Oblomov/kolmas jagu/VII

←VI

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

VIII→

EPUB

VII

Möödus nädal. Hommikul tõustes küsis Oblomov alati murelikult, kas jõel on juba sillad peal.

„Ei ole veel,“ vastati talle, ja jälle saatis ta päeva rahulikult õhtusse, kuulates kellapendli tiksumist, kohviveski raginat ja kanaarilindude laulu.

Kanapojad ei siuksunud enam, juba ammu olid neist saanud täiskasvanud kanad, kes külmaga kanakuutides kössitasid. Olga saadetud raamatuid polnud Oblomov veel läbi lugenud; nagu ta raamatu saja viiendal leheküljel kummuli pani, nii see ka seisis juba mitmendat päeva.

Selle-eest oli ta perenaise lastega rohkem ametis. Vanja oli hea peaga poiss, kolme korraga jäid tal kõik Euroopa tähtsamad linnad meelde, ja Ilja Iljitš lubas talle, niipea kui ta üle jõe pääseb, väikese gloobuse osta; Mašenka palistas tal kolm ninarätikut ära — kehvasti küll, aga selle-eest pusis ta nii naljakalt oma väikeste kätega ja jooksis ühtelugu iga palistatud tolli talle näitama.

Perenaisega ajas Oblomov alatasa juttu, niipea kui ta ukseprao vahelt tema küünarnukke märkas. Juba tundis ta küünarnukkide liikumise järgi ära, mis naine teeb — sõelub, jahvatab või triigib.

Oblomov katsus isegi vanaemaga rääkida, kuid see ei saanud midagi öeldud — peatus poolel sõnal, toetas rusikas käe vastu seina, tõmbas end kõverasse ja kukkus köhima, just nagu oleks ta mõnda rasket tööd teinud, pärast ohkis — ja oligi kogu tema jutt läbi.

Ainult „vennast“ ei näinud Oblomov kunagi, või kui nägi, siis üksnes suure paberipaki möödavälgatamist, teda ennast polnud aga majas kuuldagi. Isegi siis, kui Oblomov kogemata sinna tuppa astus, kus nad kitsalt koos lõunat sõid, pühkis vennas sõrmedega suu puhtaks ja kadus oma ärklituppa.

Ükskord aga, kui Oblomov oli just muretul meelel üles tõusnud ja kohvi jooma asunud, teatas Zahhar korraga, et jõele on sillad peale pandud. Oblomovil hakkas süda peksma.

„Ja homme on pühapäev,“ ütles ta endamisi. Peab Olga juurde sõitma, peab terve päeva mehiselt võõraste inimeste tähendusrikkaid ja uudishimulikke pilke kannatama ning pärast Olgale ütlema, millal ta võtab nõuks tädiga rääkida. Kuid ta on ju ikka alles samas punktis, kust on võimatu edasi minna.

Ta kujutles selgesti, kuidas ta avalikult peigmeheks kuulutatakse, kuidas teisel ja kolmandal päeval tulevad igasugused daamid ja meesterahvad, kuidas temast saab korraga uudishimu objekt, kuidas korraldatakse avalik lõunasöök, kus juuakse tema terviseks. Siis… siis viib ta, nagu on peigmehe õigus ja kohus, mõrsjale kingituse…

„Kingituse!“ ütles ta jahmatades ja hakkas kibedalt naerma.

Kingitus! Ja tal on ainult kakssada rubla taskus! Kui ka raha saadetakse, siis mitte enne jõule, aga võib-olla veel hiljem, kui vili on müüdud; millal see müüakse, kui palju teda müüakse ja kui palju raha selle eest saab, kõige selle kohta peab kiri selgust tooma, aga kirja ei tule. Mis siis teha? Jumalaga, kahenädalane rahupõlv!

Nende murede keskelt paistis Olga kaunis nägu, tema kõnekad säbruskulmud ja targad sinihallid silmad, kogu ta pea ühes patsiga, mille ta kuidagi madalale kuklasse kinnitas, nii et see kogu ta kuju täiuslikkust jätkas ja täiendas — peast õlgadeni ja pihani.

Aga niipea kui Oblomovist õnnevärin läbi käis, vajus kiviraske mõte talle peale: kuidas olla, mida teha, mida pulmadega peale hakata, kust raha võtta, millest hiljem elada?…

„Ootan veel, ehk tuleb kiri homme või ülehomme.“ Ja ta hakkas arvutama, millal tema kiri pidi kohale jõudma, kui palju võib naaber viivitada ja kui palju aega kulub vastuse saatmiseks.

„Kolme, kõige rohkem nelja päeva jooksul peab ta siin olema; lükkan Olga juurde mineku seniks edasi,“ otsustas ta, seda julgemini, et vaevalt oli Olga sildade pealepanekust kuulnud…

„Katja, kas sillad on peal?“ küsis Olga samal hommikul toatüdrukult, niipea kui ta ärkas.

Ja see küsimine oli kordunud iga päev. Oblomov seda ei teadnud.

