Oblomov/esimene jagu/IX

←VIII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

X→

EPUB

IX

OBLOMOVI UNENÄGU

Kus me oleme? Mis õnnistatud maanurka on meid toonud Oblomovi uni? Mis imeline maa!

Ei ole siin küll merd, ei kõrgeid mägesid, kaljusid, kuristikke ega põliseid metsi — ei ole siin midagi võimsalt suurejoonelist, tumedat ega metsikut.

Ja milleks peakski miski olema metsik ja suurejooneline? Näiteks meri? Jäägu ta rahus! Ta teeb ainult inimese meele nukraks: merd vaadates tahaks nutta. Ääretu veeväli toob südamesse kartust, ja pole seal ka paika, kus võiks puhata lõpmatu vaatepildi üksluisusest piinutatud pilk.

Murdlainete möirgamine ja kaldalepaiskumise mürin ei hellata õrnu kuulmeid: juba maailma algusest peale kordab see ikka üht ja sama, laulab üht ja sama tumedat, mõistetamatut laulu; ikka kuuldub selles sama oigamist, ikka sama hala igavesti piinamisele mõistetud koletise suust, ikka nagu kellegi südamesse lõikavaid, kohutavaid häälitsusi. Ei kõla seal lindude vidinat, ainult hääletud, otsekui paigale nõiutud kajakad liuglevad nukralt piki rannaäärt ja tiirutavad vee kohal.

Jõuetu on nende looduse valukarjete kõrval metslooma möirgamine, nõrguke on ka inimese hääl, ja inimene isegi nii väike ja tühine, et kaob märkamatuks selle hiigelpanoraami pisidetailide hulgas! Võib-olla seepärast ongi tal nii raske merd vaadata.

Ei, jäägu ta rahus, see meri! Isegi ta vaikus ja liikumatus ei sünnita rõõmutunnet südames: suure veekogu vaevu märgatavas õõtsumises näeb inimene ikka sama mõõtmatut jõudu, mis ajuti küll magab, kuid mis teinekord nii salvavalt tema uhke tahte üle irvitab ja tema julged kavatsused, tema töö ja vaeva nii sügavale oma põhja matab.

Ka mäed ja kuristikud pole loodud inimesele rõõmuks. Nad on ähvardavad, kohutavad, just nagu inimese poole sirutatud metsalise küüned ja hambad; nad tuletavad meile liiga valusalt meie surelikkust meelde ning hoiavad meid kartuses ja mures oma elu pärast. Isegi taevas paistab kaljuharjade ja kuristikkude kohal nii kauge ja kättesaamatu, nagu oleks ta inimesed maha jätnud.

Mitte niisugune pole see rahulik paigake, kust meie kangelane end korraga leidis.

Seal näib taevas just end maad ligi suruvat, mitte selleks, et tema pihta valusamalt oma nooli pilduda, vaid ennemini selleks, et teda armastuses tugevamini kallistada; nagu isamaja varjav katus laotub ta madalale inimeste pea kohale, küllap selleks, et valitud nurgakest kõige kurja eest kaitsta.

Päike paistab seal umbes pool aastat heledasti ja palavalt, ning peale sedagi ei lahku ta järsku, vaid taganeb nagu vastu tahtmist, kord või kaks veel ümber pöördudes, et heita pilku armsale paigale ja kinkida talle sügise sajuilmade vahel veel mõni soe, selge päev.

Sealsed mäekünkad on üksnes nende kohutavate mägede mudelid, mis masendavad meie meelt. Nad on üksnes laugjad kingud ridamisi, mille otsast on vallatusetujus hea selili alla lasta või istuda ja mõtlikult vaadelda loojenevat päikest.

Jõgi voolab rõõmsalt vallatades ja mängeldes, paisub mõnes kohas koolusilmuseks, tõttab teisal nobedalt ja nöörsirgelt või rahuneb otsekui mõttesse jäädes ning roomab vaevu-vaevu üle kivide, hargnedes vahetevahel vilgasteks ojakesteks, mille vulina saatel on nii hea uinuda.

Viisteist kuni kakskümmend versta ümberringi kujutab see maanurk endast maalietüüde, rõõmsaid, naeratavaid maastikke. Selge jõekese liivased ja libajad kaldad, kinkudest veepiirini ulatuv madal võsa, kõverik jäärak, mille põhjas voolab oja, kasesalu, — see kõik oleks nagu meelega paigale seatud ja meistri käega üles maalitud.

Nii erutustest vintsutatud kui ka nendest täiesti puutumata süda tunneb tungi pageda siia üksildasse, unustatud paika ja elada teistele tundmatus õnnes. Kõik tõotab siin rahulikku ja pikka, juuste pleekimiseni kestvat elu ning tähelepandamatult, unesarnaselt lähenevat surma.

Korrapäraselt ja muutumatult vahelduvad siin aastaajad.

Märtsis algab kevad, nagu kalendergi näitab; sogaste niredena jookseb lumevesi kinkudelt alla, maa sulab üles ja hingab sooja auru; talumees heidab pihtkasuka seljast, tuleb särgiväel tarest õue ja vaatab kaua päikest, kätt silmade kohal hoides ning mõnutundest õlgu kehitades; siis sikutab ta oma peatsele tööle mõeldes kummulikeeratud vankrit kord ühest, kord teisest aisast või vahib ja tõukab jalaga varjualuses vedelevat atra.

Siin ei pöördu kevadel ootamatult tagasi lumetuisud, mis kataksid põllud valge rüüga ja murraksid puude oksi.

Nagu puutumatu, külm iludus ilmutab talv oma iseloomu täpselt ettenähtud sooja aja tulekuni; ta ei õrrita sind ootamatute sulailmadega ega sunni sind põlvili ennekuulmatu pakasega; kõik sünnib harilikus, looduse poolt kindlaks määratud korras.

Novembris tuleb lumi ja külm, mis kolmekuningapäevaks nii kangeks läheb, et talumees, kes korraks väljas käib, tuleb kindlasti härmas habemega tarre tagasi; kuid veebruaris tunneb tundlik nina juba õhus lähedase kevade mahedat hingust.

Ja suvi — suvi on siin maanurgas iseäranis joovutav. Siit võib otsida värsket, kuiva õhku, kus ei levi mitte sidruni ega loorberi, vaid koirohu, männi ja toome lõhna; siit võib otsida selget, palavat ilma, kus päike siiski veel ei kõrveta ja kus taevas on peaaegu kolm kuud pilvitu.

Kui tuleb ilus ilm, siis kestab see ikka paar-kolm nädalat; ka õhtud on soojad ja ööd lämbed. Tähed vilguvad taevas nii sõbralikult ja lahkelt.

Tuleb vihm, siis on see kosutav suvine vihm. Sajab ägedat, tugevat hoovihma, veetilgad tippavad lustlikult nagu ootamatust rõõmust üllatatud inimese suured palavad pisarad; aga niipea kui sadu üle jääb, vaatab päike jällegi selge, lahke naeratusega üle väljade ja kinkude, tahendades maad, mis naeratab päikesele õnnelikult vastu.

Talumees tervitab vihma rõõmuga: „Vihmuke kastab, päevake paistab!“ ütleb ta ja laseb vihmal mõnuga pesta oma pead, õlgu ja turja.

Äike ei hirmuta, vaid ainult õnnistab: enamasti tuleb ta ikka ühel ja samal kindlal ajal ega jäta peaaegu kunagi tulemata eeliapäeval, just nagu selleks, et kinnitada rahvasuus liikuvat legendi. Ka raksatuste arv ja jõud paistab igal aastal olevat ühesugune, just nagu antaks kroonu poolt selle maanurga peale alati ühesugune hulk elektrit aastas.

Pole siin maal kuulda olnud ei hirmsaid torme ega laastamisi. Kunagi pole keegi võinud lehest midagi selletaolist siinse jumalast äravalitud paigakese kohta lugeda. Ja kunagi poleks ajalehed seda maakohta meeldegi tuletanud ega temast midagi teatanud, kui mitte talunaine Marina Kulkova, kahekümne kaheksa aastane lesk, poleks korraga nelja last sünnitanud, mida ei saanud ju kuidagi surnuks vaikida.

Issand jumal pole seda maad ei Egiptuse ega muude nuhtlustega roosanud. Siinsetest elanikkudest ei mäleta keegi mingisuguseid hirmsaid taevamärke, ei tulekerasid ega ootamatut pimedust; siin ei leidu mürgiseid usse; rändtirtsuparved ei lenda siia; ei ole siin mõuravaid lõvisid ega kisendavaid tiigreid, isegi mitte karusid ega hunte, sest pole ju metsi. Väljadel ja külavahel liigub ainult külluses mäletsevaid lehmi, määgivaid lambaid ja kõketavaid kanu.

Jumal seda teab, kas unistaja või luuletaja olekski selle vaikse paiga loodusega rahul. Nagu teada, armastavad need härrad kuud vaadata ja ööbiku laksutamist kuulata. Nad armastavad eblakat kuukaunitari, kes ehib end kahkjate pilvedega, piilub salapäraselt läbi okste või saadab hõbedaste kiirte vihke oma austajatele silma. Siin maanurgas aga ei teata midagi niisugusest kuust; siin on ta lihtsalt kuu. Siin vaatab ta puhtsüdamlikult suurisilmi alla külade ja väljade peale, tuletades kõige rohkem meelde haljaks nühitud vasest moosikastrulit.

Asjata vaataks luuletaja teda ihaleval pilgul: tema vaataks talle ikka niisama lihtsameelselt vastu, nagu vaatab ümariku näoga külailudus linna seelikukütti tema kirglike ja kõnekate pilkude puhul.

Siinkandis pole ka ööbikuid kuulda, võib-olla sellepärast, et siin ei ole varjulisi salusid ega roose; selle-eest aga kui palju vutte! Viljapõimamisel püüavad poisid neid palja käega.

