Põrgupõhja uus Vanapagan/XVI
XVI
Kuigi noore Antsu surm oli toonud Põrgupõhja vanadele teatud rahulduse ja kinnituse, et jumal peab ka rikaste tegusid maa peal silmas, ometi kippus siin kõik nagu mingile lõpule kalduma. Kõige halvem oli see, et Juula tervis ja jõud ütlesid üles. Olid selle põhjuseks aastad või mõni muu viga, kes seda teab. Küll jõi ta lüpsisooja piima, küll keetis ta endale igasuguseid ravimeid metsarohtudest, mis olid head iga häda vastu, kui neid sisse võtta või peale määrida, küll katsus raskemaist töist tagasi tõmbuda, et endale hõlpu anda, nagu ta ütles, aga miski ei aidanud – jõud kadus silmanähtavalt ühes söögiisuga ja hingata oli kord-korralt ikka raskem. Lõpuks pani Jürka oma eide puutelgedega vankrisse ja viis ta arsti juurde – puutelgedega vankrisse sellepärast, et selles pidi olema haigel parem sõita, sest auklisel teel andsid puuteljed ratastel kiiga-kääga igapidi käänduda ja väänduda, ilma et oleks sündinud järske põrutusi või vapustusi.
„Sa tapad mu nõnda enneaegu,“ ajas Juula vanamehele vastu.
„Ära karda,“ lohutas teda Jürka, „kui surm pole jumalast, siis ei tule ta, tee mis tahes, ja kui ta on jumalast, siis tuleb ta ikka õigel ajal. Puuteljed on sama pehmed kui terasvedrud ja ega sa siis ometi vedrudel sõites sure.“
„Ega vedrudel küll,“ nõustus Juula.
„Seda minagi.“
„Kui oleks ehk tohtri asemel õpetaja juurde,“ arvas Juula.
„Lähme ka sinna, kui arvad.“
Nõnda siis logisesid puuteljed esteks tohtri juurde ja alles sealt hingekarjase poole, nii et esteks inimese abi, pärast jumala arm. Aga tohtri juures ei läinud kaua aega, sest see arvas, et jumalahäda vastu pole veel rohtu leitud.
„Nii et jumalahäda?“ küsis Juula oma kõrvadele kinnituseks.
„Nii et jumala,“ lausus tohter vastu.
„Eks ma öelnd sulle, vanamees, küll, et mis sa must änam loksutad, tundsin ju, et jumalahäda, sest muidu oleks mu omadki rohud aidand,“ ütles Juula Jürkale etteheitvalt.
„Ma kirjutan siiski mõned pulbrid,“ rääkis arst rahustavalt, „aga neid ainult siis võtta, kui tulevad ehk valud.“
„Kui jumala valud, siis tulgu nad,“ ütles Juula.
„Jumal saadab hädad ja surma, aga valud on kurjast,“ seletas arst.
„Kui kurjast, siis võtame pulbrid,“ arvas Jürka.
„Ja muidugi, siis võtame, kui kurjast,“ nõustus nüüd ka Juula.
Õpetaja juures läks pisut rohkem aega, sest igavese hinge arstimine oli keerulisem toiming kui ajaliku keha aitamine. Et vaimulikul poleks vaja välja vankri juurde tulla, pidi Juula sisse minema, aga tema vähene jõud oli pika sõiduga nii napiks jäänud, et jalad ei võtnud enam hästi vedu. Peeti aru, kuidas olla ja mis teha. Aga siis tuli Jürkal hea mõte.
„Mina ise viin su sisse,“ ütles ta Juulale.
„Kui aga jäksad,“ lausus see vastu.
„Küllap jäksan,“ vastas Jürka ja õpetas eite: „Aga sa pead mul kaelast kinni võtma.“
„Või kaelast kohe… Enne surma peab veel selle hullu tüki ära tegema, et…“
„Küllap vist.“
Ja nõnda võttiski Jürka eide vankrist sülle ning see pani talle oma kondised käsivarred ümber punase ja karvase kaela. Et niisugune asi sündis nende vahel esimest korda, siis tundis Juula, et nii hea nagu täna pole vanamees veel kunagi olnud, ainult kahju, et nüüd peab vist varsti surema, et vanamehe headus tähendabki surma. See liigutas nii väga ta meelt, et silmad läksid märjaks ja märgade silmadega jõudis ta vanamehe süles õpetajagi ette. Suur meeleliigutus mõjus sellekski kaasa, et ta oma pattudest sai õpetajale palju rohkem pihitud, kui ta seda muidu oleks teinud. Lõpuks jutustas ta noore Antsu ja Maia loogi ning lisas sellele Kusta tõotuse, et ta tapab noore Antsu, kui ta tema kätte saab. Kuna aga nüüd see oli juba surnud, siis tahtis Juula teada, kas see on patt, kui ta rõõmustab noore Antsu surma pärast.
