Tõde ja õigus I/XXXI
XXXI
Niisugune oli Matu viimane vingerpuss, mis ta Pearule mängis ja millest ta isegi lõbu tundis. Veel kaua mäletati Vargamäel Matut ja tema tempe. Andresel oli enne ja pärast teda sulaseid, aga ei olnud tema sarnast. Seda teadsid ehk noor Andres ja eriti just Indrek veel paremini kui Vargamäe peremehed ise. Karjapoistele oli Matu tükk Vargamäe minevikku ja see tundus palju ilusamana ja huvitavamana kui olevik. Matu tundis poiste arvates mineviku-Vargamäed paremini kui ükski teine. Teistele olid Vargamäe minevikus ikka ainult mingisugused tõsiasjad – kraavid, metsad, üksikud puud, heina- ja viljasaagid, see või teine tee ja maakoht, aga need polnud iseendast kuigi huvitavad. Matu tõsiasjad olid aga seotud ikka mingisuguste tundmuste ja elamustega. Ikka ja jälle pidi ta poistele kordama jutustust tolleaegsest soost, loomade ronimisest ja sissejäämisest, ning mis peaasi – tammi lõhkumisest ja võitlusest Pearuga mööda mättaid ja pori, mis käis jooksmisel üle pea.
Noorele Andresele meeldis see nõnda, et ta peaaegu kahetses, miks Pearu enam ei saa lepiku all vett paisutada, et ka tema, Andres, võiks salaja tammi lõhkuda ja pärast Pearut kividega vinnida. Ja noor Andres harjutas end vahetpidamata kiviviskamises ning kandis isegi kive soos taskus, nagu peaksid mineviku unistatud ajad tõepoolest uuesti Vargamäele tagasi tulema.
Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.
Nüüd olid Jõessaare kased juba kõik jämedad. Andres ja Indrek võisid kas või kõige kõrgemale ladvatippu ronida, ükski neist ei paindunud poiste raskuse all enam vibuna. Ja kui leiduski veel mõni nõrguke, siis oli see teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka seesama: Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi, ehk küll Indreku pea nii kõrgele ei kannatanud ronida kui Andresel, sest tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad. Nõnda tekkis Andresel peaaegu arvamine, et Matu ehk luiskas pisut kaselatvadega allalaskmisest rääkides ja et Indrekki kipub Matu õlul luiskama, kui ta kinnitab, nagu tunneks ka tema mingisugust imelist tuult südame all, rippudes vibutava kase ladvas.
Pärast ronimist istusid poisid tuules kohisevate kaskede all, vahtisid nende kõrgete kroonide poole üles ja arutasid.
„Vaat, kui võiks selle kõige pikema kase ladvaga alla lasta, siis tunneks,“ arvas Andres.
„Siis tingimata,“ kinnitas Indrek.
„Aga ega sinu pea ei kannataks seda välja,“ ütles Andres.
„Ega vist küll,“ oli noorem vend nõus. „Enne hakkaks ringi käima.“
„Sinule põleks siis pikkadest kaskedest miskit, niikuinii ei saaks sa alla lasta.“
„Eks ma näeks, kui sina lased.“
„Mis see aitab, ega sa vaatamisega ikka külma tuult südame all tunneks.“
„Ehk tunneks,“ arvas noorem. „Tunneks küll. Ma tunnen nüüdki pisut, kui sa kõrgemalt alla lased. Nii kui viskad oma jalad puust eemale, nii kohe tunnen.“
„Aga mina ise ei tunne põrmugi,“ kinnitas Andres.
„Aga kas sa siis ka ei tunne, kui sa ülalt kõrgelt mööda kuuseoksi kaksiti alla lohistad?“ küsis Indrek.
„Mitte midagi ei tunne, ainult hea on libiseda,“ kinnitas Andres.
