Tõde ja õigus I/XXXVI
XXXVI
Liisi pidas saunarahva juures pisut nagu häid päevi, sest välja tööle ei pääsenud ta ju kuhugi. Aga käsi rüpes ei hoidnud ta ometi mitte, vaid hakkas seda peent nipet-näpet valmistama, mis varem või hiljem igal noorel naisel tarvis läheb. Tegi hommikust õhtuni ja katsus vahetevahel laulda, aga sellest polnud suurt asja, sest silmad tulid lauluga vett täis.
Tädi oli päev päeva kõrval peres tööl, olgu Mäel või Orul, viimasel ainult siis, kui esimene teda ei vajanud. Et tädil tarvis poleks lehmalüpsmise ja põrssasöötmise pärast lõunal sauna juurde tulla ja et tal ka õhtuti rohkem aega oleks, siis tegi Liisi tema koduse talituse, nagu oleks temast saanud mõni saunanaine.
Madise luud-liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus oli raske jooksva, need ei liikunud enam. Ajaviiteks punus ta peresse pastlapaelu, tegi marja- ja kartulikorve, veistele lõõgu, heinavõrke, luudi, lusikaid ja kulpe ning muud tarvilikku kribu-krabu. Materjali pidi talle muidugi kätte viima, sest tema ise ei pääsenud sellele enam järele.
Puuduse pärast poleks Madisel olnud vaja kätt ega jalga liigutada, sest suure töö ja kokkuhoidmisega oli tal aastate kestel paarsada rubla järele jäänud, mis seisid Mäe Andrese käes hoiul. Madis oli nii mõnigi kord Andresele öelnud, et ega tema seda raha tagasi tahagi, kui aga tema surmani võiks sauna jääda ning kui ka tema eide eest pärast Madise surma oleks muretsetud. Ka ei tahaks tema, Madis, et tema ise või tema eit ükskord Vargamäelt lahkuksid nagu vallasandid või kerjused, vaid neil peaksid olema nagu kord ja kohus matused ja neile peaks mõlemale löödama kahe kellaga, nagu oleksid nad elanud ja surnud täieõiguslikkude inimestena. Kui Andres selle kõige eest tahaks hoolitseda, siis pidagu need paarsada rubla rahulikult endale.
Andresega julgeb Madis kui mees mehega rääkida, sest ta on tähele pannud, et Andres oma sõna ei söö. Sellepärast peab Madis Andresest lugu. Tema vanema tütre Liisigagi räägib ta nõnda, nagu oleks tal tema vastu lugupidamine. Ja kui see teda vahel aitama tuleb, räägib ta temale krägisedes:
„Vanad vedrud ei paindu änam. Ja valutavad teised, mädandid! Aga eks nad siin Vargamäe kraavidel ikka selle pealopsu saand, kus mujal. Jajah, Vargamäel, ei kusagil mujal! See sööb veel mõne teisegi mehe luud-liikmed, ei minul üksi. On enne söönd ja sööb ka edaspidi. See sööb kõigi luud-liikmed, ei tema himu muidu täis saa. Seal ta on nüüd see lepikualune: kas sinna vähe on kraavi kaevatud, aga on ta nüüd kõva ja kuiv? Äh, äh, äh! Eks mine katsu, kui kuiv ja kõva ta on. Millal käis Andres viimati seal oma lehma rükkimas? Eks see olnd ju alles mullu kevadel. Ja kui mitu aastat on ta juba seda sood siin kuivatand ja kraavitand? Oma paarkümmend tugevasti. Nojah, mina olin siis neljakümnene, kui me väljal rammukatsumiseks kivi tõstsime. See oli nimelt Pearu pärast, Andres tahtis teada, kumb on kõvem, tema või Pearu. Aga juba siis nägin ma kohe, et see mees on jumalaviljaga toidetud, mitte aganaleiva ja magasiaida puruga. Ei mina saand kivi tõstmisega temale ligigi. Aga mina olin sel korral ometi paras mees, keda kuraditki ei kart ma, pistsin igaühega rinnad kokku, kui paras kilk peas. Aga Andrese vastu ei saand… Muidugi, nüüd põle minust änam meest olemaski, aina naiste kohendada ja aidata. Aga mis sest Andresestki järele on jäänd? Mis on kõigist järele jäänd, kes me siin vanad oleme? Mineval aastal vaatasin Andrese käsi: sõrmed kanged, könksus ja haarakil. Jalad ja ristluu teisel käies kui igavesel puuhundil. Piht vimmas, nagu kasvaks küür selga. Kaelasooned kui köied väljas, põle endist Andrest änam kuskil. Ja kus on Krõõt, sinu õnnis ema, see kuldne inimene? Kui sina, laps, teaks, misuke kuldne inimene oli sinu õnnis ema… Ehk kus on Juss ja tema lapsed? Kus on minu ja minu vanamoori poeg…? Tead, Liisi, isa teeb ju sinuga ainult sellepärast nõnda, et ta põle änam endine mees. Ei ta enne põleks niisukest asja teind! Siis põleks ta keda kuraditki kart, oleks last oma tütre kas või vanasarvikule endale minna, sest ta oleks öelnd: kes võib midagi minu ja mu laste vastu? Õige, õige, õige! Andres põle änam endine mees, sellepärast teeb ta nõnda. Enne ei lugend ta nii palju, aga nüüd loeb. Minu isa armastas ka piiblit lugeda, nagu Andreski, aga meie, lapsed, panime tähele, et piibli lugemine tegi tema kurjaks ja õelaks. Piibli pärast põlnd meil änam kodus hõlpu. Sest saadik olen mina piiblist ikka eemale hoind, põle teda ilmaski lugend, ja mina arvan, et kui minul oleks lapsed, siis põleks mina nende vastu mitte nõnda kuri ja õel, kui oli meie isa meiega. Niisuke lugu oli meil piibliga. Olen vahel mõelnd ja arutand, sest mis ma üksinda ikka need pikad päevad teen, olen nimelt mõelnd, kui sind ja sinu päivi näen, et ei tea, kas Andresel õige ka see asi piiblist on külge hakand või. Tema enne ei olnd nii riivatu, Pearu oli hullem, kodus ja väljas, aga nüüd oleks nagu Andres riivatum. Ei mõista kohe arvata, mis see on. Mina mõtlen aina, et see on ikka piibel, ei muud ühtigi. Mis sina sellest õige arvad? Oled juba ka täis inime…“
„Mis mina nüüd, aga hull on selle asjaga küll,“ lausus Liisi, kuna tal endal silmad vett täis tulid.