„Ei tea, preili, pole veel kutsarit ega kojameest näinud, ja Nikita ei tea.“

„Kunagi sa ei tea, kui mul vaja on!“ ütles Olga pahaselt, lamades ise voodis ja vaadates oma kaelaketti.

„Ma kuulan kohe järele, preili. Ma ei julgenud ära minna, arvasin, et te vahepeal ehk ärkate, muidu oleksin juba ammu jooksnud.“ Ja Katja kadus toast.

Olga aga avas lauasahtli ja võttis sealt Oblomovi viimase kirja. „Haige, vaeseke,“ mõtles ta murelikult, „ta on üksi, tal on igav… oh jumal küll, kui saaks rutemini kokku…“

Ta mõte jäi pooleli, sest näost punetav Katja tormas tuppa.

„Peal, peal, täna öösi peale pandud!“ hüüdis ta rõõmsalt, haaras kähku voodist väljahüpanud preili oma käte vahele, pani talle pluusi selga ja nihutas tillukesed kingad lähemale. Ruttu avas Olga laeka, võttis sealt midagi ja pistis toatüdrukule pihku, kuna see tal kätt suudles. See kõik — voodist väljahüppamine, Katjale raha pihku pistmine ja preili käe suudlemine — sündis ühe silmapilgu jooksul. „Ah, homme on pühapäev, kui õigel ajal see sündis! Ta tuleb!“ mõtles Olga, rõivastus kärmesti, jõi ruttu teed ja sõitis tädiga kauplusse.

„Sõidame, ma tante, homme Smolnõisse jumalateenistusele,“ palus ta.

Tädi pilutas kergelt silmi, mõtles ja ütles:

„Võib ju ka; ainult et nii kaugele, ma chère! Kuidas see sulle nüüd, talve ajal, pähe tuli?“

Kuid Olgale tuli see ainult sellepärast pähe, et Oblomov oli seda kirikut jõelt näidanud, ja Olga tahtis nüüd seal jumalat paluda… Oblomovi pärast, et ta oleks terve, et ta teda armastaks, et ta oleks temaga õnnelik ja et… see kõhklemine, see teadmatus rutemini lõpeks… Vaene Olga!

Saabus pühapäev. Kavalalt oskas Olga lasta kogu lõuna Oblomovi maitse järgi valmistada.

Ta pani endale valge kleidi selga, peitis pitside alla Oblomovi kingitud käevõru, kammis oma juuksed nii, nagu Oblomovile meeldis; eelmisel päeval oli ta lasknud klaveri häälestada ja proovis nüüd hommikul „Casta diva’t“ laulda. Hääl oli nii kõlav, nagu ta oli viimati olnud suvel. Siis hakkas ta ootama.

Parun nägi teda selles ootuses ja ütles, et ta olevat suvest saadik jälle kenamaks läinud, kuigi pisut kõhnemaks jäänud.

„Maaõhu puudus ja veidi korratud eluviisid on teile silmanähtavalt mõjunud,“ ütles parun. „Teile, armas Olga Sergejevna, on nurmede ja küla õhku vaja.“

Parun suudles mitu korda neiu kätt, nii et värvitud vurrud jätsid sõrmedele isegi väikese märgi.

„Jah, küla,“ vastas neiu mõttes, aga mitte temale, vaid teab kellele, lihtsalt õhku.

„À propos, kui külast juba jutt on,“ ütles parun veel, „tuleval kuul jõuab teie asja arutamine lõpule ja aprillis võite juba oma mõisasse sõita. Suur ta ju ei ole, aga paik on imeilus! Te jääte kindlasti rahule. Missugune maja! Ja aed! Ja künka otsas on paviljon, see meeldib teile tingimata. Vaade jõele… teie ei mäleta… te olite ju alles viieaastane, kui papa sealt ära tuli ja teid kaasa võttis.“

„Ah, kui hea meel mul on!“ ütles neiu ja vajus mõttesse.

„Nüüd on asi otsustatud,“ mõtles ta, „meie sõidame sinna, aga tema ei saa sellest enne teada, kui…“

„Nii et tuleval kuul, parun?“ küsis ta elavalt. „On see ikka tõsi?“

„Niisama tõsi, kui et teie ilus olete, ja täna veel eriti ilus,“ ütles parun ja läks tädi poole.

Olga jäi istuma ning unistama lähedasest õnnest, kuid ta otsustas Oblomovi ees sellest uudisest ja oma plaanidest vaikida.

Ta tahtis lõpuni jälgida, kuidas armastus Oblomovi laisas hinges pöörde sünnitab, tema südamest jäädavalt rõhuva raskuse maha raputab, kuidas ta ei suuda enam lähedase õnne tundele vastu panna ja tormab, lausa lendab maalt soodsat vastust saades hiilgava näoga tema juurde ja paneb kirja tema jalge ette, kuidas nad siis teineteise võidu tädi juurde ruttavad, siis aga…

Siis ütleb ta Oblomovile, et ka temal on mõis, aed, paviljon, vaade jõele ja maja, mis elamiseks täiesti valmis, ja et enne sõidame sinna ja alles siis Oblomovkasse.

