.“
„Täna peab sul minu tarvis aega leiduma,“ vastas Karin, „sest ma toon sulle niipalju uudiseid, et…“
„Sa juba ütlesid, et usud — jumal elab alles,“ rääkis Indrek kerge muigega vahele.
„Jäta mind oma jumalaga rahule!“ hüüdis Karin nüüd peaaegu halvakspanevalt. „Köögertal on pankrott, mõistad?! Nüüd juba kindlasti!“
„Kust sina seda tead?“ küsis Indrek.
„Linnas räägiti,“ vastas Karin. „Kõik räägivad.“
„Kõik räägivad seda kõigi kohta praegu,“ ütles Indrek.
„Tal on hulk veksleid protesti läinud,“ kinnitas Karin tuliselt.
„Seda on tal varemaltki juhtunud,“ ütles Indrek uskumatult. „Pealegi, tänapäev hakkab kõigil veksleid protesti minema.“
„Ah, see pole see!“ hüüdis Karin kärsitult, sest ta tahtis nii väga, et mees võimalikult ruttu tema uudises näeks tõsiasja. „Advokaat Paralepp ütles mulle, et nüüd on asi lõplikult otsustatud. Läbi, kaputt! kinnitas ta. Ja läbi ka kõik, kes Köögertaliga seotud, tähendab — läbi Nõmmik, läbi Ojasuu, läbi ka Lauri ühes oma naisevennaga, läbi lõpuks ka…“
„Väga hea,“ rääkis Indrek naisele vahele, „aga mis on sellel jumala elu või surmaga tegemist?“
„Aga kes siis mõistab ilmas õigust, kui mitte jumal?“ küsis naine vastu.
„On siis pankrott õigusemõistmine?“ imestus Indrek.
„Aga mis siis?“ hüüdis Karin, et selles võidakse kahelda. „Issand jumal! Kui ma mõtlen Köögertalide ja kogu selle pesakonna narruse ja uhkuse peale, siis ei tea ma üldse suuremat õigusemõistmist, kui et nad lähevad pankrotti. Kõik, kõik, kõik! Mäletad, millise näoga see nõndanimetatud armuline proua Köögertal, väljateeninud köögitüdruk või vene sakste lastekasija, veel enne jõule meile ütles, tema mees ei armastavat Fordi, see hakkavat närvide peale? Köögertal ja närvid! Ennem on peekonil närvid kui temal!“
„Seda ei või ometi proua Köögertalile pahaks panna,“ ütles Indrek vabandavalt ja tahtis edasi rääkida, kuid naine hüüdis nagu ussist nõelatult vahele:
„Ah temale ei või, aga teistele küll?“
„Ega siis kõik pole nii harimatud ja rumalad kui tema,“ ütles Indrek.
„Siis mingu sinna, kus ta koht on,“ sähvas Karin armutult.
„Armas naine, meie kõik läheme lõpuks sinna, kus me koht on,“ lausus Indrek nagu ennustavalt. „Nikolai teinegi läks, miks siis ka mitte Köögertal või mõni teine tema taoline.“
„Teist tema taolist polegi!“ hüüdis naine veenvalt.
„Ära seda ütle,“ vaidles Indrek vastu. „Neid on kohe küll ja küll!“
„Kes näiteks, ütle?“ nõudis Karin ägedalt.
