Prohwet Maltswet/4

←3

Prohwet Maltswet Eduard Vilde

5→

EPUB

4.

Oras.

Juhan Leinberg oli Kuglil teise lugemise-õhtu ära pidanud ja kokkuwoolanud rahwamurd Kiisa talu pehtinud seintele teist korda liiga teinud. Maltswet wõis oma misjonitöö mõjuga ka seekord rahul olla: teda kuulatati põnewusega, temaga palwetati ärdusega, mehed ohkasiwad, naised nutsiwad hinge põhjast, nagu esimeselgi korral, ja pärast palwetundi walitses rahwa seas peaaegu suurem usuline õõgumine kui kolme nädala eest.

Järwamaa apostel oli seekord oma lahk-õpetusi edasi seletanud, uuesti igasugu patu-kõlwatuste wastu wõidelnud ja oma wastaste, Herrnhuti wendade, üle iseäranis käredasti kohut pidanud. Ta wõrdles neid kõige kelmimate isikutega, keda ta pühast kirjast tundis, ja ta tundis neid sealt palju, ning hoiatas nende eest oma palwelisi niisama tungiwalt, nagu need oma hingesid tema eest palwemajas igal pühapäewal hoiatasiwad. Waen Maltsweti ja Aniste papa wahel oli parajasti hoogu wõtmas.

Kugli rahwas sai Maltswetti nüid sagedamini kuulda, kui mitte oma, siis naabri-waldades, sest agar seemendaja Issanda wilja-põllul oli külwirinnaga siia nurka pööranud, kus ta head idanemist märkas. See oli ka ainult loomulik, sest rahwas siin kihelkonna-sopis oli kõige waesem ja kõige rumalam; waesus ja rumalus on ju ema-ihus kokkukaswanud kaksikud. Maad oliwad wiletsad ja mõisa-orjus ulatas üle pea. Kuglil ja ümbruses ei teadnud peremehed sõna õiges mõttes mitte, millal oma heina teha ja oma wilja koristada, sest kõik tööjõud oli wiimase oimu-liigutamiseni mõisa päralt — kuulsa „waba kontrahi“ põhjal muidugi, mis endistele pärisorjadele priiuse-tunnistuseks pihku pistetud. Wäga aja- ja asjakohane oli seepärast kellegi külaluuletaja riim täis mõrudat wõllanalja, mis siin kandis sel ajal suust suhu käis:

„Saksa päralt päewatöö,
Talupoja päew on öö.
Kes ei taha orjata,
Jääb ka ilma ööta.“

„Jääb ka ilma ööta“ — kasigu kohast wälja ja kõngegu nälga, sest parema otsimine mujalt oli mitmel wiisil takistatud, peaaegu wõimataks tehtud, ja kes juba kohast wälja aeti, ei jõudnud enam mujale minnagi.

Et harimatus, rumaluse taimelawa, niisuguses paigas, kus inimene neljajalgse tööloomaga ühele astmele maha on tallatud, iseäranis rammusat wäetust näitab, on iseenesest mõista. Kust wõib inimene, kellel päewa ega ööd ei ole, kes ainult tööd ja kõhutäitmist tunneb, kes kuhugile liikuma ei saa, kes midagi ei näe ega kuule, kes nagu wai ühte kohta maa sisse on taotud, kelle ümbrus ainuma inimesenäogi poolest aastate kaupa ei muutu — kust wõib niisugune inimene midagi omandada, mis ta aju awaks, ta waimu teritaks, ta pilku laiendaks? Sest õpetatawast haridusest, raamatu-tarkusest, polnud sel ajal weel juttugi. Kauges ringis ümber Kugli, paljudes waldades järjestikku, polnud ainust kooli, jah, Tallinnamaal oli kihelkondasid reastikku, kus sõna „kool“ ainult kuulu järele tuttaw oli, kui teda ülepea tunti. Nõnda kandis talupoja üdist elaw rüitel, nõnda tema higi imew papp, kes endid meie maa kultura-kandjatena ja meie rahwa hariduse-andjatena wastastikku armastawad imestada, waewalt nelikümmend kuni wiiskümmend aastat tagasi „oma“ talupoja waimuwalguse eest hoolt! Et talupoeg seda ise oleks wõinud teha, seks ei jäetud talle jõudu, seks kurnati ta waraliselt ja waimliselt liiga ära. Seda ei soowitud ka mitte, nagu talupojale haridust ennast ei soowitud. Mõtleja ori on kardetaw ori.

Muidugi oli kirjatundjate arw rahwa seas sel lool kurwastaw wäike. Lugeda mõistsiwad wähesed weelgi — ja imeks tuleb panna, et neidgi leidus — kirjutamine jäi aga üksikute õnnelaste osaks, kes selle kunsti omandamise eest mõnele kogemata juhtumisele tänu wõlgnesiwad. Maltswetgi, kui oma aja laps, oskas ainult wäga puudulikult kirjutada. Kõik tema õpitud teadus ja tarkus põhjenes Piibli peal, oli selle weergudest kokku otsitud ja pani tema harimata pea kihama, nagu muinasjutt lapsukese pea kihama paneb.

Kui see halja puuga sündis — mis pidi kuiwaga saama! Ebausk ja iga muu usk, iseäranis see, mis wäntsakates wiirudes, weidralt liialdatud kujul awalneb, juurdub ja luhtab tuttawasti harimatuse mullas kõige lopsakamalt ning edeneb rumala rahwa seas ruttu fanatismuseks, märatsemiseks. Siin oli aga maapind uuele, midagi iseäralist, algupäralist, erutawat waheldust pakkuwale usule weel rammusamalt wäetatud: waewatud ja koormatud rahwas ootas imetegewat peastjat ja arwas selle leidnud olewat. Sest mees, kes harimata hädaliste sekka astus, rääkis peastmisest ja rääkis imest ja kuulutas prohwedi keelel suuri asju ette. Ta oli harimata hädaliste mees. Ta oli Kugli ja Kugli naabruse ja Järwamaa — ta oli terwe õnnetuma Tallinnamaa undamisi oodatud mees.

Maltsweti lugemised saiwad asjaks, mis tuimusesse wajunud rahwa sekka ärewust tõiwad, mis poolunes liikuwad tööorjad üles raputas. Paljude werstade taha, wõerastesse waldadesse, tõtati Maltsweti lugemisele, iseäranis aegadel, kus wäline töö taluinimesele wähegi mahti andis. Nüid oleks aga ekslik olema arwata, et uus apostel kõik need, kes tema palwe-tundidele kokku woolasiwad, kes endid tema sütitawa jutluse läbi lasksiwad liigutada ja waimustada wõi koguni joowastada, kes tema palwet kuuldes nii ärdalt ohkasiwad ja nutsiwad — et ta kõik need kohe ka oma truudeks järelkäijateks, oma õpetuste täitjateks wõitis, keda ta sedamaid suureks, kindlaks, katkemata usuwööga ühendatud koguduseks oleks wõinud kokku liita. Ei, nii ruttu ja nii siledasti ei läinud lugu. Säärast edu oliwad ühed ja teised asjad takistamas.

Esmalt on õpetuse õigekstunnistamise ja selle tegelikult tõekstegemise wahel waks wahet. Kui Maltswet palwetunnis osawal keelel oma lahk-õpetusi wiinajoomisest ja tubakapõletamisest, ihuehtimisest ja were- ning sealihasöömisest seletas, oli tema kuulajate seas wähe neid, kes walmis ei olnud hüidma: „Mees, su õpetus on õige — ma tahan selle järele teha!“ Aga waewalt oli osawa kõnemehe meelitaw heal, ta ahwatlew kõne kõrwast kaugenenud, waewalt oli waimustuse ja joowastuse peale igapäewane kainus oma jaheda katte heitnud, kui palwetunnis antud tõotus kahwatas, ununes wõi koguni weidra, naljaka maitse sai, palmitsemata juuksed — ühekarwalised riided — ilma wiinata, ilma piibuta — siga ära tappa, liha metsa wisata, weri maha walada — — oi, oi, wennike, kuhu sa sellega lähed! See oleks ju — otsekohe wälja öelda — pöörane, pehmemalt, aupaklikumalt: seda kõik ei suuda ma teha, mul pole jõudu harinenud kombetest lahti lüia.

Maltsweti lugemisele läks nõnda mõtleja ka teinegi kord, ta käis wirgasti wast igal tema lugemisel ja pidas lugejat wagaks ja pühaks meheks. Aga tegelikku jüngrit, koguduse liiget ei saanud temast Maltswetile mitte.

Ja siis kartus naeru ja pilkamise eest! Missuguse näoga lähed nüid kirikusse, juuksed selja peal wallali! Kuis julged tuttawale, kes oma kotist tubakat wõi oma kortlist wa’ kibedat pakub, öelda: „Ma ei tõmma enam piipu, ma ei joo enam wiina, sest ma usun — Maltsweti sisse!“ Wõi weel tunnistada: „Ma ei söö ka enam sealihagi, sest et Maltswet seda patuks tunnistab!“

Paenduwate iseloomude kohta mõjuta ei jäänud ka wennaste koguduse palwemeeste hoiatused ja hurjutused, mida kirikuõpetajad hiljem toetama hakkasiwad. Nõnda lõi mõnigi waimustatud maltswetlane, kes esimesel tuhinal walmis oli „uut usku“ wastu wõtma, mõne aja pärast jälle kahtlema. Ta käis küll Maltsweti lugemistel, kuulas teda isu ja himuga, ei heitnud aga tegelikult tema jüngriks, waid jättis tema lahk-õpetused täitmata. Niisugused kosutasiwad endid ainult Maltsweti osawa, elawa kõnega, lasksiwad tema kaasakiskuwat palwewäge eneste kohta möödaminewalt mõjuda, jäiwad aga muidu kiriku hõlma ja wõimsama usu-ühisuse wälispidise meelewalla alla. Paljud wõerdusiwad Maltswetist aegamööda ka täiesti ära, iseäranis siis, kui tema poolehoidjad awalikult wälja astusiwad ja oma iseäraliste kombetega, millel naerule kõdistaw weidruse-maik juures oli, tähelepanemist äratasiwad, iseäranis aga siis, kui „maltswettisid“, nagu neid kutsuti, üleüldiselt taga hakati kiusama, niihästi herrnhutlaste ja kirikherrade kui ka mõisnikkude poolt. Sest paenduwad iseloomud on enamisti ka arad, egoistlised iseloomud.

Kõigest hoolimata tekkis Juhan Leinbergile aja jooksul wäikene kogudus, ja mitte ainult Madise kihelkonnas, kus tema tegewus kõige töökam ja seega kõige wiljakam oli, waid ka Jaani, Koeru ja Ambla kihelkondades. Paendlaste ja arglaste hulgast walinesiwad need wälja, kellel enesesalgamist, hingelist jõudu ja julgust ning usulist õhinat küllalt oli, et wõitlust, mis neid ootas, tagakiusamist, mis neid ähwardas, wahwalt wastu wõtta ja walmis olla oma arwatawa tõe-aate eest, kui waja, kõige raskemate kannatuste alla heita. Kõikuwast, kõhklewast ja kahtlewast hulgast kooris end see fanatline tuum wälja, mida mitte ainult martri-waprus ei täitnud, waid ta martri-rõem, see wõim, mis kannatamise ihaldatud lõbuks teeb.

Ka Kuglil ei olnud neid mitte just palju, kelle juures Maltsweti seeme tõesti idanema hakkas, oraseks wõrsus ja wiimaks wiljaks küpses. Neid oli ainult mõned. Suurema hulga waimustus ei olnud wastupidaw, ta ei tihenenud ühel wõi teisel ülemal nimetatud põhjusel tegudeks, kui ta ka igal uuel lugemisel jälle nähtawale tuli. See oli kadakatuli, mis pahinal põles, aga kärmesti kustus. Seda sügawama ja tugewama juurega oli aga nende mõningate poolehoidmise-õhin ja sõnakuulmise-kirg.

Esimeses reas wiimaste hulgast seisis Kiisa pererahwas. Oli Kiisa Mihkli armsam juhtsõna siiamaani olnud: „Mina sa minu koda tahame Issandat teenida“, siis lisas ta nüid fanatlise kangusega juurde: „ja Maltsweti sisse uskuda.“ See mees — oma ärdameelse naisega usus üks hing — oli Tõnu-Peetri Madise kõrwal esimene Kugli külas ja terwes wallas, kes Maltsweti uued õpetused tegelikult maksma pani, kes tema käsusõnad täidetud teoks tegi, hoolimata „ilmalaste“ ning muude wastaste naerust ja pilkamisest, hoolimata ka nende wastupanekust, kellele ta oma tahtmise peale sundis.

Kiisa peremees saatis radikalse uuenduse-töö oma kojas korraga toime.

