Pikad sammud/8
8.
„Herra Orisoo! Herra Orisoo!“ sosistas emand Martin laupäewa öösel kella kolme ajal.
„Kas Te magate? Ei kuule?“
Aga kudas ei oleks pidanud ta kuulma! Ta polnud silmagi weel kinni saanud.
„Ma kuulen, mis Te soowite?“
„Wabandage, et ma nõnda… öösel, aga tema lahkus just praegu“. Ja emanda hääl kõlas nii iseäralikult. Sääl oli nagu rõõm ja mitme-aastane mure ja waew. Heinrich tõusis käsipõõsakile ja pööras emanda poole. See seisis poolawatud ukse wahel. Nõrk walgus langes tema näo pääle ja mängis pisaratel, mis silmis seisiwad.
„Kes lahkus praegu?“ küsis noormees.
„Eks wanamees ikka“.
Emanda kuiwanud huuled kiskusiwad kokku ja Heinrich ei saanud aru, kas nad nutta wõi naerda tahtsiwad.
„Ta pani oma silmad kinni. Me olime Leeniga kahekesi juures. Kui ta aga oma tunnikese tundis lähenewat, käskis ta Leenit teise tuppa minna. Ma sain aru, et ta minuga weel midagi rääkida tahab. Ja kui ta rääkima hakkas, siis kippus tal nutt pääle; aga ta ei saanud nutta, silmades ei olnud pisaraid. Ja ma mõtlesin, et warem oleks pidanud sa seda tegema, siis oleks sull ehk pisaraid olnud, ise aga rääkis teine tasakesti. Ja mõtelge ometi: kõik oli tal meeles, mis ta teinud on. Ja andeks palus ta minu käest. Mul sai nii hale meel! Ja kui ma nutma hakkasin ja ütlesin, et ta midagi halba pole teinud, ja et ma kõik andeks annan, ütles ta, et ta muidu mind ei usu, kui ma teda suudlen. Jumal halasta küll! Mis see mulle kõik meelde tuletas! Ja kui ma teda suudlesin, siis naeratas ta nii õnnelikult ja küsis: ‚Kas mul on juba surnuhais küljes?‘ Aga ma ei julgenud talle tõtt öelda ja wastasin midagi muud. Ja tema uskus mind naeratades. Siis ütleb ta mulle: ‚Kui ma ära suren, siis wõid sa teisele mehele minna, mina sind enam ei keela‘. Kaheksa pikka aastat tõusiwad mul elawalt silmade ette. Ja siis weel need aastad, kus ta alles terwe oli. Ialgi polnud ta minu käest midagi andeks palunud. Meheleminemist ei tuletanud ta ilmasgi meelde. Ja kui ta wiimast korda hinge tagasi tõmbas, siis näis tal nii kerge olema. Ta oli nagu kõik korda saatnud, mis ta oli tahtnud. Leeni aga nuuksus ja nuuksus, et tal papa ära surnud“.
Emanda tundmustel ei näinud lõppu ega piiri olema. Nad hoowasiwad sõnades ja pisarates wälja. Huultel heljusiwad aga imelikud jooned, mis nutu- ja naerusegust jutustasiwad. Mida kauem Heinrich teda silmitses, seda rohkem hakkas ta temale kaasa tundma. Ta oleks tahtnud temale trööstisõnu öelda, kuid nad ei tulnud tal kuidagi üle huulte. Kurku jäiwad nad kinni.
Kui emand wiimaks rääkimisega ja pisaratega oma südant oli kergitanud, ütles ta wabandades.
„Ega Te pahaks pane? Ma segasin Te und, ehmatasin ehk Teid?“
„Ei ole midagi, mina surnuid ei karda“.
„Mina ka ei karda“, wastas emand. „Ehk mis peaksin ma temast kartma. Kaheksa aastad ei saanud ta ennast oma jõuga liigutuda. Siisgi on nagu õudne tundmus“.
