Tõde ja õigus III/XXI
XXI.
Juba mõne päeva pärast oli kõigil selge, et mitte ainult rahvas ei seleta vabadust, vaid ka valitsus. Nagu iga uue üritusega, kas või näiteks lahedama ja ajakohasema vangla ehitusega, esimeseks küsimuseks jäi ikka: mis ta maksab ja kes sooritab töö kõige odavamini. Samuti ka vabadusega: rahvas hääletas kooris nende poolt, kes nõudsid rahuldava vabaduse teostamiseks kõige rohkem, valitsusel sobis kaup nendega, kes leppisid kõige vähemaga. Peaasi, et aga võiks öelda: soo, nüüd on vabadus valmis. Ühesõnaga — vabadus muutus rahva käes enampakkumise kaubaks, valitsus nägi temas vähempakkumisi antavat tükitööd.
Siit on seletustetagi selge, mis järgnes. Ühel pool vabadusega ääretu laiutamine, teisel pool kitsipunglik kokkuhoid; ühelpool pillamine, nagu ei tuleks vabadusel kunagi lõppu, teisel pool viimaste raasukestegi kokkukorjamine ja tagavarakspanemine; ühel pool nii rikkalik vabaduse tarvitamine, et ta on juba otsaga jalge all, teisel pool kogemuslik arvamus, et vabaduses tuleb piskuga läbi ajada, sest muidu muutub ta kohe vägivallaks. Pealegi, kuna ju on teada, et rahvas piskuga ei lepi, siis parem las jääda, nagu on, s. t. las kesta vana vägivald edasi.
Nii siis oligi varsti üldine tundmus, et kõik jääb, nagu olnud, ainult sõnad on teised. Reform oli teostatud — kasakatele muretsetud uued nuudid, politseinikele uued mundrid ja sandarmitele paremad relvad, seega igaüks võis oma silmaga näha vabaduse ja õiguste mõju. Pealegi aeti kokku kõik endised nuhid ja mobiliseeriti võimalikult palju uusi, et valitsusel oleksid täpsed andmed rahva soovidest.
Nõnda sai päev-päevalt ikka enam ja enam ustavaks Kröösuse jõhker arvamus, et vabadusega on samuti nagu verivaenlasegagi: ta pole enne täiesti sinu võimuses, kui oled ta virutanud selili ja surunud talle jala kõrile. Seega siis kogu küsimus seisis selles, kes teostab selle operatsiooni vabadusega rutemini ja põhjalikumalt, kas enampakkujad või vähempakkujad. Eeltöid selleks olid mõlemad pooled teinud korralikult, ühed vanglate, kaakide, piinapinkide ja sunniasumisega, teised paratamatu põrandaaluse eluga, mis tõukas pommidele ja niiöelda nurga tagant tapmistele ja kõige kalgimale julmusele. Nii mõnelegi hakkas tahes või tahtmata hämarduma, et kuna vabadus on sattunud selliste vastaste vahele, siis jäävad temast varsti järele ainult raasukesed, mida üksikud inimesed otsivad nagu teise elava inimese jälgi suure laastava katku või sõja ajal.
Aga vähe oli neid, kes sellest hoolisid, vähe oli neidki, kes sellest said hoolida, sest suurenevate kasakapatrullide toorused tänaval ja nuhkide kasvav hulk salajas tõukas kõiki vääratamatult teatud suunas — vägivalla suunas. See meeleolu hõõgus nagu õhus. Pidi olema laiskelaja visadus kannatuses või ninasarvikulikult paks nahk õigluse tundes, et jääda külmaks pealtvaatajaks.
Kõiki riivas see avalik pettemäng, mis teostati vabadusega: teda jagati sõnades kahe käega, aga saanud polnud temast ükski midagi, nagu oleks ka temaga nõnda, nagu rõõmuga — temast ei jätku kõigile. Üldse näis nõnda, nagu ei jätkuks millestki kõigile. Tahad midagi saada, siis peab teine ilma olema, siis peab teiselt ära võtma, kas kavaluse või vägivallaga. Ja selle juures arvasid kõik, et vägivald on suurem voorus kui kavalus.
