Rahvaesinduse kõned must-valgele
| ||||||||||||||
Asutavat Kogu prooviti protokollida tavalise kirjutamisega. – “Lambikirjutajad" esimestes Riigikogudes. – Kiirkiri lahendas olukorra. – Kuidas valmib Riigikogu protokoll.
[muuda]Kes on viibinud meie parlamendis tema töö ajal kas endises Riigikogus, Põhiseadust väljatöötanud Rahvuskogus või praegu töötavates Riigivolikogus ja Riiginõukogus nende üldkoosolekute ajal, selle tähelepanu on kindlasti korraks vähemalt olnud suunatud juhatuse laua ees, sellekohase eripuldi taga istuvaile naisametnikele, kes koosoleku kestel silmi tõstmata kirjutavad – ilmselt, et protokollida koosoleku käiku ja sõnavõtjate kõnelust. Mõnelegi on selle juures jäänud arusaamatuks, miks need protokollijad nii kiiresti vahelduvad, kadudes kõrvalruumesse, et paarikümne minuti pärast tagasi tulla ja asendada järjekorras lahkuvat kaaslast.
Need naisametnikud ongi oma tööga kuulsaks saanud
stenografistid – parlamendi kiirkirjutajad.
Parlamendi koosolekute protokollimine ei sünni tavalise koosoleku protokollimise kombe kohaselt, kus koosoleku protokollija või sekretär kirja paneb vaid kõnelejate sõnavõttude peamõtted ja ettepanekud. Parlamendi koosolekul pannakse täpselt kirja iga öeldud sõna ja lause – nii nagu see kõneleja suust kukkunud, olgu kõnelejaks siis sõna võtja, koosoleku juhataja, ettepaneku tegija või ka koguni vahelehüüdja – viimasel juhul muidugi siis, kui vahelehüüe on niivõrd kõvasti tehtud, et ta kostnud on kiirkirjutajate lauani.
Arusaadavalt ei suuda inimene tavaliste tähtedega kirja panna teise isiku voolavat kõnet, kus üks sõna ajab teist taga ja lause järgneb vahetumalt lausele. Appi tuleb siin stenograafia – kiirkiri, mis eriliste märgikeste abil võimaldab kirjutamise nii kiiresti, kui kiiresti suudab end väljendada kõneleja.
Et parlamendi koosolekut pidevalt protokollida, vajab Riigivolikogu kümmekond stenografisti, Riiginõukogu ametkonna koosseisus on neid ette nähtud kaheksa.
Kas need arvud ei ole suured – küsib ehk mõnigi. Ei, kaugeltki mitte. Olgu märgitud, et
igal kiirkirjutajal tuleb oma osa, kirjutatust ka “tõlkida” – masinal ümber kirjutada tavalisse kirja.
Ja iga minutilise stenografeeritud kõne ümberkirjutamiseks vilunud jõul kulub aega vähemalt 5–6 minutit. Teiseks – parlamendi koosolekute stenogrammid peavad valmima koosoleku vältel, vähemalt oma suuremas osas. Koosoleku viimase sõnavõtja kõnelused on paberile pandud hiljemalt juba paarkümmend minutit pärast koosoleku lõppu. Parlamendis on maksev ka kord, et iga kõneleja saab oma kõne täpse protokolli, kus ta võib teha mõningaid lauselisi parandusi – aga ainult niisuguseid, mis ei muuda lause mõtet. See kõneleja enese poolt läbivaadatud protokoll läheb siis tagasi protokollide kausta, minnes enne muidugi sekretäride kätte, kellede hooleks omakorda kontrollida, kas seal pole tehtud parandusi, mis lähevad üle lubatud piiri.
Kiire kirjutamine ja äärmise pingutusega ja tähelepanuga koosoleku jälgimine teeb stenografisti töö küllalt raskeks. Et kõik sünniks korrapäraselt ja nõuetele vastavalt,
kirjutab iga kiirkirjutaja koosolekul sõnavõttude ajal ühtejärge kolm minutit.
Tema järjekorra lõppedes algab kohe teine – kas või n. ö. “poole sõna pealt”. Ja stenografeerimise lõpetanu ruttab kiiresti kantseleiruumesse, kust hetk hiljem kostab juba masina väle klõbin – protokollitu lendab väledate sõrmede all paberile juba tavalises kirjas.
