Prohwet Maltswet/18
18.
Aadu Wikerpuur oli juba kolmat kuud Tagural mõisateenijatele riideid õmblemas: esiti aidamehele, siis kärnerile ja kutsarile, ja weel mõned ootasiwad järge. Meister oli omale terase õpipoisi wõtnud, kes pressrauda soendas, nööpauka tegi ja juba üle ääre löömisega toime sai; nõnda edenes rohke töö, mis tal mõisas osaks saanud, hästi ja rahakest tuli ka. Kuid see kõik polnud iseäralik. Iseäralik oli ainult, et teenitud raha Wikerpuuri punga peatama jäi. Laupäewa-õhtuti ja pühapäiwiti ei nähtud teda naljalt enam kõrtsis, ja „sellipäewale“ esmaspäewadel näis ta täiesti lõpu peale teinud olewat.
See tähendas kahtlemata midagi, aga mida, seda ei teadnud keegi. Meister Wikerpuur, see lorikapukas, oskas oma saladusi hoida, kui ta aga tahtis. Pärijatele wastas ta mõne naljatusega, muu seas tõendades, et ta ennast kainuse harjutamisega Maltsweti usu wastu ette walmistada, mis tema hinges juurduma löönud. See tähendab: inimesed pidasiwad ka seda wastust naljaks, sest et see nende meelest naljakas näis olewat, aga kes teab, ehk oli tõsi. Usk teeb ju imet, ja Maltsweti usk oli nii paljude kallal imet teinud, miks siis mitte meister Wikerpuuri kallal ka! Tõele ligemale küinis inimeste arwates mõte, et Aadu omale pesa hakkab ehitama, et ta südame külge Maltsweti usu asemel mõni nugissilm rippuma on jäänud. Aga uudishimulistele, kes sinna poole sihtiwaid tähendusi tegiwad, pööras meister Wikerpuur oma küiru nina alla ning kaebas, et kamel ennem nõelasilmast läbi, kui tema oma turja-mäega tüdruku silmast sisse peaseda, ehk olgu siis, et tüdruk ise kah küürakas on, kuid säherdust — kes talle ka natuke meeldiks — ei olla ta senini weel leidnud.
Oma eluga mõisas näis Aadu wäga rahul olewat, mis tema alalisest heast tujust selgus, kui ka sellest, et ta omale ikka uut tööd juurde nõutas. „Kes nüüd ei tule, see mind niipea näha ei soa, ja siis walate pisaraid, sest Wikerpuuri wasta ometi keegi teine tööd ei tee,“ seletas ta wahel mõisateenijatele. Ja et see õige teati olewat, et Wikerpuuri tehtud kuued ja kasukad ikka nagu „selga walatud“ oliwad, siis ei jäänud meistri ähwardaw manitsus tagajärjeta: uusi töösid lupsis juurde tulla ja Wikerpuuri mõisa-jäämine jätkus nädal-nädalalt ikka edasi.
Kui naljahammas, kõhurääkija ja jutukas seltsiline maitses ta mõisas muidugi weel iseäralist lugupidamist, iseäranis nooremate seas, kes ilma temata warsti enam ühtegi kiigepidukest ja pitspallikest ei mõistnud pidada. Aadu ees ja Aadu taga! „Minge Aadu järele!“ öeldi, kui lõbu kord tekkida ei tahtnud. Olgu poiss ehk tüdruk — Aaduga oli igaüks sõber, Aadu oli kõigi usalduse-mees. Usaldus tekkis tema wastu tahtmata. Isegi kõige õrnemaid südame-saladusi usuti tema hoolele ja küsiti temalt nõu, ja mitte ainult poiste poolt. Sest naljahammas Aadu leidis ka tõsiseid silmapilkusid, ja siis rääkis ta sõnu, mis meelde jäiwad, ning andis nõu, mille järele tegemast kellegil kahetseda ei olnud.
