Oblomov/teine jagu/VII

←VI

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

VIII→

EPUB

VII

Kaua vahtis ta pärani silmil, ammuli sui Olgale järele, kaua eksis ta pilk üle põõsaste…

Võõrad inimesed läksid mööda, linnud lendasid. Mööduv külanaine küsis, kas ta marju ei taha, — aga kangestus kestis edasi.

Jälle kõndis ta pikkamisi sama alleed mööda ja jõudis nõnda tasakesi poolele teele, kus ta nägi Olga mahapillatud maikellukesi, nägi tema murtud ja pahaselt teele visatud sirelioksa.

„Miks ta seda tegi?“ hakkas Oblomov arutama ja meelde tuletama…

„Loll, loll olen ma!“ ütles ta äkki valjusti, kahmas maikellukesed ja sirelioksa maast ning läks peaaegu joostes edasi. „Ma palusin andeks, aga tema… ah, kas tõesti?… Ah, see on mõte!“

Õnnest särades, nagu „kumaks kuu tal kulmudel“ (vana hoidja sõnad), tuli ta koju, istus sohvanurka ja kirjutas kiiresti suurte tähtedega tolmusele lauale: „Olga“.

„No küll on siin tolmu!“ märkas ta joovastusest ärgates. „Zahhar, Zahhar!“ hüüdis ta tükk aega, sest Zahhar istus kutsaritega juttu ajades põikuulitsa vastas väravas.

„Tule ometi!“ kordas Anisja kurjal sosinal, sikutades meest kuuekäisest. „Härra kutsub ammu!“

„Vaata, Zahhar, mis see on?“ ütles Ilja Iljitš lahkelt ja sõbralikult, sest ta polnud praegu võimeline vihastama. „Ka siin tahad sa samasugust korralagedust luua: tolm, ämblikuvõrgud? Ei, vabanda väga, ma ei luba seda! Niikuinii ei anna Olga Sergejevna mulle hingerahu: ütleb, et mina armastan prahti.“

„Jah, mis neil viga rääkida; neil on viis teenijat,“ tähendas Zahhar ukse poole pöördudes.

„Kuhu sa lähed? Võta kätte ja hakka pühkima: võimatu on siin istudagi, küünarnukki kuhugi toetada… See on ju jõledus… see on… oblomovlus!“

Zahhar põrnitses nägu kõrvale keerates altkulmu isanda poole. „Eks sa kuule!“ mõtles ta. „Jälle üks uus hale sõna juurde tulnud! Aga tuleb tuttav ette!“

„Noh, pühi ära, mis sa vahid!“ ütles Oblomov.

„Mis siin pühkida on? Ma täna juba pühkisin korra,“ vastas Zahhar kangekaelselt.

„Kust see tolm siis on tulnud, kui sa pühkisid? Vaata, näe, vaata! Et seda enam ei oleks! Pühi ära!“

„Ma pühkisin,“ kinnitas Zahhar, „egas kümme korda pea pühkima! Tolm tuleb väljast… siin on põllud, suvituskoht: tolmu kui palju!“

„Kuule, Zahhar Trofimõtš,“ ütles Anisja, kes oli nina teise toa ukse vahelt sisse pistnud, „mis mõttega sa pühid enne põrandat ja siis alles laudade pealt: tolm langeb ju jälle tagasi… Sa peaksid kõigepealt…“

„Mis sa tuled õpetama!“ kähistas Zahhar maruvihaselt. „Mine sinna, kus su koht on!“

„Kus seda nähtud on, et enne pühitakse põrand ja siis alles tolm laudade pealt?… Sellepärast härra kurjustabki…“

„Nonoh!“ käratas Zahhar ja sihtis küünarnukiga ähvardavalt Anisja rinda.

Anisja naeratas ja kadus. Oblomov viipas ka Zahharile käega, et see samuti minema läheks. Ise laskis ta pea tikitud padjale, pani käe südamele ja jäi kuulama, kuidas see taob.

„See on ju kahjulik,“ lausus ta endamisi. „Aga mis teha? Kui lähed doktorilt nõu küsima, saadab see ehk Abessiiniasse.“

Seni kui Zahhar ja Anisja veel paaris ei olnud, tegi kumbki oma tööd ja ei seganud teise asjadesse, see tähendab, et Anisja käis turul, talitas köögis ja oli tubade koristamisel ainult üks kord aastas abiks — kui ta põrandaid pesi.

