Tõde ja õigus III/XIII
XIII.
Aga seletamist ja vaidlust polnud mitte ainult „Rahva Sõbra“ toimetuses, vaid kõigis toimetusis ja kõigis majus ja paigus, kus sattus kokku vähemalt kaks inimest. Neil päevil juhtus isegi nõnda, et üksikud inimesed, eriti vanemad, hakkasid iseendaga valjult rääkima, kui ei leidnud kaasrääkijat. Lähed mööda tänavat ja kuuled, et keegi ütleb äkki vaidlevalt: „Ei noh, see ei või olla, see ei või olla“ või kinnitab veendunult: „Just nii, just nii, teisiti see olla ei või,“ ning vaatad uudishimulikult tagasi, et kes need seal nii valjult arutavad sassi läinud ilmaasju, aga ei ole kedagi olemas peale üksiku vanamehe, kes vehib kätega ja mõistab millegi üle kohut. Oli nagu vana muistne aeg tagasi pöördunud, kus draamades esinesid suured ja rasked monoloogid, mis nõudsid näitlejalt rohkem vaimu- ja andepingutust kui kõik kahe- ja kolmekõned kokku. Sest draamas ei tahtnud keegi uskuda, et inimene võib iseendaga kõnelda, kuna aga tänaval uskusid seda kohe kõik, niipea kui keegi nägi üksikõnelejat. Nõnda olid need osad elus palju kergemad mängida kui näitelaval.
Samuti, kui keegi oleks kirjutanud näidendi, kus sajad või tuhanded oleksid mänginud tumma ja ainult üks või kaks oleksid kõnelnud tundide kaupa, siis oleksid kõik karjunud juba veerand- või poole tunni pärast, et see pole tõenäolik, see pole loomulik, aga nüüd võis näha inimhulki umbseis ruumes ja ka lageda taeva all, isegi sügisese vihma käes, jalge all pori, kes kuulasid kõnelejaid kas või päevad otsa, ööd läbi ja ühelgi ei kerkinud kordagi küsimust, on see loomulik või loomuvastane. Aeg oli niisugune, et tegi ebaloomuliku loomulikuks, ilma et ühelgi oleks tulnud pähe küsida, miks on see nõnda.
Oli pööraselt veetlev ja ahvatlev rühkida kuhugi koosolekule, mis oli võimude poolt keelatud, aga mis oli siiski lubatud, sest ei juletud millegi pärast keeldust maksma panna. Lihtsalt ei juletud! Ühendused olid katkestatud, kõik kobasid käsikaudu, nagu oleksid riigivõimu silmad ja kõrvad kaotanud nägemise ja kuulmise. Selle eest aga nägi ja kuulis rahvas mitmevõrdselt ja pimestatud ning tummastatud võimud pugesid peitu, hoides kramplikult sõjariistu peos. Isegi Otstaavel, see sootuks kõrvaline lüli riigivõimus, tuli tänaval Indrekule vastu kössis, pea ülestõstetud palitukraesse tõmmatud, nagu häbeneks või kardaks ta midagi.
„Lähme koosolekule,“ kutsus Indrek teda.
„Pole aega,“ ütles see, kuid lisas kohe juurde: „Meie mees ärgu näidaku nüüd parem nägugi. Soovitan ka sinul mitte minna. Meie vana oli öelnud, et mõni teab, millega see kõik lõpeb. Ja temal on asjast aimu.“
„Millest?“ küsis Indrek.
„Vana öelnud nimelt, et kui kaks pulli ülevõimu pärast pusklevad, siis võib mõni kolmas sarvede vahele sattuda.“
„Sellest ei saa ma põrmugi targemaks,“ ütles Indrek avameelselt.
