Tõde ja õigus III/XXXV
XXXV.
Hämarikus Indrek jõudis Vargamäele. Siin ta sattus kohe mingisse raskesse õhkkonda, nii raskesse, et peaaegu kahetses oma tulekut. Sest milleks võtta endale vaeva, kui ei saa sellega kergendada teiste koormat. Ja Indrek mõistis peagi, et tema on jõuetu aitamiseks.
Kohe kambri astudes ta kuulis sonivat oigamist, mis kostis suletud ukse tagant. See hakkas nii imelikult kõrvu kinni, lõikas äkki luusse ja lihasse, et Indrek ei märganud teretadagi.
„Heldene aeg, sina, Indrek!“ hüüdis Liine kohkunult ja oleks peaaegu põrandale pillanud kausid, mida mõtles viia tuppa. Ometi ta sai nad lauale tagasi pandud ja pühkis põllega oma paremat kätt, et seda teretamiseks vennale pakkuda.
„Kas ema oigab nõnda?“ küsis Indrek, nagu ei usuks ta oma kõrvu.
„Aga kes siis?“ vastas õde imestunud küsimusega. „See on olnud nõnda terved nädalad, ööd ja päevad. Alguses olid pikemad vaheajad, aga nüüd käib see peaaegu vahetpidamata. Esteks ei saand öösel keegi muidu magada, kui pidime kordamööda valvama, nii et teised võisid lakka põhku pugeda, aga nüüd oleme juba harjund, lõõskame ka kambris.“
„Kas sellega saab siis harjuda?“ küsis Indrek nagu hirmunult, et inimesed võivad ka sellise häda vastu tuimaks ja ükskõikseks muutuda.
„Aga kuhu sa hingega pääsed,“ vastas õde lihtsalt. „Ainuke, mine ära, et ei kuule, mine Vargamäelt alla, et ei näe, muud midagi. Aga keegi peab ju ometi siin olema, keegi peab ometi ema aitama ja seda kuulama. Ja tead, Indrek, mina ei nurise sugugi, et mina veel Vargamäel olen ja ema häda siin päev päeva kõrva näen. Ma olen mõnikord isegi rõõmus, et see on nõnda läind, sest nüüd ma tean, kui rumal on nõnda hädaldada, nagu meie seda sagedasti oleme teind. Mis on meil emaga võrreldes viga? Mitte midagi. Ema häda on mulle terveks eluajaks õpetuseks, et peab õppima kannatama, kui tahab elada.“
„Sa räägid nagu vana inimene, Liine,“ ütles Indrek õele.
„Ma olengi ju vana inimene,“ vastas Liine. „Meie kõik oleme ema haiguse ajal mõne nädalaga vanaks läind. Ainult Ants, tema on endine, sest tema ei võta midagi südamesse. Aga temaga ongi ka teine asi, sest tema on alati väljas, kambris näeb teda ainult söögi ajal. Õhtuti käib ta jumal teab kus ja ajab mõni teab mis asju. Kui ema hädast jutt tuleb, ütleb ta alati: see häda on ühe inimese küljes ja seda ei saa parandada, aga on hädasid, mis on tuhandete ja miljonite küljes korraga ja mida võib parandada. Tema jookseb ja muretseb ainult niisukeste hädade pärast, nagu ta ütleb. Käivad ju teised kirjutaja juures koos ja eks see neile kõigile seda tarkust sisse ajagi, et oma häda oleks nagu puu küljes, ainult teiste inimeste häda maksab midagi. Isa keelust ei hooli ta enam põrmugi, ähvardab ainult ära minna, kui teda tahetakse Vargamäel vangina pidada, ähvardab sinna minna, kus ta teeb oma töö ja on pärast seda vaba. Ja isa kardab, et Ants läheb tõepoolest minema, nii et hakka võõrast sulast otsima, sest Andresest ei kuuldu enam ammugi kippu ega kõppu.“
Sel silmapilgul tuli isa toauksest kambri. Hallis hämarikus ta jäi kohmetunult seisma, nagu ei usuks ta oma vanu ning töntse silmi.
„Oled ikka tõesti sina, Indrek, või?“ küsis ta siis ja astus paar sammu edasi.
