Oblomov/neljas jagu/I

←XII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

II →

EPUB

NELJAS JAGU

I

Ilja Iljitši haigusest oli aasta möödas. Mitmes ilmanurgas oli see aasta nii mõndagi muutnud: siin algasid rahutused, seal võttis rahu maad; siin kustus mõni kuulsus, seal hakkas hiilgama uus; siin avastas maailm mõne uue elusaladuse, seal varisesid põrmu eluasemed ja rahvapõlved. Ja kus hävines vana elu, seal tärkas haljendava muruna uus.

Ka Viiburi poolel, lesknaise Pšenitsõna majas, — ehk küll päevad ja ööd siin rahulikult möödusid, toomata üksluisesse ellu äkilisi või tormilisi muutusi, ja ehk küll neli aastaaega oma mullust tulekut ja minekut kordasid — ei jäänud elu ometi seisma, vaid muutus aiva oma avaldustes, ainult et niisama aeglase järjekindlusega, nagu sünnivad meie planeedil geoloogilised teisenemised: siin mureneb tasapisi mägi, seal kannab meri aastasadade jooksul muda kokku või taganeb rannast, luues kuiva maad juurde.

Ilja Iljitš sai terveks. Volinik Zatjortõi sõitis maale ja saatis vilja eest saadud raha tervenisti Oblomovi kätte, saades siis sellest summast nii sõidu- ja päevarahad kui ka tasu töö eest.

Mis rendirahasse puutub, siis kirjutas Zatjortõi, et seda polevat võimalik kokku korjata, sest talupojad olevat osalt laostunud, osalt mujale elama läinud, kuhu — seda ei tea; tema koguvat praegu kohapeal faktilist materjali.

Tee ja sildade kohta teatas ta, et nendega pole kiiret, sest talupojad ronivad parema meelega üle mäe või sumpavad läbi jääraku kaubaalevisse, kui et nad teetegemisega ja sildade ehitamisega vaeva näeksid.

Ühesõnaga, teated ja rahasummad olid rahuldavad ja Ilja Iljitš ei näinud tungivat vajadust ise maale sõita, nii et selle poolest võis ta tuleva aastani rahulik olla.

Volinik oli korralduse teinud ka uue maja ehitamiseks: oli määranud kubermangu ehitusmeistriga koos kindlaks, kui palju mingit materjali vaja läheb, ning andnud külavanemale käsu, et ta kevade tulekul palgid kohale veaks ja telliskivide tarvis kuuri ehitaks, nii et Oblomovil endal poleks muud muret kui kevadel kohale tulla ja seal jumala õnnistusel ehitamist alustada. Selleks ajaks loodeti ka rendiraha kokku saada, pealegi oli kavatsusel mõis ära pantida, nii et oleks võimalik kulusid katta.

Pärast haigust oli Ilja Iljitš hulk aega tusane, vajus mitmeks tunniks vaevavasse mõtisklusse ja ei vastanud vahel Zahhari küsimustele, ei pannud tema tassi mahapillamist ega tolmu pühkimatajätmist tähele; perenaine leidis ta mõnikord, kui ta tuli pühapäeviti pirukat pakkuma, pisarsilmil istumas.

Siis tuli ajapikku kibeda meelehaiguse asemele tuim ükskõiksus. Tundide kaupa vaatas Ilja Iljitš, kuidas lumi sadas ning hoovil ja uulitsal hangedesse tuiskas, kuidas ta mattis puuriidad, kanakuudi, koerakongi, lilleaia ja peenramaa, kuidas aiapostidest said püramiidid, kuidas kõik suri ja kadus surilina alla.

Tükid ajad võis ta kuulata kohviveski raginat, koera haukumist ja kargamist keti otsas, Zahhari saapaharja siuhkamist või kellapendli ühtlast tiksumist.

Perenaine astus nüüdki vahel tema poole sisse, pakkudes midagi osta või midagi maitsta; käisid ka perenaise lapsed: esimesega rääkis ta ükskõikselt ja lahkelt, viimastele aga andis õppetükid üles, kuulas nende lugemist ning naeratas nende lapseliku lobisemise üle loiult ja vastu tahtmist.

Kuid mägi murenes vähehaaval, meri taganes rannast või tungis talle peale, ja Oblomov jõudis pikkamisi oma harilikku ellu tagasi.

