Tõde ja õigus III/XXXIII
XXXIII.
Nad jõudsid kuhugi vallamaja juurde, kus oli suur hulk rahvast koos, küll jala, küll vankritega, enamasti mehed. Oli see mõni ametlik koosviibimine või olid need inimesed kokku tulnud, et põlevate päevaküsimuste üle aru pidada, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest tema oli teistest pisut maha jäänud, ja kui ta jõudis vallamajja, seisis Meigas juba püsti laual vanade ajalehtede virna otsas ja kõneles, seletades, mis sünnib linnas ja milleks nad tulnud maale. Ta rääkis lühidalt, selgelt, lõikavalt, nagu jagaks ta hoope millegi raske ja teravaga. Aga ta ei lausunud targu sõnagi sellest, milline vastuolu oli nende maaletuleku eesmärgi ja tegeliku talituse vahel. Just seda oleks pidanud toonitama, seda seletama, arvas Indrek, ja kõigile südame peale panema, et head eesmärki ei muudetaks arutu mölluga lihtsaks rüüstamiseks.
Meigase järele kõneles vallakirjutaja. Tema läks oma nõudmistes ja kavatsustes palju kaugemale kui eelkõneleja. See oli rääkinud nõnda, nagu seisaks kõige raskem võitlus vana korraga alles ees ja nagu peaks kõike jõudu pingutama, et temale mitte alla jääda. Kirjutaja sõnust aga kostis veendumus, nagu poleks enam vana korda ega võitlust temaga, on ainult rahvas ja selle tahe, mida peab teostama. Tema oli üks ülemaalise kongressi käredaid saadikuid ja seal tehtud otsuste elluviimine pidi olema nagu mõni lapsemäng. Oli ainult vaja valda uus vallavolikogu neljapügalase süsteemi järele ning siis läheb kõik nagu lepse reega: hakatakse üle võtma ja pannakse valitsusasutised ning ametnikud boikoti alla, kuulutatakse nad olematuiks. Ja kus on see võim, kes suudaks midagi kogu rahva vastu?
Aga Indrek ei saanud ikkagi aru, miks peab kõik hävitama, mida rahvas samal ajal mõtleb üle võtta, pidades seda oma varanduseks. Ja kui lõpuks äkki sõnavõtja seda meelde ei tuletanud, ei võinud Indrek muidu, kui pidi ise kõnelema, seistes sealsamas laual lehtede virnal, kus olid seisnud teisedki. Esimest korda elus pöördus ta sõnadega juhusliku hulga poole. Süda tõmbus äkki sootuks külmaks ja vaevalt oleks ta üldse midagi öelnud, kui ta poleks näinud otse laua ees Meigast, kes vahtis talle otsa ja kelles oletas pooldajat. Nõnda siis hakkas ta kõnelema, esiteks sõnu ja mõtteid otsides, aga varsti leides neid sellises külluses, et ei teadnud, mis nendega teha või kuhu nad panna, sest väljendada ei suutnud ta neid kõiki. Ta rääkis inimesest ja tema õigustest ning vabadusest, ta rääkis revolutsioonist ja selle kõrgest, pühast mõttest ning eesmärgist, ta rääkis vanast korrast ja selle ustavamaist tugedest mõisnikest, ta rääkis talupoegadest, meist enestest, meie nõuetest, ta rääkis abinõudest meie soovide rahuldamiseks, ta rääkis uuest, paremast ja õiglasemast korrast ning lõpetas viimaks:
„Aitab rüüstamine meid meie eesmärgile lähemale? Vastake, vennad ja seltsimehed? Algame ja alustame meie sellega paremat ja õiglasemat korda, et purustame ja hävitame nagu arutud? Astub unistatud uus inime seega oma esimesi samme, et rüüstab teiste kodasid, kuigi need oleksid meie verivaenlaste omad? Pange õieti tähele mu sõnu: küsimus pole vaenlase varanduses, vaid meis enestes, sest kui me juba oma esimestel sammudel anname voli oma madalamaile, niiöelda tõpralikele loomusundidele, kuidas suudame endid taltsutada siis hiljemgi? Aga öelge mulle, mu vennad ja seltsimehed, mis saab revolutsioonist, mis saab inimesest, tema õigustest ja vabadusest, kui juba algusest peale on peaperemeheks loomalik instinkt? Kas ei sünni meiega, inimestega, samuti nagu härjagagi, kes lööb sarved heinakuhjale makku ja puistab tema laiali kuni orijalgadeni, tallab jaluli haljal, kahiseval toidul ja sureks lõpuks talvel nälga, kui tema eest ei mõtleks, kui teda ei kaitseks tema enda pimeda loomusunni eest inimene, kes selle kuhjagi kogunud ja valmistanud? Varandus jääb varanduseks ja kes ei märka võõra varandusega muud paremat peale hakata, kui teda ainult meeletult hävitada, see õpib vaevalt iseomagi varandust hindama või teda omale soetama. Sellepärast siis, mehed vennad, pöördun teie poole…“
