Oblomov/esimene jagu/VI

←V

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

VII→

EPUB

VI

Mis ta siis kodus tegi? Luges? Kirjutas? Õppis?

Jah, kui raamat või ajaleht pihku puutus, siis luges ta selle läbi.

Kui ta kuulis mõnest silmapaistvast teosest, tuli tal tahtmine sellega tutvuda; ta otsis või palus kelleltki raamatut, ja kui ta selle kohe sai, asus ta ka lugema; tal tekkis sellest juba teatav ettekujutus; veel üks samm — ja asi oleks talle täiesti selgeks saanud; aga näe, juba ta heitis pikali ja hakkas apaatselt lakke vahtima, läbilugemata ja lõpuni mõistmata raamatut kõrvale pannes.

Ükskõiksus valdas teda veel rutemini kui vaimustus: kunagi ei võtnud ta käest ärapandud raamatut uuesti käsile.

Muidu õppis ta nagu teisedki, nagu kõik, seega viieteistkümnenda eluaastani kodukoolis; siis otsustasid vanad Oblomovid pika kõhklemise järel Iljuša Moskvasse saata, kus ta tahes-tahtmata pidi stuudiumi läbi tegema.

Arg, apaatne loomus ei lasknud tal koolis, võõraste hulgas, oma laiskust ja tujukust täielikult avaldada, sest seal hellitatud pojukestele erandeid ei tehtud. Paratamatult istus ta klassis sirge seljaga, kuulas, mis õpetajad rääkisid, sest muud ta teha ei saanud, ning suure vaevaga, higistades ja ohates õppis ta oma tükid ära.

Seda kõike pidas ta üldse karistuseks, mida taevas meile meie pattude pärast peale on pannud.

Õpetaja poolt tõmmatud küünekriipsust ülesantud tüki mõne rea all ta kaugemale ei vaadanud, mingisuguseid küsimusi ta ei esitanud ja seletusi ei nõudnud. Ta oli sellega rahul, mis kaustikusse oli kirjutatud, ega avaldanud tüütut uudishimu ka mitte siis, kui ta kõigest õpitust ja kuuldust aru ei saanud.

Kui tal õnnestus raamatust, mida nimetati statistikaks, ajalooks või majandusteaduseks, kuidagimoodi jagu saada, siis oli ta enesega täiesti rahul.

Kui aga Stolz tõi talle raamatuid, mida veel peale selle oli vaja läbi lugeda, siis vahtis Oblomov tükk aega vaikides sõbrale otsa.

„Ka sina, Brutus, — minu vastu!“ ütles ta ohates ja asus raamatute kallale.

Niisugune liigne lugemine oli tema meelest raske ja loomuvastane.

Mistarvis kõik need kaustikud, nende kirjutamiseks kulub ju nii palju aega, paberit ja tinti? Mistarvis need õpperaamatud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?

„Millal siis elatakse?“ küsis ta iseeneselt. „Millal siis see teadmiste kapital käiku lastakse, kui suuremat osa sellest elus üldse vaja ei lähe? Mida peaksin ma näiteks Oblomovkas majandusteadusega, algebraga või geomeetriaga peale hakkama?“

Isegi ajalugu tekitas ainult tuska: õpid ja loed, et olid rasked ajad, et inimene oli õnnetu; et siis võttis ta oma jõu kokku, rügas, rähkles, kannatas hirmsasti ja nägi vaeva, valmistas paremaid päevi ette. Viimaks need saabusid — siin võiks nüüd ajalugu ometi hinge tõmmata: aga ei, jälle ilmusid mustad pilved, jälle lammus kogu ehitus; jälle töö, rähklemine… Paremad päevad ei peatu, kihutavad mööda — ning elu muudkui voolab ja voolab, üks häda teise otsa.

Tõsine lugemine tegi talle vaeva. Filosoofid ei suutnud temas spekulatiivsete tõdede janu äratada…

Selle-eest läksid luuletajad talle sügavale südamesse: temast sai noormees, nagu olid kõik teised. Algas temalgi õnnelik tähetund, mis kedagi ei reeda, mis kõigile naeratab, algas jõudude, elamislootuste, õnneigatsuste, tubliduse ja tegutsemishimu õitselepuhkemise aeg; algas südame pekslemise, tuiksoone tuksumise, hingevärinate, vaimustatud kõnede ja õndsusepisarate ajajärk. Mõistus ja süda selginesid: ta raputas enesest unisuse, hing nõudis tegevust.

