Põrgupõhja uus Vanapagan/Eelmäng
Lisa
Eelmäng
Taevas oli harilik aastane hingede-päev: tehti üldist kokkuvõtet, kui palju hingi pääseb paradiisi, kui palju läheb põrgu. Vanapagan ootas juba hommikul vara ukse taga, et olla valmis sisse astuma, kui ilmub ingel-käskjalg. Aga täna pidi ta kaua ootama, ingel ei tulnud ega tulnudki. Keskpäev oli juba ammugi möödas, kui Vanapagan võttis viimaks südame rindu, astus ukse juurde ja koputas, esteks tasa, siis kõvemini ja lõpuks, kui keegi avama ei tulnud, hakkas ta rusikaga kõigest jõust taguma, nii et kogu taevaalune kõmises, nagu ähvardaks kõu siniselgest õhust. Nüüd ilmus Peetrus, avas vaatepilu, ja nähes Vanapaganat, küsis asjalikult, nagu oleks tegemist võhivõõraga:
„Mis teie soovite?“
See küsimus ärritas ootamisest niikuinii kohevile aetud Vanapagana meeli veel enam ja sellepärast vastas ta teravalt:
„Uksehoidjad on ikka suuremad isandad kui härrased ise. Mis ajast saadik sa mind enam ei tunne?“
„Tänasest päevast saadik mitte enam,“ vastas Peetrus endise ükskõiksusega rahulikult ja tahtis vaatepilu sulgeda. Aga Vanapagan oli kärmem ja pistis sõrmed klapi vahele, nii et vaatepilu muutus küll veel kitsamaks, aga päris ära ei kadunud ta ometi mitte.
„Pea nüüd ikka, pea, Peetrus, täna on hingede-päev,“ rääkis Vanapagan läbi kitsa pilu, mis pealpool sõrmi ja kust paistis ainult parem Peetruse silm.
„Pole enam mingit hingede-päeva,“ ütles Peetrus. „See on ära muudetud,“ lisas ta seletuseks.
„Kuis nii ära muudetud?!“ hüüdis Vanapagan imestunult. „Mul on ju leping.“
„See ei maksa enam,“ ütles Peetrus.
„Kuis nii ei maksa enam?!“ karjus Vanapagan kord-korralt ikka suuremas imestuses, mis muutus juba ärevuseks. „Ta on ju kahe poolt alla kirjutatud, üksi ei saa ometi niisugust lepingut muuta.“
„Aga ometi on leping muudetud,“ kinnitas Peetrus. „Hingede-päeva ei ole, aruannet ei ole, hingi ei ole.“
„Ära räägi rumalust, Peetrus,“ ütles Vanapagan nüüd sõbralikult. Aga Peetrus vastas talle külmalt ja tõrjuvalt:
„Palun oma familiaarsused jätta, me pole enam tuttavad.“
„Tohoo tont ja põrgu!“ hüüdis Vanapagan nüüd, sest tal kippus arust nappus kätte. „Mina tunnen sind ja sina tunned mind juba sest ajast saadik, kus sa oma isanda salgasid, kuidas me siis tuttavad pole. Oleme ju!“
„Ei ole,“ kinnitas Peetrus. „Niisugune on käsk, muud ma ei tea. Palun võtke sõrmed klapi vahelt, et ma võiksin selle sulgeda.“
Neist sõnust ja Peetruse hääletoonist taipas Vanapagan lõpuks, et taevas puhuvad tõepoolest mingisugused uued tuuled, ja murelikult lausus ta endamisi: „Mis hakkan ma küll põrguga ja oma poistega peale, kui hingi enam ei saa! Milleks mulle see põrgu oma tahma ja tossuga?“
„Külamees, koristage heaga oma näpud taevaklapilt,“ ütles Peetrus Vanapagana mõtiskelu vahele, „muidu pean uued vahendid tarvitusele võtma.“
„Kallis sõber Peetrus…“ algas Vanapagan paluvalt.
„Meie ei ole enam teie sõber,“ ütles Peetrus vahele.
„Aga te olite kord,“ vastas Vanapagan, „ja selle olnud sõpruse nimel palun ma sind, paota uks silmapilgukski ja lase mind sisse, et võiksin õieti kuulda, milles asi.“
„Mul ei ole enam luba teid sisse lasta,“ ütles Peetrus nüüd pisut sõbralikumalt.
„Aga ehk võid sa ise üürikeseks välja tulla, et paar sõna mõistlikku juttu vesta, nagu oleksid alles endised õndsad ajad?“ küsis Vanapagan. „Saa ometi aru, kallis vana sõber, ma ei julge nõnda kojugi minna. Sest mis ma ütlen eidele, mis poistele, kui lähen tühjade kätega.“
Peetrus mõtles natukene ja ütles siis:
„Hea küll, ma tulen välja, aga võta sõrmed enne klapi vahelt.“
„Tuled sa ikka tõesti?“ küsis Vanapagan usutades.
„Tulen,“ vastas Peetrus lühidalt ja otsustavalt.