„Aga minul on vaadates nagu hirm ja see teebki külma tuult südame alla. Mõtlen, et kui korraga lähvad käed lahti ja hakkad kukkuma, ikka allapoole ja allapoole, kuni prantsti maha. Mäletad, kuda mina koplis lepa otsast kukkusin, kui lepalatv katki läks?“
„Lepp on teine asi, aga need siin on kased. Kask on sitke. Ja kuda võivad käed lahti minna, kui ma kõvasti kinni hoian ja ise lahti ei lase.“
„Aga kodus katusel sul ju läksid lahti,“ tuletas noorem vanemale meelde. „Tahtsid vibunoole harja juurest ära tuua, aga hakkasid libisema. Peaaegu oleks maha kukkunud.“
„See oli katusel, õled olid kuivaga hirmus libedad, nagu elus jää. Ega siis kuuseoksad libedad ole, kui ma seal alla lohistan.“
„Just räästa peal said kätega kinni, ma kartsin, et nüüd tuled kividele.“
„Ega seda ole,“ suurustas Andres.
„Aga kas sul siis käis külm tuul südame alt läbi?“
„Ei käind.“
„Aga minul käis, kui nägin, et libisesid. Käis nagu südame ja päkkade alt läbi, tundsin kohe.“
„Mis sul siis sest oli, ega sina libisend.“
„Aga ikka tundsin. Ja tead: ma tunnen praegu veel, kui selle peale mõtlen.“
Niisugune jutt ei meeldinud Andresele. Tema ei kannatanud, et Indrek midagi muud võis tunda kui tema, liiatigi veel neis asjus, mis temaga sündisid. Ja kui ta seda sõnadega oma vähemale vennale ei suutnud arusaadavaks teha, siis mõjus jõu abiksvõtmine ikka otsustavalt. Aga ainult seks korraks, sest varsti leidus jällegi midagi, kus Indrek nõnda tundis, et Andres teda ei mõistnud ega kannatanud. See ajas Andrese arvamisele, et Indrek ainult tema kiuste asju räägib, mis temale on arusaamatud ja ebausutavad. Indrek tahab nõnda temast targem ning parem olla. Nõnda muutus poiste vahekord aina halvemaks, kokkupõrked sagedamaks. Tundus vahel, nagu polekski neil kahel ühiseid arvamisi ja arusaamisi.
Matu oli poistele näidanud, mis võib ussiga teha: ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ussi näpitsa otsas sipelgapessa viinud. Seda armastas Andres Matule järele teha. Ta surus ussile hargi kaela peale ja Indrek pidi seal harki kinni hoidma, nii et uss oma pead ei saaks liigutada. Samal ajal võttis Andres näppudega ussi saba ja pani selle näpitsa vahele.
Ei olnud Andresel suuremat lõbu, kui sipelgapesa juures vahtida, kuidas näpitsavangis uss alguses tema kallale tormavaid sipelgaid õgis, nagu mõtleks ta kogu pesa tühjaks süüa, ja kuidas ta mõne aja pärast õgimast väsis, kuna aga sipelgate kahanemist polnud märgatagi. Vahetpidamata voolas uusi loomakesi võitlusse, ilma et ükski oma elu oleks mikski pannud. Veel enam! Isegi need sipelgad, keda uss alguses nii aplalt oli õginud, pidasid nähtavasti võitlust edasi, sest teatud aja jooksul murdsid nad endile uuesti tee vabadusse – küljekontide vahelt läbi naha. See oli võitluse lõpu hakatus: sipelgad olid võitnud. Paari päeva pärast polnud ussist muud järel kui aga pikk valge selgroog. See seisis kaua, kuni sügiseni, sest tema peale ei hakanud ei sipelgate jõud ega hammas. Varsti harjusid nad temaga sedavõrd, et nad teda enam tähelegi ei pannud, vaid asusid oma harilike toimetuste juurde. Aga nüüd kartsid poisid selle pesa sipelgaid, sest Matu oli neile seletanud, et peale ussi söömist on sipelgad niisama kihvtised kui usski.