Stolz aitas sõbral seda silmapilku pikendada, niipalju kui see iganes oli tema sõbra loomuse juures võimalik. Ta tabas Oblomovi luuletajate lugemiselt ja hoidis teda poolteist aastat filosoofia ja teaduse piitsa all.

Kasutades vaimustatud noorusunistuste lendu, avas ta talle luules peale lugemishimu veel teisigi eesmärke, näitas tõsisemalt kauges perspektiivis nii enese kui tema eluteed, ahvatles sõpra enesega kaasa tulevikku. Mõlemad tundsid meeleliigutust, nutsid, andsid teineteisele pühalikke tõotusi, et nad valivad mõistliku ja valgustatud elutee.

Stolzi nooruslik tulisus hakkas ka Oblomovile külge ning ta janunes tööd ja kauget, kuid võluvat eesmärki.

Aga eluõitseng möödus, ilma et ta oleks vilja kandnud. Oblomov kainenes ning haruharva luges ta veel ühe või teise Stolzi poolt kättejuhatatud raamatu läbi, ja sedagi mitte ruttu, ahmides ja õhinal, vaid laskis laisalt silmi üle ridade liikuda.

Oli loetav koht ei tea kui huvitav, siiski pani ta, kui lõuna või uneaeg kätte tuli, raamatu kohe kummuli, kaaned ülespoole, ning läks sööma või kustutas küünla ja heitis magama.

Kui ta oli talle toodud esimese ande läbi lugenud, siis ei küsinud ta teist; kui see aga küsimata toodi, siis luges ta ka selle pikapeale läbi.

Hiljem ei hakanud ta enam esimestki annet läbi lugema, istus vabal ajal enamasti käsipõsakil laua ääres; mõnikord kasutas ta küünarnuki asemel peatoeks sedasama raamatut, mille Stolz oli talle peale sundinud.

Nõnda lõpetas Oblomov oma hariduse. See päev, kus ta viimast loengut kuulas, sai ühtlasi tema hariduse piiritulbaks. Nagu õpetaja tõmbas omal ajal raamatusse küünekriipsu, nii tõmbas nüüd õppeasutuse juhataja oma allkirjaga lõputunnistusele selle kriipsu, millest kaugemale meie kangelane ei pidanud tarvilikuks oma teadusehimus minna.

Tema pea kujunes surnud asjade, surnud isikute, ajajärkude, arvude, usundite, mitte millegagi seostuvate majandusteaduslike, matemaatiliste ja muude tõdede, probleemide, teeside jms. arhiiviks.

See oli nagu raamatukogu, kus leidub ainult üksikuid juhuslikke köiteid mitmesuguste teadusharude tervikväljaannetest.

Õppimine avaldas Ilja Iljitšile imelikku mõju: talle tundus, et teaduse ja elu vahel seisab sügav kuristik, millest ta ei püüdnud üle saada. Elu oli eraldi omaette, teadus omaette.

Ta oli õppinud maksvusel olevaid ja ka ammu maksvuse kaotanud õigusi, teinud läbi kohtupraktika kursuse; aga kui kodus tuli vargusjuhtumi korral politseile kirjalik teadaanne saata, võttis ta sule ja paberilehe, mõtles ja mõtles ning laskis lõpuks kirjutaja kutsuda.

Arved võttis kokku külavanem. „Mis on siin teadusega peale hakata?“ küsis Oblomov arusaamatuses.

Ja ta pöördus tagasi oma üksildusse ilma teadmiste koormata, mis oleks võinud sihi anda tema laisalt uitvale või lihtsalt suikuvale mõttele.

Mis ta siis tegi? Ikka ja jälle joonistas ta oma elumustrit. Põhjendatult leidis ta selles nii palju sügavat tarkust ja luulet, et ka ilma raamatuid lugemata ja teadusi uurimata ei jõua seda eales tühjaks ammutada.

Teenistusest ja seltskonnast lahti öeldes hakkas ta olemise mõttest teisiti aru saama ja leidis lõpuks, oma määratud eluülesandesse süvenedes, et kogu tema tegevuse ja elu areen piirdub tema enesega.

Ta mõistis, et tema osaks on määratud perekondlik õnn ja mõisapidamise mured. Kuni sinnamaani polnud tal oma asjadest lähemat aimu: tema asemel muretses nende eest Stolz. Ta ei teadnud täpselt ei oma tulusid ega kulusid ja ei koostanud kunagi eelarvet — ei teinud üldse midagi.