„Mina ikka mina,“ vastas Indrek ja astus isale vastu, et temale kätt pakkuda.
„Oled sa Andresest midagi kuulnud?“ küsis isa kohe, nagu seisaks see asi tal esimesena keelel ja südamel.
„Mitte midagi,“ vastas Indrek.
„Siis nad tapsid ta ikka ära,“ arvas isa.
„Kui ta ehk sattus vangi, siis on ometi võimalik, et pikk tee,“ katsus Indrek lohutada. Aga isa raputas uskmatult pead ja vastas:
„Imelikul viisil võiks see ju olla, aga minul pole elus ühtegi imet olnud, nii et raske oleks ka seda imet uskuda. Ja mõni teda teab, kas ta üldse Vargamäele oleks tahtnud tagasi tulla, sest tema oli kroonus nii tugevaks läind, et enam ükski temale vastu ei saand ja sellepärast tahtis ta kangesti minna mööda maadilma otsima, kas ehk ometi kusagil meest ei leidu, kellele tema vastu ei saa. Tema oli juba kodus niisuke tormakas: võtab heinahangu või sõnnikuhargi, kohe tahab katsuda, kas ta ehk ei jõua selle vart katki tõsta. Ja tõstiski katki, enne süda rahu ei saanud. Soo, nüüd ma tean, et ka see vars mulle vastu ei piisa, ütles ta siis. Niisuke oli tema. Antsuga on samuti häda, sest tema ajab aina ilmaasju, omal olgu kodus kas või kõik uiai. Sina, Indrek, oled nüüd laiemalt käind ja suurt tarkust õppind, kas ehk sina tead, mis asi see ometi on, et noored inimesed nüüd kõik on niisukesed, et nad kõik jooksevad ilmaasjade järele ja omad asjad jätavad laokile. Kui mina veel noor olin, siis meie ei olnd nõnda. Meie kõik oleks jäänd koju, aga ei saand, sest meid oli mitu ja ainult üks koht hulga peale. Mina pakun siin oma kohta ja ükski ei taha teda, anna või viimaks mõnele võerale. Andrest ei ole, Ants ähvardab igapäev Vargamäelt alla minna, sinust ka pole asja ja kui Sass kasvab, ega siis temastki targemat tule, kardan ma. See oleks nagu mõni hull haigus lastel küljes. Kas sina oled sellest midagi kuulnd või lugend? Neis lehtedes ja raamatutes, mis sa meile siia koju oled saat, ei seisa sellest küll midagi. Seal on kõiksugu hullud asjad, aga mitte seda, mida otsid. Ja mina olen otsind. Ma vaevasin oma vanu silmi pooled ööd, et ometi kuskilt otsa peale saada, aga mitte kui midagi.“
„Neid asju ei ole raamatuis, Vargamäest ei kirjuta keegi,“ ütles Indrek.
„Aga mis sa siis raiskad oma rahast ja saadad meile neid raamatuid ja lehti, kui seal midagi tarvilikku sees ei ole?“ küsis isa etteheitvalt. „Või oled sa juba nii rikkaks läind?“
„Ei, isa,“ vastas Indrek, „mina olen vaene ja jäängi vist vaeseks, sest mul on Vargamäe veri.“
„Noh, siis ära osta neid raamatuid ja ära saada neid meile,“ õpetas isa. „Seal on muidugi kõik ilmaasjad sees, kõik mässud ja need teised uued asjad, aga neist pole ju kasu, kui te kõik pistate Vargamäelt minema. Nüüd ma hakkan juba uskuma, et Hundipalu Tiidul on õigus, kui ta ütleb, et sellepärast lähevadki kõik ära, et kuulevad liig palju ilmaasjust. Nüüd on igal pool see mõisate põletamine käsil, sest Ants seletab, et kui mõisaid enam ei ole, siis tuleb vabadus. Aga kuule, ütlen mina, mis sest siis kasu, kui te mõisad kõik ära põletate ja saate selle suure vabaduse kätte ning pistate siis kõik üksteise järele riburada mööda Vargamäelt alla? Mis ma teen selle suure vabadusega, kui ma ulun kui hunt üksinda siin poolkuivanud pedakate all? Enne olime vähemalt kahekesi, aga sest saadik, kui ema nõnda maha jäi…“
Tagakambri uks tehti sel silmapilgul lahti ja lävele ilmus noor neiu, keda Indrek esimesel silmapilgul peaaegu ei tundnudki — nii väga oli välja kasvanud ja muutunud kuue-, seitsmeteistkümnene Tiiu. Välimuselt oli ta rohkem isasse kui emasse ja tema hallid silmad vaatasid rõõmsa imestusega vennale otsa.