Oo, kui ometi saaks kord sinnamaale, et võiks vägivallaga, väevõimuga valitsuselt kiskuda vabaduse! Selline oli nende unistus, kes olid asunud kavalusega põranda alla ja kes asusid pooleldi seal praegugi. Seda unistust püüti istutada igasse inimesesse, eriti ja kõige pealt neisse, kes olid kogu eluaeg teinud kurnavat tööd ja olid harjunud võitlema igasuguste raskustega, esinegu need rauas, kivis, puus või mullas. Neile öeldi, et elav inimene võitleb surnud ainega ja et sama ainega peab ka võitma elava inimese enda: tema peab võitma terase ja tulega, püssi ja pommiga. Selleks oli vaja raha, palju raha, mida korjati vabrikuis ja tehastes, kus asusid vabaduspesad, aga ka mujal, isegi neil paigul, kus arvati, et kiidetud uus vabadus pole midagi muud kui ainult vägivald.
Indrek sattus päris juhuslikult sellise toimingu kaaslaseks. Minnes kord südapäeval mööda tänavat kahehobu-voorimees sõitis temast mööda. Silmi sinna poole pöörates ta pidi tahes või tahtmata teretama, sest tema pilk sattus vastamisi Kröösuse omaga, kes istus troskas. See pilkude kohtumine nähtavasti saigi Indrekule saatuslikuks. Kröösuse näoilmes välgatas mingisugune uus helk, ta peatas voorimehe kõnnitee ääres ja hüüdis Indrekut nimepidi, austades sõnaga „seltsimees“. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et see nimetus teda kõditas, sest praegusel silmapilgul polnud tema arvates üldse midagi kõrgemat, kaunimat, ülevamat ja ideaalsemat kui see. Sellesse olid nagu koondatud kõik ühiskondlikud hüved ja inimeslikud voorused.
„Seltsimees, sõitke minuga pisut kaasa,“ ütles Kröösus Indrekule, kui see astus sõiduki juurde. Need sõnad räägiti nagu palvena, kuid ometi tundus neis käsk, mida peab vastupuiklemata täitma. Pealegi Kröösus ei jäänudki Indreku nõusolekut ootama, vaid näitas lihtsalt käega, kuhu temal tuleb istuda, ning Indrek talitaski viipe kohaselt.
„Väike revolutsiooniline akt, muud midagi,“ lausus Kröösus, kui voorimehe hobused peksid rautatud kapjadega tänavakive.
Nad suundusid linnasüdamesse. Ühe suurema kaupluse ees Kröösus peatas voorimehe.
„Lähme,“ ütles ta Indrekule ja viskas voorimehele üle õla käskivalt tagasi: „Oodata!“
Kaupluses Kröösus nõudis äriomanikku. Kui see ilmus, ütles ta:
„Meil oleks vaja teiega mõni sõna isekeskis juttu ajada. Asi on tähtjas ja meil aega vähe, sest voorimees ootab.“
Äriomanik heitis pilgu tänavale ja nähes seal tõepoolest kahehobu-voorimeest ootamas, tõstis letiklapi ja ütles:
„Palun.“
Ta juhatas võõrad kontoriruumi, kust väljus sellekohasel viipel paar ametnikku.
„Millega võin teid teenida?“ küsis ta nüüd.