Aga ärgu arvatagu, et vutt kujutab siin endast gastronoomilist delikatessi: ei, nii rikutud ei ole siinne rahvas veel mitte: vutt on lind, kelle liha ei tarvitata toiduks. Tema kosutab inimeste meeli oma lauluga; seepärast ripub peaaegu iga maja räästa all nöörist punutud vutipuur.

Luuletajat ja unistajat ei rahuldaks ka selle maanurga lihtne ja tagasihoidlik üldilme. Siin ei õnnestuks neil näha ühtki šveitsi või šoti stiilis õhtut, kus kogu loodus — mets, vesi, hurtsikute seinad ja liivakingud — kõik hõõgub purpurses kumas, kus sellel purpurfoonil paistaks selgesti silma läbi liiva looklevat teed mööda ratsutav meestesalk, kes on saatnud mõnda leedit jalutuskäigul muistsete varemete juurde ja ruttab nüüd tagasi põlisesse lossi, kus neid ootab vanaäti jutustatud episood Rooside sõjast, metskitse praad õhtueineks ja mõni ballaad, mida laulab lauto saatel noor miss, — kõik need pildid, mida Walter Scotti sulg on meie kujutlusse lükkinud.

Ei, midagi niisugust siin maal ei ole.

Kui vaiksed ja unised on need paar-kolm küla, mis moodustavad selle maakoha! Nad on ligistikku ja otsekui pudenenud hiiglase käest pillatuna siia-sinna, kuhu nad on tänapäevani jäänudki.

Üks hurtsik on juhtunud jääraku kaldale, ja seal seisab ta praegugi, mäletamatust ajast saadik, tugedes ühe nurgaga, mis õhus ripub, kolmele roikale. Kolm-neli inimpõlve on siin õnnelikult oma elupäevad mööda saatnud.

Pealtnäha peaks kanalgi olema kardetav sinna sisse minna, aga seal elab oma naisega Onissim Suslov — tüse mees, kes ei mahu oma onnis püstigi seisma.

Igaüks ei mõistagi Onissimi onni astuda, ehk olgu siis, et tulija paluks onni, et „tareke jääks seisma, tagaküljega metsa poole ja esiküljega tema poole“.

Trepp rippus jääraku kohal, ja et sinna pääseda, pidi ühe käega kaldarohust, teisega katuseräästast kinni haarama ning siis trepile kargama.

Teine hurtsik on vastu mäekülge ja tuletab meelde pottpääsukese pesa; teisal on kolm onni kobaras koos; kaks hurtsikut aga asuvad otse jääraku põhjas.

Küla on vaikne ja unine: uksed ja aknad on hääletult pärani lahti; ainustki hinge pole näha; ainult kärbsed lendavad ja sumisevad pilvena tare sumbunud õhus.

Asjatu on onni astujal valjusti hüüda: vastuseks on surmavaikus; harva juhtub, et mõnest hurtsikust kostab ahju peal hingitseva vanaeide tõveoigamist või jõuetut köha või et vaheseina tagant ilmub särgiväel kolmeaastane paljasjalgne sarjaspeaga poisike, kes vaikides üksisilmi sisseastujat vahib ning siis jälle kartlikult peitu poeb.

Niisama sügav vaikus ja rahu valitseb nurmedel; ainult harva koperdab kündja nagu sipelgas mustendaval põllul, vajutades palehigis adrakurgedele.

Vaikus ja segamatu rahu valitseb ka siinsete inimeste meelelaadis. Siin ei tule röövimisi, tapmisi ega muid hirmsaid juhtumusi ette; tugevad kired ja julged ettevõtmised ei küta nende meeli.

Ja mis kired või ettevõtmised võiksidki siin seda teha? Igaüks tunneb siin ainult iseennast. Siinse nurga elanikud asuvad teistest inimestest eemal. Lähemad külad ja lähem kreisilinn on kakskümmend viis kuni kolmkümmend versta kaugel.

Oma õigel ajal veavad talupojad vilja lähemasse Volga sadamasse, mis on nende Kolchiseks või Heraklese sammasteks; kord aastas sõidavad mõned ka laadale; rohkem pole neil kellegagi kokkupuutumist.

Nende huvid keskenduvad omaenda elule, ristumata või liitumata teiste huvidega.

Nad teavad, et kaheksakümne versta taga asub „kubermang“, s. t. kubermangulinn, kuid vähesed on seal käinud; peale selle teatakse, et on olemas Moskva ja Piiter, et sealpool Piiterit elavad prantslased või sakslased; sealt edasi aga algab nendele nagu nende esiisadelegi tume maailm, mõni tundmatu maa, kus elutsevad ime-elukad, kahe peaga inimesed või hiiglased; siis tuleb pilkane pimedus ja lõpuks see hiigelkala, kelle turjal kogu maailm seisab.

Ja kuna nende küla on käidavatest teedest kõrval, siis ei olegi kusagilt teateid saada selle kohta, mis laias ilmas sünnib: puunõudega kauplejad elavad kahekümne versta kaugusel, ja ega nemadki rohkem ei tea. Niisiis ei ole külarahval oma elu-olu millegagi võrrelda: kas see on hea või mitte; kas nad on vaesed või rikkad; kas on teistel midagi, mida neilgi maksaks soovida.

Õnnelikud inimesed elavad heas usus, et nõnda peabki kõik olema ja teisiti ta olla ei või; nad on kindlad, et nemad elavad nii nagu kõik teised ja et teisiti elada oleks patt.

Nad ei usukski, kui mõni neile ütleks, et mujal küntakse teisiti, külvatakse ja õsutakse teisiti, kaubeldakse teisiti. Mis kired võiksid siis nende meeli kütta?

Nagu kõigil, nii on ka siinsetel inimestel omad mured, omad nõrkused, omad andamid ja maksud, oma laiskus ja uni; kuid see kõik ei käi neile üle jõu, ei aja neil verd keema.

Viimase viie aasta jooksul pole mõnesajast hingest keegi ei vägivaldset ega loomulikku surma surnud.

Ja kui mõni vanaduse või parandamatu tõve tagajärjel lähebki igavesele unele, siis imestatakse seda erakordset sündmust tükk aega tagantjärele.

Aga seejuures ei pane siin keegi imeks, kui sepp Tarass end saunas peaaegu surnuks leilitas, nii et teised pidid teda külma veega uhtma.

Kuritegudest on moes üksnes herne-, porgandi- ja naerivargus; kord kadus küll kana ja kaks põrsast — sündmus, mis ajas kogu ümbruskonna kihevile, kuid see aeti lõpuks üksmeelselt puunõudevoori kaela, mis eelmisel päeval siitkaudu laadale oli sõitnud. Muidu on igasugused sündmused siin üpris haruldased.

Siiski, kord leiti külavärava tagant, silla juurest kraavist lamav mees, kes oli nähtavasti linna poole minevast artellist sinna maha jäänud.

Poisid märkasid teda kõige enne ja jooksid hirmuga külasse, rääkides mingisugusest koledast lohemaost või libahundist, kes kraavis lamavat, ja lisades juurde, et ta ajanud neid taga ja pidanud Kuska peaaegu ära sööma.

Julgemad mehed võtsid hangud ja kirved ning läksid terve trobikonnaga kraavi äärde.

„Mis te sinna otsite?“ keelasid vanad ätid. „On teil kaelakünnapud nii kõvad? Mis te tahate saada? Ärge puttuge: keegi ei aja teid sinna!“

Kuid mehed läksid ikkagi, jäid oma viiskümmend sülda „peletisest“ eemal seisma ja hakkasid teda mitut moodi hõikama: vastust ei tulnud; mehed seisid paigal, siis läksid pisut lähemale.

Kraavis lamas mees ja toetas pead mättale, tema kõrval oli kott ja kepp, mille külge oli seotud kaks paari viiske.

Mehed ei julgenud ligi astuda ega lamajat puudutada.

„Hei! Kuule, vennas!“ hüüdsid nad kordamööda, sügades endil kukalt ja selga. „Kes sa oled? Kuule! Mis sul siin tegemist on?“

Lamaja liigutas end, et pead tõsta, kuid ei suutnud: nähtavasti oli ta haige või väga jõuetu.

Keegi söandas teda peaaegu hanguga puudutada.

„Ära puttu, ära puttu!“ karjusid teised. „Kes teda teab, mis ta on: näh, ei vasta sõnagi; äkisti on mõni niuke… Ärge puttuge, poisid!“

„Lähme ära,“ ütlesid mõned, „tõsijutt, lähme ära; mis meil temaga tegemist, ega ta me onu põle! Tea mis häda kaela toob!“

Ja nõnda läksidki kõik tagasi külla, kus nad vanaättidele seletasid, et seal lamab üks võõras mees, ei räägi sõnagi, jumal seda teab, mis ta on…

„Kui võõras, siis ärge puttuge!“ ütlesid ätid, istudes lävel, käed põlvede vahel. „Las ta olla! Põleks pidand sinna minemagi!“

Niisugune oli see kant, kuhu uni oli Oblomovi kandnud.

Kolmest-neljast laialipillatud külast oli üks Sosnovka, teine Vavilovka, verst maad teineteisest eemal.

Sosnovka ja Vavilovka olid Oblomovite sugukonna pärusmaa ja seepärast nimetati neid koos ka Oblomovkaks.

Sosnovkas oli härrastemaja ja Oblomovite elukoht. Viis versta eemal seisis Verhljovo kirikuküla, mis oli millalgi samuti Oblomovitele kuulunud, kuid juba ammu müügi teel võõrastesse kätesse läinud — ühes siin-seal küla lähedal asuvate üksikute taludega.

Kirikuküla kuulus rikkale mõisnikule, kes kunagi jalga siiakanti ei tõstnud: mõisa valitsemine oli ühe sakslase hooleks.

Niisugune oleks selle nurga geograafiline ülevaade.

Ilja Iljitš ärkab hommikul oma väikeses voodis. Ta on alles seitsmeaastane. Ta meel on kerge ja rõõmus.

