Prohwet Maltswet/7
7.
Paides anti wangile paar puhke-päewa ja tema omaksed ja sõbrad saiwad luba, teda wangikojas waatamas käia. Waatamas ja wiimast korda jumalaga jätmas. Sest kõigil oli kindel arwamine, et nad teda enam näha ei saa, ja Maltswet isegi, kes selle-aegseid wõimumehi tundis, kaotas lootuse tagasituleku peale. Et talle enesele ja ta usulastele näidata, kui suureks kurjategijaks teda ülemus pidas, pandi ta wangihoones ka jalust raudu. See suurem ahelate-kõlin tema ihu külles pidi talle selget märku küllalt andma, et tal midagi head enam oodata ei ole.
Tema naine ja lapsed — tütar ja kaks poega — oliwad esimesed, keda ta wangikojas wastu wõttis. Mari Leinberg, täie, saleda kaswuga, ruuge peaga wanadlane naisterahwas, kellega Maltswet ligi kakskümmendwiis aastat rahulist, leplikku abielu elanud, kandis umbes poolteise-aastast pojakest käe peal. Pisike Johannes, prohweti pesamunake, oli terwelt kakskümmend aastat pärast wanema poja sündimist ilmale tulnud. Sügawa liigutusega wõttis wang wäetikese oma käe peale ja jäi teda märjal silmal waatlema, kuna tema kõige wanem laps, tütar Juuli, nuuksudes täiskaswanud wenna Gustawi käewarre najale toetas. Ema ja Gustaw kannatasiwad oma walu waikselt ja tummalt. Esimene oli üks neist inimestest, kes oma tundmustele elawamat wälispidist awaldust ei leia; Mari Leinbergi ei nähtud, nii lahke jutuga kui ta ka oli, ilmasgi naerwat, ja wangikojas hakkasiwad tal alles siis pisarad üle palge weerema, kui ta mehele wiimast korda kätt andis. Sügaw, aga healetu kurbtus kõneles ka Gustaw Leinbergi tõsisest, karakteri-kindlast näost. See suur, tugew noormees, kes Tallinnas tubliks tisleriks õppinud ja wälimuse poolest isale kaunis sarnane oli, pidi nüid perekonna kaitsjaks ja eestkostjaks jääma — ülesanne, mille ta toeka, teowõimsa mehe kaine kindlusega oma peale wõttis. Ta ei nutnud, ta pigistas ainult tugewasti ja ustawalt isa raudus kätt.
Nagu oma perekonnale, nii tuletas Maltswet ka teistele jumalaga-jätjatele, sugulastele ja sõpradele, keda wäike hulgake tema kongi kogus, seda usku palwetamise ja manitsemisega meelde, mille pärast teda nii õelalt taga kiusati ja mille eest wististi ka neil weel palju saawat kannatada olewat. Ta langes nendega kitsas türmi-kambris põlwili maha ja saatis oma ärdama palweheale Kõigewägema poole, et see tema wäikest kogudust wõtaks kaitseda waenlaste wiha ja iseenese nõrkuse ja leiguse eest. See palwetund wangihoones oli üks liigutawamatest, mis Järwamaa prohwet kunagi pidanud. Nad ei tahtnud temast lahkuda, nad hoidsiwad nuttes ja nuuksudes ta kätest, riietest ja ahelatest kinni ja palusiwad teda ikka ja weel rääkida, kuni wangikoja-waht wahele tuli ja nad usuisast lahutas.
Nende usklikkude seas oli ka Maltsweti armsam ja ustawam jünger, poolehoidja täis enesesalgawat truudust ja usu-wisadust. See mees, nimega Ants Kõrge, püidis Maltswetile Jeesuse jüngrite sarnane järelkäija olla, jättis ajuti oma ameti maha ja rändas prohwetiga mööda maad ümber. „Paide Ants,“ nagu rahwas teda nimetas, oli Põltsamaalt pärit ja nooremas eas ühel Paide tohtril kutsariks olnud; hiljem hakkas ta kingsepa-tööd tegema ja toitis ennast Paides sellega. Pühakirja tundmises kaunis wilunud ja rohke kõne-andega, pidas ta linnas ja maal Maltsweti mõttes lugemise-tundisid ja leidis rahwa seas head lugupidamist, seda enam, et ta loomu poolest alandlik, õiglane, wiisakas ja elukombete poolest kõigiti korralik inimene oli.
Sel mehel näis midagi torkiwat, näriwat südames pakitsewat, kui ta ühes teistega wangikojas usuisa jutul oli. Ta walget werd kuiwetanud näos tuksus nagu wihane ärewus ja ta kõhn keha oli alatasa liikwel, nagu ajaks teda sisemine sund midagi tegema, ilma et ta ise selgusel oleks, mida. Kui ta teiste usklikkude poolest, kes Maltswetiga elawas mõttewahetuses oliwad, wähe mahti sai, tõmmas ta põuest pakikese kokkukäänatud trükipaberit wälja ja ulatas prohwetile pihku.
