Põrgupõhja uus Vanapagan/VIII
VIII
Kaua aja tagant sai Jürka jälle kord koju naist ja lapsi nägema, kus lootis leida rahu ühiskondlikest askeldusist. Aga asi läks teisiti, kui ta arvanud, sest Juulal oli tema tarvis juba üllatus valmis, millega ta esines esimesel parajal juhul.
„Vanamees,“ ütles ta saladuslikult, „mõtle ometi, mis hull asi meie kaksikutega: neil kasvavad sarved pähe.“
„Ä'ä latra,“ lausus Jürka üsna rahulikult, nagu oleks ta seda juba ammugi teadnud või oodanud.
„Tõsi jutt!“ kinnitas Juula. „Väiksed nubrikud on juba olemas.“
„Mõni muu viga ehk.“
„Mis muu viga siis, kui sarved. Poisid ütlevad, et kihelevad teised.“
„Küllap elavad ka sarvedega, kui on aga õiged tunnistused taskus,“ arvas Jürka.
Aga Juulale tegid poiste sarved päev-päevalt ikka rohkem muret ja ta ei saanud muidu hingerahu, kui läks ämmaemanda juurde, ja kui see ei teadnud midagi öelda, siis läks rääkis velskeriga, kel puujalg ja üksainus silm, seegi poolpime. Ent velsker ütles, et tema peaks vähemalt teist poissi nägema, tema sarvi iseoma käega katsuma, muidu ei tea tema midagi. Ja kui Juula viis ühe poisi velskeri katsuda, siis arvas see, et ta peaks ka teist poissi nägema, muidu võib eksida. Nõnda pidi Juula veel kord velskeri juurde jõlkuma ja nüüd juba selle poisiga, kes jäi esteks koju. Aga kui velsker oli ka selle poisi pea suure hoolega läbi sõrmitsenud, tuli ta otsusele, et õiget aru ei saa muidu kätte, kui poisid peaksid mõlemad korraga kohal olema, nii et ta võiks poiste sarvi võrrelda, sest ainult võrdlev teadus on päris kindel. Nõnda siis läks Juula veel kord velskeri juurde, nüüd juba kahe poisiga, nii et oleksid kõik neli sarve, mis neil esiotsa olemas, korraga kohal. Kui nüüd velsker mõlema poisi sarvi oli hoolega võrrelnud, küsis ta Juulalt poiste vanadust, ja kui sai selle teada, huvitas teda, kas Juulal on veel teisi lapsi, poegi või tütreid, ning kui vanad on need. Alles pärast seda ütles ta:
„Praegu on see sarvede asi alles segane, peaks ära ootama, kuni ka teised lapsed, kuni kõik lapsed, keda tulevikus sünnitate, saavad kaksikute vanuseks, alles siis võiks midagi kindlat öelda, sest võib-olla ei tule teistel lastel üldse neid mügerikke ja siis polegi kaksikutel sarvi, vaid ainult anumaalia, nagu esimestel lastel sagedasti, liiatigi kui kaksikud.“
„Aga mis peab selle anumaaliga tegema?“ küsis Juula.