Järgmisel suvel panid poisid imelikku asja tähele: kõigist neist sipelgapesadest, kuhu nad mineval suvel olid ussi pannud, olid sipelgad kadunud. Poisid torkisid kepiga pesad põhjani läbi – tühjad mis tühjad. Kas olid sipelgad kõik surnud või olid nad teise paika rännanud, seda poisid ei teadnud. Pealegi ei huvitanudki see neid eriliselt ja nõnda poleks sellest midagi olnud, kui ühte tagajärge poleks olnud: Indrek ei tahtnud enam ussi sipelgapesasse viia. Kui Andres teda kutsus harki ussi kaelal kinni hoidma, ei läinud ta.
„Kardad või?“ küsis Andres.
„Ei karda, aga muidu ei taha,“ vastas Indrek.
„Miks sa siis muidu ei taha?“ päris Andres, kes kunagi ei taibanud, miks küll Indrek niisugust asja ei taha.
„Sipelgate pärast,“ ütles noorem vend.
„Mis sul neist on, nemad pistavad ju ussi kinni, saavad hea keretäie,“ arvas vanem.
„Aga pärast jätavad pesa maha.“
„Mis häda sul siis sest on?“ imestas Andres. „On sul sipelgatest kahju või?“
„Ei ole, aga muidu,“ vastas Indrek, kel oli häbi tunnistada, et tal tõepoolest sipelgatest nagu kahju oli, kuigi nad tema paljaid jalgu hammustasid.
„Mis muidu see siis sul on?“ painas Andres.
„Ma lihtsalt ei taha ussiga mängida. Jälk on, kui sa näpuga ta saba näpitsa vahele paned.“
„Tahad, ma panen ilma näputa?“
„Ei taha, muidu ka ei taha.“
„Loll!“ hüüdis Andres põlglikult. „Ma ei tahagi sind sitta appi, lähen üksi!“
Ja läkski üksi ning viis ussi sipelgapessa. Aga Indrek võttis ta sealt salaja ära ja mattis maha. Järgmisel päeval leidis Andres nii näpitsa kui ka ussi vajaka ja süüdistas selles Indrekut. Tõusis suur tüli, milles kannatajaks oli muidugi Indrek. Vanemate kõrvugi ulatus asi. Aga õigusemõistmine oli väga raske, sest isa pooldas enam vanemat, ema nooremat poega.
Üks tagajärg oli sellel õigusemõistmisel ometi: Andres ei kandnud enam usse sipelgapessa, vaid tegi nendega midagi muud. Päikese paistel lamavale ussile pistis ta tühja piimapudeli nina alla, kuhu see piima lõhna tõttu peagi sisse roomas. Niipea kui see oli sündinud, võttis Andres pudeli ja surus talle korgi kõvasti peale, pani ussi „hinge alla“, nagu ta ise ütles. Tükk aega kandis ta nüüd pudelit kaasas ja õrritas ussi läbi klaasi. Viimaks riputas ta pudeli kuhugi puuoksa ja laskis tal seal ussiga seista – päeva, kaks, kolm… nädala, kaks ja tüki kolmatki. Ta tahtis nimelt näha, millal uss „hinge all“ ära sureb. Aga kui see ka kolmandal nädalal poisi õrritustest ärritus, oma kaheharulist musta keelt nilpas ja lõuad vastu klaasi laiali ajas, siis viskas Andres pudeli koera ette. Sai ka see pudeli ümber küllalt tirelit löönud ja haukunud, purustas Andres pudeli ja tappis ussi. Nõnda tegi ta ikka ja jälle uuesti. Kodus seletasid nad, et piimapudelid lähevad kogemata katki – ka Indrek pidi nõnda valetama. Aga kui ema viimaks peaaegu pisarsilmil hädaldas, et enam kuskilt uusi pudeleid pole võtta, tunnistas Indrek talle asja üles. Sellest tuli Andresele tubli saun, kuid Indrek sai karjas Andreselt veel parema sauna, nii et tõetunnistaja hädakisa kaugele-kaugele kostis.
„Kui kodus sellest räägid, saad homme veel paremini,“ ähvardas Andres ja Indrek teadis, et vend sõna peab.
„Tee, mis tahad, aga näe, änam emale ei valeta,“ ütles Indrek nuttes.
