Tõde ja õigus II/XI
XI.
Nõnda jutlesid need kaks head sõpra pead parandades, kui Indrek istus oma ametikohuste tõttu all suures toas laua ääres, kus pidi vastu võtma võõraid, kui need juhtusid tulema, ja õppima ladina keelt, nagu härra Maurus armastas öelda. Aga kuis õppida, kui kõrvaltoas ukse taga harutatakse nii tähtsaid küsimusi ja kui kuulda on peaaegu iga sõna!
Härra Maurus käis ümber nagu möirgaja lõukoer või kavalalt hiiliv rebane. Oli selgesti näha, et tal on viimase sündmuse kohta õigeid teateid, ainult raske oli arvata, kuipalju just. Mis peaasi, ta ei usaldanud kedagi, ei uskunud midagi, kahtles kõiges. Siin-seal jäi ta äkki süvenenud või murelikul näoilmel seisma ja mõtles millegi üle järele. Siis tuli tal nagu midagi tähtsat meelde, tõttas kuhugi, jäi poolel teel uuesti seisma, pomises endamisi.
„Küll peab inimesel olema raske elada, kui ta kõiges kahtleb,“ arvas Indrek.
Aga varsti nägi ta, et temalgi läheb raskeks, kui härra Maurus nii väga kahtleb.
„Kuidas see oli, et teie seda müra ei kuulnud?“ küsis ta kord Indrekult nagu muu seas, rõhutades sõnu „seda müra“ nõnda, nagu ta teaks, mis müra see oli.
„Ma olin just uinunud, sellepärast vist,“ vastas Indrek.
„Aga mis mul teist siis kasu on, kui te nii raskesti magate, te ei kuule viimaks kella ka mitte.“
„Ei, kella olen ma ikka kuulnud,“ seletas Indrek.
„Kella kuulete, aga Goethe ja Schilleri kukkumist ei kuule?“ imestas direktor.
„Seda pole ma veel harjunud kuulma, sellepärast,“ vastas Indrek.
„Ja muidugi, seda pole te harjunud kuulma, sest Goethe ja Schiller kukkusid alles esimest korda,“ oli direktor muiates nõus. Aga paari päeva pärast küsis härra Maurus jällegi:
„Kas te pole tähele pannud, härra Slopaševi toa uksega oleks nagu midagi sündinud?“
„Mina pole midagi tähele pand,“ vastas Indrek, aga ta ei saanud direktorile kuidagi silma vaadata, vaid pööras pilgu kõrvale. Isegi puna nagu kippus näkku tõusma.
„Nojah, see võis juba ka enne teid olla,“ arvas direktor seks korraks, aga varsti küsis ta uuesti: „Kes viskas palliga härra Slopaševile mööda jalgu? Või magasite juba siis?“
„Ei, siis olin ma küll asemel, aga ei maganud veel,“ vastas Indrek.
„Siis seda te nägite?“ päris direktor.
„Ei näind, sest tuba oli pime.“
„Kuulsite ometi?“
„Kuulsin küll.“
„Jumal tänatud!“ ohkas härra Maurus kõigest südamest. „Vähemalt kurt ei ole te veel mitte. Silmanägemine on küll kadunud, aga kõrvad kuulevad veel pisut.“ Nende sõnade järele pöördus ta äkki Indreku poole, vaatas talle ainiti otsa ja küsis: „Miks te mulle vanainemisele valetate? Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt? Jätsin ma teid selleks ilma koolirahata siia, et te peate mulle valetama hakkama? Need, kes maksavad või kellele mina maksan, valetavad muidugi küll. Aga miks valetate teie? Mina ei maksa ju teile ja teil pole ka mulle midagi maksa.“
„Enne ma ei valetand, siin olen õppind,“ vastas Indrek lausa, sest lõpuks ometi tahtis ta midagi südamelt ära ütelda.
„Kes on teid siin õpetanud valetama? kes on õpetanud? Ütelge ta nimi, andke ta vanahärra Mauruse kätte! Kes see on?“
„Teie ise, härra Maurus,“ vastas Indrek vaikselt ja nagu endalegi ootamata.