„Raske öelda,“ vastas velsker. „Uuemal ajal on kindlaks abinõuks, et esimesi lapsi ei sünnitata.“
„Kuidas need siis ilma tulevad?“
„Ei tulegi.“
„Mis jutt see nüüd on,“ ütles Juula poolpahaselt. „Kuhu see laps siis jääb?“
„Seda juba mina ei tea. Peab küsima ämmaemandalt või arstilt. Ja poiste sarvedega võiks ka arsti juurde minna, küll tema juba ütleb, mis öelda on.“
„Mõtlesin korraks, et kui läheks õige õpetaja juurde.“
„Võiks ka sinna, aga enne arsti juurde, sest õpetaja tuleb ikka viimaseks, nii et kui keha enam aidata ei saa, siis asume hinge kallale.“
Need targad sõnad meeldisid Juulale ja sellepärast läks ta poistega arsti juurde. Aga siin tabas ta, ilma et oleks ise seda teadnud, kaks kärbest korraga, sest arst oli alguses õppinud usuteadust ja alles hiljem, kui ta sellest juba niipalju teadis, et võis kõiges kahtlema hakata, arstiteadusele üle läinud. Ent seeme, mille usuteadus tema hinge oli külvanud, polnud idanemata jäänud, nii et kui ta jõudis ka arstiteaduses kahtlema õppida, otsis ta vahetevahel lohutust usuteadusest, mis tundus täiuslikumana kui ükski teine teaduseharu, sest ta toetus sõnale ja võlgnes tänu oma olemasolu eest ainult usule. See oli hinge matemaatika, see oli muusika kontrapunkt, mida pole vaja millegagi põhjendada või tõestada, ta on lihtsalt olemas, muud midagi. Loodusteaduste nõrkuseks meie arsti arvates oli just see, et nad katsusid põhjendada ja seletada. Aga inimese mõistus on puudulik ja tema ise surelik, sellepärast tuleb tal põhjendades ja seletades ikka kas aastatest või andmetest nappus kätte.
Arsti huvitas eriliselt arenemisõpetus, aga varsti pettus ta selles, sest ta leidis ilmatuhulga seletamata küsimusi ja lahkarvamusi. Nende üle järele mõteldes tuli ta lõpuks usuteaduse abil otsusele, et kogu asjaga on vististi valeotsast peale hakatud: mitte ahv ei arene inimeseks, vaid inimene ahviks. Jumal lõi inimese oma näo järele, see tõde jääb püsima. Aga sedamööda nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglisest jumalikkusest ja temast saab saba ning sarvekandja, sadajalgne või kõvakoorik, ujuja või roomaja, lill või puu.
Selle oma uue arenemisõpetuse kallal töötas arst parajasti, kui saabus Juula kaksikutega, et näidata nende sarvi ja küsida nõu, mis teha. Aga kui arst oli poisid üle vaadanud ja nende ebaharilikus vitaalsuses veendunud, ütles ta Juulale, ise õnnelikult käsi hõõrudes ja naeratades:
„Poistega pole midagi.“
„Aga kui neil tulevad sarved pähe?“ ütles Juula hirmunult.
„Las tulevad, mis sest. Seda parem, kui tulevad.“
„Aga kui kasvavad nii suureks, et ei saa enam mütsi pähe panna.“
„Siis las käivad palja peaga, moodsam on.“
„Aga kõik näevad ju siis, et neil on sarved.“
„Las näha.“
„Neid ei lasta ju nõnda kooli ega kirikusse.“
„Ärge tehke omale, armas ema, tühja muret, sest kool pole tänapäev üldse enam moodis ja kirikusse pääsevad ka sarvekandjad, peaasi, kui nad õiendavad oma maksud.“
„Kui see ometi nõnda oleks, aga muidu…“
„Ja muidu olge õnnelik ning uhke oma poiste peale, kui neile tõesti peaksid sarved pähe tulema. Sest nii tõesti kui Aadam oli esimene inimene, nii tõesti on sinu pojad esimesed sarvekandjad. Ainult muret ja vaeva saab sul nendega olema, seda küll.“
„Mis muret ja vaeva?“ küsis Juula põnevusega. „Ütelge, armas tohtrihärra, et ma teaks.“
„Armas ema, seda on raske öelda.“
„Katsuge natukene sinnapoolegi, et ma aimakski.“
„Ütleme nõnda: inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on, eks. Noh, aga kui mehel oleks kümme naist ja naisel kümme meest korraga, kas nad oleksid siis õnnelikumad kui ühe mehe ja ühe naisega?“
„Jumal hoidku mitme mehe eest, ma ei jaksa ühegi lapsi kõiki ilmale kanda.“
„Väga hea! Aga mis sünniks teie poistega, kui neil kasvaksid loomulikud sarved pähe? Uskuge, ema, iga sarve otsas ripuks neil vähemalt kümme tüdrukut ja naist, sest kõik tahaksid ju endale sarvedega meest. Miski ei meeldi naistele meeste peas rohkem kui sarved. Naised kisuksid teie poisid tükkideks, puhtpaljalt nende sarvede pärast.“
„Minu vaesed poisid!“ haletses Juula oma kaksikuid. „Neid ootab naistesurm.“
„Aga on olemas teine võimalus…“
„Misuke?“ küsis Juula nagu uppuja õlekõrrest kinni haarates.