„Miks sa siis esteks valetasid?“ küsis Andres. „Eks sa öelnud kohe, et Andres ajas ussi pudelisse.“
„Sa ju käskisid valetada.“
„Mis sest, et käskisin. Kui sa nii väga tahad tõtt rääkida, mis sa siis minust kuulad.“
„Sa ju peksad,“ nuttis Indrek.
„Las ma peksan, sina räägi ikka tõtt,“ ütles Andres pilkavalt.
„Näe, räägingi nüüd,“ kinnitas Indrek.
„Näe, peksangi siis,“ ütles Andres.
„Kui suureks saan, siis änam ei lase peksa.“
„Sina ei saagi suureks,“ ütles Andres. „Mina olen sinust alati suurem ja tugevam.“
Seda rääkis vanem vend nii kindlas usus, et isegi noorem uskuma pidi. Uue hooga hakkas ta nutma iseenda ja oma tõe pärast, mis istus nagu mürgine madugi umbselt korgitud piimapudelis.
Poisid olid alati vastamisi, sest nende arvamised läksid alati lahku. Kummaski oli nagu oma eriline elurütm ja sammutakt. Isegi niisugune pealtnäha tühine põhjus, nagu seda oli kullide ja vareste tüli, võis ka neid tülli ajada.
Oli Jõessaares neil suur kuusk, õigem kaks kokkukasvanud kuuske, ja neil olid nii tihedad oksad, et poisid ei pääsenud sinna otsagi ronima. Selle paksude okstega kuuse latva tegid varesed pesa, sest see ei paistnud sealt kellelegi silma. Muidugi poisid teadsid, et seal pesa oli, sest neil oli pesa leidmiseks eriline abinõu. Maksis ainult kepiga vastu puud lüüa, kui pistis pesalt kohe krobinal lendu hauduv ema või karjusid seal pojad. Viimase tunnuse järgi oligi neil teada, et kuuselatvades on varestel pesa.
Aga siis juhtus ükskord nõnda, et poisid juba hulga maa pealt soost nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. Nende seas lendas paar väiksemat lindu. Lähemale minnes nägid poisid, et lendlemine ja käratsemine sünnib suure ja paksu kuuse kohal: tülitsevad ühelt poolt kaks raudkulli, teiselt poolt suur hulk vareseid. Kuuse alt maast leidsid poisid paar varesepoega. Üks poeg paistis ülal kuuseokstes, kuhu ta taeva ja maa vahele oli rippuma jäänud. Poegadel oli alles hing sees. Katsumisel tundusid nad soojad ja nad ajasid nokad lahti, ei tea, kas toitu lootes või enesekaitseks.
Kõigest sellest tegid poisid ühe järelduse: raudkullidele oli vareste pesa, eriti aga selle paik, sedavõrd meeldinud, et nad pesale kallale tungisid, pojad välja pildusid ja ta siis endale võtsid. Varesed tõstsid muidugi põrgukära, kutsusid kõik oma suguvennad ja -õed appi eneste omandust kaitsema, sest tõde armastades arvasid nad enestel õiguse olevat. Nõnda kestis võitlus pesa, aga vististi veel enam selle paksu kuuse pärast kaks-kolm päeva, sest varesed tungisid raudkullidele ikka uuesti kallale. Aga need ei andnud alla ega taganenud. Lasksid teised vahetevahel oma kiiluvat sõjakisa kuulda ja langesid siis kui tuul ühele või teisele varesele otseteed selga, mispeale see nagu vana kasukas krobinal kuhugi puuokstesse langes, kust ta alles natukese aja pärast uuesti lendu sai. Ühe niisuguse, kulli poolt uimastatud varese pidid poisid peaaegu kättegi saama.
Kui nüüd poisid võitlust küllalt olid vaadelnud ja selle põhjust arvasid mõistvat, küsis Andres Indrekult:
„Kelle poolt sina oled, vareste või raudkullide?“
„Vareste poolt,“ vastas Indrek.
„Aga mina olen kullide poolt,“ ütles Andres.