„Häbemata! Häbemata!“ karjus direktor ja hakkas mööda suurt tuba edasi-tagasi jooksma. „Herr Ollino, Herr Ollino! Herr Ollino, olete kurt või?! Tulge siia, tulge jalamaid siia! Häbemata inemine! See häbemata inemine!“
Aga härra Ollino ei ilmunud: tema toa uks oli lukus. Tema asemel juhtusid tulema Vainukägu, Vutt ja Laane. Need siis kutsuski direktor õigusemõistjaiks iseenda ja Indreku vahele.
„Kuule, sina Vainukägu,“ ütles direktor, „sa laulad lauluraamatust ja loed teistelegi testamenti ette; ütle oma puhtast ja õiglasest südamest, kas härra Maurus on sind või kedagi teist õpetanud valetama. Kas on? ütle! On ta sind õpetanud?“
„Ei ole,“ vastas Vainukägu ja seadis oma püksitriipu, nagu oleneks sellest otsitav tõde.
„On ta sind õpetanud?“ pöördus direktor Vuti poole.
„Ei, härra Maurus,“ vastas Vutt ja püüdis Vainukäo väikest sõrme, et hakata nokitsema selle küüne kallal.
„Ja sind, Laane?“ pöördus direktor selle poole, kes seisis kohmakalt ja nurgelisena oma pikkade ja kõverate käsivartega, pilk nagu sissepoole pöördud, sest ta tuletas kramplikult meelde, kuis on „valetama“ ladina keeli.
„Ei,“ vastas poiss, nagu ärkaks ta äkki unest ja teeks mh!
„Tres faciunt collegium,“ ütles direktor pühalikult. „Ja see häbemata pikk siin ütleb, et härra Maurus on õpetanud teda valetama. On mul mõni valetamise kool? Kas ei kinnita härra Maurus alati: tõde, tõde, ainult tõde? On see nii, Vutt?“
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kordas poiss ja ajas keeleotsa alumise huule ja hammaste vahele.
„Ja sina, Vainukägu?“ küsis direktor sellelt.
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kinnitas Vainukägu ja lõi silmad pükstele, kas triip õieti.
„Ja sina?“ küsis ta Laanelt.
Ka see kordas endisi sõnu ja lisas mõttes juurde: „veritas, veritatis, veritatem.“
„Ja kas olete kunagi inemist näinud, kes ütleks, et härra Maurus õpetab valetama, et tema peab vene keisri loaga valetamise kooli? Olete või ei ole? Kes on?“
Aga ükski polnud tänini niisugust inimest näinud.
„Siis vaadake, siin on see inemine, see pikk, ja vaadake hoolega, on see inemine,“ rääkis direktor, näidates Indrekule, nagu oleks ta mõni merepeletis. „Kas on inemine nii pikk ja rumal ning ei maksa raha? Kas on, kui tal on täis aru? Härra Maurus peab teda ilma rahata, peab jumala armust, sest ta loodab, see inemine võtab aru juurde, aga tema ütleb ainult, et härra Maurus õpetab teda valetama. Pange tähele: härra Maurus õpetab. Kuid härra Maurus ei õpeta kedagi, temal on selleks koolmeistrid, kes õpetavad. Härra Maurus ainult juhatab, mitte ei õpeta, nii et see inemine ise valetab meile. Härra Maurus laseb õpetada ja maksab selle eest, aga see pikk ei maksa midagi, ütleb, temal ei ole…“
„Härra Maurus, ma võin ju ära minna, kui te arvate, et…“ lausus Indrek alistunult.