Selle usalduse peale waadates, mis talle mõisa nooruse poolt üleüldiselt wastu kanti, tundis Wikerpuur teatawatal tundidel seda suuremat kurbtust, et toatüdruk Elts tema wastu nii kinnine oli, jah temast, nagu ta arwas märkawat, koguni eemale püidis hoida. Ja ometi oli ta Elsega kauemini tuttaw, kui nii mõnegi muuga, ja oli talle kord oma wennalikku sõprust pakkunud, mida mitte tagasi ei lükatud. Ja mis peaasi: Aadu märkas, et Elsel midagi wiga oli, et tal midagi südame peal lasus, et ta midagi warjas, et tal asja oleks olnud, oma rinda kergendada ja — wahest ka nõu küsida. Millest mõisa- ja külarahwas enam wõi wähem salaja mögasiwad ja mida Aadu paraku headel põhjustel uskus, uskuma pidi, — see üksi ei wõinud see olla. Sest Aadu oli teda rõemsama, muretama, julgema ja oma olemises wabama näinud olewat — siis, kui ta mõisa õmblema tulnud. Muutus oli mõne nädala eest sündinud. Ta hakkas noort tüdrukut sellest ajast peale harwemini nägema, iseäranis harwa teiste seltsis, ja kui ta teda nägi, siis torkas talle Else kohmetu näokarw, ta arglik waade ja rahutu olek silma; wahel pani ta ka tumedaid wõrusid ta silmade ümber ja ta punawaid, tursunud laugusid tähele. Ilma hädata ei nuteta, ei saadeta öösid uneta mööda, ütles Aadu enesele, ja sala aimdus idanes ta peas ülesse, ikka kindlamaks edenew arwamine istutas end tema põue. Ta ootas, et Elts temale läheneks ja, kui mitte ennast otsekohe ei ilmutaks, siis ometigi kaudseltgi kuidagi märku annaks oma kannatamise põhjusest. See weidi julge lootus, mis Aadule sellepärast sisse oli juurdunud, et ta ennast ise puhta südamega Else usalduse wääriliseks pidas, ei tahtnud aga täide minna. Aadu tegi seepeale paar korda katset, neiule ise läheneda ning wõimalikult õrnalt ja märkamatalt ta walusal kohta puudutada, aga ka see jäi asjataks. Elts salgas iga häda ja wiga, mängis imekspanemist, näitles mureta meelt, naerisgi, ja ainus tagajärg oli, et ta Wikerpuuri eest weel enam kõrwale hakkas hoidma. Wiimane otsustas oodata, kannatlikult oodata. Midagi puhus talle sisse, et tund tuleb, mil Else suu tema wastu lahti läheb. Tal ei ole ju kedagi muud, mõtles ta, — need seal külas on talle wõeramad kui mina, weel enam, nad on ta waenlased, keda ta kardab, pealegi kui õige on, mida ma arwan… Ja Aadu ei püidnud tüdrukule enam ligi tükkida, ta surus igatsuse tema järele, mis wõimsalt ta rinda täitis, wägise maha ja waatas loodetawale ilmutusetunnile isewärki wagadusega wastu. Salaja pidas ta teda aga silmas. Nii eemalt. Ja teraselt kuulatas ta kõrw, mis teised temast rääkisiwad, mis märkust tema kohta siin ja seal suust pillati.
Ja ennäe, — oodatud tund tuli.
Elts oli otsinud ja leidnud, et tal tõesti kedagi ei ole peale selle wigase mehikese, kelle juurde ta oma hädas ja ahastuses põgeneks. See inimene oli temale oma südame awanud, sooja, usaldusewäärilise südame, ja talle oma nõu ja abi pakkunud, kui tal seda kunagi tarwis peaks olema. Nüid oli tal seda tarwis — kui kunagi, siis just nüid — miks ei pidanud ta wäljasirutatud käest kinni hakkama! Kui kellegil temaga kaastundmust, halastust oli, kui keegi teda õiglaselt aidata tahtis, siis pidi see see inimene olema, kelle silmast ta seda tundmust enese wastu lugenud, mis mägesid öeldakse tõsta wõiwat. Kaua oli ta enesega wõidelnud, raskesti oma naisterahwalise häbiga heidelnud, kaua kõheldes aru pidanud, kuni ta sellele selgusele ja kindlale otsusele jõudis. Wärisedes, nagu tagakihutatud jahiloom, ilmus ta siis ja puistas oma lõhkemiseni koormatud südame selle enda ainuma usaldusemehe ees wälja…
Elts oli emaks saamas. Ta kandis oma sugulise orjapõlwe wilja südame all. Oma orjapõlwe ja esimesel tuhinal lõdwale lastud loomuliste himude wilja. Hädaoht, mida ta oma meelelises kerguses, oma nooruslises muretuses tükil ajal karta ei märganud, mis tal ainult kiire pistena wahel harwa südamest läbi sähwinud, oli wiimaks ometi käes. Ja nüüd tormasiwad wastandlised tundmused ta hinge kallale: häbi, hirm, mure — tundmused, mida ta erakorraline, haiglane kehalik olek ajuti suurendada aitas, nii wõimsalt suurendada, kohutawaks teha, et tal wahel kõige mustemad mõtted pähe tükkisiwad.