„Loe, isa, mis need hundid lambanaha sees, kes endid jumala-lasteks ja ilmasüita Talle koguduseks kutsuwad, sinust kirjutawad, ja siis käsi oma sulast wälja minna ja neid nurjatumaid kas wõi tulega üles otsida ja neile kõige rahwa ees suu sisse ütelda: „Teie wariserid ja walelikud, teie teotajad ja laimajad, kas teil põle häbi oma ligemise õnnetuse üle hirwitada, kas teil põle häbi waese ilmasüita wangi peale pori pilduda, oma wastast, kes ahelates on, jalge alla tallata!“
Maltswet wõttis paberilehed lahti. Need oliwad „Perno postimehe ehk Näddalilehe“ wiimased numbrid. Seda Eesti ajalehekest oli raamatutrükkija Borm Pärnus 1. juulil 1857 Johann Waldemar Jannseni toimetusel wälja hakanud andma. Ta ilmus täiesti kiriklik-tagurlisel sihil ja kõige kitsarinnalisemas köstri-waimus. Ta oli täis madalat ilalakkumist ülemuse, mõisnikkude ja pappide wastu ning waikis rahwa taewa poole karjuwad hädad, mida halastamata teo-orjus ja ilmalikkude ning waimulikkude sakste piirita wägiwald soetasiwad, meelega surnuks. J. W. Jannsen, see endine saksik köster, kes rahwa seas elades talupoegade nutwat wiletsust oma silmaga küllalt oli näinud, ei teinud katsetgi, oma healt nende eest tõsta, waid ta jutlustas oma kirjades alatasa tumma rahulolemist, leplikku meelt, südame-rahu, himude talitsemist ja roomawat alandust kõigi rõhujate ja wereimejate wastu. Muidugi näitas ka tema, kes ta pappide kuue-sabas rippus, nagu needgi sõrmega üles sinise õhu sisse, mille taga orja-ikke ja kubja-kepi all wingerdawale talupojale kord kõige maapealse kannatamise eest igawene tasu hiilgawa elupõlwe näol pidi osaks saama. Sel mehel, kelle mälestust meie-aegsedgi rahwuslased halbis isiku-kultuses „isa Jannseni“ nime all kumardawad, oli süda, ühel ajal, kus riigiwalitsuselgi Balti talupoja kisendawast hädast hale meel oli ja kus wõeraste rahwuste liikmed sule kätte wõtsiwad, et püha Maarjamaa wäljakannatamata olusid põhjani hukka mõista — „isa“ Jannsenil oli sel ajal isa-süda, lehest kõiki appihüideid wälja jätta wõi neid rahulolemise-manitsuste sisse ära uputada. Ta jutustas oma lugejatele pikalt ja laialt kirikuõpetajate ametipühadest, mõisnikkude heategudest, Saksa laulupidudest ja kõigest muust, muudkui mitte talupoja hirmsatest rendi- ja orjuse-oludest. Junkritest, pappidest ja kodumaa wägiwalla-ametnikkudest rääkides lisati ikka mõni küirutaw ja kintsupaitaw „armas“, „aus,“ „kallis“, „kõrge“ juurde.
Selles lehes nüid, mille soowitajad muidugi kirikherrad ja rnõisasaksad oliwad, põletati waene Maltswet waleprohwetina tuleriida peal ära. „Perno Postimees“ tõi waimulikkude meeste, wist wennaste koguduse, ringkonnast mitmest numbrist läbi ulatawa ässitusekirja Juhan Leinbergi kohta, mis tema wangiwõtmise üle hästitawat ja parastawat rõemu awaldas ning kõiksugu kristlikkudest toorustest kubises. Et tema usu wastu, mis piiblist kuidagi lahku ei läinud, midagi asjalikku ette ei wõidud tuua, siis püiti peaasjalikult Maltsweti isikut, ta inimlikku au kõige mustema laimusopaga ära rüwetada.
Maltswet luges, kui ta Antsuga üksina kongi jäänud, wagast lehest järgmisi armsaid südame-awaldusi, mis toimetuse sissejuhatusega algasiwad. Selles nimetati Leinbergi „eksind loomaks“ ja „ahwi-prohwetiks“ ning tähendati, et „üks armas Järwa sõbber“ kirja läkitanud. Kui siis kirjas eneses ära oli jutustatud, kuda Maltswet awaliku pettuse, warguse ja salakauba müigi läbi Loo kõrtsis rikkaks saanud ja kuda ta Tallinnast Järwamaale elama asunud, kus ta „häbemata koer“ ennast prohwetiks Joanneseks tunnistada ja pühakirja, millega ta tuttaw olla, „wiltu pörata ja wõereti selletada“, — läks kiri järgmises numbris — siin weidi lühendatud — nõnda edasi:
„Noh, kuida nüüd luggu pissukesse Muhamediga jäi? Tühhipaljas on tühhipaljas ja ma pannen wägga immeks, et aastal 1858 weel nii rummalaid innimessi on, kes sähhärdust petjat ja Jummala sanna teutajat mitte tuhhalabbidaga tuast wälja ei aia… O narrilaste narrilane! ja weel suremad narrilased, kes nisugguse seitsmemelega petja jutto uskwad… Ta kulutab neile: minna ollen prohwet Joannes, — nemmad uskuwad ja kummardawad; ta ristib neid, panneb paastuma ja musti riidid kandma, — nemmad tewad sedda; kirrikuid ja kirriku õppetust kässib ta pörane loom põlgada ja omma jamsi lorri järrele tehha, — nemmad waesed kerglased mõtlewad: „se on tale Jummalast ilmutud“; palwemajasid wannub ta ma põhja, et tedda seäl omma lorri ei lasta lorriseda, — ta jüngrid pannewad käed kokko ja õhkawad: „suur on meie prohwet!“; ta kässib omma jüngrid juuksed mahha leikada ja Türklaste ja Hina moodi pead paljaks aiada, — usklikkudel warsi kärid käes prohweti käsko täitmas; pühhast kirjast lobbiseb temma, et su wahhutab, ja kui südda täis tulleb, kirrub ta nago pärris Türklane, aga ta jüngrid ütlewad: se on pühha wihha, nagu Mosesel kuld wasikast nähjes ka olli“; sööb ahwiprohwet met ja leiba (sest mis sel wigga?), siis warsi laulwad tema jüngrid: „oh Joannes, oh Joannes, sa olled suur ja pühha mees!“ ja ommeti on igga perrenaise luawars paljo pühham, kui sesinnane narrilaste prohwet, kes omma au otsides Issandat teutab. — Oi, oi pettetud petja jüngrid, kui nisuggune tule tallaja jubba teie mõistust ja usko wõis ärra warrastada, siis on teil mõllemist ni wähhe olnud, et igga kass sedda sabba peäl wõis ärrakanda. Wist polle teie tõt ial uskunud, et ni hõlpsaste sulla wallet wasto wõttate.
