Prohwet Maltswet/41
41.
Langewad kaed.
Haigus ja surm oliwad talwe esimesel poolel ka Kugli inimeste seas wirgalt tegewuses.
Kole elu Simferopol kasarmus, kõhutõbega ühendatud, murdis kõige pealt Kiisa werewaese Tiina ja kõwera kuklaga, punapealise Jüri maha. Nad pugesiwad kauase waewlemise järele isale mätta alla järgi, kui ka selle teadmisega, et nad „tõotatud maad,“ mida Mihkel nii wäga näha igatsenud, näinud oliwad — oma elu hinna eest…
Nädal hiljem pani Altsauna Wiiu haigemajas oma petetud silmad kinni. Ta oli kauase truu palweorjuse eest taewa-isalt Kanaani wiinamägede wahel kindlasti tasu lootnud — waleks läks kõik! Nii waleks, et prohwetgi oma usulastele nägu ei julenud näidata, neid sõnadegagi trööstima ei tõtanud! Wiiu läks ja jättis Tõnise, selle kõige ilma wõlglase, enda igawese wõlglasena maha. Ehk olgu siis, et Tõnis oma wõlga seega püidis kahandada, et ta laste eest hästi hoolt kandis, laste eest, keda Wiiul ainult weel kolm maha jäi, sest paar tundi enne teda tardus weel üks eide kallimatest tõbe küinte wahele ära…
Kugli usklikkudest arwas ka Pärtli Willem paremaks, nii kurwast Kanaanist sedamaid edasi rännata — maale, kus kõht süia ei taha ega ihu riiet. Maale, kus wastaseid naisi ega sõnakuulmata teenijaid ei ole, kelle tigeduse käes ta seni nii palju wiriseda ja winguda saanud. Waga Willem suri Karakijati küla Tatari urtsikus ära, „keset paganaid“, keda ta usklik hing põlgas, kellest ta aga oma wõerastuseks pidi nägema, et nad tema ja ta haigete laste wastu wäga helded ja awitajad oliwad — just kui oleksiwad nad Maltsweti usku ristiinimesed olnud! Tatari wanamees koppis Willemile wanadest laua-otsadest puusärgigi kokku ega wõtnud selle eest waese lese käest, kes nelja allaealise lapsega leinama jäi, punast kopikat…
Need oliwad Kugli surnud.
Haiged oliwad esimesel ajal enamisti kõik — üks kergemalt, teine raskemalt.
Aga kuna teised Krimmis haigeks jäiwad, sai Wikerpuuri Aadu, imelik mehike, just siin terweks. Ta kosus ruttu ja oli juba Burlukist linna kolides üsna wäledasti jalge peal. Nõnda wõis ta „proua“ ja „preilikese“ eest, kes kasarmus üleüldisest saatusest ei peasenud, seda paremini hoolt kanda, mis ka päris naisterahwalise osawusega sündis. Pealegi tuli talle hea mõte, mis wahest mõlemate elu peastis. Ta wiis haiged linnast wälja, Aabrami külasse, kus ta kellegi lasteta eestlase majas korteri leidis, ja korteriga ühes ka mõneks ajaks tööd küla jõukama sugurahwa käest. Oma ulualla wõttis ta hiljem, kui Tiina ja Jüri linnas ärasurnud, ka oma põdura ämma ja selle wigase tütre, nõnda et tal seda puhku peale iseenda weel kolm täiskaswanud hinge toita jäi, kuni Mari mõne nädala pärast linnas lapsehoidjana teenistust leidis.
Else noor, tugew keha wõitis haiguse warsti ära; wäike Mai siputas kauemini palawiku käes, sai aga wiimaks ka terweks. Seeüle walitses Wikerpuuri majas suur rõem, millest Aadu peale mitte kõige wähem osa ei langenud. Oli ju Else rõem ka Aadu rõem. Tagura parunite tütar aga oli isa leidnud, kellega ta rahul wõis olla…
Kasarmu-elanikkude seas, keda tõbi kõige wiimaks maha rabas, oli Lõhmuse Taawet.