„Miks sa siis rõõmustad, armas hing?“ küsis õpetaja.
„Et Kustal põlnd vaja pattu oma hingele võtta, sellepärast,“ vastas Juula.
„Aga ehk oligi see Kusta patt, et noor Ants nõnda uppus?“
„Ei, õpetajahärra, Kusta oli sel ööl kodus Põrgupõhjal, kui Ants uppus, sellepärast oligi mul Antsu surmast nii hea meel, et minu poeg pääses patust.“
„See on õige rõõm, armas hing.“
„Aga kas noor Ants saab ka taeva?“
„Jumala arm on ka tema päralt.“
„Siis võivad Ants ja Maia taevas kokku saada?“
„Kui see on jumala tahtmine.“
„Aga, õpetajahärra, on see patt, kui ma ei taha, et noor Ants saaks Maia juurde taeva?“
„See on patt, armas hing, sest me ei pea oma ligimese üle kohut mõistma.“
„Aga kui ma ise ei taha Antsu pärast taeva minna, on ka see patt?“
„Miks sa siis ei taha, armas hing?“
„Maa peal ei käind ma kelmidega läbi, miks siis taevas.“
„Oli siis Ants kelm?“
„Aga kui tal oli kulduur, lubas Maia ä'ä võtta ja ei võtt.“
„Taevas unustatakse ja antakse andeks.“
„Mina ei saa ei unustada ega andeks anda.“
„Usu jumala armu ja hingeõnnistust, siis unustad ja andestad. Pealegi, kuhu tahad sa siis minna, armas hing, kui mitte taeva?“
„Kas või vanamehe juurde põrgu.“
„Läheb siis tema põrgu?“
„Aga kuhu siis? Ta on ju Vanapagan, nii et…“
„Õige, õige, armas hing,“ rääkis õpetaja, kellele meenus, mis Jürka ise enesest rääkinud ja mis seletanud Ants. „Aga sa peaksid ühte mõtlema: vanamehel on ju põrgus teine eit, see, kes läks otseteed sinna, kui sinul sündisid kaksikud. Teie vahekord polnud ju maa peal sugugi hea, kuidas sa siis nüüd tahad tema juurde põrgu minna. Arvad sa, et ta on juba maapealsed asjad unustanud – sinu kaksikud ja kõik?…“
Õpetaja pidi kaua rääkima, enne kui Juula nõustus ühes noore Antsuga taeva minema, nii et võis talle jumalaarmu anda. Ja kui Jürka oli oma eide vankrile viinud, võttis õpetaja oma pikavarrega piibu ja istus kiigetoolile jumalariigi-asjade üle järele mõtlema. Mida kauem ta elas, seda rohkem imestas ta nende üle.
Üks röövib kas seadusega või seaduseta oma ligimest kogu eluea, teine on elukutseline petis, varas ja valetaja, kolmas vägistaja, neljas mõrvar, aga kui läheneb surmatunnike, siis tulevad kõik tema juurde lootuses, et ta aitaks taeva röövija ja röövitu, petise ja petetu, valetaja ja valeuskuja, mõrvari ja mõrvatu, vägistaja ja vägistatu. Ja mida peab tema kui jumalasulane tegema? Eks pea ta taevalikku seadust täitma ja inimest siin hädaorus lohutama, käigu see tema südametunnistusega kokku või mitte. Selles ongi tema ameti pühadus, et tema ei tohi arvestada oma isiklikku südametunnistust. Tema ei mõista õigust mööda, vaid pakub kõigile jumala armu, mis teeb õndsaks õiglase ja ülekohtuse.
Ainult kahju, et mitte alati ei mõisteta jumala armu suurust. Sellest siis sellised hädad nagu Põrgupõhja Juulaga: ta ei taha paradiisi minna, kui sinna läheb ka tema esimese tütre vägistaja ja mõrtsukas. Aga mis võib tema, õpetaja ja patuste ori, sinna parata, kui see on jumala armunõu? Inimesed peaksid ometi lõpuks tema raskest seisukorrast aru saama ja mitte vastu punnima, kui ta avab neile taevaväravad. Sest kui oleksid jumala seletamatud seadmised nõnda, et Ants hoopiski ei uppunud ise, vaid tema uputajaks oli ehk Kusta või Jürka, siis needki saadaks ta taeva, kui nad oma viimses hingehädas pöörduvad tema kui jumalasulase poole. Ja kas noorel Antsul oleks oma uputajaga kergem silm silma vastu seista kui Juulal oma esimese tütre vägistaja ja mõrtsukaga?