„Ema tahab teada, kellega isa räägib nii palju eeskambris,“ ütles Tiiu, ja pöördudes silmadega haige poole seletas ta tasakesi naeratavalt:
„See on ju Indrek. Indrek on koju tulnd.“
Nüüd polnud enam parata, Indrek pidi kohe ema juurde minema. Ta astus peaaegu hirmuga üle läve tagakambri ja jäi nagu arusaamatuses haigele otsa vahtima, sest ta ei tundnud teda enam õieti ära, nõnda oli vaev ja kannatus tema välimuse muutnud. Ema lamas ristselili asemel, pea madalamal padjal, sest nõnda pidi tal parem olema, ja kui ta tahtis Indrekut näha, siis ei saanud ta seda muidu, kui Tiiu pidi oma käe padja alla pistma ja tema pead kergitama. Nõnda seisis kaks peaaegu võhivõõrast nägu Indreku silme ees, üks noor ja õitsev, teine koltunud ja lõppenud, ühel silmad selged ja säravad, teisel silmade asemel peaaegu mustad tühjad koopad.
„Noh, kas tunned ära?“ küsis Tiiu emalt.
„Miks mina teda ei tunne,“ vastas ema: „Aga kas tema mind, mulda?“ Ja uuesti tahtis ta, et tema pea lastaks madalamale langeda, nagu ei oleks tal enam himu oma pikisilmi oodatud poega näha. Endiselt lamas ta, aga ei oianud, nagu katsuks ta Indreku pärast natukene aegagi tummalt kannatada. Tummalt seisis Indrekki, sest teda oli rabanud avastus, kui hirmus ruttu muutub siinilmas kõik. Ka kõige lähedamad, kõige armsamad saavad üleöö võõraiks ja tundmatuiks. Samuti peab sündima ka meie enestega teiste suhtes. Lahkud omasena ja pöördud mõne aasta pärast tagasi sellisena, et emagi ei oska sinuga midagi peale hakata.
„Noh, sa aina rääkisid, et Indrek tuleb ja tuleb ning toob rohtu, mis päästab valust, nüüd on ta siin, eks sa ei ütle talle midagi,“ rääkis Tiiu ja tahtis jällegi ema pead kergitada, aga see andis märku, et antagu talle rahu, lastagu tal olla, nagu ta on.
„Mine ära,“ ütles ta tasakesti Tiiule. „Minge kõik ära,“ ta lisas natukese aja pärast juurde.
„Indrek ka?“ küsis Tiiu.
„Ei,“ vastas ema vaevalt kuuldavalt.
Nõnda siis lahkusid tagakambrist kõik peale Indreku, kes seisis ikka veel endisel paigal sängi jalutsis ja vahtis üksisilmi ema kokkukuivanud keha, mis oli nii nääpsukeseks jäänud, et teda polnud vaiba all peaaegu tundagi. Käed, mis puhkasid vaibal, olid paljas luu ja peaaegu mullakarva kortsunud nahk ning esimest korda Indrek pani õieti tähele, kui hirmus pikad ja peened võivad olla inimese sõrmed. Ja äkki tuletasid need käed millegi pärast meelde kellegi teise käsi, mida ta nii väga oli armastanud, aga mitte kunagi julgenud puutuda. Jah, need olid Ramilda käed, Ramilda-Rimalda käed, neid tuletasid ema käed millegi pärast meelde. Ta nägi neid käsi sel silmapilgul, kui nad tõusid ja temasse tahtsid kinni hakata, teda puutuda, aga enne seda langesid alla ja tõmbusid tagasi. See oli seal pika, musta laua ees ja väljas oli siis kevad, esimesed haljad rohulajud ajasid oma teravad otsad tänavakivide vahelt välja. Neil oli siis jutt verest, jah, verest… Indreku pilk peatus ema kätel, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas ka neis on veel verd näha, või kas ka neid võiks veel elustada kellegi teise värske veri. Ja ta pani tähele, et parem käsi teeb nagu hirmsaid jõupingutusi, et end vähegi liigutada, aga ei saa sellega kuidagi hakkama. Ja Indrek astus siis sängi ette, kummardus ema üle ja küsis:
„Tahad sa midagi?“
„Istu mu juurde,“ sosistas ema.