„Ei, ma ei tahagi soodsat vastust,“ mõtles Olga, „ta läheb muidu uhkeks ja ei tunnegi sellest rõõmu, et ka minul on oma mõis, aed ja maja… Ei, las ta parem tuleb halvas tujus halva kirja pärast, et mõis on laokil ja et ta peab ise sinna sõitma. Tuhatnelja kihutab ta Oblomovkasse, teeb seal kiiruga vajalikud korraldused, unustab nii mõndagi, ei oska nii mõndagi näha, kõik saab läbi häda tehtud; siis kihutab ta tagasi ja saab korraga teada, et polekski tarvis olnud sõita, et on olemas maja, aed ja paviljon vaatega jõele ja et leidub paik, kus võib ka ilma tema Oblomovkata elada…“ Jah, jah, enne ei ütle ta seda mingi hinna eest, ta hoiab saladust, las Oblomov sõidab sinna, las ta liigub pisut, ärkab ellu — Olga pärast, tulevase õnne pärast! Siiski, ei: mistarvis teda maale saata, temast nii kaua lahus olla? Ei, kui ta tuleb reisirõivais, kahvatu näoga ja kurvalt Olgaga kuuks ajaks jumalaga jätma, ütleb Olga talle äkki, et enne suve pole vaja sõita: siis sõidavad nad üheskoos…

Nõnda unistas neiu ja tõttas paruni juurde, keda ta targu hoiatas, et see uudisest esialgu mitte kellelegi ei räägiks, absoluutselt mitte kellelegi. „Mitte kellegi“ all mõtles ta ainuüksi Oblomovit.

„Jah, muidugi, mistarvis?“ nõustus parun. „Ehk olgu siis, et musjöö Oblomovile, kui sellest juttu peaks tulema…“

Olga valitses end ja ütles ükskõikselt:

„Ei, ka temale mitte.“

„Teie tahtmine, nagu te teate, on mulle seaduseks…“ ütles parun armastusväärselt.

Olga oskas kaval olla. Kui ta teiste juuresolekul tahtis Oblomovile otsa vaadata, vaatas ta enne ikka kõigepealt kolmele võõrale inimesele otsa ja alles siis Oblomovile.

Kui palju kaalutlusi — kõik Oblomovi pärast! Kui mitu korda lõi tal palgeil kaks punast laiku hõõguma! Kui mitu korda puudutas ta üht või teist klaveriklahvi, et kuulata, kas klaver pole liiga kõrges hääles, ja kui mitu korda tõstis ta noote ühest kohast teise! Ja äkki — Oblomovit ei olegi! Mis see tähendab?

Kell saab kolm, siis neli — ikka veel ei ole! Poole viie paiku hakkab neiu ilu ja õilmitsemine kaduma: silmanähtavalt närtsib ta ja istub kahvatu näoga lauda.

Teistel pole sest midagi: nad ei märkagi, söövad neid roogi, mis Oblomovi jaoks on valmistatud, ajavad rõõmsalt ja ükskõikselt juttu.

Ka pärast lõunasööki, õhtul — Oblomovit ei ole ega tule. Kella kümneni tundis Olga lootuse ja hirmu ärevust; kell kümme läks ta oma tuppa.

Esiteks kallas ta mõttes Oblomovile kaela kõik sapi, mis ta südamesse oli valgunud; kogu tema sõnatagavaras polnud ühtki mürgist, pilkavat ega ägedat sõna, millega ta teda mõttes poleks karistanud.

Äkki täitus kogu ta organism nagu tulega, siis jääga.

„Oblomov on haige; ta on üksi; ta ei saa kirjutadagi…“ sähvatas tal peast läbi.

See teadmine ei andnud talle enam asu ega lasknud tal öö otsa magada. Ta suikus palavikulises unes paar tundi, sonis aeg-ajalt; kuid hommikul tõustes oli ta rahulik ja otsusekindel, kuigi näost kahvatu.

Esmaspäeva hommikul vaatas perenaine üle ukse Oblomovi kabinetti ja ütles:

„Üks tüdruk küsib teid.“

„Mind? Ei või olla!“ vastas Oblomov. „Kus ta on?“

„Siin: eksis uksega ja tuli meie trepikoja kaudu. Kas lasen ta sisse?“

Oblomov mõtles alles, mis teha, kui Katja juba tema ees seisis. Perenaine läks ära.

„Katja!“ ütles Oblomov imestunult. „Sina? Mis on?“

„Preili on siin,“ sosistas tüdruk, „käskis küsida…“

Oblomovi nägu muutis värvi.

„Olga Sergejevna?“ sosistas ta kohkunult. „See pole tõsi, Katja, sa teed nalja? Ära piina mind!“

„Tõesti, jumala tõsi: tulime üüritud tõllaga, ta jäi teekauplusse, ootab seal, tahab siia tulla. Saatis mind ütlema, et te Zahhari kuhugi ära saadaksite. Poole tunni pärast tuleb ta siia.“

„Ma lähen parem ise. Ta ei või ometi siia tulla!“ ütles Oblomov.

„Te ei jõua: preili võib iga silmapilk sisse astuda; tema arvab, et te olete haige. Jumalaga, ma lippan tagasi: preili on üksi, ootab mind…“

Ja Katja läks.

