Tõde ja õigus II/XXXIV
XXXIV.
Kui härra Maurus lootis, et Miilinõmme lahkumisega saab tema maja puhtaks niihästi üliinimesest kui ka igasugustest sotsismidest, siis pidi ta varsti nägema, et inimene küll mõtleb, aga jumal juhib. Nimelt saabus juba järgmisel päeval Peeterburist uus õpilane, aastat kaheksateist vana, kõhetu keha, prillitatud silmade, kongis nina ja lopsaka suuga, kes pidi olema inglane, vanemate poolt pärit Londonist, kelles aga voolas kõigi arvates tingimata juudi verd, mida nagu kippus tõendama tema nimigi — Solotarski. Tema isa pidi töötama mingisugusel vaimsel alal, aga millel just, seda ei teadnud õieti keegi, pealegi polnud ükski sellest eriti huvitatudki. Poeg aga oskas kohe kõigi tähelepanu köita. Tema oskas kuidagi nõnda rääkida ja talitada, et kõik hakkasid teda pidama palju targemaks kui iseennast. Seegi, et ta klassis jättis õpetajaile enamasti vastused võlgu, ei kahandanud kuigi palju üldist usku tema vaimsetesse võimetesse, sest õpetajate küsimustele oskas ta reageerida nii üleoleva ja peaaegu põlgliku muigega, et kõik arvasid: küllap ta juba vastaks, kui tahaks, kui ta ainult vaevaks võtaks, aga tema ei taha, sest temal on parematki teha. Ja see parem ei seisnud milleski muus, kui et ta tuhnis maakera mineviku kallal. Õieti ei huvitanudki teda niipalju maakera ise, vaid need loomapeletised, kes millalgi elanud. Igal kohasel ja ka kohatul juhul viis ta kõne saurustele, nii et teda ennastki hüüti viimaks Sauruseks, mis talle näis väga meeldivat, sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest oskas ta nii elavalt ja piltlikult jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige kaelaga plesiosaurusest, viieteistkümne süllasest atlantosaurusest, kahe paari kihvadega mastodonist või allapoole pööratud lõuaotsaga suurimast kuivmaa imetajast dinoteeriumist, siis katsus ta nende välimust ja tegumoodi arusaadavaks teha igasuguste abinõudega: punnitas palgeid, laiutas käsi, jõllitas ja pööritas oma silmi, irvitas hambaid, mille keskel üks kullast — ainuke kogu asutises, — ajas sõrmed harakile ja tõmbas nad kramplikult rusikasse, sirutas oma peent kaela või tõmbas ta nääpsukeste õlgade vahele kenusse, kükitas, laskus käpuli, mängis küürakat, ajas rinna kui lambapõlve ette, viskas pea selga või laskis ta norgu. See oli etendus, mis tegi kõigile nalja. Aga kui ta nõnda oli köitnud kõigi tähelepanu, küsis ta äkki:
„Aga mis on looma tähtsaim elund, tähtsaim omadus? Mis määrab loomale tema seisukoha loomariigis? On see tema viieteistkümnesüllane pikkus või viiesüllane kõrgus? On see tema viietollised hambad või kolmejalased kihvad? Tema sarved või kabjad? Ei, mu härrad, see kõik on tühi puru. Peaasi istub siin.“ Ta koputas omale otsaette ja jätkas siis: „Siin asub see tähtsaim elund, millest oleneb kõik. Ei aita hambad ega kihvad, ei väledad jalad ega pikad tiivad, ei keha pikkus ega kõrgus, kui pole siin midagi.“
Jällegi koputas ta omale vastu otsaesist ja oskas seda teha nõnda, et kõik arvasid, nagu oleks ainult temal seal ülal otsaesine, teistel aga selle asemel tühjus, paremal korral õõnsus.