Talle karjuti vahele, talle pandi sõnad suhu ja vastati neile, ilma et oleks lastud edasi rääkida. Ja lõpuks jõuti ometi otsusele, et pole mingit mõtet säästa härrastemaju, sest neid ei olevat kogu nende sisustusega rahval vaja. Meie maa, isegi kogu maailm ei olevat nii rikas, et võiks loota ka kõige suuremas vabaduses, kõige õiglasemas ühiskonnakorras sellist jõukust, mis laseks kõigil inimesil endale muretseda niisuguseid eluhooneid ja sisseseadeid, nagu leidub seda meie mõisamajades. Aga milleks siis see toredus, kui temast ei jätku kõigile? Teda pole üldse vaja, sest tema tekitab ainult viha, kasvatab kadedust ja ajab inimesed üksteisega vaenujalale. Sõdadegi põhjuseks on ainult see, et üks on rikkam kui teine, et üks elab toredamini kui teine. Sellepärast maha selline toredus, millest ei jätku kõigile. Niisugune oli vallakirjutaja arvamus, ja kui esiteks suurem hulk kaldus Indreku poole, leides tema sõnus mõistlikku mõtet, siis karjusid nüüd kõik nagu ühest suust kirjutajale:
„Õige! Tõsi! Just nii! Maha, muud midagi! Milleks vihavaen! Rahus peab elama!“
Muidugi, Indrek oleks võinud ju kirjutajale vastata, et kui varandus on vihavaenu alus, siis peab lõpparve pidama ka peremeeste varandusega, sest muidu ei kao kantnikkude, popside, saunikute, vabadikkude ja sulaste viha ning kadedus, aga ta vaikis parem, sest ta teadis, et selle väitega võidakse ta välja vilistada ja maha karjuda või ta võib lõkkele ajada niisugused kired, mis lööb enneaegu segi kõik vabadusvõitlejate read.
Paaritunnilise arutuse järele, kui kõik pidasid tarvilikuks rahu ja head läbisaamist, asuti teele mõisa poole, mis seisis siit ainult mõni kilomeeter eemal. Mõisas oli vabaduskuulutajate tulek ette teada. Valitseja oli põgenenud ühes kahe vana mõisapreiliga, kes omanikud, kuna mõisa majapidamise juht, keegi noor parun, juba varemalt oli sõitnud linna. Nõnda oli mõis üsna tühi. Ka metsaülemat ei leitud kodunt. Igal pool, kuhu mindi, olid ees ainult naised ja lapsed, kes pugesid hirmunult nurka või karjusid meeletult, värisedes ühes emaga. Ei aidanud järelepärimised ega ka ähvardused, kuhu metsaülem ja valitseja läinud, sellele ei saadud õiget vastust. Arvatavasti olid nad ka suurema hulga raha ja paremad relvad kaasa võtnud, nii et selle kõige tarvilikuma saak, mille pärast maale tuldud, osutus minimaalseks. Vastutasuks süüdati põlema niihästi metsaülema kui ka mõisavalitseja eluhoone ja valvati juures, et tuld ei saaks kustutada, ainult asju lubati majadest välja kanda.
Ka härrastemajal polnud pikka pidu, sest siin ei tahtnud enam keegi lõhkumise ja purustamisega vaeva näha, vaid kõik jäeti tule hooleks. Rüüstamise asemel valdas inimesi hoopis teissugune marutõbi ja Indrek ei saanud kuidagi muidu, kui pidi selle panema vähemalt teatud määralgi oma kõne arvele, mille ta pidas vallamajas: inimesed hakkasid põlevas majas varandust kokku kraapima ja välja kandma. Esiteks kahmiti väärtasju, niipalju kui neid oli siia maha jäänud härraste põgenemisel, pärast haarasid käed igasuguste riidetükkide, patjade, vaipade, ihupesu ja linade järele. Töötati sellise agaruse ja isegi eneseohverdamisega, et pandi elu kaalule, ja kui kõrvalt vaadata, siis võis arvata, et need inimesed päästavad iseoma varandust. Segavalt mõjus ainult see, et võis näha inimesi, kes haarasid korraga samast asjast kinni ja sikutasid nüüd vastamisi, sest kumbki ei tahtnud lahti lasta, pidades asja omaks ainult sellepärast, et tema oli oma arvates teda enne puutunud kui teine. Sellised lahkarvamused kippusid paiguti arenema peaaegu riiuks.