„Mina olen küll arvand ja rehkendand,“ rääkis Madis, „aga ei leia kedagi muud kui aga piibel. Sest vaata, laps: käsk ütleb, et sina ei pea oma jumala nime ilmaasjata suhu võtma. Aga ehk ei pea ka jumala sõna liig sagedasti suhu võtma? Seda olen mina arvand ja rehkendand. Jumal on inimesest kangem ja eks siis ole kangem ka tema sõna. Ja kui nüüd nõrk inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed ära. Mitte et jumala sõnad oleks halvad, vaid nemad saavad halvaks, kui inimene nad ühtepuhku oma suhu võtab. Kui jumal ise oma sõnu nõnda loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvale on nad liig kanged. Nii kui mõni kange viin, ütleme puhas piiritus. Ja kes on harjund piiritusega, sellele teine viin polegi änam viin ja tema ei pane teda mikski. Samuti ei pane need, kes jumala kangete sõnadega harjund, änam inimeste sõnu mikski. Aga ütle nüüd ise, mis asjaga tahad sa inimese südant pehmendada, kui sõnad änam tema peale ei hakka? Ma mõtlen nimelt ajaliku inimese sõnu, sest kaugele sa siin ilmas ja elus jumala kangete sõnadega ikka pääsed. Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei pand, sest tema oli nii väga kangete piibli sõnadega harjund. No mis me võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust? Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid kõik õigus oli tema käes. Aga kudas sa siis siin ilmas elad, kui sul änam sugugi õigust ei ole.“
„Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,“ ütles nüüd Liisi. „Ja emal ka ei ole, õigus on kõik isa käes.“
„No seda minagi,“ oli Madis nõus. „Meil oli oma isaga niisama. Tema ütles meile ikka, et tema ei või meile õigust anda, sest see käib pühakirja vastu, aga mis inime see siis on, kes elab pühakirja ja käsusõnade vastu. Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie armastuse mõeduks. Aga temal ei olnd tarvis meid karta ja sellepärast põlnd temal ka meie vastu armastust. Ainult siis, kui ta meid nüpeldas, et meie teda rohkem kardaks, nagu käsusõna nõuab, siis arvas ta, et tema meid armastab, sest kirjutud on: mida kibedam vits, seda armsam laps. Kartus oli meie armastuse mõeduks, vitsa kibedus isa armastuse mõeduks. Nõnda elasime meie Soovälja Vihuksel puht pühakirja järele, sest mina olen ju sealt mehi. Nüüd elavad seal uued rahvad. Meist ei jäänd sinna ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. Isa õpetas meile vitsaga nii palju armastust enda vastu, et me kartsime mitte ainult teda ennast, vaid ka Vihukset ja Soovälja, muudkui saaks aga tuhknai minema.“
„Meil ka kõik suuremad niisama, muudkui pistaks aga Vargamäelt alla, kas või palja jalu ja alasti,“ ütles Liisi. „Aga tead, saunaonu, meie oma isa ei karda, mitte sugugi ei karda, aga meil on isast ja Vargamäest hale meel, sest me näeme, et neid ei salli keegi, neid ei armasta keegi. Põlvepikkune armastab ehk veel, aga nii kui saab püksivärvlist saadik, siis on juba läind: siis usub, et mujal on parem. Andres on meil ju kohapärija, aga mina ei usu, et tema Vargamäele jääb. Las ta saab aga vanemaks, läheb tema nagu Oru Joosepki.“
„Nojah, just niisama, nagu oli Vihuksel, Sooväljal, ja meil oli see puht pühakirja põhjal, sest meie isa oli vaga inimene ja tahtis ka meid vagaks kasvatada. Küll olen mina siin üksinda paigal istudes arvand ja rehkendand, et kuidas see Vargamäe Andrese ja tema laste asi küll on, kas õige ka niisama nagu meil, või on midagi muud, aga tuleb välja, et ei midagi muud, üsna seesama, puht pühakirja põhjal, Jehoova, meie jumala käskude ja õpetuse järele. Aga vaata, mu laps, meie räägime neist asjust, nagu oleks me kaks vana inimest ja mõlemad jalutud ning rinnutud Vargamäe soode ja rabade pärast, aga tõepoolest olen ju ainult mina jalutu ja rinnutu vanainimene, sina aga alles noor. Sinul on elu alles ees, minul juba möödas, sest ega see siis änam elu ole, mis ma nõnda elan, naiste kohendada ja aidata. Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainimene, sulle ütlen. Ja mina ei ütle seda mitte paha pärast. Sul ei ole ka tarvis mind karta ja armastada, sest kes saunameest siinilmas kardab, ja armastada põle minus änam kedagi. Kui ma ükskord jälle mullaks saan, siis seda mulda peab armastama, olgu ta või mõne sauna ukse all… Nojah, vaata, mu laps, mis mina sulle ütlen, ja pea seda meeles, sest see tuleb sulle endale kätte. See võib sul väga ruttu kätte tulla, nagu tuli ta minule ja teistele. Tahan nimelt sulle öelda, et ometi oli minu isal õigus ja sellepärast on ehk Vargamäe Andresel, sinu isalgi, õigus…“
Liisi tõstis silmad ja vaatas küsivalt ning imestanult Madisele otsa.
„Praegu sa muidugi seda ei usu, aga sest põle lugu, kuulata võid sa siiski,“ jätkas Madis. „Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on: silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu isa oma Vihuksega Sooväljal ja nõnda seisab ka sinu isa oma Eesperega Vargamäel vastastikku, rindupidi või hambani koos. Kummal pikem ja valjem hammas, see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa ja ema luud-liikmed ära ning lõi meid välja ilma; mis Vargamäel sünnib, seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult Vihukse, kui keegi süüdi oli. Tema oli see, kes meie isa niisuguseks tegi, nagu ta oli, sest tema elas puht pühakirja järele ja sundis ka meie isa nii elama – sunnib meid kõiki nii elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu isagi… Nojah, mis ma nüüd tahtsin öelda… Vihukse, näh, elas puht pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja ohakaid. Kui minu isa temaga terve oma elu põleks seist hammas hamba vastu, siis põleks ta mitte kui midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, ohakaid ja kive. Ainult seda! Ja mis teeb Vargamäe? Kas see põle vaga maa, samuti nagu oli Soovälja oma Vihuksega? Kasvatab ta midagi muud kui kibuvitsu ja ohakaid? Kas põle sinu isagi temaga seist hammas hamba vastu kõik need pikad aastad? Ja kuhu ta on saand? Omal käed kanged ja könksus, jalad nagu igavesel puuhundil, piht kasvab juba ammugi küüru ja lapsed mõtlevad aina, kuda plehku pista. Aga Andres ei taha Vargamäele alla anda. Kui ise änam ei jäksa, siis tahaks teised välja ajada, ajas minugi enese eest välja, sest ise ei jõund, ja siin ma nüüd olen. Vargamäe on mu võit, nagu võitis Vihukse mu isa, ja küllap Vargamäe Andresestki jagu saab. Tema kasvatab lapsi enda asemele ja sunnib neid pühakirja abil Vargamäega võitlust edasi pidama, sest inimese sõna on siin nõrk, nagu mõni lahja viin, mida see änam mikski ei pane, kes piiritusega harjund. Vargamäe elab pühakirja järele, tema elab vaga elu ja kes temaga tahab võidelda, peab ka pühakirja järele vaga elu elama. Temal peavad olema suus kanged jumala sõnad ja nendega peab ta ise minema ning peab ka teisi ajama vaga Vargamäe vastu, kes elab jumalaga. Sellepärast siis ei olnd meil Sooväljal ega teil ka Vargamäel sugugi õigust. Meie arvasime, et Vihuksel on õigus kõik meie isa käes, ja teie arvate, et Vargamäel on teie isa käes. Aga see’p see ongi, mis põlnd tõsi Vihuksel ega ole tõsi ka Vargamäel. Sest vaata, armas laps: õigust põlnd kuigi palju meie isal ega ole ka teie isal, nemad on samuti ilma õiguseta, nagu olime meie ja olete teie. Ja tead, kel on õigus? Õigus on Vihuksel ja õigus on Vargamäel, kellega seisid ja seisavad hammas hamba vastu meie isad. Meie isegi seisame viimaks nendega hammas hamba vastu. Vihukse ja Vargamäe ei tunne küll pühakirja, aga ometi on neil ainuüksi õigus, sest nemad ise oleks nagu puht pühakiri, nagu puht jumala sõna, nagu puht jumal ise. Mis nemad tahavad, ütlevad ja teevad, see on õige ja jääb, võitle selle vastu, niipalju kui tahad. Inimese peale ei hakka inimese sõna, samuti ei hakka jumala peale ka jumala sõna. Mis aitaks pühakiri Vihukse või Vargamäe vastu. Vargamäe kõneleb tegudega. Paari aastaga pistab ta sulle tuhat pajupõõsast vikati ette, see on tema issameie. Kivid saputab ta sulle nagu hundikarja saha ette, see on tema kümme käsku. Mõne aastaga tallab ta su kraavid täis, mis sa vaevaga kaevand, see on tema püha ristiõpetus ja peatükid. Mõnekümne aastaga sööb ta su luud-liikmed ja saadab su kirikuaiale, see on tema piiblilugu. Nõnda kõneleb Vargamäe ja nõnda kõneles ka Vihukse. Ja ega Hundipalu, Ämmasoo, Rava, Kukessaare, Aaseme, Võlla, Kassiaru ja kõik need teised kohad muid palveid inimestele õpeta. Ikka üks ja seesama. Sest see on nende õigus. Ja kui minu ehk sinu isa tahavad sellest õigusest osa saada, siis peavad ka nemad olema kui tuhat pajupõõsast, kui hall kivikari, kui vedelas maas kraav, mis täis langeb, ilma et nad hooliks vikatist, sahaterast või kraavimehe vaevast. Nad peavad seisma kõigega silm silma vastu, ehk muidu neelab neid Vihukse ja Vargamäe. Oma lastegagi peavad nad seisma hammas hamba vastu, sest teisiti nad ju seista ei mõistagi. Niisuke on Vargamäe õigus ja temast osasaamine.“
„Ah siis sina, saunaonu, arvad, et isal on ka minuga õigus?“ küsis Liisi, ilma et ta hästi oleks taibanud, millest jalutu ja rinnutu Madis rääkis, kes kõigi arvamist mööda ühes jalgadega ka osa oma arust oli kaotanud, nagu oleks see tal peitunud jalus.
