Tõde ja õigus II/XXXII
XXXII.
Indrek hakkas ja harjus millegi pärast surnuaial käima. Nii lihtsalt, lausa jumalamuidu, asja ees, teist taga, läks ta ühel päeval kalmistule ja kõndis seal kaua haudade vahel. Oli nagu pisut kergem, kui nägid neid künkaid, mis kerkinud üksteise kõrvale nukrusest ja valust, lilli, mis ilutsesid kurbusest ja pisaraist. Oli nagu hea mõelda, kui imelik on inimese elu: terved suured aiad täis lugematuid leinakünkaid ja ometi käib elu endiselt edasi. Kui võiks äkki koguda kõik need pisarad, mida nutnud puhkajad ja mida nutetud nende pärast, ja kui võiks nad korraga mäeveerult voolama panna, siis sünniks ehk kevadine suurvesi, aga võib-olla upuks kogu linn ühes tema nutjate ja naerjatega pisaraisse. Kogu linn läheks voolus alla vett, kui võiks lasta tema peale äkki kõik need pisarad, mis nutetud tema asukohal. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust. Nii mõnigi kord tabas ta kalmistul peielisi ja läks, kui see suurema inimhulga tõttu võimalik, nende sekka, et võtta osa nende leinast. Aga imelikult libises teiste lein temast mööda, nagu oleks tema südamel mõni kaitsevõrk ümber, mis ei lase ligi mingisugust kaastundmust. Mul on omad valud — mõtles ta siis — ja kui ma peaksin lisaks võtma ka teiste omad, siis ei suudaks ma välja kannatada. Elu kaitseks ongi nõnda seatud, et igaühel on ainult tema hädad, kuna teise häda on puu küljes. Aga siis juhtus kord nõnda, et maeti kedagi vana, kuivetanud ja pikka mustas puusärgis, mille järele ei kõndinud ainustki leinajat. Ainult kaks-kolm meest istus veovoorimehel puusärgi kõrval, jalad ripakil, sest pidi ju ometi keegi olema, kes puusärgi hauda laseb ja mulla peale ajab, ega surnu seda ise tee. Jah, keegi peab ikka olema — mõtles Indrek ja jäi vaatama. On tingimata mõni vaene vanamees — mõtles ta edasi — kes oli juba ammugi kõigile ainult tüliks. Tingimata mõni vana mees, sest naised ei ole nii pikad. Ja kui oleks noor, milleks siis must puusärk. Pealegi, noorel on ikka mõni saatja, ikka mõni, aga vanad lähevad üksi, ainult vanad lähevad nõnda üksinda oma pikas, kitsas, mustas puusärgis. Neile ei ole laiemat tarvis, sest liha on luude ümbert juba kadunud nagu Voitinskil, ainult kondid on järele jäänud ja need mahuvad ka niisugusesse kitsasse puusärki, nagu on see must, kus lamab keegi kollane, kes tuletas enne surma veel rohkem surma meelde kui nüüd mattes. Ja kuna Indrek nõnda mõtles ja eemalt pealt vaatas, kui asjalikult ja ükskõikselt mehed haua ääres talitasid, hakkas tal sellest tundmata vanamehest äkki hale meel. Ja ta ei võinud midagi parata, et ta täna unustas iseoma nukruse ja valu ning et silmad tõusid tal enne vett täis, kui ta õieti märkaski, mis temaga sünnib. Aga siis vaatas ta hirmunult enese ümber, nagu kardaks ta, et keegi võiks teda näha, ja läks edasi, mõeldes: nad võivad talle nüüd ükskõik kuidas mulla peale ajada; ka teda on leinatud, nii et ta ei või nuriseda.
Mõni seda teab, kui kaua Indrek oleks rippunud kalmistu küljes, kui ta poleks seal kohanud härra Schulzi, oma endist saksa keele õpetajat, Koopulat. Juba eemalt pani Indrek teda tähele ja pidas endamisi aru, kas vanameest teretada või mitte, sest polnud kindel, kas ta Indrekut veel mäletab ja tunneb. Aga viimasel silmapilgul välgatas tal peas meeles seisnud jutuajamine härra Schulzi kodus ja isegi ei teadnud, miks kahmas ta tema ees mütsi peast. Vanahärra oli nähtavasti millessegi süvenenud, sest ta ei märganud Indrekut enne, kui see teda teretas. Aga ära tundis ta Indreku kohe. Ja nagu oleksid nad vanad sõbrad, sirutas ta temale käe.