„See tähendab, et kui kindral ja kuberner kaklevad — derutsa, — siis võib rahvas kannatada. Sest ega siis need mehed ometi inimestega rehkenda. Sobstvennõi prestiž i karjeera, vsjo drugoje trõn-travaa! Samuti nagu need teisedki vennad seal, ütleb meie vana, — üks pood ees või taga, üks puhtaks riisutud inimene vähem või rohkem, mis see loeb.“
„Nii et sina arvad, et…“
„Nii et mina ei arva mitte midagi,“ ütles Otstaavel vahele. „Sest mis tean mina! Veel vähem kui ehk sina. Ainult tagant järele — sadnim umom kreepok, nagu ütleb venelane.“
„Kas ehk praegu ei longi kõigi teadmised sündmustele järele,“ arvas Indrek.
„Ära seda ütle,“ vastas Otstaavel. „Näiteks meie vana, temal on nina, tema haistab ette. Sest mõelge ometi, predstavte sebe, ütleb tema, mis sünniks, kui, ütleme, skaažem, kuberner lubab teatud koosoleku, sobraanie, aga kindral ei luba — saadab soldatid teda laiali ajama. Mis sünnib siis? küsib meie vana. Kas oskab seda keegi omale ette kujutada? Esiteks: kas rahvas läheb laiali, kui mõni leitnant või kapten seda nõuab? Ei, vastab meie vana, sest rahval on ju kuberneri enda luba. Noh, aga see leitnant või kapten, kas hoolib tema sellest loast, peaasi — kas ta võib hoolida? Jällegi ei, vastab meie vana ja tema teab, mis ta vastab, sest tema on endine ohvitser — jumala eest, ainult naised ja viin ning võlad, need toonud ta politseisse. Nii et kumbki ei hooli — ei rahvas ega leitnant või kapten, sest — ütleb meie vana — mis loeb leitnandi või kapteni ees mõni kuberner, kui on täita kindrali käsk! Kuberner on null, tema luba on õhk, vosduh. Noh, ja mis sellest järgneb — što is etavo sleedujet? küsib meie vana, vahib jõllis silmil, lööb siis käega ja pöördub kõrvale. Alles natukese aja pärast lisab ta juurde: pole meie asi — ne naaše djeelo, naaša haata s kraaju. Ühe sõnaga — las üürgab, nagu eile õhtul saksa teater, kellegil pole asja. Olid sa väljas? Nägid sa lähedalt?“ küsis Otstaavel lõpuks.
„Nägin,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Ilus, eks? Lihtsalt tore!“ hüüdis Otstaavel. „Üldse, tead, revolutsioon on pagana tore asi — sest see on revolutsioon, ütleb meie vana — jumala eest, tore asi, kui sul omal pole poodi ega monopoli, mille aknad või uksed võidaks sisse klopsida. Käisid sa lõbumajade juures? Ei? Kaotasid palju! Seal sai vast nalja! Tüdrukutele mängiti kõriorilaid. Aga lõpuks ometi, jei Bohu, mina aru ei saa, mis nad neist tahtsid. Tead ehk sina?“
Aga Indrek ei teadnud ja tema arvamused Otstaavlit ei rahuldanud, sellepärast ta arutas edasi:
„Hea küll! Sa ütled, uues ilmakorras ei ole lõbutüdrukuid ja lõbumaju tarvis…“
„Mitte, et pole tarvis,“ arvas Indrek kohaseks seletada, „vaid nad kaovad uues ilmakorras iseenesest.“
„Olgu pealegi, et kaovad iseenesest,“ oli Otstaavel nõus, „aga milleks neid maju siis lõhkuda ja tüdrukuid peksa, kui nad kaovad iseenesestki? Las nad kaovad.“
„Tahetakse, et nad kaoksid rutem,“ vastas Indrek.
„Aga kuis nad siis kaovad, kui pole veel uut ilmakorda?“
„See tuleb,“ kinnitas Indrek.