Indrek seisis ja vahtis nagu juhm seda sibavat, askeldavat hulka — mehed, naised, neiud ja noormehed, isegi lapsed läbisegi. Kõige rohkem rabas teda see, et isegi need, kes pidid aitama teatud korda pidada, ei hoolinud millestki, vaid andsid oma kätele vaba voli, toppides tasku kõike väärtuslikku, mis puutus pihku. Tehti isegi otse pööraseid tegusid, võttes sedagi, mida polnud kuhugi panna ega saanud tarvitada või mille väärtus oli sootuks tühine. Ta nägi küürakat eite, kes oli hiljaks jäänud tulekuga ja sellepärast peale ööpoti enam midagi kohast ei leidnud, nüüd läks ta kärmesti ja kärmesti sellega, kael õieli, poolpimedad ahned silmad pilukil, suu lahti, kust paistsid mustad, harvad hambad, kaelasooned lõua all rihmadena pingul. Ja oleks seegi riist olnud terve, aga ei — tal paistsid praod servas. Eit läks Indrekust mööda, nagu oleks tema talle ainult õhk, aga uksel tuli talle vastu noormees, kirju rätik kaela ümber sõlmes, lõhkise nokaga vana mütsilott peas, paljas pihtkasukas seljas. Selle ees jäi eit nõutult seisatama.
„Issand jumal, ema!“ hüüdis noormees, heitis pilgu Indrekule, kes neid silmitses, kahmas siis vanainimeselt ööriista ja viskas selle kõigest jõust minema, pealegi nõnda, nagu oleks ta temaga sihtinud Indrekut: riist lendas suure kolinaga Indreku jalge eest mööda ja purunes vastu ahju. „Ma ju ütlesin sulle, et tehku teised mis tahes, meie ei määri oma käsi vargusega.“ Ja ta haaras sõnalausumata oma vana ema sülle ning kandis ta nagu lapse trepist alla. Indrek läks võlutuna talle järele. Aga jõudnud trepist alla, noormees peaaegu viskas ema maha, kes jäi tuikuvail jalul seisma ja ümber vahtima. Noormees ise tõttas peaaegu jooksusammul kuhugi vankri juurde, kus kaks meest koperdasid kummuti kallal.
„Karla!“ hüüdis noormees teisele kummutitõstjale, „mis see on, mis sa siin teed? Kas sul pole ometi häbi? Viska kummut vankrilt maha! Ja mis sul seal kotis on? Tule jumal appi, ka sina oled ühes teistega aru kaotanud.“
„Need põlevad ju niikuinii ära,“ vastas kummutiseadja.
„Las nad põlevad!“ hüüdis noormees vastu. „Põlegu tuhat korda, ainult ära sina põleta ega röövi. Tehku seda teised, kui nad ogaraks läind.“ Ja sõnalausumata asus ta kummuti kallale ja tahtis selle vankrilt maha tõsta. Aga vahele astus teine, vanem mees ja ütles:
„Jäta kummut rahu, mina aitasin ta peale tõsta ja kui Karla teda ei taha, siis mina võtan ta omaks.“
„Käi kuradile!“ karjus noormees vastu. „Tahad kummutit varastada, siis too omale hobune ja vanker ja vea, aga ära aja teda teise mehe kraesse. Karla, pane käed külge, ole mees, kuula, mis ma sulle ütlen.“
„Karla, ä’ä ole laps, näe kõik võtavad, mis siis meiegi ootame,“ rääkis vanem mees.
Aga ometi kuulas Karla lõpuks noormeest, pistis käed kummutile külge ja aitas selle vankrilt maha tõsta — puu alla paigutada, kuhu ta jäigi. Peale selle võttis ta vankrist ka täidetud koti, viis selle kummuti taha, võttis seal ta suu lahti ja puistas siis tühjaks. Tühja koti viskas ta tagasi vankrisse. Peale selle päästis ta hobuseohjad puu küljest lahti ja istus vankrisse, kutsudes sinna ka teist, aga kui see nagu kõhkles ja silmega mahatõstetud kummuti ümber keerles, andis Karla hobusele äkki piitsa ja sõitis mürinal minema, nagu oleksid tal tagaajajad kannul. Noormees vahtis ringi, nagu otsiks ta veel tuttavaid, kelle kallal maksaks misjonitööd teha, aga kui ta kedagi ei näinud, tegi ta minekut, nagu lööks ta kõigele käega.