„Ei ole teid enam ammugi näinud,“ ütles ta. „Viimaks vist siis, kui me kahekesi minu juures vestsime, mäletate. Minu vana isa istus siis kevadise päikese käes ja ootas, et mina ta kodumaale viiksin — Rheini äärde, kust me pärit. Aga nüüd puhkab ta siin, see ongi ta Rheini äär ja kodumaa.“
Härra Schulz peatus veidikese, nagu kõhkleks ta millegi pärast. Siis aga ütles ta:
„Kas te ei tahaks mu isa hauda näha? Pärast võiksime üheskoos linna tagasi minna.“
Ja nagu oleks Indrek juba oma nõusoleku avaldanud, hakkas vanamees minema — väikene, vimmas, vihmavari kepina käes, hallid juuksed tolknesid musta ja võidunud kübara alt. Indrek ei saanud „ei“ öelda, ja nõnda läks ta kaasa, et lugeda issameie vanamehe haual, keda ta ainult kord elus näinud. Aga talle tundus imelikuna, et tema loeb palvet keeles, millest hauaspuhkajal polnud siinilmas vähematki aimu, ja nõnda jättis ta lugemise, teeskles ainult, nagu ta loeks. Tõeliselt mõtles ta sootuks teistest asjadest. Aga kui ta pärast katsus meelde tuletada, millest ta seal haua juures kummardudes oli mõelnud, siis oli kõik ununud, nagu polekski ta seal millestki mõtelnud, vaid ikkagi issameiet lugenud.
„Jah, siin on see tema Rheini-äärne,“ algas härra Schulz pärast palvelugemist. „Teie muidugi ei mõista, mis see tähendab, sest teil ei ole oma Rheini. Aga mina mõistan oma isa, kuigi ma pole Rheini näinud. Rhein oli minu isa viimne eluunistus ja mina pidin selle unistuse teostama. Ma teile vist rääkisin, kui tõite mulle härra Mauruse kirja. Aga pidage meeles, mis mina teile ütlen: Kui teil kunagi on elus mõni suur unistus, siis teostage seda ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teiste peale. Ärge lootke ei vennale ega pojale, õest või tütrest rääkimata. Ükski ei teosta teiste unistusi, iseendalgi on neid rohkem kui suudab teostada. Minu isa lootis minu peale, noh, ja mis ta sai? Teate, mis ta sai? Veel surisängil tema poeg valetas talle, seda sai ta; uskuge või ärge uskuge, aga ta lausa valetas, sest ta tõotas oma isa korjuse viia Rheini äärde, jah, seda tõotas ta. Ja see poeg olen mina. Mitte et ma selgi silmapilgul oleksin uskunud — te teate, vahel on niisugune usk, mis kestab ainult silmapilgu, või õigemini: usk kestab alati ainult silmapilgu, usk, mis võib imet teha, usuekstaas — nii siis, ma ei uskunud sel silmapilgulgi, et ma tõotuse peaksin; ma lihtsalt valetasin, sest ma tahtsin, et isa sureks rahulikult ja rõõmsalt, et tal oleks õnnelik surm. Mõtlesin, et — oled oma eluajal küllalt vaeva näinud ja õnnetusi kannatanud ning harva on sinu unistused täide läinud; ole siis vähemalt surisängilgi rahulik ja rõõmus, nagu ootaks sind ees vaikne ja segamatu õnn. Nõnda mõtlesin ma, kui ma talle lausa valetasin. Ja mis teie arvate, tegin ma hästi või halvasti? Talitasin ma õieti?“
„Minu arvates küll, härra Schulz,“ vastas Indrek.
„Arvate seda tõesti?“ usutas vanamees.
„Tõesti!“ kinnitas Indrek.