„Et poistel ei tulegi sarvi.“
„Kuis ei tulegi, kui neil juba on?“
„See on väga keeruline küsimus, kas neil on või ei ole.“
„Mis see tähendab, tohtrihärra?“
„Ma ei tea, kuidas seda teile seletada, aga katsume nõnda: igal loomal on oma hing ja…“
„Kas ka suremata nagu meil?“
„Selle küsimuse jätame esiotsa lahtiseks, ütleme ainult, et igal loomal on oma hing ja igal hingel oma märgid – murdjal kihvad, kullil küüned, jääral sarved. Nõnda võiksime öelda, et sarved on jäära hing, eks. Muuseas on ka inimesel hing ja vaim, ühel suurem, teisel väiksem, mõnel nii suur, et ei mahu pealuu sisse…“
„Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees on hing.“
„Väga õige, armas ema, hing on südames ja vaim peas. Ning kui vaim ei mahu hästi pealuusse, siis ajab ta selle mõnest kohast punni, nagu kipuks sarved kasvama. Nõnda sünnivad vaimusarved, mis polegi pärissarved, vaid muidu-mügerikud. Tuleb ära oodata, mis teie poistel on, kas pärissarved või hinge ja vaimu omad. Praegu ei saa veel midagi kindlat öelda.“
„Aga kui on vaimusarved, mis saab siis poistega? Mis surma nad siis surevad?“
„Vaimusarvede pärast puuakse risti, pannakse mürgikarikat jooma, lüüakse muidu maha või lastakse nälga surra, ja seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest.“
„Annaks jumal siis küll mu poistele pärissarved, surgu nad parem naiste kätte kui nälga,“ ohkas Juula pisarsilmil.
„On olemas veel kolmas võimalus,“ rääkis arst.
„See kõik on nii kole, et ma ei taha enam kuulata,“ ütles Juula tõrjuvalt.
„Kuulake enne ja otsustage siis, kas see on kole.“
„Noh, hea küll, aga peale selle ei taha ma enam midagi teada.“
„Olgu,“ nõustus arst. „Kolmas võimalus teie poistel on see, et neil kasvavad tõepoolest pärissarved ja ühes sarvedega nii kõvad pealuud, et nad võivad ükskõik misukese jääraga puksida…“
„Tohtrihärra, see on üsna võimalik, sest nende isa on nii tugev, et on käsitsi juba kaks karu ära tapnud,“ rääkis Juula arstile vahele.
„No näete, seda parem, seda rohkem lootust. Ja kui teie poisid oma kõvu pealuid veel aastate kaupa harjutaks või nagu viisakalt öeldakse – treeniks, siis võiksid nad mitte ainult iga neegri uimaseks puksida, vaid maalt maale rännates kuulutada, et nemad on valmis iga jääraga pealuid kokku taguma, olgu see jäär suur või väike, sarvedega või sarvedeta. Ja kui nad seda tõepoolest võiksid, siis kirjutatakse nende nimed taeva ja neile pannakse maa peale ausambad, mida ehivad üleni valges neitsid punaste roosidega, kuna vanad naised teie poiste sarvi nähes valaksid härdusepisaraid. Nende jalad sumaksid kullas ja nende nimed oleksid surematud, kuigi neil puuduks vaim ja elav hing.“
„Kui ilusasti te räägite, tohtrihärra!“ hüüdis Juula peagu õndsalt. „Kui see ometi nõnda tuleks!“
„Lootkem jumalale, et poistel kasvaksid sarved ja oina pealuud, siis see tuleb.“
„Tohtrihärra, te tegite mu südame nii kergeks ja meele rõõmsaks, nii et…“
„Rõõmus meel on peaasi, rõõmus meel ja kerge süda,“ seletas arst Juulat tema poistega välja saates.