„Mitte vahele rääkida, kui härra Maurus seletab, sest kuidas saab tema vanainemine seletada, kui noored vahele räägivad!…“ hüüdis direktor ja oma kolme õigusemõistja poole pöördudes ütles ta: „Kas kuulete, tema võib ära minna. Tema võib, ütleb ta, kas kuulete? Ütleb esteks, et härra Maurus valetab, ja siis: tema võib minna. Võib! Aga kuis siis niisuke pikk aru juure saab, kui ta ära läheb? Kes hakkab siin tema eest õppima? Kas härra Maurus? Ei, härra Maurus ei hakka selle pika eest õppima. Pikk peab ise õppima, sest pikk peab olema tark. Pikk inemine. Härra Maurus tahab seda. Inemine peab olema tark, kasvagu ta pikaks või jäägu lühikeseks; nõnda tahab härra Maurus, sest selleks ta oma kooli tegigi. Aga see pikk ütleb: tema võib minna. Tema muud kui aga võib. Aga mina ütlen: siin ei või ükski midagi, ei pikk ega lühike, vana ega noor, siin võib ainult härra Maurus üksi. Tema ainuüksi! Kui tema ütleb: sa lähed, siis läheb see, ning: sa jääd, siis jääb see. Aga sel pikal ei ole täit aru, temale peab härra Maurus alles täie aru pähe panema; see on tema kohus jumala ja inemiste, keisri ja eesti rahva ees.“
Ja pöördunud eriliselt Vuti poole, ütles ta sellele saksa keeles:
„See pikk Tere-tere on päris õige mats, see päris õige. Tema ütleb: härra Mauruse esimese järgu õppeasutus õpetab valetama. See on tal suurest õppimisest, suurest ladina keelest, sellest on see kõik sel pikal Tere-terel.“
Ja ta vaatas üle prillide Vutile otsa, vehkis parema käe harakil sõrmedega oma silme ees ja raputas pead, mis pidi märgiks olema, et see inimene on puudulik.
„Minge nüüd,“ ütles direktor siis äkki teisel toonil, nagu oleks tal midagi erilist meelde tulnud. „Ja miks olete siin? Miks mitte klassis õppimas? Mis on kell? Ruttu klassi, teil pole praegu siin midagi tegemist.“
Nende sõnadega lõppes „kohtunikkude“ kõrge ülesanne. Indrekule andis direktor käega märku, et see temale järgneks — üles tuppa, kus algas nelja silma all päris pinnimine.
„Kuidas võite teie teiste ees härra Maurusele öelda, et teie võite ära minna?“ algas direktor. „Kuhu teie lähete, kui teil ei ole raha? Kus õpetatakse teile ladina keelt, kui teil ei ole maksa?“
„Ladina keel jääb siis õppimata,“ vastas Indrek.
„Teie olete hull, teie olete tõepoolest hull!“ hüüdis direktor. „Teie tulete siia, ct ladina keelt õppida, ja kui härra Maurus laseb teid ilma rahata õppida, siis ütlete: jääb õppimata. Ladina keel jääb õppimata! Kas te siis põrmugi ei mõista, mis te räägite? Mis te siis õieti tahate? Tahate, et härra Maurusel peavad ainult niisugused puupead olema, nagu need kolm seal all seisid, ühel nägu nii, teisel nii, kolmandal nii.“ Direktor püüdis iga nimetatu nägu jäljendada. „Arvate, et niisukeste nägudega õpitakse ladina keelt ja algebrat? Arvate, et keegi härra Mauruse juures õpib, kui tal on maksa raha? Et eestlane õpib, kui tal on pisut raha? Milleks peab eestlane ladina keelt õppima, kui tal on raha? Või kas olete näinud, et need venelased, sakslased, poolakad, armeenlased, grusiinlased, türklased, hiinlased jne. jne. õpivad, kui neil on raha? Ei! Nemad maksavad ainult, toovad raha, et mõni vaene võiks õppida. Mis peab siis härra Maurus tegema, kui ka vaene ütleb: jääb õppimata? Härra Maurus peab siis oma kooli kinni panema, peab vaeste eesti poiste pärast kinni panema, sest nemad ei taha enam ladina