Ühel heal hommikul toodi wana emis ja noor orikas laudast, ja nad lõpetasiwad üdist läbi tungiwa kisaga halastamata peremehe pika noa all oma kõlwatuma elu — kui esimesed uuele usule pühendatud ohwrid. Nende roojaseks mõistetud kõhnad kehad, mida nad hobuse-junnidega ausalt ja kasinalt toitnud, weeti pimedas metsa ning maeti liiwa ja sambla alla, kuna „nende hinged, see on nende weri“, prohwedi käsn järele „maa peale walati nagu wesi ja mullaga kinni kaeti.“ See ohwritegu pani küll Jaani ja Miku, Triinu ja Else suud wihast wett jooksma ja nende käed kiskusiwad salaja rusikasse, kui nad oma raske töö ja waewase toidu peale mõtlesiwad, kuid majaisa tahtmise wastu, millega perenaine pealegi nõus oli, polnud midagi parata.

Ilmalaste üleüldiseks hirwitamiseks sündis aga nende ohwri-sigadega järgmine mõistatusline lugu: nad oliwad järgmisel päewal metsast liiwa ja sambla alt kadunud, kuna selsamal puhul paarist naabriküla poolnälginud wabadikust teati rääkida, nad pühitseda teist korda jõuluid, ja nii toredasti, et lapsed üksteist sealiha-päntsadega loopiwat!…

Selsamal ajal häwinesiwad ka wärwikad riided Kiisa talust. Peaaegu wiimase raha eest, mis majas oli, toodi Paidest hea hulk kübara-musta, ning suurde wärwipatta kasteti nüid kõik, mis majas sinist ja punast, rohelist ja kollast leidus, mis triibuline ja wöödiline oli, mida wärwikad kirjad ilustasiwad. Ja seejuures ei tehtud wahet pererahwa ega teenija riide wahel, sest Kiisa Mihkel pidas oma juhtsõnast „mina ja minu koda tahame Issandat teenida“, kinni; suurde wärwipatta rändasiwad niisama hästi perenaise, peremehe ja laste kui ka tüdruku ja sulase usuwastased hilbud seelikust, kuuest ja westist kuni pearäti ja pühapäewase wöö ning kinnasteni.

See ei sündinud aga ilma halenaljaka waheetenduseta.

Tüdruk Triinu ja peretütar Elts astusiwad protesteerides wahele. Mõlemad oliwad noored, ehtimisehimulised neiukesed, keda see häwitaw mustamisetöö nende ilusamate ihukatete kallal meeleheitmisega täitis. Kuna Elts, noorukene, oma ahastust südant lõhestawa nutuga awaldas, unustas Triinu enese oma wihases walus nii kaugele ära, et ta perenaise käest oma kirjumat kiriku-seelikut, mida see parajasti patta oli kastmas, ära jooksis kiskuma. Nähes, et alumine pool riidest juba wärwi sisse oli ulatanud, sai äkiline tüdruk nii wihaseks, et ta seeliku wastu seina wirutas. Õnnetuseks oli aga peremees sel silmapilgul tuppa astunud, ja kuumast wärwist nõretaw riie laksatas talle wastu nägu…

Waene Kiisa Mihkel oli sedamaid murjan ja mõneks minutiks pime peale kauba!

No nüid järgnes mõlematele wastastele, kes prohwedi käskudele wastu hakanud, noomimine, mida nad wist hauani mälestasiwad! Mihkel tegi tüdrukud Jumala ja inimese sõnadega nii pehmeks, et nad wiimaks enam nuuksuda ega nooskudagi ei märganud. Waheajal oli perenaine kõik riided, mis mitte walged wõi hallid ei olnud, süsimustaks wärwinud, ja mõlemad tüdrukud wõisiwad nende sees nüid oma kadunud toredust taga leinata, mida nad ka pisaraid walades sagedasti küllalt tegiwad.

Riiete mustamisega käsi-käes käis ka pererahwa keeld, juukseid palmitseda ja ihu külles läikiwaid ehteid kanda. Nurka kõik sõled ja helmed ja rahad, ja juuksed nagu linapihu selja peale lehwima! Kõik tõrkumine ja puiklemine jäi asjataks. Perenaine kõndis waga eeskujuna eel, peremees aga hüidis:

„Mina ja minu koda tahame Issandat teenida! Kes minu katuse all elab, peab Jumala ja minu käskusi täitma!“

Elsel kui pererahwa lapsel polnud abi-armu kusgilt loota, Triinu aga wõttis kindlaks nõuks, wiimast aastat Kiisal teenida; ta oleks heameelega kohe ära läinud, aga see oli wõimata, sest ülesütlemise-aeg oli möödas. Tahtes wõi tahtmata pidi ta uutele määrustele alla heitma, niikaua kui ta Kiisa Mihkli Issandat teeniwas kojas wiibis.

Seesama lugu oli Jaaniga. Noormees teenis teist aastat Kiisa peres. Mihkel oli ta oma kõige wanema poja asemele pidanud wõtma, kes mõisa-opmannile wastu hakkamise pärast soldatiks oli pandud. Jaanil, heal poisil, polnud ju suuremat kurbtust selle pärast, et perenaine tema hinge-õnnistuse tulul ta punase wöö ja kollase salli mustaks wärwinud; tema südant näris aga peremehe piibu-keeld, kuna ta wiina-keelust seega kergemalt üle sai, et ta seda wa kibedat muidugi wähe ja wastu tahtmist oli tarwitanud. Piip oli talle aga armas, see oli ta truu seltsiline raskel tööl, ja kui ta seda ka baroni ja mõisa sundijate eest pidi peitma, siis oli tal ometi kodus waba woli olnud temast lõbu tunda. Ja nüid wõeti temalt seegi ajawiide ära!

Õige küll, peremees ise ei tõmmanud ka enam piipu, nagu ta ka wiinatilka enam suhu ei wõtnud, mida küll ka ennemalt üksnes arwa ette oli tulnud. Aga peremees oli wana mees, kelle surmatund lähedal wõis olla, ja ta tahtis siis taewasse saada, kuna Jaanile patust pöörmiseks aega weel küllalt jäi. Wõi jälle: peremees oli kehw ja tahtis wagaduse abil jõukaks saada; Jaan aga oli waene sulane, kes waeseks saunameheks ka patusest peast wõis saada, peremeheks aga naljalt mitte, hoolimata kõigest wagadusest, sest selleks oli raha ja muud waralist jõudu waja.

Nõnda mõtles sulane Jaan ja wihastas wäga, et ta oma piipu nüid ka kodus salaja pidi popsima, misjuurde ka weel nurin metsa weetud sealiha pärast ta hinge õhetama pani. Aga ka tema teenistuse-aasta oli juba peale hakanud ning ülesütlemise ja äramineku peale wõis ta alles tulewal kewadel mõtelda.

Palwewaim oli Kiisa peres juba ennegi wõimsalt walitsenud, nüid tõsteti ta aga päriselt aujärjele, nüid suruti iga eluawaldus, iga hingeline liikumine, iga mõte tema ainuwalitsuse alla. Jumala teenimine muutus Jumala orjamiseks. Oli palwe-lugemine enne enamisti pühapäewane ja äripäewadel ainult õhtune toimetus olnud, siis ei lastud nüid enam ühtegi hommikut ja õhtut ega ühtegi sööma-aega ilma palwetamiseta mööda, ning laupäewa- ja pühapäewa-õhtutel peeti korrapäraliselt täielist jumalateenistust laulu, jutluse ja lugemata palwetega, millest ka üleaedsed osa kutsuti wõtma. Pühapäewa hakati nii põhjalikult pühitsema, et leesse tuld ei tehtud ja lõunaks leent ei keedetud, waid pühapäewa-lõunane leem söödi juba laupäewa-lõuna ära ja terwe pühapäewa jooksul tuliwad teenijate ja töötawale laste kurbtuseks ainult külmad toidud lauale. Ime oli, et hommikul silmi pesta ja pead sugeda lasti ning et majaloomi pühapäewal talitamata ei jäetud! Maltswet pani hingamise-päewa pühitsemise peale suurt rõhku, ta oli sellest oma wiimastes jutlustes kõwa noomimisega rääkinud; kes siis tema truu jünger tahtis olla, pidi seda tähele panema. Kiisal elati nüid, nagu ilmalaste pilkaw suu ütles, „külmast kördist ja igast sõnast, mis Maltsweti suust läbi käinud.“ Ainus heal, mis Kiisa talust weel wälja kuuldus, oli waga palwe- ja lauluheal. Kiisa Mihkel ja tema koda orjasiwad Issandat. Kiisa Mihkel oli oma maja templiks ja iseenese preestriks teinud. Maltsweti Juhan oli ülempreester.

Muidugi pidiwad kõik kodakondsed majas trooniwale kõigewägewamale palwewaimule alla heitma. Kes heaga ei tahtnud, seda sunniti. Fanatismus teeb kõige heldema inimese wägiwaldlaseks, kaswatab wagusast tuwikesest küinistawa kulli.

Ja tõesti polnud kumbgi halb inimene, ei peremees Mihkel, ega perenaine Liisu. Tigedusest ja waljusest oliwad mõlemad priid, iseäranis wiimane. Mihkel oli õiglase, lepliku mehena tuttaw, kes kellegi peale ei läinud, kellegile meelega liiga ei teinud ja temale tehtud ülekohtugi pärast naljalt wiha ei kandnud. Perenaist peeti tema südameheaduse, ta pehme, tasase iseloomu pärast päris kuldseks inimeseks. Ja ometigi wõisiwad nüid mõlemad inimesi, kellega nad ühe katuse all elasiwad, kes neile osalt nii lähedal seisiwad, pitsitada, siduda, ikke alla suruda, wõisiwad neid rahulikult näha kannatawat. Nad andsiwad wäiklasele kiusule ja jonnile maad, nad wõtsiwad tarbe-torral ülekohtuse waljusegi appi, iseäranis Mihkel, kuna perenaine, oma pehmuse pärast iseseiswuseta, tema mõju all seisis ja nagu mehe tööriistaks, nagu tema heale kajaks majas oli.

Waene Mihkel! Ta arwas kõige sellega iseenesele ja teistele head tegewat. Ta arwas iseennast ja teisi hädast peastwat. Ta uskus, et selleläbi kõigi käsi nüid hästi hakkab käima. Prohwet oli seda ju tõotanud!

Mihkel oli kehw ja kippus iga aastaga weel kehwemaks jääma. Tema kuuepäewa-koht, maade poolest kurb liiwasalw, waewles ülekohtuse hindamise tõttu liia orjuse ja abiteo all, kuna mõisa-maksud, kodused tööd jne. terwes wallas nälgimise kõrguseni oliwad kruwitud. Mihkel tegi mõisa kolmsada hobuse- ja kolm­sada­neli­kümmend­wiis jalapäewa, ning heagi wilja-aastaga, ja kördi ning haganate abilgi, ei saanud ta leiwast leiba, waid nägi oma magasi-wõlga igal kewadel tõuswat. Tuli nüid ikaldus wõi mõni õnnetus loomadega, siis oli püsti nälg majas, ja just Kiisa Mihkli kohta wõis öelda, et õnnetus mitte kiwa ja kändusid mööda ei käi, waid inimesi mööda. Kui külas kusgil hobune lõppes wõi lehm kõrwad pea alla pani, siis oli see ikka Kiisal, ja kui rahepilw ka terwest külast mööda kaldus, ühte wõi teist Kiisa pere põldu ei jätnud ta ometi mitte riiwamata. See oli „nagu öeldud“.

Oma õnnetuste ja oma kaswawa waesuse wastu püidis Mihkel wagadusega wõidelda. Tal oli nende kohta kaheharuline ebausklik arwamine: kord mõtles ta, et Jumal teda mõne iseäralise patu pärast nuhtleb, kord jälle, et Jumal teda armastuse pärast katsub, sest keda Jumal armastab, seda ta karistab. Et ta enesel mingit iseäralist pattu ei teadnud olewat, ka oma naisel ja lastel mitte, siis pattas ta oma wanemaid ja wanemate wanemaid, sest kirjas oli öeldud, et Jumal wanemate patud laste kätte nuhtleb nii ja nii mitme põlweni. Kerkis aga ta sala-usu teine haru üles, siis pidas ta ennast meheks, keda Jumal wälja walinud, kellega Kõigewägewamal mingi hea nõu on. Üks kui teine usu-haru sundis teda aga kirglisele jumala-orjusele, iseäranis nüid, kus Maltswet oma tõotustega õli tulde kallanud. Miks wennaste koguduse esimehed selle uskliku hinge wastuwõtmisega nii kaua wiiwitanud, kuni ta ära tüdines ja nende wastase kaenlasse sattus, see jääb nende saladuseks, ehk olgu siis, et Kiisa Mihkli waesus, ja üksnes see, nende leiguse põhjuseks oli.

Mihkli karistuse- ja katsumise-usku aitasiwad kaks iseäranis kurba juhtumist wõimsalt toetada. Esmalt sünnitas naine talle seitsme aasta eest tütrekese, kelle parem jalg kõwer ja warwasteta oli, ning mitte kaua peale seda, kui ta Anu majast ära andnud, wiidi tema kõige wanem poeg Hindrek, kes, mõisas teol käies, opmanni ja baroni wiha alla sattunud, soldatiks, ja ta pidi tema asemele wõera teomehe teenistusesse wõtma.