Vana Oblomov andis mõisa pojale niisuguses korras üle, nagu ta selle kord oma isalt oli saanud. Ehk ta küll terve oma elu maal elas, ei targutanud ta ega murdnud kunagi pead mitmesuguste katsetuste kallal, nagu seda nüüdsed inimesed teevad: otsivad uusi sissetulekuallikaid või püüavad vanu laiendada ja süvendada jne. Seda, kuidas ja mida vanaisa eluajal hariti ja külvati ning mismoodi saak turule toimetati, seda jätkas samuti ka Oblomovi isa.

Muidugi oli vanamees väga rahul, kui hea lõikus või kõrgem hind eelmisest aastast rohkem sisse tõid: seda nimetas ta jumala õnnistuseks. Aga peamurdmist ja pingutamist rahasaamiseks ta ei armastanud.

„Isad ja vanaisad polnud rumalamad kui meie,“ ütles ta, kui talle tema arvates halba nõu anti, „ja pealegi elasid nad oma elu õnnelikult ära; küllap ka meie elame: kui jumal annab, saame kõhu täis.“

Saades ilma igasuguse kavaluseta mõisast niipalju sissetulekut, et see võimaldas lõuna- ja õhtulauas koos oma pere ja võõrastega piiripidamatult süüa, tänas ta jumalat ja arvas patuks veel rohkemat püüda.

Kui valitseja tõi talle kaks tuhat, peites kolmanda oma taskusse, kusjuures ta pisarsilmil põuast, rahest ja ikaldusest rääkis, lõi vana Oblomov risti ette ja ütles samuti pisarsilmil:

„Sündigu jumala tahtmine! Ega jumalaga kohtusse ei lähe! Peab issandat sellegi eest tänama, mis on.“

Asi ei paranenud vanade Oblomovite surma järel, vaid läks veel halvemaks, nagu me külavanema kirjast näha võisime. Muidugi oli selge, et Ilja Iljitš oleks pidanud ise maale sõitma ja kohapeal järele uurima, miks sissetulekud aasta-aastalt kahanevad.

Ta oli valmis seda tegema, kuid lükkas asja ikka edasi, peamiselt sellepärast, et reisimine oleks olnud talle päris uus ja tundmatu vägitegu.

Elus oli ta ainult ühe teekonna ette võtnud, seda reisitõllas, sulgpatjade, kastide, sumadanide, seasinkide, saiapätside, igatemoodi küpsetatud ja keedetud looma- ja linnuliha keskel ning mitme teenri saatel.

Nõnda oli toimunud tema ainuke reis, kodukülast Moskvasse, ja seda võttis ta kui reisimise üldist mudelit. Nüüd aga kuulis ta, et nõnda ei reisita enam: peab ülepeakaela kihutama!

Ja oma sõitu lükkas Ilja Iljitš veel sellepärast edasi, et ettevalmistused mõisa korraldamiseks polnud lõpule jõudnud.

Tema ei olnud isa ega vanaisa moodi. Tema oli ju haridust saanud ja seltskonnaelust osa võtnud; see kõik sundis talle peale mitmesuguseid võõraid mõtteid. Ta teadis, et omandus pole sugugi patt, vaid igaühe kohus on ausa tööga üldist heaolu toetada.

Seepärast oli üksilduses joonistatud elupildis oluline osa uuel, värskel, elunõuete kohasel mõisapidamise ja talupoegade valitsemise plaanil.

Plaani peajooned ja põhiidee olid tal ammugi olemas; puudusid veel ainult lähemad üksikasjad, eelarved, arvud.

Juba mitu aastat töötas ta hoolega selle plaani kallal, olgu käies, lamades või seltskonnas viibides; kord täiendas, kord muutis ta mõnda osa, kord tuletas eelmisel päeval mõeldut ja öösel unustatut meelde; vahel aga ilmus välgusähvatusena mõni värske, ootamatu mõte ja pani ta peas kõik käärima — õhinaga asus ta siis tööle.

Tema polnud mõne võõra mõtte pisitilluke täideviija, ta oli ise nii looja kui ka oma ideede täideviija.

Hommikul pärast ülestõusmist, niipea kui tee oli joodud, heitis ta kohe sohvale, toetas pea käele ja mõtles ennast säästmata seni, kui pea raskest tööst väsis ja südametunnistus ütles: täna on üldiseks heaoluks küllalt tehtud.

Alles siis söandas ta mõtlemise vaevast puhata, vahetades senise mureliku poosi teise vastu, mis poleks nii tõsine ega asjalik ja mis sobiks rohkem unistamiseks või mõnulemiseks.