keelt õppida. Või peab härra Maurus lätlaseks hakkama ja lätlastele ladina keelt õpetama? Sest vaene lätlane õpib, oo, lätlane õpib, rikaski õpib. Te ju nägite seda vaest Kopfschneideri, peapügajat, kuis ta siit läks? Nuttes läks ta! Aga mis võib härra Maurus parata, et ta on eestlane, mitte lätlane, ja et on vaeseid eesti poisse küll, kes tahavad ilma rahata õppida. Ja nüüd äkki ütlevad need vaesed eesti poisid härra Maurusele: nemad ei taha. Ja miks ei taha? miks? küsin ma. Sellepärast, ainult sellepärast, et härra Maurus nõuab ühelt vaeselt eesti poisilt — ta peab tõtt rääkima, sula tõtt. Aga see vaene poiss tahab valetada. Tema tahab tõe surnuks vaikida, mis on hullem kui valetamine. Sest kuidas saab härra Maurus tõe sabast kinni, kui temale enam ei valetatagi. Kui vaigitakse! Kui vaene eesti poiss vaikib! Kuis härra Maurus saab siis tõe kätte? Ta ei saagi, tõde jääb tema ausas majas vaka alla. Ja siis äkki: härra Maurus õpetab valetama. Aga kuis võib härra Maurus õpetada valetama, kui tõde on tema jumal! Kui härra Maurus on juba ammugi õppinud: sina pead oma jumalat kartma ja armastama ning mitte ilma asjata tema nime oma suhu võtma. Mis on ära seletatud: armasta tõde, armasta teda üle kõige, aga hoia alati ja igal pool teda suhu võtmast. Karda ja värise! Sest Issand ei jäta seda mitte nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib. Tõde ei jäta inimest mitte nuhtlemata, ta ei jäta vana härra Maurust nuhtlemata, kui see teda küllalt ei karda ega armasta. Sellepärast armasta, kuid karda, sest kartus ongi õige armastuse algus. Kui härra Maurus ütleb vaesele poisile, ta peab tõtt kõnelema, siis peab ta seda tegema ja ei mitte enam tõde kartma, vaid ainult armastama, üle kõige armastama. Tõde, see on Jehoova pale, mida Mooses tohtis ainult selja tagant näha, enne kui läks käsulaudadega rahva juure. Kas mõistate — rahva juure! Ja rahvas! Rahvas ei näinud tõde selja tagantki, tema sai ainult käsud. Teie olete minu Mooses ja mina olen teie Jehoova ja teie peate tõepalge pöörama minu poole, et mina teda näen ja käsen. Kuid teie ei taha minu Mooses olla, teie ei taha tõepalet pöörata minu poole; aga kuis siis mina võin teid lasta ilma rahata ladina keelt õppida? Kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt, mis te arvate?“
Aga Indrek ei vastanud, sest tema mõtles millestki muust.
„Ma küsin: kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt?“ ütles direktor valjemalt.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek, sest tema peas kippus kõik segi minema.
„Mis ta tegi, kui rahvas tantsis kuldvasika ümber? Kuhu ta läks?“
„Läks üles Jehoova juure,“ vastas Indrek.
„Ja mis ta ütles seal?“
„Ütles, et — rahvas on kuldvasika teinud.“
„Näete! Kas ta ütles „muldvasika“? Ei, ta ütles selgesti „kuldvasika“. Aga kas ta oleks võinud salata, vaikida, valetada?“
„Jah, oleks võinud,“ arvas Indrek.
„Õige! Ta oleks võinud, sest inemine on oma tahtmises vaba. Inemine on vaba! Mooses oleks võinud vaikida ja Jehoova poleks kunagi tõtt teada saanud, sest tema ise ei võinud oma palet rahva poole pöörata, et see patune rahvas ei sureks. Ainult Mooses võis teda selja tagant näha, sest Mooses oli kange mees, kõige kangem Iisraelis. Noh, aga mis te arvate, kas Mooses jahvatas kuldvasika peeneks ja jootis ta veega rahvale?“
„Jah jootis,“ vastas Indrek.