Nuuksudes kurtis ta oma häda Aadule, tunnistas oma õudse saladuse üles. Ta tegi seda nii otsekoheste, lapselikkude sõnadega, ennast nii õiglaselt süidistades ja hukka mõistes, et teisele sügaw liigutus peale tuli. Peale häbi ilma ees kartis tütarlaps iseäranis oma wanemaid. Ta näis kindel olewat, et isa oma usuhulluses ta sedamaid maha lööb, kui lugu kuulda saab. Ja siis ema ja õe südamewalu, mille peale mõeldes ta mõistus segi kippuwat minema!… Et tema üle juba ammu halba räägitud, seda ta teadis, wõi õigemini, aimas. Aga ta oli ennast seega trööstinud ja wabandanud, et rääkijatel ju tunnistused puuduwad. Noori naisterahwaid laimatakse nii sagedasti. Ja nüid — nüid oli tunnistus tulekul — wastuwaidlemata selge ja kindel!
Küirakal rättsepal oli õnnetumale ainult üks nõu anda: mingu mehele, enne kui kardetaw tunnistus käes! Abielu heidab seesugusele häbile ilma silmas katte peale.
Aga kellele? Kes niisugust tahab!
Selle küsimise peale sattus Aadu Wikerpuur kauakestwasse waikimisesse ja sügawasse mõttesse. Tõstis küll mitu korda silmi ja liigutas suud, nagu tahaks wastust andma hakata, aga ikka jättis katki. Ja nägu oli kohmetu teisel, suu nii aralt naerukil, pilk nii nõutu ja abita, pikk nina nii umbusklikult longus, et Else lootus tema nõu ja abi kohta kahwatama lõi. Kuid wiimaks hakkas ta ometi kõnelema, tasa ja kogeldades. Ta ütles esimese hooga ainult:
„Kui sa minule tuleksid, Elts…“
Ja siis lisas ta, nagu koormat tagasi lükates, juurde:
„Woata, Elts, mina tahaksin sind soada… Ma olen enesele seda pähe wõt’… Ma ootasin sind…“
Tüdruk wahib talle tummalt, pärani silmil, näkku.