Vanapagan võttis oma sõrmed klapi vahelt ja see klõpsatas kinni. Aga kulus enne tükk aega, kui ilmus Peetrus, nii hirmus pikk tükk, et Vanapagan mõtles juba uuesti hakata rusikatega vastu taevaust põristama, sest ta lõi kahtlema Peetruse lubaduses.
„Küll venib täna taevas kõik hirmsasti,“ lausus Vanapagan ohates, kui Peetrus lõpuks ilmus.
„Ma tahtsin paberi kaasa võtta, ootasin seda, aga ikkagi ei saanud,“ seletas Peetrus, istus taevatrepi ülemisele astmele ja palus ka Vanapaganal enda kõrval istet võtta.
„Mis paberist sa räägid, kui hingi ei saa?“ küsis Vanapagan.
„See on see paber, kus kirjalikult teatatakse uuest korrast ja tingimustest hingede saamises.“
„Ah siis ikkagi võib saada?!“ rõõmutses Vanapagan.
„Aga muidugi, sest leping jääb jõusse, ainult et…“
„Mis siis veel, kui leping jääb jõusse?“ hüüdis Vanapagan kärsitult. „Jääb jõusse, aga teda ei täideta, mis?!“
„Täidetakse, kuid ainult ühel tingimusel: sa pead inimesena maa peale minema ja…“
„…ja naisest sündima, eks?“
„Seda tingimust ei ole,“ ütles Peetrus asjalikult. „Võid sündida naisest või ükskõik kellest, aga võid ka muidu niisama minna, nagu oled käinud seal tänini.“
„Ma ei saa millestki aru,“ lausus Vanapagan. „Mis uus tingimus see on, et pean maa peale minema, kui olen käinud seal täninigi.“
„Tänini oled käinud Vanapaganana, aga nüüd pead minema inimesena, mõista ja pane õieti tähele – i-ni-me-se-na, su-re-li-ku i-ni-me-se-na.“
„Ja pean surema ka?“
„Pead surema ka.“
„Ei, seda ma ei tee.“
„Hea küll,“ lausus Peetrus rahulikult, „tee, nagu arvad, keegi ei hakka sind sundima.“
„Aga kuis jääb hingedega?“ küsis Vanapagan.
„Hingi enam ei saa, kui maa peale inimeseks ei lähe.“
„Aga kui lähen?“
„Siis võid ehk saada,“ vastas Peetrus.
„Mis „ehk“ see seal siis veel on?“
„See „ehk“ ongi see peaasi,“ seletas Peetrus. „Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede saamiseks igavesest ajast igavesti. Aga kui sa inimesena surres lähed põrgu, siis kaotad hingede saamise õiguse igaveseks ajaks. Veel enam: sinult nõutakse isegi varemalt saadud hinged tagasi, nii et põrgu jääb täiesti tühjaks inimhingedest.“
„Siis oleks juba õigem ja kavakindlam, kui taevas võtaks kogu põrgu üle,“ arvas Vanapagan.
„Esiotsa me seda ei tee,“ ütles Peetrus.
„Või ainult esiotsa,“ muigas Vanapagan endamisi. Natukese mõtlemise järele pöördus ta aga sõbralikult Peetruse poole ja küsis:
„See on kõik väga huvitav, mis sa räägid, aga asjal peab ometi mingi tuum, mingi eriline tagamõte olema, heast-paremast ei koorita oma häid sõpru maa pealgi paljaks, ammugi siis mitte taevas. Miks mõtlete rüüstata mu koja? Milleks kõrvaldate põrgu maailmamajandusest? Mina omateada pole selleks mingit põhjust andnud.“
„Põhjused peituvad sügavamal,“ lausus Peetrus.
„Sa tahad ütelda – kõrgemal.“
„Olgu või nii.“
„Kas sa ei võiks asja lähemalt seletada?“
„See on saladus,“ ütles Peetrus.
„Armuline aeg!“ hüüdis Vanapagan. „Mina pole veel ühtegi taevasaladust enneaegu välja lobisenud ja ei tee seda ka tänapäev. Kuigi enam ükski oma sõna ei pea, Vanapagan teeb seda siiski, sest see on tema loomus. Sellepärast, oh Peetrus, miks tahab jumal mu inimeseks teha ja maa peale saata?“
„Jumal on hakanud inimeses kahtlema, sellepärast,“ vastas Peetrus.
„Aga inimene on ju jumala enda loodud.“
„Seda muidugi, kuid…“
„Kuid siis on hakanud jumal ju iseoma kätetöös ja iseendas kahtlema.“
„Olgu või nii. Taevas on nimelt hakatud kahtlema, kas inimene üldse on nõnda loodud, et ta võiks õndsaks saada. Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse ta siis pärast surma põrgu?“
„Tähendab, kõik röövlid ja mõrtsukad taeva, mis?“ küsis Vanapagan.
„Seda mitte, vaid…“
„Kolmat pole ju,“ rääkis Vanapagan vahele, „inimene läheb kas taeva või põrgu.“
„Taevas on tuldud kolmandale mõttele.“
„Missugusele?“ küsis Vanapagan ärevalt.