Weel sügawamini kui Mihkli kohta mõjusiwad aga need kaks õnnetust, iseäranis esimene, tema õrna, soniwa loomuga naise kohta. Liisu oleks ehmatuse ja häbi pärast, et ta wigase lapse ilmale toonud, heameelega maa alla wajunud, sest see wõis ju tawalise usu järele ainult Jumala wiha tähendada, ning Manni sündimisest saadik ei saanud waene naine enam arwamisest lahti, et tema, just tema ise, mõnda rasket pattu teinud, mille eest taewane isa teda nii waljusti karistas. Ja et ta oma tegude seast niisugust pattu ei leidnud, siis arwas ta seda mõttes teinud olewat, ja talle tuligi midagi meelde, mis wäga säherduse karistamisewäärt patutöö nägu oli, sest ta oli weel pruudipõlwes, pärast seda, kui ta Mihkli kosjad wastu wõtnud, salaja teist poissi armastanud… Häbistaw karistus, mis Jumal talle peale pannud, rõhus Liisu hinge maha, tegi tast mehele, kelle wastu ta arwas eksinud olewat, sõnakuuleliku, tahtmiseta orja ja ajas ta wiimaks usuliialdusele sootuks hõlma. Palumise ja jumala-kumardamisega püidis waene ebausklik hing oma patuwõlga kustutada ja taewast karistajat lepitada. Isegi poja soldatiks-minemisest leidis araks kohutatud inimene enesele süidi, ja kui mitte Lõhmuse Taaweti eksimised nii awalikud poleks olnud, Liisu oleks ka tütre lapse wigase käe oma wõla-arwesse kirjutanud ja ennast paari palwega päewas rohkem kurnanud kui muidu…

Mihkel ja Liisu — nad tahtsiwad iseendile head teha, iseendid aidata, ja mõtlesiwad, et nad seega ka teistele head teewad ja teisi aitawad. Nad ei märganudgi, et neid ainult nende enesearmastus ajas oma lastele ja teenijatele sedasama rõhuwat palwe-sundust ja usu-orjust peale panema, mille alla nad oma tarwiduste pärast ise heitnud. Nad kuulsiwad Hebrea rahwa ennemuistsest kirjast, et Jumalale meelt mööda on, kui keegi teda oma terwe kojaga teenib, ja et nad Jumala käest midagi tahtsiwad saada, siis pidiwad nad teda meelitama, talle head tuju tegema, ja seks oli nende arwates waja, et nad ka oma lähemaid kaasinimesi teda sunniwad kumardama. Mis sest, et need nurisesiwad ja wastu tõrkusiwad! Nad oliwad noored inimesed, kes ei teadnud, mis nende hinge ja ihu õnneks tarwis läks. Perewanemate kohus aga oli, neid õigele teele juhatada, sest nad wastutasiwad nende eest…

Nõnda hakkas Kiisa talus waimulik wägiwalla-walitsus maksma. Muidugi mõtlesiwad mõlemad walitsejad oma fanatismuse-sõgeduses, et nende alamad selle walitsusega mitte üksnes ära ei harju, waid seda koguni armastama hakkawad, et nad palwewaimu ja wagaduse poolest nende enestega ühele järjele jõuawad, et nad warsti niisama kirglised jumalaorjad ja Maltsweti jüngrid on, nagu nende usklikud õpetajad ja walitsejadgi. Nad ei pannud tähele, et sundus kõige parema asja wihatawaks ja põlatawaks teeb, et nad ilma selleta, ilma omawolita ja wägiwallata, waba, pealetungimata misjonitööga, wast tõesti eesmärgile oleksiwad jõudnud. Nüid aga soetasiwad nad oma ümber silmateendrid, õpetasiwad noori rikkumata inimesi waletama, petma ja salgama, istutasiwad aususe ja otsekohesuse asemele kelmust ja kawalust.

See oli oras, mis Maltsweti seemnest Kiisa talus tärkas.

Et Maltsweti usk Kiisalt Lõhmusele teed leidis, seda polnud imeks panna. Noor perenaine oli wanematega alati usulises ühenduses seisnud, oli palwe waimus maast madalast üles kaswanud ja elas selles asjas täiesti oma jumalakartliku isa, weel enam aga oma waga ema mõju all, kellelt ta niihästi enda õrna, soniwa haleduse ja ärduse sisse kastetud iseloomu, kui ka oma ihulise wälimuse oli pärinud, kuna talle isa weri hea osa trotskikku wisadust kaasa oli andnud.

Emaga ühendas teda ühes asjas pealegi sarnane saatus: nad mõlemad oliwad wigased lapsed ilmale toonud. Ebausklikul emal ei olnud raske ebausklikku tütart uskuma panna, et Jumala karistaw käsi neid mõlemaid tabanud ja et see rist ja häbi neile mingi haruldase patu pärast peale pandud, mida nad ainult elawa, leegitsewa usu ja kõige rängema palweorjuse läbi wõiwat lepitada.

Õige küll, süidlane pidi Lõhmuse Jukukese wigase käe juures kõlwatu isa olema, selle rasked patud oliwad ju awalikud. Aga õrna südametunnistusega ebausklikkude põues on enam kui üks uss nakitsemas. Ehk on ema kah süidi? Ja tõesti leidis Kiisa Liisu selle pitsitawa küsimuse peale wastuse. Kahtlane oli juba, et Anu alles kolmandal abielu-aastal maha sai. See pidi ometi midagi tähendama, sellega tahtis taewane isa sünnitajale wististi mingit märku anda. Ja ega see märk muud wõinud tähendada kui seda, mida terwe õnnetus tähendas: kõigewägewam tahtis selle märguande läbi käima peale saanud ema teoksil olewa karistuse wastu ette walmistada ja ühtlasi nagu sõrmega näidata: Ära arwa, et sina süita oled, muist karistust langeb sinu enese patu peale! Ja see patt oli Kiisa eidele selge: eks läinud Anu wanemate keelu wastu autuma, jumalakartmata mehega paari, ja eks põlanud ta waga ja ausa mehe ära, kes seda Issandale palwes kaebamata ei jätnud.

Ema oskas asja Anule nii usutawaks, nii käega katsutawaks teha, et waene noorik talle õiguse pidi andma ja tema arwamise enda omaks tegi, wähemast ajuti, iseäranis palwetamise puhul, kui ta oma Jumalaga üksina oli ja tema wastu õiglane ja awalik püidis olla. Teadagi, et selle karjatatud „ja“, mis ta kosja-õhtul Taawetile wastu hüidnud, kurat ise ta südamest wälja oli pitsitanud, nagu kurat talle ka nõu andnud, Madise käsiraha tagasi lükata. Ja kui tal nüidgi weel tundmus oli, et mees, kellele ta läinud, temale „loodud“ oli, siis tuli see tundmus kahtlemata ka pahareti poolt, kelle küisis muist nooriku südant seisis, ehk jälle: see mees oli Anule „ristiks loodud“, nuhtluseks, et ta hingewaenlase sõna kuulda wõtnud.

Mis pisikesele Jukule ema-ihus juhtunud, et ta könti kaswanud kolmesõrmelise käekesega ilmale tuli? Kes teab. Wõib olla, et ema tõesti süidi oli, ja nimelt oma ettewaatmatuse pärast, weel wõimalikum on aga, et patt wanaema peale langes, ehk Liisu enese küll just sellest patust arwas lahti mõista wõiwat. Oma wabanduseks oleks ta üksnes ette wõinud tuua, et pahategu mitte meelega polnud tehtud.

Waene noor naine oli oma emaks-saamisele algusest saadik kartusega wastu waadanud, sest ema õnnetus seisis tal alati kohutawa näitusena silma ees. Liisu oli nimelt tütrele warsti peale wiimase mehele-minemist ühel tunnil, mil ta Anu walimise pärast jälle kord iseäranis rõhutud meeleolul olnud, oma wäikese patusaladuse, mis Manni wigase jala juures pidi süidi olema, ära jutustanud ja lõppeks pisarsilmil ning ristis käsa ringutades hüidnud: „Palu Jumalat, Anu, palu ööd ja päewad põlwili Jumalat, et ta sinule niisamasugust nuhtlust ei saada! Sest sinu eksitus on suurem kui minu oma: sa tegid jumalakartliku inimese õnnetumaks, mina pole aga kellegi õnne ära wõt!“ Ja siis teadis ta jutustada, kuda Tõnu-Peetri Madis nagu laps nutnud, kui Anu Taawetiga kirikusse sõitnud.

Ema sõnadel oli Anu kohta sügawam mõju, kui kumbgi oleks teadnud ette arwata. Alatasa pidi ta sala wärinaga oma tulewase ihuwilja peale mõtlema, ta kujutas enesele seda wastu tahtmist ikka mõne wigase kehaliikmega ette ja ohwerdas nii mõnegi waikse öötunni Jumalale, et ema õpetatud palwet temale ette kanda. Mõte wigase jala wõi käega lapse peale sai talle aegamööda nagu piinawaks luupaenajaks, nagu hirmutawaks tondiks, kes talle enam rahu ei andnud, talle päewal ja öösel ikka jälle peale tükkis. Wäljakannatamaks läks ta kartlik rahutus iseäranis siis, kui ta oma raskejalgsuse kohta kindlale selgusele jõudnud. Nüid seisis tal ema ehmatanud nägu Manni sündimise-ajast nii elawalt silma ees ja tal helises ema ahastuse-hüie: „Minu laps sündides wigane!“ nii lõikawalt kõrwades, nagu oleks hoiataw õnnetus alles eila olnud. Ja kui talle mõne kuu eest niisamasugune õnnetu ussikene käte peale oli pandud, kui ta tema parema käekese asemel punast kujuta tombukest liikmeta luu otsas näinud, siis tundis ta werd oma südames tarduwat, ja ta suust käis meeleheitlisem karjatus, kui see, mis tal seni kõrwus helisenud.

Lõhmuse perenaisel oli siis mitu põhjust, ennast Issanda agaramaks ümardajaks pühendada, kõige hingejõuga tema orjusesse heita, usulampi oma majas heledalt põlema õhutada ja palwewaimu kõigile sisse puhuda, kes temaga ühe katuse all elasiwad. Ülesanne, mis Anu oma arwatawa süi tasumiseks enda peale wõtnud, oli kõige pealt kolmekülgne: ta pidi iseenese hinge eest töötama, mis osalt kuradi meelewalla all seisnud ja weel seisis; ta pidi meest, kelle pärast ta eksinud ja keda ta — muidugi wa’ põrgu-peremehe nõidusel — praegugi armastas ning kellest ta lahkuda ei saanud ega wõinud, Jumalale püidma wõita, ja lõppeks pidi ta selle mehe südame-rahu eest palwetama, kes tema eksituse läbi õnnetumaks saanud, nagu ema ütles. Oma kolmekordsest ülesandest arwas õnnetu noorik alles nüid, kus Maltsweti wägewad manitsuse-sõnad ta sisemise elu kihama pannud, õieti aru saanud olewat ja seda alles nüid tarwilise jõuga täide saata wõiwat. Maltswetiga tuli tema ülesandele weel üks haru juurde: waesus hakkas majas wõimust wõtma, hoolimata peremehe tööosawusest ja perenaise kokkuhoidmisest, sest paar wilja- ja heina-ikaldust aitasiwad auku, mis Taaweti kõrtsilõbud majapidamisesse kiskusiwad, wiimastel aastatel suurendada, misjuurde weel tuli, et mõisas Lõhmuse Taaweti kui „plekilise“ peremehe peale ikka enam kõõrdi hakati waatama. Anu oli kindlamini kui mõni muu Jumala imetegemise sisse hakanud uskuma, ja see usk tegi õrna, pehme ja ara loomuga naisterahwa tragiks, wahwaks ja wisaks wõitlejaks, kui ta ka mitte oma wanemate sarnaseks waljuks sundijaks ja wägiwaldlaseks ei saanud, milleks tal isa sõge, rumalusega ühendatud fanatline kangus puudus.

Lõhmuse noorik algas misjonitööd oma kojas tasa ja targu, iseenesest peale hakates. Ta heitis helkiwad ihuehted ja wärwilised riided tasahiljukesi, ilma kellegi tähelepanemist äratamata, kõrwale, läks esimest korda üksina palmitsemata juukstega kirikusse ja hakkas õhtutel ning pühapäewadel neile, kes teda tahtsiwad kuulata, piiblist ja lauluraamatust ette lugema. Sealiha ärakaotamine majast ei seisnud tema wõimupiirides, seepärast ei teinud ta esiotsa muud, kui jättis niisuguse liha, kui see lauale tuli, ise puutumata ning tuletas peremehele kui ka teenijatele wagasel wiisil Jumala sellekohast keeldu meelde. Ka ei puutunud ta omawoliliselt ei oma mehe ega teenijate wärwilistesse ihukatetesse, nagu tema wanemad Kiisal, waid püidis ühe kui teise hinge sisse õrnalt manitsewa, nagu paitawa ja meelitawa sõnaga tungida. Ta oli kannatlik ja salliw ja arwas ainult nõnda eesmärgile jõudwat, sest tal oli wägew wastane majas, kelle waimline jõud tema omast üle ulatas.