Sügis, suvi ja talv möödusid loiult ja igavalt. Aga Oblomov ootas jälle kevadet ja unistas maalesõidust.

Üheksandal märtsil küpsetati linnusaiu, aprillis võeti talveaknad eest ja öeldi, et Neeva on lahti läinud ja kevad saabunud.

Oblomov uitas aias. Siis hakati köögiviljapeenraid tegema, tulid mitmed pühad: nelipühad, ristineljapäev, esimene mai; neid kõiki tähistati kaskede ja pärgadega; joodi metsa all teed.

Suve algusest peale hakati majas kahest suurest pidupäevast rääkima: jaanipäevast, mis oli „vennakse“ nimepäev, ja eeliapäevast, mis oli Oblomovi nimepäev; nii oli kaks tähtsat sündmust oodata. Ja kui perenaine turul ilusat vasikakintsu nägi või poest osta sai, kui tal pirukas ütlemata hästi õnnestus, kordas ta sel puhul ikka:

„Ah, kui jaani- või eeliapäeval ka niisugune vasikakints ette juhtuks või niisugune pirukas välja tuleks!“

Räägiti eeliapäeva reedest ja igal aastal ettevõetud jalutuskäigust Püssirohuvabrikute juurde, räägiti Smolenski surnuaia pühast Kolpinos.

Akende alt kostis jälle kana loksumist ja uute tibude siuksumist; tulid jälle kanapoegade ja seentega pirukad, värskelt soolatud kurgid; varsti tulid ka marjad.

„Rupskid pole nüüd enam head,“ ütles perenaine Oblomovile, „kahe väikese maksa ja kopsu eest küsiti eile seitsekümmend kopikat; selle-eest on head lõhefileed: botvinjat võiks kas või iga päev teha.“

Majapidamine oli Pšenitsõna majas õitsval järjel, mitte ainult sellepärast, et Agafja Matvejevna oli eeskujulik perenaine, sest see oli tema kutsumus, vaid ka sellepärast, et Ivan Matvejevitš Muhhojarov oli toitude koha pealt suur maiasmokk. Rõivaste ja pesu suhtes oli ta üpris hoolimatu: käis mitu aastat ühe ülikonnaga ning andis uue ostmiseks vastumeelselt ja kitsilt raha välja, ei pannud oma rõivaid korralikult varna rippuma, vaid viskas nurka hunnikusse. Pesu vahetas ta nagu mustatööline ainult laupäeviti; mis aga toidupoolisesse puutus, siis siin ta raha kokku ei hoidnud.

Siin talitas ta juba teenistusse astumisest saadik iseoma loodud loogika põhjal: „Mis vatsas, see varjul — sellest tühje jutte ei teki, aga jäme uurikett, uus sabakuub või heledad saapad — need sünnitavad kohe asjata lobisemist.“

Seepärast ilmus pererahva lauale ikka esimese sordi vasikaliha, kumavkollane sammakala ja valge lihaga laanepüü. Mõnikord käis ja nuuskis Ivan Matvejevitš ise turul või Miljutini passaažis nagu linnukoer, tõi palituhõlma all kõige parema nuumkana ja ei kõhelnud kalkuni eest nelja rubla välja anda.

Veini ostis ta börsiplatsilt, pani selle oma käe järgi ära ja tõi ka ise välja; kuid laual ei nähtud kunagi muud kui sõstralehtedel tõmmata lastud napsi; veini joodi ärklitoas.

Kui ta Tarantjeviga noodal käis, oli tal palitutaskus ikka pudel kallist madeirat, ja kui nad „joogiasutuses“ teed jõid, tõi ta oma rummipudeli kaasa.

Merepõhja vaikne vajumine või kerkimine ja mäe murenemine toimus kõigiga, sealjuures ka Anisjaga: tema ja perenaise vastastikune poolehoid muutus lahutamatuks sõpruseks, täielikuks ühtesulamiseks.

Oblomov, kes märkas perenaise osavõttu tema asjadest, tegi talle kord ettepaneku, naljatoonis küll, et perenaine võiks kõik tema toidumured enda peale võtta ja teda sellest hoolest päästa.

Rõõm lehvis üle perenaise näo; ta naeratas sedakorda teadlikult. Kuidas tema tegevusväli nüüd laienes: ühe majapidamise asemel kaks või üksainus, aga suur! Peale selle sai ta Anisja endale.