Tema mees oli teel ja tüki aega ka hädakorteris igale nõrkemisele wahwalt wastu pannud. Ta oli teistele, keda haigus tabanud, kaua aega tüdimata awitajaks olnud, oli teel haigeid lapsi kandnud ja kasarmust raskeid tõbiseid haigemajadesse toimetanud, kuni ta ühel heal hommikul ise wõimetult asemele jäi. Kõhuhaiguse juurde, mis talle liiasti waewa ei teinud, seltsis korraga neeruhaigus, mis pikemat ja raskemat põdemist laskis karta.
Kui Taawet haigemajasse oli wiidud, ei teadnud õnnetu Anu, kellele omakste surm juba küllalt uimastawaid hoopisid andnud, enda ahastuses, kuhu oma pead panna, kuhu oma põdurat last ähwardawa surma eest warjule wiia. Sest kauemini kõhutõbistega täidetud kasarmusse jääda oli wõimata. See oleks wäikese Juku, wahest ka ema enese elu ohwerdamist tähendanud. Ühtlasi lähenes neile toidupuudus, sest kaasawõetud raha oli lõpukorral ning lootus, et Taawet teenima hakkab, äkitselt nurja läinud. Mõttest, õemehelt Aabrami külas peawarju otsida, pidi Anu ka taganema: oli Aadul ju küllalt sööjaid kaelas, ja tema kitsas korter ei wõtnud rohkem elanikka wastagi. Ühtlasi ei raatsinud Anu põdewast mehest nii kaugele eemale minna. Kui ta ka igapäew haige juurde ei peasenud, siis kuulis ta ometi haigemaja talitajate käest igal ajal, kas Taawet weel elus oli.
Sel lool wõttis noor naine tänulikult käe wastu, mis talle abi pakkudes wastu sirutati. Tema sõber ja usuwend, Tõnu-Peetri Madis, kes oma naise ja mõlema wennaga seniajani ka kasarmus elanud, üiris omale, kui elu siin wäljakannatamataks läks, linna serwalt odawa korteri, kuhu ta ka Lõhmuse perenaist haige pojakesega kutsus. Nagu Anul korterit, nii oli Madisel perenaist waja, sest Madis tahtis Jüri ja Reinuga — nad oliwad kõik terwise juures — tööl hakata käima. Kaup sobis siis kõige paremini, ja Anu wõttis söögikeetja ja toakasija ameti Madise juures — kuhu juurde ka weel hoolekandmine pimeda Maie eest tuli — rõemuga oma peale.
Uues pelgupaigas sai ärakannatatud hädade läbi otsa lõppenud naine oma lapsega wähemast korralikult süia ja magada, kui ka kahe pisikese kambriga madal korter — ühe Tatari pudukaupmehe wäikeses, wanas maja-urtsikus — kuue inimese jaoks kitsik küllalt oli. Madisel, sellel püidlikul ja hoidlikul mehel, oli weel kaunisti raha, kuna nad kolmekesi ka puuraiumisega nii palju teenisiwad, et majas toidu lõppemist juba selle pärast karta ei olnud. Madis ise ei tarwitsenud päew päewa kõrwal oma konti waewamas käiagi; ta jäi kahe-kolme tööpäewa takka päewaks wõi paariks koju, et kõhu kõrwal ka oma hingekese eest hoolt kanda, nagu ta Anule seletas. Mõne aja pärast sai ka korter awaramaks, sest Rein ja Jüri läksiwad wanema wenna nõuandel teiste noortemeestega poolsaare lõunaranda paremini makstud alalist tööd otsima, mida nad ka Alupkas warsti leidsiwad.