Anu usulised püided, nii kaugele-minewateks kui nad Maltsweti mõju all ka muutusiwad, ei leidnud Taaweti poolt imelikul wiisil mingit tõsisemat takistust, weel wähem waenulikku wastupanekut. See mees, kes ennast oma ilmalapse-arwamistes kõigutada ei lasknud, kes põlwenikutajaid ja palwepobisejaid naeris ja õrretada armastas, wõis sellest hoolimata, ja ilma et ta seda ise oleks teadnud, usulise salliwuse poolest kõigile neile eeskujuks olla, kes Kristuse õpetuse järele nii palju ligemise- ja waenlase-armastusest kõnelesiwad, aga igal puhul walmis oliwad Lõhmuse kui oma arwamiste wastase peale kiwa loopima. Need, kes õpetasiwad, et kui sind su waenlane pahema põse peale lööb, siis paku talle paremat ka, need, kes wariseri sellepärast hukka aitasiwad mõista, et ta ennast tölnerist paremaks pidas, need, kes endid Talle jälgedes ütlesiwad käiwat, kuna nende wastast wana Õelus ise pidi juhtima — need wagad inimesed oleksiwad Taaweti lõhki kiskunud, kui ta nendega usu- ja palwe-asjus wahel waielusesse sattus. Tema aga naeris ja torkis ainult ja laskis muidu igaühte rahulikult oma teed käia, ilma kellegi peale wiha kandmata, ilma kedagi oma waenlaseks pidamata, ehk olgu siis, et mõni turtsuja talle rusikate wõi sõimusõnadega otse kallale tikkus, nagu toona küla kõrtsis, mil puhul ta ka enam nalja ei mõistnud. Peale selle oli suur wahe joobnud Taaweti ja kaine Taaweti torkimise wahel. Sooja peaga läks ta kergesti terawaks ja haawawaks, kui ta ka roppu sõimu kunagi appi ei wõtnud; kainelt oli ta pilkamisel peaaegu heasüdamline maik juures, la laskis siis ainult noolidega, mille teraw ots ära oli murtud wõi riide sisse mähitud. Ta naeris, naeris, ja lõi siis käega: tehke minu pärast, mis tahate!

Oma naisele oli ta usu-asjus algusest saadik waba woli andnud. Noorik wõis kodus ja wanemate juures palwe-orjust pidada, niipalju kui tahtis, wõis kirikus ja lugemise-majas käia, nii tihti kui süda kutsus; jah, Taawet laskis teda leplikul tujul iseenesegi kallal töötada, ilma tema õhinale paisu ette panemata, nagu siga, kes ane nokanäpistusi suuremeelselt kannatab ja sellest teatawa määrani lõbugi tunneb. Nokkiw ja osataw muigamine tema silmas ja suu ümber näis ütlewat: „Kõnele peale, kulla naisuke, ma kuulen heameelega sinu mahedat healt ja näen hea meelega sinu läikiwaid silmi, sinu sõnad aga lähewad mul ühest kõrwast sisse, teisest wälja!“

See salliwus kestis ka nüid, kus Maltsweti waim weidraid uuendusi tuues majasse tükkinud, Taaweti poolt edasi. Ta naeris, torkis ja pilkas jälle, ta tegi ta katset, naisele oma lihtsa, aga aruka mõistuse najal tõsiste sõnadega nende uuenduste weidrust ja asjatust ära näidata. Ta tunnistas Maltsweti hea meelega suureks jutlusepidajaks, kes sõnu nagu käisest raputada ja inimest wägise kuulama sundida, kuna ta aga tema arwates mitte see püha waimuga salwitud prohwet ja Jumala poolt saadetud peastja ei olewat, kelleks kergeusulised unistajad teda pidawat. Aga kui midagi ei aidanud, kehitas Lõhmuse peremees õlasid, lõi käega ja laskis naist sel mäel liugu lasta, kust see omale kõige parema jää leidis. Tal polnud midagi selle wastu, et noorik nüid, oma isa eeskujul, koduseks preestriks muutus ja tema majast templi tegi, ei ka midagi selle wastu, et ta kirju riide asemel aina musta ja halli kandis, et ta oma ilusad kullakarwalised juuksed mööda selga maha laskis ujuda, et ta ennem oma näppu oleks söönud kui panni pealt sealiha suhu pistnud, ja et ta Libeda Leenu kosjawiina-pudelist, hoolimata kõigist palumistest, moka-otsagi niiskeks ei tahtnud teha, sest et Maltswet wiina kuradi-lakkeks oli tunnistanud. Lõhmusel ei olnud midagi selle wastu — ta naeris ainult ja raputas pead ja ütles pool kurwa, pool hella naljatamisega, et see aru-natuke, mis ta naisel seni olnud, nüid hoopis kokku olla kuiwamas. Wastu oleks ta Anu märatsemisele alles hakanud, kui see niisuguse hulluseni oleks ulatanud, nagu Kiisa Mihkli sigade häwitamine oli. Seda nõuet Anu aga ei tõstnud, kui ta ka sel sihil mehe peale õpetawal, manitsewal ja meelitawal sõnal püidis mõjuda, mis waew muidugi asjataks jäi.

Taaweti salliwusel oli aga weel rohkem pidet.

Ta teadis, et mees, kelle kosjad Anu tema pärast kord ära põlanud, seda naisterahwast weel praegugi ära polnud unustanud. Ta wõis ka arwata, et Anu nii mõnelgi kibedal tunnil, mis tema oma joomise ja muude hukka­mõistmise­wäärt tegudega talle sagedasti küllalt walmistas, hinge põhjas pidi kahetsema, et ta mehe, kelle kõrwal ta mureta ja rahuliselt oleks wõinud elada, tagasi oli tõuganud. Sellest hoolimata laskis Lõhmus Tõnu-Peetri Madist takistamata ja ilma kaine peaga teda wiltu sõnagagi riiwamata oma majas sisse ja wälja käia ja oma naisega alatasa kokku puutuda, ka nelja silma all. Ta laskis seda sündida, selle peale waatamata, et ta Madist kui inimest, mitte kui endist kaaskosilast, mingi äraseletamata tundmuse põhjal ei sallinud. Ja et ta seda sündida laskis, tuli sellest tema iseloomu sisse istutatud, aga tema teadwuse eest kaetud aimest, mis teda käskis elada ja teisi elada lasta, mis teda sundis waba olema ja teisi wabad olla laskma. See aime, mida kindel usk Anu truuduslise wooruse sisse aitas toetada, rõhus armukadeduse tema rinnas, kui see wahel pead tõstis, wõimsalt maha ning lubas teda nüid, kus Anu ja Madis püha Maltsweti laulatusel usuliseks ühenduseks paari heitnud, rahulikult naeratada, leplikult õlasid kehitada ja suuremeelselt käega lüia. Ja kui ta neid wahel nöökas ja torkas, siis tuli see õiglaselt heast südamest, ja kui ta joobnud peaga Madist siunas ja naist sõitles, siis kahetses ta seda järgmisel päewal ja püidis wiga seda kannatlikuma salliwusega jälle heaks teha.

Nõnda ei olnud Lõhmuse perenaise kodusel misjonitööl suuremaid wäliseid raskusi ees, ja kui see ka selle kallal, kes Anul kõige enam südame peal oli, kelle peastmist see töö osalt pidi tähendama, esiotsa ei edenenud, siis oli noorikul usuliialdaja fanatlikku wisadust ja häwinemata lootust küllalt, et püsimata ja wäsimata eesmärgi poole edasi rühkida ja seemet, mis kiwise maa peal ikka jälle ära kõdunes, uuesti wälja heita. Suurt abi oli weel prohwedi enese poolt loota. Juhan Leinberg oli toona Anu palwe peale, et ta Taaweti meelepööramiseks omasõna wõimu katsuks, wastuseks andnud, et ta seda tulewikus saawat tegema. Ei olla mitte hea — tähendas tark mees — et ta kutsutud noomija näoga niisuguse inimese peale tungib, mis wiimase umbusklikuks teeks ja wihale äritaks, waid meelepööraja, kes mõjuda tahab, pidada nagu kogemata ilmuma, juhtumisi temaga kokku saama ja ääri-weeri mööda jutu sinna poole juhtima, kuhu waja. Noorik nägi Jumala sulasel õiguse olewat ja jäi tema tulekut edaspidi ootama.

Seda parem õnn oli wagal perenaisel oma teiste kodakondsetega.

Et Lõhmuse perenaise taktika, mida ta koduste olude tõttu sunnitud oli tarwitama, Kiisa pererahwa omast üle käis, seda näitas oras, mis Anu seemnest aegamööda üles tärkas.

Kui ta ka oma mehe hinge sisse ei suutnud tungida, siis wõitis ta ometi teenijad enda ning seega Maltsweti poolehoidjateks.

Kõige pealt Tiiu ja Antsu.

See oli kentsakas teenijate paar. Esimene wana tüdruk, teine wana poiss. Mõlemad tigedad, urisejad, raske töö ja rõemuta elu mõjul alalise tusapilwe sees liikuwad inimesed. Nende wastastikune wahe oli kassi ja koera wahe. Üks kriimustas, teine hammustas. Nääklemine ja nöökamine, urin ja porin, kus aga kukku puutusiwad. Ja sellega oliwad mõlemad aegamööda nii ära harjunud, ei neil õhtul uni peale ei tulnud, kui päew ilma purelemiseta mööda oli läinud. Seejuures ei wõtnud nende riid kunagi nii karedat laadi, et kooselamine wõimataks oleks saanud wõi leiwawanemaid iseäranis tülitanud; pealegi oli nende kokkupuutumine piiratud, sest et teomees Ants wiis päewa nädalas mõisas teol käis ja Tiiu poisiga waheldamisi „waimu“ kohuseid täitis: töö hoidis neid päewad otsa lahus.

Kuna sulase ja tüdruku ilmasüita kodusõda peremehele ainult nalja tegi — ta aitas neid wahel ise tühise asja pärast tutti-pidi kokku ässitada —, leidis jumalakartlik perenaine mõlemate waenu muidugi kahetsemisewäärt patu olewat ning oli mõlemate lepitamiseks juba algusest saadik tegew olnud, kui ka asjata. Ta tundis enese nende eest nagu wastutawa olewat, sest tema oli nad kokku toonud. Ants, kes juba mõne hea aasta Lõhmuse talus teeninud, oli endise noorema tüdrukuga — sellega, kes peremehele kiusatuseks saanud — wäga hästi kokku leppinud. Niipea aga kui Tiiu tuli, kelle kauplemise Taawet oma patukahetsemise-tujus niisama naise hooleks andnud, nagu oma armukese lahtilaskmise, algas riid, ja Antsu kui ka wanapiiga enese rahu oli kadunud. Süi selle eest wõttis õrnameelne perenaine oma peale ja hakkas seda ühel ja teisel wiisil, enamisti Jumala abiga, heaks tegema.

Kuid mis tal seni korda minemata jäänud, näis nüid — Maltsweti abiga — õnnestawat. Uus usk hakkas wanapiigale ja wanapoisile külge! Prohweti lugemised awaldasiwad mõlemate, igaweses orjuses karuseks ja okkaliseks saanud tööloomade peale head mõju, ja weel sügawam mõju oli Anu wagusal, meelitawal, nagu emaliku armastuse läbi juhitud kodusel misjonitööl. Üksluise töö ja ühetoonilise elu läbi tuimaks ja puiseks kuiwanud orjadele sattus midagi kätte, mis neid wapustas, nende meeled mõlkuma pani, mis neile uduseid lootusi ja seega teatawa osa uut elu hingesse istutas. Neile tekkis midagi pähe, millega nende nürinenud aju aega wiitis. Ja pikkamisi tärkas nende südames auahnus üles, see kirg-usuliste wägew ja wisa edasikihutaja. Nende silmade ees awanes wõimalus, hallist, tolmusest madalusest, kus nad seni kadunud olnud, üles kerkida, teistele nähtawaks saada. Uue usu läbi pidiwad nad ometi külarahwale silma paistma — niihästi neile, kes ise seda usku oliwad, kui ka neile, kes weel nii kaugel ei olnud, — hoopis rääkimata sellest, et suur Jumal ise neid nüid selgesti pidi nägema, kui ta ka siiamaani ei teadnud wõi ära oli unustanud, kes Lõhmusel teomeheks ja tüdrukuks on. Missugune magus tundmus, Kõigewägewamale ligemal seista kui teised surelikud, „Jumala laps“ olla, kuna kõik teised ümberringi põlatud ilmalapsed on, kes sala kadedusega niisuguste ärawalitute poole üles wahiwad! Waene tundmata teomees ja wana, mahajäetud waimu-tüdruk, kellel ilmas enam midagi oodata ei olnud — nad tundsiwad endid korraga suuremad ja tähtsamad olewat kui kõik need, kes neist igapäewases elus ülemad oliwad. Ja siis weel ootel olew ilmalik ja taewalik tasu! Kes teab, mis hea nõu taewa-isal wanapiiga ja wanapoisiga weel ongi, kes teab, kus nende õnn weel õitseb! Paradiisi-wärawad muidugi seisiwad nende ees ristseliti lahti…

Nad wõtsiwad uue usu wastu.