„Arvate teie tõesti, et Mooses seda tegi? Mooses — see egiptuse juut? Sest Mooses oli ju juut. Et juut jahvatas ilusa kuldvasika peeneks ja jootis rahvale? Kas olete näinud või kuulnud juuti, kes annaks kulla rahvale? Olete teie niisukest sakslast, venelast või eestlast näinud? Härra Maurus on vana, aga tema ei ole. Kulda ei anna keegi rahvale, kuld võetakse rahvalt ära, kuld võetakse omale. Ja korraga — juut joodab kulla rahvale! Ei, ei! Lugu pidi pisut teisiti olema. Mooses ise muidugi — s. t. kui mitte just tema ise, siis tema käsilased, nagu Aaron, Mirjam ja teised — tema ise oligi see, kes tuli kuldvasika mõttele. Ja see oli tark mõte, sest ainult jumala heaks tõi rahvas oma kulla välja, mis ta Moosese ja Aaroni eest oli ära peitnud. Tõi välja, et saaks kuldvasika, selle noore, ilusa jumala, kelle ümber võiks tantsu lüüa ja talle näkku vahtida, sest inemine armastab oma jumalat ikka palest palesse näha. Nii siis, kui kõik rahva kuld oli selles kuldvasikas koos, astus Mooses Jehoovaga ette. Alles siis tuli ta Jehoovaga, kui kõik kuld oli juba koos, ja võttis rahvalt tema kalli kuldvasika ära. Nõnda pettis juut kord ka oma suguvendi ja, vanajumal naeris pealt. Aga et Mooses oleks selle kuldvasika rahvale sisse jootnud, ei kunagi! Aga kuhu jäi siis kuldvasikas? Viis ehk Mooses ta Siinai mäele Jehoovale? Ei, milleks Jehoovale. Jehooval ei olnud kulda tarvis, Jehoova tahtis ainult tõtt, puhast tõtt. Mooses võttis kuldvasika omale ja ütles, et teeb seda Jehoova käsul, sest nõnda ei julenud rahvas nuriseda. Kui keegi oma ligemist petab, siis on kõige parem ikka Jehoova nimel, sest siis ustakse. Aga mis võime sellest õppida? Esteks nägime, et Mooses rääkis Jehoovale tõtt, aga kas rääkis ta ka rahvale tõtt?“
„Ei rääkind,“ ütles Indrek.
„Mis ta tegi rahvale?“
„Ta valetas.“
„Õige! Ta valetas. Mooses valetas rahvale. Aga kellel oli sellest kasu? Kas Jehooval seal ülal Siinail, kus ainult tuli ja suits? Kas oli Jehooval sellest kasu?“
„Ei olnud.“
„Ei olnud. Sest mis oleks Jehoova kuldvasikaga seal ülal teinud, sest seal polnud ainustki heebreameest, kellelt midagi osta. Jehoova oli seal üksi. Aga mis teha üksi kuldvasikaga? Üksi ei hakka keegi kuldvasika ümber tantsima. Aga kas oli Moosesel sellest kasu?“
„Jah oli,“ arvas Indrek.
„Mõelge hästi järele, kas oli Moosesel kuldvasikast kasu? Mis ta võis teha temaga? Kuhu võis ta tema panna? Läks ta ehk kuldvasika seljas tagasi Egiptusse? Palkas ta ehk mõne mooramaamehe ja sõitis sellega? Sõitis ta?“
„Ei sõitnud.“
„Kuhu ta jäi?“
„Jäi Iisraeli juure.“
„Õige! Jäi oma rahva juure. Aga mis võis ta siis selle kuldvasikaga teha? Kas ei pidanud ta teda siinsamas ära tarvitama — peenrahana rahva sekka tagasi saatma? Eks pidand?“
„Pidi küll,“ oli Indrek nõus, sest tema oli juba valmis kõigega nõus olema.
„No näete: kuld läks ometi peenena rahva sekka tagasi. Niisugune oli see rahva söötmine ja jootmine peeneks jahvatatud kuldvasikaga, et kirjasõna pidi tõeks saama. Ja kas rahval oli sellest kasu?“
„Oli küll,“ arvas Indrek.
„Muidugi oli! Kullast on rahval ikka kasu. Nii et kelle kasu ajas siis Mooses taga? Kas mitte rahva kasu?“
„Rahva kasu,“ kordas Indrek.
