Prohwet Maltswet/39
39.
Pudenenud pühadus.
Aga sündmuse heal lõpul ning naljal, mida ta sisaldas, polnud rõhutud inimeste kohta mingit meeltlahutawat mõju. Üksgi suu ei weninud naerule, üksgi silm ei hakanud rõemsamalt ringi waatama. Oli ju kõigil weel rusuwa tundmusena see ärarääkimata kurb waade meeles, mida asumaa kõrbepind pakkus, ja need õgiwad rööwikud, mis neile natukese aja eest nii kohutawa etenduse andnud. Palju enam hakkas mure wajutise alt wiha wõimsalt üles keema, kibe wiha nende wastu, kelle läbi rahwas enda petetud arwas olewat.
Sel meeleolul leidis Gustaw Malts seltskonna eest, kui ta öösel Karakijatisse sugurahwa juurde jõudis. Kaks noortmeest, kellel teada oli, et Gustaw ühes ligidal olewas mõisas teenib, oliwad kohe õhtul temale sõna läinud wiima, et rändajad pärale jõudnud, nende seas ka Gustawi kaks allaealist õde, üks kuueteistkümne, teine neljateistkümne aastane, kes wenda, oma tulewast tuge, näha igatsesiwad. Oma peremehe käest leiba ja muud toidukraami kaasa saades — mõisas oli juba tuttaw, et sisserändajad walusat puudust kannatasiwad — läks Gustaw oma külalistega sedamaid mõni werst eemal olewa küla poole teele. Tema sammu kiirendas teade, et ta noorem õde teel külmetamise tagajärjel haigeks jäänud.
Nii rõemus kui jällenägemine omakste ja lähemate sõprade ning tuttawatega ka oli, ei jäänud nooremehe süda õnnetuma seisukorra ja ahastuslise meeleolu läbi, milles ta rahwa eest leidis, mitte wapustamata. Ja warsti pidi ta ta etteheidete ja süidistuste rahe, mis talle rohutirtsude tihedusel kaela sadas, kannatlikult wastu wõtma. Seltskonna tuju oli nii meeleheitlik, et tõsiselt nõu peeti — wähemalt jõukamate ringides — mõnda päewa puhata ja siis kodumaa poole tagasi pöörata. Wannuti ja neeti terwe ettewõte ja tema mõte kõige tüsedamate sõnadega maa põhja…
Malts kaitses ennast muidugi, nii hästi ja nii wisalt, kui suutis. Tal oli hea selle peale näidata, et ta rahwa möödaläinud aastal Krimmi üleskirjutamata jätnud ja kodumaale kõik kirjalikult teada andnud, mis temale siinsetest oludest silma paistnud wõi jutustatud; otsustamine oli seega igaühe enese asjaks saanud. Pealegi oli rahwa poolt hiljem kaks teist saadikut Krimmis käinud, kelle sõna ometi peale jäi.
Nüüd pööras haiglane meelepaha nende mõlemate patuoinaste peale. Walelikud ja petised, kes rahwa suisa häda sisse tassinud, oliwad nüid Määrmann ja Walkmann! Leiti, et nad oma juttudele Krimmi olude kohta palju warjawat wärwi ja meelitawat siirupit peale wõidnud. Kui nad ka puudest ja põesastest õigusega suu pidanud, aga miks ka hirmsatest söödikutest? Nad kõnelenud palju rohust ja wiljast, haljast ja rohelisest lagendikust, rammusast põllumaast, aga miks nii wähe häwitawast põuast, mis rammusa mulla kõwaks kiwiks, heina ja wilja põlenud kuluks muudab?
Wähe rahustawat mõju oli seda puhku Gustawi trööstimise-püietel, kes seletada katsus, et ju iga aasta Krimmis mitte põudne pole ja rohutirtsusid ei sigita. Sisserändajate õnnetuseks olla tänawune suwi üks wiletsamatest pikema aja kohta, nagu siinsed elanikud tõendada. Sellewastu olnud läinud aasta wäga hea, ning ikalduse-aastale järgneda harilikult ikka jälle saagirikkad kasuaastad ilma põua ja söödikuteta. Wiimased ilmuda ainult arukordadel.
Täna jooksis säärane trööst weel suuremal osal kõrwast sisse, teisest wälja, ning põuedes urgitsew wiha, näriwa mure-ussi sünnitus, otsis wisa hoolega ikka uuesti süidlasi, et nende peale end wälja heita. Nõnda jõudis järg ka jälle wana prohweti enese kätte, keda teel, kui Krimmi kõrbe sisserändajate silmade ees awanes, juba küllalt kurjal mõttel meelde oli tuletatud.