„Naine, jätame nimed, muidu ei tule meie jutul niipea lõppu ja jumala elu ning surma küsimusest saab peagi meie oma elu ja surma küsimus,“ rääkis Indrek. „Ma ei taha praegu vaielda.“
„Aga mina tahan,“ kinnitas Karin. „Mina tahan teada, keda sa pead Köögertalide taoliseks.“
„Ära parem taha seda,“ manitses Indrek, „see ajab meid riidu. Ja mis mõte oleks meil mõne Köögertali pärast riielda.“
„Haa!“ hüüdis Karin nüüd ja kargas toolilt. „Nüüd ma mõistan, miks sa vaikid! Sa pead mind Köögertalide taoliseks! Muidugi! Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees.“
„Ei, ei, armas naine,“ ütles Indrek. „Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees.“
„Tähendab, sina ja mina oleme Köögertalide taolised!“ hüüdis Karin ikka enam ägestudes. „Sina oma raamatutega ja mina nagu elus varras — meie oleme nende lihatünnidega see õige paar. Issand jumal, küll võid sina ülekohtune olla! Mina ei tea, kas kõik mehed oma naiste vastu nõnda on.“
„Kõik,“ kinnitas Indrek. „Vähemalt arvavad kõik naised oma meeste kohta seda.“
„Aga mehed oma naiste kohta ei arva?“ sähvas Karin. „Mehed on inglid, nemad arvavad ja räägivad oma naistest ainult head, eks? Mehed on veel hullemad kui naised. Sina oled ka hullem kui mina.“
„Mina muidugi,“ oli Indrek nõus. „Aga kõik mehed pole minu sarnased. Sina ise kinnitad seda mulle alatasa. Näiteks, advokaat Paralepp, see aina kuristab kui tui oma naisega.“
„See kuristab ainult teiste naistega,“ vastas Karin. „See kuristab minugagi, ainult sina ei näe seda.“
„Tema kuristab puhtast südamest, kuristab ainult äri pärast. See pole abielurikkumine.“
„Sa oled lihtsalt kole!“ hüüdis Karin. „Kui sind kuulata, siis kaob elutahe.“
„Aga ütle ometi ise, oled sa kunagi tähele pannud või oled sa kellegilt kuulnud, et Paralepp heidaks silma noortele tüdrukutele, liiatigi veel plikadele, nagu teeb seda Köögertal?“ küsis Indrek, nagu mõtleks ta kaitsta kas Paraleppa või iseend. „Tema kuristab aina auväärt prouadega, eriti nendega, kes mõtlevad oma meestega lahku minna.“
„Tähendab, tema mõtleb, et ka mina tahan sinust lahku minna?“ küsis Karin. „Ah siis ainult sellepärast on ta minu vastu tähelepanelik? Loodab lahutusprotsessi, mis? Aga tead, mis mina sulle ütlen: peale selle, et ma võin Paralepale lahutusprotsessi anda, on mul tema silmis ka teisi voorusi. Sina muidugi ei usu seda, sest mina olen ju sinu naine, olen sulle kolm last suure valuga ilmale kandnud ja ühe neist veel suurema valuga maha matnud. Sina oled nagu see merihärg Köögertalgi, kes arvab, et voorused on ainult noortel tüdrukutel, eriti veel rumalatel plikadel, kes ei tea pooli asjugi maailmas. Aga mina tean, et ma olen praegu palju huvitavam kui siis, kus ma sinuga abiellusin.“
„Oo!“ venitas Indrek nagu muiates või imestledes. „Sa olid huvitav juba meie abielu alguseski.“
„Olin jah!“ kinnitas Karin. „Olin huvitav ja jäängi huvitavaks, sina ei või sinna midagi parata. Tagant järele ei taha sa seda tunnustada, sest see pole sulle kasulik, paneks sulle kohused peale. Nõnda on kõik mehed. Kui on oma naise ära rimund, siis näeb veel ainult teisi, näeb nooremaid, et ka neid rimuda.“
„Meie mõlemad rimume teineteist vastastikku, see ongi abielu,“ ütles Indrek alistunult.
„Kuidas saab naine meest rimuda?“ küsis Karin. „Mis olen mina sinule teinud? Olen mina saanud sind panna lapsi ilmale kandma või neid oma rinnaga toitma?“
„Üht kui teist tahtsid sina ise samuti nagu minagi,“ vastas Indrek.
„Ma olin noor ja rumal, ei tundnud elu, sellepärast,“ ütles Karin. „Mõnikord kahetsen nii hirmsasti, et ma pole teisiti elanud. Kui oma meeski seda hindaks! Aga ei, see näeb ainult noori, kes pole veel lapsi ilmale kandnud ega neid oma rinnaga imetanud. Kui seda mõtlen, siis tõuseb metsik viha kõigi meeste ja ka sinu vastu. Tahaksin teile kõigile seda kurja kätte tasuda, mis te meile teinud.“
„Kui naine tahab mehele kätte maksta, siis võib ta seda kõige paremini armastusega,“ ütles Indrek mõttes.
„Mis see siis jälle tähendab?“ küsis Karin, nagu aimaks ta hädaohtu.
„See tähendab seda, et minu armastusest poleks jätkunud meie abieluks. Sinu armastus oli suurem kui minu oma ja nõnda sai minust rikka Vesiroosi ainuke väimees ja majaomanik.“
„Ma palun, majaomanik olen mina,“ tähendas Karin vahele.
„Nõnda siis ainult väimees ja oma naise mees, muud ei midagi,“ jätkas Indrek. „Kel sest kasu, mina ei tea, aga minule on toonud see ainult kahju.“
„Ja sul pole häbi seda mulle öelda?!“ hüüdis naine.