Ta rääkis vennaksega läbi, ja järgmisel päeval viidi Oblomovi köögist kõik asjad Pšenitsõna kööki; hõberiistad ja muud nõud läksid perenaise puhvetisse, köögitüdruk Akulina aga alandati kanade talitajaks ja köögiviljaaia harijaks.

Kõik käis nüüd laiemalt; suhkru, tee ja toiduainete ostmine, kurkide soolamine, õunte ja kirsside sissetegemine, moosikeetmine — kõik toimus suurel viisil.

Agafja Matvejevnagi kasvas suuremaks, Anisja sirutas oma käed nagu kotkas tiivad välja ja elu hakkas vahutava jõena voolama.

Oblomov sõi kell kolm koos perekonnaga lõunat, ainult vennakse lõuna oli eraldi ja enamasti köögis, sest ta tuli väga hilja töölt.

Teed ja kohvi ei toonud Oblomovile enam Zahhar, vaid perenaine ise.

Kui Zahhar tahtis, võis ta tolmu pühkida, aga kui ei tahtnud, siis tuli Anisja nagu tuulispask, põlle ja osalt ka palja käega, peaaegu et ninagagi puhus, pühkis, äigas ja koristas ta kõik tolmu ja kadus; kui ei tulnud tema, tuli perenaine ise, siis kui Oblomov aias oli; ta vaatas toa üle, nägi korratust, kõngutas pead ja pomises midagi, kloppis padjad kohevile, kontrollis padjapüüre, sosistas jälle endamisi, et need tuleb vahetada, kiskus püürid patjadelt, pühkis aknaklaasid puhtaks, heitis pilgu sohva taha ja läks alles siis minema.

Merepõhja pikaline vajumine, mägede murenemine, uhtemuda, lisaks veel kerged vulkaanilised plahvatused — see kõik sündis kõige mõjusamalt Agafja Matvejevna elus, aga keegi ei pannud seda tähele, kõige vähem veel tema ise. See tuli nähtavale ainult rikkalike, ootamatute ja ilmotsatute tagajärgede näol.

Miks ärritus ta juba mõnda aega üpris kergesti?

Miks ta varemalt, kui praad kõrbema läks, kala supi sees ära lagunes või maitseroheline puljongisse panemata jäeti, Akulinale validalt, aga rahulikult ja oma väärtust tundes märkuse tegi ning selle kohe unustas, kuna ta nüüd niisugusel juhul laua tagant üles kargas, kööki jooksis, Akulinale kibedaid etteheiteid näkku paiskas ja isegi Anisjale mossis nägu näitas, järgmisel päeval aga valvas ise, et maitseroheline saaks pandud ja et kala liiga kaua ei keeks.

Võiks ju öelda, et tal oli võõra inimese ees häbi paista lohakana niisuguses asjas nagu majapidamine, millele oli keskendatud kogu tema enesearmastus ja agarus.

Hea küll! Aga miks tal varemalt silmad juba kella kaheksast õhtul kinni kippusid, nii et ta kella üheksa paiku, kui ta oli lapsed magama pannud ja köögis järele vaadanud, kas tuled on kustutatud, kas siibrid on kinni lükatud ja kas kõik on korras, ise samuti asemele puges, kus teda enam ükski suurtükk enne kella kuut hommikul ei suutnud äratada?

Nüüd aga, kui Oblomov läks teatrisse või jäi Ivan Gerassimovitši juurde kauemaks istuma, ei leidnud perenaine und: viskles küljelt küljele, lõi risti ette, ohkas, sulges silmad — aga uni ei tulnud, tee mis tahes.

Niipea kui väljast kolinat kuuldus, tõstis ta kohe pead, mõnikord kargas asemelt üles, avas õhuakna ja kuulatas: ehk on Oblomov?

Kui väravale koputati, viskas ta undruku selga ja jooksis kööki, togis Zahhari ja Anisja üles ning saatis väravat lahti tegema.

