Tõde ja õigus III/XXVI
XXVI.
Mõne päeva pärast nõuti Indrekult raha — kogu summa, ja et tal polnud silmapilkselt maksta, siis selgus kõik. Ta andis, mis tal oli, ja lubas puuduva osa muretseda paari päeva jooksul, aga tal õnnestus kokku ajada ainult pisut üle poole. Alles nüüd taipas ta, kui kerge on raha välja anda ja kui raske on teda saada, liiatigi kui ta peab tulema niiöelda teiste inimeste armust. Esmalt pöördus ta Otstaavli poole, kellega tal olnud kogu aeg nii südamlik vahekord, kuid see vabandus sellega, et temal ei ole ja mis tal on, see olevat kinni pandud.
„Ma sulle ütlesin juba kord,“ seletas ta, „et mina ei taha oma ametist midagi muud, kui aga kõigega kokku niipalju, et võiksin kindlustada end tulevikuks, s. t. osta endale kuhugi väikese majaloksi, mõistad. Peale selle tulgu ükskõik misuke revolutsioon või ükskõik misuke kord, mina elan oma majaloksiga ikka kuidagi ära. Vähemalt on ulualunegi. Eks ole nõnda? Ja mul pole kelle kuradigagi pistmist, ega? Ja tead, kui mina juba midagi kavatsen, siis mina ka selle teostan. Arva kuidas? Ma ei kanna viit kopikatki ülearu raha taskus. Nii mis saan, selle kohe hoiule viin, et kannaks protsenti, sest protsent on leitud raha. Mõnikord viin nõnda ära, et ei jää söömarahagi. Siis laenan sõpradelt rubla või kaks, vahel ainult mõnikümmend kopikat, et aga oma raha kannaks hoiul protsenti. Saad aru: mina ei kanna kunagi oma raha taskus, vaid ainult seda, mis teistelt laenatud, muidugi ilma protsendita, sest kes siis sõbralt laenu eest protsenti võtab, liiatigi kui tasun laenu nädala või paari pärast.“
„Mina oleksin valmis sulle sama protsenti maksma või veel kõrgematki, kui sa saad hoiul, ainult et aga päästaksid mu hädast,“ ütles Indrek.
„Mis sa siis arvad, et mina hakkan sinu häda oma kasuks tarvitama ja sind nöörima,“ vastas Otstaavel.
„Noh, siis laena mulle muidu või hoiukassa protsendiga,“ ütles Indrek.
„Sinul ei ole nähtavasti rahaasjust õiget arusaamist,“ seletas Otstaavel nüüd. „Juba köstri juures puudus see sul ja Mauruse kool pole sulle selle poolest midagi juurde andnud, ennem veel sellegi võtnud, mis sul oli. Sina räägid revolutsioonistki, nagu oleks see mõni heategev ettevõte, aga õige inimene küsib kõige pealt: kas ta kannab protsenti?“
„Mis pagana protsenti see revolutsioon peab siis kandma?“ imestus Indrek.
„Noh, näed nüüd, et sul pole ei rahaasjust ega revolutsioonist sinise esmaspäeva aimugi!“ hüüdis Otstaavel võidurõõmsalt. „Milleks siis revolutsiooni teha, kui ta ei kanna protsenti. Meie vana ütleb, et kindlustagu revolutsionäärid temale uue korra juures kõrgem palk ja vahvamad kõrvased, siis on tema esimene revolutsionäär, niiöelda riigitruu revolutsionäär. Aga mis teevad revolutsionäärid? Nemad tahavad kõik kõrvaldada, see tähendab, kõik protsendid ära võtta, sellest siis ka see tüli. Mina arvan, et Nikolai isegi oleks ükskõik misukese revolutsiooniga nõus, kui aga temale kindlustataks kõrgemad protsendid. Protsent, see on kogu küsimus revolutsiooniga ja ka minuga. Asi ja ettevõte peab kandma protsenti, aga seda ei tohi võtta sõpradelt, seda mitte. Sõprus peab olema ilma protsendita, seda olen ma välja arvanud. Nõnda siis, kui mul oleks võimalik ja kui ma tahakski raha hoiukassast välja võtta, siis ei võiks ma seda teha, sest kui ma ta laenaksin sulle protsendita, siis saaksin ma kahju ja sina kui sõber ei või ometi nõuda, et mina kannataksin sõpruse pärast kahju…“
„Ma ütlesin ju, et olen valmis…“