„Leidub sul aga siin midagi,“ rääkis Solotarski edasi, „siis näib, nagu oleksid sul pikad tiivad ja hambad, tugevad kihvad ja väledad jalad. Aga kas saurustel oli palju selles ülimas kapslis? mis te arvate? Ei, väga vähe. Ja kus nad on nüüd oma pikkuse ja kõrgusega? Kus on nende kihvad ja hambad, nende jalad ja tiivad? Kadunud! Läinud! Aga miks? Neil ei olnud siin midagi.“ Nüüd patsutas ta peopesaga oma otsaesist. „Aga minul on siin midagi,“ rääkis ta edasi. „See tähendab, ärge mõelge isiklikult mind, vaid inimest üldse, ainult lihtsuse pärast nimetan ma iseennast. Mina olen teile ainult inimene, inimsoo eeskuju. Mõistate? Nii siis: minul on siin midagi. Minul on siin mitu tuhat korda rohkem kui mõnel mastodonil, dinoteeriumil või atlantosaurusel ja see tõstab mu — tähendab inimsoo, — tõstab tuhat korda kõrgemale kui olid kõik need esiaegsed peletised, nii et võib täie õigusega öelda: tõsine sauruste kuningas pole mitte mõni viieteistkümnesüllaline atlantosaurus või seitsmesüllane brontosaurus, vaid mina siin teie ees, mina, Vladimir Solotarski. Teie naerate? Teie naerate, et mina nimetan iseennast sauruseks, aga ma mõtlen ju inimsugu. Või ei kõlba inimsugu võrrelda saurustega? Kes on kadunud ja kes valitseb ilma? Saurused on kadunud ja mina valitsen, mina Vladimir Solotarski, s. o. inimsugu üldse. Ilmas kuulub kõik minule või ta hävineb. Nõnda on minu tahe. Elevandid, lõvid, tiigrid, — maha! Saurustele järele! Metshärjad, põdrad, hirved, tuurad, kaljukitsed — kõik maha ja neist ei jää mälestustki! Nõnda tahan mina. Miks? küsite teie. Neid pole enam vaja — vastan mina. Mida vaja, seda kasvatan ise. Oli kord saurus, aga nüüd olen mina ja saurusi pole enam vaja, sest mina olen sauruste saurus. Jällegi naerate? Te unustate, et enesega mõtlen ma inimsugu üldse.“
Tõepoolest unustasidki kuulajad iga silmapilk, et kõneleja mõtles enesega inimsugu või inimest üldse, sest ta oskas ju nõnda rääkida, et kõik nägid just tema kõhetus kogus ja prillitatud silmis inimsoo kehastust. Aga kui ta seadis enda mõne sauruse kõrvale, siis ajas see tahes või tahtmata naerma, sest enda võrdlemine sellega oli palju naljakam kui asumine kogu inimsoo esindajaks klassis laual.
„Kord oli elevandil, lõvil ja tiigril suur tähtsus, aga inimene on nad oma varju jätnud. Või peab keegi elevanti tähtsamaks kui mind, Vladimir Solotarskit? Ületab lõvi mind milleski? Aga püssi tunnete? Kuulipildujat olete näinud? Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu. Peaajust puudu ei tule. Aga loomadel on sellest puudu ja sellepärast pole nad enam tarvilikud. Nende ülesanne on täidetud: nendest arenes inimene. Oli vaja miljon looma, infusooriast kuni sauruseni, et sattuda arenedes minule, Vladimir Solotarskile, s. t. inimesele üldse. See oli eesmärgiks. Nüüd on see saavutatud: siin on mu pea, mu käed, mu jalad, silmad, kõrvad, mu peaaju, ja miljon looma võib kaduda. Enam pole vaja kombineerida inimest. Olete kuulnud, kes on selle õpetuse isa? Darwin, Charles Darwin, ja kõik muu on plekk. Nietzsche üliinimene on plekk, sest ilma Darwinita poleks teda olemaski. Võta inimeselt arenemine, ja mina, Vladimir Solotarski, tahaksin