Indrek sai tema eeskujust julgust, jooksis trepist uuesti üles tubadesse, kus juba hakkasid võimust võtma tuli ja suits. Kaks naist tulid talle vastu sohvaga. Sõnalausumata tõukas ta selle nende käest sellise hooga maha, et sohval murdus üks jalg. Aga naised haarasid uuesti sohvast kinni, sest nad arvasid nähtavasti, et Indreku tegu sündis suitsu tõttu kogemata.
„Näe mädandit, üks jalg läks teisel alt ära,“ hädaldas üks naine.
„Võtame jala kaasa, küllap mehed panevad alla tagasi,“ vastas teine.
Aga Indrek virutas teist korda neil sohva käest, pealegi veel sellise hooga, et murdus kaks teist jalga.
„Jätke ükskord see sohva rahule, muidu murran tal ka viimse jala alt!“ karjus Indrek.
„Meil pole ju muud midagi kui ainult see,“ vastas vanem naisterahvas.
„Siis jätke ka see siia paika,“ ütles Indrek ja tõttas minema, sest karta oli, et võib tulle jääda. Väljas leidis ta Meigase paari teise mehe seltsis nendega heitlevat, kes ladusid asju vankrile. Ka Indrek läks nende juurde. Väevõimuga kiskusid nad kellegi käest mõned pehmed toolid ja ühe taevakarva sinise siidriidega kaetud sohva, kuid sellele tulid karjas appi teised ja Meigas oma kaaslastega pidi taganema, kui ei tahtnud kakelda või päris lahingut alustada.
„Jätame kogu kupatuse kus ja kurat ning sõidame edasi,“ andis keegi Meigasele nõu, kuid häda oli selles, et nende meestest suurem hulk puudus. Härrastemaja ümber polnud neid näha ja sellepärast jäi ainukeseks tõenäoliseks oletuseks, et nad on viinavabrikus või viinakeldris, sest osa mehi oli pidanud sinna minema. Nad leiti viimasest. Ka need olid siin rahvahulgaga vastamisi läinud. Nemad olid tahtnud viinavaatide põhjad sisse taguda, aga neid oli selles takistatud: nõuti et mõnedki vaadid jäetaks terveks. Oli isegi paar vankrit siia aetud, kuhu peale taheti veeretada vaate.
Aga siin ei mõistnud Meigas nalja. Sõnalausumata haaras ta ühe kaaslase käest kirve ja kargas viinavaatide juurde, mis juba keldrist välja veeretatud. Ise karjus ta ähvardavalt, nagu seisaks tema selja taga määratu jõud:
„Revolutsiooni nimel! Ja kes takistusi teeb, see on surma laps!“
Uusi mehi nähes, kes tõttasid endistele appi, viinavaatide kaitsjad kohkusid silmapilguks tagasi ja enne kui jõudsid toibuda, olid juba kõigil vaatidel põhjad sisse löödud ning kange märjuke maha lastud. Ainult niipalju said mõned teha, et haarasid oma mütsid, rätikud ja isegi kuued seljast ning kastsid maha viina sisse, et siis pärast neid välja väänata.
Meigas oma seltsimeestega läks härrastemaja juurde tagasi, et asuda edasisõidule, aga siin ootas teda uus üllatus: temale määratud sõidukis oli hulk röövitud asju. See avastus oli seda rabavam, et alles hiljuti, kui Meigas takistas inimesi võõrast varandust vankrile ladumast, oli keegi talle öelnud, et tema tahaks muidugi kõik endale saada ning Meigas oli siis oma revolutsionääri ausõnaga kinnitanud, et tema ja ta seltsimehed ei otsi muud kui ainult raha ja relvi tsaari valitsuse ja mõisnikkude võimu kukutamiseks. Ning nüüd leiab ta äkki oma sõiduki täidetud olevat hariliku võõra varandusega, nagu oleks ta oma seltsimeestega lihtne rüüstaja ja röövel. Sõnalausumata tahtis ta kõik välja pilduda, sõiduki tühjaks teha, aga seltsimehed astusid vahele, takistasid teda seletusega:
„Jäta, see on ju kuld ja hõbe! See on sama hea kui sula raha. Kui me seda ka ei võta, siis me ei saa ju midagi, sõidame üsna asjata ringi.“
Meigas peatus mõttes. Siis astus ta teiste sõidukite juurde, silmitses neid ja küsis:
„Ainult kuld ja hõbe?“
„Sõjariistad ka,“ kõlas vastus.