Rõõmsa meele ja kerge südamega Juula kodu poolegi tuli. Aga siin ootas teda üllatus. Kuigi oli pühapäev, ometi vihtus Jürka tööd teha, nii et särk liimendas seljas. Kõige hullem oli see, et Juula ei saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli. Oli Jürka aru kaotanud või oli vaheajal midagi muud sündinud, millest Juulal polnud aimugi. Sest mis arvata inimeseloomast, kes kukub äkki aukusid kaevama – toaotsa, toa taha, õueväravasse, teeäärde igasse kanti.
„Oled sa ogaraks läind või?“ küsis Juula vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevas.
„Missee?“ ähkis ja puhkis see vastu.
„Ma küsin, et kas oled ogaraks läind?“
„Ei vist.“
„Mis aukusid sa siis kaevad?“
„Kaunistan kodu.“
„Aukudega?“
„Kui aega saan, istutan auku puu.“
„Aga kui aega ei saa?“
„Eks siis aja auk uuesti kinni.“
„Kust sa selle hullu mõtte võtsid?“
„Politseisaksad ütlesid, kui andsid õige tunnistuse.“
„Ja sina kohe tegema?“
„Mis nüüd mina, Ants teeb.“
„Aga Antsul pole ju metsa ukse all.“
„Meie mets võetakse ka maha, ütles Ants.“
„Miks siis?“
„Ei tea. Pole istutud, sellepärast.“
„Ä'ä lora!“
„Tõsi jutt, ega Ants tühja räägi.“
„Mis meil Antsust, tema sakstega semlak. Tema naine ja tütred teevad omale näod ette nagu seinakella sihverplaat, eks mine tee järele. Õpetasid teised mindki, et oleks kulduur, ütlesid, aga toad olid teistel kui seapesa.“
„Ära siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras.“
„No näed, siga hoiab korras, aga nemad löövad ainult sihverplaadi ausa ette, et poleks seakulduur. Sinagi, vanamees, pime loom, oleks võind parem toas lutikaid tappa, ilus pühapäine päev, kui neid aukusid kaevata, lapsed hommikuti kupal. Sa mõtle ometi, kui palju sa neid pika päevaga oleks ära tapp. Või arbitand prussakaid, nii et…“
„Lutika tapmine pole mehetöö ja minule lutika hammas ei hakka.“
„Hakkab küll, aga sa oled ju nii ropp must, et lutikas ei tihka su kallale tulla, süda lööb teisel enne iiveldama. Vaata, misuke su särk praegu seljas – liimendab! Kui ära kuivab, siis nagu kuusekoorik. Ja katsu teda pesta! Lõin kurika lõhki, aga särk puhtaks ei lähe.“
„Eks ta ole ükskõik, kas läheb või ei lähe, seljas saab niikuinii mustaks. Kui on läbi ja annad nadikaupmehele, pese siis puhtaks, saad parema kausi.“
„Ja kaussi ära pese enne, kui läheb katki, mis? Sest ta ju ainult teise toidune.“
„Kaussi pole vaja siiski pesta, kui viskad ära, nadikaupmees katkiseid kausse ei korja.“
„Ja sind ennast ä'ä pese enne, kui viskad vedru.“
„Inimene on ju nagu särk, pese või ära pese, ikka läheb mustaks.“
„Aga kukud kodu kaunistama, sihverplaati klantsima lööma!“ mõnitas Juula minekut tehes.
