Prohwet Maltswet/47
47.
Kui Maltswet 1865 Krimmist Eestimaale tagasi jõudis, oli mõisnikkude wiha tema wastu äraraugenud, sest et wäljarändamine soiku oli jäänud. Ilma sakste ja nende ülemuse poolt kimbutamist leidmata, wõis endine „rahwa-ässitaja“ nüid jälle wabalt igal pool elada ja liikuda, seda wabamalt, et ta enesest awaliku wäljaastumisega enam märku ei andnud.
Ta asus esiotsa naise ja noorema pojaga koos pikemat aega oma wanema poja, tislermeister Gustaw Leinbergi juures Paides. Selles linnas oli ka tema kõige wanem laps, tütar Juuli, tõllasepal Plink’il mehel. Siit käis ta küll wahel kauemaks ajaks ära, ühes ja teises kohas oma endiste, kodumaale paigale jäänud tuttawate pool külalisena peatades. Endisesse püsimata rändamise elusse, millest ta nähtawasti ära ei suutnud wõerduda, sattus ta aga alles hiljem, siis, kui ta naine Mari 80. aastatel ära suri, ja ta noorem poeg Johannes, kes kah tisleriks õppis, täieealiseks oli saanud, kuna ta tütrest, kes mehega Peterburi kubermangu. Luuga linna, elama läinud, juba mõni aasta enne abikaasat surma läbi ilma oli jäänud.
Nüid algas wanale Maltswetile ajajärk täis sagedast kolimist ja ümberasumist. Kuhugile ei läbenud ta kauemaks jääda. Kord elutses ta Kolga rannas, kord mõnes Järwamaa kihelkonnas, ja mitte ainult ei wahetanud ta siin kui seal ühtepuhku walda wallaga ja küla külaga, waid ka peret perega. Kui jõukas mees, kes oma hoiurahast lahedasti wõis elada, ei langenud ta kellegile koormaks; palju enam sai ta oma mõnusa jutu, hea nalja ja alalise rõemsa meelega, mille aluseks ta mureta elukord ja hea terwis oliwad, igale kodakonnale meeldiwaks seltsiliseks.
Kui ta ka oma prohwetlikku minewikku auus ja ustawuses püidis pidada ja oma usumehelist meelsust alati wälja armastas pöörata, ei teinud ta hingede pööramisega endisel kihutawal mõttel enam tegemist. Ta luges peres, kus ta „wabadikuna“ juhtus elama, küll korrakindlalt hommiku-, ühtu- ja söögipalwet, wahetas ühe ja teisega sagedasti mõtteid usuasjade ja pühakirja üle ja waidles, kui waja, palawasti oma arwamiste ja seletuste eest. Aga see oli ka kõik, ja see sündis ikka wäikeses koduses ringis wõi mõne üksiku tuttawaga. Isiklikult jäi Maltswet walitsewast kirikust niiwõrt lahku, et ta armulaual ja ka kiriklisel jumalateenistusel ei käinud; ta andis enesele ise „jumala-armu“ ja oli ka muidu iseenese „hingekarjane.“ Kuid teisi inimesi ei keelanud ta kirikus ega laual käimast, nagu ta ka neid, kes tema jumalamehelise wäärtuse sisse uskusiwad — säherdusi üksikuid leidus siin ja seal ometi weel — ei keelanud tema jagatud „sakramendist“ osa wõtmast, kui ta seda ka kellegile pakkudes peale ei sundinud. Maltsweti waen ja põlgtus kirikuõpetajate wastu jäi endiseks.
Tema algatusel ja kaasjuhil sündinud Krimmi-rändamist ei pidanud ta sugugi äpardanud ettewõtteks, kui ta ka asumaad enam prohweti-keelel Eedeni sarnaseks Kanaaniks ei kiitnud. Polnud tal ju ka asja nurjaminekust rääkida, sest rahwas jäi uuele kodumaale paigale ning endistele hädasõnumitele järgnesiwad aja jooksul rahulolemise-teated.