„Pea, pea, ära sega,“ katkestas Otstaavel Indrekut, „kuula, mis ma sulle ütlen. Tähendab nõnda: kahju ei või ma sinu pärast kannatada, sest seda ei luba sinu sõprus, eks ole nõnda? Ära aja vastu, sa tead, see on nõnda. Aga kas ma võiksin sinult protsenti võtta? Ei ju või, sest siin on minu sõprus kui igavene Keerub põiki ees. Pealegi, kui ma võtaksin sinult rohkem, kui saan hoiukassas, siis oleks see lausa ülekohus, võtan ma aga sedasama, mis saan sealt, siis pole mul mingit mõtet raha sealt välja võtta, ega ole? Sest raha peab liigutama ainult siis, kui ta kannab selle läbi kõrgemat protsenti, mõistad.“
„Imelik,“ ütles Indrek, „sinu arvates on nõnda, et kui oled kellegagi sõber, siis ei saa tema heaks enam midagi teha, sest takistuseks on ikka kas su oma või selle teise sõprus.“
„Justament nõnda,“ kinnitas Otstaavel, „sest meie vana ütleb ikka, et aita, keda sa aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle ja teevad teiste naeruks. Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus teistelt midagi saada. Aga sa tead ometi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast siis annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha.“
Nõnda targutas ja õpetas Otstaavel, nagu oleks ta Indreku isalik nõuandja. See kuulas teda kannatlikult ja mõtles samal ajal oma mõtteid. Kui Otstaavel lõpuks talle paari rubla pakkus, siis ei võtnud ta seda vastu. Aga see käis talle kui uni peale ja seletas:
„Võta julgesti, see ei tee meie sõprusele midagi, sest see pole minu enda raha, vaid laenatud. Seda võib ikka sõbra käest vastu võtta.“
Aga kui Indrek jäi kindlaks, sai Otstaavel haavatud ja ütles:
„Näed sa nüüd isegi, kuis on sõprade vahel: ma pakun sulle kahte rubla, kuid sa ei võta vastu. Aga kui ma pakuks seda kahte rubla mõnele võõrale, siis võtaks ta tingimata vastu ja oleks tänulik pealegi. Sõprus teeb uhkeks ja nõudlikuks.“
„Mina pole uhke ega nõudlik,“ ütles Indrek, „vaid paarist rublast pole mul vähematki kasu, sest nõnda peaks mul üle kahekümne sõbra olema, et tervet summat kokku saada. Aga kust võtta niipalju sõpru?“
Nüüd katsus Otstaavel Indrekule maksku mis maksab selgeks teha, et inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik. Temal, Otstaavlil, näiteks olevat niipalju sõpru, et neli-, viiskümmend rubla võib ta kas või rubla kaupa kokku ajada. Aga muidugi, harva leiduvat ilmas nii vähenõudlikke ja vastutulelikke inimesi, nagu olevat tema, Otstaavel. Seda olevat ta politseis õppinud, sest seal ei saa muidu, kui ole niiže travõi, tiiše vodõi. Indrek peaks ka paariks aastaks politseiteenistusse astuma, küllap ta siis saaks teada, kuidas peab talitama tõsine ja vähenõudlik sõber. Aga Indrek ei mõelnud esiotsa seda teha ja nõnda nad lahkusid teineteist mõistmata.
Indrek kaebas oma rahahäda ka apteekrist koolivennale Viidikule, keda kohtas tänaval. See kahetses, et ta pole veel proviisor, sest siis ta võiks tingimata teatud summa anda. Päris kindel ta ei olnud, kas ta saaks siis terve summa, pool või ainult veerandi anda, aga pisut annaks ta kahtlemata, kui ta aga oleks proviisor. Ja et ta kord proviisoriks saab, selles ei olevat vähematki kahtlust. Indrek oodaku ainult mõni aasta, küllap ta siis näeb, kes kõnnib Tartu tänavail, korporandi müts peas, sest muidu ei maksvat üldse ülikooli minna, kui ei saa värvimütsigi pähe. Indrek kannatagu pisut oma üliõpilase eksamiga, siis võivad nad üheskoos Tartus pummeldama minna. Küllap näis, kumb neist õige enne värvid kätte saab. Ja mis peaasi: kas Indrek üldse mõtleb korbiks saada või ei, mis ta praegu arvab? See oli muidugi väga tähtis küsimus, kuid et ta Indrekut praegu ei huvitanud, siis läksid nad peagi igaüks oma teed. Ainult niipalju kinnitas Viidik veel lõpuks, et oleks Indrekule mingisuguseid arstimeid vaja, siis võiks ta suurima lahkusega aidata, kõike toimetada, mida aga Indreku süda sooviks, aga raha — jah, seda neil apteegis müüa ei ole.
