Tõde ja õigus III/VII
VII.
Nad olid „haakide“ tegemisega ja vestlusega pisut hilinenud. Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased, nagu värvitud huuled, mis hiilgasid kõneldes niiskelt ja nagu soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra, esimesest kümmekond aastat vanem, ja musta verd daam, kes istusid ja kuulasid kõneleja selja taga. Nende läheduses asus paar valgeverelist, kelle riietusest ja kuidagi ükskõiksest ning hoolimatust seisangust võis järeldada, et kõne pole määratud neile, vaid paarikümnele korralikumalt ja harilikumalt riietatule noorele, poistele ja tütarlastele, kes olid aset võtnud kõneleja ees. Nende viimaste sekka jäid peatuma ka Indrek ja Kristi.
Tuba polnud suur, kus need inimesed asusid, aga kuidagi mahutati nad sinna ära, kiiluti kokku. Seda suurem oli varsti kuumus. Ei aidanud ka see, et praotati teise toa uks — päris lahti teda ei tehtud, sest vististi pidi sealt kaudu kuhugi kostma. Kõige enne hakkas higi pühkima vene särgis kõneleja, siis vanem härra ja daam, lõpuks ka paarkümmend noort. Ainult need mõned ükskõiksed valgeverelised, kes kuulusid arvatavasti juba valitute hulka, ei higistanud mitte, nagu oleks temperatuuril nende kohta sama vähe tähendust kui kõneleja sõnadelgi. Aga ometi kuumus oli toas suur ja kõneleja sõnad kõvad, kuigi neid räägiti üsna vaikselt.
Millega kõne algas, seda Indrek ja Kristi ei saanud muidugi teada, aga praegu oldi sotsiaaldemokraatide, sotsialistide-revolutsionääride ja anarhistide juures ning materdati kaht viimast. Iga paari lause tagant kordas kõneleja toonitavalt, nagu nõidudes: „meie sotsiaaldemokraadid“ ja rabas sotsialiste-revolutsionääre ning anarhiste kord Marxiga, kord Leeniniga, kord Plehanovi või Kautskyga. Ja seda kõike tegi ta täna puht ideoloogiliselt, puht loogiliselt, puht mõtte arengu ja selle sügavamate aluste seisukohalt. „Sotsialistid-revolutsionäärid — see pole üldse mõni põhimõttelik mõttevool, see pole üldse teaduslikult konstrueeritud loogiline ehitis,“ kinnitas kõneleja ja tõestas seda siinsamas mõne tsitaadiga. „Anarhism, kui talle vaadata lähedalt näkku, koorub väikekodanlise tõuguna, buržuilise sentimentalismina!“ hüüdis ta natukese aja pärast ja juhtis tähelepanu Plehanovile. Selles suunas läks edasi ka siis veel, kui ei kõneleja ise ega ükski teine enam ei kahelnud, et niihästi sotsialistid-revolutsionäärid kui ka anarhistid on praktiliselt totrus ja loogiliselt mõttetus — vanaduse nõtrusse sureva kodanlise ideoloogia vastukajad, selle kodukäijad.
Kõne oleks ehk veelgi kestnud, sest kõnelejal oli nähtavasti sõnu küllalt, kuid kuumus tegi kõigele lõpu — ka läbirääkimistele, mis pidid järgnema kõnele. Muidugi, oleks võidud ju avada aknad ja lasta sealt värskemat õhku, kuigi ka seal valitses haruldane soojus, aga see polnud soovitav, sest aknad vaatasid otseteed tänavale, olid alumisel korral ja oleksid võinud toasisemusest rohkem paljastada kui koosviibijaile meelt mööda. Nõnda pidigi kõik jääma seks. Sellest oli kõigil väga kahju, sest läbirääkimised olidki need, mis andsid õpetlikkudele kõnedele õige tuuma. Vaevalt oli küll uskuda, et keegi oleks tahtnud hakata kaitsma materdatud sotsialiste-revolutsionääre või anarhiste, sest surnuid ei pea keegi katsuma ellu äratada, aga vaidlusainet oleks leidnud ilma selletagi, vaielda oleks võidud ka surnute üle, s. t. selle üle, kas nad on õieti surnud, kui asuda puht ideoloogilisele, puht loogilisele seisukohale.