„Ei noh,“ vastas Madis küsimusele, „seda ma just küll ei arva. Sest mina ei arva, et inime peaks oma lastega nii kangeid sõnu tarvitama, nagu räägiks ta aina jumalaga, Vargamäega ja Vihuksega. Inime on nõrk ja noor inime on veel nõrgem, jumala kanged käsud on temale liig kanged. Sest ega noor inime põle mõni Vihukse või Vargamäe, kes tuleb kohe tuhande pajupõõsa ja halli kivikarjaga. Tema ei raba sind kohe puusast või jalust, nagu on teind Vargamäe jumal minuga. Miks siis temaga kohe talitada jumala käskusid ja seadmisi mööda. Teine asi, kui Andres teeb nõnda Pearuga. Temale võib küll jumala käskude ja kangete sõnadega kohe külge hakata, sest tema ise on vänge mees, nagu mõni jumala sulane. Temaga võib küll silm silma ja hammas hamba vastu seista, aga oma lapsega põle see hea, lapse hambad on ju alles nõrgad. Nõnda arvan mina.“
„Aga isa ütleb ikka, et meie oleme kanged ja et tema tahab meie kangust murda,“ ütles Liisi.
„Miks siis just isa ise oma laste kangust peab murdma, eks seda või mõni teinegi teha. Ega Andrese enesegi kangus ometi murtud olnd, kui ta Vargamäele tuli, aga küll ta siin pehmeks tehakse. Mis ei jõua teha Vargamäe ise, seda teeb Pearu, sest see on niisama kange kui Vargamäegi. Tema ei loe pühakirja, aga tema oleks nagu ise pühakiri. Ilma jumalasõnatagi on temas õpetus, nagu ka tigedale härjale põle tarvis otsaette kirjutada: see härg on tige, sest seda näeb igaüks isegi, kes härja krutskid teab. Sellepärast on tema lastel ehk kergem põli, kui oli meil Vihuksel. Pearu läheb püha viha täis oma laste vastu ainult purjus peaga. Aga sest põle suurt häda, sest ega inime alati purjus ole. Aga mis tahad sa sellega teha, kes on alati kaine ja aina püha viha täis? Meil Vihuksel oli niisuke lugu. Ma ütlen – otsekohe pühakirja põrgu. Meid oli üksteist last, kolm surid ära, kaheksa kasvasid suureks. Ja isa tahtis, et me kõik elaks pühakirja järele. Kas sa nüüd oskad öelda, mis elu see on, kui kaheksa last elavad pühakirja järele? Ehk mis pühakiri see on, kelle järele lapsed peavad elama? Kui ma nüüd selle peale tagasi mõtlen, siis arvan ma, et ilma selle meie isa pühakirjata oleks kergem olnd meil lastel ja ka isal endal, emast rääkimata. Sest mõtle ometi, kui kuradi kange ja halastamatu oli meie pühakiri. Millalgi, lihavõttes või nelipühis, ei mäleta änam hästi, sest sellest on ju üle viiekümne aasta aega, igatahes olid siis soojad ilmad. Nojah, millalgi pühade ajal, esimese püha hommikul, kui lauda istusime, ütles isa üle laua minule (mina olin ju kõige vanem laps), et mina loeks söögipalve. Aga mina ei lugend. Sest miks pidin siis mina täna lugema, kui muidu luges ikka isa ise. See lugemine oli kui karistus mulle peale pandud. Aga mina põlnd miskit kurja teind ja mina ei taht, et ta mind karistab. Kui mina ei lugend, käskis isa vanuse järele järgmist poega. Ka see ei lugend. Ei lugend ka kaks tütart ning nende järgmine poeg. Nüüd ütles isa meile kõigile: Teie olete kui sead, kes pistavad jalad moldi, ilma et enne oma Issandat meelde tuletaks. Aga kes minu laua ääres ei palu, see ka ei saa. Sellepärast jäävad Madis, Mikk, Leena, Ann ja Priidu seni söömata, kuni nad paluvad. Kusti, Mann ja Tõnu on alles väiksed, nende eest palun mina ise. Nõnda ütles isa, ja meie läksime laua äärest tühja kõhuga minema. Siis luges isa oma palve, ja nüüd pidid isa, ema ja väiksed lapsed sööma hakkama. Aga ema ei saand süüa, vaid hakkas nutma ja tõusis laua äärest. Ema nuttu nähes hakkasid ka lapsed nutma ja jooksid nurka. Nõnda sõi isa üksi vorsti ning saialeiba ja sealiha, meie aga kõik sinkusime tühja kõhtu. Pärast süüdistas isa ema, et see on meie, väänkaelade nõus, sest miks ta muidu laua äärest ära jooksis, ja tema vaga süda ei and enne järele, kui ta oli esimese püha hommikul ema peksnud. Pärast seda pani ta kõik toidu aita luku taha või laskis ema sahvri kanda ja selle ukse lõi ta kahe pika naelaga kinni. Terve pühade aja seisime meie söömata, närisime kuivi herneid, sest need olid saadaval, või läksime külasse, lootes sealt midagi hamba alla. Kui tulid tööpäevad, siis pidi meile süüa andma, muidu ei jäksand ju ühtigi teha. Aga soojaga olid jämedad vorstid juba hapuks läind ja need pidi sigade ette viima, ehk küll neist vahepeal ükski põlnd oma Issandat paluma õppind. Ema tahtis oma silmad peast nutta vorstide pärast, aga isa ütles temale, et ei pea oma südant siduma maapealse varanduse külge. – Niisukesed asjad sündisid meil Soovälja Vihuksel, kui isale tuli tõsine vagaduse iil peale. Kui ma Pearut purjus peaga näen, siis mõtlen ikka oma isa peale: tema jäi nagu piiblist purju ja selle peaga tegi ta hullemaid tükka, kui Oru Pearu teeb viina või õlle purjus peaga. Mõlemad oleks nagu äkki muutund tigedaks härjaks, kes möirgab ja puskleb. Ja mina arvan, et sinu isa on vahel ka nagu piiblist purjus, sest see võtab ju mõistuse nagu piirituski, kui teda liiga tarvitada. Mina olen kuulnd, et kes piibli kolm korda otsast otsani läbi loeb, see läheb lolliks. Sellepärast hoida õpetajad hoolega, et nad mitte otsast otsani ei loe, vaid et ikka midagi vahele jääks. Aga taluinimene on rumal, tema loeb kõik – sõna-sõnalt, nagu tegi minu isa, ja nõnda hakkab mõistuse peale. Inimese nõrk veri ei pea jumala kangetele sõnadele kuigi kaua vastu, lööb kihama ja käärima nagu värske õlu, ja siis sünnib see, mis sünnib piiritusegagi, nagu oleks igal pool kange jumala vaim.“
Niisugune oli sauna-Madise kõne Liisiga, kui see käis teda tema eide peres tööl olles aitamas ja kohendamas, nagu aitaks ja kohendaks ta oma isa. Aga temal oli oma kõnega kaks suurt häda: ta tahtis teda väga pidada ja tahtis teda viimaks ka lõpetada. Ometi oli nii see kui ka teine niivõrd raske, sest kõne algamiseks puudusid enamasti ikka kuulajad kõrvad ja kõne lõpetamist takistas üksi istudes kuhjunud aine hulk. Õnneks pääses ta esimesest sellega, et harjus iseendaga kõnelema, ja teisest – et hakkas ise oma kõnet kartma, mispärast ta lõpuks ikka kinnitas, et kuulaja asja enese teada jätaks ja mitte edasi ei räägiks. Liisilegi ütles ta peaaegu paluvalt:
„Ää sa sest isale sõna lausu, ää hinga sest ühelegi hingele, sest kui niisukesed jutud Andrese kõrvu ulatavad, siis võib ta minu ja mu eide saunast välja peksa, sest ega tema ju ei hooli. Tema teeb ju aina püha jumalasõna järele ja sellepärast põle temaga nalja. Ma räägin ju nõnda ainult sinuga, aga eide kuuldes ei tohi, see kannab laiali, sest tema, vanainimese keel ei pea änam ühtigi kinni.“
Muidugi vanamehel oli oma eide asjus õigus: selle keel ei pidanud juba nooremaski eas midagi kinni, mis võis ta siis veel nüüd pidada. Liiatigi veel niisukest asja, nagu oli Liisil ja Joosepil. Eide huvi koondus alguses ainsasse punkti: kas Joosep tuleb sauna ja millal ta tuleb? Aga kui Joosep juba esimesel õhtul ilmus ja ka hiljem ühtki õhtut käimata ei jätnud, siis tundis saunatädi pettumust. Hoopis teine asi, kui Joosep poleks tulnud, kui tädi oleks pidanud Joosepile Liisi palvel Orule järele minema, kus oleks võinud sosistada ühe või teise nurga ääres. Aga ei! Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. Va Jussigi asi oli tädi meelest huvitavam, sest selles oli sisu.