Ja nüid sündis suur ime: nende wahelt kadus riid.

See oli esimene Maltsweti ime Kugli külas.

Ühine aade, mis mõlemale waest edenemata pead täitis, lõi sideme nende ümber ja tõmmas nad kokku; ühine tee, mis nad jalge alla wõtnud, tegi nad seltsimeesteks ja sundis neid üksteisele kätt andma; ühine eesmärk, mille poole nad oma arwates rühkisiwad, muutis waenu nende wahel sõpruseks. Nüid leiti neid õhtuti ja pühapäewiti leplikult koos istuwat, ninasid sõbralikult kokku pistwat ja „hingeasjade“ üle waga juttu puhuwat. Ühel ei olnud enam küisi, ei teisel hambaid. Ja kuigi wahel jälle wingu oli — inimesed pole ju inglid — ja kuigi ajuti mõni „nurgeline“ suust kukkus, siis oli see lähema seljapööramisega jälle unustatud — üks puhus teise muhule ruttu peale. Oma õpetaja ja ühendaja, noore perenaise, wastu oli aga mõlematel nii suur lugupidamine, et nad tema kuuldes endid iga nägelemise, wähema kui kõwera sõna eest hoidsiwad.

Peale Antsu ja Tiiu oli weel kaks käsualust majas: leerimata poiss Jaak, keda ajuti mõisa, ajuti koduse orjuse peale tarwitati, ja tema õde Ellu, neljateistkümne-aastane tütarlaps, kes tubases ja wälises töös perenaisele abiks oli, mõisas abiwaimuks käis ning Juku sündimisest saadik ka weel lapsehoidja kohuseid täitis. Mõlemad oliwad Taaweti kaugemad sugulased ja waesedlapsed, keda peremees niihästi armu kui tarbe pärast oma ulu alla wõtnud.

Nende noori südameid polnud Anul raske wõita, niipalju kui neid üleüldse wõita oli. Nagu mätta alla pugenud wanemad — waesed wabadikud — nad kõigest ainelisest warast ilma jätnud, nõnda ka igast tulusamast waimlisest pärandusest. Nad oliwad kaks umbse peaga, tössaka loomuga inimese-last — lükata ja tõmmata. Nad tegiwad, mis kästi, ja läksiwad, kuhu saadeti — kaks masinat, mis töötasiwad, aga mitte ilma juhtijata.

Ka usu-asjus täitsiwad nad ainult hea perenaise soowi, mis neile kasuks oli; wõi õigemini: nad tegiwad järele, mis perenaine ja teised eel tegiwad. Nad palwetasiwad, kui neile seda meelde tuletati, nad paniwad selga, mis neile anti, nad uskusiwad, mis neile öeldi. Nende iseseiswus oli nii wähene, et nad ka jumalakartmata peremehe wastupidiseid käskusid karwa pealt täitsiwad, nõnda näituseks suure suuga sealiha wohmerdasiwad, kui Taawet neile wiguri pärast käntsakad pihku pistis.

Muidu oli aga Lõhmus warsti ainus sealiha-sööja oma majas. Ta hea mees ei kurwastanudgi selle üle nii wäga — hoopis wastupidi: sõi ja naeris…

Et roojased loomad Lõhmuse perenaise usuwenna, Tõnu-Peetri Madise, talust kohe kadusiwad, kui peremees Maltswetile jüngri-truudust wandunud, on iseenesest mõista.

Waga Madis toimetas seda häwitamise- ja templipuhastamise-tööd aga palju mõistlikumalt ja tulusamalt kui Kiisa wanamees.

Ta ei läinud Maltswetile ohwerdatud harjasloomi mitte metsa maha matma, kust neid mõni nälgiw pops wõis wälja kaewata ja oma hinge hukatuseks koju toiduks wiia, waid ta — müis nad ära.

Müis ära, kui ta nende were „maha walanud nagu wee ja mullaga kinni matnud.“

Aga ta ei müinud sigu mitte nõnda ära, et tal Jumala ja inimeste ees midagi südame peale oleks jäänud pakitsema.

Ta ei teinud mitte pattu.

Talle ei wõinud kõige usklikum maltswetlane ega Maltswet isegi midagi ette heita.

Sest ta ei wiinud sigade ostjaid mitte hukatuse sisse, ta püidis neid sellest peasta.

Madis wedas sead Paide turule, ja kui ostjad tuliwad, hoiatas ta neid ostmast ja seletas neile pühakirja järele, kui raske patt sealiha söömine on. Ta tunnistas neile ka õiglaselt ülesse, et ta sead sellepärast ära müib, et ta ise seda pattu enam ei taha teha. Aga kui ostjad endid pöörata ei lasknud, mingil tingimisel endid pöörata ei lasknud, kui nad ennem põrgusse tahtsiwad minna, kui ilma sealihata elada, ja kui nad Madisele oliwad wandunud, et nad teise müija käest ometi sigu tahtwat osta, kui Madis neile ei müi — siis — siis müis Madis neile sead ära…

Sest need inimesed tahtsiwad meelega põrgusse minna.

Hukatusest peasta oli neid wõimata.

Teise müija käest oleksiwad nad ometi sead ostnud.

Selle nälgiwa popsi hinge eest aga, kes sead metsast salaja ära oleks wiinud ja oma patukoormat nende söömisega teadmatalt suurendanud, oleks Madis pidanud wastutama. Ta pidi ju teadma, et sead metsast ära wiiakse, aga ta ei wõinud teada, kes wiija saaks olema, ja nõnda ei wõinud ta katset teha, wiija hinge peasta, mis ehk wahest korda oleks läinud. Muidugi oleks siis patt Madise oma hinge peale langenud…

Tõnu-Peetri Madis oli üks neist inimestest, kes kõik õieti teewad. Nõnda, et neile kellegil midagi ette pole heita. Et teised sellega, mis nad teinud, rahul on.

Üks neist, kes kõik tegemata jätawad, mida wõidaks laita. Mida teised wõiksiwad laita. Ja mida ta siis ka ise peaks laitma.

Ta tegi, mis õige oli, ja jättis tegemata, mis õige ei olnud.

Ja tal oli selle kohta, mis õige oli, ja selle kohta, mis mitte õige ei olnud, imepeenike aime. Aga et ta seda aimet üksi ei usaldanud — seks oli ta liig ettewaatlik mees —, siis pidas ta enne, kui ta midagi hakkas tegema, weel kaua aru, kaalus etlewõtte kümme korda ära, ning terane mõistus, mis seks tarwis läks, oli tal ka.

Nõnda ei eksinud Tõnu-Peetri Madis peaaegu kunagi.

Ja et ta ei eksinud ja kõik õieti tegi, siis seisis ta ausa mehe au sees.

Kõige pealt peeti teda ausaks, siis alles mõistlikuks, targaks, korralikuks. Seda tehtakse ikka, kui keegi ei eksi ja midagi ei tee, mida wõiks laita.

Madise au oli ka tõesti puhas nagu hallika-wesi.

Et külas kedagi ei olnud, kes tema au pealt täppi oleks leidnud, see ei tähenda weel palju. Tähtsam oli, et ta ise oma au pealt täppi ei leidnud, — tema ise salajas, oma südametunnistusega üksina. Eemalseisja ei näe iga pisikest täppi, ise näed küll — salajas, oma südametunnistusega üksina. Madis wõis küll mõne oma teo kohta soowida, et see parem oleks wõinud olla, sest hea oli see muidugi, ja ta hinges wõisiwad wahel ka halwad himud, pahad aimed, patused soowid, ülekohtused nõud liikuda. Aga täppi, mida näha oleks wõidud ja mida ta ise täpiks oleks wõinud pidada, polnud ta au peal mitte, ja need halwad instinktid, mis tal wahel oliwad ja mis igal inimesel ning mõnel inglilgi on, ei saanud ju tegudeks; nad oliwad ainult tegude seeme, mida Madis idaneda ei lasknud, mis ta armuta ära häwitas, kui ta nende kihwtist magusust mõne aja maitsnud.

Madis ei unustanud ennast ära.

Madise kellad käisiwad sekundi pealt õieti.

Õieti käis tema aime-kell, mis teda wõeriti teo eest hoiatas, õieti ta mõistuse-kell, mis temale õige tee kätte juhatas, ja õieti ka ta südametunnistuse-kell, mis tema sisemiste liikumiste üle, kui ülem-kontrolör, walwas ja neid hädaohtlikkudel silmapilkudel korraldas.

Madis oli aus mees. Ta ei teinud kellegile ülekohut, waid igaühele õigust. Ta ei teinud kellelegi paha, waid sagedasti head. Ta oli üleaedsele ustaw üleaedne, sõbrale truu sõber, teenijale õiglane peremees. Aga nagu teda esimese sõnaga ausaks meheks nimetati ja alles teise ja kolmandaga mõistlikuks, targaks ja korralikuks, nõnda nimetati teda ka esimese sõnaga ausaks ja alles tagumisega heaks inimeseks.

Ei teatud, millest see tuli.

See oli kord nõnda.

Ei küsitud ka, kas talle sellega ülekohut ei tehtud, kas see mitte tänamata ei olnud.

Inimestel näis niisugune tundmus, niisugune ülekohtune, tänamata tundmus olewat.

Weel enam: teda kardeti.

Ta oli aus mees ja hea mees, ta ei teinud kellegile ülekohut ega kellegile paha, aga teda kardeti.

Wõib olla, et see sõna tundmust, mis inimestel oli, õieti ära ei tähenda, natuke liialdab, aga umbes kartuse-taoline oli see tundmus tõesti.

Ei teatud, millest see tuli.

See oli kord nõnda.

Ei mõeldud ka põhjuste üle järele.

Kui seda oleks tehtud, siis oleks wahest wa Kassi Matsile õigus antud, kes kord, kui jutt peremeeste seas Madisest oli, sülitas ja ütles: „Tont teab, ei mina seda meest salli.“

Küsiti, miks?

„Ta tüitu on — on — liiga aus!“ purtsas Mats täiest suust.

Ja Mats ise ei olnud sugugi autu. Ta oli rumal nagu laps, aga ka süita nagu laps.

Madis oli liiga aus — igapäewastele, läbikaudsetele inimestele liiga aus, liiga korralik, liiga mõistlik, liiga eksimata. Sellepärast kardeti teda, see on, tema seltsis ei tuntud waba lahedust, tema isik mõjus meelte kohta wangitsedes.

Ta oli liiga eeskujulik inimene ja sellepärast — nõnda näis — liiga wähe inimene.

Sest ega teine tema wastane, Kriuka Mihkel, muidu tema kohta kõrtsis oleks öelnud: „Jah, oleks ta meiesugune olema, aga ta on enam!“

„Kudas ta siis enam on?“

„No,“ ütles Mihkel ja wangutas mõteldes pead, „kui ta enam ei ole, siis ta on wähem.“

Ja teised oliwad nähtawasti ühe kui teise arwamise poolt, sest wastu ei rääkinud üksgi. —

Niisugusel inimesel, nagu Madis, on mõju teiste inimeste kohta, olgu selle mõju nimi kuda tahtes. Kui tema isik wäliste ligemiste kohta pitsitawalt, rõhuwalt mõjus, siis mõjus see tema omakste ja teenijate kohta walitsewalt, allaheitmist nõudwalt, orja-kartust wälja laotawalt. Ta ei teinud midagi, et seda mõju sünnitada, ta ei pööranud kodus walitsejat, käskijat, sundijat rohkem wälja kui teised peremehed ja perekonna-pead, waljusest polnud juttugi; aga see mõju oli olemas. Seda laotas tema isik wälja. Tema paljas lähedus, tema silmawaade, tema heale-kõla. Temast woolas sala jõud wälja, mis teenijate ja teiste tema meelewalla all seiswate inimeste sees sunnitud liikumise elule kutsus, mis neid tema tahtmise külge sidus ja selle täitjateks tegi.

Sel lool polnud Madisel raske, uut usku oma majas maksma panna.