„Mina ise arvasin alguses sedasama,“ rääkis vanahärra, „aga pärast lõin kahtlema. Ja teate millal? Kevadel, kui hauakünka üles tegin ja sinna lilled istutasin — isa suri nimelt lumepaiku —, siis hakkasin kahtlema. Täpsemalt: ma lõin kahtlema siis, kui nägin, et lilled ilusasti kasvama hakanud. Ning mida priskemini lilled kasvasid, seda rohkem mina kahtlesin. Lillede kasv tuletas mulle meelde nimelt egoismi, lillede kasv minu isa haual. Ja nõnda küsisin endalt: Kas oli minu vale isale tõesti armastuse vale või ainult peidetud egoism? Ma ehk ei teinud kõike võimalikku, et isa kodumaale viia, sest ma mõtlesin rohkem iseendale kui temale, ja et ikkagi nägu teha, nagu mõtleksin ma aina temale, selleks leidsin selle vale. Mul oli raske näha palvet ja etteheidet isa kustuvais silmis, ja et sellest raskusest pääseda, valetasin ma, et aga iseendal oleks kergem. Isa saatus jättis mind ehk hoopis ükskõikseks, sest ma mõtlesin: tema sureb varsti niikuinii, mis temast. See on esimeseks. Ja teiseks: Isegi kui minu vale oleks olnud puht armastuse vale, ka siis poleks mul õigust olnud teda kasutada. Miks? Aga sellepärast, et ilmas on midagi suuremat, kõrgemat ja pühamat kui on surija lohutamine, kuigi see surija oleks sinu oma vana isa, ema, poeg, tütar või naine. Jah isegi kui surija oleks su armuke — vabandage, et ma seda ütlen, sest teie olete alles liiga noor, et sellest aru saada — jah, kui oleks su armuke, kelle pärast oled teinud õnnetuks oma naise ja lapsed ning ka iseenda, isegi teda ei tohiks surisängil lohutada valega, et ta võiks lahkuda siit ilmast rahus ja rõõmus ning õndsas lootuses. Sest inimene, tema elu ja valud ning vaevad siin maa peal on juhuslikud, üürikesed, vale aga on igavene, pole ju vale midagi muud kui kummuli kallatud tõde. Mõistate? Tõde on igavene! Tõde kui niisugune, tõde iseeneses. Sellepärast ei või juhusliku ja üürikese asja pärast eksida igavese vastu. Ma selgitan oma mõtte näitega. Jällegi ütlen ma: see näide pole teile päris kohane; aga ma toon ta siiski, sest meie jälgime tõde — see vabandab. Nimelt: mis oleks, kui selguks kuidagi imelikul viisil — ma ei ütle, et selgub, vaid ma ainult oletan näiteks — et kui selguks millalgi, et meie viimsel päeval koguni mitte üles ei tõuse, s. o. et pole üldse liha ülestõusmist, kohtumõistmist ega midagi, vaid on ainult kalmud, nagu need siin, ja on mädanemine ja mullakssaamine ning see ongi see liha ülestõusmine, nagu tõusevad need lilled siin, kui neid hoolikalt kasta. Aga kui see nõnda selguks, mis oleks siis jumalasõna? See oleks vale. Jumalasõna oleks vale, mõistate? Jumalgi ei oleks enam tõde! Aga inimene võib ju aru kaotada, kui ta mõtleb, et ka jumal valetab, tõeallikas valetab. Mis sellest järgneb? Ainult üks: kui ka jumal võib valetada, siis on inimene see ainuke olevus, kes ei tohi kunagi valetada, ei milgi tingimusel, sest keegi peab ometi ilmas olema, kes võitleb tõe eest. See oli teiseks. Ja nüüd kolmandaks: kust meie teame, et surija teadvus muutub surmas teadvusetuks? Aga mis siis, kui on neil õigus, kes ütlevad, et teadvus elab edasi, ainult meie ei oska temaga tänapäev veel ühendusse astuda. Ühesõnaga — surnute ja elavate teadvuse vahel pole kontakti. Aga see võidakse leida kui mitte täna, siis homme, sest ilmas leiutatakse kõiki asju, miks siis mitte seda kontakti! Ja mis sünnib siis? Siis tuleb minu surnud isa ja ütleb mulle: „Poeg, miks sa mulle tol korral valetasid?