See protokoll rändab paberile läbi kopeerpaberi kohe mitmes eksemplaris – ja seda põhjusel, et temast huvitatud on nii mitmedki. Muuseas
koosoleku käigust saavad täpse protokolli ka suuremad ajalehed,
kellede parlamendi toimetajail seega võimalus oma märkusi täiendada küpseks materjaliks lehele. Igal asjal on oma ajalugu – ja nii on seda ka meie parlamendi protokollimisel. Päris hädas oldi sellega Asutava Kogu päevil. Tol ajal polnud stenografiste kusagilt võtta. Sõna-sõnaline kõnede üleskirjutamine ei annud kõigile katsetele ja proovimistele vaatamata soovitud tulemusi. Mõnigi pea lahendas siis seda probleemi – kuid ikkagi eriliste tulemusteta. Lõpuks tuli appi insener Vaher oma leiutisega.
Ta konstrueeris nimelt protokollijate lauale mitu elektrilampi,
ühendas need kellamehhanismiga ja vooluga, nii et lambid süttisid üksteise järele, põledes igaüks kolm sekundit. Iga lambi kohale istus protokolli kirjutaja preili, kelle ülesandeks oli protokollida sõna-sõnalt see osa kõnest, mille kestel põles lamp tema ees laual. Selle juures oli kirjutamiseks kasutatud paber jaotatud põikjoontega nii lahtritesse, et iga kõne osa kirjutati erilahtrisse. Hiljem kõigi viie kirjutaja protokollimispabereid kõrvutades võis saada täpse sõnasõnalise protokolli.
See kombinatsioon aitas küll esimesest hädast üle – kuid ikkagi väga puudulikult.
Lamp süttis teinekord poole sõna pealt,
ja nüüd ei teadnud kirjutaja, kas eelmine märkis selle sõna oma protokolli ossa, või pidi tema seda tegema.
Juhtus teinekord, et selle sõna olid pannud kirja mõlemad, teinekord jälle olid mõlemad selle kirjutamata jätnud. Pole aga ime, et üks sõna teinekord muudab terve lause mõtte.
Nii saadi selle protokollimise süsteemiga ikkagi ainult kondikava, mille alusel juba hiljem redigeerija poolt koostati protokoll. Raske see muidugi oli. Aga nii aeti läbi kogu Asutava Kogu ja esimese ning teise Riigikogu päevadki. Kogu aeg otsiti aga ka teid parema ja täpsema protokollimise süsteemi sisseviimiseks, milleks kõige sobivamaks peeti ikkagi stenografeerimist. Eks mitmed protokollijad-ametnikud hakanudki siis kiirkirja õppima. Teatavasti nõuab see töö aga pikaajalist õppimist ja suurt püsivust ning harjutamist. Kolmanda Riigikogu päevil olid agarad õppijad nii kaugel, et julgesid juba protokollijate laua taha asuda, kuigi alul kontrolli mõttes edasi töötasid ka “lambikirjutajad”. Peatselt olid uued stenografistid enestele nii kindlad, et
protokollilaua lambid läksid ajalukku.
Kiirkirjutajaiks saadi vahepeal ka jõude väljastpoolt, ning sellest ajast käib töö seal kiirkirja abil kõigiti heade tagajärgedega.
Aastate kestel on mõnigi parlamendi kiirkirjutajaist omandanud suurepärased kogemused ja on oma oskusega kuulus kogu Tallinnas.
Parlamendi kiirkirjutajate kohtadel istuvad praegu ainult naised.
Nähtavasti on nad sellele tööle hakkajamad kui mehed. Oli küll kord aastaid tagasi juhus, kus Riigikogu kantseleis kiirkirjutajana teenis üks meed,kes oma töös võistles kõigiti oma naissoost kaaslastega. Mõne aja töötamise järele loobus ta aga sellest ametist, asudes õppima ülikooli. Pärast teda pole keegi meestest söandanud proovida oma võimeid sellel alal meie parlamendis.
“Ega igast algajast saagi veel kiirkirjutajat,” tähendas prl. M. Kaarend, parlamendi paremaid kiirkirjutajaid, kes tegutsenud ka kiirkirja õpetamisega sellekohastel kursustel, kui pöördusime tema poole vastava küsimusega.
“Põle kõigil seda kannatust ja püsivust mida nõuab kiirkirja õppimine. Ja teiseks – igaüks ei suuda end ka pingutada niivõrd, nagu seda nõuab kiirkirjutamine. Selle töö juures ei tohi miski häirida töötaja tähelepanu – muidu on kohe töö mokas. Seepärast langebki suur osa neist, kes õppimist alanud, välja.”