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult ja kaevas edasi, nii et nahk nurises seljas, ise nõnda mõeldes: „Sihverplaat ja tunnistus, nendega saab õndsaks ja õndsaks tahan ma saada.“
Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus istus pakule oma keha jahutama, tuli Juula tema juurde, sest peenike pere oli magama uinunud, nii et silmapilguks leidus vaba aega.
„Tead, vanamees, mis nad ütlevad,“ lausus ta tasakesti, kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäevaõhtu tõttu ei tea kuhu kadunud.
„Kes need?“ küsis Jürka.
„Ämmaemand, velsker ja tohter.“
„Mis sa sinna otsisid?“
„Eks poiste pärast ikka.“
„Misukeste poiste pärast?“
„Sa teed, nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonnaviga.“
„Mis veast sa räägid?“
„Issand jumal! Sarvedest! Poiste sarvedest, sa kuuled ju ometi.“
„Muidugi kuulen, aga või siis kohe viga, kui…“
„Kui inimeselapsel sarved peas.“
„Aga kui need pole inimeselapsed?“
„Ega ma siis ometi lambatallesid pole ilmale kand. Sina pole ometi mõni sarvik.“
„Olen.“
„Küll võid sina õige hullu juttu ajada!“ hüüdis Juula ja müsas Jürkale küünarnukiga küljekontide vahele.
„Kuis nii hullu?“
„On sul siis sarved peas?“
„Eks otsi juuste seest.“
Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremad mügerikud, kui olid poistel.
„Aga sa ju ütlesid, et need on sest ajast, kui sulle löödi pähe,“ rääkis Juula.
„Seda ütlesid teised, mitte mina.“
„Kes teised?“
„Asjatundjad.“
„Kas sulle pole siis pähe löödud?“
„Pole eluilmaski.“
„Nii et need on tõesti sarved?“
„Sarved.“
„Ä'ä lora! Ega sa Vanapagan ole, et sarved peas.“
„Olen.“
„Siis mul on ikka tõesti Vanapagana endaga lapsed!“
„Vanapagana endaga.“
Juula vaatas ja katsus veel kord vanamehe sarvi, läks siis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis:
„Siis oled sa ju vanast ja suurest soost!“
„Õilsast, ütleb Ants.“
„Suurest ja õilsast! Ja mina olen nüüd ka suurest ja õilsast soost! Ning meie lapsed ka!“
„Lapsed ka.“
„Antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi!“
„Mitte kedagi.“
„Mis ta siis kehkleb ja praalib?“
„Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu ega saa aru. Keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul surnuluu peas, nagu hobustel jalus.“
„Aga miks sa siis mulle enne seda ei öelnd, lasid mind poissa jõlgutada?“
„Mõtlesin, et ega sinagi usu.“
„Mina usun.“
„Siis saad ka aru.“
„Miks ma siis aru ei saa, ega ma loll ole.“
Aga ühest oli Juulal ometi kahju: tohtrihärra ennustus ei läinud nüüd kunagi täide. Tema poistel ei kasvanud vististi kunagi pärissarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita ja neegrite ning oinastega puksida. Kunagi ei sumanud nende jalad kullas ja nende sarvede otsas ei rippunud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata! Kõike head siit ilmast ei saa! Oled õilis, siis pole head pead, on hea pea, siis pole õilis.
Siiski oli Põrgupõhja õues täna rohkem õnne ja rõõmu kui kunagi varem. Sest polnud midagi, et keegi võõras seda õnne ja rõõmu ei uskunud ega mõistnud, aitas sellestki, et omadki inimesed olid temas veendunud. Õieti oli kogu rõõm Juulas, sest Jürka teadis ju rõõmu põhjust ammugi ja tema meeli see sellepärast nii väga ei vallanudki. Jürkal oli ainult üks hea asi: ometi kord saabusid rahulikud päevad, polnud muud muret, kui vihu iseendal või Antsul tööd teha, sest imelikul viisil ei saanud ta seal oma võlga kunagi tasa. Maksis vana ära, aga juba oli vaheajal uus asemele tulnud, ja kui jõudis selle kustutada, oli veel uuem kohal. Sellest tegi Jürka järelduse, et kui oled Vanapagan ja tahad inimesena maa peal õndsaks saada, siis pead kogu eluea kellegi võlglane olema ja selle eest teda orjama.