„Ei ole,“ vastas Indrek lihtsalt. „Enam ei ole häbi. Kas minust muidu midagi oleks saanud või kas ma kellegile kasulik oleksin olnud, seda ma ei tea, kindel on, et praegu ei ole ma midagi ja mind pole õieti kellegile vaja.“
„Sa oled lihtsalt hirmus!“ hüüdis Karin nõutult. „Aga see, et olen mina ja et meil on lapsed, ei ütle sulle midagi? See on sulle ükskõik?“
„Sina ja su lapsed oleksid ehk õnnelikumad, kui neil oleks mõni teine mees või mõni teine isa,“ arvas Indrek.
„Tähendab armukadedus, et ma julgesin Paralepa nime suhu võtta?“ küsis Karin ja lisas siis teisel toonil juurde: „Küll oled sa rumal! Küll on kõik mehed rumalad! Ma ei tunne ühtegi nii rumalat naist, nagu on iga teine mees.“
„Võimalik,“ vastas Indrek. „Mina olen muidugi rumal ja olin enne veel rumalam. Mina uskusin nimelt kord, et isiklik õnn peitub varanduses, mureta elus. Ja kui meie abiellusime, siis arvasin, et mina võin kasulik olla muu seas sinu isalegi varanduse kokkuajamises või vähemalt selle alalhoidmiseski.“
„Aga seda oled sa ju olnud,“ kinnitas Karin. „Olen mitu korda oma kõrvaga kuulnud, kuis isa sind oma abilisena kiidab. Isa ütleb ikka, et äiapapa tungib peale ja väimeespoeg kindlustab.“
„Aga mis siis, kui väimeespoeg pole kindlustanud, kui ta pole saanud kindlustada?“ küsis Indrek.
„Ma ei mõista sind,“ ütles Karin halba aimates.
„Muidugi! Miks peaksidki sina seda mõistma. Sinule aitab sellestki, et hakkad uskuma jumalasse, kui läheb pankrotti mõni Köögertal. Aga ütle, armas naine, kas sa ehk veel kindlamalt jumalasse ei usuks, kui ühes Köögertaliga kaoks äriilmast ka Vesiroos, mis sa arvad?“
Indrek rääkis sootuks rahulikult, kuid just see rahu oligi, mis oleks pannud naise kahvatuma, kui tal oleks olnud näos loomulik puna. Nüüd venisid ainult tema hallid silmad suuremaks ja õhukesed helepunased huuled kippusid nagu värisema, kui ta laskus tuge otsides toolile, vahtides üksisilmi mehele otsa ja küsis: „On sinu sõnade taga ka midagi või tahad sa mind muidu hirmutada?“
„Ajab siis sinule isa pankrott hirmu peale?“ küsis Indrek vastu. „Minule ei ajaks mu endagi pankrott hirmu peale. Sest see mõni aasta lahedamaid olusid polegi nagu minu oma elu. See on viibimine võõrsil. Oleks ehk isegi hea ja kasulik, kui ajakeer lükkaks jälle kord koju.“
„Sinu otsekohesus on lihtsalt hävitav,“ ütles naine nüüd hingepõhjast. „Tähendab — elu minuga on sulle võõrsilviibimine. See on hirmus oma selguses.“ Ta kargas toolilt ja vahtis uurival pilgul mehele otsa, nagu tahaks ta sealt leida kinnitust oma äkki pähe turgatanud mõttele. Viimaks ütles ta vihast väriseval häälel: „Kas ehk väimeespoeg ise pole selleks kaasa aidanud, et äiapapa võõrsilt koju küüditaks, s. t. kuhugi alevi vürtspoodi? Selleks ehk väimeespoeg ei kindlustanudki äiapapa seljatagust ärilisel rünnakul?“
Nüüd oli Indreku käes kord kahvatuda. Ta tegi toolil äkilise liigutuse ja ütles: „Sa oled nõdrameelne.“
„Ei, ma pole mitte nõdrameelne,“ vaidles naine vastu, „sest sinust võib kõike uskuda.“
„Ka seda, et mina võiksin sinu isa laostumiseks kaasa aidata?“ küsis Indrek ja ta tundis ise, kuis tema hääl muutub ebakindlaks.
„Ka seda,“ kinnitas naine. „Veel rohkemgi! Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused. Aga seda võid sa kaua oodata! Ise võid sa minna kas või paadi alla, aga mina jään lastega siia, jään oma majja ja kasvatan nad siin suureks. Minu isa võid sa pankrotti ajada, võid oksjonil lasta müüa tema äri ja majad, aga minu peale sinu hammas ei hakka.“
„Sa oled lihtsalt hullumeelne, Karin!“ hüüdis Indrek.