„Kord olli ta hulgus ühes küllas omma lorri lorrisemas ja paljo küllarahwast seisid ta ümber ja kulasid, mõnned pärrane suga, kuida ta mailma otsast ja wiimsest prohwetist Joannesest, se on isse ennesest, lobbises. Pärrast, kui ta su wallest wässind olli, läks perrenaine aita, wõttis mis näppu putus, sea lihha ja kanna munne, kärritas neid panno peäl ja panni laua peäle ning pallus siis: „Aus prohwet, istuge lauale ja mekkige meie waesust ka!“ Agga kelm mõtles: nüüd on aeg rahwa usko kinnitada ja kostis: „Ei mette! sedda polle tarwis; minna ei ella mitte leiwast, waid iggast ühhest sannast, mis Jumala suust läbbi käib.“ Pärrast sedda läks ta kõrtsi ja aias seäl nahha täis nagu lihhuniku koer. Üttelge isse, kas kegi wõib weel hullem Issandat teutada ja isse ennast temma assemele tungida? — Nomib tedda kegi selle pärrast, siis on ta warsi walmis kostma: „Eks Issand ise ütle: Olge targad kui ussid, agga waggurad kui tuikesed.“ No nenda ei wõi jo kegi mu kui sadan ehk temma päris ommad räkida.
„Kuida üllemal jubba nimmetud, prohweti mõtted tõi petja Tallinnast jubba kasa. Seält tulles ellas ta esmalt Ambla kihhelkonnas ja hakkas siin warsi sogga wees liwitsema. Agga siin ellasid lahtise silmadega innimesed ja hakenrihter olli ka üllewal, ja noorde pajude pudust polnud ka suurt, misga prohwetil senna, kus seljarood ärralõppeb, sinnepiplaastert tahheti panna. Se hea rohhi ehmatas pühha mehhe sealt minnema ja Ambla rahwas ollid wallekäggust lahti. Sealt läks ta Koero kihelkonda Erwita walda ja hakkas jälle omma ö-kulli luggu löma. Agga siin käis ta kässi nisamma kui Amblas: head innimessed tahtsid prohwetile plaastrit panna ja sedda temma pühha ihho ei kannatanud. Põggenes jälle ärra. Maddise kihelkonnas on tal ka sõbro olnud ja mõned nisugused, kellest sedda kegi ei mõistaks arwata. Mõnned tahtnud hundist karja koera tehha ja temmaga põlgtud lambaid purretada ja kokko aiada; agga naggo se hundi wiis on, sönud kurri loom loetud lammastest ka ärra, mis ette juhtunud. Siin olnud mehhike kord ka ni kimpus, et aknast wälja karganud ja aia teiwast abbi otsides pakko sanud. Wiimaks läks ta Paide ja seäl on ta korter praego…“
Maltswet peatas lugemises ning waatas Antsu ja siis ukse ees seiswa wahi otsa, kes wiimase wäljatulemist ootas. Usumehe nägu awaldas enam imestust kui meelepaha wõi wiha.