Oma wiimased kolm eluaastat, 1884 kuni 1886, saatis hallpea Ambla kihelkonnas, iseäranis nõndanim. „Pruuna kõrwes“, mööda. Esite elas ta Halliruuna talus, siis lühikeste järkude kaupa Hundikõrtsi, Kongi ja Pärtli kõrweperedes. Tema siinsest elust teab keegi kohaline elanik[1], kes tol ajal laps oli, oma isa ja teiste wanemate inimeste jutu järele, kes Maltswetiga läbi käisiwad, mõnegi lookese westa, mis täiendawate joontena selle algupäralise isiku iseloomu kujutusele juurde olgu lisatud.
Ants Freymann oli Äpliku-Mäepere poole kohta ära ostnud. Hoonete ehitamiseks nappis tal raha ära. Kahtekümmendwiit rubla oleks kibedasti waja olnud. Aga et üleaedsed kõik ise koha-ostjad oliwad, siis polnud laenu kusgilt saada. Wiimaks juhatati Antsu Hundikõrtsi wabadiku Maltsweti juurde. Sellel pidada raha olema — ehk laenab. Ants läheb, ehk küll Maltswet temale ja tema Maltswetile wõhiwõeras. Ja ennäe! Ilma pikema jututa laenab Maltswet Antsule 25 rubla — palja sõna peale, ei käemeest, ei wõlatähte!
Sest saadik saiwad mõlemad mehed headeks tuttawateks, kes hiljem üksteisega sagedasti ilmalikkude ja waimulikkude asjade üle arwamisi käisiwad wahetamas.
Maltsweti elurõem tuli wahel nii tüsedal ja looduswärskel kujul nähtawale, et ta niihästi waimuliku mehe kui ka wana inimese tawalise tõsiduse silmapilguks kõrwale heitis; säärasel puhul ei lukutanud ta oma suud tugewama ja nilbemagi naljakese eest.
Ühel suwisel laupäewa-õhtul oli wa’ hallpea Nõmme peres teistega ühes wihtlemas käinud. Pärast sauna kogusiwad mehed — neid oli ka naabrusest — talu kambrisse, kus Nõmme Priidik neil hakkas juukseid lõikama ja habet ajama. Ka Maltswet istus, walge särk seljas, walged püksid jalas, kambris ja ootas järge. Pärast juukselõikamist silmitseb wanamees ennast peeglist, paitab juukseid, silitab oma suurt, halli habet ja naeratab nii rõemsalt ja magusalt. Korraga pöörab teiste poole ja ütleb:
„Eks ma ole nüid ilus, noor mees? Wõiksin kas wõi kaheteistkümne-aastasele kosja minna! Ei see tee midagi, et hall olen! Waadake, noored mehed, mis mu jalad weel teewad!“
Kahmas kõige ligemal seisja kaenlasse ja laskis niisugust taaderatast üle põranda, et tolm taga! Ise wilistas, laksutas keelt, põrutas jalga wastu maad ja laulis lõpeks ühe õieti wabasisulise laulukese looma-ilma sugulistest kewaderõemudest ära, mida tema suust juba ennemgi oli kuuldud.
Kui talle naljatades tähendati, et kas need nüid ka mõned prohweti ja palwemehe teod ja laulud on, wastas ta heal tujul, „waim olewat temast wälja läinud.“ Aga ta ei jätnud ka piiblist näitusi toomata, kuda pühad mehed wanalgi ajal rõemsad olnud, nalja heitnud ja tantsinud, pealegi Jumala auks ja mitte üksnes oma lõbuks…
Wahel naljatas ta naisewõtmisest. Tellis omale mõnda hästi ilusat ja noort juhatada — wanemaid teada ta isegi. Mõnikord kiitis pruudi juba leidnud olewat — ega muud kui pulmad tulekul! Aga nali jäi naljaks.