Ta tarwitses ainult soowida, enda eeskujuga eel käia, uuendust õigeks ja tarwiliseks tunnistada, ja asi oli toimes. Tema palwewaim ja usuorjamine oli ta kodakondsetele juba ammu ennegi külge hakanud, nii et samm kaugemale palju ei tähendanud, ja kes mitte mõtte ja südamega ta järel ei käinud, see tegi seda silmakirjaks, et temale meeldida, et tema silmas armu leida. Sest nad pidasiwad teda ta wagaduses ja ta paleuslises aususes suureks. Nad waatasiwad tema poole ülesse, nad austasiwad, nad — kartsiwad teda.

Wõeraid tööjõudusid oli tal majas wähe: ainult mõlemad tüdrukud Krõõt ja Kai. Mõisa teomehe ja koduse sulase kohuseid täitsiwad tema kaks nooremat wenda Rein ja Jüri. Majatalitust juhatas ta wanadlane tädi. Ema, seitsmekümne-aastane kurt ja pool-halwatud raugakene, sõi juba kauemat aega täiesti armuleiba.

Kui perenaine suri, oli wanem tüdruk Krõõt, Madise isa-poolt sugulane, omale julge lootuse pähe wõtnud, et püha mees, tema wagadust nähes, ta ühel heal päewal Tõnu-Peetri perenaiseks tõstab. Et temale silma paista ja niihästi tema palwemehelist kui ka peremehelist südant wõita, laskis Krõõt oma jumalakartust ja tööusinust wõidu hiilgada ning püidis Madisele igas asjas ümardajaks olla, ilma kelleta wiimane oma majapidamist endale ei oskaks ette kujutada. Ta oli Madisele Mariaks ja Martaks ühtlasi. Ta istus palwetunnil tema jalge ees ja neelas ta sõnu ning oli waimus walmis tema jalgu pesema ja neid oma juukstega kuiwatama. Ja ta kandis muul ajal enesesalgawa hoole ja truudusega tema ihutarwiduste eest hoolt, südame-põhjas siunates, et majas walitsew tädi talle mõnes asjas takistuseks ees oli.

Et Krõõt Maltsweti usu mehe käest, keda ta niisuguste lootustega kumardas, keda ta nagu pooljumalat austas ja kartis, pimesi wastu wõttis, on arusaadaw. Nagu ta tema soowid ta silmist ära luges, nii märkas ta tema olekust mõju, mis Maltsweti jutlustel ja õpetustel Madise kohta oli, ja paendus ise ruttu selle mõju alla, et peremehest mitte maha jääda, waid tema pöörele kutsumata wastu tulla.

Krõõda wärwilised riided kadusiwad nagu tina tuhka, ja üks esimestest, kes Kugli külast palmitsemata juukstega Madise kirikusse läks, oli Tõnu-Peetri Krõõt. Ja Tõnu-Peetri Krõõt nuttis rõemupisaraid, kui peremees sead Paide turule wedas ja neid sealt enam tagasi ei toonud. Terwe päew kuuldi teda heleda, kaugele kostwa healega laulwat:

„Meist meelehea on Jumalal,
Suur rahupõlw on taewa all,
Kõik waen on otsa saanud…“

Muidugi sõi Krõõda südant Madise usuwennalik ühendus Lõhmuse perenaisega. Näriwa kadedusega pidi ta nägema, kui suurt lugu ihaldatud mees Anu palwewaimust ja usuõhinast pidas, kudas ta asja otsis ja aega ootas, et noorikuga kokku saada ja oma hinge tema omaga palwes ning Jumala riigist juttu ajades paaritada. Küll märkas waga piiga, et tema usuline ärksus peremehele tähele panemata ei jäänud, et see talle meelehead tegi, kuid seda kõik wõis ainult rahulolemiseks nimetada, kuna Madise tundmused noore naise kohta waimustatud austamiseni ulatasiwad — lugu, mis Krõõda kirglist rinda walu ja wihaga täitis.

Ning auahne kadeduse juurde tuli weel armukadedus.

Krõõdal ei olnud teadmata, et Madis kord Kiisa Anu kosinud, ja ta naisterahwalik terasus ei jätnud teda kahewahele, et Madise põues praegu weel paik oli, kus Lõhmuse Taaweti naine salaja sees elas, olgu küll, et Madis seda teiste ja iseenese eest salgas, et ta oma patust tundmust ususõpruse ja palwewennause waiba sisse püidis ära lämmastada.

Seda aimamisi teades, kannatas waene tüdruk nii wäga oma wastiku saatuse all, et ta wahel, üksi olles, hambaid kiristas, rusikaid kokku tagus wõi oma punakaid juukseid katkus. Küll pakkus talle teadmine, et Anu Madisele kättesaamata on, oma jagu tröösti, aga selle tröösti sõi kartus ära, et peremees, oma esimest kullakest mitte unustada suutes, enam naist ei wõtagi. Oli ju ta majatalituse eest tädi ja Krõõda enese läbi kõige paremini hoolitsetud. Pealegi lähenes Madis sellele wanaduse-järgule, kus abielusse-heitmine, oma nõidust kaotades, tagaseina nihkub ja ainult mõne hea juhtumise külles ripneb. Ja waene Krõõt ihaldas nii wäga Tõnu-Peetri perenaiseks saada!

Et ta eesmärgi kättesaamiseks muud paremat nõu ei teadnud, siis pani ta oma lootused wäsimata palwe-orjuses kõik Jumala ja tema prohwedi Maltsweti peale. Küll katsus ta ka kadeduse ja armuwiha harilikku sõjariista — wastase kahtlustamist ja laimamist — tarwitada; aga see riist ei tahtnud siin hästi lõigata, sest wastasele oli tema laitmata elu kaitswaks kilbiks, ja Krõõta ähwardas — seda märkas ta warsti — hädaoht, Madise silmas keelepeksja häbi alla langeda. Nõnda walis ta siis ainult Jumala ja Maltsweti oma abilisteks wõitluses Tõnu-Peetri perenaise nime eest, ja iseennast sõjariistutas ta kõigi nende äraproowitud omadustega, mis ihaldatawa mehe nagu udusulgede sisse sängitab…

Käis Krõõda igatsus enam perenaise kui naise nime ja põlwe järele, siis täitis noorema tüdruku Kaie südant ainult palaw soow, üleüldse mehele saada, ja ka seda waest pidi taewane isa oma sulase Maltswetiga aitama. Krõõdal oli mees ära walitud, Kaiele oli ükskõik, kes tuleb, kui aga keegi tuleb. Ja et keegi tuleks, seks wõttis Kai uue usu õiglase ihaga wastu.

See kentsakas tüdruk — jumetu nagu wihmane keskhommik, waimliselt edenemata nagu wäikene laps — oli otsani ebausku täis. Ei oleks halli taewa alt naljalt nõiduse-narrust ega lausumise-lollust leitud, mida Tõnu-Peetri Kai ei oleks uskunud. Ja mitte ainult uskunud, waid ka proowinud. Ja proowinud selleks, et mehele saada — ükskõik kellele. Kas see liialine kiimalus wõi lapsik rumalus oli, wõi mõlemad segi, see jäi teadmataks.

Maltsweti usk oma iseäraldustega oli Kaie meelest nagu uus tõug nõia-usku. Lapseliku uudishimuga sirutas ta käed tema järele wälja ja ebausklise usaldusega pistis ta tema kui saladuslise pühaduse omale põue. Kui see, mille sisse ta enne uskunud, ei aidanud, siis pidi nüid see aitama. Kuidas? selle kohta polnud tal kõige wähemat selgust, selle üle ei murdnud ta silmapilkugi pead. Ta jäi lihtsalt kosilast ootama, ta wahtis üle aia tänawa poole, kas ta juba ei tule. Nüid ta pidi ju tulema, ja kui ta ei tulnud, siis oli waja jälle midagi muud katsuda. Kaie meelest oli kindel, et jõudusid on, mis poisi tüdrukule kosja ajawad — waja ainult seda jõudu üles leida…

Nii kawal oli ta ometi, et ta uue usu külge seotud lootust kellegile ei ilmutanud, wähemast meelega mitte, kui ta ka keelata ei suutnud, et Krõõt ja wiimaks ka mõlemad poisid kodus sellest aru saiwad ja enestele salamahti pihku turtsusiwad. Peremehe silmas, kellel mahti ei olnud sügawamale waadata, oli ka Kai usuagar maltswetlane, kes talle rõemu tegi, olgu peale, et tüdruk wahel oma lapsikute küsimistega ja ogarate tembutamistega temalegi wagale mehele wägise naeru peale ajas.

Madise mõlemad wennad täitsiwad, Maltsweti poolehoidjateks heites, ainult peremehe soowi, mida nad käsuks, ja targaks ning tarwiliseks käsuks, pidasiwad. Nad oliwad oma karakterikindla, tahtmisejõulise wanema wenna ülewõimu all maast madalast üles kaswanud, tema waimlise rõhu alla noorelt paindunud ja tema poole alt ülesse wahtima harjunud. Keegi ei teadnud, kui palju nende süda usu külles üleüldse ja Maltsweti õpetuse külles iseäranis rippus — nähti ainult, et nad tõsiselt ja tummalt seadusest, mis walitsew wend neile andnud, kinni pidasiwad. Mõlemad wennad oliwad isewärki kurwameelse tumeduse poolest, mis nende oleku ümber nagu sügisene udu heljus, üksteisele wäga sarnased, läksiwad aga Madisest, kelle nägu julget, magusa lahkusega kergesti üle pinseldatud iseteadwust peegeldas, märksa lahku.

Nende tädi Truutu, kes majas perenaise kohuseid täitis, oli üks neist jumalakartlikkudest eitedest, kes palwetunnis wägewasti ohiwad ja ägawad, silmi niisutawad ja pead kõigutawad, igapäewases elus, töö ja talituse juures, aga eneste ja ilmalikkude inimeste wahele mingit wahet ei jäta. Kõik oma ajal, näis Truutu juhtmõte olewat. Kui lasteta lesel polnud tal ilmas midagi, mis teda peale töö elu külge oleks köitnud, ning see tema ainus elupide hoidis teda niiwõrt liikwel, et tal palju mahti ei olnud usuga sügawamalt tegemist teha. Nõnda oli ta liialdamise ja märatsemise eest teatawa määrani hoitud, ning tema oli majas ainuke, kes Madisele esiotsa Maltsweti lahkõpetuste tegelise täitmise asjus weidi oppositsioni tegi. Et tal aga waimline jõud, nende õpetuste kaitsjat ja wäljalaotajat lüia, puudus, ja et ta Madisele, kelle palwewaimust ta suurt lugu pidas, haiget ei tahtnud teha, siis heitis ta tema warsti majas maksma pandud uutele määrustele alla, seda enam, et Maltsweti jutlustel tema kohta umbes seesama mõju oli, nagu huwitawal näitemängul inimese kohta, kes raske kehaliku töö järele arwasti kord teatrisse läheb meelt jahutama.

Ainus hing majas, kes Maltsweti usust puutumata jäi, oli peremehe elatanud ema. See oli pudenew muld, kellel enam mahti ei olnud pattu teha, kellele siis ka uus armuõpetus kasu ei wõinud tuua. Tema kõrwad oliwad igale uuele õpetusele juba lukus, ta jalad ei kandnud teda enam kirikusse ega palwemajasse, kui ta ka seal prohwedi wastastele palmitsemata juukseid oleks tahtnud näidata. Talutoa suits oli ta silmadgi wälise ilma nägemiseks niiwõrt ära nürinud, et ta muutusi, mis uus usk ta kodakondsete wälimusele kaasa toonud, enam hästi ei näinud, ja selle üle, mis ta nägi, ei mõistnud ta waene ärakõdunenud aju enam mõtteid soetada.

Ta teadis ainult, et tal suur, suur poeg on, kellest Jumalal hea meel, ja ta näo üle libises nagu surew ehahelk, kui see suur poeg, käed ristis, silmad lae poole, laua ees põlwitas ja Issandat kõige pere pattude pärast püidis lepitada.

Kugli küla taludest, kus Maltsweti seeme oraseks tärkas, olgu weel Pärtli ja Sanglepa nimetada, saunadest iseäranis Kiisa Alt-saun.

Paraku oli see oras wäga laiguline ja — Maltsweti seisukohast waadates — rohkesti umbrohuga segatud.

Pärtli peresse tõi uus õpetus enam halba kui head, sest ta sünnitas pererahwa wahel pahandust ja kiskus ka teenijate wahele — selle järele, kumba poole keegi hoidis — lõhe. Kuna peremees Willem uuele usule sülle heitis, pani perenaine Juula wisalt wastu.