„Ei mina oleks uskunud, et niisugust sõimu ja walet trükki wõidaks panna!“ hüidis ta. „Seda kõik olen ma joodikute suust kõrtsis ja õelate palwewendade ja -õdede suust külatänawal ja mõisa-õues kuulnud, iseäranis nüid, kus nad mind raudus nägiwad. Aga et see mustaga walge peal seisab — tõepoolest, ma ei tahaks oma silmi uskuda!“
„Oo, seal tuleb weel rohkem — loe aga!“ wastas Kõrge, ja ta suu ümber seisiwad mõruduse- ja jälkuse-jooned. „Nüid räägitakse minust lookene, ja mul on südamest kahju, et ka see wale peab olema! Ma oleksin uhke, kui see nõnna oleks old… Loe, isa!“
Maltswet luges edasi:
„Siin ja ümberkaudu peawad nüüd mõnned mõistuse poolest wägga kehwad innimessed ollema, kes sawwi saiaks piddawad, isseärranis üks endine kutser Hans otsego warri tema kõrwas käima. Selle mehhega olnud kord kenna luggu. Walle-prohwet wõeti maal kinni, widi hakenrichteri jure ja pisteti puri ja se olli õige. Nüid käinud Hans ta järrele ja üttelnud: „Ei ma nenda tee, kui Peetrus, kes omma Issandat ärrasalgas ja tulle äres sojendas; ma lähhän temmaga ühhes torni.“ Sedda polle hakenrichter mitte lubbanud. Pärrast, kui prohwet wahhi all Paide todi, ütles hakenrichter Hansule: „Hans, sul olli wimaks suur himmo mo puri minna, nüüd on seäl rumi, astu sisse!“ Hans piddi maggushappo näoga wangi jäma ja prohwet widi Paide. — Prohwet wõib ehk küll wägga immeks ja pahhaks panna, kust minna sedda keik tean? Agga mis tehha, kus teggiaid, seal näggiaid…“
Paide Antsu nägu oli sügaw-kurb.
„Kui kahju, kui wäga kahju, et ma juures põld, kui sind Mõnuweres kinni wõeti!“ kurtis ta. „Ma olin nii tihti sinu kaasas, aga just sel korral mitte! Kas usud, isa, et ma just nii oleks teind, nagu nad seal luiskawad, ja weel palju enam! Ma oleks sinuga ühes aagrehi puuri läind, kas wõi wägise, ja ma oleks sinuga ühes mööda maad wallast walda rännand, kas wõi palja-jalu ja söömata ja joomata. Ja ma oleks teel igal pool rahwa poole kisendand: ‚Waadake, see on teie usuisa, keda ahelates Kolgatale weetakse, ja mina olen tema järelkäija! Tulge ka teie ja käige tema järele, ja kui teid ahelatesse pannakse, siis olge kindlad usus ja ärge salgage oma isa ja peastjat mitte ära! Tulge kõik ja kannatage rõemuga oma õpetaja ja oma usu eest, sest seda tasub meile Kõigewägewam!‘… Ja ma oleks sinuga ühes Tallinna läind, ja nad oleksid mind raudu pidand panema nagu sindgi. Ja siis oleksime ühes tagasi rännand külast külasse ja mõisast mõisa, ja igalpool oleks ma oma healt tõst ja karjund: „Waadake, meie põle midagi kurja teind, aga meid on mõrtsukate ja rööwlite kilda heidetud meie usu pärast! Kui õige ja püha peab see usk olema, mille pärast meid nõnna raskesti taga kiusatakse! Ja kui wägew peab see usk olema, et meie tema eest rõemuga kas wõi surma läheme, õisates ja lauldes: ‚Ehk oleks ilm täis kuradid, kes tahaksid meid neelda, — ei karda meie ühtegi, küll Jumal wõtab keelda!‘…“
Prohwet pigistas tugewasti waimustatud jüngri ärewuses wärisewat kätt.
„Sinust, wend, usun ma seda,“ ütles ta uhkusega segatud liigutusega. „Ma tean, et sa seda oleksid teinud, mis su suu räägib, ja soowiksin, et mul sinusuguseid wõitlejaid palju oleks.“
Siis wõttis ta uue lehe-numbri ja luges poolwalju healega pikkamisi, mõnda sõna weerides, edasi:
„Paidest. Järwa walle-prohwet. Rägime temmast weel üks kord ja siis jättame tedda narrilast wahhel rahhule. Kuulge, mis ta omma maiaperremees kord teise mehhele temmast kõnneles ja sealt õppime tedda ikka jälle ueste tundma ja näeme, kuida temma hagganaid nisso eest müüb. Wanna mehheke kõnneles nenda:
‚Kas tead ka, et minna hiljuti koera naero läbbi ommast peawarjust piddin ilma jäma?‘
‚Kuida nenda? olli tulluke lahti peäsnud?‘
‚Ei sedda kül mitte, agga mul on siin üks koera hammas korteris, kes ennast prohwetiks nimetab, mis ma kerglane ka isse esmalt uskusin; sest ehk ta kül suur assi ei olle, wõib pissuke kiwwi ka koorma ümber wiskada, kui innimenne holeto on. Ta teggi mule sure pika jutluse mailma otsast ja wiimsest kohtopäwast, mis 12. Janiku päwal piddi käes ollema. (Lehe toimetus tegi selle kohta järgmise märkuse: „Sedda olli ta wist mõnne seitungi luggeja suust kuulnud. Kuida mõnned ehk mälletawad, tõusis minewa aasta Belgiamaal wallelik ülesse, kes ütles: 13. Junil põrkab sabbaga täht wasto meie maailma ja siis on ots kääs. Keik tühhi walle!“)‘
‚Teie ollete kaks wanna innimest, — ütles temma (Maltswet) — müge omma maia ärra, kui tahhate õnsaks sada, ja walmistage ennast wiimse päwa wasto, mis Janikuust ennam ülle ei lähhä. Paljo so maia sul maksab?‘
‚Ma mõtlesin edasi taggasi, noh, nisugguse kirju aiaga pean kül keige madega 1000 rubla eest ärraandma; ma ollin nago sõgge peast ja keik mo mõtted wangis. Agga prohweti ahnus aias se kord ta tarkust kõrwale ja se teggi mo silmad lahti. Sest ni pea, kui ta kulis, et ma omma maia ni alwalt piddin ärraandma, olli ta kässi taskus ja pakkus käerahha. Piddin juba kät löma, aga õnneks torgatas weel mele: Tulleb ma ilma ots Janikuus kätte, kas siis minno maia prohweti pärrast üksi weel seisma jääb? Mul olli õige häbbi isseennese rummalusse eest, agga ma tõmbasin käe taggasi, ööldes: watame weel! ja ise mõtlesin: oh sa rebbane prohweti rides! — Wata, nenda olleks peawarri läinud!…‘
Maltswet wäristas pead ja waatas naeratades oma jüngri poole üles.