Madis oli oma palwewaimu ja usulise õhina, kõigist wälispidistest wapustustest hoolimata, alal hoidnud. Näis koguni, kui tahaks ta kahtlema löönud usuõe hinge tulul oma palwe-kerisele ohtramalt leili wisata, kui kunagi enne. Maltswetti ta iseäranis kaitsma ei hakanud; ta andis selle poolest järele, et prohwet Kanaani asjus eksinud, et ta inimlikus nõrkuses rahwale enam püidnud kuulutada ja ilmutada, kui Jumal talle ülesandeks teinud. Aga Jehoowa tahtmine jäi Madise õpetuse järele ilmuurimataks, nagu kunagi, ja Jumala teed, mis mitte inimese teed ei ole, imelikkudeks, nagu ennegi. Tema, Tõnu-Peetri Madis, tundwat wiimasel ajal sagedasti kõigewägewama lähedust ja tema hing kuulwat Issanda healt, mis hüidwat: „Sina, minu ustaw sulane, aita hoolt kanda, et minu rahwas mitte meelt ei heidaks ja umbusu sisse tagasi ei langeks! Kuuluta kõigile, kes hädas ja kiusatustes kõikumataks jääwad, et mina neile wõidukrooni tahan anda!“
Skeptikliseks saanud Anu wõttis kuulutuse, et Jumal Madis Kirsipuu nüid ametlikult apostliks nimetanud, kaunis ettewaatlikult wastu, nii kõdistawalt kui Madise tröösti- ja lootuse-ewangelium talle ka kõrwu kostis. Et ta aga tõe järele janunew õppija ja otsija oli, siis kuulas ta wagusi ja wastarääkimata pealt, mis kuuldawasti „ustawaks tunnistatud“ Jumala-sulasel temale rääkida oli, wõttis tema seltsis ja tema juhil ka jälle pühakirja-uurimisest osa ja pidas temaga koos koduseid palwetundisid. Selleks tundis Anu ennast seda enam kohustatud olewat, et see ju kõige pealt tema eksiradadele sattunud hinge pärast sündis, mille peastmiseks Madis kõige suuremat püide-agarust üles näitas.
Nõnda kordus neile Krimmis, Simferopoli tatarlase katuse all, weel kord see põli, mille nad Kuglil, Tõnu-Peetri talus, kahekesi läbi elanud, iseäranis sel ajal, kui Lõhmus wangis oli. Nagu siis, nii istusiwad nad ka nüid õhtutel ja pühapäewadel teineteise kõrwal laua taga, Piibel ja lauluraamat ees. Kumbgi luges lühema wõi pikema tüki ette, mille üle siis seletawaid mõtteid wahetati, kuni tunnike palwe ja laulmisega lõppes. Madise pime naine aga istus terwe aja ahju kõrwal nurgas, eluta silmad aineti sinna poole pööratud, kust mehe pühalik-magus heal kostis, ja kõrwad ärdal-terasel kuulatamisel. Ta ei lausunud peaaegu sõnagi wahele; ainus awaldus, millega ta enesest märku andis, oli sage sügaw ohkamine ning pool-lämbunud „ja, ja“ ning „oo, oo,“ mille wahele ta enamisti keele ja ülemiste igemetega sünnitatud „sõtsutamise“ paigutas… Anu wigase käega pojuke — see mängis wagusa pailapsena põrandal, wõi ilmus wahel ema kõrwale ja surus ennast nagu kassike tema külje wastu…
Kõik, nagu ennegi, ja ometi teisiti!
Nimelt Anu meelest.
Anu oli ainult poole hingega asja juures.
Ta tahtis täiega olla, aga see ei läinud tal korda. Sellest järgnes ainult wastik sunduse-tundmus, mis talle piinawalt südame peale rõhus.
Anu tegi iga õpetuse ja seletuse taha, mis Madise suust pühakirja mitmemõtteliste, sagedasti tumedate paikade kohta tuli, nüid punkti asemel küsimisemärgi. See wõib ju nõnda, aga niisama hästi teisiti olla — mõtles ta, ja ta meel kaldus wastupanematalt ikka selle poole, et see ennem teisiti oli. Ta ei kahelnud pühakirja sõna juures, selleks puudus tal julgus ja waimline jõud; aga ta kahtles selle sõna inimliku seletuse, sellest õieti arusaamise juures, milleks ta enesel selgeid, kindlaid põhjuseid küllalt teadis olewat.