Kui kena punapõskne, paks poiss! Palged on punnis, nii et mõni teine võrukael, kes meelega nad punni puhub, ei saa enesele ometi niisuguseid.

Hoidja on oodanud tema ärkamist. Nüüd hakkab ta poisile sukki jalga ajama; poiss ei lase, mürab, vehib jalgadega; hoidja püüab neid ja mõlemad lagistavad naerda.

Viimaks läheb hoidjal korda teda püsti tõsta; ta peseb lapse näo puhtaks, soeb pea siledaks ja viib ta ema juurde.

Oblomov hakkas uneski rõõmust ja suurest armastusest värisema, nähes oma ammu surnud ema: kaks palavat pisarat pugesid magajal ripsmete vahelt palgele ja jäidki sinna.

Ema külvas ta kuumade suudlustega üle; siis vaatas ta ihaleval, hoolitseval pilgul, kas poja silmad pole ehk segased, küsis, ega kusagil valu ei ole, päris hoidjalt, kas poeg öösel rahulikult magas, kas ta vahepeal ärkas ka, kas viskles unes, ega ta tuline ei olnud. Pärast seda viis ta poja kättpidi pühapildi ette.

Seal pani ta poisi põlvili, võttis tal ühe käega ümbert kinni ja ütles talle palvesõnad ette.

Poiss kordas neid hajameelselt ja vahtis akna poole, kust voolas sisse värsket õhku ja sirelite lõhna.

„Kas me täna jalutama lähme, mamma?“ küsis ta äkki keset palvet.

„Jah, kallike,“ vastas ema kähku, silmi pühapildilt pööramata, ja kiirustas palvet lõpetama.

Poiss kordas loiult pühi sõnu, ema aga valas neisse oma hinge.

Siis mindi isa tervitama ja siis teed jooma.

Teelauas nägi Oblomov igivana tädi, kellel oli kaheksakümmend aastat turjal ja kes alatasa oma tüdrukuga torises, aga sel tüdrukulgi tudises juba vanadusest pea otsas, kui ta tädi tooli taga seistes teda teenis. Lauas istusid veel kolm vanapiigat (Oblomovi isa kauged sugulased), pisut lollakas lell, siis mõisnik Tšekmenjov, kelle varanduseks oli seitse hinge ja kes neil võõrusel oli, ja veel mingisugused mutikesed-ätikesed.

Kõik need Oblomovite maja koda- ja kaaskondsed hakkasid ühest suust Ilja Iljitši kiitma ning hellitama, hädavaevu jõudis ta palumata suudluste jälgi näolt pühkida.

Siis algas tema söötmine — saiakuklite, kuivikute ja rõõsa koorega.

Pärast hommikusööki kallistas ema teda veel kord, enne kui ta tema hoovi, aeda või aasale jalutama saatis, iga päev hoidjale peale lugedes, et ta last omapead ei jätaks, teda hobuste, koerte ja soku ligi ei laseks, majast liiga kaugele ei viiks, ja mis peaasi — et ta teda jäärakusse ei laseks, millel oli halb kuulsus ja mis oli seega kõige hirmsam koht ümbruskonnas.

Sealt leiti kord koer, keda sellepärast hulluks peeti, et ta inimeste eest põgenes, kui need talle hangude ja kirvestega lähenesid, põgenes ja kadus kingu taha; jäärakusse veeti ka raipeid; arvati, et seal elutsevad röövlid, hundid ja ka mitmed niisugused elukad, keda polnud mujal siin ümbruskonnas ega kogu ilmaski.

Laps ei läbenud ema hoiatusi ära kuulata: tema oli juba ammu väljas.

Rõõmsa imestusega jooksis ta ümber maja, nagu näeks ta esimest korda oma kodu viltuvajunud väravat, keskelt nõkku vajunud laudkatust, millel kasvas õrnroheline sammal, logisevat treppi, mitmesuguseid juurdeehitusi ja kõrvalhooneid ning hooletusse jäetud aeda.

Suur himu oli tal lipata tervet maja ümbritsevale rõdule ja vaadata sealt alla jõe poole; kuid rõdu oli vana, vaevalt seisis ta veel üleval; seal tohtisid käia muud mõisainimesed, aga mitte härrased.

Poiss ei hoolinud ema hoiatustest ja tahtis juba ahvatlevale trepile astuda, kuid siis ilmus välisuksele hoidja ja sai tal veel sabast kinni.

Poiss põgenes hoidja eest heinaküüni poole, et järsust lakaredelist üles ronida, ja niipea kui hoidja õigel ajal jaole jõudis, pidi ta tormama tuvikongi juurde, et poiss sinna ei roniks või karjaaeda ei poeks, või et ta — jumal hoidku! — jäärakusse ei läheks.

„Ossa issand, misuke laps! Nagu varinupper! Kas sa ei või nüüd vagusi istuda, härra? Häbi-häbi!“ pahandas hoidja.

Ja kogu see päev ja kõik päevad ja ööd olid hoidjal täis jooksmist ja möllu: kord häda ja piina, kord tuikavat rõõmu lapse pärast, kord hirmu, et poiss võib kukkuda ja nina veriseks lüüa, kord sügavat meeleliigutust tema lapselikult puhtsüdamlike õrnuste pärast või tumedat muret tema aimatava tuleviku pärast; sest ainult see täitis veel vanainimese südant, ainult need mured ja rõõmud soojendasid ta verd ja hoidsid mingil määral ta unist elu ärkvel, mis muidu oleks ehk ammugi kustunud.

Kuid mitte alati pole laps nii elav: mõnikord jääb ta hoidja kõrval istudes äkki vagusi ja vaatab kõike nii teraselt. Lapse mõistus jälgib hoolega teda ümbritsevaid elusündmusi; need langevad sügavale ta hinge, kus nad siis temaga ühtaegu kasvavad ja valmivad.

On imeilus hommik; õhk on jahedalt värske; päike on alles madalas. Maja, puud, tuvikong ja rõdu — kõik heidavad veel pikki varje. Aias ja õues on seetõttu varjulisi soppe, mis meelitavad mõtlema või tukkuma. Ainult rukis põllul leegib nagu tules ning jõgi sädeleb ja virvendab, nii et silmadel hakkab valus.

„Nänn, miks on siin tume ja seal hele, ja siin läheb ka juba heledaks?“ küsib poiss.

„Sellepärast, kullake, et päike läheb kuule vastu, ei näe teda ja on seepärast mossis; aga nii kui ta teda kaugelt silmab, hakkab üle näo särama.“

Laps mõtleb ja vahib ringi: näeb, kuidas Antip läheb vett tooma, kuna teine, kümme korda suurem Antip mööda maad tema kõrval käib; veevaat on maapinnal majasuurune, hobuse vari ulatab üle aasa; vari teeb aasal ainult paar sammu ja siis ongi ta juba üle mäe, Antip ise aga pole veel õuestki välja jõudnud.

Ka laps astub paar sammu, veel üks samm — ja temagi jõuaks üle mäe.

Ta tahaks mäe otsa minna, et vaadata, kuhu hobune jäi. Ta ruttab juba värava poole, kui aknast kostab ema hääl:

„Hoidja! Kas sa ei näe, et laps jooksis päikese kätte? Vii ta vilusse, ta pea hakkab valutama, kui päike pähe paistab, süda hakkab läikima, ja siis ei taha ta süüa. Nõnda jookseb ta sul viimaks veel jäärakusse!“

„Ossa väänik!“ poriseb hoidja tasakesi ja toob poisi trepile tagasi.

Terasel, tähelepanelikul pilgul vaatab ja jälgib laps, mis täiskasvanud teevad, millega nad hommikupooliku mööda saadavad.

Ükski pisiasi, ükski jooneke ei jää tema uuriva pilgu eest varjule; koduse elu-olu pilt uurendub kustumatult tema hinge; vastuvõtlik mõistus saab toitu elavatest näidetest ja märgib alateadlikult üles nähtava elu eeskujul omaenda tulevase elu põhiplaani.

Ei saa öelda, et hommik läheks Oblomovite majas asjatult kaduma. Kotletiliha ja aedvilja hakkivate nugade täksimine kostab köögist isegi külasse.

Peretoast kuuldub värtna vurinat ja tasast, peenikest naisehäält: ei saa õieti aru, kas ta nutab või leelutab mingit kaeblikku sõnatut laulu.

Niipea kui Antip veevaadiga hoovi jõuab, tulevad igast nurgast naised ja kutsarid pangedega, kannudega ja künadega.

Vanaeit tuleb aida poolt, viib kööki kausitäie jahu ja kamalutäie mune; kokk viskab lahtisest aknast vett välja, Arapkale otse kaela, sest see istub ja vahib kogu hommiku akna all, limpsates keelt ja liputades saba.

Ka vana Oblomov ise pole tegevuseta. Hommikust saati istub ta akna all ja jälgib hoolega, mis väljas tehakse.

„Hei, Ignaška, lollpea, mis sul seal käes on?“ küsib ta möödaminevalt mehelt.

„Lähen peretuppa nuge ihuma,“ vastab see isanda poole vaatamata.

„Noh, mine, mine; vaata, et sa hästi teravaks teed!“

Siis peatab ta vanaeite.

„Hei, vanamoor! Kuule, vanamoor! Kus sa käisid?“

„Keldris, härra,“ vastab eit, hoiab kätt silmade varjuks ja vahib üles akna poole. „Lõunalauale piima toomas.“

„Noh, mine aga, mine!“ ütleb härra. „Vaata, et piima maha ei loksuta! Aga sina, Zahhar, va vigurivänt, kuhu sina siis jälle lippad?“ hüüab ta seejärel. „Küll ma sulle näitan! Juba kolmat korda näen sind nõnda lippamas! Kebi eestuppa tagasi!“

Ja Zahhar läheb uuesti eestuppa tukkuma.