“ Ja mis pean mina kui aus inimene temale vastama? Aga ütleme, et mina suren enne, kui see nimetatud kontakt leitakse. Olen ma siis pääsenud? Ei, sest pärast surma võib isa mulle sama etteheite teha, nagu enne surmagi. Mõistate? Sest kui teadvus jääb, siis on surnute teadvuse vahel ometi kontakt olemas, see on loomulik. Ja kas te oskate mulle öelda, mis pean oma surnud isale vastama, kui ta minult peale surma äkki küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Ja mõelge ometi, et mind maetakse ehk siiasamasse, tema kõrvale ja ma laman siin aastad, aastasajad, aastatuhanded, võib-olla lamame kõrvuti siin miljonid aastad ja minu isa ei teegi muud kui aga küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Mis te arvate, mis oleks jumal teinud, jumal, kes peab olema igavene tõde, kes aga võib olla ka vale, mis ta oleks teinud, kui tema poeg oleks talle valetanud? Kui ta oleks tõotanud näiteks maailma lunastada ja poleks seda ometi teinud, vaid oleks lihtsalt öelnud: „Isa, ma lubasin küll, aga nüüd olen ma järele mõelnud ja sellepärast võta mind niisama taeva tagasi.“ Mis oleks jumal niisugusel korral teinud? mis te arvate? Mina ütlen mis: ta oleks oma poja heitnud alla põrguauku, seda oleks ta teinud, sinnasamasse, kus istub tema esimene poeg.“ Härra Schulz pistis oma suu otse Indreku juurde ja rääkis viimased sõnad tasa ja saladuslikult, nagu võiks jumal ise tema sõnu muidu kuulda. „Jah, sinna oleks ta tema heitnud, oma venna juurde, sest ka kurat on jumala poeg, pange seda tähele, kurat on jumala esimene, jumala vanim poeg, kes müüs oma õigused läätseleeme eest. Isa saatis ta maailma, et ta selle lunastaks, aga tema ei teinud seda, lubas, aga ei pidanud oma lubadust, valetas oma igavesele isale, ja nõnda läks ta sinna, kus ta on tänapäevani. Sest on ju võimata, et jumal katsus maailma lunastada esimest korda alles paari tuhande aasta eest, kuna ju maailm on nii vana, palju vanem kui lunastus. Tähendab: kurat oli esimene, kelle läbi jumal katsus maailma lunastada, aga nüüd ootab seesama vaene kurat ise lunastust. Sest pange tähele: ei ole kasu inimese lunastusest, ei ole mõtet tema lunastamisel, kui on kurat lunastamata, sest kõik ilm peab lunastatama. Aga kes lunastab kuradi? Jumala teine poeg lunastas inimese, aga kes kuradi, selle esimese poja? Jumal ise ei või seda teha, sest tema sõna ja nõu on muutumatu. Aga kes siis teeb, mis te arvate? Inimene, inimene ainuüksi võib kuradi lunastada ja siis tuleb viimne päev, mitte enne. Aga kus on see inimene, kes võib lunastada kuradi? Teen seda mina või teete teie seda? Tahate teie kuradi lunastamise oma peale võtta? Ei? Mina ka mitte. Ja pange tähele: seda ei tee üldse igapäevane inimene, nagu mina või teie. Seda ei tee ka viimasel ajal moodi läinud üliinimene, sest see on farss ja humbug. Mõistate? Farss ja humbug! Nietzsche on keeleline köietantsija ning mõtteline taskukunstnik, ei muud midagi. Kuradi peab lunastama inimene kui niisugune, der Mensch an und für sich, mõistate? Inimene kui idee, kui mõtteliselt täiuslik konstruktsioon, see peab lunastama kuradi, et tuleks viimne päev, sest muidu on jumalasõna vale, nagu ma juba tähendasin. Inimene peab jumalasõnas peituva vale kummuli keerama, peab tegema, et valest saaks tõde, idees elav igavene ja täiuslik inimene, sest tema otsib ja leiab igavese tõe, mis on ometi kuski olemas — muidu poleks meil