Toiduks tarwitas Maltswet ka nüid aina tera- ja juurewilja ning piimatoitusid, ja joogiks puhast wett wõi piima. Lihatoitusid ta ei söönud, sealiha aga põlgas ta nagu juut; sedasama waenu awaldas ta wiina, õlle ja tubaka wastu edasi ja andis ka teistele külas nõu, neist halbadest asjadest endid lahti öelda. Nõnda jäi ta oma usule kõige selle poolest surmani truuks. Omal wiisil oli ta siis esimene täieline kainuslane ja awalik kainuse-edendaja rahwa seas.
Paaril puhul wõttis Maltswet kutsutud sõprade juuresolemisel enese armulauale, misläbi siis ka teatawaks sai, kudas ta seda toimetas, kuna see muidu teistele nägematalt sündis.
Esimene kord walmistas ta enesele ühel laupäewa-õhtul Kongi saunas, pesuküna otsa peal, püha õhtusöömaaja, teine kord, pühapäewal, Kongi sepapajas, alasipaku otsas. Nagu tema arwamine oli, et usklik igas paigas, mitte üksi kirikus, Jumalat wõib paluda, nõnda ei pidanud ta ta kohast lugu, kus ta omale armulaua-sakramenti jagas, ega abinõudest ja ainetest, mis ta seejuures tarwitas. Wõttis tüki igapäewast rukkileiba, kapaga puhast külma wett, õnnistas neid kirikuõpetaja tawaliste sõnadega, hammustas siis leiba ja rüipas wett peale. Enne ja pärast pühalikku toimetust pidas palwet ja luges piiblist, ning lõpul pööras ta umbes järgmiste sõnadega oma sõprade poole:
„Nii tõesti, kui teie mind siin enese ees näete, ning näinud olete mind Kristuse ihust ja werest osa saama, tunistan ma Jumala ja teie ees, et mina, Jumalast läkitatud prohwet Johannes teine, nüid kõigest patust puhas ja lahti olen ning Issandale tema teiseks ilmumiseks teed wõin walmistada. Tõesti, mina ütlen teile: Wiimne päew on ligi; mina saan oma suremata silmaga Kristuse teist auilmumist näha. Parandage meelt ja käige minu järele — kohtupäew on ukse ees!“
Oma paari lähema sõbra ees püidis siis wanake prohwetiosa weel nagu ajawiiteks wahel edasi mängida. Ei sest tulnud palju enam wälja! Ta ise pidi tunnistama, et tema kogudus ja jüngrid „kõik mööda maailma laiali“ olla. Aga — lisas ta enesele trööstiks juurde — aeg tulla warsti, kus ta nad jälle kokku kogub ja Issanda pale ette wiib.
Üksikuid leidus tema ümbruses siisgi weel, kelle kohta tema kindlatoonilised kuulutused wiimse päewa ja tema enese surematuse kohta mõjuta ei jäänud. Need ebausklikud saiwad alles pärast wanamehe surma oma lapsikusest aru.
Oma endistest prohwetlistest ettekuulutustest tõendas Maltswet kahtlejate ja waidlejate wastu, et need kõik karwapealt täide olla läinud. Tema kuulutanud näituseks omal ajal suuremat priiust ette — suurem priius tulnud. Peksuõigus wõetud mõisniku käest ära. — Ta kuulutanud ette, et prohwet tõusta, kes uskliku rahwa Egiptusest wälja wiib. Prohwet — muidugi Maltswet ise — ilmunud ja wiinud usklikud Kanaanisse. — Ta kuulutanud suurt werewalamist ja paljuid silmapisaraid ette — Türgi sõda tulnud ja teinud tema kuulutuse tõeks. Isegi selle Tallinna panga langemist, kus tema raha kord intressi peal olnud, teadnud ta ette, nii et ta oma kapitali sealt õigel ajal ära toonud…
Wahel tekkis igatsus oma pesakese järele wanakesele põue. Kord warem palus ta Mäepere Antsu, temale oma uue maja külge kambrit ehitada, mis aga tegemata jäi; hiljem pidas ta tõsiselt nõu, endale kõrbe maja hakata ehitama. Juba kuulas paigagi Waigita pere maa peale walmis. Aga seal tuli surm ja määras taadile hoopis teise asupaiga.