„See oli ju vareste kuusk ja pesa,“ seletas Indrek.
„Mis sest, aga vareseid on hulk, kullid ainult kahekesi,“ seletas Andres vastu.
„Kes neid käskis tulla vareste kallale, ärgu tulgu, kui nad kahekesi on.“
„Aga kui kuusk meeldis.“
„See oli ju vareste kuusk.“
„See on meie kuusk, mitte vareste,“ ütles Andres nüüd. „Kullidel on siin niisama suur õigus kui varestelgi.“
„Aga varesed olid enne siin, neil on suurem õigus,“ vaidles Indrek vastu.
„Ega need varesed meie käest kuuske põle küsind, et neil suurem õigus on.“
„Ega kullidki küsind, tulid ise.“
„Mõlemad tulid ise, varesed ja kullid, sellepärast on neil ühesugune õigus,“ arvas Andres.
„Varesed tulid ju enne, sellepärast on neil suurem õigus,“ vaidles Indrek vastu.
„Aga kullid on tugevamad, nemad on kahekesi hulga vastu.“
„Sest põle ühti, et tugevamad: kes enne, sel õigus.“
„Kes üle, sel õigus,“ kinnitas vanem vend, ja kui ta oma arvamist nooremale kuidagi ei saanud muidu arusaadavaks teha, siis võttis ka tema jõu abiks nagu raudkullidki. Jõule ei olnud nõrgemal muud vastu seada kui aga nutt ja alistumine.
Niisugused vaidlemised, nääklemised, kiuslemised ja tülitsemised oleksid ei tea kui kaua kestnud, aga sellest kõigest tekkis üks õnnetu kokkupõrge, mis poistesse nii sügava mulje jättis, et nad mõlemad tagasihoidlikumaks muutusid.
See juhtus lõuna ajal, kui kari kodus oli. Ema võttis väljal varaseid kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et teda aidata. Aga selle asemel hakkas Indrek värskes mullas ei tea mis tegema ja Andres teda kiusama, sest tema ei võinud kannatada, et noorem vend midagi omaette nokitses ja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis ikka liikuda, ikka rähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek, kes ise seejuures oma mõtetega nagu kuhugi teise maailma langes, mis vanemale vennale arusaamatu ja vastuvõtmatu oli. Nii sagedasti pidi Andres Indrekule ütlema:
„Jäta kord oma kükitamine, tule hakkame midagi tegema.“
Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli vaja jõudu pingutada, joosta ja hüpata, nii et särk seljas liimendas. Et tal üksinda igav hakkas, siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis see venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadvam ja julgem, tahtes nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt vennalt pidi kannatama. Kui siis Andres täna lõpuks sinnamaale läks, et ta Indrekul mütsi peast kahmas, sellesse pihuga mulda sisse pani, et ta raskem oleks, ja ta siis kaugele kartulisse viskas, kaotas Indrek igasuguse kannatuse. Tema näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad krigisesid suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta virutas. Aga see kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem oma kivi minema saatis, laskus vanem vend kartulimullale kõhuli ja kivi lendas täie hooga temast üle vastu külge emale, kes Andrese selja taga kummargil maa seest kartuleid kaapis. Andres naeris, sest ta ei pannud alguses tähele, et Mari oli hingetult kartulikorvi kõrvale värskele mullale langenud. Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud.
„Kas said külge?“ küsis Andres temalt pilkavalt.
See küsimus tõi Indrekule aru tagasi. Nähes, et ema end korvi najale juba istukile ajab, tormas ta meeletuna Andresest mööda ema juurde ja hakkas karjuma. Ema oigas ja aietas. Indrek viskles tema ees kramplikes tõmmetes, nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puudutada.
„Mis su arus ometi on,“ lausus ema viimaks pojale.
„Tahtsin ju Andresele, tema kiusas,“ nuuksus poiss hingetult.
„Ja sina seal,“ pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal longus päi, „kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata. Mis sa tast tahad?“
Mari katsus end üles ajada, aga ei võinud: valus oli. Tõusis viimaks põlvili ja tahtis hakata nõnda kartuleid võtma, sest aega viita polnud võimalik. Nüüd sai Indrek nii palju julgust, et kargas maast ja langes emale kaela.