Ei unustatud kunagi, põhimõttelikult ei tohtinudki unustada, et kui keegi lüüakse ideoloogia- ja loogikanuiaga maha ja kui neid nuie ei kasutata täpselt õieti, s. o. kui nuiad kalduvad ideoloogiliselt ja loogiliselt juuksekarva võrragi õigelt teelt kõrvale, siis ärkab tapetu, kui mitte sel koosolekul, siis vähemalt mõnel järgneval jällegi priskelt ellu ning asi hakkab puht ideoloogiliselt ja loogiliselt uuesti otsast peale. Sellepärast siis, mida rohkem mõni asi on ideoloogiliselt ja loogiliselt surnud, seda enam peab tema üle vaidlema, et otsusele jõuda, kas ta ehk ometi mõne ideoloogilise ja loogilise nükkega ei aja end uuesti ellu, nagu korduksid Kristuse sooritatud imeteod ikka ja jälle kõigi silma all, kuigi seda ei ustud ei siis ega usta nüüd, usti ainult pimedal keskajal, jah, pimedal keskajal.
Ehk kuigi kõik koosolijad on ühisel arvamusel, et see või teine vaimuvärdjas on tõepoolest igavesest ajast igavesti surnud, siis ometi peab vaidlust algama selle üle, kas ta on õieti surnud, õigem — õieti tapetud või ehk oleks pidanud ta kuidagi teisiti „vagaks“ tehtama. See on see kõige kurnavam ja väsitavam toiming, olgu vaidlejaile enestele või kuulajaile, sest mõelge ometi: seal see vaene korjus lamab kõigi silme all, pisut on tal juba teise ilma lehkagi küljes ja otsusta nüüd tema raipe üle, on ta õieti maha notitud või mitte. Kes seletab, kes tunnistab? Ei keegi, sest iga seletaja, iga tunnistaja on erapoolik, kaitseb ainult oma tapmisviisi, oma tapmisvahendit, soovitades seda kui ainuõiget. Igaüks tahaks olla ise selle lehkava korjuse õige tapja, õige mõrtsukas, õige timukas.
Alles selliseil koosolekuil võib õieti näha, milline kustumata tapmiskirg istub inimeses, milline verejanu! Aastatuhanded on ta nõnda põlenud tapmisihas, aastatuhanded on olnud tema suurimaks naudinguks muuta korjuseks kõik, mis on elav. Aastatuhanded kõneleb inimessoo ajalugu ülistavalt ainult neist rahvastest, ainult neist inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruväärseks teinud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.
Aga kergem on olnud neil, kes on tapnud rahvaid ja inimesi, kui kes on valinud endale mõttemõrtsuka elukutse, sest mõte on visam ja elupriskem kui ükski rahvas või inimene. Mõte võib ärgata surnuist tuhandete aastate pärast. Mõte võib edasi elada isegi sarve- ja sulekandjais. Sellepärast oldigi salakoosolekuil nii hirmus valvel mõtte pärast, tappes teda ideoloogiliselt ja loogiliselt, sest siin asuti ikka kohe asja tuuma kallale, jättes igapäevase elu möödaminevad askeldused väiksemate vendade sooritada, kes elavad kõigi nähes lageda taeva all.
Noored, lahkudes koosolekult aurava nahaga, olid temaga väga rahul: nad olid kuulnud hulk uusi nimesid, hulk uusi sõnu, ja kui nad mõtteliselt kõike hästi ei taibanud, siis oli neil lohutuseks, et järgmisel koosolekul nad kuulevad umbes sedasama, küllap nad siis mõistavad juba paremini. Leidus isegi neid, kes olid otse vaimustuses, sest enne uksest väljumist — seda võis teha ainult paariviisi, kõige enam kolmekesi — kuulis Indrek kedagi teisele ütlevat, kui nad seisid ühes kobaras: „Küll aga andis,“ millele teine vastas: „Nii et tükid taga.“ Samuti vaimustuses oli Kristi, seda küll mitte niipalju kõne sisu, tooni ja sõnade pärast, sest see kõik oleks nagu tema kõrvust kosena mööda kohisenud, vaid et nad üldse nõnda kokku tulid, koos olid ja et räägiti, kas või tükid taga. Kusagil muidu ei sündinud midagi sellesarnast. Kõneles küll õpetaja kirikus, kuid seda teadsid kõik, mis tema kõneles, ja seda võisid kõik kuulama minna; kõneldi ka seltsides, aga selleks pidi olema politsei luba ja politseinik istus kõneleja nina all. Mis maksab niisukene kõne? Aga siin, salakoosolekuil — võmmel pole aimugi, tullakse lihtsalt kokku ja kõneldakse, ilma et teaks enne, kes kõneleb või isegi, mis ta kõneleb.