Meigas seisatas jällegi mõttes, nagu ei usuks ta oma seltsimeeste sõnu ja Indrek teadis väga hästi, kui põhjendatud oli Meigase kahtlus. Lõpuks ometi ta istus sõidukisse, sest ta jõudis nähtavasti otsusele, et tema salk sulaks liiaks kokku, kui ta tahaks igas asjas tarvitada oma mõõdupuud. Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.
Norus peal ratsutas Indrek põleva härrastemaja juurest minema, kus ümber askeldasid tundmatud inimesed, mehed ja naised. Ta heitis pilgu puu alla, kuhu oli esiteks jäänud vankrilt mahatõstetuna kummut, aga enam polnud temast jälgegi. Ka kotist maha raputatud asjad olid kadunud. Samal paigal seisis praegu rammus ja vaos laudjaga võik hobune, kellel imeilus valge ja pikk lakk ning saba, mõlemad pisut kähardunud, ja tema ümber askeldasid tuttavad naised, kes seadsid jalutut sohvat vankrile, mille kõrval maas seisid murdunud jalad. See pilt mõjus Indrekusse nõnda, et ta oleks peaaegu hobuse seljast maha karanud, ta sinna paika jätnud ja jalgsi edasi läinud. Kuid siis oleks ta teistest maha jäänud. Et ta seda ei tahtnud, siis ei võinud ta hobusest loobuda, aga tal oli imelik rahuldustunne, et ta vähemalt sadulagi oli ära visanud ja ilma milletagi hobusele selga istunud, nagu oleks see vähem väärt kui sadul või tema omandamine ja tarvitamine korrapärasem kui sadula kasutamine.
Järgmine peatus oli monopolipoe juures, mis juba varemalt rüüstatud ja millele pandi nüüd ainult tuli otsa, sest kui Indrek jõudis salgale järele, oli juba kõik sündinud, peeti ainult vähekene vahti, et keegi ei saaks algavat tuld kustutada. Kui see mure oli möödunud, sõideti suure kisaga edasi, kuna viinamüüja ühes naisega jäi oma isiklikku varandust tulest päästma.
Kolmandas mõisas kordus seesama, mis kahes esimeseski, ainult selle vahega, et siin oli härrastemajas kodu keegi vanahärra — pikk, kuivetanud ja kahvatu, sootuks hall, peaaegu valge, aastailt igatahes tublisti üle seitsmekümne, suu närviliselt pisut viltu, värisevad käed ja pooloimetud jalad nagu loomuvastaselt pikad. Kui meestekari sisse tungis, seisis ta nagu sookurg iseteadvalt, kuigi kepi najal, keset põrandat, püüdes oma kangestunud liikmeid võimalikult sirgu ajada ja vahtides võõrastele otseteed silmi, ilma et pilk oleks avaldanud imestust, hirmu või isegi viha.
„Kes te olep ja mis te soovip?“ küsis ta Meigaselt, kes astus tema ette ja teretas.
„Meie oleme revolutsionäärid,“ vastas Meigas, „kes tahavad kukutada tsaarivalitsuse ning murda mõisnikkude omavoli, anda rahvale tagasi maad ja metsad, põllud ja heinamaad, mis tema käest ülekohtuselt ära kistud. Me otsime raha ja sõjariistu ning selleks on otsustatud tühjendada kõik mõisad kogu maal.“
Vanahärra kuulas Meigast tähelepanelikult ja vastas siis:
„Maja on lahti, teie votap, mis te soovip,“ ja ta katsus oma pahemat pooloimetut kätt tõsta, et avatud ruumide poole näidata.
„Kus on raha ja relvad?“ küsis Meigas.
„Te otsip ise,“ vastas vanahärra peaaegu ükskõikselt.
Meestekari valgus mööda ruume laiali, ainult üks pidi jääma vanahärra valvuriks ja selleks osutus Indrek, kes seisis ukse kõrval, nõjatudes õlaga vastu piita. Vanahärra jäi tükiks ajaks algseisu, ilma et oleks katsunud end liigutada. Siis vaatas ta toas ümber, nagu asuks ta siin ihuüksi, ja tegi katset oma elutuid jalgu paigast nihutada. Aga see kõik sündis nõnda, nagu võiks ta kogu oma kõrendlikus pikkuses põrandale langeda.