„Asi on üsna lihtne,“ vastas Kröösus: „Praegu on käimas vabadusvõitlus…“
„Kuidas?“ küsis äriomanik imestudes. „Meil on ju vabadus käes.“
„Palun mind mitte segada,“ lõikas Kröösus äriomaniku sõnad kalgil, kõledal ja käskival toonil. „Ja ärge pistke oma nina asjusse, millest teil puudub vähemgi arusaamine. Ajage äri, see on teie asi, ja meie võitleme vabaduse eest, see on meie asi. Vabadusvõitlus maksab raha, mida meil ei ole, aga teil on ja sellepärast küsin teilt oma partei nimel: kuipalju olete valmis vabatahtlikult maksma“ — ta toonitas eriliselt sõna „vabatahtlikult“, nii et äriomanik pidi tahes või tahtmata mõttele tulema, et on veel olemas sunduslik maksmisviis — „vabaduskassasse püsside, pommide ja kuulipildujate muretsemiseks? Palun ilma targutusteta, ainult ei või jaa, et teaksin oma parteile öelda, missuguse seisukoha ta teie vastu võtab.“ Ta pistis siinkohal käe nagu midagi meelde tuletades tasku, võttis revolvri välja, et nagu vaadata, kas see korras, andis Indrekule silmadega märku, mida äriomanik tingimata pidi tähele panema ja, nähes selle ärevust, tõstis rahustavalt pahema käe ning rääkis edasi: „Ärge kartke, teid ei ähvarda mingi hädaoht, sest meie pole ometi mõned vägivallateenrid või väljapressijad, tahtsin ainult oma mängukanni vaadata, kas ta korras, sest kes teab. Ainult niipalju pidage meeles: meie oleme otsustanud mobiliseerida kogu rahva Neeva satraaplise valitsuse vastu, et ei võiks korduda enam hiljutised verevalamised. Vaesed annavad selleks oma vere, rikkad raha. Ootan teie vastust.“
Kröösus näppis ikka alles revolvri kallal, omal nägu kui rauast ja valkjad silmad külmad ja kalgid nagu mõni nimetu metall.
„Mõistan, saan aru,“ ütles kaupmees; „ma pole rikas, aga sada rubla võiksin anda, sest ma tunnen kaasa.“
„See on vähe teie äri kohta,“ ütles Kröösus, „vähemalt kolmsada, sest ega me igapäev tule.“
„Kolmesadat pole mul kogu majas praegu,“ vastas kaupmees, „te mõelge ometi, mis aeg praegu on, kes see midagi ostab. Aga sada hea meelega.“
Kröösus leppis lõpuks ka sellega, lisades tähendusrikkalt:
„Teete targasti, kui politseile ei hinga, sest muidu hakkab see teid kahtlustama põrandaaluste toetamises ja põrandaalused nuhkimises. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas kaupmees. „Jääb seks.“
„Minu partei seltsimehelik tänu ja tervitus,“ ütles Kröösus kübarat kergitades. Ka Indrek ei saanud muidu, kui pidi kaaslase eeskujul talitama. Nad lahkusid, istusid voorimehele ja peatusid ühe teise äri ees, kus kordus seesama. Ainult et seal oli omanikuks keegi vana daam, kes hakkas nutma ja ütles, et üle viiekümne ta kuidagi ei saa anda ning, kui oli raha ära maksnud, siis kartlikult küsis:
„Aga kuis jääb siis nüüd politseiga, kas temale peab ka ikka veel maksma või võib öelda, et teile on juba maksetud?“
See küsimus igatahes pisut rabas Kröösust, aga ta kogus end kohe ning vastas:
„Teil on lambaaru, kallis proua või preili, mis te olete. Politsei ei kuulu veel minu partei käsutusse, veel mitte, pidage meeles. Aga kui ta kord kuulub, siis muudame ta miilitsaks, saate aru? Siis kaob politsei ära.“
„Nii et nüüd ta esiotsa ikka jääb ja temale peab ka maksma?“ küsis daam nagu kinnituseks.
„Seda peate juba teie ise teadma, kas politseile maksate või mitte,“ vastas Kröösus, ja lisas lõpuks seletuse juurde, miks on tark temale makstud summast mitte kellelegi rääkida, vaid seda täiesti endale pidada.
„Mõistan, mõistan,“ nokutas daam pead, „politsei kinnitab ka alati: suu pidada, muidu…“
„Naine jääb naiseks,“ ütles Kröösus sõidukisse istudes, „aru kui kanal. Ei taipa, mis on politsei, mis miilits, mis revolutsionäär, mis sandarm. Pudrupea!“
Nõnda külastasid nad veel mitut äri ja igal pool kogus Kröösuse tasku pisut krabisevat paberit. Ainult viimane äriomanik ütles kategooriliselt ära, — ei andnud. Küll lavastas Kröösus oma harilikku mängu revolvriga, aga kaupmehesse ei mõjunud see põrmugi.