Pärast pulmi oli tal pääs härra eluruumidesse vabam. Ta tuli Zahharile appi ja tubades hakkas kord valitsema; üldse võttis ta nii mõnegi kohustuse mehe käest enda peale, osa vabatahtlikult, osa sellepärast, et Zahhar need talle despootlikult peale sundis.

„Säh, klopi see vaip puhtaks,“ kähistas ta käskivalt, või: „Sa võiksid vaadata, mis seal nurgas vedeleb, ja kõik, mis on ülearu, vii kööki,“ kamandas ta.

See õnnis põli kestis Zahharil umbes kuu aega: toad olid korras, härra ei nurisenud, ei rääkinud „haledaid sõnu“, ja Zahhar ei teinud mitte kui midagi. Aga see õnnis aeg läks mööda, ja seda järgmisel põhjusel.

Niipea kui nad hakkasid Anisjaga kahekesi härra ruumides talitama, selgus, et kõik, mis Zahhar tegi, oli rumalasti tehtud. Ükski asi polnud nõnda, nagu olema peab. Viiskümmend viis aastat oli ta siin ilmas liikunud kindlas arvamises, et kõike, mis ta teeb, ei saagi teistmoodi ega paremini teha.

Ja nüüd äkki tegi Anisja Zahharile kahe nädalaga selgeks, et Zahhar ei kõlba kuhugi, kusjuures see oli tehtud nii haavava armulikkusega, nii leebelt, nagu seda tehakse ainult laste või täielike lollpeade puhul: Anisja veel naerataski mehele otsa vaadates.

„Kuule, Zahhar Trofimõtš,“ ütles ta mahedalt, „mis mõttega sa paned esiteks truubi kinni ja siis teed õhuaknad lahti: jahutad toad uuesti ära.“

„Kuidas siis sina teeksid?“ küsis Zahhar naisemehe jõhkral toonil. „Millal neid siis lahti tehakse?“

„Kütmise ajal: tõmbab toa tühjaks, ja siis läheb õhk uuesti soojaks,“ vastas naine vaikselt.

„Ena lolli!“ ütles Zahhar. „Kakskümmend aastat olen nõnda teind, kas ma pean sinu pärast hakkama teisiti tegema…“

Kapis seisid tal ühel riiulil tee, suhkur, sidrun, lauahõbe, samuti saapamääre, harjad ja seep.

Kord tuli ta ja nägi, et seep seisab pesulaual, harjad ja saapamääre köögis aknal, tee ja suhkur aga omaette kummutisahtlis.

„Milleks sa mul siin kõik oma moodi segi oled ajand, mis?“ küsis Zahhar ähvardavalt. „Ma panin meelega kõik ühte kohta kokku, et oleks käepärast, aga sina topid mitmesse kohta laiali?“

„Nii ei hakka seebi lõhn teele külge,“ vastas naine vaguralt.

Teinekord näitas Anisja härra rõivais paari-kolme koiauku ja ütles, et vähemalt kord nädalas peab rõivad tingimata läbi kloppima ja harjama.

„Anna, ma sapsin neid vihaga,“ lõpetas ta lahkelt.

Zahhar kahmas naise käest nii sabakuue kui ka viha ja pani omale kohale tagasi.

Ja kui ta kord harjunud moel hakkas härrat kiruma, et see teda asjata prussakate pärast süüdistab, sest ega tema „põle neid välja mõelnud“, korjas Anisja vaikides riiulitelt teab mis ajast vedelnud leivatükid ja raasukesed ära, pühkis-pesi kapid ja kõik riistad puhtaks — ja prussakad kadusid pea täiesti.

Ikka veel ei saanud Zahhar asjast õieti aru ja pani selle kõik üksnes naise hoolsuse arvele. Aga kord, kui ta kandikul tasse ja klaase viima hakkas ning paar klaasi katki tegi, kusjuures ta harjunud moel kiruma kukkus ja tahtis kandiku kõige täiega maha visata, ja kui Anisja selle tema käest ära võttis, sinna uued klaasid peale pani, lisaks veel suhkrutoosi ja leiva, ning asetas nad kõik niiviisi kandikule, et ükski tass ei liikunud, näitas siis veel mehele, kuidas peab kandiku ühele käele võtma ja teisega seda kinni hoidma, ja kui ta niiviisi toas kaks korda edasi-tagasi käis, kuna ta ise kandikut vasakule ja paremale keeras, ilma et ükski lusikas selle peal oleks liikunud, siis mõistis Zahhar äkki, et Anisja on temast targem.