Kui tulevad lehmad karjamaalt, on vana Oblomov esimene, kes nende jootmise eest muret peab; kui ta näeb, et koer ajab kana taga, võetakse kohe valjud abinõud tarvitusele, et korralagedusele lõppu teha.

Ka Oblomovi naine on väsimatult ametis: ligi kolm tundi arutab ta rätsep Averkaga, kuidas Iljale isa vammusest kuube õmmelda; ise tõmbab ta kriidiga jooned ette ja peab silmas, et Averka kalevit ei näppaks; pärast läheb ta teenijatetuppa ja määrab igale tüdrukule päevase pitsiniplamise jao kätte; siis kutsub ta kas Nastasja Ivanovna, Stepanida Agapovna või mõne teise oma saatkonnast enesega kaasa ja läheb praktilisel otstarbel aeda jalutama: vaatama, kuidas õunad valmivad, kas mõni küpsem on juba maha potsatanud, kas on vaja midagi pookida või pügada, jne.

Kuid peamureks on köök ja lõunasöök. Lõunasöögi üle peab kogu maja nõu; isegi igivana tädi võtab sellest osa. Igaüks soovitab omalt poolt mõne toidu: kes sisikonnasuppi, kes nuudleid või magu, kes rupskeid ja punast või valget kastet.

Iga nõuanne kuulatakse ära, arutatakse põhjalikult läbi ja lõpuks võetakse ta perenaise poolt vastu või lükatakse tagasi.

Vahetpidamata saadetakse Nastasja Petrovna või Stepanida Ivanovna kööki meelde tuletama, mida tuleb toidule juurde lisada või mida tegemata jätta, saadetakse suhkrut, mett või veini viima ning valvama, et kokk selle kõik ikka toidu sisse paneks.

Toidu eest hoolitsemine on Oblomovkas kõige olulisem ja esmajärgulisena töö. Missuguseid vasikaid nuumatakse seal pühadeks! Missuguseid linde seal kasvatatakse! Kui palju kaalumist ja arvestust ja muret nõuab see kasvatamine! Kalkuneid ja kanapoegi, keda on sünnipäevadeks ja muudeks tähtsamateks puhkudeks määratud, söödetakse pähklitega; hanedelt võetakse liikumise võimalus, pannakse nad mõni päev enne pühi kotiga rippuma, et nad hästi rasva läheksid. Kui palju on majas keediseid, küpsiseid, hapendatud ja soolatud tagavara! Missugust mõdu ja kalja valmistatakse Oblomovkas, missuguseid pirukaid seal küpsetatakse!

Nõnda toimetavad ja askeldavad kõik kuni lõunani, kõik elavad tähtsat, sisukat sipelgaelu.

Ka pühapäeviti ja pühade ajal on need töökad sipelgad väsimatult ametis: siis kostab köögist veel sagedam ja ägedam nugade täksimine; vanaeit käib mitu korda köögi ja aida vahet ning toob kaks korda niipalju mune ja jahu; linnuaias on rohkem valukisa ja verevalamist. Küpsetatakse hiiglasuur pirukas, mida härrased veel teiselgi päeval söövad; kolmandal-neljandal päeval lähevad jäänused teenijatetuppa; piruka eluiga kestab aga reedeni, kus üks järelejäänud, kõvaks kuivanud, täidiseta nukk erilise armu osutuseks Antipile osaks saab, kes risti ette lüües asub kartmatult ja raginal seda põnevat kivikõva maiust hävitama, tundes rohkem kui pirukast endast rõõmu teadmisest, et see pirukas on härraste laualt, nii nagu arheoloog mõnest tuhandeaastasest potitükist mõnuga viletsat veini joob.

Seda kõike vaatab ja jälgib laps oma valvsalt tähelepaneliku lapsemõistusega. Ta näeb, kuidas pärast kasulikult ja usinas töös möödasaadetud hommikut jõuab kätte lõuna ja lõunasöök.

Lõunaaeg on lämmatavalt palav; taevas pole ainustki pilvelaju. Liikumatult seisab päike pea kohal ja kõrvetab muru. Õhk ei vooga, vaid seisab paigal. Leheke ei lipenda, vesi ei virvenda; küla ja väljade kohal lasub segamatu vaikus; kõik on nagu surnud. Inimese hääl kostab ses tühjuses heledasti ja kaugele. Kahekümne sülla kauguseltki võib kuulda kärbse lendamist ja pirinat, paksus rohus noriseb keegi vahetpidamata, nagu magataks seal magusat und.

Ka majas valitseb surmavaikus. Algab pärastlõunane puhketund.

Laps näeb, et isa, ema, vana tädi ja kaaskondlased — kõik on oma nurkadesse pugenud; kellel puudub oma nurk, see ronib heinalakka, aeda või jahedasse esikusse; mõni aga on katnud näo rätikuga kärbeste eest ja langenud sinnasamasse, kuhu palavus ja raske lõunasöök ta maha on murdnud. Aednik lamab aias põõsa vilus oma raudkangi kõrval, kutsar hobusetallis.

Ilja Iljitš vaatab peretuppa: seal on kõik siruli maas — pinkidel, põrandal, kojas; lapsed aga roomavad omapead õues ja püherdavad liivas. Koeradki on pugenud vastu kuudi tagaseina, sest pole ju kellegi peale haukuda.

Võib kogu maja läbi käia, ilma et elavat hinge kohtaks; hõlpus oleks praegu maja tühjaks varastada ja vankritel ära vedada; keegi ei takistaks, kui aga siinkandis üldse vargaid leiduks.

See on mingisugune kõikeneelav, võitmatu uni, päris tõeline surmauni. Kõik on surnud, ainult nurkadest kostab igatemoodi ja igas kõrguses norisemist.

Harva tõstab mõni äkki pead, vaatab imestades mõttelagedal pilgul enda ümber, pöörab teise külje või sülitab poolunes, ilma et silmi avaks, matsutab suud, pomiseb midagi omaette ja uinub uuesti.

Teine aga kargab ootamatult, ilma mingi ettevalmistuseta asemelt üles, nagu kardaks ta kalleid silmapilke raisata, haarab kaljakruusi, puhub seal sees ujuvaid kärbseid eemale, nii et need oma olukorra paranemise lootuses uue hooga sibelema hakkavad, kastab paari lonksuga kurku ja langeb siis jälle nagu püssikuulist tabatuna asemele.

Laps aga vaatab ja vaatab.

Pärast lõunat läheb ta jälle hoidja saatel välja. Kuid hoidjagi ei suuda une hukutusele vastu panna, hoolimata proua validast käsust ja omaenda heast tahtest. Ka temale hakkab külge Oblomovkas valitsev unetaud.

Alguses valvab ta hoolega last ega lase teda enesest eemale, poriseb kõvasti tema vallatuste pärast; siis aga, tundes taudi lähenemist, hakkab ta poissi paluma, et see väravast välja ei läheks, sokku ei õrritaks, tuvikongi ei roniks.

Ise istub ta kuhugi vilusse — trepirõdule, keldrilävele või lihtsalt rohu peale maha: teeb näo, nagu mõtleks ta sukka kududa ja lapse järele valvata. Varsti keelab ta teda juba laisalt, ja ta pea hakkab nookuma.

„Oh, seda varinuprit, ronib viimati veel häärberi rõdule,“ mõtleb ta juba läbi une; „võib-olla… isegi… jäärakusse…“

Eide pea vajub põlvedele ja sukk langeb käest; laps kaob tal silmist ja paokil suust kostab vaikne norin.

Poiss on kärsitult seda silmapilku oodanud, sest nüüd algab tema iseseisev elu.

Ta on nagu ihuüksi kogu maailmas; kikivarbail läheb ta hoidjast eemale ja vaatab, kus keegi magab; jääb seisma ja silmitseb hoolega, kuidas mõni ärkab, sülitab, unes pomiseb; siis lippab ta põksuva südamega rõdule, jookseb seal mööda kägisevaid laudu, ronib tuvikongi, poeb kaugele aeda, kuulates põrnika suminat ja saates silmadega tema lendu kaugusse; ta kuuleb, et rohus siristab keegi vahetpidamata, otsib ja püüab mõne nendest üldise rahu rikkujatest kinni, võtab vesikiili pihku, kisub tal tiivad küljest ja vaatab siis, mis temast saab, või pistab talle kõrre tagakehasse ja vaatab, kuidas ta nüüd selle manusega lendab; hinge kinni pidades ja magusat lõbu tundes jälgib ta ämblikku, kuidas see saagiks langenud kärbse verd imeb, kuidas vaene ohver tema küüsis rabeleb ja piriseb. Lõpuks tapab poiss nii piinaja kui ohvri.

Siis ronib ta kraavi, kaevab maa seest mingisuguseid juuri, puhastab nad mullast, koorib ära ja sööb neid mõnuga, pidades neid paremaks kui ema antud õunu ja moosi.

Ta lipsab ka väravast välja: tahaks kaasikusse minna; see paistab nii lähedal olevat, et võiks vist viie minutiga sinna jõuda, ainult et mitte ringi, mööda teed, vaid otse, silmalt üle kraavi, aukude ja aedade; aga ta kardab: seal pidavat olema metshaldjaid, röövleid ja hirmsaid elukaid.

Ta tahaks ka jäärakusse joosta: see on ainult viiskümmend sülda rohuaiast eemal; laps lippabki juba jääraku kaldale, tõmbab silmad pilukile, tahaks alla vaadata nagu tulemäe kraatrisse… kuid äkki tulevad talle meelde kõik jääraku kohta räägitud jutud ja hirmulood — hirm võtab võimust ja hingetult, poolsurnult lidub ta koju, väriseb tagantjärelegi, tormab hoidja juurde ja äratab ta üles.

Eideke võpatab virgeks, kohendab pearätti, lükkab sõrmega hallid juuksesalgud sinna alla ja teeb näo, nagu poleks ta üldse maganud, vaatab umbusklikult Iljušale otsa, siis härrastemaja akende poole ja hakkab värisevi käsi kõlksutama sukavardaid üksteise vastu, mis tal seni rüpes seisnud.