„Roosi!“ hüüdis ta, ootas natukene ja kordas siis endist nime valjema häälega, aga ükski ei ilmunud, sest kõik olid nähtavasti püssimeeste eest pakku pugenud. Nüüd astus Indrek vanahärra juurde ja ütles:
„Võin ma ehk teile milleski abiks olla?“
Vanahärra tõstis silmad tema poole, nagu näeks ta teda alles nüüd esimest korda, vahtis teda tükk aega ainiti ja ütles siis:
„Sina aitap mu sinna toolile.“
Indrek ei teadnud õieti, milles tema abi peaks seisma, aga ta pistis ometi käed vanahärra külge ja katsus teda kõnnil kuidagi toetada. Pikkamisi ja suure vaevaga jõudsid nad tugitooli juurde, kuhu vanahärra laskus liikmete nagisedes ja oiates. Äkki meenus Indrekule midagi kauget kodust: millalgi Vargamäel olid tema oma isa liikmed samuti naksunud, samuti kanged olnud ja isa oli neid painutades samuti äganud ja aietanud, nagu see vanahärra, see mõisnik siin. Ning talle näis, et see saatus varitseb kõiki, elagu nad talus, mõisas, lossis või palees, see saatus varitseb teda ennastki ja selle saatuse kaudu seisab ta ühenduses niihästi oma isa kui ka selle mõisnikuga. Tema mõtiskelu katkestas vanahärra öeldes, et Indrek võtaks toolitoelt villase rätiku ja mässiks talle ümber jalgade. Kui Indrek seda teinud, jäi ta keset põrandat istuja ette seisma. See silmitses teda tükk aega vaikides ja küsis siis:
„Kes sa olep?“
„Minu isa on talupoeg,“ vastas Indrek.
„Tema ka vihkap oma herra nagu sina?“
„Minu isa rääkis oma härrast nii mõndagi head,“ vastas Indrek.
„Jumalal tenu!“ lausus vanahärra ja lisas: „Aga oma lapsed ep ole ta seda õpetanud. Sina olep koolis käind?“
„Gümnaasiumis,“ vastas Indrek.
„Gümnaasiumis?“ kordas vanahärra, vaatas Indrekule silma ja kõngutas pead, kuna tema viltukiskunud suunurgas närvlikult tõmbles. „See kool, see vene kool. Aga kas teie tahap see venevalitsus kukutada? Kus votap teie see joud ja söjariistad?“
„Terve rahvas on meie poolt ja sõjariistad saame mõisadest ning ostame,“ seletas Indrek.
„Teie eksip,“ vastas vanahärra, „rahvas ep ole rahvas nink moisast teie ei leiap söjariistad.“
Sel silmapilgul tulid mõned mehed tagumistest ruumidest tagasi. Ühel oli käes kindrali munder. Ta astus sellega vanahärra ette ja küsis:
„Kelle see on?“
„Minu,“ vastas vanahärra.
„Tähendab, teie olete vene kindral?“
„Kindral,“ kinnitas vanahärra.
„Siis ajage munder selga, ruttu!“ käsutas mees.
„Jäta vanainimene rahule,“ segas Indrek nüüd vahele.
„Mis on sinul siin ütlemist?“ küsis keegi Indrekult. „Sa pole parteiliigegi, muust rääkimata.“
„Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta,“ vastas Indrek.
„Kas meie vanu on mõisas teol kaitstud?“ küsis keegi Indrekult.
„Aga kui keegi varastab sinult hobuse, pead siis ka sina tema hobuse varastama?“ küsis Indrek vastu.
„Jäta oma intelligendi lora,“ ütles mees, kes hoidis käes mundrit, tõukas Indreku kõrvale ja tahtis käsitsi minna vanahärra kallale. See vihastas Indrekut sel määral, et ta andis omakorda vastasele sellise müksu, et see tuikus selja taga seisvate kaaslaste poole.
„Mis kurat see siis peab tähendama!“ hüüdis mees, viskas mundri kellegi teise kätte ja tahtis karata Indreku kallale, kes seisis vanahärra ees ja kahetses jälle kord, et tal polnud oma vend Andrese kasvu ja rammu. Aga enne kui tüli jõudis areneda lööminguks, tuli Meigas, astus meeste vahele ja päris aru.
„Nad tahavad vanainimesele mundri selga ajada, aga see ei seisa ju peaaegu jalulgi,“ seletas Indrek.
„Ja see siin takistab revolutsioonilist tegevust, mis tõstab meeleolu ja annab julgust ning lootust,“ vastas teine. „Mina olen soldat olnud ja tahan, et kindral mind teeniks. Ka minu seltsimehed on endised soldatid ja tahavad sedasama. Meie ja meie esivanemad on küllalt mõisnikke orjanud, orjaku siis ükski neist ka meid.“
„Ta on ju jalutu!“ hüüdis Indrek.
