Oblomov/kolmas jagu/X

←IX

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

XI→

EPUB

X

Sama päeva õhtul istusid Ivan Matvejevitš ja Tarantjev kahekordse maja ühes ülemises toas; maja üks külg seisis vastu seda uulitsat, kus Oblomov elas, kuna teine külg oli kaldatee poole.

See oli nõndanimetatud „joogiasutus“, mille ukse ees ootas alati kaks-kolm tühja troskat, kuna voorimehed ise alumisel korral istusid ja auravaid tasse käes hoidsid. Ülemine kord oli määratud Viiburi poole „sakstele“.

Ivan Matvejevitši ja Tarantjevi laual oli tee ja pudel rummi.

„Puhas Jamaika rumm,“ ütles Ivan Matvejevitš ja valas väriseva käega oma klaasi täis. „Noh, vader, lase märjukesel hea maitsta!“

„Sa pead tunnistama, et on ka põhjust mulle niisugust märjukest osta,“ vastas Tarantjev, „maja oleks enne ära mädanenud, kui sa niisuguse üürniku oleksid leidnud.“

„Õige, õige,“ ütles Ivan Matvejevitš vahele. „Kui meie asi õnneks läheb ja Zatjortõi maale sõidab, siis tulevad liigud!“

„Sa oled ju koi, vader: sinuga peab tingima,“ ütles Tarantjev, „viiskümmend rubla niisuguse üürniku eest!“

„Ega tea, ähvardab teine ära kolida,“ tähendas Ivan Matvejevitš.

„No kuule: ise tahad nupumees olla! Kuhu ta kolib? Teda ei saa enam ajadeski välja!“

„Aga pulmad? Räägitakse, et ta võtab naise!“

Tarantjev purskas naerma.

„Tema võtab naise! Tahad kätt lüüa, et ta naist ei võta?“ vastas ta. „Zahhar peab teist magadagi aitama, ja tema võtab naise! Siiani olen mina kõik see aeg olnud tema heategija: tead, kallis vennas, ilma minuta oleks ta juba ammu nälga surnud või türmi sattunud. Tuleb politsei või küsib majaperemees midagi: ta ei tea õhkagi — ikka mina! Mitte midagi ta ei jaga!…“

„Tõesti, mitte kui midagi: ütleb ise, et tema ei tea, mis kreisikohtus tehakse, või siis departemangus; ei tunne oma talupoegi. Mis pea tal küll otsas on? Mul ajas kohe naeru peale!“

„Aga leping, see leping, mis me tegime!“ kiitles Tarantjev. „Papreid treima oled sa meister, Ivan Matvejevitš, tõesõna, meister mis meister! Sa tuletad mulle va õnnist isa meelde! Ka mina olin osav poiss, aga nüüd ei saa enam toime, jumal ise näeb, et ei saa. Istun mõnikord kirjutama: kohe hakkavad silmad vett jooksma… Jah, ei lugenudki, viskas muudkui nime alla! Aga lepingus on juurvili kirjas, ja hobusetallid ja aidad…“

„Jah, vader, seni kui togud, kes ilma lugemata paberitele alla kirjutavad, pole Venemaalt otsa saanud, seni võib veel elada. Aga muidu, kas või tõmba oksa, ajad on viletsad! Vanadelt meestelt kuuled, et varem polnud nõnda! Ma olen kakskümmend viis aastat teeninud, aga kus on mu kapital? Ainult Viiburi poolel võib elada, mujale ära nägu näita; ega palukesel viga pole, ma ei nurise, leiba jääb ülegi! Aga et võtaks Liteinõile korteri, ostaks vaipu, võtaks rikka naise, upitaks lapsed kõrgemasse seisusse — hiljaks olen jäänud. Ei ole, tead, ka sihukest sihverplaati, ja näe, käed on punased… ära joo viina… Aga miks ma ei peaks teda jooma? Proovi ise! Öeldakse kohe, et hullem kui toapoiss: toapoiss ei kannagi enam niisukesi saapaid ja vahetab iga päev särki. Kasvatus pole enam endine: piimahabemed tükivad igal pool ette — ajavad peenelt puru silma, loevad ja räägivad prantsuse keelt…“

„Aga asju ei taipa…“ lisas Tarantjev.

„Ei, vennas, taipavad küll; nüüd on asjad teistsugused; kõik tahavad lihtsamalt läbi ajada, solgivad meie elu ära. Niiviisi polevat enam vaja kirjutada; asjatu kirjavahetus, aja raisk; rutemini võib ka… muudkui solgivad!“

„Aga lepingul on allkiri all — ei solkinud ära!“ ütles Tarantjev.

„See on nagu aamen kirikus! Joome, vader! Saadame Zatjortõi Oblomovkasse, las imeb ka pisut: jäägu siis pärast pärijatele…“

„Jäägu!“ tähendas Tarantjev. „Mis pärijad need küll on: kõik kolmandast põlvest — seitsmes vesi kiisli pealt.“

„Ainult et ma kardan pulmi!“ ütles Ivan Matvejevitš.

„Ära karda, ma ütlen sulle! Küll näed, et mul on õigus.“

„Tõsi või?“ ütles Ivan Matvejevitš rõõmsalt. „Ta vahib ju mu õde, nii et silmad pungis…“ lisas ta sosinal.

„Mis sa räägid!“ ütles Tarantjev üllatunult.

„Ainult pea suu! Jumala eest, nii see on…“

„Noh, vennas,“ imestas Tarantjev, kui ta viimaks toibus, „seda poleks ma osanud uneski näha! Noh, ja õde?“

„Tema? Teda sa ju tead — tema!“

Ta lõi rusikaga vastu lauda.

„Nagu oskaks ta oma kasu silmas pidada! Lehm, täitsa lehm: löö või kaelusta — tema ajab ikka hambad paljaks, justkui hobune kaerte peale. Mõni teine tema asemel… oi, mis teeks! Aga ma ei lase teda silmist — mõistad, mille järele see lõhnab!“