Ta kiskus naise käest kandiku ära, pillas klaasid puruks ja ei suutnud seda enam kunagi Anisjale andeks anda.

„Näed, nõnda peab hoidma!“ ütles naine selle peale leebelt.

Zahhar vaatas naist nüri kõrkusega, naine aga ainult naeratas.

„Ah sina, vanamoor, soldatieit, või sina tahad targem olla! Kas meil, Oblomovkas, oli siis säärane majapidamine? Kõik oli seal minu õlgadel: teenreid üksi ühes poistega oli viisteistkümmend! Aga teiesuguseid, naistekarja, ei teatud nime järgi ka mitte… Ja sina hakkad siin… Vaata sa!…“

„Ma tahan ju head,“ võttis naine julgust.

„Nonoh!“ kähistas Zahhar ja tegi küünarnukiga Anisja rinna suunas ähvardava liigutuse. „Käi minema, härrastetoast välja — kööki… aja seal oma naisteasju!“

Anisja naeratas ja läks, mees aga vaatas nägu kõrvale keerates vihasel pilgul talle järele.

Zahhari uhkus kannatas ja seepärast kohtles ta naist nii kurjalt. Aga kui Ilja Iljitš mõnda asja küsis ja seda ei olnud või see oli katki, või kui majas üldse mõni pahandus juhtus, nii et Zahhari pea kohale kogunesid kõuepilved ühes „haledate sõnadega“, siis pilgutas Zahhar ikka naisele silma, nooksas peaga härra kabineti poole, näitas veel pöidlagagi ja sosistas käskivalt:

„Mine õige sina, vaata, mis ta tahab!“

Anisja läks ning kõu lahenes lihtsa seletusega. Ja Zahhar soovitas ise härrale, et see kutsuks Anisja, niipea kui Oblomovi suust hakkas „haledaid sõnu“ tulema.

Nõnda oleks Oblomovi eluruumides olnud kõik endiselt räämas, kui poleks olnud Anisjat: tema pidas end juba Oblomovi maja osaks, jagas mehe seotust Ilja Iljitši eluga, tema kodu ja isikuga, ja ta naiselik silm ning hoolitsev käsi pidasid ärksalt vahti Oblomovi lohakile jäetud tubades.

Niipea kui Zahhar kuhugi läks, pühkis Anisja laudadelt ja sohvadelt tolmu, avas õhuakna, kohendas aknakardinaid, pani keset tuba visatud saapad ja tugitoolidele jäetud püksid oma kohale, korraldas rõivaid ja isegi pabereid, pliiatseid, nuga ja sulgi laual — pani kõik ilusti paigale; soputas päntsunud asetki, lõi padjad kohevile, ja seda kõike paari-kolme võttega; lõpuks heitis veel vilka pilgu üle kogu toa, nihutas mõnd tooli, lükkas irvakile jäänud kummutisahtli kinni, kahmas suurätiku laualt ja lippas Zahhari kriuksuvaid samme kuuldes ruttu kööki.

Anisja oli kärmas ja käbe naine, oma nelikümmend seitse aastat vana; tal oli hoolitsev naeratus, elav, kõikjale jõudev pilk, tugev kael ja rind ja kõvad punased käed, mis ei langenud kunagi rüppe.

Nägu poleks tal nagu olnudki; silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus.

Zahhari-taolisi mehi on maailmas küll ja küll. Nii mõnigi diplomaat kehitab hooletult õlgu, kuulates naise nõuannet, aga talitab ometi salamahti selle järgi.

Nii mõnigi administraator vastab vilistades, haletseva grimassiga naise lobisemisele mõnest tähtsast asjast, kannab aga järgmisel päeval selle loba tähtsal ilmel ministrile ette.