See oli teisipäeval, kui Liisi ülalt alla sauna tuli, ja reedel läksid nad Joosepiga ennast õpetaja juurde kihlama, sest viivitamiseks ei näinud nad enam mingit põhjust.
Neljapäeva õhtul mängisid Oru poisid sauna-Madisele ja Liisile kena vingerpussi, millest tädi mitte osa ei saanud, sest tema oli hommikul Aasemele läinud rukist lõikama ja pidi sinna ka järgmiseks päevaks jääma, ilma et ööseks koju tuleks, sest Liisi mängis ju saunas perenaist. Poiste vingerpussist sai osa tädi asemel Maret, kuna tema parajasti saunas oli, kus ta Liisit iga päev paar korda käis vaatamas, et mõni sõna rääkida ja vaadata, mis tal puudub.
Liisi ja Maret olid parajasti kambris ja vana Madis krägises toas asemel, kui keegi sauna välisuksest kotta astus. Aga selle asemel, et kohe sisse tulla, jäi ta kojas pisut kohmitsema, ning siis äkki paukusid needsamad aisakellad, millega Liisi sõitis jõuluõhtul kirikuteel. Kellad helisesid täna õhtul nii rõõmsasti, et Madis toast Liisile niisama rõõmsalt hüüdis:
„Liisi, Liisi, kosjad tulevad! Kosjad tulevad kelladega ja kõik!“
Tüdrukud otse jahmatasid kelli kuuldes ja läksid uudishimulikult tuppa vaatama, mis see õige on. Aga ei olnudki muud kui Oru poiste nali, sest Joosep tahtis pisut Liisi meelt lahutada ja teda lõbustada, kippus ta ju nukrusele: õhtuti olid teisel silmad aina punased, nagu oleks ta selle poolest oma õndsasse emasse. Eelmisel õhtul, kui kõik magama pugesid ja kui Joosep sauna läks, hiilis Karla Joosepi pealekäimisel hobustekopli, ajas seal noorele märale valjad pähe ja sidus talle teki selga ning kupatas temaga kõrtsi juurde viinade järele. Nõnda oli neil täna kaks pudelit viina, üks meestele ja teine naistele, aga mõlemad head ja magusad. Et asi täielik oleks, siis hakkas Karla, kel hea suuvärk ei puudunud, vanemale vennale isameheks ja ka pulmahobuseks, sest aisakellad pistis ta endale tasku ja pimedas saunakojas laskis ta nendega parajat traavi, ikka ühelt jalalt teisele, kuigi aina paigal püsides. Pärast peitis ta kellad kuhugi ja astus siis suure julgusega peigmehe ees tuppa, sest ta oli enne kangemast pudelist pisut rüübanud.
Vana Madis taipas peagi poiste nalja, ja kui ta kange pudeli mõne korra suule oli upitanud, laulis ta kui lõoke oma sängi serval. Aga Liisi nuttis ja Maretki pühkis silmi. Neil polnud uneski pähe pistnud, et Joosep võiks Liisile ükskõik mil viisil üldse kosja tulla.
Karla kui isamees lõõpis Madisega esiteks niisama, aga kui keel juba mõlemal hakkas pehmenema, ütles poiss vanamehelikult:
„Nonäh, peremees, ega me siis puripuhta muidu tulnd ühtigi, meil oli ikka pisut nagu asja ka.“
„Mis asja siis küll külarahval meile nii hilja õhtul veel võiks olla?“ küsis sauna-Madis muheldes.
„Näh, kuda seda nüüd öelda või kuda seda seletada,“ vastas Karla. „Noorukesel oleks nagu midagi ää kadund või ää joost, minagi tea õieti, mis see oli.“
„Mõni õhvake või?“ küsis Madis. „Mõni talleke, seapõrsas või mõni kanapojuke?“
„Kuuldi teine ikka nagu kanapojuke olevat,“ seletas Karla. „Näh, ilm, pergel, läks ju pimedaks, silm ei seletand änam jälgi ega kedagi. Vihukse kraavikaldal olid viimased jäljed, näitasid teised nagu seiapoole tulemist. Mõtlesime, et eks astume esimese onni uksest sisse ja küsime, ehk on keegi midagi näind või kuuld.“
„Meie pool ikka oleks nagu nähtud ja kuuldud ka,“ vastas saunaonu, „aga mine nüüd tea, kas tunnistate omaks või panete võeraks. Eest teine hirmus, takka armas, sööma kasin, tööle varmas, niisuke kuulukse teine olema.“
Et Karla sellele midagi kohast ei saanud vastata, siis rüübati pudelist.
„Kuule, küla noormees,“ pöördus Madis nüüd Joosepi poole, „meie pool käib kõla ringi, sul joost kanapojuke ää. Oled ehk meie omi juba katsund ja silmand, leiad oma olema või ei. Näh, ikka tuli ja tuli teine, siuksub siin üksinda minu, vanainimese juures, me’p teand teda kuhugi viia ega pakkuda, mõtlesime, et küllap tullakse ehk teist otsima. Näikse teine kena poju olema. Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel, ei ole maias ega ahne. Kui leiad oma olema ja kui viid ta meie mailt, jäävad nutma toanurgad, leinama leivalabidad, haopinud pilli aama. Kui viid kaugele koduje, sussuta suisa suu juures, kaisuta kasuka juures, silita sinisilmaga, kallista kahe käega, et ei närbuks pisi poju, kui viid kaasakeseks koju… Noh, küla noormees, ei sa vasta ühti, põle oma või?“
„Oma ikka oma,“ vastas Joosep nüüd naerdes.
„Mis siis änam,“ ütles Madis, „siis on kõik korras. Aga ega külamees ometi nüüd öösel hakka kanakest koju viima, läheb pärast pimedas uuesti kaduma, aja ja otsi teda siis mööda maad-ilma taga.“
„Jah, kui lahke pererahvas lubab, siis jätame ta täna veel seia hoiule,“ lausus Karla asjalikult.
Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südamerõõmuks pudelist rüübata. Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. Seda kinnitas talle ka Maret mitmel korral.
Kuna Joosep tüdrukutega juttu vestis, istus Karla Madise juurde ja hakkas sellelt laule peale ajama, sest sooja peaga oli see tuntud kui suur sõnaseadja. Aga täna oli Madis oma lauludega tõrges, sest temal olevat ainult meeste laulud, poiste ja tüdrukute kõrvad ei tohi neid kuulda. Viimaks andis vanamees ometi järele ja hakkas tasakesi jörisema, kuna Karla tema ligi istus, kõrv suu juures. Ometi ei kuulnud ta kõike, mis Madis laulis, sest see neelas vahetevahel sõnu alla – nende liigse „rasva“ pärast. Imelik lugu oligi nende saunaonu lauludega. Algasid nad ükskõik kui ilusti ja kasinasti, rääkisid nad „hellast eidekesest“, „tublist taadikesest“, „õndsast õhtukesest“ või „karja kaitsmisest“, ikka muutusid nad varsti niisuguseks, et laulja pidi poisi ees aina sõnu alla kugistama. Saunaonu lauludega sündis nagu inimesegagi: lapseeas kõik nii süütud, aga kasvades lähevad raisku, saavad patuseks; neiust peast kõik nii head, aga jumal teab kust tulevad küll naistel need vead.