teada, kuidas saab temast üliinimene. Marksism on kääbus darvinismi kõrval, sest üks ahmib kogu ilma sülle, teine udib pisut ainult inimest. Nii siis: arenemine on õpetus, et mina, Vladimir Solotarski, põlvnen saurustest, kes said viisteistkümmend sülda pikaks ja seitse kõrgeks. Mõistate? Mina, inimene, inimsugu. Rohkem pole vaja teada. Kes seda mõistab, mõistab mind ja Darwinit. Üliinimene aga — see on laste mäng, sest mis viga on inimesest üliinimene teha, aga eks katsu saurusest inimene saada. See on Nietzsche ja Darwini vahe.“
See oli see õpetus, mida Solotarski esitas lõpmatuis teisendeis väsimatult, ja ikka seisis kõige keskel tema ise oma väikese ja nõrga keha, viletsate silmade ja kummitud otsaesisega. Kuigi kaaslased teda naersid ja tema üle nalja heitsid, et suurtel saurustel nii nääpsuke poeg, ometi ei suutnud nad vabaneda teatavast imetlusest ja aukartusestki. Indrekki ei suutnud, sest Solotarski rabas teda nagu peast ja jalust korraga: pea kippus ringi käima ja jalad läksid nõdraks. Oli kõige parem, kui võis kuhugi istuda ja otsaesise käele suruda, nagu mõtleks temagi oma ülemise kapsliga suurustama hakata. Aga tal ei tulnud see uneski mõttesse, sest ülemises kapslis polnud tal niigi palju, et oleks võinud õieti mõista Vladimir Solotarskit, seda suurte sauruste väikest poega. Ainult üks oli imelik: mida vähem ta mõistis, seda suuremaks tõusis nagu lugupidamine, nii et ta kippus järeldama: inimene hindab ainult seda, millest ta jagu ei saa. Juba paar aastat tagasi oli ta kuulnud kõneõhtuil Darwini ja Nietzsche nime, aga siis polnud ta vaevaks võtnud neid tähele panna ega meeles pidada, sest tema arvas ühes Tigapuuga: see on nende asi, kes ülikoolis või kes selle juba lõpetanud. Täiesti nende asi! Tema lohutas end ikka mõttega, et las läheb ülikooli, seal saab kõik selgeks, seal saab nii selgeks, et võib kas ise kuski seltsis teadusliku kõne pidada altruismist, optimismist või darvinismist. Aga nüüd seisab korraga tema ja teiste temasuguste ees keegi, kes temast paar-kolm aastat noorem ja õppimisega klass alamal, kes aga sellest hoolimata pulgestab neile saurusi, üliinimest ja darvinismi, nii et saada teine kas või praegu rahvale kõnelema. See tundus peaaegu ilmutusena. Vahet pidamata veeretas ta seda imeasja peas ja nägi sellest isegi unes ning nii imelikul kujul, et Indrekul oleks olnud nagu arusaadav üliinimene ja ka darvinism. Ta nägi ja tundis seda nii selgesti, et ta ütles iseendale teist külge pöörates: „Soo, nüüd on ka minul need asjad käes,“ aga hommikul oli kahjuks kõik ununenud ja Indrek taipas neid kõrgeid probleeme sama vähe kui tänini.
Solotarski suur tarkus ja sõnakus ulatus muidugi ka härra Mauruse kõrvu, sest tema kõrvu ulatus kõik, ka palju väiksemad asjad kui saurused. Temaga samuti talitada, nagu talitas ta Miilinõmmega, polnud kuidagi kasulik, sest Solotarski maksis hästi. Pealegi ei pidanud härra Maurus tema mõju nii hädaohtlikuks kui Miilinõmme oma. Solotarski mõju halvamiseks oli tal oma arvates otsustav tegur ja selle panigi ta varsti tööle: ta laskis kord-korralt ikka selgemalt läbi paista, et Solotarski polegi inglane, vaid juut.