Nõnda siis, kui Põrgupõhja eksis mõni usklik ärimees, kes müütas vagu raamatuid, ei saanud ta kunagi kaubale, kuigi Juula tundis tähti ja oskas neid kokku veerida, sest Jürka ütles alati, et milleks veel vagad raamatud, kui ta orjab Antsu oma hingeõnnistuseks niikuinii. Ja kuigi peaks mõned patud veel sellest üle jääma, siis need tasub ta koduse tööga, mida teeb niipalju kui vähegi jäksab.
Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, grammofone ja muud moodsat rämpsu, lubades kõike anda muist muidu, muist poole hinnaga, muist järelmaksuga. Jalgrattaga Jürka tegi proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida; välja pidi ta tema ikkagi maksma, kuigi müüs lihunikule selleks härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli rattamüüja nii lahke saks, et lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis ohelikuotsa. Nõnda läksid nad ilusa värsiga, ainult nässutallatud ratas jäi Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat, ja kes sealtkaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta prii küüdiga aia taha oma õuest välja.
„Ma hoiatan vägivalla eest!“ karjus kaubapakkuja.
„Olen peremees,“ vastas Jürka, „kuis siis ilma vägivallata.“
„Vaat kui toon politsei, siis näed, kes on peremees!“
„Kui tood, eks siis ole politsei.“
Aga ei toonud see ega ka mõni teine, kelle Jürka viskas õueaia taha. Ainult üks erand oli: sel oli pamp seljas ja kast kõhu peal, koos paeltega, mis käisid üle õlgade. Ka selle tõstis Jürka ühes tema kandamiga aia taha. Aga kui Jürka toa poole läks, hüüdis kaupmees talle järele:
„Kardad sa kaupa, peremees? Aga ära siis osta, kui kardad, vaadata võid muidu. Mul on niiti ja nõela, nööpi ja nalli, linti ja paela, sukka ja särki, kõiksugu värki.“
Jürka peatus, pöördus ümber ja küsis:
„Jalgratast ei ole?“
„Ise olen oma jalgratas,“ vastas kaupmees.
„Kramuvonniga ei tule?“
„Kramuvonn mängib mul kõhus, peremees.“
„Võlgu ei müü, muidu ei anna?“
„Muiduandja läks mullu mulda.“
Jürka läks tagasi, avas õuevärava ja ütles:
„Tule sisse.“
Ning see oli ainukene kaupmees, kes tohtis Põrgupõhja õue astuda, ilma et Jürka oleks ta üle aia välja visanud. Aga aastad tulid ja läksid, kevaded kerkisid ja kadusid. Põrgupõhja aina kosus ja kasvas, elanike ning loomade arv suurenes. Kaksikud said karjaealiseks ja jooksid alguses sigade, siis lammaste ja veiste sabas. Lõpuks pidi teise laskma Antsu juurde minna ja nõnda huikas iga poiss omaette. Millalgi oli Jürka arvanud, et poisid kuluvad mõlemad endal ära, aga elu näitas teisiti. Jürkale see suurt südamevalu ei valmistanud, sest ta mõtles oma hingeõnnistusele. Aga kui Antsu teeniv kaksikvend vahetevahel koju tuli, näitas ta teisele, mis ta võõrsil õppinud: ta oskas läbi hammaste sülitada, maadeldes jalga taha panna, kakeldes pöidlaid silma ajada, tiritamme kasvatada ja valetada ning pisut näpatagi – kõik tähtsad asjad, nagu ta kodusele vennale seletas.