„Ants, kas peaks inimesi olema, kes seda usuwad?“
„Wale uskujaid on ilmas ikke palju,“ wastas Ants Kõrge, „aga kes sind wähegi tunneb, ei wõiks sind nii rumalaks pidada, et sa meest nii tömbi pettusega tahtsid üle lüia, kui sa ka kelm oleksid olnd. See peaks jo lapsuke olema, kes teisele ütleb: Maailm läheb hukka, seepärast müi oma asi mulle! Ei tea, mis üks rahaga ja teine ostetud asjaga siis weel peale peaks hakkama, kui kõik otsas on!“
„Õige on terwes loos ainult see,“ tähendas Leinberg, „et ma maja tahtsin osta, aga kaubad kokku ei läinud.“
„Seda põle sul waja mulle kinnitada, isa!“
Lehes aga kirjutati edasi:
„Sähke nüüd, seäl on jälle tük prohweti tööst. — Tallo kohtas peab ta üht ja teist, nago õlgi ja muud krami pool muido ülles ostma (sest wiimne pääw on jo muidogi pea tullemas) ja siis isse kallilt müma. Ennäh, kenna prohwet! Ta pettab jo ni awwalikult, et pimme keppiga wõib ärra tunda. Üsna inneto kuulda, kuda ta neid, kes temma lorri wasto wõttawad, peab sisse õnnistama ja pärrast neile kolm kord suud andma; agga noorde naesterahwaga peab prohwetil see temp paljo parrem korda minnema, kui wannadega. Mormonidel Amerikas on sesamma häbbemata wiis. Pea hakkab prohwet ka wist kulutama, et se lõbbus wiis on, kui mehhel naesi, naggo kukkel kanno.
„Pari aasta eest andis Jummal ta naesele nore poia ja ta lobbasu ei häbenenud teiste ees mitte tunnistada: Se laps on pühhast Waimust.
„Temma lorridest wõiksime weel paljo kõnnelda, agga mis kasso sest olleks? Jättame parrem järrele ja küssime, kus ta praego on ja mis ta teeb? Ta on seäl, kus Josep Egiptuses olli, agga mitte nenda ilma süta. Kui mõnned tallo-innimessed kord Roma ramato 13. peatükkist arro ei sanud, olli temma omma ninna ka senna sekka pistnud, ja se panni mehhekesele köie kaela. 26. Septembril sai prohwet Paides kindral-kuberneri herra kässo peale kinni wõetud ja wangi pandud. Prohweti waggadus kaddunud järsko ni ärra, et omma kinniwõtjaid teiwaga ähwardanud mahhalüa; agga se polle middagi aitnud, waid pea olnud käed kinni ja su üksi lobbisemas lahti. Kolm aastat polnud ta laual käinud ja teinud sedda nüüd wangis; agga süddame parrandamist polle weel nüüdke kegi temmast näinud. Õppetajatele on ta su sisse üttelnud: Teie ei tea keddagit! Minna ollen teine prohwet Joannes ja Jummala Waim annab mulle keik isse“, — ja sealt arwan minna, et tal waesel lomal mõnni kruwwi peas lahti on. 1. oktobril on ta wangihonest teistega ahhelas wälja todud ja on wälja näitnud, nago metsellajas, kel köis kaelas on. Ta naene, üks Amori Katta ja mõnned muud temma jüngri seltsist on ühheteise kaela hakkanud, agga wangiweddajad üttelnud: Padjom! Mars! ja nüüd läinud te Tallinna pole“…
Et terwe pikk kiri suuremalt jaolt wäljamõeldud waledest ja rahwa seas liikuwatest tühjadest juttudest kokku oli paigatud, siis polnud ka imeks panna, et Maltsweti wangistamise-lugu eksi-teadete peal põhjenes — et ta mitte Paides kinni ei wõetud, waid Mõnuwere külas, Madise kihelkonnas, ja et ta naine mitte kinniwõtmise juures ei olnud, waid teda alles siis näha sai, kui ta Tallinnast Paidesse oli toodud, kust teda edasi Riiga pidi wiidama. Lauakirikus käis ta ka alles enne seda, kui ta Paidest Riiga wiidi, ja mitte Tallinna mineku eel, nagu kirjas seisis.