Emand kadus oma tuppa. Aga weel kaua arwas Heinrich pimedas tema pisarates ujuwat nägu ja imelikult kokkukiskunud huuli silmama. Mida rohkem ta seda nägu waatas, seda raskemaks sai tal süda ja seda tungiwamalt tundis ta, et ta omas asjas otsustama peab. Terwel ööl ei saanud ta silmi kinni. Nagu kaleidoskopis keerlesiwad wiimased sündmused ta ees. Ajuti lõi rind pakitsema ja soe tundmuste-wool jooksis surinal terwesse kehasse. Süda hakkas kiiremalt tuksuma. See oli õnnelikkude, magusate silmapilkude järelkaja, kus kõrged, pühad tundmused joowastusega terwet hinge täitsiwad. Kõik ähwardawad takistused oliwad sellest luuleilmast kadunud. Idealid oma kaasakiskuwa iluga täitsiwad teda ja meelitasiwad igaühte sinna. Ja need meelitused oliwad nii nõiduwad, et näis, nagu poleks takistusi ja teistsugusid tundmusi üleüldse olemasgi.
Peagi muutus aga pilt. Pimestaw luuleilm taganes eemale, kadus ära. Tema asemele astus uus. Ja Heinrich tundis, kuidas süda külmaks läks ja kuidas see külmus ikka laiemale walgus, terwe keha oma alla wõttis. Endisest joowastusest jäi ainult piinlik tundmus järele. Ta tuletas oma endist üksiklase põlwe meelde, mis teda kihawast igapäewasest elust ja rinda täitwatest kiredest ja tujudest eemale hoidis. Raamatute järele õppis ta seda ilma tundma ja otsustas, et ta paha on, et tema asemele midagi uut tuleb panna. Ja kui ta enese küllalt tugewa arwas olema, siis tahtis ta selle uuega pääle hakata. Aga nüüd alles tundis ta, kui wäeti ta on. Tema ise kui ka tema wäikene tutwuse-ringkond oli teda aga tugewaks pidanud. Warsti tuli ta otsusele, et tema iseennast ega ka teisi ei tunne. Ehk kuidas pidi ta ennast tundma, kui ta midagi polnud teinud? Ainult loomast tuntakse tema loojat. Ta oli mõtelnud omale eluseltsilist walida ja lootis temaga üheskoos oma idealilises ilmas edasi elada. Üksi hakkas tal sääl igaw. Elagu teised, kuidas nemad tahawad, kui aga tema nende wäiklustest wabastatud on. See ei läinud tal aga korda. Just kõige selle wäiklusega ja madala egoismusega tuligi tal rehkendada. Ja ta pidi otsusele jõudma, et ta ise kõigest sellest madalusest kuigi palju üle pole jõudnud. Kui niisuguste asjade üle waja otsustada oli, mis teistesse puutusiwad, siis oli ta suur ja kõrge. Niipea kui aga asi temasse enesesse puutus, sai ta wäiklaseks egoistiks. Külm mõistus wiskas ohjad peagi tundmuste, sagedaste ka püsimata kirede kätte. Ja nüüd tundis ta enese täieste igapäewase inimese olema. Harjunud kombed oliwad tal nii kalliks saanud, et ta waewalt nendest lahkuda suutis. Ja kui ta nägi, et inimesed, kelle pääle ta waremalt kõrgelt alla oli waadanud, selle kohta, keda ta oma uude ilma elama tahtis wiia, nii
mõndagi rääkima wõiwat hakata, tema pääle näpuga näidata, siis tundis ta, et ta seda kuidagi wälja ei suuda kannatada. Ja korraga näis talle, et kõige mõistlikum nõnda elada on, kuidas kõige kergemini läbi saab. Ta hakkas ennast ühepäewa kärbseks pidama, kellel asjata on sündimata raskusid oma pääle wõtta.
Oli aga ka silmapilkusid, kus ta oma endisele paigale seisma tahtis jääda. Walus, lõpmata walus ja häbi oli tal mõelda, et need, kes kord teda nii suureks oliwad pidanud, põlgawa tundmusega temast ära wõiwad pöörata, tema pääle halatsemisega waadata. Ta otsis pääsemiseteed oma seisukorrast. Ta oleks tahtnud hiilgawa tähena langeda, mida sügawad, täis õrnust, silmad ja rusuwast walust pakitsewad rinnad saadawad. Nüüd tundis ta aga enese hinges midagi kärisema, lõhkema. Ja nii mitu korda tuliwad talle Otto sõnad enesetapmise üle meelde. Ta mõtles ka selle pääle, et tal browning lauasahtlis seisab. Kuid kas nõrkuse wõi tugewuse tagajärjel, aga tuleriistaga ei otsustanud ta oma eluküsimust mitte.