Vaidlus kestis tükk aega ja lõppes viimaks sellega, et mundritooja ajas iseendale kindrali mundri selga ning et vanahärra pidi oma endises riietuses hakkama mehi teenima, neile lauda katma, viina ja õlut klaasidesse valama ning sigari otsa tuld andma. Ta tegi seda üleolevas ja stoalises rahus, kuigi jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulda ja kuigi värisevad käed ähvardasid kõike pillata ning maha läigutada. Nii mõnigi roosiline taldrik, voolitud klaas ja nuga ning kahvel lendas põrandale ja jäi sinna vedelema kas purustatult või tervelt, sest vanahärra ihuliikmed ei paindunud küürutamiseks.
Aga ometi näis nõnda, nagu muutuksid nad paljast liikumisest painduvamaks ja sõnakuulelikumaks ja selle poolest ei sarnanenud vanahärra mitte ainult Vargamäe Andresega, Indreku isaga, vaid ka Vargamäe vanade hobustega. See avastus rabas Indreku meeli tugevamalt kui miski muu. Kui imelikult on siinilmas kõik loodud: parun või krahv, lisaks veel kindral, aga allub Vargamäe vanade hobuste seadusele! Ja veel lähedasemana tundus talle see vanahärra, kes pingutas praegu oma nõtra jõudu noormeeste teenimiseks, sest et need olid temast jõuliselt üle.
Ja Indrekul tuli meelde üks vana põline Vargamäe hobune, kelle jalad jäid hoopis kangeks ja kelle hambad ei purenud enam heinu, vaid keerutasid ainult sigareid, nagu öeldi. Tõusis küsimus, mis temaga teha, kas koorimiseks müüa või ise tema eluküünal kustutada, et ei saaks teda enam võõrad käed piinata ja vaevata. Kogu pere arutas seda küsimust lõunalaual ja kõigil oli ühine arvamus, et mitte müüa. Vana loom pidi maha lastama ja nõnda seda toimetatama, et ta ei tunneks vaeva ega valu. Indrekule paistis praegu, et mis oli hea vanale loomale, see kõlbaks ka vanale inimesele ja et sel vanahärral oleks vististi kergem surra, kui neid võõraid inimesi teenida.
„Säh, joo ka ise,“ käsutas kindrali mundris mees vanahärrat ja lükkas täidetud klaasi tema poole.
„Ei, tänan,“ vastas vanahärra.
„Joo, kui pakutakse!“ käskis mundris mees, kelle silmad lõid juba alkoholist kilama.
Vanahärra seisis kõrgilt ja ükskõikselt, nagu tahaks ta öelda, et siin majas pole kellelgi midagi pakkuda, ainult temal.
„Sõna kuulda, kui kindral käsib!“ käratas mundris mees oma soldati vene keeles. „Sest mina olen nüüd kindral, mul on ju munder!“ Ja ta tõusis lauast ning astus ähvardavalt vanahärra ette.
„Teie teep, mis teie soovip, mina ei joo,“ ütles vanahärra rahulikult ja kindlalt.
„Jäta, seltsimees,“ keelas Meigas, kuid vaevalt oleks seda tähele pandud, kui poleks kogu küsimus lahendunud teisel teel: tagumistest ruumidest ilmus äkki suits ja väljast paistis videvikku valgustav helk. Kas olid mehed ise esiteks kusagil tulele alguse pannud või olid seda mõned teised teinud, tungides tubadesse tagauksest, see küsimus ei huvitanud nähtavasti kedagi. Algas ainult üldine liikumine ja sibamine. Kõik tõusid lauast, misjuures keegi tõukas nagu poolkogemata selle ühes kõigega ümber. Lendasid noad-kahvlid, klaasid ja taldrikud, suupisted ja pudelid. Ainukene, kes hoidis alal endise rahu ja enesevalitsemise, oli vanahärra oma pikkadel, peentel jalgadel. Kõik olid nähtavasti tema unustanud. Ta silmitses välist valgushelki ja tubades paksenevat suitsu ja mõtles hakata ukse poole liikuma. Sel silmapilgul ilmusid mehed uuesti, kes olid endale selga ajanud kas mantlid või kallid kasukad. Mõnel ulatus tema uus üliriie maani.
„Teie tulete kaasa,“ ütles kindralimundris mees vanahärrale. „Pange omale midagi selga.“
Indrek jooksis Meigast otsima ja kui ta tema leidnud, hüüdis ta:
„Seltsimees, mis see ometi tähendab? Milleks seda vigast vanainimest kaasa vedada?“
„Nad ei kuula, mina ei või sinna midagi parata,“ vastas see. „Just praegu öeldi mulle, et mina ei kõlba juhiks. Kõik läheb kuradile. Aeg kaob ja me ei tee peale rumaluste midagi.“
„Kui te selle vigase vanainimese kaasa veate, siis jään mina maha,“ ütles Indrek.