ju tema ideed, tema mõistetki. Ja kui inimene leiutab selle igavese ja paratamatu tõe, siis on kurat eo ipso lunastatud, sest tema on ju ürgvale ise — maailma lunastusest sündinud vale. Siit aga järgneb raudse loogikaga, et inimene ei tohi milgi tingimusel valetada, olgugi tõerääkimine mõnikord ei tea kui raske ja valus. Inimene peab ikka ja alati kasvatama tõde, tõde ja veel kord tõde, et võiks viimaks ometi sündida see paratamatu ürgtõde, mis lunastab kuradi, selle ainukese neetu maailmas. Aga vähe on neid, kes seda mõistavad, peale minu ei kedagi. Hiljuti ei mõistnud ka minagi seda, sest muidu poleks ma oma isale valetanud. Ja kas aimate nüüd, mis on need kalmud kui niisugused siin üksteise kõrval? Ei aima? Need on valevirnad, üks virn teise kõrval, sest ei puhka siin kalmistul ainustki, kes poleks ise valetanud kellegi surisängil ja kellele poleks valetatud sealsamas. Igal pool ainult vale, vale ja vale. Hirmus! Aga veel hirmsam tuleb.“ Kõneleja lähendas oma nagu palavikus kilavad silmad Indreku omile ja ütles saladuslikult: „Meid endid ootab sama vale. Isegi surisängil ei kuule me tõtt. Mõistate? Isegi surisängil mitte. Ja kui te ka jumala keeli paluksite, kordki tõtt kuulda, mõistate, puhast, alasti tõtt, siis ei kuule teie palvet keegi. Saage minust õieti aru: mitte keegi! Isegi jumalasulane valetab igal surisängil, isegi tema. Ja jumal laseb seda sündida. Aga ütelge, mis on siis inimene, kui temale nõnda valetatakse ja kui tema ise nõnda valetab? Mis ta on? Kelle nägu ta on? Teie ei tea? Teie ei võigi teada, olete selleks liiga noor. Inimene on kuradi nägu, mitte jumala, üsna kuradi nägu, minagi olen kuradi nägu …“
Kõneleja pööras oma silmad haudade poole, nagu räägiks ta neile. Indrek oleks tal nagu sootuks meelest läinud. See vaatles teda tüki aega kõrvalt: kõhetu, kühmas pihaga, pisikese peaga, kongus ninaga, paljust rääkimisest lõdvaks läinud suuga ja karvaste tohletanud paletega, kilavate silmadega — niisugune oli see kuradi näo järele loodud inimene. Aga kui Indrek teda nõnda vaatles, viirastus tal äkki midagi kaugest minevikust. Midagi selletaolist oleks ta nagu kuski mujal näinud. Õige! Just nii! Selletaoline oli see Pearu koer, keda isa kerisel särisevate vorstide lõhnas jõuluõhtul armetult peksis ja ahjuhargiga veetünni vajutas ja kes surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus Immaanuelile. See jälg peab küll praegugi seal olema — mõtles Indrek, ja äkki hakkas tal sest ammu surnud karvasest koerast kahju, sest ta arvas veel praegu nägevat tema kilavaid silmi pimedast nurgast tünnide vahelt. Härdal meelel tõusis ta istmelt, et jumalaga jätta, sest ta ei võinud enam näha ega kuulda seda vanameest, kes tuletas talle meelde vorstide lõhna ja vaeseomaks peksetud koera, sest see omandas ihu- ja hingehädas nagu inimese näo. Aga härra Schulz ei pannud teda tähele; tema kõneles kalmudele, neile valevirnadele ning Indrek astus katseks mõne sammu, et kas kõneleja ehk nõnda temast välja teeb. Aga kui ka see kõneleja ükskõikseks jättis, lahkus Indrek sõnalausumata tasakesi. Kui kaua härra Schulz kõneles või kas ta pärast üldse mäletas, et keegi tema kõrval istunud, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest nende teerajad ei sattunud enam kokku. Härra Schulz käis vististi endiselt isa haual, aga Indrekult oli äkki kalmistu võlu kui peoga võetud, ilma et isegi oleks osanud õieti seletada miks.