Laupäewa hommikul oli ta kindlale otsusele jõudnud. Kui ta peeglist ennast waatas, siis leidis ta enese wäga kahwatu olema. Silmade all oliwad sinised wiirud. Ta kirjutas kaks kirja, ühe Olgale, teise Ottole ja käskis omale silmapilk nende pääle wastused saata. Wastused sai ta toimetuses kätte. Nad oliwad jaatawad: täna kell üheksa õhtul pidiwad nad mõlemad tema juurde tulema.
Kui Heinrich pärast lõunat töölt lahkus, pidas ta nõuu, kuidas ta oma wõõraid õhtul wastu peaks wõtma. Nõuupidamine lõppes kibeda naeratusega ja norus pääga ning tühja kätega sammus ta koju.
Igaw oli tal õhtut oodata. Ta oleks tahtnud wõimalikult ruttu seda koormat enesest ära heita, mis teda juba nii kaua oli rõhunud.
Olga oli ta natukene warem kutsunud, sest ta tahtis ise sellele wastu minna. Imelik tundmus täitis neiu rinda, kui ta Heinrichi saatel tema korteri poole sammus. Juba ammugi polnud ta seda teed käinud. Ta ei wõinud kuidagi ette aimata, missugused mõtted Heinrichi pääs keerlesiwad. Wiimane oli õige lahke ja rääkis kergel meelel ühte puhku, kuigi kõige pääliskaudsematest asjadest. Niisuguseid kõneaineid polnud Olga temalt ialgi enne kuulnud. Kui nad Heinrichi korterisse jõudsiwad ja neiu nagu küsides tema otsa waatas, et mis nüüd saab, ütles noormees:
„Me peame natuke ootama, üks külaline tuleb mulle weel“.
„Siis lähen mina ära“, ütles neiu kähku ja kargas toolilt üles, kus ta istet oli wõtnud.
„Istu aga edasi, temast pole midagi karta“, rääkis Heinrich.
„Ei, ei, mina lähen ära, mina ei jää“, rääkis Olga hirmunud ja nutuse häälega.
„Tee, kuidas arwad, kuid täna on see wiimane kord“, ütles Heinrich ja waatas tõsiselt neiu pääle. See waatas temale niisamuti wastu ja ta langes tooli pääle tagasi.
Warsti koputati ukse pääle. Heinrich awas ukse ja sisse astus — Otto. Ta seisis ootamatalt Olga ees ja jäi silmapilguks nõutalt waatama; siis aga sammus ta kindlalt tema juurde ja andis talle teretamiseks käe. Neiu oli ära kahwatanud. Ta aimas midagi iseäralikku. Aga ka lootusetäheke lõi tema tundmustetaewas särama. Missuguse õnnega ta seda tähte terwitas, missuguse südamliku soojusega ja tungiga ta oma käed tema järele wälja sirutas!
Ka Otto rinnas tungis tumedast aimamisest säraw lootusekiir wälja. Weel wõis kõik hääks saada. Ja kõiges selles arusaamatuses ja ootamatuses ei teadnud ta, mis teha wõi rääkida ja kuidas ennast üles pidada. Sellest sai ka Heinrich nähtawaste aru. Ta ütles:
„Ole hää, wõta teine poole laua otsa istet ja tehke, nagu oleksite kodus olema; meie oleme ju selleks küllalt tuttawad“.
Otto ja Olga waatasiwad tõsisel pilgul üksteise pääle. Mõlemad leidsiwad wastastikku, et nad wiimasel ajal kõhnemaks on jäänud ja et mure ning piin nende näojoontel on jalutanud. Nad istusiwad üks ühel, teine teisel pool laua otsas, kuna Heinrich laua ees olewal toolil aset wõttis.