„Hea küll,“ ütles Kröösus püsti tõustes ähvardaval toonil, „teatan teist oma parteile, küllap tema juba nõu leiab.“
„Väga hea,“ vastas kaupmees. „Olen niisukeste asjadega juba vilunud. Politseiga on sel alal palju sekeldusi. Kui suudate sundida ja kui see mulle kuidagi kasulik, eks ma siis maksa. Esiotsa on minu arvates politsei tugevam kui teie.“
„See tähendab, te ähvardate politseiga?“ küsis Kröösus lõikavalt.
„Ei, milleks seda,“ naeratas kaupmees. „Pole kasulik teie kahe vahel mängukanniks olla. Mina maksan ainult seal, kus ma kuidagi ei pääse, ja pean suu. On politsei tugevam, siis maksan temale, saate teie jämeda otsa oma pihku, siis teile. Lihtne, eks? Äri on äri ja mina ajan ainult äri, mitte poliitikat. Minu vabadus on seal, kus ärimaksud madalamad ja kapitali protsent kõrgem, muud mind ei huvita. Nii et lahkume sõpradena ja kui olete politsei vastu seina surunud, siis tulge tagasi, nii on minu arvamine.“
„Politsei ei kaitse teid meie vastu,“ ütles Kröösus. „Kus oli politsei, kui hiljuti kauplusi lõhuti?“
„Õige,“ oli kaupmees nõus, „aga ka teid polnud siis kusagil näha. Polnud politseid, polnud ka teid. Lõhkumine ja röövimine oli siis korraga eraasi. Minu heal sõbral tehti magasin tühjaks, seal oli palju minu rahaga ostetud kaupa sees, nii et mina olen juba revolutsiooni- ja vabaduskassasse kenakese summa maksnud.“
„Teie olete siis ainuke…“ tahtis Kröösus öelda.
„Politsei kordab mulle seda juba aastate kaupa,“ rääkis kaupmees naeratades vahele.
Nõnda nad lahkusidki.
„Sellele mustasajalisele tuleb punast värvi lähemalt näidata,“ äigas Kröösus Indrekule, kui nad istusid juba voorimehel.
Nähtavasti oli viimane jutuajamine siiski pisut Kröösuse tuju rikkunud. Ta ütles äkki, et peab kuhugi hädavajalikult sõitma, mingisugune tähtis asjaõiendus, mille ta peaaegu oleks unustanud. Nõnda siis peatas ta voorimehe ja laskis Indreku maha.
„See on ainukene õige viis pursuidega,“ ütles ta jumalagajätuks, „ja selle ühe teeme ka varsti tümaks.“
Ütles, istus voorimehele, tõmbas kaabu silmadele, tõstis parema jala pahemale põlvele ja vuras minema. Indrek seisis veel tükk aega samal paigal ja vahtis tänavanurga poole, mille taha sõiduk oli kadunud. Kõik tundus viirastusena. Tal käis nagu pea ringi, isegi ei teadnud, kas rõõmust või uhkusest, et oli võinud kaasa elada nii tähtsa revolutsioonilise akti. Ja kellega veel? Kröösuse endaga, kes seisis vabadusapostlite seas esireas, kui ta polnud see kõige esimene.
Indrekul tuli meelde, kuidas ta oli Kröösust kuulnud esimest korda kõnelemas väljas lageda taeva all ja nüüd ta mõistis, miks see mees võis nõnda kõnelda. See mees võis ka teotseda, see oli see asi. Teotseda, teotseda, see oli ka Indreku unistus, aga kunagi polnud ta veel leidnud seda õiget kohta, kuhu käed täie rammuga külge panna. Ta õpetas ju küll töölistele vene keelt, sest ilma vene keeleta ei saadud hästi vabaduse eest võidelda, nagu nad ütlesid; ta tõlkis üht ja teist kanget ning veel kangemat või katsus ise Viljasoole midagi kokku klopsida, sest see nõudis nüüd hästi soolast ja veel soolasemat — „nii et neil veremaik suhu tuleb,“ ütles ta, — aga see polnud Indreku arvates ikkagi see, mis olema peab. Jah, kui võiks ka Kröösuse viisil revolvriga mängida, kui võiks askeldada teiste inimestega, mitte aga keelega või kirjaga, see oleks ehk see õige tegevus.