Vahepeal on kuumus kahanenud; looduses muutub kõik elavamaks; päike hakkab metsalatvadele lähenema.

Ka majast kaob vähehaaval vaikus: kusagil nurgas kriiksatab uks; kellegi sammud lähevad üle õue; heinalakas aevastab keegi.

Varsti toob teener köögist hiiglasuure samovari, mille raskus teda looka kisub. Tullakse kokku teed jooma; ühel on nägu loppi magatud ja silmad vesised; teisel on palgel ja meelekohal punane laik; kolmas räägib unisest peast võõra häälega. Kõik nohisevad, ohkavad, haigutavad, kratsivad pead, sirutavad tuimaks jäänud liikmeid, hakates alles pikapeale meelt märkama.

Lõunasöögist ja magamisest on kõigil kohutav janu. Kurk kõrbeb janust; juuakse kuni kaksteist tassitäit teed ära, aga see ei aita: kuuldub ohkamist ja ägamist; võetakse abiks paluka- või pirnivesi ja kali, mõned võtavad isegi arstirohtu, et kurgukuivust leevendada.

Kõik püüavad janust nagu mõnest issanda karistusest vabaneda; kõik heitlevad, piinlevad nagu rändajate karavan kusagil Araabia kõrbes, kes ei leia ega leia oaasi.

Laps on siinsamas, ema kõrval; ta vahib veidraid nägusid enda ümber ning kuulab nende unist ja loidu juttu. Lõbus on neid nägusid vaadata, huvitav neid mõttelagedaid lauseid kuulata.

Pärast teejoomist asub igaüks midagi tegema: üks läheb jõekaldale jalutama, kus ta jalaga kivikesi vette tõukab; teine istub akna alla ja püüab pilguga igat põgusat sündmust — kas lippab kass üle hoovi või lendab hakk mööda, nii ühte kui teist saadab vaataja silmade ja ninaotsaga, pöörates pead kord pahemale, kord paremale. Nõnda armastab mõni koer päevad otsa aknalaual istuda, lastes päikesel endale pähe paista ja vaadates hoolega igat möödujat.

Ema paneb Iljuša pea oma sülle ja soeb pikkamisi ta juukseid, imetledes nende pehmust ja sundides ka Nastasja Ivanovnat ja Stepanida Tihhonovnat neid imetlema, räägib nendega Iljuša tulevikust, teeb temast omaloodud hiilgava kangelasloo peategelase. Teised kuulutavad talle kullamägesid.

Kuid juba hakkab ilm hämarduma. Köögis praksub jälle tuli, jälle kostab sealt hakkivate nugade täksimist: valmistatakse õhtusööki.

Mõisapere on väravas koos: sealt kõlab naer ja balalaika tinin. Mängitakse viimast paari.

Päike vajubki juba metsa varju; veel heidab ta mõne sooja kiire, mis murrab tulejoana teed läbi metsa, kullates oma lõõmaga mändide latvu. Siis kustuvad needki kiired üksteise järel; ainult viimane kiir viivitab veel kaua; nagu peenike nõel tungib ta oksterägastikku; kuid temagi kustub viimaks.

Asjad kaotavad oma kuju: alguses sulab kõik kokku halliks, siis mustaks massiks. Lindude laul jääb vähehaaval vaiksemaks; peagi vaikivad nad täiesti peale ühe kangekaelse, kes nagu vihuti keset üldist vaikust aeg-ajalt ühetooniliselt siristab, kuid siiski kord-korralt harvemini, kuni lõpuks kostab viimane nõrk, kõlatu vile, lind soputab veel korraks sulgi, nii et lehed ta ümber liigatavad… ja uinub.

Kõik jääb vaikseks. Ainult rohutirtsud saevad nüüd üksteise võidu ja veel valjemini. Maast kerkib valge udu ning laotub aasa ja jõe kohale. Ka jõgi jääb vakka; korra kostab sealtki veel kellegi viimane sulpsatus ning siis on vesi hääletu.

Õhk muutub rõskeks. Ilm läheb ikka pimedamaks ja pimedamaks. Puudest moodustuvad salguti mingid koletised; mets muutub kohutavaks: seal ragiseb järsku midagi, just nagu läheks mõni koletis ühest paigast teise, nii et kuivanud raod prõksuvad ta talla all.

Esimene täht pilgub taevas nagu elav silm ja maja akendes süttivad tulukesed.

Looduses algab pühaliku vaikuse puhk, see aeg, kus loov mõistus energilisemalt töötab, luulemõtted tulisemalt kohuvad, kirg põues elavamalt põleb, tusk valusamalt tuikab, kus õelas hinges julgemalt ja agaramalt küpseb kurja mõte… kuna Oblomovkas kõik nii rahulikult ja raskelt magab.

„Mamma, lähme jalutama,“ ütleb Iljuša.

„Mis sa ometi räägid, jumal hoidku! Praegu jalutama,“ vastab ema, „õhk on ju niiske, su jalakesed saavad märjaks, ja metsas on kole: seal luusib nüüd mardus, see viib väikesed lapsed minema.“

„Kuhu ta viib? Missugune ta on? Kus ta elab?“ pärib laps.

Ja ema annab oma ohjeldamatule fantaasiale vaba voli.

Laps kuulab teda, kord silmi avades, sealsamas neid sulgedes, kuni viimaks uni temast täiesti jagu saab. Tuleb hoidja, võtab lapse ema sülest ja viib ta peaaegu magavana, üle tema õla nookuva peaga, voodisse.

„Üks päev on jälle möödas, jumal tänatud!“ ütlevad Oblomovka elanikud ägisemise saatel voodisse heites ja risti ette lüües, „õnnelikult üle elatud; annaks jumal homme samasuguse! Tänu sulle, issand! Tänu sulle, issand!“

Nüüd hakkas Oblomov unes teist ajajärku nägema: pikal-pikal talveõhtul poeb ta kartlikult hoidja ligi, ja see vestab talle sosinal tundmatust maast, kus pole üldse ööd ega külma, kus sünnib aina imetegusid, kus jõed voolavad piima ja mett, kus keegi aasta ringi midagi ei tee, vaid kus kõnnivad päevad otsa niisama kõik Ilja Iljitši sarnased tublid poisid ja nägusad neiud, kelle ilu ei mõista inimkeelel ära rääkida ega raamatusse raiuda.

Seal on veel hea nõid, kes mõnikord havi kujul meie ette ilmub ja valib oma armualuseks mõne tasase ja vagura, teiste sõnadega mõne laisa poisi, kellele kõik liiga teevad, ja annab talle asja ees, teist taga kõiksugu vara; temal pole muud teha, kui aga sööb ja ehib end toredate rõivastega, pärast aga võtab veel ennenägemata iluduse Militrissa Kirbitjevna endale naiseks.

Kikikõrvu, suurisilmi kuulas laps ahnelt seda pajatust.

Kas hoidja või siis muinasjutt ise oskas kõigest tõesti olemasolevast mööda põigata, nii et kujutlusvõime ja mõistus, mis väljamõeldistest kord läbi imbusid, jäid veel vanas easki pärimuse kütkesse. Puhtsüdamlikult vestis hoidja muinaslugu lollist Jemeljast — seda õelat ja kurikavalat satiiri meie esiisade pihta, aga võib ka olla, et meiegi pihta.

Kuigi täiskasvanud Ilja Iljitš pärast teada sai, et pole olemas mee- ega piimajõgesid ja pole ka häid nõidu, ja kuigi ta naeratades hoidja lugude üle nalja heitis, ei tulnud see naeratus päris südamest, seda saatis salajane ohe: muinasjutt oli tema peas eluga segi läinud ja alateadlikult kurvastas teda vahel, et muinasjutt pole elu ja elu pole muinasjutt.

Tahtmatult unistas ta Militrissa Kirbitjevnast, igatses sinna maale, kus pole muud teha kui niisama kõndida ja kus ei tunta muret ega kurbust; elulõpuni jäi ta südamesse soov ahju peal lesida, ennast teenimatult, muidusaadud rõivastega ehtida ja hea nõia kulul süüa.

Ka vana Oblomov ja tema isa olid kuulanud lapsepõlves neidsamu muinasjutte samas iidses šabloonis oma hoidjate ja passijate suust, nõnda ajast aega ja põlvest põlve.

Vahepeal aga maalib hoidja lapse vaimusilma ette hoopis teistsugust pilti.

Ta pajatab talle meie Achilleuste ja Odysseuste vägitegudest, vestab Muroma Ilja, Dobrõnja Nikititši ja Aljoša Popovitši vahvusest, räägib vägimees Polkanist ning jalamees Kaletšištšest, jutustab sellest, kuidas nad mööda Venemaad rändasid, võõrausuliste lõpmatuid väehulki maha tapsid ja kuidas nad käed lõid, kumb joob ühe hingega peekritäie rohelist viina ära, ilma et ta köhatakski; räägib veel õelatest röövlitest, uinuvatest kuningatütardest, kivistunud linnadest ja inimestest ning jõuab lõpuks meie kurjade vaimude, kalmuliste, imeelukate ja libahuntide juurde.

Homerose lihtsuse ja puhtsüdamlikkusega, samasuguse reljeefsusega ja üksikasjade tõetruudusega paneb ta lapse mällu ja fantaasiasse tallele vene elu „Iliase“, mille on loonud meie tundmatud Homerosed sel kaugel ajal, kus inimene veel elu ja looduse saladustest ega hädaohtudest jagu ei saanud, kus ta alles värises libahundi ja marduse ees ja kus ta läks olemasolevate hädade vastu abi otsima Aljoša Popovitšilt, kus õhus, vees, metsas ja väljadel sündisid veel imed.

Hirmus ja kindlusetu oli tolleaegse inimese elu; kardetav oli tal üle koduläve väljagi astuda: kas murrab metsaline, tapab röövel, riisub kuri tatarlane kõik, mis tal on; või kaob inimene teinekord jäljetult, ja keegi ei tea, kuhu.