Oblomov pani imeruttu endale lipsu kaela, vesti selga ja saapad jalga ning hüüdis Zahhari.

„Zahhar, sa tahtsid hiljuti sinnapoole jõge, Gorohhovaja uulitsasse minna, külla või nii, noh, mine siis nüüd!“ ütles Oblomov palavikulises ärevuses.

„Ei lähe,“ vastas Zahhar kindlalt.

„Mine, mine!“ sundis Oblomov.

„Mis küllaminek see argipäeval on? Ei lähe!“ vastas Zahhar kangekaelselt.

„Mine ometi, lõbutse, ära tõrgu vastu, kui härra on nii lahke ja laseb sul minna… mine sõprade juurde!“

„Äh, mis neist sõpradest!“

„Kas sa ei taha siis nendega kokku saada?“

„Kõik ühesugused lontrused, ei taha nähagi teisi!“

„Mine ikka, mine!“ käis Oblomov peale; veri tõusis tal pähe.

„Ei, täna ma olen päev otsa kodus, aga pühapäev, siis ehk võiks!“ puikles Zahhar ükskõikselt.

„Nüüd kohe, silmapilk!“ kiirustas Oblomov teda ärevalt. „Sa pead…“

„Mis ma kõmbin sinna seitsme versta taha?“ ajas Zahhar vastu.

„Noh, siis mine jaluta paar tundi: endal silmnägu nii unine peas — tuuluta end!“

„Silmnägu silmnäoks, niisuke on ta meiesugusel ikka!“ ütles Zahhar ja vahtis laisalt aknast välja.

„Oh, jumal küll!“ mõtles Oblomov otsaeest higi pühkides. „Ta on kohe siin!“

„Noh, ole hea, mine jalutama, sind palutakse! Säh, siin on sulle kakskümmend kopikat, joo mõne sõbraga pudel õlut!“

„Ma olen parem trepi peal — kuhu ma selle külmaga lähen? Istun natuke aega väravas, seda ju võiks…“

„Ei, väravast eemale,“ ütles Oblomov kähku, „mine teise uulitsasse, sinna, vasakule… teise külge, aia poole!“

„Mis ime see küll on,“ mõtles Zahhar, „ajab jalutama; seda põle enne juhtund.“

„Ma lähen parem pühapäeval, Ilja Iljitš…“

„Kas saad juba kord minema?“ ütles Oblomov hambaid kokku litsudes ja rüsinal Zahhari poole astudes.

Zahhar kadus, ja Oblomov hõikas Anisjat.

„Mine turule,“ ütles ta, „ja osta sealt lõunaks…“

„Lõunaks on kõik juba ostetud; lõuna saab varsti valmis…“ tahtis nina rääkima hakata.

„Suu kinni ja kuula sõna!“ kärgatas Oblomov, nii et Anisja kartma lõi.

„Osta või… sparglit,“ lõpetas ta, oskamata midagi välja mõtelda, mida tuua võiks.

„Pai härra, spargel praegusel ajal? Ja kust teda siin võtta…“

„Marss!“ käratas Oblomov, ja Anisja lippas minema. „Jookse, nagu jalad võtavad,“ karjus Oblomov talle järele, „ja ära vahi ringi, aga tagasi tule hästi pikkamisi, enne kella kahte ära oma nina näita!“

„Mis ime see on?“ rääkis Zahhar Anisjale, temaga värava taga kokku saades. „Ajas jalutama, andis kakskümmend kopikat. Kuskohta ma pean siis jalutama?“

„Sakste asi,“ tähendas taibukas Anisja, „mine vii krahvi kutsar Artemi teed jooma: muidu joodab tema ikka sind, mina aga käin seni turul ära.“

„Mis imeasi see on, Artemi?“ ütles Zahhar ka krahvi kutsarile. „Härra ajas välja jalutama, andis õlleraha…“

„Mõtleb ehk ise nina täis tõmmata,“ arvas Artemi leidlikult, „ja sulle andis ka, et sul kade meel ei hakkaks. Lähme!“

Ta pilgutas Zahharile silma ja nooksas peaga ühe uulitsa poole.

„Lähme!“ kordas Zahhar ja nooksas sama uulitsa poole. „No on imelugu: ajas jalutama!“ kähistas ta endamisi muheldes.

Nad läksid ära, kuna Anisja lippas esimese põikuulitsani, kükitas seal tara äärde kraavi ja jäi ootama, mis tuleb.

Oblomov kuulatas ja ootas: keegi võttis jalgvärava võrust kinni, ja kohe algas koera pöörane haukumine ja karglemine keti otsas.

„Neetud koer!“ kiristas Oblomov hambaid, haaras mütsi ja tormas jalgväravat avama, kust ta Olga peaaegu kaenlas trepini kandis.

Olga oli üksi. Katja ootas teda natukese maa peal tõllas.

„Sa oled terve? Ei olegi voodis? Mis sul siis on?“ küsis neiu ruttu, kui nad kabinetti jõudsid, ilma et ta oleks võtnud mantlit seljast või kübarat peast, kuna ta Oblomovit pealaest jalatallani silmitses.