Tundi kolm lõõpisid poisid saunas, siis arvasid, et ehk aitab. Kojas võttis Karla jällegi aisakellad pihku ja traavis paigal tammudes, sest ka minnes pidid ju kellad helisema. Ja et helin paremini kostaks ning et ka pulmatäkk ise paistaks, siis hoiti toa uks lahti, nii et traavlit kotta näeksid tüdrukud ja ka saunaonu, kes naeris sängiserval. Aga pulmatäkk läks isamehe käes, kel paras aur peas, peruks ja pistis välisuksest õue ning ladus ümber sauna, nii et kellad aina paukusid. Peigmees ja mõrsja, saunaonu ja mõrsja õde ei osanud muud teha, kui ainult naerda.
„Kui nüüd isa juhtuks kuulma,“ ütles mõrsja viimaks.
„Ei ta kuule,“ rahustas teda peigmees. „Meil ja teil magavad ammu juba kõik.“
Aga ometi tahtis saatus, et ka Vargamäe Andres ise oma esimese tütre kosjadest pisutki osa saaks. Küll oli tema õhtul õigel ajal magama heitnud, aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaöösel asemel ärkama, pihtkasuka selga viskama ja välja minema pisut jumala loodust vaatama, ning see juhtus olema tütre kosjadest osasaamiseks just paras silmapilk: samal ajal läks sauna juures kosjatäkk peruks ja traavis paukuvate kelladega väljas. Andres kuulatas. Selge aisakellade helin, mis tuleks nagu sauna poolt, aga siis jälle nagu Aaseme poolt, ning siis jälle nagu sauna poolt. Aga et sauna poolt mingit kellade helinat tulla ei või, sest seal pole vankriteedki, siis pidi helin ikkagi Aaseme poolt kostma, nõnda arvas Andres kambrisse tagasi minnes. Seega sai ta kellade helina näol oma vanema tütre kosjadest osa, aga tema ise ei teadnud ega mõistnud seda osasaamist mitte ja sellepärast arvas ta, et seda osasaamist pole kunagi olnud.
Andres oleks ehk kauemini kelli kuulatanud, aga ta ei saanud, sest kui peru kosjatäkk suure ajuga uuesti sauna ette tuli, uksest sisse tormas ja ka mööda sauna paukuvate kelladega ladus, siis kargas peigmees talle valjastesse kinni ning võttis kellad pealt. Nõnda siis polnudki Andresel enam midagi kuulata, kui ta jahedast jumala ilmast oma palavasse kambrisse tagasi läks. Järgmisel hommikul ei saanud ta muidu, kui pidi sellest öösisest helinast ka teistele rääkima, nõnda et ka need Liisi kosjadest pidid osa saama. Aga see oli õieti asjatu rääkimine, sest teised kuulsid Maretilt kosjadest põhjalikumalt. Ja et nad ei kahtleks, nagu nad alguses kahtlesid selles, mis jutustas vana Andres, kutsus Maret nad salaja aita, kus ta neile andis rüübata punasest ning magusast pudelist. Nüüd uskusid kõik, et õigus oli vanal Andreselgi ja et Liisil oli tõepoolest kosjas käidud täkuga, kellad peal. Aga ei saanud ühegi usk Mari vastu, sest tema silmad seisid Maretit kuulates aina vett täis. Punasest pudelist rüübates läksid nad märjaks, nagu oleks see pudel talle liiga kange.
Reedel sõitis Oru Joosep üksinda täkuga Mäe väravast mööda. Seda nähes oleks tahtnud Andres midagi öelda, aga et asi puutus Joosepisse, siis ei lausunud ta sõnagi. Samuti vaikisid ka Maret ja Mari, kes Joosepi sõidu põhjust teadsid. Joosep sõitis üksinda kuni Aaseme välja alla, kus seisis tee ääres heinaküün; seal pidi ta Liisiga kokku saama, kes ei tahtnud ennast kodus näidata ja sellepärast mööda Vargamäe väljaalust läks põllu lõpuni ning siit mööda kraavikallast silmalt Aaseme välja äärde, et Joosepi kõrvale vankrisse istuda, nagu viisakas mõrsja kunagi. Sama teed tarvitas ta ka koju tagasi tulles. Nii ei saanudki isa teada, et Liisi Joosepiga õpetaja juures käis.
Seal olid aga noortel rasked tunnid, sest nendelt küsiti, kas ka vanemad on nende asjaga nõus. Vastuseks oskas Liisi esiteks ainult silmi pühkida ja Joosepile abitult otsa vaadata, kes siis mõne sõnaga vaimulikule seisukorra seletas.
„Seda ma arvasin,“ ütles õpetaja. „Nagu ma kuulnud, elavad ju Vargamäe naabrid ammust ajast saadik riius. Aga, armas noorpaar, ja iseäranis sina, pruut, kas sa teed seda asja nüüd kangest südamest oma isa vastu või armastad sa oma peigmeest nõnda, et sa teda jätta ei või?“
„Õpetajahärra, jumal ise näeb, et Joosep võib mu kui koerakutsika maha lüüa ja ma ei niuksata ka mitte,“ vastas Liisi nuttes.
„Ui, ui, armas laps,“ ütles vana õpetaja, „miks siis Joosep peaks su maha lööma? Oled sa siis tema vastu kurja teinud? Või on sul mõni raske patt südame peal?“
„Õpetajahärra näeb isegi, mis patt mul südame peal, aga see on ka Joosepi patt, mitte mõne teise,“ nuuksus Liisi.
„Miks te siis varem kiriku juurde ei tulnud?“ küsis õpetaja.
„Isa ei last, sellepärast see kõik,“ ütles Liisi.
„Jah, sellepärast, õpetajahärra, et ta änam ei keelaks,“ ütles nüüd ka Joosep.
„Aga kas sina, peigmees, oma pruuti nüüd vähem ei armasta?“ küsis õpetaja.
„Ei mitte,“ vastas Joosep. „Me ju kahekesi ühel nõul, muidu ei saand.“
„See on hea, kui te ühel nõul, siis annab teie õpetaja ja ka jumal teile teie patu andeks. Minge rahuga. Aga jumala arm, mis ülem kui kõik mõistus, see hoidku meie meeled.“
Niisuguste trööstivate sõnadega laskis õpetaja nad minema.
Aga kui nad olid oma tralliva täkuga tolmusest alevist välja jõudnud põldude vahele, kus rukis juba hakkides seisis, odral kõrgemais paigus kael oli kenasti könksus, kaer tükati juba hõbehaljuse kõrval kirju ja kus ainukeseks laulumeheks oli rohutirts õhtupoolses päikesepaistes, mille poole tee neid viis, ei võinud Joosep end enam pidada, vaid pidi Liisile ütlema:
„Kuda sa ometi õpetajale nii hullusti ütlesid, et kui mina sinu nagu koerakutsika maha lööks?“
Joosepi hääles ja toonis oli midagi, mis Liisi südamesse kinni hakkas, sest tal tõusid silmad kohe vett täis, nii et raske oli näha valmivaid viljavälju ja lustlikku täkkugi aiste vahel. Ainult päike paistis endiselt heledana, nagu ei hakkaks tema peale noore naise pisarad ega miski muu.
„Ega ma seda siis halvasti mõelnd,“ vastas Liisi pisut viivitades. „Aga mul tuli siis meelde, kudas isa sel korral mu kallale tahtis tulla ja kudas ema vahele kargas, nagu oleks ta valmis ennem surema, kui et mulle praegu midagi halba sünnib. See tuli mul meelde ja seda ma õpetajale ütlesingi, et mina tahan teha samuti, nagu tegi siis mulle mu võerasema. Ja ma mõtlesin veel, et kui halvasti meie vanemad Vargamäel elavad. Mul on nii selgesti meeles, kudas sinu ema kord isa eest meile jooksis, ja ma tahtsin õpetajale öelda, et mina ei tee kunagi nõnda. Kui tahad, löö mind maha, aga mina jään ikka koju, jään ikka sinu juurde, sest seal on mu koht ja mitte kuskil mujal.“
Need sõnad tegid Joosepi meele härdaks ja temagi silmadega sündis midagi, mis takistas valmivate viljaväljade nägemist. Ja niisuguste silmadega vaatas ta Liisile otsa ning ütles:
„Kunagi ei tõsta ma kätt sinu vastu ja sul ei pea tarvis olema ei üksi ega lastega kodust ära joosta mujalt ulualust otsima.“
Ja nüüd istusid nad mõlemad tükk aega vaikselt vankris teineteise kõrval, nagu istuksid nad üksinda, kumbki omaette. Mõni teab, kui kaua see nõnda oleks kestnud, aga äkki hakkas täkk hirnuma, sest ta nägi eemal võõrast hobust. Ja kogu tema kehasse tuli niisugune rõõm, et ta otseteed läbi viljade oleks võõra hobuse juurde jooksnud.
Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks ja nüüd kuulsid nad äkki rohutirtsude hulgalist siristamist ning nägid, et odrakael on juba kõver ja et kaeralt hõbehaljus läinud.
„Mis muud kui varsti lõikus,“ ütles Liisi, nagu jätkaks ta pooleli juttu.
„Muudkui lõikus,“ kordas Joosep ja lisas juurde: „Tuleval aastal sel aal lõikame juba omal põllul.“
„Kui see ometi nii oleks!“ ohkas Liisi.
„Küllap on, ää muretse,“ lohutas Joosep. „Onu ütles, et tehku isa mis tahes, tema aitab meid otsa peale, ja temal selleks jäksi on.“
„Palju Vargamäelt saab Soonistele?“ küsis Liisi.
„Versta viisteist,“ vastas Joosep.
„Mina tahaks veel kaugemale,“ ütles Liisi igatsevalt. „Nii kaugele, et Vargamäest enam midagi ei kuuleks.“
Sellega see jutt neil lõppeski. Vaikuses logises vanker õhtuse päikese paistel Vargamäe poole.
✻
Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Kõik püüdsid näo teha, nagu puuduks neil tõsine pulmatuju. Mäe Andres polnud sel ajal koduski, sest pulmapüha reede lõunal rakendas ta vana mära vankri ette, et omakseid vaatama minna, kes elasid mõnikümmend versta eemal.
„Viimased ilusad ilmad, seal tarvis ära käia,“ ütles ta Marile, kui ta õuest välja sõitis, nagu oleks tal sõiduks tõepoolest tungiv tarvidus. Üle õla tagasi vaadates lisas ta juurde: „Enne esmaspäeva õhtut põle mind vaja oodata, mul on seal toimetamist.“
Sellest pidi ainult ühte mõistma: Andres ei tahtnud ise pulma minna, aga teisi ei tahtnud ta ka selles takistada, sellepärast läks ta tülist eest ära. Kõigil pääseski Mäel nagu hing lahti, kui vana Andres väljamäelt alla oli sõitnud. Joosti kilgates sauna juurde, mindi õhtul Orulegi, nagu poleks naabrite vahel vaenu ega midagi.
Pearu aina muheles õlleankrute ümber, sest ta tundis, et tema oli praegu võidumees: Andres oli põgenema löödud. Pearu üksi askeldab siin, nagu oleks kogu väljamägi tema päralt.
Peiupoisse ja pruuttüdrukuid oli ainult viis paari.
Kõigi arvamise järgi oli see perepoja ja peretütre pulmade kohta liiga vähe. Aga kõik said ka sellest aru, et polnud mingit mõtet suurt karja peiupoisse kokku ajada, sest pulmasõidust ei tulnud siinmail praegu niikuinii mitte midagi välja. Hoopis teine lugu, kui pulm oleks peetud lumetee ajal – siis küll! Siis oleks võidud kihutada – pruudisõitja kõige ees ja peigmees ja peiupoisid tagant järele –, nii et vahutükid oleksid lennanud. Aga mis teha vankripõlves Vargamäe soosillal ja roopalisil põlluvaheteil? Kes võiks vankril istuda, kui hobusele tõepoolest jalad alla teeks? Pealegi oli veel üks asjaolu, mis õiget pulmasõitu takistas: pruuti ei tohtinud põrutada.
„Muidu saame pulmad ja varrud korraga,“ heitis rumalat nalja Rava Kustas, kes ka pulma oli kutsutud.
Nõnda siis sõideti tasa ja targu kiriku juurde ning samuti sealt tagasi, nagu peetaks Vargamäe kohaomanikkude esimeste laste pulmi ilma pruudisõitjate ja peiupoisteta.
Pilli- ja laulumeheks oli Joosep mõelnud kutsuda Laulu-Lullu, aga kui Liisi talle meelde tuletas, kui rumala laulu see nende kohta oli teinud, siis jäeti tema kutsumine katki. Viimaks arvati, et kui õige kutsuks va Kingu Priidu oma simliga, aitaks ehk sellestki viiele peiupoisile ja pruuttüdrukule. Simmel ei lõuga küll just lõõtsmooriku vastu, aga küllap temagi oma häält tõstab, kui Priidu puutiku kõvemini näpu vahele võtab. Ka ei jää Priidu tantsutükkidega jänni, laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, kaloppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. Vaheaegadel võib ta mängida „Mo elu Kristus ise“ või midagi muud mõnusat viisi, millele laulavad kaasa tema ise ja ka teised.
Nõnda siis tuligi Kingu Priidu Vargamäe laste pulma oma simliga pillimeheks ning kõik aina imestasid, kui kenasti võib simli järgi tantsida: poisid põrutasid jalga vastu põrandat ja pruuttüdrukute seelikusabad seisid taga aiva torus.
Eriti hakkas Priidu mänguriista kõla Mäe Indreku kõrvu ja hinge kinni. Kogu pulmade ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas, millal see mängima hakkab. Tema’p see oligi, kes Joosepi ja Liisi pulmas Priidu kogu kunsti nägi ja imetles.
Pärast oli Indrekul tundmus, nagu ei heliseks mitte ainult simmel, vaid ka poiste ja tüdrukute hääled, nende tantsivad jalad, nende naervad suud ja silmad. Kogu pulma õhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidu simlist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka teised, sest miks muidu muutuvad tüdrukute kehad poiste käte vahel tantsides nii pehmeks ja painduvaks, miks muidu löövad nende palged lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kilama.
See kõik on nii imelik, et Indrek arvab: temagi põsed kipuvad punetama, silmad läikima, luud-liikmed pehmenema. Jahedust ja karastust otsides läheb ta pimedasse õue, aga siin kostab mitmelt poolt korraga naerukihinat ja sosinat, mis ajaks nagu veel enam vere näkku ja läike silmi. Südagi hakkab valjemini lööma, nagu kipuks hirm peale.
Hommiku tulekul, koidu eel, kui olid kadunud peiupoisid ja pruuttüdrukud, et paariviisi endile uinumispaika leida, kas lakas, põhulaos, laudil, aidas või rehe all vankris, lõõpisid veel Pearu ja Rava Kustas kahekesi väsimatult edasi, õllekannud käes. Viimaks läksid nad otsima, kes kellegagi ja kes kuhugi on magama pugenud. Muidugi huvitasid neid seejuures mitte abielulised, vaid vallalised, poisid ja tüdrukud. Ja kui nad kuskilt paarikese teineteise kaisust leidsid, köitsid nad nende jalad nööriga kokku või õmblesid nende riided kotinõelaga ühte. Juba olid nad mitme paariga nõnda teinud, kui nad viimaks lakast ulu alt Oru Karla ja Mäe Mareti leidsid. Rava Kustas tahtis ka need kokku köita, aga siin polnud Pearu nõus. Tema oli ebausklik ja kartis, et kui tema ise oma poja Andrese tütrega seob, siis see ka igavesti nõnda jääb.
„Lase minu poiss olla,“ ütles ta Kustasele ja kiskus seda kättpidi magava paari juurest eemale.
„Mis see sinu poiss siis parem on kui teised,“ vaidles Kustas vastu ja tahtis ilmtingimata siduda. Meeste sõnelusest virgus Maret, kargas poisi kõrvalt üles, ronis mööda redelit maha ja jooksis koju.
„Las poiss magab edasi,“ ütles Pearu, sest temal oli väga hea meel Mareti äraminekust.
„Magagu,“ vastas Kustas, „aga kinni seon ta siiski, kas või roovilati külge, kui ta tüdruku jalad lasi ära viia.“
Ütles ja siduski Karla jalad roovilati külge, nii et roovilatt pidi siin tüdruku säärte aset täitma. Enamasti olid need tugevad sääred ja jõudsid poissi hoida nagu roovilattki. Ainult Maretil olid oma ema luud-liikmed, sellepärast polnudki mõtet Karlat siduda tema külge, niikuinii ei oleks suutnud tema teda pidada.