„Wend, sul põle waja neid otsima minna — ma tean juba, kes need tule- ja tõrwasülitajad on,“ ütles wang Ants Kõrgele, kui ta lehed temale tagasi andnud. „See kiri tuleb Madise kihelkonna wariseeride ja ülempreestrite käest, sest sõimusõnu, nagu „ahwiprohwet,“ „narrilaste narrilane,“ „tühipaljas“ jne. olen ma just nende suust juba ennegi kuulnud, ja ma ei tee Aniste Thomsonile wist mitte ülekohut, kui ütlen, et ka tema näpud sellest laimu-epistlist mitte puhtad ei ole… Usuwend, kui sa minu eest midagi tahad teha, siis seleta inimestele, kes neid lehti on lugenud ja kes mind ei tunne, mis wariseeride kirjas tõsi, mis wale on. Rohkem põle waja… Ja nüid jää Jumalaga, sest waata, minu walwaja on juba kannatamataks läinud.“
Nad andsiwad üksteisele wennalikult suud, ja rinnast tungiwat nuuksumist wägise tagasi hoides, lahkus usuagar kingsepp wangikojast. —
Harilikult hoitakse wangistatud suuri kurjategijaid kokkupuutumise eest wälise ilmaga. Maltswetiga tehti Paides teisiti. Ta pandi teatawal wiisil kaagi peale. Teda püiti rahwale nagu mõnda haruldast murdjat puuris näidata. Kõik pidiwad jõledat „waleprohweti“ kätest ja jalust raudus nägema, et sellest kodus hirmu- ja jälkuse-wärinaga teistele jutustada. Päris wõeraid inimesi lasti järgmistel päewadel wangihoonesse sisse „hullu Maltsweti Juhanit“ wahtima, kuda ta kongis istub ja wiha pärast oma ahelaid raputab. Et Paides nendel päewadel just laat juhtus olema ja teadet wangi siinolemisest hoolega laiali laotati, siis oli waatamas-käijaid muidugi palju. Ilmatu rahwahulk kogus aga uulitsal Maltsweti ümber kokku, kui teda kirikusse armulauale wiidi ja kui ta sealt tagasi tuli. Kas teda lauale minema sunniti, wõi tundis ta ise, tumedale saatusele wastu minnes, ihaldust selle kiriklise kombe-toimetuse järel, mille ta pikemat aega täitmata jätnud, see pole kindel.
Peaaegu terwe linnake ja hulk sealolewaid maainimesi jooksis ka siis kokku, kui Maltswet ühes teiste wangidega kõlisewates ahelates Riia poole teele saadeti. See sündis keset talwe-kuud, kõleda külmaga. Nuttes ja leinates piirasiwad wangi-salgakest prohweti omaksed, sõbrad ja poolehoidjad; hirwitades ja pilgates waatasiwad talle wastased järele.
Siis ei kuuldud Maltswetist mõni kuu enam midagi. Ainult „Perno Postimees“ tuletas teda 3. detsembril kahjurõemsa nöökamisega natukene meelde. Pealkirja all „Jälle rasuke Järwa walleprohwetist“ jutustati tema Paides wiibimisest järgmiselt:
„Ta mehhiksel ei olle sähhärdused ellopäewad, kui praego käes on, ka wist mitte maggusad. Tallinnas on ta omma kuulmissed ärrakuulnud, agga sest pole weel küllalt olnud, waid sadetud meest seält ahhelas Riga kindralkubberneri herra juttule. 12. Nowembril pidanud wangi weddajad temmaga Paides puhkamisse päewa, kus ta head sõbrad temmale ka wangi hones „Postimehhe“ lehti peusse pistnust, et wagga mees isse omma silmaga nähha saaks, mis „kurjad innimessed“ temmast kirjutanud. No muidugi polle se tale suurt rõemu teinud, waid mõnni tük aianud tedda, nago ninna tubbakas, üsna aewastama, et prohwet pahha melega lehed käest ärra pannud ja üttelnud: „Se on keik wariseridest ülles pandud!“ — Säh, seäl ta on; keik, kes temma nõrga arroga jüngritte seltsi ei heida ja nendega weiste radda kirriko teeks ei pea, need peawad wariserid ollema! Agga ma küssin, kas keik Adama kurjast jurest kaswanud kurjad oksad Juhhan Leinbergi külges hullem ei kaswa, kui keige mude külges, keddas temma wariseriks nimmetab? Temma panneb ennesele prohweti, ristia Joannese ja kes teab, mis nimmed, kulutab wimist päewa, põlgab Jummala koddasid ja palwe maiasid, teutab armo õpetusse ammetit, jättab altari saakramenti peäle 3 aastat wõtmatta ja muud sellesarnast, — missuggune wannast ehk udest wariseridest on awwalikult nii häbbemata olnud? Kui meie mitte ei ussuks, et keik temma wiis meelt kruwwidest lahti on, siis peaksime õieti pahhaseks sama temma peäle. Aga keigist, mis tännini temmast olleme kuulnud, on tunda, et ta pea wingust puhhas ei olle. Ta willets ussub wist isse ka sedda, mis ta teistele ette lobbiseb, ja sellepärast peame temma eest palloma ja isseennast temma tede eest hoidma. Pissuke kiwwi wõib ka koorma ümberwiskada. — Küllap eddespiddi same ka teäda, millal ta Riast taggasi jõuab, ja kas siis teisemaks on läinud, kui Tallinnast tulles. Ta waene mehheke on kül ahhelas, agga mitte üksi kässist ja jallust.“
Fanatismus on armuheitmata murdja. Needsamad „jumala-lapsed“, kes oma wastase mõne nädala eest walelikuks ja petjaks tegiwad, kes oma õpetust ise ei usu ja selle järele ei tee, tunnistasiwad ta nüid hullumeelseks. Igal puhul rõemustasiwad nad südamest, et politsei ta oma käpa alla surunud, ta suu kinni sulgunud ja temast raudus kurjategija teinud, kes oma perekonda ja kodukohta wast enam näha ei saa. Nemad ja ajaleht, mis nende murdja-kirjad ära trükkis, pidasiwad täiesti õigeks, et politsei inimese mässajaks tunnistas, kes wähe teisiti mõtles kui nemad. Nagu neil iga õigluse-tundmus puudus, nii ka iga inimlik kaastundmus õnnetusesse sattunud ligemise kohta.