Võiks ju öelda, et see näitab ainult kohusetruud majaperenaist, kes ei taha, et majas oleks korralagedus, et üürnik peaks öösel seni uulitsal ootama, kui joobnud kojamees teda kuuleb ja värava avab; või et ta lõppude lõpuks kardab kestvast ja valjust koputamisest lapsi üles ärkavat…

Hea küll. Aga miks ta siis, kui Oblomov haigeks jäi, kedagi teist tema tuppa ei lasknud, toapõranda vaipade ja vildiga kattis, aknad pimedaks tegi ja tulivihaseks sai — muidu nii heasüdamlik ja tasane naine —, kui Vanja ja Maša pisutki kõvemat häält tegid või valjusti naersid?

Miks ta istus ööd läbi haige voodi ees, usaldamata Zahhari või Anisjat, valvas teda kuni hommikuse jumalateenistuse alguseni, siis aga heitis mantli õlgadele, kirjutas paberile suurte tähtedega „Ilja“ ja jooksis kirikusse, kus ta paberilipaka altarisse ära andis, et haiget eestpalves meelde tuletataks, ise aga puges nurka, langes põlvili ja jäi kauaks kummuli maha; sealt tõttas jooksujalu turule ja tuli täis kartust koju, vaatas ukse vahelt sisse ja küsis Anisjalt sosinal:

„Kuidas on?“

Võiks ju öelda, et see pole midagi muud kui haledus ja kaastundmus, need naiseloomuse kaks põhiomadust.

Hea küll. Aga kui Oblomov paranedes kogu talve tusane oli, perenaisega vaevalt sõnakese rääkis, ei vaadanud enam tema tuppa, ei tundnud tema tegevuse vastu huvi, ei naljatanud temaga ega naernud, miks siis perenaine kõhnemaks jäi, kõige vastu äkki nii külmaks muutus, midagi teha ei tahtnud: jahvatab kohvi — aga ei teagi, mis ta teeb, või paneb nii hirmus palju sigureid hulka, et juua ei kõlba, ja ise ei tunnegi seda, nagu poleks tal enam keelt suus. Akulina ei keeda kala pehmeks, vennas nuriseb, läheb lauast ära; aga perenaine on nagu kivist, ei kuulegi.

Varemalt ei näinud teda keegi mõttes seisvat ja see ei passinud ka tema näoga kokku: ikka ta käis ja liikus, pidas kõike teraselt silmas ja nägi kõike; nüüd aga istus ta vahel, uhmer süles, nagu magaks ta, ja käed ei liikunud; siis aga hakkas äkki nuiaga nii kõvasti tampima, et koergi pani õues haukuma, arvates, et väravale koputatakse.

Aga niipea kui Oblomovile eluvaim sisse tuli, niipea kui tema näole ilmus heasüdamlik naeratus, niipea kui ta hakkas jälle perenaist hea pilguga vaatama, ukse vahelt sisse piiluma ja naljatama — läks ka perenaine kohe ümaramaks, majapidamine edenes jälle hoogsalt, erksalt ja rõõmsalt, ainult väikese iselaadse varjundiga: enne oli nii, et perenaine liikus päev otsa nagu hästi konstrueeritud masin õigesti ja korralikult, käis kergelt, rääkis parajal häälel, jahvatas kohvi, lõhkus suhkrut, sõelus midagi, istus õmblema, ja nõel ta käes liikus kindlas rütmis nagu kellaosuti; siis tõusis ta rahulikult üles, peatus poolel teel kööki, avas kapi, võttis sealt midagi, viis kööki — ikka täpselt nagu masinavärk.

Aga nüüd, sestpeale, kui Oblomov sai tema perekonnaliikmeks, tampis ja sõelus ta teisiti. Oma pitsid oli ta peaaegu unustanud. Vahel hakkas ta õmblema, sättis end juba rahulikult istuma, kui äkki Oblomov hüüdis Zahharile, et see kohvi tooks, ja paari hüppega oli siis perenaine köögis, vaatas seal ringi nii terasel pilgul, nagu sihiks ta mõnd asja, haaras lusika, nõristas kolm lusikatäit kohvi vastu valget tagasi kannu, et näha, kas kohv on küllalt tõmmanud ja selginud, et paksu tassi ei satuks, ja kas koorele pole nahka peale tulnud.

Kui mõnda Oblomovi armastatud toitu valmistati, pidas perenaine ise kastrulit silmas, tõstis kaane pealt, maitses, nuusutas, siis võttis kastrulisabast kinni ja hoidis seda tulel. Kui ta riivis mandleid või tampis midagi, ikka tampis ja riivis ta niisuguse hoo ja ägedusega, et läks üleni higiseks.