Nagu sel puhul esimeses wooris, nõnda oli ka siin sündinud: oma koguduse enamuse silmas kärises Maltsweti prohwetlik ja usuisalik pühadus katki.
Prohwet alanes korraga, sest et ta usklikkude ihulisi nõudeid ei suutnud täita, et ta wõimuses ei seisnud, oma jüngrite kõhu tulul imet teha, — ta alanes nende silmas lihtlabaseks patuseks, ekslikuks inimeseks, kuiwas õige pisikeseks igapäewaseks elukaks kokku — weel enam: ta wajus paljude meelest süidlasena, kergemeelse wõi koguni pahatahtlise petjana, oma koguduse ette tolmu ja põrmu sisse…
Usk näitas jälle kord, kui lähedalt ta kõhuga ühenduses seisab, kui wäga ta sestsinatsest kurjast ainelisest ilmast pärit on.
Tema süi kinnitusena tõukas rahwale weel see lugu wastu pead, et usuisa ja Kanaanisse rändamise pea-eestwõtja oma järelkäijaid uuel isamaal wastugi polnud wõtmas. Maltswet hoidis, nagu see ka esimese woori päralejõudmise puhul ilmsiks oli saanud, rahwast hoolega eemale. Sellest ei wõidud muud järeldada, kui et ta südametunnistus puhas polnud, kui et ta oma petetud kogudust kartis. Maltswet tunnistas enese nähtawasti ka ise pankrotiks. Ta mõistis enese koguduse-pea ning omausulise rahwa saatusejuhtija ametist ara redus-olemisega lahti.
Ja tõepoolest — see arwamine ei läinud märgist mööda.
Maltswet kartis rahwa meelepaha, sellepärast ei tõtanud ta oma karjakest Kanaani pinnal õnnistades wastu wõtma ja teretama. See oli seesama inimlik-wäiklane kartus, mis prohweti koguduse tipust peitu ajanud, enne kui suur põgenemine Egiptusest, mis ju usklikkude arwamise järele tema juhil pidi sündima, käsile oli wõetud. Maltswet wõis endale selgesti ette kujutada, missuguseid tundmusi kõrbeks põlenud Kanaan rahwa rinnas äratab ja ta wõis enesele kindlasti öelda, keda kõige pealt nii armetult petetud lootuste eest wastutawaks saaks tehtama. Aga tal ei olnud julgust rahwa ette astuda ja tunnistada: „Mina pole mitte targem ja püham kui iga teine teie seast! Mis mina teile omal ajal kodumaal Kanaani piimast ja meest ja Jumala imedest kuulutasin, ei tulnud mitte Jumala, waid minu enese suust. Ma näen, et ma eksinud olen. Pidage mind ekslikuks inimeseks, nagu teie isegi olete!“
Ja eksliku, teadmata inimese seisupaigalt oleks Maltswet ennast niisama mõjuwalt suutnud kaitsta, nagu tema wennapoeg ja Määrmann ning Walkmann. Ta oleks rõhutud rahwast niisama hästi, ja oma kõne-osawuse tõttu weel paremini, wõinud trööstida, et ju praegune kõrbe mitte kõrbeks ei jää, waid juba kewadel jälle haljendawaks, wiljarikkaks maaks wõib muutuda.
Kuid prohwet arwas oma rahule paremaks, koguduse wihapilwe alt eemale hoida ja alles nähtawale ilmuda, kui sadu möödas.
Ta elas sel ajal linna ligidal, Sewastopoli maantee ääres olewas Puschkina mõisas, kus ta ööwahina teenis. Aabrami külast, oma sõbra Norti juurest, kus ta möödaläinud talwe ja suwe ära elanud, oli ta natuke aega enne kodumaa rahwa pärale-jõudmist ettewaatlikult siia asunud. Oma öösise teenistuse eest sai ta prii söögi kõrwal 8 rubla kuus palka — raha, mis tema kasinate tarwiduste jaoks täiesti ulatas.
