Tõde ja õigus II/XXXVI
XXXVI.
Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi, tundis ta, nagu poleks tal enam pead otsas ega südant rinnas. Uimase kärbsena liikus ta või soigus päevade kaupa kuski käsipõsikil istudes. Ta märkas vaevalt, mis tema ümber sündis, ja kui keegi temaga rääkis, siis ei pannud ta seda kunagi esimesel korral tähele. Ainult kui ta võimalust leidis kirja uuesti lugeda, tuli nagu tähelepanu ja aru tagasi. Klassis langes tema kurss hoopis. Tema peale löödi juba käega, nagu tehti mitme teisegagi. Härra Mauruse esimese järgu asutises oldi sellega harjunud. Ei õpi ega vasta, las istub niisama — küll ta viimaks hakkab tegema ühte kui teist. Või kui ei hakka, ega ta siis kauaks ei jää, hakkab omalgi igav ja piinlik ning läheb ära. Nõnda arvati. Ainult Molotov oli teises arvamuses, tema tahtis, et pidi õpitama. Sellepärast ei andnud ta Indrekule kunagi rahu.
„Hei, teie, ritv, seal!“ hüüdis ta. „Ega teie muidugi tundi ei mõista?“
„Ei mõista,“ vastas Indrek harilikult.
„Aga mida te siis mõistate, teie hobuse unenägu?“
„Ma ei tea, mida ma mõistan,“ ütles Indrek tõsiselt.
„Kuulete seda lontrust,“ pöördus Molotov klassi poole, „ta ei mõista tundi, aga heidab nalja.“
„Ma ei heida nalja,“ vaidles Indrek vastu.
„On teil siis pea asemele kasvanud puupakk või alasi?“
„Võib-olla,“ ütles Indrek.
„Ai seda lolli küll!“ hüüdis Molotov.
„Suur loll!“ hüüti poiste seast, tuletades seega meelde pilkenime.
„Jumala eest, suur loll,“ kinnitas õpetaja.
Kord pidas Molotov Indreku tänaval kinni, vahtis talle oma poolpimedate silmadega läbi prilliklaaside otsa ja küsis:
„Härra Paas, olen ma teie seltsimees või ei ole? Mõistate? Olen ma teid kohelnud kui seltsimees?“
„Olete küll, härra õpetaja,“ vastas Indrek.
„Aga miks te siis minu juures ei õpi enam?“
„Ma ei õpi enam kellegi juures,“ vastas Indrek.
„See pole vastus,“ ütles Molotov. „Mis te teiste juures teete, see on teiste asi; aga mina tahan teada, miks ei õpi te minu juures. Olen ma teid millegagi haavanud? Sest on ju niisuguseid, kes võtavad endale jumal teab mis lolluse pähe või südamesse ja ei õpi siis enam. Ei õpi, tee mis tahes. Läheb teise juurde, seal õpib, aga sinu juures ei õpi. On see ehk nõnda?“
„Ei, härra õpetaja, pole midagi selletaolist. Minul pole teile midagi ette heita,“ ütles Indrek.