Indrek tegi seda ja et vaikust peletada, ta küsis:
„On sul väga valus?“
„Ei,“ vastas ema vaikselt; „valuga harjub ära, kui ta nii kaua kõrvetab, aga oiata tahab, see on kõik.“
„Siis oiga ometi, ema,“ ütles Indrek.
„Sa pole ju sellega harjund,“ vastas ema.
„Küll ma harjun,“ kinnitas Indrek.
Ja nõnda algas vaikne, soiguv oigamine uuesti, nagu see oli alguses kostnud eeskambri.
„Kus on valu kõige suurem?“ küsis Indrek.
„Kõige kuumem on paremas küljes,“ vastas ema, „ja veel kusagil sees, aga kus just, seda ei tea.“
„Tähendab, ikka see parem külg,“ lausus Indrek süüdlaselt, ja mis teda eriliselt masendas, oli see, et ema ei püüdnud nüüd enam midagi varjata, vabandada või pehmendada, vaid ütles lausa:
„Ikka see! Ikka seesama koht, kuhu sinu kivi siis seal kartulimaal läks.“
Indrek katsus kogu seda sündmust uuesti meelde tuletada, nagu ta seda juba teinud palju kordi, aga täna libises kõik kujutlusvõimest, ainult seda nägi ta selgesti, kuidas ta läks ema juurest nutetud silmadega keset pikki kartulivarsi, et tuua oma müts, mille Andres sinna visanud. Eriti selgesti nägi ta neid kartulipealseid: nad olid alles üsna haljad, ainult harvad mustad laigud lehil, ja nad ulatusid temale mõnes kohas peaaegu kaenla alla, kui ta kõndis mööda vagu. Nii väike olin ma alles siis, tuikas tal peas, ja nii suurt häda tegin ma. Nüüd on ta suur, samad kartulipealsed ulatuksid tal praegu ainult pisut üle põlve, aga ometi ei suuda ta väiksena tehtud kurja heaks pöörda isegi oma ema vastu. Kas ehk siinilmas üldse ei saa midagi heaks teha? Hea võib siin ainult kurjaks pöörda, mitte vastuoksa? Sellepärast ehk ongi inimene juba ammust ajast otsinud abi lunastusest, ohverdamisest? Aga Indrek ei usu mingit ohvrit. Lunastustki usub ta ainult siis, kui inimene teeb seda ise. Igaüks peab iseenda lunastama, või lunastusel ei ole mõtet. Igaüks peab iseenda ohverdama, või ohver on pettus.
„Millega võiksin sind aidata, ema?“ küsib Indrek ja lisab härdalt juurde: „Ma teen kõik, mis sa tahad.“
Aga ema ei taha midagi, mitte midagi, ainult kui poleks seda hirmsat oigamist.