„Nüüd on mul juba parem, kurk sai terveks… peaaegu täiesti,“ ütles Oblomov, puudutas kõri ja köhatas kergelt.

„Miks sa eile ei tulnud?“ küsis Olga ja vaatas teda nii uurival pilgul, et Oblomov ei saanud sõnagi suust.

„Kuidas sa, Olga, ometi julgesid niisugust asja teha?“ hakkas ta siis kohkunud ilmel rääkima. „Kas sa ise tead, mis sa teed…“

„Sellest räägime pärast!“ ütles neiu kärsitult vahele. „Mina küsin nüüd sinu käest: mis see tähendab, et sa meile oma nägu ei näita?“

Oblomov vaikis.

„Ehk on jälle odraiva silmas?“ küsis Olga.

Oblomov vaikis.

„Sa ei olnud haige, su kurk ei valutanud,“ ütles Olga kulmu kortsutades.

„Ei olnud,“ vastas Oblomov koolipoisi moodi.

„Sa petsid mind!“ Üllatunult vaatas neiu talle otsa. „Mispärast?“

„Ma seletan sulle kõik, Olga,“ püüdis Oblomov end õigustada, „mul oli tähtis põhjus, mis sundis mind kaheks nädalaks eemale jääma… ma kartsin…“

„Mida?“ küsis Olga istudes, kuna ta ise mantli ja kübara maha võttis.

Oblomov pani need mõlemad sohvale.

„Keelekandmist, tühje jutte…“

„Aga seda sa ei kartnud, et ma ei saanud öö otsa magada, et ma mõtlesin juba jumal teab mida ja pidin peaaegu haigeks jääma?“ küsis neiu ja mõõtis teda uurival pilgul.

„Sa ei tea, Olga, mis mul siin sünnib,“ ütles Oblomov, osutades käega oma südant ja pead. „Ma olen hirmsas mures, justkui süte peal. Sa ei teagi, mis on juhtunud?“

„Mis siis veel on juhtunud?“ küsis neiu külmalt.

„Kui laiali on läinud kuulujutud minu ja sinu kohta! Ma ei tahtnud sind ärritada ja ei julgenud su silme ette tulla.“

Oblomov jutustas kõigest, mida ta oli Zahhari käest kuulnud ja mida Anisja oli rääkinud, tuletas meelde kahe moejüngri suust kuuldud juttu ja lõpetas sellega, et tema ei saa sest ajast peale enam magada, et ta näeb igas pilgus küsimust, etteheidet või kavalat vihjet nende kokkusaamiste kohta.

„Me otsustasime ju käesoleval nädalal ise tädile öelda,“ ütles Olga, „siis peaks see keelepeks vaibuma…“

„Jah, aga ma ei tahtnud tädiga enne käesolevat nädalat rääkida, kuni ma pole maalt kirja saanud. Ma tean, et tema ei hakka midagi küsima minu armastuse kohta, vaid mu mõisa kohta, ja seda kuni peensusteni; aga mina ei tea enne midagi vastata, kuni ma pole volinikult kirja saanud…“

Neiu ohkas.

„Kui ma sind ei tunneks,“ ütles ta, „võiksin ma jumal teab mida arvata. Kardab mind teenrite keelepeksuga ärritada, aga et karda mulle nii suurt muret valmistada! Ma lihtsalt ei mõista sind.“

„Ma mõtlesin, et nende jutt rikub su rahu. Katja, Marfa, Semjon ja see lollpea Nikita räägivad jumal teab mida kokku…“

„Ma tean seda ammu, mis nad räägivad,“ ütles Olga ükskõikselt vahele.

„Kuidas sina seda tead?“

„Miks ei tea? Katja ja hoidja rääkisid seda mulle juba ammu, küsisid üht-teist sinu kohta, soovisid mulle õnne…“

„Kas nad tõesti soovisid õnne?“ küsis Oblomov hirmuga. „Ja mis sina tegid?“

„Mitte midagi, tänasin väga, kinkisin hoidjale pearätiku ja tema lubas jalgsi Sergi kloostrisse rännata; Katjat lubasin aidata suhkrupagarile mehele minna: temal on oma romaan…“

Oblomov vahtis neiut hirmunud ja üllatunud pilguga.

“Sa käid iga päev meil, täiesti loomulik, et teenijad siis räägivad,“ jätkas Olga. „kõigepealt hakkavad ikka teenijad rääkima. Sonetškal oli just samuti, miks see sind siis nii väga hirmutab?“

„Ah sealt need kuulujutud siis pärinevadki!“ venitas Oblomov.

„On nad siis tuulest võetud? Nad on ju õiged!“

„Õiged!“ kordas Oblomov, mitte küsivalt ega ka eitavalt. „Jah,“ lisas ta siis, „tõepoolest, sul on õigus, aga mina ei tahaks, et nad meie kohtumistest midagi teaksid, sellepärast ma kardan…“

„Sa kardad, värised nagu poisike… Ma ei mõista! Ega sa mind varastada ei taha?!“

Oblomovil oli piinlik; Olga silmitses teda tähelepanelikult.