„Aga mis see siis on, kuradi päralt?“ küsis Molotov. „Teie olete üks neid, kellele mina panin suuri lootusi. Mina arvasin nimelt nõnda, et kui kevadel tulevad eksamid, siis oleksite teie üks esimesi, kes võiks minna siiasamasse kroonugümnaasiumi õnne katsuma. Ei teist ega ka teie direktorist pea siin ükski keda kuraditki, olete ainult naljanumber; ja sellepärast mõtlesin ma, et läheme siiasamasse ja näitame neile kroonujõnglastele, kuidas peab küpsuseksamil matemaatikat oskama. Mõistate? See oleks teie ja ka teie kooli huvides. Muidugi ka minu huvides. Aga nüüd põlete teie läbi ja ka teised võtavad teist eeskuju. Ütelge ometi mulle kui oma vanemale seltsimehele, mis teil on! Mõni naine, eks? Need saadanad on nii mõnegi noore hinge hävitanud. On ta vana või noor? Muidugi vana, eks? see tähendab, teist vanem, muidu poleks ta nii kaval. Aga teate, mis mina teile ütlen, ja pidage meeles, seda ütleb teile mitte õpetaja, vaid seltsimees, kes elus palju rohkem kogenud; nimelt: ärge uskuge armastust, naise armastus on ainult silmus mehe kägistamiseks. Lasso! Jääge vabaks, nagu olen vaba mina, teie seltsimees. Ja parim vahend armumise vastu — matemaatika, ainult matemaatika, mina tean seda. Mina arstin ennast ikka matemaatikaga. Aitab suurepäraselt. Isegi imestan mõnikord, kui ruttu ja hästi ta aitab. Korrake kas või ükskord ühte, esiti väikest, siis keskmist, pärast võtke käsile võrrendid, logarütmid, sinus, cosinus, tangens, cotangens. Kahju, et teie ei tunne integraale ja differentsiaale — need aitavad kõige paremini. Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number kaheksa küljeli; lõpmatus lõpeb armastusega, sest see on niisuke siga. Tema on otse armastuse isa ja ema kokku, sest armastuses on ikka kas null või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme spermaga, mõistate, armuvõimega, mitte peaajuga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame matemaatikasse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest. Ja kui muidu ei saa, siis tehke alguses nõnda: lähete mööda uulitsat ja hakkate vastutulijaid ja ka möödaminejaid lugema, ikka korda mööda, ja katsute mõlemad arvud kõrvuti meeles pidada. Muidugi läheb teil varsti segi, aga siis hakake uuesti otsast peale. Pärast võite oma lugemise keerulisemaks teha; hakkate lugedes eraldama mehi ja naisi, nii et teil on nüüd meeles pidada juba neli arvu: mehed, naised, vastutulijad ja need, kes selja tagant tulevad ning teist mööda lähevad. Mina olen seda mitu korda teinud ja igakord on aidanud, sest ilma peaaju tegevuseta tänaval kõndida on kõige kardetavam, kui on armastus. Kui nõnda lugeda, ikka mehi ja naisi, naisi ja mehi, siis tundub varsti hirmus naeruväärsena, et sa nõnda loed ning et igas loetud mehes ja naises istub armastus, vahel mitu armastust korraga, sest nõnda on inimene loodud. Mõtelge ometi hästi järele, mis see on, mis see tähendab, kui nõnda mehi ja naisi lugeda. Aga ei olegi ju mehi ja naisi, vaid armastusi, kes kõnnivad üksi, kaksi või mitmekesi mööda tänavat. Mõistate? Armastus kõnnib tänaval! Kõnnib, pea otsas, silmad sirevil, hambad irevil, vehkleb kätega, astub jalgega ja otsib teist armastust. Naljakas, mis? Lihtsalt naeruväärt!“
Aga Indrekule polnud see ei naljakas ega naeruväärt, sest tema mõtles kohe: „Muidugi, armastus võib ka tänaval kõndida, ta võib sulle särgiväel kurgu allagi pugeda ja ta võib uusi seisusekohaseid särke õmmelda, aga see pole see, sest on ju armastusi, kel pole särkigi seljas. See armastus ei tule tänavale kõndima, silmad sirevil, hambad irevil, see mitte. Ehk kuigi tuleb ilma särgita, nagu ta on, siis ei näe teda keegi, keegi ei pane teda lihtsalt tähele. Härra Molotovgi ei pane teda tähele, ainult tema, Vargamäe Indrek, teeb seda. Ainult tema! Ja ei ole ilmas ainustki teist inimest, kes näeks seda särgita armastust samuti, nagu näeb tema. Üks ehk on, aga see ei kõnni praegu üldse mitte, ei armastusega ega armastuseta. Niisugune on see üks. Tema kirjutab ainult, ainult kirjutab…“