Siin elas Juhan Leinberg wagusal, üksikut elu, ennast iga awaliku wäljapaistmise eest hoides. Öösel mõisa hoonete wahel pikkamisi ringi sammudes, oli sel langenud suurusel mahti, Krimmi tähtedele, mis tõmmusinisest taewast siretades ta peale maha wahtisiwad, siit ilma kaduwust kurta — kaduwust, mis ka teisest ilmast pärit olewate waimulikkude wõimude ees ei peata. Ainult oma lähemate sõprade ja tuttawatega kodumaa rahwa seast, nendega, kes teda ennemalt kahetsesiwad kui sõitlesiwad, astus ta mõne aja pärast läbikäimisesse, mis aga ta kaunis arwasti sündis. Nende kodustes, perekondlistes ringides wõttis ta wahel ka soowi peale lühikeseks palwetegemiseks sõna, aga üksnes säherdustes pisukestes ringides ja siingi wäga arwasti. Rahwa suuremate hulkade sekka, kelle waenulik meeleolu tema wastu hädarikka talwe tõttu muutumata edasi kestis, ei astunud ta kordagi.
Oma täielist üksiklust, mis talle pika peale ometi rõhuwaks näis minewat, püidis ta seeläbi kergendawalt muuta, et ta naist ja mõlemaid poegi Krimmi oma juurde kutsus. Kuid need ei täitnud tema kutset. Nad kartsiwad pikka teed ja kehwemat elukorda, kui neil kodumaal oli. Leinbergi wanem poeg hakkas Paides tislermeistriks ja wõttis ema ning noorema wenna oma majasse, neile mureta elu pakkudes.
Maltswetil oli ka pisut muud põhjust, kui sugurahwa waen, mis teda sundis pooldis peidus, nagu kadunult, elama, ja mis talle nõu andis, iga awaliku wäljaastumise eest ennast hoida, kui see tal nõuuks oleks tulnudgi.
Balti saksad polnud teda kui wäljarändamise-kihutajat ära unustanud.
Tallinnamaa mõisnikud ihusiwad kahju pärast, mis orjade põgenemine neile toonud ja weel tõotas tuua, tema peale kibedasti hammast.
Nende tasumise-wiha ulatas kauge Krimmini.
Selsamal 1862. aastal jõudis Balti kindralkuberneri käest Riiast nõue Tauria kubermangu ametikohtadesse, passita „kurjategijat“ Juhan Leinbergi kinni wõtta ja Eestimaale saata.
Maltsweti õnneks käisiwad aga mõlemate kubermangude majanduslised tulud tol ajal wastamisi: Tauria mõisnikkudel, kui ka kroonul, oli tööjõudusid hädasti waja — Eestimaa orjaperemehed ei tahtnud omasid kaotada. Mine nüid wõta tööjõudude Tauriasse wiija nende käest, kellele sest kasu tuli, kinni! Krimmi ülemus teadis wäga hästi, mis süi pärast Tallinnamaa baronid Puschkina mõisa ausat ööwahti taga nõudsiwad; seepärast sai politsei, kes ju wormitäitmise pärast ikka otsimisele saadeti, tarwilise näpunäite, kuda seda toimetada. Otsiti meest, aga ei leitud. Tuttaw asi! Ja Riiga läks mõne aja pärast — ning see mõni aeg oli õieti pikk — ametlit-kuiw ja ametlik-tõsine wastus: Juhan Leinbergi nimelist kurjategijat Tauria kubermangus ei ole!…
Krimmi herrased kaitsesiwad Eestist saadud töö- ja maksu-jõudusid Balti herraste tasuwiha wastu aga weelgi südimalt, mis loo täienduseks nimetamata ei wõi jääda.
Kolga mõisa saks mõtles oma Krimmi läinud tööorjadele seega kätte maksta, et ta nendest üheksat noortmeest soldatimundrisse tahtis toppida. Kaks aastat järgemisi nõuti mehi, kes 1862 a. Krimmi tulnud, siit taga; nad pidiwad Kolga walla eest — et grahwi herra tööjõuud mitte weel rohkem ei kahaneks — wäeteenistusesse minema. Aga et Krimmis tugewatest töökätest niisama suurt lugu peeti kui Kolgas, siis otsiti mehi suure hoolega sealt, kus neid ei olnud. Nõnda jäiwad nad esimesel, kui ka teisel sügisel kinni wõtmata. Et taganõudmise alt üleüldse peaseda, pöörasiwad mehed kohalise ülemuse nõuandel palwega ministri poole, et neid kui asunikka wäeteenistusest wabastataks, mis ju ka asumise-tingimistes tõotatud oli.
Palwet täideti.
Kolga wald pidi enese eest ise mehed andma.
Luhta läks seegi sakslik tasumise-wigur.