Ka Viljasoo juurde Indrek läks oma hädaga ja avas talle puhtsüdamlikult kõik oma kaardid, kuna ta koolivendadele puhus midagi parajat hambasse. Viljasood poleks kogu lugu põrmugi üllatanud, kui oleks mängus olnud mõni naine või viin, aga nüüd kirtsutas ta pisut nina ja ütles:
„Teie olete nähtavasti teisiti loodud kui mina, sest mina teen niisukesi asju ainult naiste ja viina pärast. Te ju teate seda Marie asja. Ega seegi palju targem ole kui teie tegu. Vaadake, mina ei oska naistega midagi peale hakata. Aga kui mees ei oska naistega midagi peale hakata, siis laseb ta kohe raha lendu, sest tema arvab, et see tasub tema oskamatuse. Muidugi on see lollus ja nõdrameelsus, muud midagi. Teie vist ei oska meestega midagi peale hakata ja sellepärast on teil raha nii kergesti näpu vahel. Leidub isegi niisukesi idioote, kes ei oska ei meeste, naiste ega lastegagi midagi peale hakata, ja need ongi kuulsad oma helduse pärast. Inimene tahab ju alati teisele midagi teha ja kui ta muud ei oska, siis aina maksab, maksab hauaääreni. Teie teo järele otsustades olete teie üks neist ja sellepärast peab arvama, et teil tuleb veel palju maksta. Minul on peale naiste veel viinaga mõnikord nõnda, et aina maksan ja maksan, kuigi peaksin selleks müüma kogu oma krempli, mis mind siin uputab. Nõndaks! Ja nüüd? Mina võiksin kümme pulka kokku ajada, mitte rohkem, sest minul on ju oma nõdrameelsus, mõistate? Millega see lõpeb, seda ma veel ei tea, sest naistega on nagu revolutsioonigagi — ta läheb ikka pisut teisiti kui kavatsetud. Aga kümme rubla võiksin nõutada, kui see teid rahuldab. Muidu aga — sülitage kõige peale ja ärge võtke seda nii väga südamesse, sest nagu ma juba ütlesin, revolutsioonis läheb kõik pisut teisiti kui kavatsetud. Revolutsioonis läheb enamisti kavatsemata, selles on asi. Nagu minul selle Mariegagi. Olid mul temaga mingisugused kavatsused? Ei! Ainult see Bõstrõi raha, mida mõtlesin kasutada.“
„Ja minul tema sõnad, mis ta rääkis oma viimse elupäeva hommikul,“ lausus Indrek. „Tema ütles, et peab mõtlema vaid teistele, mitte iseendale, ja mina mõtlesingi.“
„Tähendab, tema kiusab meid mõlemaid taga, mind oma tegudega, teid oma sõnadega,“ ütles Viljasoo. „Nõnda on need head inimesed ikka, nende käest ei pääse peale surmagi. Laenab sulle raha ja sina oled sees või ajab tühje sõnu suust välja ning ikkagi oled sees.“ Indrekule anti raha muretsemiseks uus tähtaeg, aga kui ka see ei aidanud, siis pidi ta Kröösuse palge ette astuma, kus pealtkuulajaks peale Attila veel paar võõrast nägu. Kröösus silmitses Indrekut natukene aega tummalt ja ütles siis:
„Kas teate, mis asjamees te olete? Revolutsiooni äraandja, muud midagi,“ vastas ta ise oma küsimuse väikese viivitusega, millega suurendas oma sõnade mõju. „Samal ajal, kus satraapiline tsarism pingutab oma viimseid lõtvu lihaseid revolutsiooni värskete jõudude kägistamiseks, koondades meie väerinnale oma truuksjäänud timukasalku, asute teiegi neid toetama oma seltsimeeste selja taga. Ja millega? Revolutsiooni kassaga! Meie orjastatud vendade veeringutega! Hea küll! Ta ütles teile, tema tapnud politseiniku. Aga tõendused? Ma küsin teilt: kus on tõendused? Ja isegi, kui te need muretseksite, siis — kas maksab politseiniku hing nelikümmend seitse rubla? Pidage meeles: politseiniku hing ei maksa meie kui revolutsionääride silmis neljakümmet seitset kopikatki. Kas kuulete? Politseiniku hing maksab sama palju kui üks revolvripadrun, mitte kopikatki rohkem. Mõistate? Ja rehkendage nüüd ise järele, mitu padrunit saab neljakümne seitsme rubla eest, nii mitu politseiniku ja nuhi hinge võlgnete revolutsioonile. Seda oskate ometi välja arvata, sest te olevat üliõpilase-eksamil kaks korda juba läbi kukkunud, nii hiilgava ettevalmistuse olete saanud Mauruse juures. Seal teid vist oma haledat kodanlist südant õpetati teiste rahadegagi rahuldama. Aga revolutsioon ja tõsine revolutsionäär ei tea, mis on haledus. Temal on ainult üks asi ilmas olemas — revolutsiooni võit. Sellele peab tooma ohvriks kõik — isa ja ema, õed ja vennad, sugulased ja tuttavad, ka iseenda, kui vajadus nõuab, terve rahva! Sest tõsisel revolutsionääril on peale revolutsiooni kõik ainult abinõu. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas Indrek, „aga mina mõtlesin, et ka sõdur on inimene ja…“
„Inimene, inimene!“ hüüdis Kröösus. „Mis on revolutsioonil tegemist inimesega? Revolutsioonil on tegemist ainult revolutsionääriga ja tema vaenlastega ning nende vahel seisab laetud tuleriist, laad revolutsionääri, rauaots tema vaenlase poole — nõnda!“ Kröösus pistis revolvriotsa Indreku ninale nii ligi, et see hoopi kartes tahes või tahtmata lõi pea pisut tagasi. Samal hetkel Indreku silm ei tabanud mitte ainult Kröösuse kõhna ja kahvatut nägu, valgeid silmi ja õhukesi pingul huuli, vaid ka Attila vaimustuses säravat pilku eelmise selja taga. „Pidage meeles,“ jätkas Kröösus natukese aja pärast, „inimene on revolutsioonis ainult materjal ja sellepärast ei loe üldse kaasa. Sest kus on inimene, seal on ka varsti tõde ja õigus, aga niipea kui saabuvad need, on revolutsioonil jalg kõril. Nõnda arvan mina. Olen veel kord rääkinud teiega kui seltsimehega, kui see ei aita, siis seisab meie vahel dünamiit ja tina.“
Indrek oleks ju võinud oma kasuks meelde tuletada sõduri tõotust, et tema ei tõsta relva oma heategija omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu ja et ta tahab selles sihis mõjustada ka oma seltsimehi. Ühe sõnaga — ta oleks võinud katsuda seletada, et tema teo otseseks eesmärgiks oli kanda revolutsioon sõjaväkke, luua sõbralikud sidemed vaenlase leeris revolutsiooni võidu kindlustamiseks. Aga see tuli tal alles siis meelde, kui ta istus juba koeramamma juures lauas ja muretses oma heledale kõhule varju. Tema süda oli lõpmata raske ja nukker ning tema meeleolu alla nulli. Ainult näljakustutamine mõjus nagu pisut ergutavalt ja tal tuli meelde, kuis ta oli mõni kuu tagasi istunud siinsamas, kasaka nuudi verine arm kaelal. See arm oli tema esimene kannuste teenimine revolutsiooni okkalisel võitlusväljal ja täna oli tal tundmus, nagu oleks ta nüüd kaotanud kõik. Tema rõhutud meeleolu torkas majaprouale ja tema lahutamatule kaaslasele, lõõtsutavale koeralegi silma, kes püüdis Indrekut nähtavasti sellega lohutada, et katsus oma keele suhu tõmmata ja lõõtsutamisest loobuda, et oleks võimalik lõuga toetada Indreku jalale. Aga iga natukese aja pärast pahvatasid ta lõuad laiali ja roosa keel lõi uuesti tolknema, liikudes rütmiliselt. Viimaks pisut aega saanud, majaproua ise ka istus Indreku juurde ja ütles talle:
„Te olete täna nii kurb, eks ole?“
„Hädad, hädad, hädad,“ vastas Indrek ükskõikselt.
„Aga mina ei taha, et teil on niisuke nägu“ rääkis majaproua. „Enne pidasin härra Bõstrõi nägu silmas, nüüd teie oma. Ma mõtlen ikka, et kui on veel ükski tuttav nägu, mis rõõmus, siis pole viga. Sest kui see üks võib rõõmustada, eks siis mina või ka. Aga kui härra Bõstrõi hakkas lõpuks mossitama, siis hakkasin ma kartma, tuli lihtsalt hirm peale. Ja te nägite, millega see lõppes — hirmsa tapmise ja surmaga. Nüüd hakkate teie omakorda. Ega ometi jälle mõni tapmine või surm ees seisa. Jumal hoidku küll selle eest.“
„Täna pisteti mulle revolver nõnda nina alla, et tundsin külma rauaotsa,“ ütles Indrek vaevalt märgatava naeratusega.