„Ai, ai, ai!“ karjus Mari. „Sa teed mulle haiget!“
Jällegi langes poiss maha, aga seekord surus ta oma näo ema mullasesse rüppe. Nüüd ei saanud see muidu, kui pidi poja sassis ja pulstunud juukseid silitama.
„Kus su müts on?“ küsis ta poisilt.
„Andres pani mulda täis ja viskas kartulisse,“ nuuksus Indrek.
„Ah siis sellepärast!“ lausus ema. „Sa mu vaene, vaene poiss, mis sa küll pead kannatama,“ rääkis ema haletsevalt poisi pead silitades. Silmad tulid endal vett täis, nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummalegi haiget oli teinud, kas poeg emale või ema pojale. Raske oli mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam oli, sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast, siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimmas pihaga oli keset õue isa ees seisnud, pool haokubu süles. Kiviga viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise, kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.
„Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära,“ ütles ema viimaks Indrekule.
Andres seisis natukene maad eemal ja vaatas pealt, siis läks ta sõna lausumata toa poole, sest äkki tundis ta end siin võõrana. See aimdus oli tal täna esimest korda, aga tulevikus ei saanud ta temast enam kunagi päris lahti. Ikka seisis tal silme ees, kuidas need kaks tema ära minnes sinna kartulimaale olid jäänud. Seetõttu kadus tal endine tahtmine Indrekuga vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemisi ette, aga vahekorra teravus oli kadunud. Kumbki kõndis nüüd oma rada. Tahtis Indrek üksinda nokitseda või suikuda, siis lõi Andres tema peale käega.
„Olgu,“ lausus ta endamisi, „mis mul temast on.“
Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku hellusega ema küljes rippunud, aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Ka Mari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli Marile tema suurim valulaps: tema sigitamine ja sünd seisis Jussiga ja selle surmaga kõige lähemas ühenduses. Maril oli vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne Jussi surma ja nagu oleks see surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poeg Andresega talle ühel ning samal ajal õnneks ja ka piinavaks etteheiteks.
Maast-madalast näis poiss seda aimavat, nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult emarinda imedes, vaid juba enne sündimist emaihus. Elusündmused olid seda aimdust aina süvendanud – peaaegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha, ilma et see tema rinnas ja kurgus valusaid pitsitusi poleks sünnitanud.
„Kas ikka veel teeb see koht haiget?“ võis ta veel aastate pärast emalt küsida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga oli virutanud.
„Ei, rumal laps,“ vastas Mari harilikult, „emal on muud mured.“
„Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle tõtt öelda, ma tean,“ ajas poiss vastu.
„Ei, ma räägin tõtt, mul on teised mured. See koht teeb ju ka vahel haiget, aga sellega olen juba harjunud, ei pane enam tähelegi,“ seletas ema.
„Kas alati teeb haiget?“
„Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis…“
„Nüüd sa jällegi ei räägi tõtt,“ arvas poiss nukralt. „Ma tean, see koht teeb sulle alati haiget, see oli ju nii suur ja raske kivi. Sest ajast saadik ma änam sugugi Andrest ei salli.“
„Andres on ju su vend,“ ütles ema, „teil on üks isa.“
„Olgu,“ vastas poiss, „ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi.“
„Sest põle ühtigi,“ lohutas Mari poega, „aga ära änam nõnda viska.“
„Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula,“ kinnitas poiss.
„Viskad viimaks ka tema maha,“ arvas ema.
„Maha nüüd siis sellepärast,“ ütles Indrek umbusklikult. „Tema on ju minust suurem ja tugevam.“
„Armas laps, ää räägi nõnda,“ manitses ema. „Andres hakkab viimaks ka sind kividega pilduma, mis siis saab.“
„Tema peksab mind rusikate ja kepiga muidugi,“ vastas poiss.
Selle peale ei osanud Mari midagi öelda, ohkas ainult.