„Noh, las siis need majad ja tüdrukud elavad rahulikult edasi, kuni see kõik on tulnud,“ vastas Otstaavel, „aga muidu paistab, nagu oleksid need viletsad tüdrukud siin kõige kangemad vana korra kaitsjad. Politseid ja sandarme ning nende maju ei puudu keegi, aga lõbutüdrukuile joostakse tormi. Monopolid, see on ehk teine asi, sest siin on tegemist kroonuvarandusega — kasjonnoje dobroo. Aga isegi need, jumala eest, jei Bohu, ei mina nende lõhkumisest aru saa. Tähendab uues ilmakorras kaovad ka monopolid?“
Indreku arvates pidid kaduma ka monopolid, nii et neid, nagu lõbumajugi, polnud vaja alles hoida. Pole muud kui puruks, kõige parem tuli otsa, nii et neist ei jääks mälestustki. Seda kõike ei tahtnud Otstaavel kuidagi uskuda, millest tekkisid pikad ja laiad arutused, küsimused ja seletused. Pealegi mõistis Otstaavel kõiges selles midagi, mis sihitud politsei vastu. Indrek ei saanud jälle sellest kuidagi aru
„See on nii lihtne,“ seletas Otstaavel, „sest kui kaob viin ja lõbumajad, milleks siis veel politsei? Usud sina, et mehed hakkavad ilma naisteta ja viinata midagi politseivastast tegema? Isegi vargile ei lähe nad siis enam, jumala eest! Nii et monopolide ja lõbumajade lõhkumine, see on hoop näkku politseile, see on temalt leivakannika kiskumine. Sellelt seisukohalt vaadates on revolutsionääride tegevus arusaadav. Ühes lõbumajade ja monopolidega kaob ka politsei. Millest oleks sinul kõige rohkem kahju?“ küsis Otstaavel Indrekult.
Aga Indrekul polnud neist ühestki kahju, mis pani Otstaavli väga imestuma, nii et ta küsis:
„Kas siis sina oled nii väga selle uue ilmakorra poolt?“
Nõnda võisid nad asjatult arutada ainult sellepärast, et neil kummalgi polnud ei kauplust, lõbumaja ega vabrikut, sest kui neil oleks olnud ükski neist asutisist, siis nad oleksid pidanud pead murdma küsimuse kallal, mil viisil oma varandust kaitsta, kui ehk järgmisel ööl konfiskeerimine algab revolutsiooni läbiviimiseks uuesti. Nende seisukord oli palju kergem ja mugavam kui kõigil neil, kes mõtlesid oma varanduse kaitsmisele, sest uue ilmakorra üle vaielda on palju lihtsam kui vana korda tegelikult alal hoida. Seda mõistsid mitte ainult murelikud linnaisad varanduseomanikkude esindajaina, vaid ka tööliste asemikud, kes higistasid ühes nendega põlevate päevaküsimuste kallal. Sest mõeldagu ometi: linnaisad ei tahtnud ei vähem ega rohkem, kui et töölised võtaksid tulevaks ööks kodanikkude varanduse kaitsmise oma hoolde. Oli see pilge või lihtsalt mõni kaval nüke? Tahtsid nad tööliste asemikkudele läbi lille öelda, et, armsad töölised, tuleval ööl ärge andke enam kaabakatele lõhkumiseks eeskuju, või mõtlesid nad meelitada töölisi niiöelda lepingule alla kirjutama, et siit maalt loobume konfiskeeringuist, kuigi küsimuses oleksid vintpüssid, kuulipildujad ja suurtükid? Keegi ei teadnud, kumba nad mõtlesid.
Üks oli ainult kindel: linnaisade seisukord oli täbar, sest nad pidid oma valijate varandust kaitsma, kuigi neil polnud selleks käsutada mingit jõudu. Sest karta oli, et riigivõim, mis hoidus kõrvale mineval ööl, hoidub kõrvale ka tuleval, nagu oleks ta juba revolutsiooni poole üle läinud. Samuti täbar oli ka tööliste seisukord. Veel mineval ööl olid nad olnud vabad revolutsioonitegelased, kes konfiskeerisid, mis vaja konfiskeerida, ja nüüd korraga pidid nad kõigest loobuma: nad pidid hakkama kaitsma seda, mille vastu nad tõelikult võitlesid. Nad pidid kaitsma inimessoo kurjemat vaenlast — eraomandust, mis on niiöelda avalik vargus. Nad pidid kaitsma peaasjalikult südalinnas asuvat eraomandust, mis kuulus vana korra kindlamaile pooldajaile. Pealegi, nad pidid kaitsma seda paljakäsi, varanduseomanikkude naljaks ja naeruks, kes istusid lukkude ja riivide taga, sõjariistad käes. Nad pidid seda kaitsma vihatud politsei juhatusel, kes pidi kõndima relvastatult nende ees, nagu viiks ta karja vange. Nad pidid kaitsma seda ühes teiste vana korra sulastega, kes kihutasid ratsa.