„Issand halasta küll!“ hüüdis proua. „Sellepärast teil siis ongi niisuke nägu. Ma panin kohe tähele, niipea kui astusite sisse.“
„See nägu polnud revolvri pärast, vaid hoopis teisel põhjusel,“ ütles Indrek.
„Ikka veel teisel põhjusel!“ imestus majaproua. „Nagu poleks sellest küll, kui sulle revolver nina alla pistetakse.“
„Ah, see pole nüüd midagi,“ arvas Indrek. „Revolver on ju ainult mänguriist, nagu mõni suupill või pajuvile.“
„Aga kui ta lahti läheb?“ küsis majaproua hirmunult.
„Ega ta ei lähe ju,“ ütles Indrek.
„Miks ta siis ei lähe, kui ta on laetud,“ vaidles proua vastu.
„Aga kui ta ei ole?“ küsis Indrek.
„Tähendab, see ei olnud laetud, mis teie nina alla pisteti?“
„Vististi mitte,“ vastas Indrek.
„Heldene taevas! Kuidas te mind küll jumalamuidu hirmutate! Mina arvasin, et revolver oli tingimata laetud. Aga mis teil siis viga on, kui revolver oli tühi?“ päris proua.
„Eks tea, mis vaesel inimesel viga,“ seletas Indrek. „Lubasin laenu teatud ajaks tasuda, aga ei saanud, ja nüüd olen petis ning kelm, sest sõbral on raha hädasti vaja.“
„Kui suur see summa on?“ küsis majaproua.
„Puudub ümmarguselt veel kakskümmend rubla,“ vastas Indrek, „teise poole ajasin kuidagi kokku.“
„Ja sellepärast siis norutategi?“ naeratas proua. „Kas mina võiks teile selle summa laenata?“
„Ma olen teile juba ennegi võlgu,“ vastas Indrek.
„Seda lihtsam on teil sedagi vastu võtta,“ ütles majaproua. „Võtke, minge tasuge võlg ja tulge homme rõõmsalt tagasi. Küllap hiljem maksate kõik, te olete ju alles noor, noor ja terve… Vaadake veel kord nõnda altkulmu minu poole, veel! Jumala eest! Justament tema! Mina mõtlesin alati, et keda te küll meelde tuletate, aga nüüd tean: minu õepoega. Tema vaatas vahel ka nõnda, aga tema suri juba kaheksa-, üheksa-aastaselt. Õde pidi teise ikka linna kooli panema ja mina oleks ta siis oma juurde võtnud, aga suri teine enne ära. Selle õepoja mälestuseks, kes oleks praegu võinud umbes teie vanune olla, laenan ma teile selle raha, ma armastasin seda poissi väga. Mõtlesin ta isegi oma kasvandikuks võtta, sest õel oli veel teisigi poegi. Või kui teile selle poisi mälestus midagi ei ütle, sest teie ju ei tundnud teda, siis laenan selle raha härra Bõstrõi õnnetu surma mälestuseks, sest teie meeldisite temale väga ja mina armastasin teda. Päris õige, nüüd ma tean seda, ja mis sest teie ees salata. See olgu teile õpetuseks, kui rumal on armastus. Enne ei saa temast õieti aru, kui inimene on surnud, siis on kõik korraga selge. Aga ühes ta eksis ometi. Tema ütles ikka, et armastuseks on hirmu vaja. Pead kartma, siis tuleb armastus, need olid tema sõnad. Kuid mina ei kartnud teda surnult põrmugi, oleksin kas või tema kõrvale puusärki võinud heita, ja ometi armastasin teda. Tütred naeravad mind, kui ma lähen tema hauale. Aga nemad on rumalad. Noored on üldse rumalad, nemad ei tea teise armastusest midagi, nemad armastavad ainult iseennast.“
Kui Indrek astus koeramamma juurest välja, kakskümmend rubla taskus, et seda nõutavasse paika ära viia, murdis ta kogu tee pead, kas noored teavad midagi armastusest või on see ainult vanade eesõigus. Kui vana peab inimene olema, kui ta saab juba taipu armastusest? Kas tema, Indrek, võib juba teada, mis on armastus, või armastab ka tema veel ainult iseennast?