Silmapilguks walitses toas surmlik waikus. Wõõrad ootasiwad, Heinrich otsis sõnu. Kolmanda korra pääl mängiti härmonikuga „Kilu Marit“, alumisel korral puhuti pasunaga „Säält ju mu kallike…“, kõrwal toas plõnnitas Leeni mandolinet, mis häälest ära oli ja mida ta nii häämeelega oleks tahtnud lasta Heinrichit häälde panna.
„Nüüd oleme meie siis kolmekesi koos“, hakkas Heinrich ja waatas esiteks Otto, siis Olga pääle. Ta silmis läikis külm ja raudne helk, mis hangunud sisemisest ilmast jutustas. Olgal jooksis seda nähes jääne judin mööda selga alla. Otto waade oli tumm. Silmapilksed lootused kadusiwad niisama ruttu, nagu nad tõusnud oliwad. Heinrich arwas seda tundma ja ta rõõmustas oma mõtte üle — neid kahekesi niisugusel silmapilgul enese ees näha. Ta oleks ennast peaaegu wõitjaks pidama hakanud.
„Seda silmapilku ootasin ma“, rääkis Heinrich edasi: „Ma tahtsin wiimase oma südame päält ära ütelda. Palju ei ole seda“.
Ta peatas, nagu ei leiaks ta parajaid sõnu. Teised surusiwad oma pilgud ta näosse, ja ootasiwad piinliku waikimisega. Ta ei pannud seda tähele. Tal oli enesega niipalju tegemist. Higitilgad ilmusiwad talle otsa ette. Ta arwas, et ta kõigega nii kergeste toime saab, kuid ta oli eksinud. Weelgi ei olnud wõitlus lõpetatud.
„Teie mõistate mind nähtawaste “, sõnas ta. „Teie saite minust enne aru, kui ma ise. Kui palju inimene kannatama peab, enne kui ta ennast mõistma hakkab. Ja kui palju ta teisi peab piinama, et nendest aru saada. Kui ma nõnda oma sisemisesse ilma tungisin, siis tundsin ma oma nõrkust. Ma waatasin nende sammude pääle, mis ma astuda mõtlesin, ja mul tuli ette, et nad aastasadade pikkused on. Ma nägin enese üksinda olema ja ma kartsin. Wärinad jooksiwad üle keha. Aastasadade pikkused sammud! Selleks oliwad mu jalad nõrgad ja lühikesed. Siisgi olen ma tugew küllalt, et oma nõrkust tunnistada. Paljud ei suuda ka sedagi“…
Weel kaua rääkis Heinrich. Aga üksgi ei kuulanud teda enam. Kuulajad oliwad teda juba ammugi mõistnud ja tema sõnad kõlasiwad neile õõnsalt, õudselt. Iga uus sõna näis ühe kiwi teise järele sellest suurest hoonest maha kiskuma, mille ees nad kord imestusega oliwad seisatanud.
Ottol asus raske tundmus rinda. Oli see häbi naesterahwa ees wõi midagi muud? Ta waatas enese ja ka Heinrichi pääle ning ta arwas, et ta kusagil teistsugusid ei näe.
Olga surus käed silmade ette ja liikuwad õlanukid rääkisiwad nutmisest. Heinrich jäi seda nähes wait. Hauawaikus asus jällegi tuppa. Leeni plõnnitas ikka weel oma mänguriista, mida ta häälele oleks tahtnud lasta panna. Alumisel korral puhuti pasunaga: „Kas sa weel tead, mis ütles su suu?“
Heinrichil näis nuuksuwa neiu pääle waadates, nagu istuks emand Martin tema ees ja jutustaks oma mehe surmast, kuna ta huultel naerataw nutt mängib. Ja ta kõrwus helises: „Kas mul on surnuhais küljes?“
Nutja rinnas langes wana kokku ja midagi uut hakkas sinna asemele asuma. See uus oli juba mitu korda oma idud ülesse ajanud, kuid ikka oliwad nad tundmustepäikese palawate kiirte käes ära närtsinud. Kuid wanast oli nii ütlemata walus lahkuda; see oli luusse ja lihasse kaswanud. Ja neiu nuttis ja nuuksus. Pisarad pugesiwad peenete walgete sõrmede wahelt wälja ja woolasiwad, woolasiwad…