Äkki ilmuvad taevamärgid, tulesambad ja -kerad; värskel kalmukääpal lööb tuluke leegitsema, metsas hulgub keegi nagu laternatule paistel, lagistab pimedas naerda ja pööritab koledaid silmi.

Inimese endagagi sündis nii palju arusaamatut: elab, elab teine juba pikka aega hästi ja häda pole tal midagi, aga äkki hakkab jama ajama, koleda häälega karjuma või öösi magades ümber kolama; mõnda teist hakkab ühel ilusal päeval järsku kramp kokku kiskuma ja maha paiskama. Aga just enne seda, kui see muutus tuli, oli kana kuke moodi kirenud või kaaren katuseharja kohal kraaksunud.

Hirmuga elus ringi vaadates kaotas inimene väetike pea ning otsis kujutluse abiga ümbritseva looduse ja iseenda loomuse saladusele võtit.

Võib ka olla, et just loiu elu igavene vaikus ja unisus, liikumise, tõeliste hädaohtude, põnevate sündmuste ja hirmude puudus sundisid inimest selles loomulikus ilmas looma teist, olematut maailma, et sealt otsida meelelahutust ja pillerkaaritavat vabadust oma igavlevale kujutlusvõimele või seletust igapäevaste nähtuste seostele ja põhjustele väljaspool nähtusi endid.

Käsikaudu kobasid elus meie vaesed esivanemad; nad ei tiivustanud oma tahet ega tõkestanud oma vabadust, pärast aga imestasid või kohkusid nad lapse kombel elu õrjetusest ja koledusest, pärides selle põhjust looduse segastelt salamärkidelt.

Surm tuli ikka sellepärast, et majast ja väravast oli enne seda surnu, pea ees, ja mitte jalad ees, välja viidud; tulekahju — sellepärast, et koer oli kolm ööd akna all ulgunud; nõnda siis hoolitsesid nad selle eest, et surnu viidaks ikka, jalad ees, kodunt minema, ise aga sõid endist toitu endisel hulgal ja magasid endist viisi palja maa peal; ulguv koer sai peksa või ta aeti õuest minema, kuid pirrusöed kukkusid endist viisi pehastunud põrandalaudade vahele.

Veel praegugi armastab venelane keset ümbritsevat valju ja fantaasiavaest tegelikkust muinasaja avatlevaid lugusid uskuda, ja nii peagi ei tagane ta vististi sellest usust.

Kuulates hoidja lugusid meie kuldvillakust — tulilinnust, nõiutud lossi salapüünistest ja ohtudest, elas poiss kaasa, kujutles ennast kord vägitööde kangelasena, tundes kananahka ihule tõusvat, sestsamast aga kannatas vapra vägilase halva õnne pärast.

Lugu järgnes loole. Hoidja jutustas elavalt, vaimustatult, piltlikult ja kaasakiskuvalt, sest et ta ise oma juttu poolenisti uskus. Eide silmad pildusid sädemeid; pea värises erutusest: hääl kerkis kõrgemale kui harilikult.

Tundmatu hirmu võimuses surus poiss end pisarsilmi hoidja ligi.

Oli jutt koolnutest, kes südaööl hauast tõusevad, mõne koletise juures vangis vaevlevatest ohvritest või puujalaga karust, kes hulgub mööda külasid ja otsib taga oma õiget, maharaiutud käppa, — ikka tõusid poisil juuksed peas püsti; lapse kujutlusvõime lõõmas ja tardus vaheldumisi; lakkamatult tegi ta selle piinava, magusvalusa protsessi läbi; närvid olid pillikeeltena pingul.

Kui hoidja kordas ähvardavalt karu sõnu: „Kriiksu, kriiksu, pärnajalga: käisin külast külasse, kõik naised magavad, ainult üks ei maga, istub minu nahal, keedab minu liha, ketrab minu karvu…“ jne., ja kui karu viimaks onni astus, et oma jalavarast kinni kahmata, siis ei kannatanud laps enam välja: värisedes ja kiljudes viskus ta hoidja käte vahele; hirmupisarad purskasid tal silmist, kuigi ta samal ajal naeris rõõmu pärast, et tema pole metsalise käppade vahel, vaid hoidja kõrval ahjuasemel.

Kummalised viirastused täitsid poisi kujutluse; hirm ja ängistus pugesid kauaks, võib-olla alatiseks hinge. Kurvalt vaatas ta enese ümber ning nägi elus igal pool muret ja häda, ja ta jäigi unistama sellest nõiutud maast, kus puudub kurjus, kurbus ja mure, kus elab Militrissa Kirbitjevna, kus sind jumalamuidu hästi toidetakse ja riidesse pannakse…

Muinasjutt ei valitsenud Oblomovkas mitte ainult laste üle, vaid ka täiskasvanud allusid eluotsani tema võimule. Kogu mõisa- ja külarahvas, alates mõisahärraga ja ta naisega ning lõpetades tüseda sepa Tarassiga, värises pimedal õhtul millegi ees: iga puu muutus siis hiiglaseks, iga põõsas röövlipesaks.

Aknaluukide kolin ja tuule ulgumine korstnas panid kahvatama nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kolmekuningaõhtul ei läinud keegi pärast kella kümmet üksi väravast välja; lihavõtteööl ei julgenud keegi talli minna, kartes seal kodukäijat eest leida.

Oblomovkas usti kõike — küll libahunte, küll hauast tõusvaid surnuid. Kui neile räägiti, et heinasaad kõndinud mööda heinamaad, uskusid nad seda kohe, ilma aru pidamata; laskis keegi jutu lahti, et selle ja selle oinas polegi üldse oinas, vaid midagi muud, või et see ja see Marfa või Stepanida on nõid, siis hakati kartma niihästi oinast kui ka Marfat: neile ei tulnud pähegi küsida, miks see oinas siis enam oinas ei ole või miks see Marfa nõiaks hakkas; kui keegi julgeski selles kahelda, tormati talle kohe kallale — nii tugev oli Oblomovkas imede usk.

Hiljem nägi Ilja Iljitš küll, et maailm on lihtsama ehitusega, et surnud ei tõuse hauast, et kui sünnibki hiiglasi, viiakse nad kohe palagani rahvale näha, röövlid aga pistetakse türmi; kuid olgugi et usk viirastustesse kadus, sadestus hingepõhja hirm ja alateadlik ängistus.

Ta sai teada, et hädad ei tule koletiste süü läbi, aga miks nad tulevad, seda ta ei teadnud ja ootas igal sammul midagi hirmsat, ootas ja kartis. Veel nüüdki, kui ta üksi pimedasse tuppa jäi või kui ta surnut nägi, judises ta ängistusest, õnnetuse aimusest, mis maast-madalast ta südamesse oli pugenud; hommikul naeris ta öise hirmu üle, kuid õhtul läks jälle näost valgeks.

Nüüd nägi Ilja Iljitš ennast korraga unes kolme-neljateistkümneaastase poisina.

Ta käis juba Verhljovo kirikukülas, Oblomovkast viis versta eemal, sealse mõisavalitseja, sakslase Stolzi väikeses kodukoolis, mis oli mõeldud kohalike aadlike lastele.

Stolzil oli ka endal poeg Andrei, Oblomoviga peaaegu ühevanune; tema kolmandaks kasvandikuks oli näärmetiisikust põdev poiss, kes peaaegu üldse ei õppinud, käis kogu aeg kinniseotud silmade või kõrvadega ja tihkus alatasa nutta, et miks ta oma vanaema juures ei ela, vaid siin, võõras majas, kurjade inimeste keskel, kus teda keegi ei hellita ja talle maiuspirukat ei küpseta.

Peale nende kolme lapse ei õppinud pansionis esiotsa kedagi.

Polnud midagi parata, isa ja ema andsid vallatule Iljušale raamatu kätte. See maksis palju pisaraid, nuttu ja tujutsemist. Viimaks viidi ta kodukooli.

Nagu pea kõik sakslased, oli ka Stolz asjalik ja vali mees. Võib-olla oleks Iljuša tema juures hästi õppima hakanud, kui Verhljovo oleks asunud Oblomovkast viissada versta eemal. Aga nüüd — kuidas sa siin õpid? Oblomovka õhkkonna, tema elu ja harjumuste lummus ulatus ka Verhljovosse; sest temagi oli ju kord Oblomovka osa olnud; ka siin õhkus kõigest peale Stolzi maja ürgset laiskust, eluviiside lihtsust, vaikust ja liikumatust.

Veel enne, kui poiss esimest raamatut nägi, olid tema pea ja süda täitunud selle elu pruukide, viiside ja piltidega. Ja kes võib öelda, kui vara mõistuseiva arenemine lapse peaajus algab? Kuidas saaks jälgida esimeste muljete ja mõistete tekkimist lapse hinges?

Võib-olla juba siis, kui laps alles esimesi sõnu rääkis, või kui ta veel ühtki sõna ei rääkinud, kui ta veel ei käinudki, vaid alles silmitses kõike tumma, ainitise lapsepilguga, mida täiskasvanud nimetavad juhmiks, võib-olla juba siis nägi ja aimas ta ümbritseva keskkonna nähtuste tähendust ja seost, ainult aru ei osanud ta veel sellest anda ei enesele ega teistele.

Võib-olla märkas ja mõistis Iljuša juba ammu, mis tema ümber räägiti ja tehti: nägi, kuidas isa oma plüüšpükste ja pruunist kalevist vateeritud kuuega päevad otsa muud ei teinud kui käis, käed seljal, ühest toanurgast teise, nuusates tubakat ja nina, kuna ema kohvi juurest tee juurde ja tee juurest lõuna juurde asus; nägi, et isal ei tulnud kunagi pähe minna vaatama, kui palju heina on niidetud või vilja lõigatud, ega karistada kedagi hooletu kohusetäitmise eest, samal ajal kui ta ninarätiku pärast, mida talle kähku kätte ei ulatatud, kohe korralageduse üle karjuma hakkas ja kogu maja jalule ajas.