Ja see kõik sündis ehk ainult sellepärast, et tööliste juhid oma enamikus istusid vanglas ja et neid taheti maksku mis maksab vabaks saada. Nii et tundus peaaegu, nagu ütleksid töölised linnaisadele: vabastage meie vennad-seltsimehed, siis loobume tulevaks ööks revolutsioonist ja muutume vana korra ja eraomandusliku varguse truiks kaitsjaiks. Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu.
Armastuse kõrval võis ehk veel paika pidada ainuke oletus, arvamus, veendumus, või, kui tahate, usk, nimelt: kui ajaratas pöördub paratamatult sinnapoole, et kaob eraomandus, s. t. et olev eraomandus saab rahva omanduseks, siis, võttes korrapidamise, s. o. eraomanduse kaitsmise oma hoolde, töölised tegelikult asusid kaitsma ise oma tulevast varandust, sest nemad on ju rahva enamik. Korrapidajad-töölised olid niiöelda tulevase proletariaadi eelvägi või lendsalk, kes kaitses selle varandust, et mõni asjasse pühendamatu ei okupeeriks teda enneaegu. See oli ainukene ideeline võimalus armastuse kõrval oma seltsimeeste vastu, kes istusid vanglas või kes kannatasid tööpuuduse tõttu nälga ja ootasid toetust. Aga vaevalt mõtles keegi sellele ainsale ideelisele võimalusele ja sellepärast jäi järele paljas armastus.
Eriliselt torkas see silma sel hetkel, kus vangla uksed tõepoolest avanesid ja lasksid välja oma asunikud, kes võisid kaua aja tagant jälle kord ilmuda oma seltsimeeste-vabastajate keskele. Rõõmu pärast olid peaaegu pisarad silmas neilgi, kel korises tühi kõht ja vingusid kodu näljased lapsed. Ainult selles ehk oleks võinud kahelda, mis rõõmujoovastas töölisi rohkem, kas oma vanglast vabastatud seltsimehi kätel kanda läbi vaimustatud rahvahulga või teadvus, et nemad, need kandjad, ongi samad mehed, kes vabastasid oma seltsimehed, s. t. kes seda suutsid! Nemad ise niiöelda avasid vangla uksed, nemad ise võtsid oma linna Bastille, pealegi valamata tilkagi verd.
See oli ülev silmapilk, mis andis koosolekule pisut nagu kergemeelse ilme. See oli joovastus, mis polnud nagu õieti teenitud, sest nii mõnigi koosolijaist oleks pidanud teadma, et veri, mis pole valatud Bastillede ründamisel, võib voolata ka pärast seda. Aga sellele ei mõelnud praegu keegi. Rõõmutseti ainult oma esimese võidu puhul, nähes seltsimehi oma keskel, sest tunti, et tähtsad pole igakord mitte ainult tõsiasjad, vaid ka leegitsevad hingevalingud, mis valgustavad tuletornidena teed tulevikku ja saavad suurimaiks lohutajaiks raskemailgi võitluspäevil. Ei ole ju midagi ilusamat, julgustavamat ja õnnetuses lohutavamat kui teadmine, et kord olid tugev ja et siis oli maailm täis rõõmu, paljast rõõmu.