Kas see ei olnud pikk rida haledaid waleks-minemisi, armetumaid läbikukkumisi, käpuga katsutawaid eksimisi, mille peale Maltsweti usk ja kõik temast wäljakaswanud ilmutused ja kuulutused tagasi waatasiwad! Kas polnud kõik need õpetused ja seletused, mis Maltswet, tema abilised ja Anu isegi pühakirjast mitme aasta jooksul andnud, wiletsa enese- ja teiste petmisena awalikuks saanud!
Nad oliwad wiimast-päewa ette kuulutanud, aga wiimane-päew ei tulnud.
Nad oliwad sõda ette kuulutanud, aga sõda ei tulnud!
Nad oliwad imetegusid ette kuulutanud, aga imeteod ei sündinud!
Nad oliwad enestele Kanaani ette kuulutanud, aga sattusiwad kõrbe!
Nad oliwad patustpöörmata ilmalastele Egiptuse nuhtlusi ette kuulutanud, aga need nuhtlused tuliwad neile enestele kaela!
Nad oliwad wiina, tubaka, sealiha äraneedmisega, palmitsetud juukste ja wärwiliste ihukatete põlgamisega otsekohe wana-Jumala sülle tahtnud ronida. Wana-Jumal oli nad enesest maha raputanud!
Seda oli peaprohwet isegi sunnitud tunnistama, sest ta ei tulnud oma rahwale mitte seletama, miks kõik teisiti sündis, kui kuulutatud ja pühakirjast wälja loetud. Tal ei olnud säärast seletust. Ta suu oli kinni, sest et wale wälja oli tulnud…
Kõik need äratunded oliwad Anule tõekama rõhuga, usutawama selgusega Krimmis peale tikkunud, siin, kus maltswetlaste suur usuline luuleloss, nimega Kanaan, lõpulikult kokku langes, ülempreestri ja kõigi tema abiliste prohwetlist ja kirjatundlist ustawust oma rusude alla mattes. Ärapõlenud Krimmi nähes, inimeste nälgimist, põdemist, suremist pealt waadates, oli Anule, nagu pähe pistetult, meelde tulnud, mida rahwale omal ajal Piibli ja jumalikkude ilmutuste najal kõik tõotatud — iseäranis siis, kui Krimmi üle ilmalikud teated weel puudusiwad! Missuguse maapealse Eedeni oliwad kuulutajad ja ilmutajad pühakirja sõnadest wälja moondanud ja usklikkudele silma ette seadnud, ning missuguste jumalikkude imede tiiwul pidi rõhutud rahwas Egiptusest tõotatud maale lendama, kõrgelt ja pehmelt üle kõigist raskustest ja puudustest!
Anu ajule sai nüid ka märgatawaks, kui uhked nad selle oma usu peale olnud, mis nii palju lubas, aga nii wähe pidas; kuda nad „ilmalaste“ peale põlglikult, wennaste koguduse „wariseeri-usuliste“ peale waenulikult waadanud; kuda nad oma usku enda mõju all seiswatele inimestele, oma lastele ja perele, peale sundinud, sagedasti wägise. Anul seisis korraga silma ees, mis Kiisa talus Else, Miku ja teiste lastega sündinud, tal kerkis mälusse joobnud Taaweti mõru sõna wanematest, kes oma poja joodikuks, oma tütre litsiks, teised lapsed lollideks teinud, neile oma usku nagu pulgaga kurku ajades. Ja Anu jõudis küsimuse ette, mis wahe siis nüid Maltsweti usuliste ja Herrnhuti „palwerahwa“ wahel oli, keda esimesed just usulises kõrkuses ja sallimatuses, teise-usuliste wihkamises ja põlgamises süidistanud? „Mingit wahet ei ole leida!“ hüidis õiguse-tundmuse heal Anu toibuwas hinges. „Kumbgi usk ei täida ewangeliumi põhjus-sõna, mis käseb ligimest armastada nagu iseennast, ning ära keelab teise inimese üle kohut mõistmast!“
Seda ära tundes, ei olnud Anul enam raske ülesse tunnistada, et Maltsweti usulised, niihästi kui herrnhutlased, inimestele, keda nad ilmalasteks, ärkamata ja armu saamata hingedeks kutsusiwad, ülekohut tegiwad. Nagu neil õigust ei olnud, oma usku nende omast paremaks ja õigemaks pidada, nõnda polnud neil ka õigust, iseendid nendest paremaks ja õigemaks kiita.