„Kuule,“ ütles ta, „siin on mingi vale mängus, midagi, mis pole korras… Tule siia ja räägi kõik oma südame pealt ära! Päev või kaks, isegi nädal aega oleksid sa ju võinud ettevaatuse mõttes eemale jääda, kui sa oleksid mind ainult hoiatanud, mulle kirjutanud. Sa tead, ma pole enam laps ja mind pole nii kerge tühja lobaga eksiteele viia. Mis see kõik tähendab?“

Oblomov jäi mõttesse, suudles siis neiu kätt ja ohkas.

„Tead, mis ma mõtlen, Olga,“ ütles ta, „need koledused on mu kujutlusvõimet niivõrd kohutanud, mured on mu mõistuse nii ära piinanud, mu süda on kasvavast ja kahanevast lootusest ning ootusest nii ära vaevatud, et kogu mu organism on vapustatud: ta on tuimaks jäänud, ta nõuab vähemalt ajutiseks rahu…“

„Miks siis minu organism tuimaks ei jää, miks mina ainult sinu lähedusest rahu leian?“

„Su jõud on noor ja tugev, ning sina armastad selgelt ja rahulikult, aga mina… sa tead ju, kuidas ma sind armastan!“ ütles Oblomov, põlvitas põrandale ja suudles neiu käsi.

„Ei tea veel, ma tunnen sind vähe — sa oled nii imelik, et mu arutlused ei vii mind kuhugi; mu mõistus ütleb üles ja lootus kustub… varsti ei saa me enam teineteisest aru: siis on asi halb!“

Nad olid tükk aega vait.

„Mis sa need päevad tegid?“ küsis Olga ja laskis esimest korda pilgul toas ringi käia. „Sinu korter on kehv: nii madalad toad! Aknad väikesed, tapeedid vanad… Kus su teised toad on?“

Oblomov tõttas talle korterit näitama, et vältida küsimust, mis ta kõik need päevad tegi. Siis istus Olga sohvale, Oblomov aga tema jalge ette vaibale.

„Mis sa tegid need kaks nädalat?“ päris neiu.

„Lugesin, kirjutasin, mõtlesin sinu peale.“

„Kas lugesid mu raamatud läbi? Mis nad endast kujutavad? Ma võtan nad kaasa.“

Olga võttis laualt raamatu ja vaatas lahtilöödud lehti: need olid tolmunud.

„Sa pole ju lugenud?“ ütles ta.

„Ei ole,“ vastas Oblomov.

Neiu vaatas päntsunud sohvapatju, sassis tuba, tolmuseid aknaid, kirjutuslauda, soris tolmuga kaetud paberites, tõstis sulge kuivanud tindipotis ja heitis Oblomovile imestunud pilgu.

„Mis sa tegid?“ kordas ta. „Sa ei lugenud ega kirjutanud?“

„Aega oli vähe,“ alustas Oblomov viivitades, „hommikul tõused üles, siis hakatakse tube koristama, see segab, pärast tullakse arutama, mida lõunaks teha, mõnikord tulevad perenaise lapsed siia, paluvad rehkendust üle vaadata, selle aja peale jõuab ka lõuna kätte. Pärast lõunat… millal siis veel lugeda?“

„Sa magad pärast lõunat,“ ütles neiu nii kindlalt, et Oblomov üürikese kõhklemise järel ütles:

„Magan…“

„Miks siis?“

„Et aega mitte tähele panna: sind ju ei olnud, Olga, ja sinuta on elu igav, talumatu…“

Oblomov jäi vait, sest Olga vaatas talle validalt otsa.

„Ilja!“ ütles ta tõsiselt. „Kas mäletad, kui sa pargis ütlesid, et sinus olevat elu lõkkele löönud, kui sa kinnitasid, et mina olen sinu elu eesmärk, sinu paleus; sa võtsid mul käest kinni ja ütlesid, et see käsi on sinu oma, — mäletad, kuidas ma siis sulle oma jah-sõna andsin?“

„Kuidas saab seda unustada? Kas ei pööranud see kogu mu elu teistpidi? Kas sa ei näe, kui õnnelik ma olen?“

„Ei näe! Sa oled mind petnud,“ ütles neiu külmalt, „sa langed jälle tagasi…“

„Petnud! See on patujutt! Jumala nimel, ma vannun, ma hüppaksin kohe praegu kuristikku!…“

„Jah, kui kuristik oleks siinsamas, jalgade ees, ja just praegu,“ vastas neiu, „aga kui seda kolmeks päevaks edasi lükata, siis mõtleksid sa järele, kohkuksid ära, eriti kui Zahhar või Anisja hakkaksid selle üle keelt peksma… See ei ole armastus.“

"Sa kahtled minu armastuses?“ hakkas Oblomov tuliselt rääkima. „Arvad, et ma viivitan kartusest iseenda, ja mitte sinu pärast? Et ma ei seisa nagu müür sinu nime puhtuse kaitsel, et ma ei valva nagu ema, et ilmajutud sind ei riivaks… Ah, Olga! Nõua tõendusi! Ma kinnitan veel kord, et kui sa kellegi teisega saaksid õnnelikumaks, siis ma loobuksin nurinata oma õigustest; ja kui oleks vaja sinu eest surra, siis teeksin seda rõõmuga!“ lõpetas ta pisarsilmil.