Ikka tungivamalt hakati rääkima sellest, et on tingimata vaja ühendused luua maaga, sest linnad üksi ei aita. Peab alevikkudes, külades, kas või igas üksikus talus looma vabaduspesad, peab tegema revolutsiooni kogu rahva asjaks. Kirikust lahti, usuköidikuist vabaks, pappide päka alt välja, sest need on vägivalla preestrid ja mõisnikkude kannupoisid. Aeg on möödas, kus pidi teise palge ette pöörama, kui ühele oli juba löödud, nüüd pidi igale hoobile mitte kaks, vaid kakskümmend vastu andma, selline oli uus voorus, püha revolutsiooni voorus. Nüüd pidi tasuma kõik hoobid korraga, mis olid saadud aastakümnete, aastasadade jooksul. Saabus aeg, kus Kristuski, kui ta oleks tulnud uuesti maa peale, oleks pununud piitsapliu mitte paelast, vaid terastraadist. Seda taheti nüüd õpetada kogu rahvale, sest elu ise lükkas õppemeistrina takka.
Indrek tahtis maksku mis maksab kaasa õpetada. Ta oligi sellega juba ammugi algust teinud, aga nüüd asus ta uue hooga tööle. Eelkõige ta tellis Vargamäe tarvis aasta lõpuni „Rahva Sõbra“, mis oli nüüd hoopis radikaalseks muutunud. Lehele lisaks saatis ta Viljasoo vängeid väljaandeid ja teisi trükitooteid, mis süvendasid kuidagi revolutsiooni, olgu politiliselt või usuliselt. Kõigele lisaks hakkas ta ise sagedamini kirjutama, et aina seletada praegust aega, tema püüdeid ja nõudeid. Nõnda ta jõudis peaaegu kommunismini välja, kus inimestel on jällegi ühine varandus, nagu see oli apostlite ajal. Inimsugu peab uuesti pääsema varanduse orjusest ja siis võib ta õndsaks saada kas või ilma lunastuseta. Õndsus algab siis juba maa peal ja inimene võib taevasest paradiisist loobuda. Sest milleks minna veel paradiisi, kui Eeden on uuesti siinsamas.
Aga Vargamäel, kas ei saadud kogu sellest suurest tarkusest kuigi palju aru või ei oldud temast esiotsa kuigi palju huvitatud. Isa kirjutas Indrekule, et tema raiskavat jumalamuidu liig palju raha lehega ja raamatutega, sest keegi ei jõudvat neid otsast otsani läbi lugeda. Poolest lehest oleks tuhandeks küll. Et aga poolt saata ei saa, siis oleks parem mitte sugugi saata, kui et pool lehte raisku läheb, sest teist poolt pole kellelgi aega läbi lugeda, nii et see raha on lihtsalt maha visatud. Indrek olevat aga kõige tähtsama asja unustanud, kuigi saatnud juba mitu pikka kirja, nimelt: kas ta on oma vennast Andresest midagi kuulnud? on see ehk kirjutanud? Nemad Vargamäel pole temalt juba ammugi kirja saanud. Indrek vastaku kohe. Mis aga puutub sellesse, et inimestel tuleb apostlite-aeg uuesti kätte, siis olla see võimalik, sest see käivat pühakirjaga kokku ja meie oleme ristiinimesed, aga tema, vanainimene, ei nägevat seda vististi mitte enam, sureb enne ära. Indrek ehk näeb, Indrek vististi, kui see nõnda on, et apostlite-aeg uuesti on tulekul. Nõnda isa.