„Et kui inimene on ehk tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, see tähendab kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb see tagasi võtta,“ seletas Peetrus.
„Mis tuleb tagasi võtta?“ küsis Vanapagan arusaamatuses.
„Inimene.“
„Mis see tähendab?“
„See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävineda ja olnud inimeste hinged kogutakse taevast ning põrgust kokku ning saadetakse sinna tagasi, kust nad on tulnud.“
„Teed sa nalja või?“ küsis Vanapagan. Kuid Peetrus vastas endise tõsidusega:
„Taevas ei heideta nalja.“
„Siis tähendaks see kogu seniste ürituste, pingutuste ja saavutuste hukku,“ lausus Vanapagan natukese mõtlemise järele.
„Nii see oleks,“ nõustus Peetrus vaikselt ja lisas: „Sellepärast olekski nii tähtis, kui sina läheksid inimesena maa peale, et katset teha, kas ehk ometi pole võimalik õndsaks saada. Teiste sõnadega: sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid inimesed äparduvad oma eluga ja et nõnda on õigus ja kohus, kui nende hinged lähevad põrgu.“
„Ja sa arvad, et uusi tingimusi hingede saamiseks ei tule?“ küsis Vanapagan tungivalt.
„Seda pole karta.“
„Siis lähen ma maa peale inimeseks,“ otsustas Vanapagan.
„See on rõõmuks minule ja kogu taevale,“ ütles Peetrus kergendatult ja tahtis tõusta, aga Vanapagan pani oma käe tema põlvele ja palus:
„Üks silmapilk veel. Väike praktiline küsimus: kas ma võiksin ka oma vanamoori maa peale kaasa võtta?“
„Kui ta sul seal tüliks ei jää,“ kahtles Peetrus.
„Ma ei usu mitte. Aga kui see nõnda oleks, siis saadan ta kohe põrgu tagasi.“
„Hea siis küll, ma arvan, sellega nõustutakse.“
„Veel midagi: mis sa arvad, kelleks peaksin ma õige maa peal hakkama – talupojaks, kaupmeheks, töösturiks, tööliseks, diplomaadiks, teadlaseks, kirjanikuks, kunstnikuks või vaimulikuks? Kellena saab tänapäeval kõige kergemini õndsaks?“
„Raske öelda, väga raske,“ lausus Peetrus mõttes. „Mina olin omal ajal kaluriks, aga sa tead isegi, kuidas olid minu lood. Maaharimine on hea asi, ja kui tuleksid sõjad, mis rüüstavad põllud, põletavad hooned ja hävitavad loomad ning tapavad su naised-lapsed, siis saaksid sa kindlasti taeva, sest sul poleks siis kelleltki halastust ja armu, kui aga ainult jumalalt. Kui aga sõda ei tule ja sa lähed aina jõukamaks igasuguste riiklike ligimaksudega, siis tahad sa elada nagu mõni tööstur või kaupmees, keda soodustavad kõrged tollid isamaa pärast, ja nõnda oleks vaevalt loota, et mõtleksid oma hingeõndsusele, kuigi käid kirikus ja laual, nagu nõuab hea komme, ning tasud ilma politseita kirikumaksud. Tööliseks ei soovita ma hakata, sest see tõug on tänapäev liiga suureline oma suure hulga pärast, kui et ta tahaks taeva saada. Diplomaadiamet oleks väga sobiv, kui sa tahaksid ainult rääkida, sest asju ajavad maailmas börsimaaklerid ja relvavabrikandid. Vaimliste aladega on tänapäev täbar lugu. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi. Kuidas tahaksid sa teadlasena, kirjanikuna või kunstnikuna jumalale läheneda, kui võimu juhib mammon ja sind juhib võim! Jääb järele veel vaimulik seisus. Aga sa tead isegi, see on ammust ajast endale kilbiks võtnud kombed, palved ja kullatud risti, mitte teod. Sina peaksid vastupidi tegema, kui mõtleksid õndsaks saada. Aga ma kardan, sind visatakse kividega surnuks, kui teeksid vastupidi. Nõnda arvan mina.“
„Aga kas ma võiksin soovi korral elukutset vahetada?“ küsis Vanapagan.
„Võid,“ vastas Peetrus. „Võid isegi mõne uue sobiva elukutse endale luua, kui tahad.“
„Hea siis küll,“ lausus Vanapagan otsustavalt. „Algan maaharimisega, eks pärast näe, mis saab.“
„Pea ainult ühte meeles: sa lahkud maa pealt õndsalt, või sa ei saa enam ainustki hinge põrgu.“
„Pean meeles, et mul on kõik kaalul.“
„Mitte ainult sinul, vaid ka meil taevas,“ parandas Peetrus ja tõusis. „Millest täna siin suusõnal räägitud, sellest mõne päeva pärast kirjalikult, et oleks kõik täpne ja selge.“ Ütles ja kadus taevaukse taha.
„Täpne ja selge,“ kordas Vanapagan üksi trepiotsal seistes. „Mis nad küll kõik välja mõtlevad! Vanapagan inimeseks ja maa peale! Ah, rasked ajad, rasked ajad!“