„Kuulsite, kuis ta kordas: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid?“ ütles Kristi. „See oli julge, see oli suur, see oli ilus, see oli vaba! Kui seda mõni võmm või sandarm oleks kuulnud, ta oleks hulluks läind. Mis te arvate, mis oleks mõni võmm või sandarm teind, kui ta oleks seda kuulnud, ikka: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid!“
Aga Indrek ei teadnud, mis oleks teinud mõni võmm või sandarm, kui ta oleks seda kuulnud, sest Indrekul polnud nende seas tutvusi. Tema tundis ainult Otstaavlit, seda politseikirjutajat, kes sattus keelatud koosolekul samuti vaimustusse, nagu Kristi või mõni teine noor. Tema vaimustuse põhjus oli küll pisut teissugune, aga mis sest, kui aga oli vaimustus. Tema vaimustus sellepärast, et olles küll teenistuses politseis, s. t. olles viimane jätis, see jätiste jätis, ometi ta võis kuulata samu sõnu, samu mõtteid, samu ähvardavaid hüüdeid võimukandjate ja vägivallameeste vastu, mida kuulasid needki, kes pidasid end valituks hulgaks, maasoolaks, tulevikupandiks, võis kuulata ja südamest rõõmutseda, nagu oleks ta kangelane, kes saeb oma käega oksa, millel istub, kuni lendab alla kuristikku, kus pole pääsu.
Teine kord käis Indrek ühes Kristiga koosolekul kusagil jõukas perekonnas. Siia võis sisse minna kas või karjakaupa, sest siin ei kardetud politseid: kõik võõrad olid kuue-, seitsmeteistkümne-aastase noorema peretütre külalised, keda see oli kutsunud vanemate loaga mingile tähtpäevale. Ühes noortega olid siin ka mõned vanemad härrad ja daamid ja nende seas perevanemad ise auväärsete, lahkete ja soliidsete juudipatriarhidena. Kõne ajaks istuti lauda ja ümmardajad valgeis põlledes ning rätikuis kallasid külalistele kohvi, kuna igasugused maiustused ja puuvili seisis laual vaagnail ja vaasides. Ümmardajad olid eestlased ja need mõistsid sellest vähe või mitte sugugi, millest rääkisid härrased oma külalistega vene keeles. Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis nagu ei võiks revolutsiooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale. Ka siin rääkis kõneleja lauasistujaist kui sotsiaaldemokraatidest, aga seda ei pandud nagu tähelegi, sest siin oli suuremale hulgale nii paljugi muud tähele panna, mis oli samasugune uudis, nagu sotsiaaldemokraatki. Pealegi seisid siin kuldkirjadega raamatud reas lihvitud klaaside taga ja need näisid kinnitavat: meis on see kõik juba olemas. Samal ajal, kui kõneleja ütles: „meie sotsiaaldemokraadid“ ja vaatas ise nagu Kristile üle laua otseteed silma, puutus teda tema kõrval istuv mustasilmne mahedalt naeratav peretütar küünarnukist ja pakkus talle kristallvaasist õunu, öeldes:
„Maitske neid, need on Krimmist, me tõime nad ise sealt kaasa, mina oma käega võtsin nad puu otsast maha.“
Kristi tänas, võttis ja sõi, aga pärast pidi ta Indrekule tunnustama, et nende omad õunad maitsevad talle rohkem, kuigi nad pole nii ilusad — isegi kui nad on ussitanud. Hiljem pidi ta veel muudki Indrekule tunnustama, sest kui ta mõni aeg peale seda sinna majja uuesti sisse astus, et noorema peretütrega kokku saada, kajasid kogu need ilusad ja suured ruumid lõikavast, südantlõhestavast kisast. Kristi jäi ehmunult seisma ja tahtis hirmunult uuesti välja, aga juurderutanud, nutetud silmadega peretütar seletas, et neil on lein majas — ema surnud. Seda leinakisa ei suutnud miski pehmendada, ei vaibad, mööbel, portjäärid ega kuldkirjadega raamatuteread lihvitud klaaside taga, Kristi tundis, et ei suutnud. Ja kui ta oli uuesti tänaval, pidi ta tahes või tahtmata leinajate häält võrdlema kõneleja omaga, kui nad olid istunud hiljutisel koosolekul. Tal tekkisid nagu mõnesugused kahtlused ja arusaamatused, mõnesugused küsimused, mida ei osanud kuidagi väljendada, sest ütle kuis iganes tahad, ikka pole see, mis olema peab. Lõpuks jõudis ometi sinnamaale, et küsis Indrekult:
„Kas sotsiaaldemokraat võib jumalasse uskuda?“
„See tähendab — kas ta tohib?“ küsis Indrek vastu.
„Mitte, vaid ütleme, kas ta saab, kui ta on õige, tõsine sotsiaaldemokraat?“ seletas Kristi.