„Just nii: rahva kasu. Mooses oli rahvamees. Oli küll juut, aga ikkagi rahvamees, nagu vana hall Mauruski. Sest ka mina olen rahvamees, mina ja Dr. Hermann, Dr. Veske, Dr. Hurt, Jakobson ja teised. Need kõik on eesti rahvamehed. Aga Mooses oli juudi rahvamees. Dr. Kreutzwald ei olnud mitte rahvamees, tema oli muidu niisama ja kirjutas „Kalevipoja“. Tema ei olnud küll ise õige rahvamees, aga tema laulis meie esivanemate rahvamehest, sest ka Kalevipoeg oli rahvamees. Ja isa Jannsen ka, see suur sakste ja pappide sabarakk. Nüüd on nad peaaegu kõik surnud, nagu Mooseski. Aga vana Maurus elab alles ja Dr. Hurt ühes professor Köhleriga. Teised on surnud, peale Hermanni, kellest pole asja. Ja rahvas leinab, sest pole enam mehi, kes ajaksid tema kasu taga. Härra Maurus on veel üksinda eesti rahva kasude eest väljas, üksinda oma halli peaga. Ja tema ei taha selle eest muud kui pisut tõtt, ainult pisut puhast tõtt, nagu Jehoova Siinai mäel. Ja teie peate tema Mooses olema, kes kuulutab tõtt rahva kasu pärast, et ta ei tantsiks enam oma kuldvasika ümber. Rahva kasu pärast peab olema tõepalg pööratud mitte rahva, vaid Jehoova poole. Härra Maurus peab tõtt teadma, mitte rahvas. Kool on minu rahvas, minu Iisrael ja Iisrael ei pea mitte Jehoovast, vaid Jehoova peab Iisraelist tõtt kuulma. Mooses ei annud Iisraelile tervet kuldvasikat korraga, vaid tegi ta peeneks — nõnda andis ta. Ka meie ei või oma Iisraelile tervet tõde korraga anda, sest rahvas kaotab aru, kui ta saab terve suure tõe korraga kätte. Rahvas läheb hulluks ja hakkab tantsima ning lõhkuma. Aga te nägite, mis sünnib, kui rahvas hakkab lõhkuma: Goethe ja Schiller läksid prügikasti nii et tolm aga taga. Oli seda tarvis? Oli seda meie rahval tarvis? Sai ta sest kasu? Aga rahvas peab kasu saama, sest mis rahvas see on, kes ei saa sugugi kasu. Ja siis see Slopašev: miks Goethe ja Schiller ja miks mitte Gogol ja Puškin? Kas ma selleks võtsin ta oma majja? Ma võtsin ta ju, et ta räägiks minu poistega vene keelt, et ta kasvataks mu poissa. Aga tema hakkab purustama! Venelasel vene süda. Aga vana härra Maurus tunneb vene hinge ja südant. Olen omad riivid igal pool ette lükanud, Slopaševi härra Maurus ei karda. Peeneks jahvatatud kuldvasikaga lükkab vana härra Maurus omad riivid sõprade juures ette. Sest kui poleks sõpru, siis pandaks kool kinni, venelane ei küsi ju rahva kasust, sakslane ka ei küsi, eestlanegi ei küsi, tema on saksik või venik, mitte eestlane. Aga härra Maurus küsib ja tema koputab kas või kümne ukse pihta, koputab ilusa, noore kuldvasikaga, sest seda armastab venelane…“
Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: „Tänu taevale, ometi kord päike!“ Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda tõsiasja praegu mõistes nõrkeski tal äkki süda ja lõdvenesid keelepaelad, nii et ta jutustas direktorile kõik, nagu see oli sündinud. Kõige imelikumana selle juures tundus talle see, et kui ta rääkis palliga pildumisest, siis nimetas ta Slopaševi jalgu „kodarateks“, aga direktor ei pannud seda nagu põrmugi pahaks, vaid naeris ainult, naeris nähtavasti puhtast südamest, nii väga tegi Indreku jutustus talle nalja. Kuid Indrek rikkus lõpuks selle ilusa meeleolu väikese eksitusega: ta rääkis ka sellest, kuidas Slopašev ja Voitinski olid purjus peaga arutanud kooli kinnipanemist. See pühkis vanamehe näolt kohe naeru.