„Mõistate? Inglise juut,“ seletas ta nagu mõnda suurt saladust Indrekule ja Vainukäole. „Aga muidugi, see on hoopis teine kui vene juut, sest ka inglane on teine kui venelane. Tema on ka teine kui sakslane. Inglane õpetab arenemist, õpetab, et roomajast sai lind, linnust loom, loomast ahv, ahvist inemine, inemisest eurooplane, eurooplasest inglane, ja inglise juut lisab juurde: ning inglasest juut. See on see kõige kõrgem siin ilmas. Ja mis teeb see kõige kõrgem? Mis ta on ikka teinud? Parandab ta ilma? Armastab ta inemist? Ei, tema õpetab teisi, kuidas peab ilma parandama ja inemist armastama. Ise tema teeb ainult sahkermahker. Tema õpetab ka sotsialismust, sest ka see on sahkermahker. Härra Maurus tunneb need vanad juudi vigurid. Juut andis meile õpetuse: ära muretse homse eest. Aga mis teeb ta ise? Oo, juut ise muretseb! Tema ei teegi muud kui muretseb. Sel ajal, kui teised ei muretse, muretseb tema kahekordselt ning kõik läheb tema tasku. Juut tahtis õndsaks saada ja mis ta tegi? Poos ta ise Kristuse risti? Ei, vaid korralik roomlane tegi seda juudi eest. Roomlane valas süüta vere, aga juut sai õndsaks. Pesku Pontsius Piilatus või Piilatus Pontsius oma käsi niipalju kui tahab, üks jääb ometi maksma: juudid lõid ta üle. Ja sellepärast arvan ma: Juudas ei olnud mitte juut. Juut poleks nõnda lõksu läind, et pidi enda üles pooma. Ka poleks juudid oma suguvenda kolmekümne hõbeseekliga sisse vedanud, sest juut juuti ei peta. Nii et oli see Juudas mislane ta oli, juut ta küll ei olnud. Juut teeb ikka nõnda, et tal midagi üle jääb. Aga mis jäi Juudasel üle? Mitte kui midagi. Isegi õndsaks ei saanud ta. Nemad Pontsiusega kahekesti läksid hukka, sest nemad saatsid lunastustöö, s. t. mõrtsukatöö toime. Need kolmkümmend hõbeseeklitki viskas ta ära. Arvate teie, et juut oleks seda teind? Mitte kunagi! Nii et Juudas läks juudi lõksu, nagu see roomlane Piilatuski. Nende peale mõistetakse veel tänapäevgi kohut, aga juudid — nemad on maailmale õnnistegija annud. Siit näete: ühed teevad ja ei saa midagi, teised ei tee midagi ja saavad ainult. Nõnda on jumala tahtmine tänapäevani. Ja pange tähele: roomlane on surnud, aga juut elab. Ja mina ütlen: inglane sureb ka, aga juut ei sure. Teate miks? Sellepärast et juut õpetab igal pool: ära usu jumalat, ära usu midagi, aga ise hoiab kramplikult Jehoova hõlmast kinni ja see veab välja, sest Jehoova veab ikka välja. Niisugused on need juudi vigurid. Sellepärast pole vaja igakord uskuda, kui mõni ütleb, tema on inglane, sest mõni inglane võib ka juut olla.“
Nõnda selgitas härra Maurus oma poistele inglase ja juudi vahet. Ja kuigi need sellest palju targemaks ei saanud ega direktori sõnu kuigi tõsiselt ei võtnud, sest tema oli ainuke isik siin asutises, kelle sõnu kõige vähem tõsiselt võeti, ometi jäi midagi kuhugi rippuma. Jah, Indrekki mõtles: miks nimetab ta end inglaseks, kui ta on tõepoolest juut? ja kui ta luiskab selles, ehk ta luiskab siis ka muus?
Seega pääses härra Maurus ikkagi oma eesmärgile lähemale — Solotarskit hakati vähema huviga kuulama ja tema tarkusest ei peetud enam endiselt lugu. Juhtus isegi seda, et kui ta kõneldes lauale ronis, siis ta sealt maha karjuti, nagu peetaks mõnda miitingut. Aga huvi nende suurte nimede vastu, mis olid liikuma lastud, ei kahanenud, vaid võttis aina hoogu, nagu sigineks õpilastes mingisugune eriline pisilane, mis valdab ikka enam ja enam nende vaimu ja keha. Selle pisilase kõige kindlamaks tunnuseks oli see, et õpilaste klassitöö langes ikka enam ja enam hooletusse. Molotov sõimas hullemini kui kunagi varem, aga tulu ei olnud sellest kuigi palju.