Aga kui lõõpijad olid oma köitmise ja õmblemisega valmis saanud, tõstsid nad põrgukära, et magajaid äratada. Tõustes leidsid paarikesed, et ei saa teineteisest lahti, ja nüüd oli naeru ning rumalat nalja rohkem, kui tüdrukute kõrvad jõudsid kuulata. Lõpuks puudusid veel Karla ja Maret. Mindi neid otsima. Aga Maret jäigi kadunuks, ainult Karla siples jalgupidi roovilati küljes, kui ta äratati. See tegi ta kõige naeruväärsemaks peiupoisiks, aga oma isale valmistas ta nõnda suurt rõõmu. Ühest oli poistel kahju: polnud Laulu-Lullut, kes oleks Maretist ja Karlast siinsamas laulu teinud, pealegi hästi soolase.
Noorpaar oli sauna magama läinud. Kui nad hommikul pulmamajja tagasi tulid, oli pulm juba täies hoos. Pearu oli jalul eilsest saadik. Tema silmad olid juba hoopis halliks läinud, nagu oleksid nad terasest tehtud. Liisit nähes läks ta kohe sellele vastu, võttis tema käest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja hakkas rääkima. See oli üks neist Pearu purjus pea juttudest, millel polnud mingit algust ja kus polnud ka lõppu loota, ehk olgu siis, et Pearu rääkides väsis ja magama uinus, mis temaga mõnikord juhtus.
„Sest sina oled, mu kallis minijas, kui tall, mis viiakse tappa, ja sina ep ole võind mitte tantsida,“ nõnda algas Pearu oma juttu. „Ja sina oled nüüd minu esimese poja, minu kalli Joosepi naine, sest kirjutud on: ja siis jättis Joosep oma kuue ning põgenes. Minu kallis Joosep jätab oma kuue ning kasuka, oma särgi ja püksid, mis on kirjas ära seletud: Vargamäe, seda jätab minu kallis Joosep oma isa vihamehe esimese kalli tütre pärast. Uamen! Sest kirjutud on: sina ei pea mitte… ja needsinatsed teised sõnad. Nõnda siis, mu kallis minijas, sina istud minuga, purjus vanamehega, ja aad vaga juttu ning ei nõua mitte teps ilma lusti ja rõemu taga, sest sina tead, et minu käes on keelata ja käskida, ja sellepärast pead mind kartma ja armastama, nagu on pühakirja üles pandud Jehoova, meie kalli jumala pärast. Hallelooja! Issand pikendagu tema päivi ja ülendagu tema hinge, sest kui sinu õnnis ema suri, siis tegin mina temale teed, et tema ei peaks mitte oma jalga vastu kivi tõukama, nagu ütles Eesus Kristus. Aga tema isa ei ütle mitte nõnda, vaid tema on üks kange südamega vanamees, nagu oleks ta Vargamäel meie nuaber. Meie ka oleme kanged vanamehed ja sellepärast jätab Joosep oma kuue ning kasuka, nagu kirjutud on, kui ta põgeneb Potivari naise juurest, mis on kirja pandud: Vargamäe. Ja tema hoiab sinu poole ning teie peate üks liha olema, sest tema jätab oma isa ja ema maha, nagu ta ise seda mulle pühakirjaga ära seletas. Uamen. Ja ma noomisin teda ning ütlesin kalli jumalasõnaga: sina ei pea oma naisele mitte tegema, nagu teeme meie Vargamäel, sest see on sinu isa vihamehe esimene tütar, kel tema ema Krõõda hele jaal, kui ta kutsus sigu… ja sina pead teda armastama kõige ihu häda sees. Kürjeleisson! Ja tema nuttis ning ütles: vuata, isa, mõek käib välja Juagupist ning needsinatsed teised sõnad. Ja tema võttis mu käest kinni, nagu võtan mina sinu käest purjus peaga kinni ja meie vahel ei pea mitte kurja olema. Aga meie Andresega oleme need Iisraeli vürstid ja teie Joosepiga needsinatsed jumalamehed ning teie niidate meie südamed maha Vargamäe ja Jehoova ees igavesest ajast igavesti. Ja meie ei või teile teps midagi teha, et oleks teile õieti tehtud, sest meie oleme kaks kanget vanameest ja meid ei või keegi murda. Ja needsinatsed meie omad lapsed tõusid üles meie vastu sõdima ning Andres põgenes Vargamäelt alla ja mina istun purjus peaga, sest tema kallis tütar on minu kalli poja naiseks suand ja nemad käivad magamas saunakambris Jehoova, oma jumala silma ees, nagu on üles pandud prohveti ruamatusse Issanda seadmist mööda. Ja kui ma näen, et mu poeg läheb nagu varas öösel, siis hakkab haledus mu hinge kinni, nagu hakkasin ma ükskord kõrtsis Andrese rindu kinni, ja ma ütlen: Issanda nimi olgu kiidetud minu poja Joosepi pärast, kes läheb oma isa kange vihamehe tütre juurde, sest tema tahab temaga olla üks liha siin ajalikus elus. Ning mul on üpris hea meel, et meie Andresega ei või sinna ühtigi parata, meie kaks Vargamäe kanget vanameest. Sest…“
Joosep, kes nägi, et Liisi on purjus isa käes hädas, tuli talle appi – viis ta mingisugusel ettekäändel ära. Pearu rääkis esiteks iseendale edasi, siis aga tõusis ka tema ja läks teiste juurde. Aga veel mitu korda päeva jooksul alustas ta miniaga oma lõpetamata juttu, nagu oleks tal temale midagi tähtsat südamelt puistata. Ometi venis kõik nii hirmus pikale ja valgus sedavõrd laiali, et Pearu kuidagi oma päris kõneaineni ei jõudnudki: jäi ütlemata see, mille pärast ta aina uuesti juttu alustas. Väänas ja väänas ta oma purjus peaaju, et sealt kätte saada ainukest elutilgakest, mille ta tahtis kaasa anda oma vihamehe esimesele tütrele, aga see jäi andmata. Elutilgake jäi Vargamäele.
Peale pulmi asus Liisi sauna, nagu ta oli seal olnud enne sedagi. See ei meeldinud küll hästi ei Joosepile ega Pearule, aga Liisi ei andnud järele, sest ta tundis, et nõnda on tal endal parem ja et nõnda meeldib ka isale. Pearu ei tahtnud, et tema poeg käib Andrese saunas magamas, aga lõpuks pidi ta sellega ometi leppima. Piinlik oli ka Joosepil, sest tema käis oma naise juurde nii-öelda salaja. Kord oli ta Andrese jutule läinud, et temaga kui oma äiapapaga rääkida, aga kui see kuulis, et Joosepil on tema juurde asja Liisi pärast, siis lõpetas ta kohe jutu, sest Liisiga ei olevat temal enam midagi tegemist. Nõnda seisis asi tänini. Ainult nii palju võttis Andres noori arvesse, et sest ajast saadik, kui Liisi sauna läks, ei tõstnud ta oma jalga enam kunagi sinna, ehk ta küll varemalt sagedasti käis jalutu Madisega juttu ajamas.
Vargamäe sauna jäid Liisi ja Joosep hilise sügiseni, kuni pakilised välised tööd olid möödas. Siis sõitsid nad ühel vihma uitsetaval päeval Vargamäelt alla ja Liisi otsustas oma südames, et tema ei too oma jalga siia enam mitmel-setmel aastal. Pisarad kurgus, kinnitas ta iseendale seda. Aga pisarad silmis, pidi ta oma sõnad juba järgmisel kevadel sööma, nii et tõeks pidi saama saunaonu sõna, kui see talle prohvetlikult oli kuulutanud: see tuleb sul kätte, see tuleb sul ruttu kätte.