„Indrek, kas usud, ma lähen hulluks iseoma oigamist kuulates,“ räägib ema. „Teiste kõrvad saavad vahetevahelgi puhata, aga minu omad ei kunagi. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni ikka üks ja seesama. Aga ma ei kaeba, ma ei hädalda, ma heidan alla, las olla valu, ainult milleks see oigamine? Tead, Indrek, selle valu olen ma ära teenind, seda ma kannan rõõmsa meelega. See kõik on Jussi pärast, minu esimese mehe pärast, kes poos enda sauna taha kuuseoksa. Andres, sinu isa, juuris küll selle kuuse üles ja istutas pihlaka tema asemele, sellesama, mis kasvab veel praegu sauna taga, jämedad magusad marjad otsas. Kuusest oleks saand ilus palk, temast oleks saand mitu posti, aga Andres lõikas ta tulepuuks ja põletas ära, et ei jääks temast muud järele kui aga tuhk. Okstest oleks saand ilusad aiavarvad ja neid oli väga tarvis, aga Andres viis oksad sohu karjasillaks ja vedas neile mitu koormat kivirähka peale, et ei jääks neist tikkugi paistma, kui loomad tallavad nad sügavamalt ja sügavamalt porisse. Nõnda tegi Andres ja jäi rahule, sest rohkem ta teha ei saanud. Ta arvas, et nüüd on Jussiga lõpetud, et nüüd on surnud Juss samuti valmis nagu elavgi. Aga surnud Jussist Andres jagu ei saanud, ainult elavast. Sina ju ei tea, keegi ei tea peale minu ja Andrese, et Juss tahtis teda enne pussiga tappa, kui ta enda oksa tõmbas. Nii et kui ta oleks saand seda teha, siis poleks sinul isaks olnd Andres, vaid Juss ja siis poleks minul neid valusid. Sest need valud on surnud Jussi pärast, sellepärast et Juss ei saanud pussiga Andresest võitu. Seda pole ma kellelegi hingand ja ei hinga ka, Indrek, ainult sinule, sest sina oled minu patu laps. Sina selle kiviga juba karistasid mind mu patu pärast, sest jumal on su minu vastu pannud oma asemikuks siinilmas. Mina seisan sinu ees kui oma jumala ees ja mina ei tahaks oma suud kordagi avada suure valu pärast, sest see valu on õige ja hea. Aga see on see teine, keda keegi ei näe ega tunne, see on see, kes armastas Jussi ja tema lapsi, kes armastab neid ikka veel, see karjub, see oigab, sest tema ütleb, et miks pean mina nüüd valu käes vaikima, kui ma pole süüdi, sest ma armastasin ju Jussi. Nõnda siis ta oigabki, nagu karjuks see, kes armastas Andrest ja peab nüüd kannatama. Nõnda on sellega, mu poeg ja mu jumal! Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest. Ja nõnda mõtlen vahel, et mitte Andres pole neid kiva lõhkund ega ära vedand, vaid poodud Juss, sest kui Juss poleks end üles poond, siis oleks ehk need kivid hoopis lõhkumata jäänd. Ja kui lehmad tulevad, udarad täis, mööda uut silda, mis tehtud Jussi kuuse okstest, siis mõtlen, et see on poodu õnnistus, sest ilma temata poleks seda silda olnd ja lehmad oleks roomand mööda muda. Seda ja palju muud ma mõtlen Jussist, mõtlen vahetpidamata, kui see teine oigab, kes ei pea Jussi pärast kannatama. Ja mul on hea meel, et ükski ei näe ega kuule, mis ma mõtlen. Aga mul on üks salajane, iseäralik mõte, see tuli alles hiljuti, see tuli selle oigamisega. Ainult sinule, Indrek, räägin ma seda. See on see, et Juss maeti surnuaia taha, ja kui mina tahaks, et mind maetaks tema kõrvale, siis peaks ka mind sinna matma. Aga sinna ei maeta muidu, kui peab käe ise oma elu külge pistma, peab tegema, nagu tegi Juss, kui ta ei saand Andresest pussiga võitu. Ja mina tahaks Jussi kõrvale ning kui ma saaks, siis ma teeks nõnda, et mind viiakse sinna. See on see uus mõte, mis ma nüüd mõtlen, kui kuulen seda oigamist. Aga ma ei saa, ei saa ja mind viiakse, kuhu ma ei taha: mind viiakse surnuaia sisse, kus on teised.“
„Ema, kas sa siis tõesti ennem lähed aia taha Jussi juurde, kui ühes meiega aia sisse?“ küsis Indrek.
„Juss vaevab mind, Juss ratsutab valudega minu seljas ja ükski ei aita, ükski ei päästa mind tema käest, tema kisub mind oma valudega enese poole. Olen kutsund Andrest, olen kutsund kõiki, aga ükski ei aita, ükski ei saa Jussi vastu. Ma ootasin sind, Indrek, ma ootasin ööd ja päevad ja lootsin, et sina päästad mu, et sina saad Jussi valudest võitu. Sina olid mu ainuke lootus, Indrek. Sina oled mu südamevere patt, sina oled mu suur karistus ja lunastus, kui sina ka ei aita, siis ei aita mind keegi ja siis lähen ma aia taha Jussi juurde, et saaks ta lõõg kord täis. Seda ütlen ma sulle, Indrek.“
„Ema, mina aitan, mina võidan surnud Jussi, mina saan temast jagu,“ rääkis Indrek, kuna ta ise tundis, nagu jääks tal peas ja südames midagi peatuma.