„Seda ma ei tea, sest ma pole veel kunagi sotsiaaldemokraat olnud,“ vastas Indrek.
„Aga kuidas või millest ma võin teada, et olen tõsine sotsiaaldemokraat?“ päris Kristi edasi.
„Mina arvan, et seda on kergem uskuda kui teada,“ lausus Indrek.
„Sotsiaaldemokraat on ju usu vastu,“ ütles Kristi nüüd. „Nad ütlevad seda alati.“
„Muidugi on nad usu vastu,“ arvas ka Indrek, kuid lisas juurde: „Iga õige ja aus inimene on usu vastu, kui selle usu nimel valitseb taevas jumal, kes maapealse jumala, ütleme, keisri või kuninga kaudu saadab sulle kaela võmmid, sandarmid ja nuhid.“
„Noh, aga kuis nad saavad siis uskuda, et nad on sotsiaaldemokraadid, kui nad ise on usu vastu?“ imestus Kristi.
„Aga kuis nad saavad siis teada, et nad on sotsiaaldemokraadid, kui nad ei tea?“ küsis Indrek.
„Mida nad siis ei tea?“ päris Kristi.
„Et nad on sotsiaaldemokraadid,“ kordas Indrek. „Või arvate teie, et kõik need, kes peavad end sotsiaaldemokraatideks, tõepoolest teavad, mis on sotsiaaldemokraat? Et nemad on lugenud neid suuri ja raskeid raamatuid, kus see kõik on sees? Et neil oleksid need raamatud saadagi? Või et nad neid mõistaksid, kui nad loevad? Mina küll seda ei usu, aga võimalik, et mina olen rumalam kui kõik teised ja otsustan ainult enda järgi. Aga suurem hulk ei oska ju neid keeligi, milles need raamatud kirjutatud, nii et jääks ainukene võimalus: uus nelipühi, uus vaimu väljavalamine…“
„Tähendab, teie siis ei peagi neid kõiki sotsiaaldemokraatideks?“ imestus Kristi.
„Kuis nii?“ imestus Indrek vastu. „Seda pole ma öelnud. Mina arvan ainult, et neil on kergem ja ka kasulikum uskuda kui teada, et nad on sotsiaaldemokraadid, see on kõik.“
„Jälle seesama ja mina ei saa midagi aru,“ nukrustas Kristi õnnetult: „sotsiaaldemokraat on usu vastu, ise aga usub. Kuis on see võimalik, Issand halasta?“
„Mina ei tea,“ vastas Indrek ja lisas endiselt juurde: „sest mina pole veel sotsiaaldemokraat olnud. Aga ma arvan, et kui mina oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma küll uskuda, võiks uskuda jumalassegi…“
„Isegi jumalasse!?“ hüüdis Kristi imestunult.
„Jah, isegi jumalasse,“ kinnitas Indrek.
„Aga mis ütleksid teised sotsiaaldemokraadid selle kohta?“ küsis Kristi.
„Aga kust nemad seda teavad?“ küsis Indrek vastu.
„A-a! Nüüd ma mõistan!“ hüüdis Kristi. „Tähendab salaja?“
„Põranda all,“ täiendas Indrek ja tahtis jätkata, kuid neiu hüüdis otse kohkunult vahele:
„Uuesti põranda all!?“
„Aga kui muidu ei saa jumalasse uskuda ja ometi oled sotsiaaldemokraat,“ seletas Indrek.
„Tähendab, ka kirikus peab salaja käima,“ arutas Kristi jumalasse-usu raskuseid.
„Milleks kirikusse?“ imestus Indrek. „Ei, mina arvan, et kui juba kirikusse, siis pole enam sotsiaaldemokraat. Aga mina räägin nõnda, nagu oleksin päris see õige sotsiaaldemokraat. Ja sellepärast ütlen: meie praegune jumal segab end maapealseisse asjusse ja sotsiaaldemokraat ei või niisukest jumalat kannatada. Aga mis siis, kui oletada, et jumalal pole maapealsete asjadega midagi tegemist, vaid siin oleme ainult meie ühes loomadega, tema on ülal taevas ja jääbki sinna? Kas siis sotsiaaldemokraat võib tema sisse uskuda? küsin mina. Võib, vastan ma, sest niisuke jumal on minu isiklik asi ja omandus ning seda ei või mulle keegi keelda. Tema kannan ma igale poole kaasa, kuhu iial lähen. Niisukest jumalat ei saa keegi tappa, sest ma võin ju mõelda nõnda, et jumalal polegi muud elu kui see, mis annab talle minu usk, ja seda ei saa ju miski kõigutada, kui ma ei seo teda maapealsete asjadega. Ükskord ma arvasin teisiti, arvasin, et jumala võib tappa, aga nüüd ma enam ei arva.“
„Nii et teie olete päris usklik, ei käi ainult kirikus ega palvemajas,“ järeldas Kristi, kuid sellele Indrek vaidles kohe vastu, öeldes:
„Ma ei ole ju öelnud, et mina olen usklik, ma ütlesin ainult, et kui ma oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma nõnda uskuda ja ikkagi veel sotsiaaldemokraat olla.“
„Soo, nüüd mul on siis selge, nüüd mul on kõik selge,“ ütles Kristi natukese mõtlemise järele.