Härra Molotov taipas peagi, et Indrekul pole ei naljakas ega naeruväärt, kui armastused kõnnivad tänaval, sellepärast jätkas ta nõnda:
„Issand, kui kuradi tõsine te olete! Tähendab, vana peab see madu olema, kes mehe nõnda oskab kinni mässida. Lihtsalt aru võib kaotada. Ma teen inimesele selgeks, et armastus pole mingisugune eriline nähtus, vaid massiline, aga tema ajab silmad pungi ja suu prunti, nagu poleks see põrmugi naeruväärt, et mõtlesid leidnud olevat kuu või päikese, kes kõnnib linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm, tal on nohu. Niisuguse imelooma mõtlesid leidnud olevat, aga tõepoolest on see päris harilik kärbes, must ja räpane, kes poeb jaluli igale poole sisse. Igale poole, ütlen ma, sest nõndanimetatud armastusel pole üldse asja, millega ta ennast ei määriks. Mõistate? Ja palju on teda, nagu kärbseid virtsvee ümber kevadel. Musttuhat! Teda võib tõepoolest ainult matemaatikas arvutada, mitte üksikuna tunda. Ta on kui tänavakivi, kui voorimehe hobuse jälg sõtkutud lumel, ja kes teeb tõsise näo voorimehe ja tema hobuse jälje ees! Miks on teile üks jälg tähtsam kui teine? Miks ei pane teid iga majaaken rohkem ohkama kui teine? Aga naisi ja nende armastust on miljoneid korrad rohkem kui kogu linnas aknaid. Kui siin üldse ohata, siis ainult sellepärast, et naisi ja nende armastust on niipalju, et tema väärtus on kaubaturul pööraselt langenud, sest naisi on rohkem kui mehi ja nemad sigivad ka tulevikus kiiremini kui mehed. Ühesõnaga, armastus sigib rutemini kui inimene, sellepärast jätkub temast kõigile, ka minule ja teile, nii et pole vähematki põhjust tõsist nägu teha ega ohata. Teda on sajad, tuhanded miljonid laos tagavaraks. Sellepärast ärge heitke meelt, ärge jätke õppimist. Tehke proovi matemaatikaga. Hakake siin või kodu kohe peale. Tehke algust kas või pi väljaarvamisega, tehke nii, et saate, ütleme, kahekümne-nelja-kohalise arvu. Aga te võite seda jätkata ka kuni kahesajani. Mõistate? Pi kahesajakohalise arvuga, ja ma tahaksin näha, mis grimassi teie armastus siis teeb.“
Nõnda turgutas seltsimees-õpetaja seltsimeest-õpilast matemaatikaga. Aga Indrekuga sündisid kummalised asjad. Hakkab näiteks nõnda: üks kord üks on üks, kaks korda kaks on neli, kaks korda kolm on kuus, kaks korda neli on kaheksa, aga see kaheksa on küljeli, mitte püsti; Indrek näeb selgesti, et kaheksa on küljeli, päris pikali kohe, päkad „kaks korda nelja“ pool. Ja kui ta teda lähemalt silmitseb, siis näeb, et see polegi kaheksa, vaid lõpmatus, mille eest Molotov nii väga hoiatas, sest lõpmatus on armastus. Miks? Lõpmatus ei olegi matemaatika, tema on sealpool matemaatikat, tema on seal, kus armastus. Aga armastus on praegu keelatud, sest Indrek peab õppima, kui ta tahab kevadeks küpseks saada. Armastus ei lase inimest küpseks saada, sest armastus teeb… Mis teeb armastus? Armastus teeb sõna ja silma sügavaks ja nõnda ei saa inimene kevadeks küpseks. Sellepärast uuesti otsast peale: üks kord üks on üks, üks kord kaks on kaks… üks kord kaheksa on… küljeli. Kaheksa on küljeli. Nagu esiti. Tähendab kaheksa on armastus. Kui küljeli, siis armastus, lõpmata armastus, sest armastus on ikka lõpmata, kui pole veel lõppu, ning kui on lõpp, siis pole enam küljeli, vaid püsti. Armastus on püsti, armastus on… Mis on armastus? Armastus on