Pärtli Willem otsis oma waesuse, oma ihulise häda wastu Maltsweti kaudu abi — muud sundiwat põhjust tal Kostiwere kõrtsmiku lahk-usu wastuwõtmiseks ei olnud, sest kui jumalakartlik ja laitmata elukombetega inimene ei tarwitsenud ta oma hingekese pärast mures olla. Ta oli juba kõik abinõud ära katsunud, et ennast haljamale oksale upitada, — ta oli tööd teinud nagu hobune, kasinalt elanud nagu ihnuskott, Jumalaga palwes maadelnud nagu Jakob — asjata kõik! Ta näris näljakanikat oma wiletsa neljapäewakohaga, ja sellegi kanika pidi ta ikka pisemateks palukesteks murdma, sest taewataat ajas ta noorele naisele rohke sigiduseõnnistuse kaela. Wiis aastat abielus ja neli last — üks wäiksem ja wäetim kui teine, aga igaühel leiwa-auk nina all. Niisuguse sugulise wiljakuse poolest käis Pärtli Juulast Kuglil ainult Alt-sauna Wiiu üle: sellele wõis peaaegu iga üheksa kuu takka katsikule minna.

Ehk küll mure olewiku pärast ja hirm tulewiku eest Willemil ja Juulal ühesuurune pidi olema, sattus esimene oma ara, lõdwa iseloomu tõttu ikka enam jõuetuma meelenukruse ja nõuta oleku sisse, kuna häwinemata elurõem, Juula karakteri peajoon, noore naise nagu nägemata purre kaudu mure-mülgastest ja hirmu-laugastest, kuhu tema mees ära kippus uppuma, üle wiis. Mõlemate hingeline olukord seisis nende ihulise olekuga kõige lähemas ühenduses: Willem nõrga terwisega, wähese rammuga, külma ja palawa all ühel wiisil kannataw, — Juula tugew, prisk, õitsew ja terwe kui purikas, hoolimata alalisest raskejalgsusest ja sagedasest sünnitamisest.

Selle tüseda elurõemu juurde, mille juuri tugew terwis toitis, tuli weel aju-täis ärksat, kainet inimese-mõistust, mis Juulad ei lasknud haiglase waimlise ja hingelise oleku, see on usulise liig-õhina, sisse wajuda. Juula oli Lõhmuse Taaweti pool-õde. Nad oliwad ühe isa lapsed. Ühele kui teisele oli arukas mees, kes kaua aega kohaliku walla talitajaks olnud ja keda ta terawa nalja pärast weel praegu sagedasti nimetati, oma waimu-omadused pärandanud — lahtise pea ja korralikult töötawa aju.

Willemil puudus see. Nagu ta ihuliselt oma naise wastand oli, nii ka waimliselt. Ta ei suutnud iseseiswalt mõtelda, aru pidada, selgust soetada, wahet teha — ta ujus selle wooluga, mis teda kaasa kiskus ja millest teised ütlesiwad, et see eesmärgile wiia. See eesmärk Maltsweti liikumises pidi aga teiste arwamise järele just see olema, mida Willemil kõige rohkem tarwis oli kätte saada: peasemine hädast, hinge-häda kõrwal ihu-hädast.

Kui mees ja naine tigedad, riiakad ja ühekõwadused inimesed oleksiwad olnud, siis oleks nende wahekord kergesti niisuguseks saanud, nagu ühes naabriküla perekonnas, kus tüli Maltsweti õpetuse pärast niikaugele läks, et mees ja naine üksteisele küinte ja rusikatega uut usku seletasiwad, mida lapsed ja teenijad pererahwa eeskujul isekeskes järele tegiwad. Pärtlil oli pahandusel piir. Willem oli küll pahur, aga mitte õel, ta oli küll isemeelne, aga mitte wägiwaldne, ja Juulad tema waimlises tugewuses ja kanguses juhtisiwad mõistlik meel ja rõemus süda, mis kestwale tülile kui tüitawale rumalusele waenlikud oliwad. Siin andis targem järele. Teatawa määrani wähemast.

Nagu Taawet Lõhmusel, nii tõrjus Juula Pärtlil Maltsweti usu weidrad nõuded iseenesest eemale, laskis aga meest ja neid teenijaid, kes peremehe poole hoidsiwad, oma rada käia, kui ka mitte ilma wagusa wastutöötamiseta. Niihästi Willemile kui ka teistele püidis lastega koormatud elurõemus noorik sõnaka suuga ära seletada, kuda pühakiri paljaid wäliseid kombeid isegi hukka mõistab ja uskliku meele ning laitmata tegudega üksi täiesti lepib; ta katsus neile nende uusi kombe-weidrusi naljatawal toonil naeruwääriliseks teha, ja see tänamata töö nüri aruga inimeste kallal kestis igapäew edasi.

Aga Pärtli Willem ei olnud mitte Lõhmuse Anu.

Tal puudus Anu pehme kannatus, heasüdamline õrnus, armastusest woolaw salliwus, mille alla end siisgi wõidulootus peitis.

Willemi waimline jõuetus ei keelanud teda naise wastu oma sõjariistadega wõitlemast, ja need oliwad: wäiklane torisemine, kärsitu pealekäimine, winduw-kihwtine süidistamine, alaline haawaw ja tüitaw ohkimine naise jumalakartmata kangekaelsuse pärast. See kõik oleks nõrgema iseloomu, kui Juula oli, warsti ära kurnanud ja seega kas allaheitmisele sundinud, wõi naise elu niisuguse mehega põrguks teinud.

Juula pani wastu. Weel oli tal jõudu wastu panna. Weel oli tal terwist, elurõemu ja eluwisadust. Ja kui ta wahel waimlist ergutust, meelejahutust ja julgustust tarwitses, siis käis ta teise ilmalapsega, Lõhmuse Taawetiga, juttu westmas. Nad oliwad head sõbrad kahekesi. —

Wälispidiselt eeskujulised „maltswetid“ elasiwad Sanglepa talus.

Need oliwad peremehest ja perenaisest peale kuni karjapoisini ühelmeelel ja waimlisel kokkukõlal.

Nad wõtsiwad uue usu nagu kingitud hobuse ilma suhu waatamata wastu.

Ja nad wõtsiwad ta wastu, sest et ta neile tulu tõotas, ja et nad moodist maha ei tahtnud jääda.

Usk oli neile ennegi tulu- ja moodi-asi olnud. Nüid wahetasiwad nad moodi, nagu moodisid ikka wahetatakse, ja walisiwad selle, mis neile suuremat tulu tõotas.

Need oliwad need kawalad usklikkude seas. Nad püidsiwad Jumalat ja inimesi petta. Nad arwasiwad, et nende pettus nii peenike, nende wale nii warjatud on, et Jumal, Maltswet ja usklik kogudus sest aru ei saa, seda ei näe.

Uue usu nõudeid ja tingimisi täitsiwad nad silmakirjaks, üksnes wälise ilma, üksnes nägijate ees. Ei wõtnud keegi wiina, ei põletanud tubakat, ei söönud sealiha ega werd, ei käinud palmitsetud juukstega ega wärwikate riietega, kui wõeraid silmi oli karta. Aga kui üksinda oldi, wõi petised isekeskes, kui Jumal ja Maltswet ja usklikud nende arwates magasiwad, — siis elati, nagu patust pöörmata ilmalapsed elawad, siis maitsti, mis keelatud oli. Ja kusgil talus, peale Kiisa, ei lauldud igapäew nii kõlawalt ja ei peetud nii pikki palwetundisid kui Sanglepal…

Jumala ja Maltsweti petjaid oli Kuglil weel rohkem, kui ka petmist mitte nii sistemaatlikult ja selle lapsik-kawala arwamisega, et nii wiisi kah eesmärgile wõib jõuda, ei toimetatud, nagu Sanglepal.

Üks säärastest tüssajatest oli Kiisa Alt-sauna Tõnis.

See mees tüssas peale Jumala, Maltsweti ja uue usu koguduse ka weel oma naist.

Ja peale nende Kiisa talu preestri-paari, kes ühtlasi tema lähem ülemus oli.

See suur kelm wõttis parandatud ja täiendatud usu Kiisa Mihkli, tema naise ja oma teisepoole ühendatud pealesundimisel wastu. Ta lõtw mehike oli ju ammugi harjunud nende kolme sõna kuulama. Kodus seisis ta Wiiu, wäljas Mihkli ja Liisu walitsuse all. Sest kõik kolm tõendasiwad, et ta neile wõlgu olewat ja et nad temalt selle wõla pärast allaheitmist ja käsutäitmist wõiwat nõuda. Ja Tõnis, kes niisama kergeusuline kui õrnatundeline oli, wõttis wõla puiklemata oma peale ja püidis seda raske töö ja alandliku sõnakuulmisega tasuda. Et ta oma wõlgniku-saatust alatasa põhjas ja siunas, see ei tähendanud palju, see oli tal halwaks wiisiks, seda ei pannud ka keegi wõlaandjatest tähele.

Peremehele ja perenaisele oli ta selle nurme-nurgakese eest wõlgu, mille peal ta oma-ehitatud sauna-urtsik asenes, ja selle aiamaa-ribakese eest, kus ta omale mõnes waos kartulid ja paaris peenras kapsaid kaswatas. Ta maksis oma wõla iga aasta tööpäewadega ära, aga see ei mõjunud midagi, wõlglaseks tunnistati ta siisgi.

Ta maksis oma wõla koguni kahekordselt ära, sest ta tegi oma urtsiku aseme ja aiamaa eest ka mõisa aasta ümber päiwi — tal oli mõisas weel teine peremees, kelle sõna ta pidi kuulama —, aga ka see ei aidanud, ta oli wõlgnik, kelle wõlg ialgi ei kustu.

Ja ta tasus oma wõla pealegi kolme- ja neljakordselt ära, sest ka ta naine pidi peremehele päiwi ja talwist tööd tegema ning mõisale talwel kolm naela linu wõi kaheksa naela takku ketrama, kuid asjata kõik — Tõnise wõlg oli igawene, Tõnis wõis wõlglase nimest alles hauas lahti saada, ja kes teab, kas sealgi…

Ta oli mitme kaasinimese igawene wõlglane ainult sellepärast, et tal hing sees oli. Et ta ilmale sündinud. Et ta liig hilja ilmale sündinud. Siis, kui maailm Looja lubaga juba ära oli warastatud.

Muud süidi ei teadnud Tõnis enesel olewat, ja seegi polnud tema, waid ta isa ja ema, wõi koguni Looja enese süi. Tõnis ei mäletanud, et ta ise kunagi ilmale oleks soowinud tulla, palju enam pani ta pahaks, et ta siin oli. Ta elas siin üsna wastu tahtmist. Ja ometi sunniti teda raskeid kohustusi oma peale wõtma ja wõlgasid tegema, mida ta ialgi ei jaksanud tasuda!

See oli ülekohus.

Selle üle arwas Tõnis nuriseda wõiwat.

Ta arwas enesel õiguse olewat, ilmas, kuhu ta wastu tahtmist elama pandud, paremat põlwe nõuda.

Ei, — mitte nõuda, — ainult igatseda. Nõuda ta ei mõistnud. Ei südandanud…

Ja Wiiu ütles, et ta ka tema wõlglane olewat.

Ja ka see wõlg pidi kustumata, tasumata olema.

Wiiu ütles:

„Tõnis, nurjatu inimene, sinu süi on, et ma peaaegu iga üheksa kuu takka lapse saan! Kui mitte surm neli tükki wahelt ära põleks wiind, siis oleks meil juba üheksa kisakõri toas, kellest igaüks tüki minu terwist ja eluiga tuksi on pand. Tõnis, kurjategija, sa ei jõua seda mulle ilmasgi ära tasuda!“

Tee, mis tahad! Nagu Tõnis oleks soowinud, et Wiiul kaheksa aastaga üheksa last oleks! Nagu oleks Tõnis isaks ja nii paljude näljaste suude toitjaks tahtnud saada! Nagu poleks kõik need mudilased kutsumata ilmale tulnud, Tõnisele ja tema naisele ristiks! Nagu poleks ta naist omale ainult töö-abiliseks ja küljesoojaks ja öö-lõbuks ja talwiseks seltsiliseks wõtnud, tungiw soow südames, et lapsi — wähemast mitte mitut — ei tuleks, teades, et palju lapsi waese saunamehe hukatus on!

Ja nüid oli tema see nurjatu inimene, kes wõla teinud, mida ta ei jõudnud maksta, kes teise inimese terwise riisunud ja elu warastanud, ilma et ta kumbagi tagasi oleks suutnud anda, mispärast ta sunnitud oli selle inimese walitsuse all seisma, tema sõna kuulma ja ta käskusid täitma kuni waikse hauani!

Ei aidanud midagi, et Tõnis wastu tähendas: „Egas need minu lapsed üksi ole, nad on sinu omad koa!“ Sest selle peale wastas Wiiu: „Aga miks sa mu naiseks wõtsid?“ Ja kui Tõnis küsimisega: „Miks sa mulle siis tulid?“ wiimast enesekaitse-katset tegi, põrutati talle wastu: „Kas mina wõisin teada, et sa niisuke täitmata päits oled!“ ja Tõnis oli ikka see süidlane ja ikka see wõlglane, kes oma kurja heaks, oma laenu tasa ei jaksanud teha ja selle eest oma wabaduse ja iseseiswuse pidi ohwerdama.

Tõnis istus wõla-türmis.

See mees wõttis oma laenuandjate sundusel uue usu wastu.