Kogu tema tööl, tampimisel, triikimisel, sõelumisel jne., oli nüüd uus, eluline mõte: Ilja Iljitši rahu ja mugavus. Varem nägi ta selles oma kohust, nüüd pakkus see talle mõnu. Ta hakkas omal viisil sisukat ja vaheldusrikast elu elama.

Aga ta ei teadnud, mis temaga toimub, ja kunagi ei küsinud ta seda endalt, vaid alistus sellele magusale ikkele tingimusteta, vastupanuta ja joovastuseta, ilma südamevärinata ja kireta, ilma ähmaste eelaimdusteta ja piinadeta, ilma närvide mängu ja muusikata.

Just nagu oleks ta uue usu vastu võtnud ja seda tunnistama hakanud, ilma pead murdmata, mis usk see on ja missugused dogmad on selle aluseks, järgides vaid pimesi selle seadusi.

See langes nagu iseenesest tema peale, ja ta astus selle alla nagu pilve alla, ilma taganemata või ette jooksmata: ta hakkas Oblomovit nii lihtsalt armastama, nagu inimene saab külmetades parandamatu palaviku.

Tema ise ei aimanud midagi: kui keegi oleks talle seda öelnud, siis oleks see talle uudiseks olnud — ta oleks naeratanud ja häbenema hakanud.

Vaikides võttis ta enda peale kohustused Oblomovi suhtes, õppis iga tema särgi iseärasusi tundma, loendas tema katkiste kandadega sukki, teadis, kumma jalaga ta voodist välja astub, pani tähele, millal tal odraiva kipub silma tulema, missugust toitu ta armastab ja kui palju korraga sööb, kas ta on heas või halvas tujus, hästi või halvasti maganud, nagu oleks ta seda kõike eluaeg teinud, ilma endalt küsimata, mis Oblomov talle tähendab ja mispärast ta tema eest nii väga hoolitseb.

Kui temalt oleks küsitud, kas ta armastab Oblomovit, siis oleks ta jällegi naeratanud ja jaatavalt vastanud, kuid sama vastuse oleks ta andnud ka siis, kui Oblomov alles nädal aega tema majas oli elanud.

Miks ta nimelt Oblomovit armastama hakkas, miks ta armastuseta mehele läks ja armastuseta kolmekümneaastaseks elas, ja miks see tunne alles nüüd talle peale tuli?

Kuigi armastust peetakse tujukaks ja tahtele allumatuks tundeks, mis tuleb nagu haigus, ometi on ka temal nagu kõigel muulgi omad põhjused ja seadused. Kui aga neid seadusi on tänini vähe uuritud, siis sellepärast, et inimesel, keda armastus on tabanud, ei ole üldse mahti teadlase pilguga uurida, kuidas sugeneb hinge esimene mulje, kuidas see halvab kõik meeled nagu uni, kuidas algul jäävad silmad pimedaks, millal hakkavad pulss ja süda kiiremini tuikama, kuidas sünnib korraga eilsest päevast peale truudus kuni surmani, püüe end ohvriks tuua, kuidas vähehaaval kaob inimese oma „mina“, muutudes „temaks“, kuidas mõistus erakordselt nürineb või erakordselt teritub, kuidas tahe teise tahtele allub, pea end ikke alla painutab, põlved värisema hakkavad, pisarad silma tulevad ja palavik algab…

Siiamaani oli Agafja Matvejevna vähe Oblomovi-taolisi inimesi näinud, ja kui nägigi, siis kaugelt; võib-olla meeldisid nad talle, kuid nad elasid teises ringkonnas kui tema ja polnud vähimatki võimalust nendele läheneda.

Ilja Iljitš ei kõnni nõnda, nagu kõndis tema õnnis mees, kolleegiumisekretär Pšenitsõn, kes sibas kärmel, asjalikul sammul; Oblomov ei kirjuta vahetpidamata pabereid, ei värise hirmust, et ta ametisse hiljaks jääb, ei vaata igaühele nõnda silma, nagu paluks ta enesele sadulat selga panna ja enda seljas ratsutada; tema vaatab kõike ja kõiki nii julgelt ja vabalt, nagu nõuaks ta endale allumist.