Võib-olla oli lapse mõistus juba ammu omaks võtnud, et just nõnda peab elama, ja mitte teisiti, nõnda, nagu seda teevad täiskasvanudki tema ümber. Ja mida muud olekski ta pidanud omaks võtma? Kuidas elasid siis täiskasvanud Oblomovkas?

Kas nad küsisid enestelt, milleks on neile elu antud? Jumal seda teab! Ja kuidas nad sellele küsimusele vastasid? Vist ei vastanudki: see oli nende meelest niigi lihtne ja selge.

Nad polnud iial kuulnud nõndanimetatud töökast elust ega inimestest, kelle põues pesitseb piinav mure, kes rändavad miskipärast ühest maailmanurgast teise või pühendavad oma elu igavesele, lõppematule tööle.

Oblomovka elanikud ei uskunud ka hingehädasid; nad ei pidanud seda igaveste püüdluste ja tahtmiste karusselli üldse eluks; nad kartsid kirgede avatlust kui tuld; ja kui mujal maailmas inimeste keha hingetulest, sisimas toimuvast vulkaanilisest tööst, kiiresti läbi põles, siis oblomovlaste hing uppus rahulikult ja takistamatult nende pehmes kehas.

Elu ei märkinud nende nägusid nagu teistel enneaegsete murekortsudega, hävitavate moraalsete vapustustega või kurnavate haigustega.

Need tublid inimesed mõistsid elu kui ideaalset rahu ja tegevusetust, mida ajuti segasid mõned soovimata juhtumused: haigused, kahjukannatamised ja tülid, muu hulgas ka töö.

Tööd kannatasid nad nagu karistust, mis oli juba nende esiisadele peale pandud; armastada nad teda ei suutnud, ja seal, kus vähegi sai, hoidusid nad tööst kõrvale, pidades seda niihästi võimalikuks kui ka loomulikuks.

Kunagi ei vaevanud nad endid mõne segase vaimse või kõlbla küsimusega: seepärast oli nende tervis alati õitsev ja meel rõõmus; seepärast elasid nad vanaks; neljakümneaastased mehed nägid veel noored välja; vanakesed ei kustunud raskes, piinarikkas surmaheitluses, vaid kui aeg sai ümber, lahkusid nad nagu salamahti, kangestusid vaikselt ja vallandasid kuulmatult viimse ohke. Seepärast räägitaksegi, et vanasti olnud rahvas tugevam.

Jah, oligi tugevam: vanasti ei kiputud lapsele elu tähendust seletama ja teda selleks ette valmistama, nagu oleks elu midagi keerukat ja tõsist; last ei vaevatud raamatutega, mis toovad pähe musttuhat uut küsimust, küsimused aga purevad mõistust ja südant ning lühendavad eluiga.

Eluviis oli enne ette nähtud, vanematelt päritud, kellele selle olid valmis kujul pärandanud isad, vanaisad, vaarisad — pühaliku kinnitusega, et seda muutumatult ja puutumatult alal hoitaks nagu Vesta templi püha tuld. Nii nagu midagi isade ja vanaisade ajal tehti, nii tehti seda ka Ilja Iljitši isa elupäevil ja nii tehakse ehk Oblomovkas veel praegugi.

Millest oligi neil siis mõelda, mille pärast muretseda, mida oli neil veel vaja teada või mis eesmärke taga ajada?

Midagi polnud vaja: vaikse jõena voolas elu neist mööda; neil tarvitses ainult selle jõe kaldal istuda ja paratamatuid sündmusi vaadelda, mis kutsumatagi omal ajal ja ettenähtud korras nende ellu ilmusid.

Ning magava Ilja Iljitši kujutlusse kerkisid samuti ja samas järjekorras elavate piltidena kolm tähtsamat elusilmapilku, mis olid kordunud nii tema perekonnas kui ka sugulaste ja tuttavate elus: sündimispidu, pulmad, matused.

Siis järgnes kirevas rodus rõõmsaid ja kurbi väiksemaid sündmusi: ristsed, nimepäevad, muud perekondlikud peod, paastu algus, paastu lõpp, kärarikkad lõunasöögid, sugulaste kokkutulekud, tervitused, õnnesoovid, ametlikud naeratused ja pisarad.

Kõigest peeti nii täpipealselt, tähtsalt ja pidulikult kinni.

Oblomov nägi isegi tuttavaid nägusid ja näoilmeid mitmesuguste kombetalituste puhul, muret ja hoolt nende nägudel. Olgu ees ükskõik kui piinlikud kosjad, ükskõik kui pidulikud pulmad või nimepäev, ikka talitati kõiki kombeid silmas pidades, midagi vahele jätmata. Kuhu kedagi istuma panna, mida ja kuidas serveerida, keda kellegagi koos tseremooniale sõita lasta ja missuguseid endeid silmas pidada, — kõiges selles ei juhtunud Oblomovkas kellelgi vähematki eksitust.

Või ei osatud seal lapsi kasvatada? Tarvitses ainult vaadata, missuguseid roosasid ja priskeid Cupidosid siinsed emad süles hoidsid või käekõrval talutasid! Nad seisid selle eest hea, et lapsed oleksid paksud, valge nahaga ja terved.

Ennem oleksid nad kevadest lahti öelnud, teda üldse mitte vastu võtnud, kui jätnud tema tulekul linnusaiad küpsetamata. Miks oleksidki nad pidanud selle kombe unustama või täitmata jätma?

See oli kogu nende elu, kogu nende teadus, selles olid kõik nende kurbused ja rõõmud koos: seepärast ajasidki nad kõik muud mured eemale ega tundnud muid rõõme; elu kubises nendest paratamatutest ja igiaegsetest sündmustest, mis andsid ka nende mõistusele ja südamele ilmlõpmata toitu.

Põksuva südamega ootasid nad mõnda kombetalitust, pidu või tseremooniat, aga niipea kui inimene oli ära ristitud, mehele pandud või maha maetud, unustasid nad selle inimese ja tema saatuse, langedes endisse apaatsusse, millest neid äratas uus samalaadne sündmus: mõni nimepäev, pulmad vms.

Lapse sündimisel oli vanemate esimeseks mureks võimalikult täpselt ja täielikult kõik nõutud kombed ära täita, see tähendas ennekõike muidugi varrusid; alles siis algas tema eest hoolitsemine ja poputamine.

Ema tegi enesele ja hoidjale ülesandeks: kasvatada üles terve laps, hoida teda külma ilma, kurja silma ja teiste kahjulike asjade eest. Hoolega oldi selle eest väljas, et laps oleks ikka rõõmsas tujus ja sööks palju.

Niipea aga, kui poiss jalad alla sai, kui talle enam hoidjat vaja ei läinud, hiilis ema südamesse salajane soov pojale eluseltsilist leida, kes oleks samuti hästi terve ja priske.

Algas jällegi kõiksuguste kommete ja pidustuste aeg, mis lõppes pulmadega; see oli ühtlasi elu pidulikkuse haripunkt. Siis algas juba kordamine: laste sündimine, varrud, võõruspeod, kuni matused dekoratsiooni muutsid; aga mitte kauaks: ühed astusid teiste asemele, poistest said noormehed ja seega peigmehed, nad võtsid naise ning sigitasid endasarnaseid, ja nõnda voolas elu selle programmi järgi pideva ühetaolise kangana, mis märkamatult rebenes alles haua äärel.

Mõnikord tuli neile küll ka muid muresid kaela, kuid Oblomovka elanikud võtsid neid enamasti stoilise rahuga vastu, ja kui mured olid nende pea kohal küllalt kaua tiirutanud, lendasid nad mööda nagu linnud, kes siledal müüriküljel asjata peatuspaika otsides tiibadega vastu kivi rapsivad ja viimaks ära lendavad.

Nii näiteks langes kord osa pehkinud rõdust maha ja mattis kana ühes poegadega enda alla; oma jao pidi saama ka Antipi naine Aksinja, kes istus kedervarrega just rõdu all, kuid oli õnneks läinud parajasti linu tooma.

Majas tõusis kisa-kära: kõik jooksid kokku, suured ja väikesed; kõik olid kohkunud, kujutledes, et kanaema asemel oleks võinud rõdu all jalutada ka proua ise koos Ilja Iljitšiga.

Kõik lõid käsi kokku ja hakkasid üksteist süüdistama, et miks selle peale varem pole mõeldud: üks oleks võinud meelde tuletada, teine käskida, kolmas parandada.

Kõik imestasid, et rõdu maha kukkus, enne seda aga oli aina imestatud, mismoodi ta ikka veel üleval seisab!

Järgnes mure ja arutlemine, kuidas asja parandada; kahetseti kana ja ta poegi taga ning mindi pikapeale jälle laiali, seda kõige valjema hoiatuse saatel, et Ilja Iljitši ei tohi rõdu ligigi lasta.

Umbes kolme nädala pärast said Andrjuška, Petruška ja Vaska käsu allakukkunud lauad ja käsipuud kuuri juurde tassida, et nad teel tüliks ei oleks. Seal vedelesid nad kevadeni.

Iga kord, kui vana Oblomov neid aknast nägi, mõtles ta rõdu parandamisele: ta kutsub puusepa, peab sellega nõu, mis oleks parem teha, kas ehitada osaliselt uus rõdu või lammutada ka allesjäänud osa maha; siis saadab ta puusepa minema, öeldes:

„Mine nüüd koju, ma mõtlen järele.“

See kestis seni, kui Vaska või Motka härrale teatama tuli, et kui tema, s. o. Motka või Vaska, täna hommikul rõdule ronis, siis olnud nurgad majaseina küljest täitsa lahti, nii et iga silmapilk võib ka allesjäänud osa maha kukkuda.