Kuu aja pärast jõudis Maltswet wangitapiga Riiga — poolnälginud ja haige pikast, kurnawast teekäigust. Riias heideti ta külma, niiskesse wangikotta ja lasti teda seal mõni aeg winduda. Siis algas kohtulik ülekuulamine.
Aga ka Riias ei leitud sellest inimesest mingit süid — siin weel wähem kui Tallinnas. Sest siin, kus Tallinna kubermangu sündmustest kaugemal seisti, waadati nende peale weidi kainemalt, ja kindralkuberner Suworow, kui ta ka Balti wõimumeeste hea sõber oli, ei tundnud seda isiklikku wägiwaldlase-wiha pead tõstwate talupoegade wastu, nagu Eestimaa mõisnikud ise. Ilmaliku ülemuse kohtu-uurimine ei toonud Maltsweti kohta, kes ennast südilt ja sõnakalt kaitses, midagi ilmsiks, mida rahwa üleskihutamiseks oleks wõidud pidada, kuna süidistajad ise ainust tõelikku tunnistust tema wastu Riiga ei suutnud saada. Nõnda mõistis ilmalik kohus kaebealuse mässaja-süist priiks. Seega oli peakaebtus oma raskusega langenud ja Maltswet wõis, jälle lootust kogudes, saatusele julgemalt wastu waadata.
Oma waimuliku tegewuse eest pidi ta seepeale Riia peakonsistoriumi ees wastutust andma. Ta jutustas ülekuulajatele kõneka suuga ära, kuda ta palwemeheks ning rahwa usuliseks äratajaks saanud, mida ta õpetanud ja kust ta oma õpetused wõtnud. Tal läks korda waimulikule kohtule oma piibli-tundmise tõttu selgeks teha, et ta kõige oma usulise tegewusega pühakirja põhjal seisnud, kui ka mitte igas asjas tähe järele Lutheruse kiriku dogmade põhjal. Nõnda ei wõinud konsistorium teda ka usuliseks kurjategijaks mõista.
Riia waimulikud mehed waatasiwad leplikuma silmaga selle agara usumehe peale, kes ju oma wiisil nende asju rahwa seas ajas — piiblit kõige tarkuse ainumaks hallikaks tunnistas, talupoegade lootused pilwete taha juhtis ja kadeduse pärast wihatud Herrnhuti wastu wõitles. Selle töö tulu kaalus ju pisukese kahju, mis Järwamaa prohwet oma lahk-õpetustega walitsawale kirikule wast tegi, mitmewõrtselt ära. Kõigutada ei suutnud see lihtlabane, harimata talupoeg kiriku-müirisid ometi mitte.
Niipea kui Maltswet temale wastu puhuwat leplikku tuult märkas, astus ta niisama terase kui südika soowiga wälja. Kui teie minust mingit süid ei leidnud — järeldas ta — siis peate mulle ka wormiliku luba andma mu ametit endist wiisi edasi pidada. Ja ta kandis soowi palwe-kujul ette. Seda täideti. Hoopis paluja ootamise wastu! Konsistorium oli a ütelnud, nüid pidi ta ka b ütlema. Muidugi lisati kõwa manitsus juurde, et Maltswet, kui ta lubast jälle ilma ei taha jääda, oma lugemistel kindlasti ewangeliumi kiriku õpetuste ja seaduste piiridesse pidada jääma. Teda hoiatati ülemuse uute kaebtuste eest, mille tagajärjed hoopis tõsisemad saawat olema, ja lasti siis ka kirikliku kohtu alt priiks. Weel enam. Tema wastu näidati hoopis iseäralist armu ja lahkust üles: talle anti teeraha ja palgati woorimeesgi, kes ta Riiast Paidesse, tema elukohta, pidi küitima.
Maltswet sõitis Pärnu kaudu ringi. Seal astus ta „Perno Postimehhe“ toimetusesse sisse, et lehes tema wastu ilmunud sõimu- ja laimukirjade kohta seletust pärida. Pikema sõnawahetuse järele wabandas Jannsen ennast sellega, et kirjad temale wäljast trükkida saadetud ja et ta saatjaid usaldanud. Ta andis Maltswetile nõu, asja kohtusse kaebada ja laimajaid wastutusele nõuda.