„Näete nüüd seda head venelast,“ seletas ta. „Tema joob enda täis, läheb siis eestlasega kaklema ja purustab kaks suurt sakslast. Ühes eestlasega purustab! Ja et härra Maurus kohe tõtt teada ei saaks, siis tahab ta tema kooli kinni panna, sakslaste pärast muidugi, kes juba prügikastis, eesti prügikastis. Nõnda teeb hea südamega venelane — tema hakkab kohe kooli kinnipanemisest peale, kohe sellest. Sest hea südamega inemine tahab kõigile hea olla või kõigile halb. Kõigile! Kui purustas sakslased purjus peaga, siis mõtleb kohe: milleks see eesti kool, kui pole enam sakslasi. Nõnda ütleb hea inemine. Kõigile olgu ühte moodi. Venelane ei oska lugeda, milleks siis eestlanegi oskab. Head inemist ei või sellepärast kunagi usaldada, tema teeb kergesti kurja — puhta õigluse pärast, et aga oleks kõigil ühesugune. Aga inemine ei saa õiglane olla, jumalgi ei saa, sest ega ta muidu ütle: armasta oma ligemist nagu iseennast. Seda öeldi juudile, juut teab. Kas talle öeldi: armasta kõiki, iga inemist? Ei, vaid: armasta ligemist. Aga hea venelane tahab kõiki armastada nagu iseennast ja sellepärast paneks ta eesti koolid kinni. Venelane on parem kui jumal, parem kui Õnnistegija, ainult neitsi Maria on ehk nõnda hea kui venelane. Niisugune on venelane. Oo, härra Maurus tunneb head venelast, kes tahab kõiki armastada nagu iseennast!…“
Mida rohkem direktor head venelast kiitis, seda rohkem tõmbus tal omal nägu murepilve. Oli selgesti aru saada, et ta rääkis ühte ja mõtles ise teist, mida just, kes seda teab. Ja mis peaasi: ta kahtles kõiges, teataval määral nähtavasti selleski, mis Indrek talle jutustas. Tema peaajus omandas iga asi mingisuguse pöörase kuju ja seal pöördus ka kõige lihtsam ja selgem sündmus peaaegu hullumeelselt pahupidi.
„Meie peame kokku hoidma,“ ütles ta lävel Indrekule peaaegu saladuslikult sosistades. „Eestlased peavad kokku hoidma, sest neid on vähe. Aga eestlane ei hoia eestlase poole, eestlane hoiab sakslase või venelase poole. Eesti rahvameeski hoiab sakslase või venelase poole, usub sakslast ja venelast rohkem kui eestlast, loodab sakslase ja venelase, mitte eestlase enda peale. Kreutzwald lootis, aga tema on surnud; Jakobson ka lootis pisut, aga ka tema suri. Kõik on surnud, kes lootsid eestlase peale. Mehed ja naised! Peaasi naised! Sest naine loodab ainult sakslase või venelase peale. Ainult! Ühel on siiski veel hing sees, kes loodab eestlase peale, ühel on, jumal tänatud, sest temal pole naist ja tema on hull, üsna hull, sest ainult hull loodab eestlase peale. Kahju, et meil nii vähe hulle, nii terve rahvas, nii terve, sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. Grenzstein pole hull, tema mitte, ja Kõrvil on täis aru peas. Grenzstein on rebane, aga oma saba ei oska peita. Ei, seda ta hästi ei oska. Aga venelane on kaval; ka see seal all on kaval, joob, aga on kaval. Muidugi rääkis ta meelega, et teie kuuleks. Segas jälgi. Härra Maurus teab, kuhu venelane mõtleb oma kavalad jäljed teha… Aga nüüd minge, keegi ei tohi midagi teada, ainult meie kahekesi, kaks eesti meest, Jehoova ja Mooses, nende käes on Iisraeli rahva saatus. Kuldvasikas, kuldvasikas!“ naeris direktor Indrekule trepile järele, nagu oleks kõik ainult rumal nali.
Aga Indrekule ei teinud see põrmugi nalja. Päev-päevalt ikka rohkem kasvas temas tundmus, nagu müttaks ta mingisuguses mülkas, üle pea sees. Pea läheb uimaseks ja kumiseb, kõrvus vuhiseb ja ajab pilli, liikmeisse hakkab rammestus, nii et ei tahaks liigutada kätt ega jalga. Mõnikord tahaks nii paljust rääkida mõne teisega, aga ei leia parajat silmapilku või pole kohast isikut. Teised nagu ei elakski tema õhustikus, vaid kuski mujal, kus ei saa Indreku meeleolust aimugi.