„Seda kõike pole ju vaja, seda ei nõua keegi! Miks ma peaksin sinu elu tahtma? Tee seda, mis vaja on! See on kavalate inimeste riuge — pakkuda ohvreid, mida pole vaja või mida on võimatu tuua, et sel kombel pääseda vajalike ohvrite toomisest. Sina ei ole kaval, ma tean seda, aga…“

„Sa ei tea, kui palju need mured ja kired on mu tervist laostanud!“ jätkas Oblomov. „Sest ajast saadik, kus ma sind tunnen, pole mul ühtki muud mõtet… Ja ka nüüd, kordan ma, oled sina mu elu eesmärk, sina üksi! Ma suren silmapilk või kaotan mõistuse, kui mul sind enam ei ole! Praegu hingan, vaatan, mõtlen ja tunnen ma ainult sinuga koos olles. Mis sa siis imestad, kui ma need päevad, kus ma sind ei näe, maha tukun, tagasi langen? Kõik on mulle vastik, kõik on tüütu; ma olen masin: käin, teen midagi ja ei märkagi, mida ma teen. Sina oled selle masina tuli ja jõud,“ rääkis Oblomov põlvedele tõustes ja end sirgu ajades.

Silmad lõid tal särama nagu mõnikord pargis. Need kiirgasid jälle uhkust ja tahtejõudu.

„Ma olen valmis silmapilk minema, kuhu sa tahad, ja tegema, mida sa käsid. Ma tunnen, et elan, kui sina mulle otsa vaatad, minuga räägid, mulle laulad…“

Validalt ja mõtlikult kuulas Olga seda tunnete üle ääre voolamist.

„Kuule, Ilja,“ ütles ta, „ma usun sinu armastust ja oma mõju sinu peale. Aga miks sa mind oma kõhklemisega hirmutad, miks sa mind kahtlema sunnid? Sa ütled, et mina olen sinu eesmärk, aga ometi liigud sa selle poole nii arglikult ja pikkamisi; ja sul on sinna veel tükk maad: sa pead minust kõrgemale tõusma. Ma ootan seda sinult! Ma olen näinud õnnelikke inimesi, kuidas nemad armastavad,“ lisas ta ohates, „kõik lausa lendab nende käes, ja ka nende rahu ei ole sinu rahu sarnane; nemad ei lase pead norgu; silmad on neil lahti; vaevalt nad magavadki, aina on nad tegevuses. Aga sina… pole küll sugugi seda moodi, et sinu eesmärgiks oleks armastus, et mina see oleksin…“

Olga raputas kahtlevalt pead.

„Sina, just sina!…“ ütles Oblomov neiu käsi suudeldes ja kibeldes tema jalge ees. „Ainult sina! Mu jumal, milline õnn!“ kordas ta nagu sonides, „ja sa arvad, et sind on võimalik petta, uinuda veel magama pärast seda elluärkamist, mitte kangelaseks saada?! Küll te veel näete, sina ja Andrei,“ jätkas ta vaimustatud pilgul ringi vaadates, „missugusele kõrgusele tõstab meest niisuguse naise armastus, nagu oled sina! Vaata, vaata mind: kas ma pole surnuist üles tõusnud, kas ei ela ma praegusel momendil? Lähme siit ära! Ära, ära! Ma ei või enam silmapilgukski siia jääda; mul matab hinge, vastik on!“ ütles ta ja vaatas teesklematu jälestusega enda ümber. „Lase mind tänase päeva selle tundega elada… Ah, kui see tuli, mis mind praegu kõrvetab, homme samuti mind põletaks, alati põletaks! Aga kui sind ei ole, siis ma kustun, siis ma langen! Nüüd olen ma uuele elule virgunud, olen surnuist üles tõusnud. Mul on tunne, et ma… Olga! Olga! Sa oled kõige ilusam kogu maailmas, sa oled ainus naine, sina… sina…“ Ta langes näoli vastu neiu kätt ja rauges. Sõnad jäid kurku kinni. Ta surus käe südamele, et vaigistada erutust, pööras kirgliku, niiske pilgu neiu poole üles ja jäi liikumatult põlvitama.

„Nii õrn, õrn, õrn!“ kordas Olga mõttes, kuid ohates, mitte nii nagu pargis, ja vajus sügavasse mõtisklusse.

„Ma pean minema!“ ütles ta mõtetest ärgates lahkelt.

Oblomov muutus hoobilt kaineks.

„Sina oled siin, mu jumal! Minu korteris?“ ütles ta ja hingestunud pilk asendus argliku ringipiilumisega. Palavad sõnad surid keelel.

Ruttu võttis ta Olga mantli ja kübara ja tahtis suures segaduses mantlit neiule pähe panna.

Olga hakkas naerma.