Ta nägu ei ole jõhker ega punakas, vaid valge ja õrn; käed ei sarnane vennakse kätega — ei värise, ei puneta, vaid on valged ja väikesed. Kas ta istub, tõstab jala üle põlve või toetab pea käele — kõike teeb ta nii vabalt, rahulikult ja ilusasti; räägib nõnda, nagu ei räägi ei vennas ega Tarantjev, nagu ei rääkinud ka tema õnnis mees; kõigest ei saa perenaine arugi, aga ta tunneb, et see on targasti, imeilusasti ja isemoodi öeldud; ja ka seda, millest perenaine aru saab, ütleb Oblomov just nagu teisiti kui kõik muud.

Pesu on tal peen, ta vahetab seda iga päev, peseb ennast lõhnava seebiga, puhastab küüsi — ta on üleni puhas ja kena, tal pole vaja midagi teha, ja ta ei teegi, teised teevad kõik tema eest: tal on Zahhar ja peale selle veel kolmsada Zahhari…

Tema on isand, tema särab ja hiilgab! Ja seejuures on ta nii hea: kui pehme on ta kõnnak, ta liigutused, ta käepuudutus — nagu samet; puudutas aga mõnikord kadunud mees, siis nii kõva käega, nagu lööks! Ka Oblomovi silmavaade ja jutt on niisama pehme, niisama hea…

Perenaine ei mõelnud kõike seda, ta ei olnud sellest teadlik, aga kui mõni teine oleks teda jälginud ja talle seletanud, missuguse mulje on Oblomov tema ellu ilmumisega ta hinge jätnud, siis oleks ta pidanud seda seletama just nõnda, ja mitte teisiti.

Ilja Iljitš mõistis, milline tähendus oli tema ilmumisel siia kõrvalisse kohta, alates vennaksega ja lõpetades ketikoeraga, kes hakkas tema tulekuga kolm korda rohkem konte saama, aga seda ta ei mõistnud, kui sügavale see tähendus oli oma juured ajanud ja missuguse ootamatu võidu ta oli saavutanud perenaise südame üle.

Perenaise lakkamatus hoolitsuses ta toidu, pesu ja tubade eest nägi Oblomov ainult tema iseloomu peajoone avaldumist, mida ta juba esmakordsel siiatulekul oli tähele pannud, kui Akulina äkki rapleva kukega sisse astus ja kui perenaine, vaatamata sellele, et tal köögitüdruku agaruse pärast piinlik oli, talle ütles, et ta mitte seda kukke poodnikule ei viiks, vaid võtaks teise, halli.

Agafja Matvejevna ise polnud võimeline Oblomoviga edvistama ega temale kuidagi märku andma, mis temas sünnib; nagu öeldud, ei teadnud ta ega saanud sellest arugi ja oli kogunisti unustanud, et mõni aeg tagasi temas midagi niisugust ei toimunud; tema armastus avaldus vaid piiritus truuduses kuni surmani.

Ja nii ei näinud Oblomov perenaise suhtumise tõelist tagapõhja; kõike, mis perenaine tegi, pidas ta lihtsalt tema iseloomu omaduseks. Pšenitsõna normaalne, loomulik ja omakasupüüdmatu tunne jäi saladuseks talle enesele, Oblomovile ja ka teistele kodakondsetele.

See tunne oli tõepoolest omakasupüüdmatu, sest perenaine pani kirikus küünla põlema ja laskis Oblomovit eestpalves meelde tuletada ainult selleks, et Oblomov terveks saaks, ilma et Oblomov ise sellest kunagi teada oleks saanud. Jah, ta istus tema peatsis kogu öö ja läks koidikul ära, ja pärast ei tehtud sellest juttu.

Oblomovi suhtumine perenaisesse oli palju lihtsam: Agafja Matvejevna oma aina välkuvate küünarnukkidega, igal pool hoolitsevalt peatuva pilguga, pideva liikumisega kapi juurest kööki, köögist sahvrisse, sahvrist keldrisse, ning kõigi koduste mugavuste põhjaliku tundmisega kehastas tema silmis ookean-ääretu ja muutumatu elurahu ideaali, mille kuju oli juba lapsepõlve isakodus kustumatult tema hinge jäänud.