Ants kirjutas ka omalt poolt, kuid tema andis mõista, et nemad kodu pole sugugi ajast nii maha jäänud, nagu Indrek näib oma kirjades arvavat. Isa, vanainimene, tema muidugi ei tea midagi, aga nemad, nooremad, teavad kõik, mis on streik ja sotsiaaldemokraat ja revolutsioon. Aga saadetud raamatuis olla palju krõbedaid asju, naera mõnes kohas kas või kõht paigast. „Küll aga väänab mõnikord toredasti, sinder, nii et võtab keele suus laksuma,“ kirjutas Ants. Mis aga puutub vend Andresesse, siis olevat temal kui ka teistel kindel usk, et teda ei ole enam elavate kirjas. Tema, Ants, öelnud kohe, kui Andres saadetud Jaapani vastu, et sinna ta läheb ja sinna ta ka jääb. Nii see nüüd ollagi. Ainult isa lootvat veel, sest tema tahaks kangesti, et Andres tuleks Vargamäele peremeheks. Parem olevatki, kui Andres kadunuks jääks, sest elusalt ei tuleks ta niikuinii Vargamäele enam tagasi ja see kurvastaks isa veel rohkem kui tema surm. Niisugune oli Antsu kirja mõte.
Kõike kokku võttes Indrekul oli selge, et Vargamäe kipub temale juba pisut võõraks muutuma ja et tema ei saa selle elanikkudest enam päris hästi aru. Ta niiöelda unustab oma õige arusaamise kodust ja temas valitsevaist oludest. Tema kipub talle lähenema mõistete ja mõõdupuuga, mis maksab linnas, liiatigi veel mõne Viljasoo, Kröösuse, kadunud Bõstrõi, Joosua või sootuks noorte, peaaegu alaealiste juures, kes elavad nagu linnukesed oksal, ei mõtle oma eraelus üldse homsele päevale, vaid anduvad ainult mingisugustele pooleldi arusaamatuile, võimatuile ja valitseva korra silmis kuritegelisile unistusile. Nemad siin kannatavad puudust, vahete-vahel nälgagi, kõik oma arvates inimessoo parema tuleviku heaks, aga Vargamäel on selle asemel hulk neljajalgseid, kes ei taha inimessoo paremast tulevikust midagi teada, mitte kui midagi. Nende silmis, õigem kõhus, maksab ainult tänapäev, ja kui see on millegi poolest napp, siis nad ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad ja kiunuvad. Vargamäele nõnda kirjutades, nagu ta oli seda tõelikult teinud, ta läks niiöelda loomadele armuõpetust kuulutama, et saaks tõeks õnnistegija sõna. Tema oli arvanud, et vanale isale on tähtsam kuulda tulevikuriigist kui oma pojast Andresest, kes peab Vargamäel astuma tema enda asemele, vaigistama kõiki neid, kes siin ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad, kiunuvad, kakutavad või kaagutavad. Ta oli isegi selle unustanud, et isa huvitaks apostlite-aja tagasituleku asemel kuulda Indrekust endast midagi lähemalt, kas ta mõtleb veel õnne katsuda üliõpilas-eksamiga või on ta selle hoopis visanud. Indrek oli ju olnud niiöelda Vargamäe au ja uhkus noore Andrese kõrval, üks vaimuga, teine rammuga. Hundipalu Tiit ei saa kordagi muidu mööduda Vargamäe väravast, kui peab tingimata silmapilguks sisse astuma, et kuulda, kuis on lugu Indrekuga, tema ristipojaga, kellele temagi on pannud oma lootuse, sest tema oma poegadest pole seda saanud, mis tema oleks tahtnud neist saada. Seda kõike Indrek ometi teab. Temale on sellest kirjutatud ja ka suusõnal räägitud, nagu ainult selleks, et teda virgutada päästma neid kõiki kodu nagu mingist häbist ja Hundipalu Tiitu, oma vana ristiisa, kurvastusest. Tal on isegi see teada, mis Hundipalu Tiit kord jupastanud olekus öelnud, kui ta istunud Vargamäe tagakambris laua ääres, nimelt: „Kuule, vana Andres, meist enestest pole õieti midagi saand ja meie poegadestki ei saa midagi.“ Ta pole küll just Indrekut nimetanud, aga niihästi Andres kui ka kõik teised on mõistnud, et Hundipalu Tiit on oma sõnadega mõelnud just teda, Indrekut. Iseenesestki mõista, see tegi Andresele väga haiget, liiatigi, kus Oru Pearu tõttas igal parajal silmapilgul oma „veart nuabrimehelt“ küsima, kas tema poeg on juba selles suures hobustevaraste koolis või on ta muidu niisama ameti selgeks saanud.