Hallpea oli Kolga rannast, kus ta jälle kord oma sõpru käinud waatamas, 1880. aasta suwe lõpul parajasti kodumaile tagasi jõudnud. Paar päewa peale seda, kui ta — teelt tulles — Waigita taadiga, oma hea tuttawaga, ja selle wäimehega wäljal majaplatsi pärast kaupa sobitanud, ilmub Pärtli peremees Toomas Wikat lõõtsutades Waigitale ja teatab wanataadile:
„Maltswet palub sind meile tulla! Ta on juba teist päewa reiall wankris, kust ta ennast põle liigutanud. Wist hakkab surema.“
Kui Waigitas pärale jõuab, leiab ta wana Maltsweti käsipõsekil wankris pikutawat, nähtawasti kärsitult teda oodates.
„Tooge mu kuub lakast maha,“ soowib haige.
See sünnib.
„Haruta wooder siit kohast lahti!“
Waigitas harutab. Woodri wahelt tulewad paberirahad wälja.
„Mis sa leidsid?“ küsib Maltswet.
„Raha.“
„Kui palju seal on?*
Waigitas loeb rahad haige nina ette koti peale. Pärtli perekond waatab pealt. Raha on kuus sajarublalist ja ligemale sada rubla wähemaid paberirahasid.
„Õige,“ ütleb haige nõrga healega. „Wõta see raha nüüd oma kätte, sest ma hakkan surema. Pärast surma wii mind Paidesse poja juure ja anna need kuus sajarublast temale ära. Peenema raha eest aga osta mulle puusärk ja palka hobused…“
Ta püiab weel midagi juurde lisada, mis kuuldub, kui poleks see tema ainuke raha, aga köhahoog matab ta jõuetuma heale kinni. Kui see möödas, ägab ja oietab ta katkewate sõnadega weel:
„Minu tee — on — käidud! Jumala — — oh — oh — oh —!“
Weel kaks, kolm nõrka hingetõmbamist, ja wana prohweti ei ole enam.
Maltswet ja Juhan Leinberg — mõlemad on selle muldse majaga kukku langenud…
Peagi oli ümbruses teada, mis sündinud. Mõned ebausklikud läksiwad nii hirmu täis, et ei julenud pimedas toast wälja minna. Kardeti prohweti suremata hinge, mis ehk kõrweperede wahel ringi luusib…
Paar päewa hiljem läks wana Waigitas kahe teise mehega surnut Paidesse wiima, kuna kodus enne wäikene matusepidu ära oli peetud, millest lahkunu sõbrad, tuttawad ja muud ümberkaudsed inimesed Waigitase kutsel osa wõtsiwad. Wiimane oli nimelt lahkunu taskust weel 25 rbl. raha leidnud, mis leinapidu kuludeks wõeti, sest et omanik rahale muud otstarbet polnud määranud. Mitmed leinalised ilmusiwad surnuwankrit järgmisel päewal tüki teed saatma.
Paide ligidale, Sillaotsa kõrtsi juurde, jäiwad kaks meest surnuga peatama, kuna Waigitas linna läks isa surma ja surnukeha tulekut pojale teatama. Warsti oliwad seal matuse-ettewalmistused joones. Kirikukellad pandi helisema, ja mehed hakkasiwad surnukehaga Sillaotsalt minema. Kui kohaline õpetaja matuse-teenistuse kirikus ära pidanud, sängitati wäsinud rändaja Paide surnuaial igawesele rahule.
Wana Liiwa-Annus wõttis seal mehe oma külma kaissu, kes rahwa peal rusuwa wägiwalla wastu oma kombel ja oma tarkuse järele protesti oli katsunud tõsta. Teisiti, kui ta tegi, ei mõistnud tema mees seda teha…
Lõpp.
- ↑ J. Freymann oma käsikirjas „Prohwet Maltsweti kolm wiimast eluaastat.“