„Tehke, nagu arvate,“ vastas Meigas.
Samal silmapilgul tulid mehed karjas uksest välja, põgenedes tule eest, mis võttis juba suure hooga maad. Nad talutasid eneste vahel vanahärrat, kellele jalga tõmmatud pikad vildid ja selga aetud riidega poolkasukas. Et ta ei suutnud küllalt kärmesti astuda, siis pidi teda peaaegu kandma. Ümberringi seisis inimhulk, nähtavasti mõisarahvas, kuid ei leidunud ühtki, kes oleks söandanud või tahtnud segada relvastatud jõugu toimingut. Vanahärra paigutati sõidukisse.
„Milleks nad küll seda teevad?“ küsis Indrek nagu iseendalt.
„Võtavad pantvangiks, ütlevad nad,“ seletas Meigas, „sest mis mäss see on, kui pole pantvange.“
Nende sõnade ajal astus ligi kindralimundris mees ja küsis Meigaselt:
„Seltsimees, kas sõidame edasi, kõik on valmis?“
„Mina ei tule enam kaasa, kui te seda vigast vanainimest maha ei jäta,“ ütles Indrek väljakutsuvalt.
„Tähendab jooksik, äraandja, nuhk?!“ hüüdis kindralimundris mees teravalt, kelles munder või lauas tarvitatud alkohol oli nagu avastanud sootuks uued loomujooned. „Tead sa, mis on nuhi ja äraandja palk?“ Silmapilkselt tõmbas ta revolvri taskust, pistis selle Indrekule nina alla ja käsutas: „Sa tuled kaasa või ma tapan su siinsamas.“
„Jäta oma tembutamine ja pane revolver ära, teda läheb mujal vaja,“ ütles Meigas.
„See pole tembutamine,“ vaidles teine vastu. „Aga minugi poolest, kasi või kuradile, ainult vanamees tuleb kaasa!“ hüüdis ta lõpuks ja läks minema.
„Tähendab, teie ei tule?“ küsis Meigas.
„Ei,“ vastas Indrek kindlasti. „Nõnda muutub kõik mõttetuks.“
Meigas seisis natukene aega noruspäi, nagu murraks ta millegi üle pead, ja ütles siis:
„Mina pean kaasa minema. Ma katsun teha, mis suudan, rohkem ei või keegi mult nõuda. Ja teie? Linna tagasi?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Ma ei taha enam kuhugi. Tõepoolest, seltsimees.“ Viimast sõna hääldas ta äkki nõnda, nagu oleks selles paitus või kallistus. Nad surusid teineteise kätt ja vaatasid silma ning äkki oli Indrekul tundmus, nagu peaks ta selle mehe ümbert kõvasti kinni võtma ja teda sülelema. Aga see oli ainult silmapilguks nõnda.
„Elage hästi,“ ütles Meigas ja millegi pärast tundis Indrek, et nemad ei kohtu enam kunagi.
„Elage hästi!“ vastas ta ja haaras veel kord lahkuja käe, et seda suruda viimset korda.
Oli juba üsna pime, kui vabaduskuulutajad lahkusid mõisa õuelt. Märguandeks lasti revolvrist paar pauku ja siis puhuti jahipasunat, mis siit kaasa võetud. Sõidukites istusid salgajuhid linnunahka kasukais, ainult Meigasel olid omad riided. Kindralimundris mees tahtis nüüd tingimata ratsutada, milleks valiti mõisatallist hobune. Ka siit inimestest kargasid mitmed teiste juurde sõidukisse või ronisid hobuste selga, et „nalja“ pisutki kaasa teha. Nõnda kadusid varsti kõik suure kisa ja käraga vanuvasse videvikku.
Viimaks kostis veel:
„Mõisad põlevad, saksad surevad, |
Ja võrukaelne saatus tahtis, et seda laulu joriseti viisil, mille järele kogu maa inimespõlve kestes oli tantsinud saksa „Rheinländer’it“.
Mõisa ümbrust valgustas heledamaks muutuv loit, sest tuli võttis ikka enam ja enam hoogu. Inimesed seisid summas tema paistel ja ühelgi ei tulnud nähtavasti pähe teda kustutada või temast midagi päästa katsuda. Oligi hilja, leegid sulgesid juba kõik teed. Ainuke õnn, et sädemed ja londid kandusid tuules üle pargi põllule, kus polnud midagi süttimas. Seal seisis küll viljaküün ühes peksumasina ja kuivatisega, aga temani ei jõudnud ka suurim säde ega tulelont, kõik kustusid enne rõskes, uitsetavas sügisõhus.