Sest mida oliwad siis maltswetid oma tegude poolest ligimese wastu ilusamat ja ülemat korda saatnud, kui näituseks Seenepalu Andres Lõhmuse ja tema perekonna wastu? Mees, kes selle pärast talitaja-ametist lahti lasti, et ta kaasinimeste wastu küllalt südameta ei olnud, et tal liig palju ligimese-armastust oli!
Wõi kellel oli õigust, Aadu Wikerpuuri peale üle õla waadata, inimese peale, kes hukkaläinud naisterahwa oma naiseks tegi, et selle eksitust warjata, tema head nime peasta, kes lõõtsutades külast külasse jooksis, et kahele maltswetile, keda haagikohtuniku nuhtlus ähwardas, peastjaid koguda; kes raskel Krimmi teel oma kitsast wankrit nendega jagas, kellel hobust ja sõiduriista ei olnud!
Ja lõpeks Lõhmuse Taawet! Kõigi tema pattude, tema usutuimuse peale waatamata — kas ta ei olnud Õnnistegija õpetuse peanõudmist, Jeesuse ligimese-armastuse-käsku, sagedasti paremini täitnud, kui nii mõnigi usu- ja palweagar maltswet? Kas ta polnud oma wastastegi wastu, kes temale waenuhambaid näidanud, kaastundlikku meelt ja abiandlikku südant ilmutanud ning seega Kristuse raskema õpetuse järele käinud, kes ka oma waenlast käsib armastada? Eks see olnud Lõhmuse Taawet, see „patu-unest ärkamata hing,“ kes Maltsweti, oma noomija ja hukkamõistja, wangiwõtjate eest peastis, nagu ta kord ennemalt wangistatud prohweti pigistawad käerauad lahedamaks sepitses? Eks see olnud Lõhmuse Taawet, kes Kiisa Mihkli põldudele wilja maha külis, kui Mihkel ise Lasnamäel petlikku imelaewa ootas ja oma perekonnale näljahäda kaela oli tõmmamas? Eks aidanud ja toetanud Taawet teda pärastgi weel laenudega, mille tagasisaamise peale tal lootust ei olnud! Ja seesama Mihkel oma naisega oli Lõhmuse Taawetile ust näidanud, kui see nende juurest wäsinud rändajana pimedal, wihmasel õhtul öömaja tuli otsima! Nad oliwad talle oma waenu ja põlgtust igal parajal puhul näosse salwanud — tema aga tegi neile head, kui nad hädas oliwad!… Ja palju muud sellesarnast tuli Anule oma mehest meelde, kuni ta wiimaks Krimmi teekonna juurde jõudis ja weel kord oma silma eest mööda laskis minna, kuda Taawet popside põdewaid lapsi, kes wankri põrutamist ei kannatanud, werstade kaupa kätel kandis, kuda ta äranõrkenud inimesi kasarmust wälja „oma asjale“ talutas, põdejaid haigemajasse, surnuid matuseaiale aitas wiia — ise haige haigete seas…
Kes tihkas sellele inimesele lugupidamist keelata? Aga usu-uhked, palwe-kõrgid maltswetid tegiwad seda, ja Anu ise oli nende killas olnud!…
Nagu iseenesest sigines Anu pähe nüid küsimus: Kust wõtsiwad need inimesed ilma põlewa usuta, ilma leegitsewa palwewaimuta niisuguse inimese- ja ligimese-armastuse, kuna nii mitmed wagade ja pühade kirjas seiswad maltswetid sellest ilma oliwad? Kui see usutulest ei tulnud, milleks oli siis usutuld tarwis? Kui palweorjus inimest paremaks ei teinud, milleks siis palweorjust pidada? Wõimata oli Anul, ennast nüid weel arwama sundida, et need ennem taewariiki päriwad, kes kangesti usuwad ja palju palwetawad, aga oma tegudes Jumala nõuetest maha jääwad, kui need, kes ilma säärase agaruseta pühakirja käskusid täidawad. —