„Seda me veel näeme, kumb meist hullumeelne on!“ karjus naine vastu, omal juba pisarad hääles. „Ma lähen jalamaid isa juurde ja jutustan talle kõik. Ma räägin ka lastele ja teenijale, mis mees sa oled, räägin kõigile, las teab kogu maailm, kui õnnetu ma olen.“
Nende sõnadega pöördus Karin ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõudis, kargas Indrek talle ette, surus selja vastu ust ja ütles:
„Sa oled tõepoolest aru kaotanud! Ise tuled minu juurde ja hakkad rääkima Köögertali pankrotist, aga kui siis mina tähendan, et ühes Köögertaliga võivad langeda mitte ainult Nõmmik, Ojasuu ja Lauri, vaid ka veel palju teisi, muu seas ehk sinu isagi, siis pistad karjuma, et mina ajasin mitte ainult sinu isa, vaid ka meid endid pankrotti või vähemalt, et ma seda tahan. Ütle ometi, kust sa selle võtad?“
„Lase mind minna!“ karjus Karin välkuvail silmil.
„Ei lase, enne kui sul aru pähe tuleb,“ vastas Indrek, „muidu võid iseendale ja ka oma isale suure õnnetuse kaela tõmmata.“
„See pole sinu asi!“ vastas naine. „Mine eest! Muidu hakkan karjuma.“
„Karju, kui tahad,“ ütles Indrek, „elad ju omas majas.“
„Ma kratsin su silmad puruks,“ ähvardas naine.
„Kratsi, ma olen ju su oma mees,“ vastas Indrek endise kindlusega, ilma et oleks mõelnud enda kaitsmisele.
Järgmisel silmapilgul tundis ta naise teravaid küüsi oma näos ja tal tulid meelde selle hoolega maniküüritud käed.
„Said sa?“ sähvas Karin parastavalt, aga nähes Indreku näol verd, ta taandus silmapilkselt, istus sohvale ja hakkas peaaegu suure häälega nutma. Indrek jäi veel tükiks ajaks seisma, toetudes seljaga vastu ust, ja vahtis tühjusse. Viimaks ärkas ta nagu unest, astus sohva juurde ja rääkis vabandavalt:
„Muidugi olen mina jällegi kõiges süüdi, ma poleks pidanud sulle neid tõsiseid asju nii äkki ja ettevalmistamatult rääkima. Pealegi pole kõik kuuldused veel tõsiasjad. Ma tahtsin sulle ainult seda öelda, et ei maksa jumala elu või surma olenevaks teha igamehe pankrotist, liiatigi Köögertali omast mitte. Sest tema pankrotiga võib tõepoolest nõnda juhtuda, et ta kisub ka meid kaasa.“
„Issand jumal!“ hüüdis Karin ja tõstis oma märjad silmad Indreku poole. „Esteks ikka isa, nüüd juba meie ka.“
„Aga kes on siis isa ja kes meie?“ küsis Indrek. „Tabab õnnetus isa, siis tabab ta kaudselt ka meid. Ma ei usu mitte, et sinu maja meile nii laheda elu võimaldab, nagu see tänini olnud.“
„Ega me siis sellepärast pankrotti lähe,“ ütles Karin, nagu kahtleks ta ise oma sõnades ja nagu otsiks ta mehelt neile kinnitust.
„Seda muidugi mitte,“ ütles Indrek lohutavalt ja lisas uurivalt, „sest ega ju majale pole võlga tehtud.“
„Minu teada mitte,“ vastas Karin ja kuivatas silmi.
„Noh, siis on kõik hea,“ ütles Indrek ja tähendas nagu mööda minnes: „ja küllap sinu isa juba nõu leiab, nagu ikka.“
„Aga mis siis õieti isaga on?“ küsis Karin nüüd.
„Ta on Köögertalile allkirju andnud, muud ei midagi. Sa ju tead, et omal ajal Köögertal toetas teda ja kuidas siis tema poleks pidanud Köögertalile vastu tulema. Muidugi, allkirjad, mis varemalt antud, need oleksid võinud olla, sest nendega oleks kuidagi hakkama saanud, aga need viimased olid kurjast, neid poleks pidanud enam andma.“
„Mis siis nüüd saab?“ küsis Karin nõutult ja hirmul.