Vabanedes asjalikest muredest, armastas Oblomov endasse süveneda ja elada omaenda loodud maailmas.

Ta tundis ülevate mõtete õndsust, talle polnud võõrad inimkonna üldised mured. Hingepõhjas nuttis ta aeg-ajalt inimsoo hädade pärast, tundis tundmatut, nimetut kannatust ja igatsust, tungi kaugustesse, vististi sinna maailma, kuhu avatles teda mõnikord Stolz…

Õndsusepisarad voolasid tal siis mööda palgeid…

Juhtus ka, et ta põlastas sügavalt inimsugu tema pahede pärast, vale, laimu ja kurjuse pärast, mis ilmas levinud, ja tema südames süttis soov inimsoole tema paiseid näidata; siis pahvatasid mõtted ta peas leegitsema, liikudes ja veeredes seal nagu lained meres, kasvasid ajapikku kavatsusteks, kuumutasid verd, panid lihased liikuma, tõmbasid sooni pingule: kõlbla jõu mõjul muutis ta siis paar korda oma asenditki, ajas end kiirgaval pilgul poolistukile, sirutas käe välja ja vaatas innustunult ringi… Veel silmapilk, ja tahe saab teoks, muutub vägitööks… ja siis, issand jumal! Missuguseid imesid, missuguseid häid tegusid oleks võinud niisugusest kõrgest pingest oodata!

Aga näe; hommik möödus, päev vajus juba õhtusse ja ühes sellega vaibus ka Oblomovi ülepingutatud jõud: tormid ja lained rahunesid hinges, pea kainenes ja veri hakkas soontes aeglasemalt liikuma. Oblomov keeras end mõtlikult ja vaikselt selili, pööras nukra pilgu aknasse, taeva poole, saatis silmadega kurvalt päikest, mis vajus oma hiilguses ühe neljakordse maja taha.

Ja kui palju-palju kordi oli ta nõnda päikese loojakut saatnud!

Hommikul uus elu, uus pinge, uued unistused! Mõnikord armastas ta end kujutleda võitmatu väejuhina, kelle kõrval Napoleon ega isegi Jeruslan Lazarevitš midagi ei maksnud; ta mõtles ise välja sõja ja selle põhjuse: näiteks ujutavad Aafrika rahvad korraga Euroopa üle, või ta organiseerib uusi ristisõdu, sõdib, otsustab rahvaste saatusi, purustab linnu, karistab, annab armu, saadab korda headuse ja suuremeelsuse kangelastegusid.

Mõnikord valis ta enesele filosoofi või suure kunstniku elutee: kõik kummardavad tema ees; ta lõikab loorbereid; rahvas käib tema kannul ja hüüab:

„Vaadake, vaadake, seal läheb Oblomov, kuulus Ilja Iljitš!“

Kibedatel silmapilkudel vaevles ta murede käes, keeras end küljelt küljele, lamas näoli vastu patja, ei osanud endaga midagi peale hakata; lõpuks tõusis ta põlvili ja hakkas härda innuga palvetama, et taevas ähvardava tormi ära hoiaks.

Oma saatust taeva hooleks usaldades muutus ta jälle rahulikuks ja ükskõikseks kõige vastu siin ilmas, olgu tormiga lugu kuis tahes.

Nõnda pani ta oma kõlbla jõu tööle, nõnda oli ta sageli päev läbi ärevuses, ärgates alles siis sügava ohkega oma ahvatlevast unistusest või piinavast murest, kui päev kaldus õhtusse ja päike vajus tohutu hiilgava kerana neljakordse maja varju.

Siis saatis ta jälle mõtliku pilguga päikest ning heitis nukra naeratusega rahulikult päevasest erutusest puhkama.

Keegi ei näinud ega tundnud seda Ilja Iljitši sisemist elu: kõik arvasid, et Oblomov ainult lamab ja sööb hea isuga, et temast muud polegi oodata, et vaevalt tal ühtki mõtet peas liigub. Nõnda arvati temast igal pool, kus teda tunti.

Tema vaimseid võimeid, seda tulise aju vulkaanilist salajast tööd, seda humaanset südant tundis lähemalt ainsa tunnistajana Stolz, kuid Stolzi polnud peaaegu kunagi Peterburis.

Ainult Zahhar, kes oli tiirelnud kogu elu oma härra ümber, tundis Oblomovi siseelu veel põhjalikumalt; kuid tema oli kindlal arvamusel, et nemad härraga teevad kumbki seda, mis neil teha on, elavad normaalset elu, ja et teisiti ei peagi elama.