Tööliste rõõmust said osa teisedki inimesed, kes olid ilmunud nende koosolekule, sest nii mõnigi neist tundis ka ennast vangla uste kaasavajana. Kes nägi kogu seda rõõmutsevat mitmekesist rahvahulka, oleks võinud peaaegu arvamusele tulla, et temaga hõiskab kaasa kogu linn, kogu maa. Aga ometi leidus linnas ja ka maal õnnetuid inimesi, kel polnud põrmugi rõõmu, sest teiste suur rõõm tegi nad kurvaks, nagu oleksid nad ebausklikud, kartes jumalate viha inimeste suure rõõmu pärast.
Leidus isegi selliseid, kelle südamed olid täis viha, nagu oleks hõiskav hulk röövinud just nende rõõmu, et sellega pillerkaaritada. Nemad olid nagu veendunud, et ilmas pole üldse niipalju rõõmu, et temast jätkuks suurele hulgale. Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valituile, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked? Või on jumal järsku muutnud meelt, nagu oleks ta tujukas naine, kes ei hooli ajalooõigustest ega maailmaseadustest? Ei, ei, jumal ei muuda meelt, jumal ei pilla rõõmu hulkade südamesse, sest siis kaotab ta oma väärtuse. Mis on kõigi, see pole enam kellegi, ja mis pole kellegi, milleks jumal seda peaks looma. Seega siis — rõõm on määratud valituile, mitte hulgale. Nõnda mõtlesid need, kelle südameid kõrvetas tuline viha. Ja nad vaevasid oma aju, kuidas küll jumalast seatud korda uuesti maksma panna.
Aga rõõmutsev hulk ei teadnud veel hästi, et jumal loonud maailma vähem rõõmu, kui et temast jätkuks kõigile, sellepärast ei hoolinud ta üksikute tulisest vihast kuigi palju, vaid hõiskas ainult oma rõõmuprassingus, nagu ei oleks rõõmul kunagi karta lõppu. Ka Indrek tundis sel koosolekul, kus töölised kandsid oma vabastatud seltsimehi läbi vaimustatud rahvahulga, et rõõmul pole kunagi lõppu, sest tema oli, on ja jääb, ainult igakord meie ei tea ega aima, et ta on meile nii lähedal.
Vanahärra Bõstrõi, keda Indrek kohtas siinsamas koosolekul, oli nähtavasti teisel arvamusel. See tuli ehk sellest, et rõõmutsev hulk oli surunud ta kaugele saalinurka, kus ta oma lühisuse tõttu poleks midagi näinud, vaevalt kuulnudki, kui ta poleks tõusnud jaluli toolile, selle kaitseks pannes oma kulunud mapi, mis, nagu ikka, raamatuid pungil täis, nii et ta tõepoolest seisis mitte toolil, vaid oma majanduseteadusel ja unenäoseletajal või mõnel muul lahutamatul kaaslasel. Et ka Indrek oli hoidunud saalis tahapoole, sest tema ei arvanud endal olevat niipalju õigust rõõmuks kui näiteks Käbal, Lohul, Joosual või mõnel teisel, sellepärast nad sattusidki Bõstrõiga kokku, kes tundis, et temal endal polegi nagu õiget rõõmu, vaid ta on tulnud osa saama ainult teiste rõõmust. Temal polnud peaaegu õigust teiste rõõmust osasaamiseks, nagu ta ise arvas, sest tema polnud selleks midagi teinud ja väga hilja ta oli hakanud hulga rõõmule kaasagi tundma, pidades end peaaegu kogu eluaeg hulgast eraldatuna. Nõnda ta siis seisis kaugel teiste selja taga — vana ja hall, vimmas ja könksus jalu, kael õieli, silmad siruli prillide taga ja käsi vahetevahel kõrva ääres, et ometi midagi näha ja kuulda. Indrekut nähes ta naeratas ja tegi käega liigutuse, nagu mõtleks ta kergitada kübarat, ning ütles üle teiste peade:
„Ajasid lõpuks teistele hirmu nahka, mis?“
Aga Indrek ei mõistnud kohe, millest Bõstrõi räägib, ja sellepärast puges ta talle ligemale.