Et Anul niisugused mõtted peas keerlesiwad, siis ei wõinud Madisega peetud lugemise-õhtud talle enam endist hinge-lõbu, seda magusat waimuliku manna pakkuda, nagu kord kodumaal. Kui ta neist õhtutest siisgi osa wõttis, siis ei tulnud see warsti enam sellest, et ta enda südames kokku langewale Maltsweti liialduse-usule pühakirjast uusi tugesid otsis, waid sellest, et ta oma muutunud arwamistele ikka kindlamat alust püidis ehitada, ja selleks andis talle sisu poolest nii mitmekesise pühakirja kõrwal äge maltswetlane Madis oma aukliste seletustega kõige paremaid ehituse-puid. Anu ei tarwitsenud teda waielusteks wälja kutsudagi — Madis kandis oma tarkuse juba pisikese külgepuutumise mõjul täie koormaga turule. Senise usuga nii tugewasti lüia saanud Anu oli nüid üleüldse ja meelega ettewaatlik oma awaldustes; ta ei astunud Madise ees lausa wastasena wälja, ta hoidis oma ketserlikud mõtted suuremalt osalt iseenesele, et „otsides ja õppides“ seda selgemale lõpulikule walgusele jõuda. —
Aga weel ühe asja poolest ei olnud need piiblitunnid Madise majas endiste sarnased. Nagu õpetus, mida Madis esitas, oli Anu meelest ka selle mehe isik teise paika nihkunud — nagu eemale ja madalamale. Jumala-mehe kuma oli ka tema, nagu Maltswetigi, pea ümbert kustunud — Anu kõrwal istus lihtlabane, igapäewane inimene, kelle kohta waimustusega segatud aukartus endise „usuõe“ südames enam maad ei leidnud. Aateline ühistunne oli kadunud ja sellega koos teatawa õrnuseni ulataw waimline sõprus. Sest ainult säärast sõprust oli Anu selle mehe wastu tundnud, ainult säherdune side oli neid ühendanud.
Sel lool hakkas Anu mõnda, mis tal enne hoopis nägemata jäänud, wõi mida ta kui tühist asja meelega tähele ei pannud, nüid wastikult tuntawaks wõtma, tusaga märkama.
Madisel oli wiisiks, kui nad piibliga teineteise kõrwal laua taga istusiwad, Anule rääkimise-õhinas ligidale nihkuda, nii ligidale, et nende liikmed üksteise külge puutusiwad, et nende põsed — wõi wähemalt wiimaste soojus — endid wahel riiwasiwad. Madise käsi heitis tihti usuõe õlale, käewarre, isegi reie wõi põlwe peale, hakkas mõnikord ka silmapilguks Anu piha ümbert „wennalikult“ kinni.
See kordus nüidsetel koosistumistel. Aga mis Anule enne pool-teadmataks, meelde-wõtmataks jäänud, torkas talle nüid pähe ja ühtlasi südamesse. Talle tehti midagi, mida ta ei sallinud, mis teda pahandas. Ta uskus ju, et see meelega ei sündinud, et see Madise harjunud kombe oli — ta püidis seda wähemast uskuda. Aga et see talle ei meeldinud, siis hakkas ta sellest märku andma, ennast puutumise wastu kaitsema. Ta wabastas enese Madise käe alt, kui see ta peale heitis, ta nihkus temast eemale, kui Madis temale liig lähedale tuli. Ja kui asi palju paraneda ei tahtnud — Madisele näis see tumm wastupanek tähelepanemataks jääwat — hakkas Anu ühiseid lugemise-õhtuid seega wähendama, et ta neist ühel wõi teisel põhjusel kõrwale jäi.