Kiisa Mihkel oma juhtsõnaga: „Mina ja minu koda tahame Issandat teenida“ luges ka Alt-sauna oma koja juurde ja arwas enese selle elanikkude eest wastutawa olewat. Tahtis ta Issanda ja tema sulase Maltsweti silmas armu leida ja igatsetud eesmärgile, hädast peasemisele, jõuda, siis pidi ta ka oma wabadiku meelepööramise eest hoolt kandma. Et sundusele suuremat mõju anda, ütles ta Tõnisele, et wiimane ainult iseenesele, oma ihule ja hingele, head teha, kui ta tulutõotawa usu wastu wõtta. Ta wõida niiwiisi wiimaks weel wõla-türmist peaseda. Hinge õndsus peale kauba.

Wiiu jälle, tema kodune laenuandja, kelle hing iseäranis perenaise sütitusel usutuld wõttis, põhjendas oma sundimist selle ristiga, mis liialine laste-rikkus talle peale pannud.

„Ehk heidab siis taewane isa ometi armu mu waesekese peale ja jätab poari oastatgi wahele! Ja kui ta seda ei tee — ehk annab meile rohkem leiba nende toitmiseks ja mulle parema terwise!“

Kui Tõnis, see sündinud kahtleja, oma kulunud kõnekõlksuga wastas: „Ja ning ei… Nõnna wõi teisiti… Eks soa näha, kui soab näha!“ siis wõttis naine kurjad sõnad ja pisarad appi ja ässitas peremehe ja perenaise ta peale, ja kõik koos tümisiwad waest wõlgnikku niikaua noomimistega, kuni ta pehme oli nagu narts ja kõik tõotas teha, mis nad soowisiwad.

Ta wõrukael pettis neid.

Ta tegi, nagu Sanglepal tehti.

Ta wiskas Wiiu nähes piibu ahju, nõutas omale aga salaja teise.

Ta kallas peremehe nähes wiimase wiinatilga lähkripõhjast maha, näppas aga mõisa wiinaköögist warsti uut ja käis peidupaigas keelt kastmas, kui süda wesine oli.

Ta wahetas kesiku patuste juures kahe lamba wastu ümber, andis aga sealihale tublisti witsu, kui ta seda õnnekaupa kellegi käest sai, kes suud oskas pidada…

Wiiu ei usaldanud teda hästi, seepärast pani ta tema walju walwuse alla. Ta walitses tema järele nagu karjane pahura looma järele.

Seda märkas Tõnis ja õppis ettewaatlikuks nagu hirw, kawalaks nagu rebane. Ta heitis Kiisa Jaaniga, kes sellesama ususunduse ja usupolitseilise luuramise all kannatas nagu temagi, kokku, et üksteist wastastikku keelatud wilja maitsmises ja selle warjamises toetada. Üks muretses teisele salakaubana tubakat, wahel ka wiinamärjukest, ja neil oli ühine peidupaik, kus nad oma sala-wara piiluwate silmade eest warjasiwad.

Ainumaks kaasteadjaks oli neil Mikk, uskliku peremehe uskmata poeg. Seda kaasteadjat aga wõisiwad nad usaldada. See aitas neid nende kelmuses wennalikult, see muretses neile, kui nad oma nõu ja tarkusega kuiwa peale jäiwad, kas wõi oma rahaga konterbandi kätte, ehk ta küll ise ei tubaka ega wiina tarwitaja ei olnud, ja toetas wõimsalt nende passiwilist wastupanekut uue usu wastu, mis neid kõiki waimlise ja ihulise ikke alla rõhunud.

Kiisa Mikk oli teist tõugu inimene kui ta isa ja ema, ehk ta küll ühelt kui teiselt loomu-omadusi oli pärinud — Mihklilt meelelise wisaduse, emalt hauduwa tumeduseni ulatawa soniwuse, ainult katte all töötawa sisemise elu. Mis teda ta wanematest eraldas, oli tema arukas mõtlemise-wõim, tema anne, kainelt asja sisse ja asjast läbi tungida, tema loomulik waen pealiskaudsuse, liialduse ja weidruse wastu. Raske, aeglane, jändrik, nagu ta oma kehaliigutustes oli, oli ta ka mõtlemises, aga kui ta aju kord ühe asja läbi töötanud, ära lõugutanud, siis wõis ta oma otsuse tõe kohta julge olla ja siis pidas ta wõidetud arwamisest ka isemeelse kangusega kinni.

See seitsmeteistkümne-aastane poiss pidas oma wanemate usu-õhinat ja palwe-orjust, nagu see Maltsweti lahkõpetuste mõjul nähtawale tuli, weidraks meeletuseks, lapsikuks narruseks. Ta ütles enesele oma wärske, terwe poisiaruga: Kui Jumal tõsine mees on — ja miks ei peaks maailma looja ja walitseja tõsine mees olema — siis ei wõi talle niisugused tembutused meeldida, ta peab nende üle naerma wõi wihastama.

Oma arwamise pidas Mikk salajas. Seks oli ta sunnitud. Mis wõis tema, noor poisike, leerimata lapsuke, kes ihu ja hingega wanemate täielise meelewalla all seisis, niisuguse ülewõimu wastu korda saata! Ta oleks oma elu isamajas weel suuremaks piinaks teinud, kui see juba muidugi oli. Ta oleks wihma käest räästa alla sattunud, igapäewased noomimise-jutlused ja palwe-pitsitused, mis ta waimu kurnasiwad ja meelt nürisiwad, oleksiwad rusuks-pekswaks raheks tihenenud.

Teiseks puudus Mikul awaliku wastupanemise ja oma arwamise eest wäljaastumise jaoks tarwiline tüse iseloomujõud. Ta ei olnud wõitlejaks loodud, waid kannatajaks. Tema wisadus jätkus kannatamiseks, ei mitte wõitlemiseks. Oma wastupaneku, oma waenu ja wiha wanemate usu-weiderduste ja temale peale rõhutud wägiwaldse sunduse wastu sõi ta enda sisse, peitis oma tumeda, kinnise rinna sisse ära. Kui wäga ta ainult seespidiselt, iseendaga üksi elas, selgus muu seas tema sõna-ahtrusest. Kiisa Mikk, noor inimene, wõis pooled päewad lobisewate inimeste seas olla, ilma musta ega walget lausumata. Ja ometi wõis tema pilgust, tema näo-olekust märgata, et ta waimliselt mitte surnud ei olnud, et ta peas ja põues töötati.

Tema waenulist sala-arwamist uue usu kohta ja warjatud sisemist wastupanekut sellele jagas ta õde Elts kõigest südamest, kui ka jaolt teistel põhjustel kui wend.

Kas see usk õige wõi wale, mõistlik wõi meeletu oli, selle üle murdis tütarlaps wähe pead, selle küsimuse sisse ei püidnud ta oma pealiskaudse, küpsemata lapse-meelega tungidagi. Elts tundis ainult, et wanemate majas walitsew usuliialdus tema wabaduse ära kägistas, tema meelelise elu maha tallas, tema terwe luulelise tütarlapse-ilma kõige ilu ja nõidusega, niipalju kui seda waese külalapse ilmal on, ümber wiskas ja puruks peksis. Tal oli tundmus, nagu oleks ta käsist ja jalust palwelaua jala külge seotud ja nagu piitsutaksiwad teda isa ja ema, kui ta oma oimu julges liigutada.

Ja Elts ihaldas kirglise õhinaga see tütarlaps olla, kes ta loomu poolest oli: elu-maias, himukas, lõbu-ahne, rõemus! Elts ihaldas naerdes, trallitades, tantsides oma noort elu maitsta! Elts tahtis oma elu elada, aga teda sunniti wõerast, temale arusaamata ja sündimata elu elama!

Keha ja waimu poolest oma wanaduse kohta — ta oli Mikust ligi kaks aastat noorem — haruldaselt edenenud, suur, tugew, ilus ja terane, luges Elts ennast täiskaswanud inimeste sekka ja elas ning tundis niisugustega kaasa. Seda raskem oli talle siis ja seda näriwama wihaga täitis teda, et wanemad temaga nagu rumala ja wallatuma lapsukesega ümber käisiwad, kes käsu peale pidi põlwitama ja palwetama, rääkima ja waikima, riides käima ja oma seltsilisi walima, ja keda iga eksimise pärast niisuguste määruste wastu kohe karistati, pealegi alandawate lapse-karistustega. Ta pidi kannatama, et tema rinnast kõike hoolimata käega wälja püiti kitkuda, mis seal wabalt wõrsus ja liikus ja mis wanemate wanaks elatud ja usuliialduse sambla sisse kaswanud südamete aimetega kokku ei käinud.

Aga ka Elts oli wõimetu wastupanemiseks ja enesekaitsmiseks — tema kui lapseks peetud emane inimene weel kõige rohkem. Millega wõis temake Jumala käsuks wäljakuulutatud wägiwalla wastu wõidelda? Ta ainuke sõjariist oliwad pisarad, ja need ei suutnud emagi, weel wähem siis isa usutules teraseks karastatud südant sulatada. Hoopis wastupidi — neid peeti kuradi mõju all seiswa hinge tigeduse ja kangekaelsuse awalduseks, ja nad tõiwad tütarlapsele karistuse kaela, mis sõnadest sagedasti tegudeni, löömiseni, ulatas. —

Nõnda kaswas Maltsweti nurmel hea orase seas rohkesti kidurat ja tõbist, luhtas lusteid ja tungeljaid.

Muidugi oli ka peresid ja perekondasid, kes uue usu ühel meelel, pahanduseta ja waidluseta, kas oma nälgiwa ja abiotsiwa südame, wõi teiste tuhina sunnil omaks tegiwad ning selle tingimisi lapsik-uskliku truudusega täitsiwad, wõi jälle niisama masinlikult, mõtlematalt, nagu kiriklikka talitusi ennegi, sest niisugustele on wälispidisest teadmisest, et nad koguduse liikmed on, küllalt. Säärased pered ja perekonnad elasiwad rahus ja rõemus Maltswetile ja tema usule, mille peale nad ainelisel ja aatelisel mõttel kõige rohelisemaid lootusi paniwad. Ja nad elasiwad ka kiiduwäärt wälist elu, oliwad wirgad, kained, ustawad, sõbralised, puhta käe, puhta suu ja puhta südamega. Nende omaduste tõttu õpiti maltswettidest kui inimestest suurt lugu pidama; ka mõisnikud waatasiwad lahke wõi wähemast salliwa silmaga nende peale, ja nende usulised wastasedgi, niipalju kui nad neid ning nende usuisa ilma ees ka püidsiwad reenata ja rüwetada, ei suutnud seda arwamist õiglaselt ja salliwalt mõtlewate kaasinimeste seas häwitada. See läks neil seda wähem korda, et maltswetlaste hulgas ja nende kallal tõe poolest seda imet sündis, et mõni joodik uue usu mõjul wiina maha jättis ja mõni pahategija oma süi kahetsedes üles tunnistas ja seda heaks teha püidis.

Laigulise pildi, mida Maltsweti seemnest wõrsunud oras pakkus, tegiwad weel mitmekesisemaks need pool- ja kolmweerand-usulised, kes uue õpetuse kombelistest nõuetest meelega ja warjamata ainult mõnda täitsiwad, kõiki mitte. Näituseks oli perekondasid ja üksikuid isikuid, kes sealiha edasi sõiwad, ilma seda salgamata, ja endid siisgi headeks „maltwettideks“ tunnistasiwad; niisama leidus üksikuid usklikka piibupõletajad ja parajuslisi wiinarüipajaid ning naiste seas palmitsetud juukste kandjaid.

Need isikud noppisiwad Maltsweti õpetustest enestele need punktid wälja, mille täitmisest nad — kas oma mõistuse järele, wõi sellepärast, et neil harjunud wiisidest lahkuda wastik oli — küllalt arwasiwad olewat, et tulust, mida uus usk pidi tooma, osa saada. Ja Maltswet oli nii ettewaatlik ja mõistlik apostel küllalt, et ta üksikuid isikuid niisuguse ilma kuhjata usu pärast noomimisega ei läinud karistama, waid ta tegi seda parem üleüldiste sõnadega awalikkudes jutlustes.

Tema kogudus põhjenes ja kaswas.

Juba oli Järwamaa rahwa seas, iseäranis Madise, Jaani, Koeru ja Ambla kihelkondades, mõni hea sada neid, kes endid awalikult tema järelkäijateks tunnistasiwad ja seda ka tema õpetuste tegelise täitmisega kinnitasiwad. Kirikutesse, kõige pealt Madise kirikusse, ilmusiwad naisterahwad palmitsemata juukstega ja ilma mingisuguse ehteta ja riide-uhkuseta — aina mustas ja hallis. Tähelpanemist, mis nad äratasiwad, naeru ja pilkamist, mis nad endi peale tõmbasiwad, ei pannud nad miksgi. Neid wahwustas ja tegi ilmhaawamataks fanatismuse murdumata teras-kilp.