„Seda ma teadsin, seda uskusin,“ rääkis ema. „Ma ütlesin kõigile, et las tuleb Indrek, las ta aga tuleb, küll tema juba teab ja teeb. Tema on nüüd prevosser ja tema sõbrad on prevosserid, neil on rohud, mis ohutavad Jussi valud. See tohter siin käis kaks korda, aga ei temal olnd rohtu, mis saaks Jussi valude vastu, temal ei olnd midagi. Küll andis teine tilku, küll pulbreid, küll rattaid, aga oigamine jäi seks — hommikust õhtuni, õhtust hommikuni. Sa kuuled ju isegi, Indrek. Kes jõuab seda kauemat aega välja kannatada, kes jõuab, kes jõuab…“
Ema lamas ristseliti, terav kondine lõug peaaegu püsti, kaela sooned nagu nöörid pingul. Õhukesed mustad juuksesalgud kleepusid peanaha külge, nagu oleksid nad higist märjad või millegagi võietud. Silmad olid tal kinni ja sügavad silmakoopad mustasid. Kondine otsaesine oli imelikult suur ja ettetükkiv. Kogu rääkimise ajal avas ta ainult paar korda silmalaud, kuid laskis neil varsti jälle kinni langeda. Sõnad vaheldusid oietega, laused katkesid sagedasti ja vahetevahel pidi tükid ajad ootama, enne kui kõneleja jätkas endist mõtet. Ajuti tundus, nagu kipuks rääkijal kõik segi minema, aga siis ilmus jällegi harilik arusaamine ja selge sõna. Lõpuks ütles ema Indrekule:
„Mine nüüd ära, et sa oigamist enam ei kuule, muidu harjud ka sina sellega, nagu teised, ja arvad, et see peabki nõnda olema. Aga see ei pea mitte! Teised seda ei tea, sina tead. Sina tead kõik, nemad ei tea midagi. Andres ka ei tea. Tema ei tea sedagi, et need valud on Jussist, need valud ja see kivi, mis sa seal kartulimaal viskasid. Tema arvab, et mina jampsin, et minu aru on segi, seda arvab tema, sest tema ei tea sellest kivist ja Jussist midagi, ei saa aru. Peab kaua kannatama, enne kui tuleb õige arusaamine. Ütle nüüd sina, Indrek, kas ma jampsin või on mu aru selge?“
„Selge, ema,“ vastas Indrek.
„Nii et sina viskasid selle kivi, ja nüüd ta valutab?“
„Mina viskasin ja nüüd valutab,“ kinnitas Indrek.
„Ja eks ei olnd see Jussi kivi, mis sa viskasid?“
Indrek viivitas ja mõtles, mis vastata. Ema avas äkki silmad, pööras suure vaevaga pisut pead, vaatas Indrekule otsa, katsus aga nukralt naeratada ja ütles siis peal tagasi langeda lastes ning silmi sulgedes:
„Ka sina ei saa sellest aru. Sina oled küll prevosser, aga Jussist sa aru ei saa. Just nagu teisedki.“
„Ei, ema,“ vaidles Indrek vastu, sest sellega mõtles ta kannatajat lohutada, „mina saan Jussist aru, nüüd saan ma aru. Siis, kui ma viskasin, ma ei saand, aga nüüd saan.“
„Siis ütle ka teistele, et sa saad Jussist aru ja tema kivist,“ käskis ema, kuid lisas natukese aja pärast juurde: „Ei, Indrek, parem ära ütle midagi. Ära lausu sõnagi sellest kivist, see on meie kahe ja Jussi asi.“
„Hea küll, ema,“ oli Indrek nõus.
„Nüüd mine, las ta oigab,“ ütles ema otsustavalt ja Indrek lahkus tema juurest.