Mis enne „wennalik“ ja seega loomulik olnud, oli nüid korraga Anu meelest korrawastane ja ebaloomulik.
Seesama Anu, kes usuwenda toona ennast palwetuhinas suudeldagi lasknud, nagu seda maltswetlaste seas liikumise palawuse ajal ette tuli, pani nüid juba pahaks, kui sellesama inimese põlw tema põlwe külge, ta käsi wõi jalg tema käe wõi jala wastu puutus.
Aga weel enam. Seesama Anu oli Madise saladuslised, usulise jutu sekka pillatud ja pühakirjalise mõistutumeduse sisse warjatud tähendused waikides ja ajuti peaaegu uskudes, kuulda wõtnud, mis sinna poole sihtisiwad, et nemad mõlemad õiguse pärast Jumala poolt määratud paar olewat, et Jumalal nendega weel mingi sellekohane nõu olla, millest ta temale, Madisele, unenägudes märku andnud. Need unenäod, mida usuwend usuõele muidugi pikalt ja laialt ära jutustamata ei jätnud, oliwad küll kaunis mõistatuslik-keerulised, aga mipalju selgus neist Madise walgustawate tähenduste abil ometi, et neil mõlematel, temal ja Anul, midagi ühist, siduwat, kokkutõmbawat olla, mille peale taewaisa targu nende tähelepanemist püidis juhtida.
Säherdusi unenägusid oli Madisel iseäranis siis olnud, kui Lõhmus wangis istus ja Tõnu-Peetri perenaine pimedaks jäänud…
Madise ja Anu piiblitundidele tuli mõne aja pärast muudel põhjustel täieline waheaeg.
Madise naine jäi haigeks. Soetõbi wõttis ta maha. Pime Mai, kes reisuraskustest ja kõhutõbest õnnelikult üle saanud, nagu Lõhmuse Taawetgi, sattus nüid, paar nädalat enne jõuluid, kardetawa haiguse küisi. Nõnda pidi Anu perenaise-ameti kõrwal ka weel haigepõetaja-kohused oma peale wõtma. See koormas teda seda enama talituse-tööga, et Madis, kes oma kopikaid ruttu nägi kahanewat, jälle sagedamalt tööl hakkas käima.
Aga weel midagi tuli juurde. Taaweti pikaline haigus wõttis selsamal ajal raskema pöörde. Oli mees juba korra üsna kõbusaks saamas, nii et suurem hädaoht selja taga näis olewat — seal tuli kuri muude. Nüid pidi Anu koduse haige ja majatalituse juurest ka weel kauges haigemajas mehe järele käima kuulamas, kellest ta päewagi ilma teateta ei raatsinud jääda. Kui Maie olukord warsti ka kardetawamaks läks, jäi Madis küll jälle sagedamini koju, sest Anul oli wõimata üksi läbi saada.
Madis ilmutas mõlemate haigete pärast suurt muret ja wäga rõhutut olekut. Põnewusega astus ta Anule iga kord wastu, kui see hospidalist tuli, et Lõhmuse käekäigu järele pärida. Hoolakalt istus ta oma haige naise sängi ees, et selle soowide ja tarwiduste eest muretseda, kui Anu muus tegewuses oli. Ja kui ärdasti mõistis ta mõlemate eest palwetada, kui liigutawalt neile taewa-isalt elusse-jäämist paluda! Täis enesesalgamist unustas ta selles kristlikus armastuse-õhinas hoopis ära, et ju mõlemate suremisega see kõige lihtsamalt wõimalikuks sai, millest Jumal temale unenägudes kui oma nõust ja tahtmisest märku andnud…
Näis tõepoolest, nagu tüiriks saatuse-käsi säärase sihi poole.
Ikka mustemaid sõnumid hakkas Anu haigemajast tooma. Kord oli ta mehe meelemõistuseta eest leidnud, teine kord ei lastud teda seaduslikul tunnil tema juurdegi, kuna haigetalitajad ja welskerid nuuksuwa naise järelpärimiste peale ikka kahtlasemalt õlasid hakkasiwad kehitama.