„Või arvate teie, et vangid vabastati ilma hirmuta?“ küsis Bõstrõi edasi, kui Indrek oli juba tema juures. „Puhas hirm, muud midagi. Seda nüüd vastastikku püütaksegi — üksteisele hirmu nahka ajada. See on põletamiste ja lõhkumiste ainukene mõte. Hirm, hirm, hirm!“
Viimaste sõnade juures tuli Bõstrõi ülalt maha, võttis mapi kätte ja kutsus Indrekut endaga tooli jagama, ning et nad kumbki polnud tüsedat laadi, siis võisid nad mõlemad teist puusapidi pisut toetuda. Nõnda jäid nad eneste ees seisjate selja taha ja Bõstrõi arendas oma arvamist edasi, nagu ei huvitaks teda enam põrmugi see, mis saalis sünnib või mis seal kõneldakse.
„Pange tähele, noormees,“ ütles ta, „hirm on siinilmas peaasi, hirm, mis tunnete ise ja mis ajate teistele nahka. Aga praegusel silmapilgul tekib küsimus: kuidas saavad nemad meile hirmu teha? Meil oli lihtne — lõhkusime, põletasime, aga nemad? Mis peavad tegema nemad? Meil, s. t. töölistel, ju midagi hävitada pole, sest meil puudub varandus, see eraomandus. Meil on ainsaks varanduseks tervis ja elu. Tähendab, kui nemad tahavad meile hirmu peale ajada, siis peavad nad meie elu ja tervise kallale kippuma, eks? Lihtsalt öeldud: nad peavad hakkama tapma, muidu nad ei saa. Tänini panid nad vangi, saatsid maalt välja, aga see abinõu on juba nii igapäevane, et sellega ei hirmutata enam kedagi. Nii siis pole muud kui surm. Mõistate? Ja see mitte sellepärast, et nemad oleksid kurjemad kui meie, vaid see on paratamatus. Tänini vanglad hirmutasid inimesi, nüüd mitte enam, kui jõutakse sinnamaale, et ka surm ei aja enam hirmu peale, siis on võit meie. Mis te arvate,“ pöördus Bõstrõi Indreku poole, „kas surm ajab veel inimestele hirmu peale?“
„Ma arvan küll,“ vastas Indrek.
„Siis pole midagi parata, nende töö on kerge,“ ütles Bõstrõi, „sest mis maksab praeguste tapamasinatega mõnikümmend või ka mõni sada inimest külmaks teha, lihtsalt mänguasi. Ja kui nad saavad sellega meile hirmu nahka, siis teevad nad seda. Pealegi, mida suurem on nende endi hirm, seda kergemini see sünnib. Hirmule näita kümmet rahulikku elanikku ja tema näeb kohe tuhandelist sõjaväge, hirmu ees sule tubakatoos või kellakaan ning kohe kuuleb ta laskmist kas või suurtükkidest, kui aga hirm küllalt suur. Jääb veel ainult küsida: on nende hirm küllalt suur?“
Seda Indrek ei teadnud. Temale endale polnud pimedus ja lõhkumine sisendanud peaaegu mingit hirmu. Temale tundus üsna loomulikuna, et kui on pime, siis lõhutakse ja varastatakse, sest milleks see pimedus muidu on. Maal oli see ikka nõnda olnud, et kui algas sügisel pimedus, siis algasid ka vargused ja aitade lõhkumised. Ja olid need mõned purustatud kauplused linna kohta rohkem kui ait või kaks valla kohta? Vähem, arvas ta. Ainult tuli, õige, see oli küll temasse jubedalt mõjunud, kuid vististi sellepärast, et tal tuli midagi meelde lapsepõlvest, nimelt: karjalautade põlemine ühes elavate loomadega. Aga linnainimestel oma enamikus ei võinud selliseid mälestusi olla. Millest siis see küllalt suur hirm, et peaks hakkama tapma?