Nagu seal isa, vanaisa, lapsed, lapselapsed ja külalised laisas rahus istusid või lamasid, teades, et peale nende on majas alati liikuv ja muretsev silm ning rüppe langemata töötavad käed, mis neile õmblevad, neid söödavad-joodavad, katavad, kängitsevad ja magama panevad ning surma puhul neil ka silmad kinni vajutavad, nii nägi Oblomov siin sohval istudes või vahetpidamata lebades, et tema kasuks liigub miski nobe ja kärmas, ja et kui ka homme päike tõusmata jääks, kui tuulepöörised täidaksid taevaaluse, kui maru käiks ühest ilmaotsast teise, ilmuksid supp ja praad ometi lauale, tema pesu oleks ikka puhas ja värske, ämblikuvõrgud koristataks ikka lae alt, ja tema ei teagi, kuidas seda tehakse; tema ei võta vaevaks sedagi mõelda, mis ta tahab, sest see kõik aimatakse ette ja tuuakse nina alla, mitte laisalt ega toorelt, mitte Zahhari kasimata kätega, vaid erksa ja alandliku pilguga, lõpmatu truuduse naeratusega, puhaste, valgete käte ja paljaste küünarnukkidega.

Päev-päevalt sõbrunes Oblomov perenaisega ikka enam: mõte armastusest ei tulnud tal üldse pähe, vähemalt mitte sellest armastusest, mida ta oli hiljuti põdenud nagu rõugeid, leetreid või soetõbe ja mille meeldetuletaminegi tal judinad ihule ajas.

Ta lähenes Agafja Matvejevnale nagu tulele, mis õhkub ikka rohkem ja rohkem sooja, mida aga siiski armastama ei hakka.

Pärast lõunat jäi ta heal meelel perenaise tuppa piipu suitsetama ja vaatama, kuidas perenaine hõbeasju ja teisi nõusid puhvetisse paneb, kuidas ta sealt tassid välja võtab, neisse kohvi valab, kuidas ta ühte tassi eriti hoolega peseb ja pühib, selle kõige enne täis kallab, temale ulatab ja vaatab, kas ta on ka rahul.

Oblomovi pilk peatus heal meelel perenaise paksul kaelal ja ümaratel küünarnukkidel, kui tema toa uks juhtus paokil olema, ja kui ta tükil ajal ei paotunud, siis lükkas Oblomov selle ise tasakesi jalaga lahti, naljatas perenaisega või mängis tema lastega.

Aga tal polnud ka igav, kui mõni hommik läks mööda, ilma et ta oleks perenaist näinud; ja selle asemel, et pärast lõunat perenaise juures istuda, läks ta tihtipeale paariks tunniks magama; kuid ta teadis, et niipea kui ta ärkab, on tee valmis, ja seda just samal silmapilgul, kui ta ärkab.

Ja mis peaasi — see kõik sündis rahulikult: ei olnud südamepaistetust ega mingit ärevust selle pärast, kas ta näeb täna perenaist või ei näe, mida ta mõtleb, mida peaks talle ütlema, kuidas tema küsimustele vastama, mis pilguga ta täna vaatab — ei midagi niisugust, mitte midagi!

Ei igatsust ega unetuid öid, ei magusaid ega kibedaid pisaraid — midagi niisugust ei pidanud ta tundma. Istus ainult, suitsetas ja vaatas, kuidas perenaine õmbleb, mõnikord ütles midagi, mõnikord ei öelnud, ja ikka oli tal nii rahulik olla, polnud midagi vaja teha, polnud tahtmistki kuhugi minna, nagu oleks siin kõik olemas, mis vaja.

Ei mingit tagasundimist, ei mingeid nõudmisi Agafja Matvejevna poolt. Ja ka Oblomovil endal ei tekkinud mingeid isekaid soove ega tunge, mingit tegutsemisiha ega südantlõhestavat piina selle pärast, et aeg möödub, et jõud kaob, et ta pole midagi teinud, ei head ega kurja, et ta elu on tühi, et ta ei elagi, vaid vegeteerib.

Just nagu oleks ta mõne nähtamatu käe poolt mahaistutatud haruldane taim, varjul päikesekõrvetuse ja vihma eest, hoolitsetud, toputatud ja poputatud.

„Kuidas teil nõel nii osavasti ninast mööda käib, Agafja Matvejevna?“ ütles Oblomov. „Te pistate nii nobedasti, ma kardan tõesti, et te õmblete oma nina seeliku külge.“

Perenaine naeratas.