„Minu pärast ära karda,“ rahustas ta Oblomovit, „ma tante jääb terveks päevaks ära; kodus teab ainult hoidja, et ma siin olen, ja Katja ka. Saada mind!“

Ta andis Oblomovile käe ja läks rahulikult, ilma kartmata, uhkelt oma süütust tundes üle hoovi, istus koera pöörase haukumise ja keti otsas karglemise saatel tõlda ja sõitis ära.

Perenaise tubade akendest paistsid pead; nurga varjust, aia äärest kraavist tuli nähtavale Anisja pea.

Kui tõld juba teise uulitsasse oli keeranud, tuli Anisja koju ja ütles, et ta jooksnud terve turu läbi, aga sparglit pole leidnud. Zahhar tuli kolme tunni pärast ning magas kogu päeva ja öö takkajärele.

Oblomov käis kaua toas edasi-tagasi, kuid ei tundnud astudes oma jalgu ega kuulnud samme: ta oleks nagu vaks maad põrandast kõrgemal liikunud.

Niipea kui tõllarataste rudin lumes kaugusse kadus, viies ühes Oblomovi elu ja õnne, läks ta rahutus hoobilt üle, selg läks sirgu, pea püsti, hingestunud sära tuli näole tagasi, silmad olid õnnest ja härdusest niisked. Kehas levis soojuse, värskuse, erksuse tunne. Ja jälle, nagu mõnikord varem, oleks ta tahtnud kuhugi kaugele, korraga igale poole: ühes Olgaga sinna, kus oli Stolz, või maale, väljadele, metsa või oma kabineti üksildusse töösse süvenema, Rõbinskaja sadamasse, teed ehitama, äsja trükist ilmunud raamatut lugema, millest kõik räägivad, ja ooperisse — juba täna…

Jah, täna oli Olga tema juures ja tema läheb Olga poole, siis ooperisse. Kui sisurikas päev! Kui kerge on selles elus hingata, selles Olga atmosfääris, tema neitsiliku puhtuse, elava hingejõu, noore, kuid terve, terase ja sügava mõistuse kiirte valguses! Oblomov käis nagu lennates, nagu oleks keegi teda toas ringi kandnud.

„Edasi, edasi!“ õhutab Olga. „Kõrgemale, kõrgemale, sinna, selle piirini, kus õrnuse ja graatsia jõud kaotab oma õigused ja kus algavad meeste valdused.“

Kui selgesti näeb neiu elu! Kuidas ta sellest mõistatuslikust raamatust oma teed oskab lugeda ja loomusunniliselt Oblomovigi rada ette näha! Nende mõlema elu peab kahe jõena kokku voolama: tema on Olga juhataja, juht.

Olga näeb tema jõudu, tema võimekust, teab, kui palju ta suudab, ja ootab alandlikult tema valitsemisaega. Imeline Olga! Vankumatult rahulik, kartmatu, lihtne, kuid seejuures kindel ja loomulik nagu elu ise!

„Tõepoolest, kui jõle siin on!“ ütles Oblomov ringi vaadates. „Ja see ingel laskus siia sohu, pühitses seda oma ligiolekuga!“

Armunud pilgul vaatas ta tooli, kus neiu oli istunud, ja äkki lõid ta silmad särama: tooli kõrval maas nägi ta pisitillukest kinnast.

„Pant! Tema käsi: see on hea märk! Oo!…“ oigas ta kirglikult ja surus kinda huultele.

Perenaise pea ilmus ukse vahele ja kutsus lõuendit vaatama: pakutakse müüa, ehk läheb vaja?

Kuid Oblomov tänas kuivalt, ei võtnud vaevaks tema küünarnukke vaadata ja vabandas, et tal on palju tegemist. Siis hakkas ta suvele mõtlema, võttis kõik mälestused ükshaaval läbi, tuletas meelde iga puud, põõsast, pinki, iga öeldud sõna ja leidis kõik selle praegu veel armsama olevat kui sel ajal, kus ta seda läbi elas.

Ta kaotas täiesti tasakaalu, laulis, rääkis lahkelt Anisjaga, naljatas, et miks tal lapsi pole, ja lubas kohe ristiisaks hakata, niipea kui mõni sünnib. Mašaga läks nii suureks hullamiseks lahti, et perenaine tuppa vaatas ja lapse minema kihutas, et see ei segaks üürnikku „töötamast“.

Ülejäänud päev tõi meeletust veelgi juurde. Olga oli rõõmsas tujus ja laulis, pärast lauldi veel ooperis, siis jõi Oblomov neiu kodus teed ja teelauas käis tema, Olga, tädi ja paruni vahel nii südamlik ja kodune jutt, et Oblomov tundis end juba päriselt selle väikese perekonna liikmena. Aitab üksiklase elust: nüüd on tal oma nurgake olemas; elule on kindel põhi pandud; on olemas valgus ja soojus — kui hea on nõnda elada!

Öösel magas ta vähe: luges kogu aeg Olga saadetud raamatuid ja sai poolteist köidet läbi.

„Homme peab maalt kiri tulema,“ mõtles ta, ning ta süda peksis… peksis… Viimaks ometi!