Aga nukrus ja igatsus jäid. Need saatsid teda kogu kevade ja aitasid selleks kaasa, et ta suveks kuhugi ei sõitnud — salajases lootuses muidugi, et ehk õnnestub siin veel kord kohata Ramildat. Ometi lootis ta tühja, sest see sõitis pärast õppetöö lõppu peagi välismaale tagasi, ilma et oleks toonud oma jalga tolmusesse linna. Koovi oli Indrekule soovitanud suveks koduõpetaja koha, aga see polnud seda vastu võtnud, ettekäändeks õppimine. Nüüd, kus Ramilda läinud, kahetses ta, aga nagu ikka, tuli ka see kahetsus hilja.
Suvi oli põuane ja palav. Päike tõusis punasena ja loojus samasena, nagu oleks ta kogu oma sätendavalt helendava kuumuse kallanud maakerale, mida ümbritses suitsutomuna seisev tolmupilv. Päevad otsa hoiti aknaluugid kinni, et päike ei pääseks tubadesse, aga öösigi oli raske neid avada, sest õhk oli ka siis lämmatav: kui päike kadus, hõõgusid majaseinad ja nagu tänavakividki tema asemel. Kõigi silmis ja sõnus oli ainuke soov ja igatsus — vihm, ja kui see lõpuks tuli, siis näis, nagu olekski juba suvi möödas.
Indrek istus nagu minevalgi suvel vahete-vahel põhukuuris õlekool, kus polnud midagi muutunud, nagu oleks maailmas kogu aasta kõik paigal püsinud. Kirju kass varitses endiselt hiiri ja Tiina koperdas oma karkudega laudseina taga, kuhu ta nad harilikult jättis, kui puges Indreku juurde kuuri. Temal on ikka midagi uudist, mida peab jutustama, eriti on tal uudist Molli suhtes, sest ta arvab, et see võiks Indrekut huvitada.
„Molli õmbleb omale nüüd uusi särka,“ räägib ta Indrekule. „Teeb hästi uhked, tikandused, pitsid ja kõik. Riie on valge-valge ja peenike nagu siid; enne olid tal kollasest, see on tugevam, peab kauem vastu. Kui sa tahad, ma näitan sulle, kui valge ja peenike. Ta peidab nad küll kummuti, kui ise ära läheb, aga mina tean, kus võti. Tema arvab küll, et mina ei tea, aga mina tean. Nii et kui tahad, ma näitan. Ema ütleb, et temal on ainult siis kord niisuksed särgid olnd, kui isa elas ja nemad olid alles rikkad. Mind siis veel ei olndki — ütleb ema. Kui mina tulin, siis olid juba vaesed, nii et mina olen vaese rahva laps. Aga Molli sündis siis, kui olid rikkad, sellepärast on tema rikka rahva laps, mina ei ole. Ja tema on selle peale uhke ning tahab rikast meest, sest kuidas inimene sünnib, nõnda peab ta elama — ütleb Molli. Tema sündis rikkalt ja peab ka rikas olema — teeb need särgid; mina sündisin vaeselt ja peangi vaene olema — minu särgid ja püksid on närud. Mina teen omale seisusekohased särgid — ütleb Molli, ja ema ütleb, et meie saame Molli läbi ka seisusekohaseks. Aga see ei meeldi Mollile, et meie ka, tema tahab üksi olla seisusekohane. Teil pole ju õiget särkigi seljas — ütleb ta minule ja emale — mis seisusekohane teie olete! Ja ega ma olegi, kui tahad, vaata.“ Tiina tõstis oma kleidikese üles ja näitas Indrekule, mis kattis tema armetut keha. Siis ütles ta: „Nüüd sa tead, mis on minu seisus; aga tule, ma näitan sulle nüüd Molli seisust, et sa teaksid. Tule, kodus pole ju kedagi ja võtit ma tean.“