„Nii kui selle õmbluse valmis saan,“ ütles ta peaaegu iseendale, „hakkame õhtust sööma.“

„Mis õhtusöögiks on?“ küsis Oblomov.

„Hapukapsad lõhekalaga,“ vastas perenaine. „Sammakala pole kusagilt saada: käisin kõik kauplused läbi, vennaski küsis igalt poolt — ei ole. Ehk olgu siis, et saab elusa samma: üks tõllakaupmees oli tellinud — lubas sealt meile ka tüki lõigata… Peale selle on vasikaliha, praetud putru…“

„Oi, see on hea! Väga armas teist, Agafja Matvejevna, et te seda meeles pidasite! Kui ainult Anisja ei unusta!“

„Milleks siis mina olemas olen? Kuulete, säriseb?“ vastas perenaine, paotades pisut köögiust. „Juba praeb.“

Siis sai ta õmbluse valmis, hammustas niidi katki, keeras töö kokku ja viis magamistuppa.

Nõnda siis — Oblomov lähenes Agafja Matvejevnale nagu soojendavale tulele ja läks talle kord nii ligi, et äärepealt oleks tekkinud tulekahju, igatahes tõusis väike leek.

Oblomov kõndis oma toas ringi ja nägi perenaise toaukse poole pöördudes, et küünarnukid välguvad erakordse kiiruga.

„Ikka ametis!“ ütles ta perenaise juurde astudes. „Mis see on?“

„Tambin kaneeli,“ vastas perenaine, vahtides uhmrisse nagu kuristikku ja vuhkides halastamatult nuiaga.

„Aga kui ma teid segan?“ küsis Oblomov, võttis tal küünarnukkidest kinni ega lasknud neid liikuda.

„Laske lahti! Mul on vaja veel suhkrut lõhkuda ja pudingi jaoks veini tuua.“

Oblomov hoidis ikka veel tema küünarnukkidest kinni ja tema nägu oli peaaegu naise kukla vastas.

„Öelge, mis oleks, kui ma teid… armastama hakkaksin?“

Perenaine naeratas.

„Kas teie hakkaksite mind armastama?“ päris Oblomov.

„Miks mitte? Jumal käsib kõiki armastada.“

„Aga kui ma teid suudlen?“ sosistas Oblomov ja kummardus talle nii ligidale, et kuum hingus naise palet kõrvetas.

„Ega pole lihavõttepühad,“ ütles perenaine naeratades.

„No suudelge mind ometi!“

„Kui jumal annab, elame lihavõtteni, küll siis suudleme,“ ütles naine imestamata, kohmetumata ja häbenemata, seistes sirgelt ja liikumatult nagu hobune, kellele range kaela pannakse. Oblomov suudles teda kergelt kaelale.

„Ettevaatust, ma pillan kaneeli maha; siis pole teile midagi koogi sisse panna,“ hoiatas naine.

„Mis sellest!“ vastas Oblomov.

„Teie öökuuel on jälle plekk?“ ütles perenaine hoolitsevalt ja võttis öökuue hõlma pihku. „Vististi õliplekk.“ Ta nuusutas seda. „Kust see on tulnud? Ehk on ikoonilambist tilkunud?“

„Ei tea, kust ma selle olen saanud.“

„Ah õigus, te olete ukse vastu puutunud,“ taipas korraga Agafja Matvejevna. „Eile määriti uksehingi, muidu kriiksuvad. Ajage seljast maha ja andke siia, ma võtan pleki välja ja pesen puhtaks; homme pole enam midagi näha.“

„Kallis Agafja Matvejevna!“ ütles Oblomov ja võttis laisalt öökuue seljast. „Teate, mis: sõidame maale elama, seal on alles majapidamine! Mis seal kõik on: seened, marjad, keedised, linnu- ja karjaaed…“

„Ei, mistarvis?“ ütles perenaine ohates. „Siin ma olen sündinud ja oma elu elanud, eks siin pea ka surema.“

Oblomov vaatas teda kerge elevusega, kuid ta silmad ei süttinud, neisse ei valgunud pisaraid, vaim ei kippunud kõrgusse ega suuri tegusid tegema. Tal oli ainult, himu sohvale istuda ja üksisilmi neid küünarnukke vahtida.