Rimalda, Ramilda, Rilmada, Ralmida, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Miralda, Marilda… Armastus on lõpmatus. Aga pi? Mis on pi? kakskümmend neli pi’d? kakssada pi’d? Mitu neid oli Molotovi arvates? Ikkagi kakssada. Tähendab, pi ei ole lõpmatus, tema ei ole Marilda, tema on Miralda, tähendab, nimeline arv. Pi on nimeline arv ja tema järele tulevad integraalid ning differentsiaalid, nende nime Indrek veel ei tea. Tema teab, et on olemas Raldami, Dalrami, Darlami, Radlami, aga integraalide ja differentsiaalide nime ta ei tea. See tuleb pärast, see tuleb sealpool armastust. Armastus on siinpool, siinpool kõike, sest armastus on tähtsam, armastus on suurem. Armastus seisab nagu mõni pika kaelaga saurus ja vahib üle integraalide võsastiku, üle differentsiaalide metsa. Armastus on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Indrek näeb selgesti, kuis üliinimene ratsutab sauruse seljas. Jah, ja nii ongi parem ja loomulikum, hoopis loomulikum. Kui olid saurused, siis oli ka üliinimene, kõik suured üheskoos. Mitte nii, et saurused on juba ammugi surnud, et inimenegi võib-olla on surnud, kui tuleb üliinimene. Sellest poleks põrmugi kasu, sest keegi ei saaks teadagi, et tuleb üliinimene oma sauruse armastusega. Aga kui üliinimene on juba olnud, kui ta elas näiteks ühes saurustega, siis on teada, ainult tema luid pole veel leitud või, kui ongi leitud, siis pole ära tuntud ja on peetud mõne sauruse omiks, nimega homohippus. Just! Homohippus oligi üliinimene. Ja siis on loomulik! Kõik, mis suur, oli minevikus, sest maakera ise ja kõik, mis ühes temaga, jääb päev-päevalt väiksemaks, aina väiksemaks. Olid saurused, olid Suur Tõll ja Kalev oma poegadega ning Lindaga, kes nuttis järve, oli Jakobson ja ristija Johannes Kristusega, oli Goethe — kõik minevikus, nagu saurusedki. Ja kõik armastasid, kõik! Kristus armastas ka, sest ta ütles: naine, mis on mul sinuga tegemist? Nõnda armastas tema ja suri ristipuus. Aga Goethe? Mis oleks Goethe Indreku asemel teinud? Goethe ja üliinimene? Kui ometi võiks seda teada, siis oleks kõik lahendatud, sest siis teeks Indrek niisamuti. Teeks Goethe eeskujul nagu see vana daam, kellest kirjutab Ramilda või Rimalda. Jah, mis see seal nüüd oli: Ramilda või Rimalda, Ralmida või Rilmada, Ridalma või Radilma?… Imelik, et inimene unustab ikka kõige tähtsama. Sest mis ütles õnnis Voitinski saunalaval: ära unusta kunagi selle nime, keda armastad. Nõnda ütles ta ja suri õndsat ning õnnelikku surma: teda kanti surnultki veel armastavas süles ja talle loeti pisarsilmil surematu luuletaja surematuid salme. Nõnda sureb see, kes sureb õiget surma õigel ajal ja mitte nõnda, nagu see vana daam, kes tahab enne unustada Goethe ja alles siis surra. Tema tahab enne eneses surmata surematu Goethe ja alles siis ise surra. Enne Goethe, siis tema, sest milleks peab tema enne surema kui surematu Goethe! Nõnda sureb naine, kui ta on vana. Aga kui ta on noor? Jah, kui ta on noor… Oo, seda Indrek veel ei tea, keegi pole sellest temale kirjutanud; Ramilda kirjutab temale ainult vanast naisest ja Darwinist, kes suri enneaegu, nii et Ramildal on temast kahju. Ramildal kahju! Ramildast kahju! Darwinist kahju! Ramildast…
Niisugused kummalised lood sündisid Indrekuga, kui ta arstis matemaatikaga haigust, mis ei lasknud õppida ja mida härra Molotov pidas armastuseks, selleks tuhat- või miljonjalgseks, mis kõnnib kõrgete kontsadega siidsukis linnatänavail, silmad sirevil, hambad irevil. Aga nõnda matemaatikaga jännates võib iga inimene ogaraks minna. Ka Indrek oleks võinud, kui mitte poleks tulnud vaheldust, mis viis mõtted ja tähelepanu pisut teisale, kus selgus, et ka mujal on häda, kui ei osata küllalt matemaatikat.