Kodune haige jälle õõgus wiimaks ööd ja päewad niisuguse palawiku käes, et ta enam selget silmapilku ei näinud. Kohutawad, raputawad unenäod waewasiwad ta waest aju, paniwad ta muidu nii tumma suu metsikult sonima, sundisiwad ta liikmeid rahutult wisklema ja heitlema.
Ühel päewal, kui Anu Jukuga jälle hospidalisse läinud ja Madis majakese ees keedupuid lõhkus, tegi waene haige oma jampsimise-sõgeduses midagi ootamatat.
Kui Madis silmad töö pealt korraks üles lõi, nägi ta oma haiget naist särgi-wäel üle õue kõndiwat — ruttu ja kindlal sammul, nagu oleks ta korraga nägijaks saanud.
Nähtus oli Madisele wist nii pähe kopsataw, et ta amuli suuga, kirwes pihus, wahtima jäi. Korraks tegi ta küll nõksatuse, nagu tahaks ta õnnetumale järgi jooksta. Aga sealtsamast peatas ta sammu. Tõmmas jala tagasi. Tõmmas kutsuwa käe tagasi. Laskis silmad wälgukiirusel ringi käia. Surus pea õlade wahele. Wajus nagu iseenda sisse kokku. Seisis nagu inimene, kes lähemal silmapilgul hoopi ootab, mille eest peasemine hiljaks jäänud, wõi äkilist kohutawat sündmust, mille ärapööramine wõimataks saanud…
Mai jooksis wehklewatel kätel ja lehwiwatel juukstel, walge särgi sees päikesepaistel kumendades, otsekohe Salgiri jõe poole, mille kõrge kallas üksikule majakesele üsna ligidal oli. Näis, nagu tunneks waene tõbine oma palawiku-wiirastuses enese tagaaetud olewat, sest ta suust tungisiwad arusaamata sõnade seas lühikesed, ehmatanud kiljatused, kuna ta wäntsuw pea kord ühe, kord teise õla peale lendas, nagu püiaks ta oma kustunud silmadega tagasi wahtida enda kannul olewate waenlaste poole…
Wiimaste päewade sula ja soe wihm oliwad mägestikus hulga lund weeks muutnud, mis nüid kaunis kõrgelt jõge täitis ja ägedal jooksul mühisedes alla poole woolas. Kallas aga langes sealt kohalt, kuhu palawikus märatsew haige pimesi tõttas, järsult alla, nii et õnnetu otsekohe Salgiri sogastesse woodesse pidi langema, kui ta jala üle kuristiku tõstis…
Sülda kümme — sülda wiis — sülda kolm oli haige kalda serwast weel eemal, ja ikka weel seisis Madis halwatult paigal, kätt silmade üle hoides, keha hüppel pidades, hinge kinnipidawal põnewusel wahtides… oodates…
Ta oli näost kahwatu… wärises igast liikmest… silmamunad tungisiwad tal pea seest wälja… jälle tuksatas ta kord edasipoole… Aga ta jalad näisiwad maa külge kinni kaswanud olewat…
Kuid ei.
Nüid äkitselt pani ta jooksu.
Nüid korraga peases ta oma halwatusest… liigutas wäledalt seni nii tardunud liikmeid… tundis selgelt ja kindlalt, mis tal teha oli… Paar inimesekogu, kes eemalt naabri-urtsikute poolt jõele lähenesiwad, äratasiwad ta meelemärkamisele, tõmmasiwad ta jalad maa küljest lahti… ajasiwad ta hädalise peastmisele.
Aga Madis jäi hiljaks.
Waewalt oli ta suu walju karjatuse wälja tõuganud, waewalt oliwad ta jalad mõne sammu jooksnud, kui haige naine kõrge kalda-serwa taha kadus — wäljalaotatud kätel, lehwiwatel juukstel, rõemuhüie arwatawa peasemise üle huultel.