Nõnda arutas õpetaja jumala seadmisi ja oma kohustusi, kui puutelgedega vanker logises Põrgupõhja poole. Saadud jumalaarmust ja pattude andeksandmisest hoolimata tõusid Juulal uuesti kahtlused, kui ta pidi nii kaua lamama vankrivahel heintel. Lõpuks ei võinud ta muidu, kui pidi asjast Jürkalegi rääkima, küsides temalt, et kuhu noor Ants läheb, taeva või põrgu.
„Tuleb põrgu,“ ütles Jürka ilma pikemata.
„Usud sa seda kindlasti?“
„Usun.“
„Nii et Õnnistegija teda ei lunasta?“
„Lunastus ei loe.“
„Ah, vanamees, mul langeb nagu kivi südamelt, kui sa nõnda räägid. Sina oleks pidand õpetaja olema, siis oleks inimesed õiget tröösti leind.“
„Usu, siis leiad.“
„Kuis ma siis usun, kui õpetaja tahab mu ühes noore Antsuga taeva panna.“
„Ära karda, ei see sinna tule.“
„Siis võin ma rahus surra.“
„Noore Antsu poolest küll.“
Aga ometi ei tulnud surm nii rahulikult, nagu Juula oli lootnud ja soovinud. Rahutuse peapõhjuseks oli poeg Kusta, kes tuli ema surisängil vaatama, varudes silmapilgu, kus Jürka oli kodust eemal.
„Kuulsin, et oled käind tohtri ja õpetaja juures, sellepärast tulin,“ ütles Kusta oma tuleku seletuseks.
„Jah, Kusta, käisime isaga, sest tema tahtis. Oligi hea, et läksime, nüüd on mu süda rahul. Pihtisin õpetajale sinugi asja, et oleks süda täiesti puhas.“
„Mis minu asja?“
„Noh, selle noore Antsuga, mis muud.“
„Kust sa siis seda asja teadsid?“
„Sa ju ise rääkisid.“
„Ma pole rääkind.“
„Rääkisid ju, ega ma siis jampsi ometi. Ütlesid, et noor Ants pani Maia tuksu, ja et kui sina ta kätte saad, siis…“
„Noh, nüüd sain ta kätte ja seda ma pole ometi rääkind.“
„Kusta, heldene taevas!“ hüüdis Juula. „Siis sina?!“
„Aga kes siis?“
„Kõik ju arvasid, et nad ise, et purjus peaga…“
„Mina,“ lausus Kusta nii lihtsalt, et ema pidi uskuma ja kauaks ajaks tummaks jääma. „Ma ju tõotasin sulle, et maksan Maia eest kätte, ja nüüd tulin ütlema, et see on tehtud, nii et võid rahus surra.“
„Siis pihtisin ma õpetajale valet.“
„Ega sa siis teand, et valetad.“
„Seda nüüd küll mitte, aga…“
„Ema, ära muretse selle tühja vale pärast, vaid rõõmusta, et Ants läks Maia teed.“
„Õpetaja ütles, et Ants saab taeva.“
„Nüüd ta võib saada, minul pole selle vastu midagi, olen temaga tasa.“
„Mina ei tahtnud, et ta taeva saab.“
„Muidugi, ema, sest sa ei teadnud, kuidas ta suri, aga nüüd ei võiks sinulgi enam midagi selle vastu olla, kui leiad noore Antsu taevast eest.“
„Jah, Kusta, sul on õigus, nüüd ma tunnen, et saagu ta pealegi taeva.“
„Sellepärast ma tulingi, ema, et sa temaga lepiksid, nagu olen leppind mina.“
„Aga see teine, mu poju?…“
„Kes teine?“
„See naine, kes Antsuga.“
„Polnud parata, ema, selle pidin juba oma hingele võtma.“
„Aga miks siis, mu poju?“