Joosepi onul olid lahedad eluhooned, rehetoast lahus. Tema andis noorpaarile talveks ühe toa tarvitada. Siin sündis Joosepi ja Liisi esimene lapski, sündis teise toanurgas, nagu oleks ta vabadiku poeg. Nimeks pandi talle pühas ristimises Joosep, sest nõnda tahtis Liisi. Järgmisel kevadel asusid noored juba oma tallu. Siis tuli Joosep Vargamäele, ja kui ta siit lahkus, oli tal kaasas hobune, paar sarvlooma, mõni lammas ning muud kribu-krabu, mida Pearu ise läks appi ära viima, et vaadata, kuhu tema poeg elama asub. Ja saatus tahtis, et kui Oru rahvas loomadega Mäe väravast mööda läks, siis mullikas enda lahti kiskus ja Mäe õue jooksis. Joosep tuli teda taga ajama ja sai siin lehmamullika juures oma kalli äiapapaga kokku, teretas teda nagu kord ja kohus, pakkus talle jumalagajätmiseks kätt ning soovis head ja õnnelikku elu Vargamäel, sest tema läheb nüüd ära. Andres mängis küll ükskõikset ja osavõtmatut, aga kui Joosep oma koliga Vargamäelt oli alla läinud, ei saanud ta muidu, kui pidi Marile ütlema:
„Sa peaks ikka ka Liisile midagi kaasa andma.“
Need sõnad pistsid kui pussiga Mari vaevatud südamesse ja tema hing kihvatas suures valusas rõõmus. Küllap ta juba mõistis, mis Andres mõtles, kui ta Marile ütles, et tema peaks Liisile midagi kaasa andma! Mis või kes oli Mari, et tema pidi hoolitsema Liisile kaasaandmise eest? Mari oli ju Liisile võhivõõras. Mari oli nagu kogu Vargamäele võhivõõras, ehk olgu siis, et tal oli siin tegemist olnud Jussiga. Ehk ei olnud tal õiget egoistlikku ema-armastustki iseoma laste vastu just sellepärast, et ta oli Vargamäel võhivõõras. Ja siis tema oli see, kellele Andres ütles, et Liisile oleks pidanud midagi kaasa andma.
Aga Mari teadis väga hästi, et Andrese enda süda lõi nõrkuma nähes, kuidas Joosep lahkus Vargamäelt. Ometi ei tahtnud ta enda nimel midagi teha, sest ta oli ju Liisi oma katuse alt minema peksnud ja mitmel korral lausa päeva ajal kinnitanud, et ta teda oma lapseks enam ei pea. Nõnda oli ta tänini talitanud ja mõtles ka edaspidi talitada, ainult süda tundis millegipärast teisiti.
Mari ei saanud alguses sõnagi suust, vaatas virvendaval pilgul Andresele otsa. Aga see ei tahtnud, et Mari temale nõnda otsa vaataks, ja ta pööras silmad kõrvale ning ütles, nagu ajaks ta mõnda tühist juttu:
„Anna talle Kirjak. See on vana Maasiku tõugu, kelle Krõõt kaasavaraks sai, kui me Vargamäele tulime. Temast saab piima ja võid, kui tal aga vähegi ninaesine. Temal on kõige kenamad lehmasarved, ja piima-augud on tal kõhu all suuremad kui ühelgi teisel. Meile enestele seia sohu ei kõlbagi teine hästi, liig raske kehaga ja läheb veel raskemaks, kipub teine sisse jääma, näeb tümas rübeldes asjata vaeva, nii et las ta läheb, kus tal ehk parem. Härjavärsi ja paar lammast talledega võiks ju siin üle suve sööta, kui neil ehk seal, välimaal, vähe karjasmaad. Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga, eks meile enestele kasva uued. Andres võiks ka sälule päitsed pähe panna, see oskab juba vankri järel küllalt käia, venitas oma kuklapealse juba ära. Suur asi ta ju põle, pika tokerja karvaga teine, aga kust ma paremat võtan. Viisin mära küll mõisa täku juurde, aga näe, misuke narr varss. Ei õnnestand… Otsi neile ka aidast midagi kotti, herneid või tangu, see kulub ära. Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. Mõni neid teab, kuis neil leivajahudegagi. Ehk kuluks ka neid sekk p…e alla anda. Meil ehk jätkuks, on ju terigi veel järel, seemne võib ka uudsest võtta või kusagilt laenata… Lihatünn lööb ehk ka ette, suvel soojaga hooligi nii väga sest rasvasest…“
Andres rääkis mõeldes ja peatudes. Aga kui ta viimaks Mari poole pöördus, nagu ootaks ta, mis see ütleb, siis nägi ta, et see seisab sängisamba najal – sealsamas, kus ta oli seisnud sel ööl, mil Andres rääkis oma jumalaga –, seisab ja nutab just niisamuti nagu sel ööl siis. Ja Andresel oli nägu, nagu ei saaks ta millestki aru, kui ta Marile ütles:
„Mis sa siis nüüd nutad? On sul kahju, et oma varanduse pead käest ära andma? Sinuga ei saa viimasel ajal ka kõige tarvilikumat asja läbi rääkida, kui ikka olgu silmad peos.“
„Sa küsid, et kas mul varandusest kahju,“ vastas Mari. „Ega see minu varandus ole, et…“
„Miks sa siis nutad?“
„Ma nutan sinu hea südame pärast, Andres,“ ütles Mari nüüd.
Andres nõksatas, nagu oleks teda mõni valus hoop tabanud. Siis aga ütles ta, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud:
„Liisil on õigus saada. Tema on õndsa Krõõda esimene laps ja Krõõt tõi ometi varandust Vargamäele kaasa. Tema ei tulnd palja käega, nagu ta siit läks, valged laastud pea all. Ja pealegi oli Liisi ise õige tööinimene, teist niisukest meil ei ole, Andresest ehk saab, kui kasvab. Oli see heinakaarel, rukkivihul või kartulivaol, kellele vandus ta alla või kes sai tema vastu? Ennem jättis tervise, kui lasi mõne teise endast ette. Liisil olid töö peale Krõõda lahtised käed, aga minu ramm, niisuke inime oli Liisi. Ja sellepärast anna talle, mis meil anda täib, aga ära meid endid sootuks ilma jäta.“
Nõnda ütles Andres ja sellega oli asi korras. Mari pisarate pärast ei lausunud ta ainustki sõna, mida see temalt lootis nagu kevadist jääminekut. Ka lepiti selles kokku, millal Liisi oma kaasavarale pidi järele tulema. Ja kui siis vallavoori päev kätte jõudis, läks vana Andres ise sinna juba vara hommikul. Tema seljataga pidi siis Mari antud juhtnööride järgi talitama.
Joosep ja Liisi ilmusid kahekesi ja olid kaasa toonud ka oma poja.
„Tõime ta oma sünnipaika vaatama,“ ütles Liisi.
„Sa ei luband ju oma lastele kunagi Vargamäed näidata,“ ütles Maret.
„Ta on ju alles nii rumal, ei tea veel midagi, sellepärast,“ seletas Liisi vastu, ise aga tundis väga hästi, et juba hakkab ta oma sõnu sööma, mis ta Vargamäest varemalt oli rääkinud. Aga täna ei hoolinud ta sellest. Kord-korralt hoolis ta sellest ikka vähem, kui ta nägi, mis ja kui palju isa temale oli käskinud kaasavaraks anda. Isa võis ju andes rääkida õigusest, aga Liisi tundis seda ainult kui armastust, sest et tema ise oli õppinud juba armastama.
Ning kui ta lõpuks Vargamäelt hakkas alla minema, kuhu omaksed jäid pisarsilmil talle järele vahtima, siis läks ta niisuguse tönniga, nagu polnud siit läinud veel keegi. Liisile näis äkki, nagu oleks siin iga koht ja nurk nii armas, nagu pole seda miski kusagil. Ja tema ise oleks tahtnud siin kõigile olla armas, et kõik mõtleksid temast ainult head, nagu oli seda lubanud teha jalutu saunaonu, kes andis talle virvendaval pilgul käe jumalagajätmiseks. Oleks nüüd isa kodus olnud, siis oleks ehk Liisi oma lapsega tema jalge ette langenud, tema põlvede ümbert kinni võtnud ja mitte enne tõusnud, kui ka temaga oleks kõik hea olnud.
Aga midagi niisugust polnud võimalik, sest isa oli läinud kuskilt kaugelt telliskive tooma ja käis praegu võib-olla oma kangete jalgadega kivikoorma kõrval, nukker ja endasse süvenenud. Sellepärast polnud Liisil võimalik muud teha, kui surus oma väikest poega vastu rindu ja läks suure-suure tönniga Vargamäelt alla.