Oma naist kohtleb selline isand niisama kurjalt või kergelt, vaevalt austades teda mõne sõnaga, sest ta peab teda kui mitte just Zahhari kombel vanamooriks, siis igatahes lilleks, meelelahutuseks tõsisest elust ja tööst vabal ajal…

Keskpäevapäike kõrvetas juba ammu pargiteid. Kõik istusid varjus, linaste varikatuste all; ainult lapsehoidjad jalutasid lastega vapralt lõunapäikese käes või istusid salguti rohul.

Oblomov pikutas ikka veel sohval, uskudes ja ometi kaheldes tema ja Olga hommikuse kõneluse tähenduses.

„Ta armastab mind, ta südames köeb armastus minu vastu. On see võimalik? Ta unistab minust; nii kirglikult laulis ta mulle, ja muusika äratas meis mõlemas sümpaatia.“

Uhkus lõi Oblomovis lõkkele, elu hakkas särama oma nõiduslike kaugustega, kõigi oma värvide ja kiirtega, mida hiljuti veel ei olnud. Ta nägi end koos Olgaga välismaal, Šveitsi järvedel, Itaalias, jalutamas Rooma varemetel, õõtsumas gondlis, sukeldumas Pariisis ja Londonis rahvamurdu, ja siis… siis oma maapealses paradiisis, Oblomovkas.

Olga on jumalus, armsalt lobisev, peene valge näo ja õrna sireda kaelaga jumalus…

Talupojad pole kunagi midagi selletaolist näinud; nad langevad selle ingli ette silmili. Ingel kõnnib tasakesi murul, jalutab koos Oblomoviga kasemetsa all, laulab talle…

Ja Oblomov tunnetab elu, tunnetab selle vaikset voolu, selle magusat voogamist, vulinat… rahuldatud soovidest, õnne täiusest langeb ta mõtlikku meeleollu…

Äkki läks ta nägu pilve.

„Ei, see ei saa nõnda olla!“ ütles ta valjusti, tõusis sohvalt üles ja käis toas edasi-tagasi. „Armastada mind, naeruväärset, mind minu unise vaate ja lotendavate paletega… Ta ju naerab minu üle…“

Ta jäi peegli ette seisma ja silmitses end tükk aega, esialgu hukkamõistvalt, siis aga lahkemal pilgul; lõpuks ta naerataski.

„Ma olen nagu jumekam ja värskem kui linnas,“ ütles ta, „silmad polegi sogased… Odraiva kippus tulema, aga kadus ära… See on vist siinsest õhust; ma käin palju, ei joo üldse veini, ei lama… Pole vajagi Egiptusse sõita.“

Tuli teener Olga tädi Marja Mihhailovna poolt ja tõi kutse lõunale.

„Jah, ma tulen,“ vastas Oblomov.

Teener läks.

„Oota! Säh!“

Ta andis teenrile raha.

Ta meel oli rõõmus ja kerge. Loodus on nii selge. Inimesed on kõik head, kõik tunnevad elust rõõmu; kõigi nägudel helgib õnn. Ainult Zahhar on torssis ja põrnitseb nägu kõrvale pöörates oma härrat; selle-eest naeratab aga Anisja nii südamlikult.

„Muretsen endale koera,“ otsustas Oblomov, „või kassi… parem kassi: kass on sõbralik loom, lööb nurru…“

Ta ruttas Olga poole.

„Aga siiski… Kas Olga armastab mind?“ mõtles ta teel. „See noor, värske olend! Tema kujutlusvõimele on praegu avatud elu kõige luulelisem vald: ta peaks unelema pikkadest, sihvakatest noormeestest, kellel on mustad lokid, mõtlikkuses varjatud jõud, julge nägu, uhke naeratus ja silmis säde, mis upub ja väriseb pilgus ja tungib nii kergesti südamesse; kellel on pehme ja värske hääl, mis heliseb nagu metallist pillikeel. Aga ometi — ei armastata ainult noori mehi, julget nägu, masurka kergust ja ratsutamisoskust… Ütleme, et Olga pole igapäevane tüdruk, kelle südant võiks kõditada vurrudega ja kuulmeid hellitada mõõgakõlinaga; aga siis on midagi muud vaja… on vaja näiteks mõistust, millele naine alistuks ja mille ees ta pea langetaks, mõistust, mille ees maailmgi kummardaks… Või kuulsat kunstnikku… Aga mis olen mina?… Oblomov — muud midagi! Stolz on näiteks hoopis teine: Stolz — see on mõistus, jõud, oskus valitseda enese, teiste ja saatuse üle. Kuhu ta iganes läheb, kellega kokku puutub — ta vallutab kohe kõik ja mängib seda nagu mõnda pilli… Aga mina?… Isegi Zahhariga ei tule ma toime… iseenesega ka mitte… mina olen ju — Oblomov! Stolz! Jumal küll!… Olga armastab ju teda,“ mõtles ta hirmuga, „ta ise ütles; ütles küll „nagu sõpra“, aga see on vale, võib-olla alateadlik vale… Sõprust mehe ja naise vahel ei ole…“