„Nad hoidsid sel silmapilgul teineteise ümbert kinni, naine rippus Antsu kaelas. See oli jõekaldal pajupõõsa varjus. Aga mina kükitasin sealsamas põõsa taga alasti, sest riided jätsin eemale puu otsa, ainult kuub oli lahtiselt õlgadel. Juba eelmistel öödel olin luurand ja valmis vaadand, kuis nad vähki püüavad ning mis nad teevad. Sel ööl otsustasin ma mõtte täide viia, sest koht oli selleks nagu loodud. Tule äärest ei võind keegi pimedasse paarikümne sammulegi midagi näha, mis oli mul siis karta mõnesaja sammu taga, kuhu ulatas kahvade rida. Mõtlesin, et ta tuleb üksinda, aga tuli selle naisega, sest see rippus tema küljes kui takjas. Esteks lõin kõhklema, aga siis tuli Maia meelde, et temagi ehk rippus Antsu kaelas samuti, ja nüüd oli mu otsus kindel: niipea kui võtsid pajupõõsa varjus teineteise ümbert kinni, viskasin kuue õlgadelt, kargasin juurde, kahmasin Antsul selja tagant kinni ja tagurpidi vette – mina ise ees, nemad järele. Ise mõtlesin: kui upun ühes nendega, las upun, Ants igatahes ei pääse. Aga ei pääsend ka see teine, sest selle asemel et Antsust lahti lasta, hoidis ta temast veel kõvemini kinni. Ants rabeles küll kõigest jõust, aga ta ei pääsend, sest mina olin tugevam. Pealegi olid ju nemad riides, mina alasti, nemad ahmisid ehmatusest kohe suud vett täis, mina aga hoidsin hinge kinni. Nõnda oli varsti kõik möödas ja mina tulin kaldale, võtsin põõsa äärest oma kuue, läksin riiete juurde, ajasin need kärmesti selga ja jooksin läbi metsa otseteed siia…“
„Et sa ise seda võid veel nõnda rääkida!“
„Ma räägin ju ainult selleks, et sa teaksid, kuidas ma oma sõna olen pidand, nii et võid üsna rahulikult surra. Sest pea meeles, ema: jumal oli sel ööl meie poolt. Ta andis pilvealuse ilma, et oleks hästi pime ja et ei langeks kaste, nõnda polnud midagi näha ei rohul ega mujal. Pealegi hakkas vastu hommikut peent vihma tibama ja kustutas nõnda viimsedki jäljed. Seegi oli jumala tahtmine, et teised samal ajal, kui meie olime jões, nii valjusti laulsid ja karjusid ning et lõpuks keegi õieti ei teadnud, millal see just sündis.“
Juula ja Kusta vaikisid tükk aega, nagu oleks mõlemal iseoma mõtetega tegemist. Siis lausus viimane nagu areldi:
„Ema…“
„Mis on, poeg?“
„Hakkad sa tõesti surema?“
„Minu päevi pole kunikski.“
„Usud sa, et lähed taeva?“
„Usun, poeg.“
„Kas isa usub ka?“
„Usub.“
„Aga õpetaja?“
„Usub.“
„Mina usun ka, ema, ja sellepärast, tead, ema…“
Kustal jäid sõnad suhu kinni, mitte kartuse pärast, vaid muidu niisama, isegi ei teadnud miks.
„Mis siis on sellepärast?“ küsis Juula.
„Sellepärast, ema, kui saad taeva, siis…“
Jällegi peatusid Kusta sõnad.
„Miks sa ei räägi, mu poeg?“
„Vaata, ema, kui ma neid põhja vedasin, siis tundsin selle teise käsi ja see ei lähe mul enam meelest, tundsin, kuidas nad hoidsid Antsu kaelast kinni ja aitasid talle lõpu teha, nagu oleksid nad minu poolt. Sellepärast mõtlen ma, et kui saad taeva, siis võiksid jumalaga rääkida – selle teise pärast, sest tema polnud ju süüdi, hoidis ainult Antsu kaelast kinni nagu Maiagi.“
„Ma räägin ka Õnnistegijaga, kui saan taeva.“
„Räägi ka Õnnistegijaga, ema.“
„Ning neitsi Mariaga, mu poeg.“
„Ning Mariaga, kui jutu peale saad, ema.“
Jälle valitses toas vaikus tükk aega, enne kui Kusta küsis:
„Ema, on su süda nüüd rahul?“
„Nüüd on rahul, mu poeg.“
„Aga see jääb ainult meie vahele, ema.“
„Ainult meie vahele.“
„Isale räägin ma ise, kui on õige aeg, et ka tema võiks rahus surra.“
„Jah, räägi ka isale, kui on õige aeg.“