Tiina tahtis maksku mis maksab Indrekule näidata Molli „seisust“, nagu ta ütles, aga Indrek ei tahtnud seda näha. See tõi nende vahele teatava lahkheli, sest Tiina ei saanud kuidagi aru, miks ei taha Indrek Molli uusi särke näha, kui tema, Tiina, teab, kus on võti. Aga Indrekul oli nende särkidega oma asi, millest ta ei lausunud Tiinale sõnagi. Tema imestas nimelt endamisi: kodu oli tal õega olnud kokkupõrge särkide pärast, täna läks ta nende tõttu Tiinaga vastamisi, mis sündis esimest korda kogu nende tutvuse ajal, ja ka see aknast allahüppamine sündis särgi pärast, see sealt sõber Metslangi juurest. Jah, nüüd teab Indrek, et kõik sündis ainult särgi pärast, mis kattis selle õlgu ja rinda, kes puges tema kurgu alla. See paljas särk oli teda millegi pärast riivanud ja sellepärast hüppas ta nii valusasti kividele. Alles täna tuli Indrek õigele mõttele, õigele seletusele. Aga ka Ramildal pidi ju särk olema, pidi ju. Imelik, et Indrekul kunagi tänini seda mõtet pole tulnud. Õieti pole tal seda mõtet praegugi, ta ainult sunnib ennast sellest mõtlema. Ramilda on Indrekule nagu mõni ilus kuju, mis ei vajagi katet. Muidugi mitte see Ramilda, mida ta oma silmadega näinud, vaid see, mida ta tundnud, kui ta teda nägi ja kuulis, ja sellest Ramildast mõtlebki Indrek peaasjalikult. Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
Aga Ramilda oleks veel vahel nagu see õnnetu pääsukesepesa, mida Indrek tänavu põhukuuris tähele pani. Võimalik, et juba mineval aastal seal mõni niisugune pääsukesepesa oli, aga siis ei pannud Indrek seda tähele. Teistes pesades kisatsesid juba pojad, kui üks pääsupaar tegi alles pesa. Tegi küll kärmesti, kärmesti, aga mis see ikka aitas, kui teistel olid juba pojad. Ja kui need pesadest välja lendasid, istus hiline ema alles hauduma. Ometi tulid ka tema pojad välja, kui oli sooja ja sääski veel küllalt. Aga kui need hilised olid umbes nädal aega oma poegi toitnud, sattus teine neist kassi küüsi — sellesama kirju kassi küüsi, kelle Vargamäe Andres oleks uputanud juba pimedana, sest heledakirju kass ei saa lindu ega hiiri kätte. Nüüd sai ta aga otse Indreku silma all pääsukese kinni, pealegi veel lausa lennust. Küll karjus õnnetu pääsukese paarimees kõigest kõrist: „Mis teed? Mis teed?“ aga kass ei hoolinud. See röövis mahajäänul nähtavasti aru peast. Nokk oli tal sääski täis, aga poegadele ta neid ei viinud. Tuli ja lendas põhukuuris ringi, pojad karjusid, aga ema teeskles, nagu ei kuuleks ega näeks ta neid. Võimalik ka, et ta oli tõepoolest sedavõrt süvenenud oma valusse, et ta oli äkki pime ja kurt. Nõnda kestis see selle ja ka järgmise päeva, siis kadus pääsuke hoopis ja jättis pojad saatuse hooleks. Indrek käis kuulamas, kuis pojad jäid näljast aina vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni polnud enam midagi kuulda. „Surnud,“ mõtles Indrek. Aga siis ilmus pääsuke uuesti ja tõi kaasa teise pääsukese, nagu oleks ta oma endise kaaslase kassi küüsist päästnud ja ta surnust üles äratanud. Ja nüüd hakkas poegade toitmine uuesti. Aga järgmisel päeval oli pesa all maas üks surnud poeg. See polnud jõudnud näljale vastu panna või oli ta ehk surnud liigsöömisse. Teised kõik kasvasid suureks ja läksid sügisel lendu, et minna lõuna poole. Millegi pärast tundus Indrekule vahete-vahel, nagu võiks Ramilda kuidagi olla ka see pääsukese pesa. Kuidas just, seda ta ei osanud seletada; ta tundis ainult, et ta võiks olla. Aga mis teeb pääsupesa särgiga, hiline pääsupesa? Ei, ei! Isegi hilisel pääsupesal pole särki vaja ja sellepärast Indrek ei mõtle temast, kui ta mõtleb Ramildast.