Seda jättis Maltswet tegemata, arwatawasti sellepärast, et tolleaegne kohtuskäimise-tee wäga ohakline oli. Protsess oleks kohtute pikalise ja keerulise töötamise pärast liig palju raha- ja ajakulu nõudnud kuna tagajärg kahtlane oli. —
Küinla-kuu hakatusel 1859 jõudis Juhan Leinberg Paidesse tagasi. Ta tuli wõidumehena, seepärast oli tema poolehoidjate rõem niisama suur, nagu tema wastaste pahandus. Esimesed õiskasiwad, wiimased kiristasiwad wõimetus wihas hambaid. Nende wäline tugi oli murtud — seda kihwtisemaks hapnes nende sisemine erakondlik waen wõitja ja tema järelkäijate wastu.
Aga just selle pärast, osalt ka wäliste takistuste kadumise tõttu, kaswas Maltsweti kogudus nüid arwu poolest jõudsasti. Mõne aja pärast polnud Järwamaal peaaegu ainust kihelkonda enam, kus mitte tema usulapsi poleks leidunud, ja warsti ulatas liikumine wõimsal jõul ka Põhja-Harjumaale.
Maltswet läks nimelt Paidest naise ja kõige noorema lapsega Kolga-Kiiu walda ühe oma endise sõbra, Wõnsi Juhani, talusse elama, ning asutas omale rannarahwa seas, keda ta Loo kõrtsmiku põlwest saadik tundis, uue tööwälja. Wõib olla, et teda sinna kutsuti, wõib olla, et ta enda süda teda endisesse elupaika, kus tal nii palju tuttawaid oli, tagasi meelitas. Kuid sellepärast ei lõpetanud ta ühendust oma Järwamaa usulastega, waid käis neid Kiiust aeg-ajalt waatamas, neile palwetundisid pidamas ja õpetust edasi jagamas.
Wõit wastaste üle ei andnud aga mitte ainult maltswetlaste hulga kaswamisele, waid ka nende usulistele liialdustele hoogu.
Maltswet ise hakkas ikka tüsedamalt, fanatlikumalt wälja astuma. Oli ta oma waimulikkudes kõnedes esiotsa sõnakamate kirikuõpetajate taltsat jutluse-tooni tarwitanud, mis ta neilt teraselt ära õppinud, nii et Maltsweti ja mõne rahwaliku pastori jutluse wahel suuremat wahet ei olnud, siis pildus ta nüid wäntsakaid sõnu, põimis oma jutluse sisse ikka algupäralisemaid kõnekäändeid, wõrdlusi ja lahk-arwamisi ning laskis oma luhtawa luule wabalt lendu, olgu prohwetliste ettekuulutuste, olgu üleloomuliste asjade kujutuse näol. Nüid ei hoidnud ta ka enam kirikuõpetajate witsutawa arwustamise poolest poolt kätt suu peal, waid tõi nende patud ja ebawoorused, nende waled ja kahekeelsused katmata pildil rahwale silma ette. Aineid selleks oli tal küllalt, sest nagu mõisnik, nii orjas ka papp sel ajal oma madalamaid himusid ja ihkeid palju awalikumalt kui praegu, kus nii mõnigi lugu neist, hoolimata kurja kaitswast tsensurist, ajalehtedesse poeb ja soowimata tähelepanemist äratab.
„Maltswetid“ isekeskes hakkasiwad endid oma usu- ja elukombete poolest ikka enam kaasinimestest eraldama ja sellekohastest määrustest, mis osalt Maltsweti, osalt tema juhtiwate jüngrite ja järeltegijate poolt ning koguduse enese sülest tuliwad, liialdawalt kinni pidama. Nõnda keelati wiinajoomise kõrwal ka koduse õlle joomine ära, sest et mitmed usklikud, kes wiina maha jätnud, seda rohkem õlut pinnisiwad. Peale tubaka suitsetamise mõisteti ka tubaka nuuskamine ja põses-pidamine hukka. Täieliku pühapäewa-pühitsemise, were ja sealiha põlgamise juurde tuli käsk paastuda. Palmitsemata juukste määrust kõwendati seda wõrt, et naisterahwad mitte ainult kirikusse palmitsetud juukstega ei tohtinud minna, waid ka kodus, igapäewase töö juures, lahtiseid juukseid pidiwad kandma. Mõnes kohas anti ka meesterahwastele juukse-seadused, mis otsekohe wastamisi käisiwad: üks nõudis pikki juukseid, teine paljaks pügatud pead. Wärwikate riiete ja igasugu ehete kandmise keeld ei aidanud üksi — keelati ka weel saabastega kirikus-käimine ära ja sunniti pastlaid jalga panema. Wärwikaid riideid oli ikka weel mõnel maltswetlasel, sellekohast eeskirja ei pandud nii täpi pealt tähele; nüid aga häwitati nad sootuks ära. Usu tuumaks kippusiwad waimlise sisu asemel ikka enam ja enam wäliseid kombeid ja eluta asjad saama. Tee taewaliku ja ilmaliku paradiisi poole pidi kõhu, karwade ja ihukatete kaudu wiima…