Riiginõukogu loomisega vajab ka see kiirkirjutajaid. Ja juba lähemail päevil võetakse neid kuus inimest ametisse. Enne kui pääseb parlamendi kiirkirjutaja kohale, tuleb sooritada katse, kas ollakse küllalt võimeline täitma neid kohustusi. Katsel kontrollivad kandideerijaid parlamendi vilunumad stenografistid, kelledel ju nii hästi teada nõuded, millistele peab vastama isik, kes soovib saada seda kohta.
Seekordsele võistlusele ilmuvad 10 isikut,
kõik jällegi naised. Nad kõik on kiirkirja õppinud Tartu Ülikoolis, sealsetel kiirkirja kursustel. Need on ka esimesed tööjõud sealt. Seepärast ollakse eriti huvitatud, missugused on nende võimed.
Kiirkirjutaja töö on, nagu juba eelpool märgitud, küllalt raske. Seepärast on nende palgad ka natukene kõrgemad tavaliste kantseleijõudude palkadest. Ametisse astujale on palgana ette nähtud kuus 100-kroonine põhipalk. Vanematel tõuseb see parlamendis kuni 140 kroonini. Võrreldes tööga ei saa seda palka lugeda küll aga sugugi suureks.
Olgu märgitud, et parlamendi kiirkirjutajail parlamendi istungite vaheajal tuleb täita komisjonide asjaajajate kohuseid ja töötada ka kantseleis.
Kui tagasi minna parlamendi koosolekute protokollimise juure, siis peab märkima, et stenografistidel parlamendi liikmete seas on ka omad “lemmikud” ja “vaenlased”.
Lemmikuiks ja vaenlasiks ei osutu siin küll isikud oma välise olemise, käitumise või mõne muu sellase omaduse järele – vaid stenografistid vaatavad parlamendiliikmeid oma töö seisukohalt. Eks ole ju niisuguseid mehi, kes kõnelevad nii kiiresti, et nende jälgimine juba ainsal kuulamiselgi on raske. Loomulikult on niisuguste sõnavõtjate stenografeeriminegi hästi närvepingutav. Kiire kõnelemise juures on stnografistil raske märkida lause vahesid ja asetada teisi kirjamärke, millised aga väga olulised.
Nagu ühest suust
kiidavad kõik kiirkirjutajad parlamendi liikmeist praegust Riigivolikogu esimeest prof. Jüri Uluotsa, kelle kõne ärmiselt loogiline, mis stenografeerimise teeb mitme võrra kergemaks, kuigi ta muidu ei kõnelegi just aeglaselt.
Kiiremaid kõnelejaid on nähtud nii mõndagi. Usutlejale ei nimetata küll nimesid – aga eks need ole ju niigi teada. Üks meie tuntumatest kõnemeestest, kes kõneleb väga kiirsti ja kelle kõnede ülesmärkimisega korduvalt “tegemist” on olnud ka ajakirjanikel, on Riigivolikogu abiesimees Ado Anderkopp. Kui kõnetooli tuleb see rahvasaadik, siis stenografisti käsi aina lendab ja paberile tuleb kolme minutiga peagu poole rohkem ridasid kui mõne teise kõneleja juures sama ajaga.
Viimasel ajal on kiirkirjutajaid kasutama hakanud ka mitmed asutised ning ärid, mistõttu kõik selle töö tundjad enestele leidnud teenistuse. Kiirematel tööaegadel kasutab parlamentki vahete-vahel ajutisi abijõude, kes töötavad tunniviisi. Kiirkirjutaja tunnitasuks loetakse praegu 1 kr. 50 senti. Juhul, kui ta aga stenografeerib terve tunni ühtejärgi, tõuseb tunni tasu 9–10 kroonini. Kui arvestada, et ühetunnise kiirkirja ümberkirjutamiseks masinal läheb aega 5 tunni ümber, siis teeb see ikkagi tunnitasuna välja 1,50 kr.
Vaatamata sellele, et kiirkirjutajad häid kohti võisid saada, polnud neid aastaid mõnigi kord kusagilt võtta. Viimasel ajal on nende arv küll kasvanud – kuid, et neist mõni oleks kohata, sellest pole olnud kuulda. Head kiirkirjutajad jäävad aga alati otsitatavteks tööjõududeks.