Ta kõndis ikka aeglasemalt ja aeglasemalt, sest kahtlus valdas teda.

„Aga mis siis, kui ta minuga ainult koketeerib?… Kui ta lihtsalt…“

Ta jäi täiesti seisma, tardus silmapilguks paigale.

„Või kui siin peitub mõni kurikavalus, salanõu… Ja kust ma selle võtsin, et ta mind armastab? Ta pole seda öelnud; see on enesearmastuse saatanlik sosin! Andrei! Kas tõesti?… Vaevalt küll: Olga on hoopis, hoopis… Näe, missugune ta hoopis on!“ ütles ta äkki rõõmuga, nähes, et Olga talle vastu tuleb.

Rõõmsa naeratusega ulatas Olga talle käe.

„Ei, ta pole seda, ta pole petis,“ mõtles Oblomov, „petised ei vaata nii lahkel pilgul; nad ei naera nii südamest… nad ainult kilkavad… Aga… ta pole siiski öelnud, et ta armastab!“ mõtles ta samas, kohkudes, et see oli ju ainult tema enda seletus… „Ja millest äkki see tusk?… Issand, missuguses ummikus ma rabelen!“

„Mis see teil on?“ küsis Olga.

„Oks.“

„Mis oks?“

„Näete: sirelioks.“

„Kust te ta võtsite? Siin ei ole ju sireleid. Kustkaudu te tulite?“

„Teie murdsite selle ennist ja viskasite maha.“

„Aga miks te üles võtsite?“ „Niisama, mulle meeldib, et teie… selle pahameelega maha viskasite.“

„Meeldib pahameel — see on uudis! Miks?“

„Ei ütle.“

„Öelge, olge head, ma palun…“

„Mitte mingil juhul, mitte mingi hinna eest!“

„Palun teid südamest!“

Oblomov raputas pead.

„Aga kui ma teile laulan?“

„Siis… võib-olla…“

„Nii et siis ainult muusikal on teie peale mõju,“ ütles Olga kortsus kulmul. „Siis on see ikkagi tõsi?“

„Jah, muusikal, mida ma kuulen teie ettekandes…“

„Noh, ma laulan siis… Casta diva, Casta di…“ kõlas Norma hüüd ja vaikis siis.

„Noh, öelge nüüd,“ ütles Olga.

Oblomov võitles natuke aega enesega.

„Ei, ei!“ ütles ta veel kindlamalt kui enne. „Mitte mingi hinna eest… mitte kunagi! Sest kui see oleks vale, kui see ainult näis mulle nõnda?… Mitte kunagi, mitte kunagi!“

„Mis see siis on? Midagi hirmsat?“ ütles neiu ja puuris mõtte sellesse küsimusse, pilgu aga Oblomovi näkku.

Siis valgus arusaamine pikkamisi üle ta näo; igasse kurdu tungis mõtte, aimduse kiir… ja siis korraga valgustas kogu nägu selge teadmine… Ka päikesega on vahel nõnda, kui ta pilve tagant välja tulles valgustab esiteks mõnda põõsast, siis teist, siis katust ning kallab siis äkki kogu maastiku heleda paistusega üle. Olga teadis nüüd Oblomovi mõtet.

„Ei, ei, mu keel ei paindu selleks…“ kinnitas Oblomov. „Ärge parem küsige!“

„Ma ei küsigi,“ vastas Olga ükskõikselt.

„Kuidas nii? Just praegu te ju…“

„Lähme koju,“ ütles Olga tõsiselt, teda üldse kuulamata, „ma tante ootab.“

Ta läks ees, jättis Oblomovi tädi seltskonda ja kadus otseteed oma tuppa.