„Mis nimelt?“ küsis Indrek.
„Nende leinamine ja kõik,“ vastas Kristi. „Nemad usuvad.“
„Kes?“
„Juudid, kes muud,“ seletas Kristi. „Juudid usuvad, sest miks nad muidu juudi kombel leinavad, aga ise on sotsiaaldemokraadid. Tähendab, ainult eesti sotsiaaldemokraadid ei usu, aga juudi omad usuvad. Ja teate, kui mina kuulsin nende leinakisa, siis tulid mul hirmuvärinad peale. Ma tundsin, ükski kõne, olgu ta nii kange kui tahes, pole minusse nõnda mõjunud kui see lein. Tähendab, usk, sellepärast, eks?“
„Võib-olla sellepärast,“ vastas Indrek. „Nemad oskavad seda paremini kui sotsiaaldemokraadid, sest nemad leinasid nõnda vististi juba Egiptuses, baabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on sotsiaaldemokraadid kõnelnud. Isegi meie õpetajad kantslis ei oska veel mõjuvalt kõnelda ja ometi on ka nemad harjutanud oma paar tuhat aastat.“
„Nad ei usu, sellepärast,“ kinnitas Kristi tõsiselt ja elutargalt, „aga juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata. Muidu ei saa! Mina ei saaks, sest ka mina ei usu. Isa ka ei usu, ainult ema, see ehk usub, aga kui palju temagi, kes seda teab. Käib ehk teine muidu palvemajas nutmas, sest seal kõik nutavad, see meeldib neile.“
Uuesti sattusid nad usule ja teadusele ning murdsid nende kallal oma noori päid, nagu ei võiks nad muidu elada või nagu poleks elul muidu mingit mõtet. Üldse olid nad sedavõrt noored, et arvasid — elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru. Nemad olid oma aja lapsed ja uskusid — kuigi nad ise arvasid, et nad teavad, — et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimessoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks. Sellepärast ahmida raamatuid, kuhu oli kuhjatud inimessoo vaimuvara, paistis ülima õnnena, ülima eluülesandena, seda enam, et nende raamatute üle ja najal võis nii lõpmatult rääkida. Eriti hea oli seda teha seal, kus polnud kuulajaid, sest peamiseks kireks olid ju need raamatud, mis olid keelatud. Just neis pidi olema see, mis teeb inimese targaks ja õnnelikuks.
Indrek ja Kristi olid siirdunud linnatänavailt puiestikku ja otsinud seal üksiklasema kõnnitee, kus käisid nüüd kõrvuti edasi-tagasi. Põliste puude varjus ragises jalge all liiv ja ülal lehestikus kahises hooline tuul, mis kandis vahetevahel lähedasest lokaalist helilaineid nende kõrvu. Eemal kaugel vilkus läbi lehestiku siin-seal mõni tuluke, mis ei küündinud valgustama, vaid heitis ainult nagu õudset helki.
Peale nende polnud puiestikus ainustki inimest kõndimas näha ega kuulda. Aga üksikul pingil paksu mustendava põõsa ääres valendas kellegi undruk, vilkus vahetevahel mingisugune tuluke ja kostis naerukihin, mille tõttu Kristi põrkas iga kord uuesti oma kaaslasest eemale, kellele ta kippus lähenema loomusunniliselt, sest pimedus, tuulekohin, mustendavad puutüved ja põõsad, mille taga nagu keegi aina varitses, ajasid tahes või tahtmata õuduse südamesse. Poleks seda ajutist naerukihinat, siis oleksid nad vististi varsti kõndinud külg külje vastu, aga nüüd hoidusid nad eemale, sest muidu võidaks arvata, muidu peaksid nad isegi lõpuks arvama, et nemad pole põrmugi paremad kui need kihistajad seal põõsaäärsel pingil, ja et neilgi pole südames midagi kõrgemat, ilusamat, ülevamat.