„Mis on old, see on old — sinna põle parata… Ja see põle minu asi… Ega ilmas inglid ela — patused inimesed oleme kõik…“
Ja kui tüdruku suust ikka weel musta ega walget ei tule:
„Elts, ma ootasin sind… Arwasin isegi, mis mulle praegu kurtsid… Mõtlesin siis: enne ei kõlwand — nüid ehk hakkan kõlbama. Mul kühm seljas, temal südames… Wiinagi jätsin maha, et wahe wäheneks, ja ootasin… Wahe jo weelgi suur — eks ma seda tea küll — aga… sul peaks hea olema minu juures, seda olen enesele kindlast’ ette wõt’… hea ja mureta… ja ma sulle paha sõna ilmasgi ei ütleks… mossis nägu ei näitaks… Ja tööd jaksan teha…“
„Sina… sina…“ Tüdrukul purtsawad pisarad silmast, heal jääb kurku kinni…. „Aga sa kuulsid jo, kui ropp ma olen… Wõi — wõi pilkad mind…?“
Aadu tõsiselt, julgemalt, rõemlise ärewuse pärast wärisedes:
„Ei pilka… Mehesõna… Ropp oled niikaua, kui sinna seapesasse jääd. Kui wälja soad, oled puhas… Mulle oled puhas…“
„Aga nende laps…!“
„Laps on laps… Lapse kaswatame üles… Lapsel ei pea wiga olema minu juures…“
Else meelest on, kui peaks ta põlwili maha langema selle imeliku inimese ette, kes tema jõledust tunneb ja ennast temast ometi halwemaks peab, kes niisugusele kõlwatumale peastmist pakkudes ise weel alandlikult palub, kes walmis on iga ohwrit kandma, et aga sellele langenud inimese warjupaika ja head põlwe muretseda… Ta tahaks temale wastata, ta ohwrit tänukarjatusega wastu wõtta, aga ta ei saa sõna suust… Just sel silmapilgul, selle mehe truu, karske pilgu all, tunneb ta alles täiel määral jälkust iseenese eest, ja nagu kiuste tantsiwad ta mälust need roppused läbi, milleks ta oma ihu seal suures patumajas hulk aega on tarwitada lasknud.
Aadu wõtab ta kuuma käe hellalt pihku; tasa ja pool nukra naeratamisega:
„Ei sa soa mu küirust wist üle…?“
Aga nüid kähwab tüdruk elusse.
„Sul ei ole küiru — küir on üksi minul!… Ja kui sa arwad, et sa mind minu küiru pärast wiimaks põlgama ei hakka — seda oleks mul raske kanda — siis wõta mind!“…
Nüid on kord poisi käes, asjata sõna otsida. Ta nägu koidab ja silmad siretawad. Nagu pühalik kohmetus on ta peale heitnud. Ta seisab selle suure ilusa tüdruku ees, kes nüid tema oma on, ja teeb näo, nagu ei mõistaks ta nii kalli waraga midagi peale hakata. Waatleb teda ainult. Silmitseb oma wara igast küljest. Puutuda ei südanda… Tüdruk aga sosistab roidunult, iseäralise naeratamisega, mis magusale naeratamisele sarnane:
„Ma tulen sinu juure peitu, Oadu!… Puhkama tulen…“
Mispeale nad niiske rohu peal — nad on mõisa puiestikus — istet wõtawad ja jutu praktiliste asjade poole pöörawad.
Aadul on lähemate sammude ja terwe ligema tulewiku kohta plaan walmis, mida ta nugrilt harutama hakkab. Kindel on, et Else wanemad wastu punniwad. Nende wäimees wõib ju ainult Maltswet olla. Aga Aadu loodab nendega walmis saama. Ta heidab maltswetiks, kui muidu ei lähe. Silmakirjaks muidugi. Wiina ongi juba maha jätnud, piibu wõib ka maha jätta. Pruudi mahasaamiseni on weel mõni kuu aega — see jätkub. Aadu oskab Mihklile ja Liisule juba hinge pihta rääkida. On wastuseis üle määra kõwa, siis peab neile tütre olekut ilmutama. Muidugi wõtab Aadu isa-süi oma peale, mis usutawaks saab, kui Elts seda omalt poolt kinnitab. Paha on, aga pole parata! Mõlemad kahetsewad südamest oma eksitust ja lubawad seda Jumalalt ärdasti andeks paluda. Julgesti lepiwad wanemad sellega, olgu wõitlus nii pikk ja kibe kui tahes… Sakste poolt pole muidugi takistust karta — saladuse nendepoolne osa on ju sedawiisi kõige paremini hoitud… Siis papi juurde ja pulmad!… Kuhu elama asuda? Juba koht walmis waadatud. Kusgil selle kihelkonna kaugemas wallas; ilus uus saun, kartuli-maaga; praegu tühi saunamehe surma pärast; wii peremehele käeraha, ja asu igal ajal sisse. Ja raha Aadul on ja teda tuleb iga päew juurde…
Pruudi silmast kukkus peigmehe käe peale suur soe pisar.
Aadu Wikerpuuril ei olnud enam küiru seljas.