„Mis nüüd saab,“ kordas Indrek mõttes, nagu tahaks ta tähendada, et on ju iseendastki mõistetav, mis nüüd saab. „Kui ei jätku Köögertali varandusest, siis astugu Vesiroosi oma ette, seda saab. Ja minu arvates on enam kui kindel, et Köögertali võlausaldusest ripub vähemalt viiskümmend protsenti õhus. Selle tagatiseks pole midagi peale ühiste söömingute, joomingute ja trallingute asjaomastega.“
„Ja sellepärast peab minu isa ühes temaga pankrotti minema!?“ hüüdis Karin tulises vihas. „Kaabakad niisukesed!“
„Jah, mis parata,“ lausus Indrek alistunult. „Sinu isa sõi, jõi ja trallitas Köögertaliga kaasa, kui see muretses endale nõnda laenuusaldust. Meie isegi kahekesi oleme nii mõnigi kord kaasa trallitanud. Ainult sinu ema ei tulnud kunagi kaasa. Tema ütles ikka, et see olevat nagu pidu katku ajal, mis ajab hirmu peale.“
„Tähendab, tema oli kõige targem,“ ütles Karin.
„Tähendab, et oli,“ kinnitas Indrek. „õigem, see polnud niipalju tarkus kui süda: ta pole suutnud oma Johannest unustada, kes langes sõjas. Ja meiegi poiss oleks vististi elanud, kui poleks olnud sõda ega okupatsiooni.“
„Arvad sa siis, et sellepärast peame ka meie käima ainult surnuaia vahet?“ küsis Karin.
„Ma ei arva midagi,“ vastas Indrek. „Ja keegi ei arva vist enam midagi, sellepärast elavadki kõik nõnda, nagu nad elavad. Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. Selles on kõik.“
„Mis siis sina tahaksid selle asemel teha?“ küsis Karin.
„Mina ei tahaks midagi teha,“ vastas Indrek. „Mina tahaksin lihtsalt istuda, oma ümber vaadata ja pisut mõelda, mis see siis nüüd kõik on. Inimestel tuli nagu hull tuju peale. Korraga kukkusid kõik purustama ja hävitama, mis saavutatud suure hoole ja vaevaga kümnete ja sadade aastate kestel. Ja et muidu polnud seda võimalik, siis tapeti või tehti vaeseomaks kümned miljonid inimesi. Kui see kõik sündinud, algas suur pidutsemine. Nõnda on see kogu maailmas, mitte ainult meil. Ainult Hiinas ja Indias on see ehk pisut teisiti. Hävitatud rikkuste asemele hakati hullumeelse kiirusega tootma uusi. Need lademed täidavad meiegi äride aknaid. Ja tead, naine, mis mina täna mõtlesin, kui kõndisin mööda linna: kogu maailm toodaks nagu avalikele lõbumajadele, mitte töökatele ja korralikkudele elanikkudele. Tarviliku asja peale ei mõtle keegi, tähtis on see, mis kõditab ja kütab kuidagi himu, kütab edevust…“
Naine kuulas tükk aega, tõusis siis püsti ja ütles põlglikult:
„Jälle see vana laul! Olen sellest juba tüdind. Mina ei saa ometi olla, nagu on mu ema. Tema leinaku oma sitsirätikus kas või surmani, sest tema ei saa enam uut poega kadunu asemele, aga mina võin veel saada, mina olen noor. Sellepärast tahan ma ühes teistega elada.“
„Eks eladki,“ lausus Indrek. „Aga milleks siis nii suurt kisa teha mõne tühise pankroti pärast? Ega varandused ilmast välja pääse, nad liiguvad ainult ühest käest teise.“
„Sinu arvates on muidugi ükskõik, kas pankrotti läheb Köögertal või sina ise,“ ütles naine.
„Mina juba pankrotti ei lähe, sest minul pole varandusi,“ kinnitas Indrek. „Ja kui mul neid oleks, siis ei katsuks ma veel maailma avalikuks lõbumajaks muuta.“
„Sina teeksid maailmast kloostri, seda sa teeksid,“ ägestus Karin vastu. „Aga pea meeles: mina sinuga su kloostrisse ei tule. Ennem lähen juba sinna, mida sina nimetad avalikuks lõbumajaks.“
Viimased sõnad rääkis naine ust avades.
„Nagu soovid,“ oli Indrek nõus ja lisas: „Aga sa teed targasti, kui sa pankrotijandist isale ega emale sõnagi ei lausu. Ootame ära.“
„See pole sinu asi, millest ma oma isa ja emaga räägin,“ vastas Karin ja tõmbas ukse paukudes kinni.