Siis kutsuti puusepp lõplikult nõu pidama ja võeti otsuseks olemasolevale rõduosale mahakukkunud riismetest toed alla panna, mis käsiloleva kuu lõpuks ka teoks tehti.

„Ehee! Rõdu käib jälle täie ette!“ ütles vanamees naisele. „Vaata, kui kenasti Fedot on palgid alla seadnud, just nagu sambad aadlipeamehe maja ees! Nüüd on korras: jälle tükiks ajaks muretu!“

Keegi tuletas talle meelde, et nüüd oleks paras juhus lasta ka värav ja trepp ära parandada, sest muidu pääsevad lagunenud trepiastmetest läbi keldrisse nii kassid kui ka sead.

„Jajah, peaks tegema küll,“ vastas Ilja Ivanovitš murelikult ja läks kohe treppi vaatama.

„No tõesti, näe, kuidas logiseb,“ ütles ta ja kiigutas treppi jalaga nagu hälli.

„Ta logises juba siis, kui ta tehti,“ tähendas keegi.

„Mis sest, et logises?“ vastas Oblomov. „Aga ära ei lagunenud, ehk ta küll kuusteist aastat on siin seisnud ja pole teda parandatud. Luka tegi head tööd! See oli alles puusepp, nagu puusepp olema peab… aga suri ära — olgu taevas talle armuline! Nüüdse aja puusepad on ülekäte läinud, ei tee nii hästi…“

Ja ta pilk pöördus mujale; trepp jäigi logisema ja logiseb tänapäevani, nagu kuulda on, aga koost ära ei lagune.

Nähtavasti oli see Luka tõepoolest hea puusepp.

Siiski, mõisaomanike vastu peab õiglane olema: vahel muretsesid nad liigagi mõne mugavuse puudumise või häda pärast, läksid koguni ägedaks ja said vihaseks.

Kuidas võib näiteks seda või teist hooletusse jätta! Peab kohe asja käsile võtma! Ja siis ei räägitudki muust kui aga sellest, et kraavisild tahab parandada, et sealt ja sealt kohast peab rohuaiale tara ette tegema, nii et loomad ei pääseks aeda puid rikkuma, sest sealt on endine tara puhta maas.

Ilja Ivanovitš läks oma hoolitsuses kord isegi niikaugele, et ta aias jalutades oma käega ähkides-puhkides tüki langenud tara üles tõstis ja käskis aednikul kohe kaks roigast toeks panna: ülestõstetud tara seisis, tänu Oblomovi hoolitsusele, kogu suve püsti, alles talvel paksu lumega vajus ta jälle maha.

Lõpuks jõuti ka kraavisillaga sinnamaale, et talle kolm uut lauda peale pandi, kohe pärast seda, kui Antip hobuse ja veeaamiga juba kord sillalt alla kraavi oli kukkunud. Antip ei jõudnud veel kukkumishädast tervekski saada, kui sild oli juba parandatud.

Pärast tara teistkordset külitivajumist jõudsid lehmad ja kitsed rohuaias õige natuke matti võtta: nad sõid ainult sõstrapõõsad lehtedest lagedaks ja asusid alles kümnendat pärna koorima, õunapuudeni nad veel ei jõudnudki, kui anti juba käsk tarapostid korralikult maasse rammida ja tara äärde isegi kraav kaevata.

Kuriteolt tabatud kaks lehma ja kits said oma palga: igaüks hea nahatäie!

Nüüd nägi Ilja Iljitš unes veel oma isamaja suurt, hämarat võõrastetuba, kus seisid vanaaegsed saarepuust tugitoolid igavesti katete all, hiiglasuur kohmakas ja kõva sohva, mis oli üle tõmmatud pleekinud ja plekkinud sinise telgiriidega, ja suur nahktugitool.

Algab pikk talveõhtu.

Jalad enda all, istub ema sohval ja koob laisalt lapsesukka, kuna ta ise aeg-ajalt haigutab ja sukavardaga pead kratsib.

Tema kõrval istuvad Nastasja Ivanovna ja Pelageja Ignatjevna, kes on ninapidi hoolega mingi õmblustöö juures ametis, mis on mõeldud Iljušale, isale või neile endile pühadekingiks.

Käed seljal, kõnnib isa kõige paremas tujus edasi-tagasi, istub natukeseks ajaks toolile ja hakkab siis uuesti kõndima, kuulates hoolega oma sammude kaikumist. Siis nuusutab ta tubakat, nuuskab nina ja nuusutab jälle.

Toas põleb üksainus vilkuv rasvaküünal, ja seegi on lubatud ainult talve- ja sügiseõhtutel. Suvel püütakse päevavalgel tõusta ja samuti magama minna, ajades ilma küünlata läbi.

Seda tehakse osalt harjumuse, osalt kokkuhoiu pärast. Iga asja tarvitamisel, mida kodus ei valmistata, vaid tuleb mujalt osta, on Oblomovka elanikud äärmiselt kitsid.

Külaliste tulekul tapavad nad heal meelel tubli kalkuni või terve tosina kanapoegi, aga ülearu rosinaid nad toidu sisse ei pane ja lähevad näost valgeks, kui külaline omavoliliselt mõtleb endale klaasi veini kallata.

Kuid niisugust kõlvatut tegu seal peaaegu ette ei tule: seda võiks teha ainult mõni jultunud, seltskonna üldise arvamuse järgi hukkaläinud inimene, ja sellist ei lasta oma õuegi.

Ei, siin niisuguseid kombeid ei ole: enne kolmekordset pakkumist ei puuduta külaline ühtki asja. Ta teab väga hästi, et ühekordne pakkumine või palve tähendab ennemini soovi, et mingist roast või veinist ära öeldaks, kui et seda maitstaks.

Mitte igaühe auks ei panda ka kahte küünalt põlema: küünlaid ostetakse linnast, raha eest, ja nad seisavad perenaise oma käe järgi luku taga. Küünlajupidki loetakse hoolega üle ja pannakse ära.

Üldse ei armastata siin raha välja anda, ja ükskõik, kui tarvilik asi ka oleks, ikka sünnib tema ostmine suure kahjutundega ning ainult sel juhul, kui kulu on tühine. Suuremaid kulusid saadavad ohked, halin ja kirumine.

Oblomovka elanikud on valmis ennemini igasugusest mugavusest ilma olema, nad on harjunud olemasolevat küllalt mugavaks pidama, et ainult mitte hakata raha raiskama.

Seepärast on sohva võõrastetoas ammuaega plekkinud, seepärast on Ilja Ivanõtši nahktool ainult nime poolest nahktool, kuna teda tegelikult peaks nimetama juba mererohu- või nöörtooliks: nahka leidub veel väike tükike seljatagusel, mujalt on ta juba viie aasta eest katki kulunud ja maha pudenenud; samal põhjusel logiseb ehk treppki ja värav on ripakil. Maksta aga millegi eest, olgu see või kõige tarvilikum asi, paugupealt kaks-, kolm- või viissada rubla tundub neile lausa enesetapmisena.

Kuuldes, et üks noor mõisnik siitsamast ligidalt olla enne pulmi Moskvasse sõitnud ja tosina särgi eest kolmsada rubla, saabaste eest kakskümmend viis ja vesti eest nelikümmend rubla maksnud, lõi vana Oblomov risti ette ning ütles kohkunult ja kiiruga, et „niisugune poiss peaks vangi viidama“.

Üldse on nad kurdid igasuguste majandusteaduslike tõdede suhtes, mis rõhutavad kapitali kiire ja elava ringlemise tarvidust, tootlikkuse suurendamist ja kaupade vahetust. Oma lihtsameelsuses saavad nad kapitalist ühelainsal viisil aru ja talitavad ka sedamööda: hoiavad kapitali laekas.

Võõrastetoa toolidel istuvad erinevates poosides ja nohisevad oma maja elanikud või igapäevased külalised.

Jutukaaslaste vahel valitseb enamasti sügav vaikus: iga päev saadakse üksteisega kokku; vaimsed varad on vastastikku ammendatud ja ammu teada, uudiseid väljastpoolt aga tuleb harva.

Vaikus; kostavad ainult Ilja Ivanovitši kodutehtud raskete saabaste sammud ja seinakella pendli tume tiksumine kellakapis; aeg-ajalt katkestab vaikust kerge naksak, millega Pelageja Ignatjevna või Nastasja Ivanovna niiti katki kaksab või hammustab.

Nõnda kulub mõnikord pool tundi; vahetevahel haigutab ehk mõni valjusti ja teeb suu ette ristimärgi, öeldes ise: „Issand, halasta!“

Tema eeskujul haigutab ka naaber, siis avab järgmine pikkamisi, nagu käsu peale suu, ja nõnda käib see nakkav mäng, mis kopsud õhuga täidab, kõigi suudest üle, mõnel pisaraidki silmist pitsitades.

Juhtub, et Ilja Ivanovitš astub akna alla, vaatab välja ja ütleb imestades:

„Kell on alles viis, aga juba on õues päris pime!“

„Jajah,“ vastab keegi, „sel aastaajal on ikka pime; nüüd tulevad pikad õhtud.“

Kevadel jälle imestavad ja rõõmutsevad kõik, et nüüd tulevad pikad päevad. Kui neilt aga küsida, milleks neil neid pikki päevi vaja on, siis ei tea nad midagi vastata.

Ja jälle on vaikus.

Mõni nuuskab küünalt ja kustutab ta kogemata ära — kõik võpatavad selle peale.

„Ootamatu võõras,“ ütleb keegi tingimata.

Mõnikord saadakse sellest jutuaine.

„Kes see võõras võiks olla?“ ütleb perenaine. „Ega ometi Nastasja Faddejevna? Oh, annaks jumal! Aga ei, enne pühi ta ei tule. Oleks see alles rõõm! Siis kallistaksime ja nutaksime kahekesi kaelakuti! Läheksime koos hommiku- ja lõunajumalateenistusele… Aga ei mina tema vastu saa! Mis sest, et ma olen noorem, aga mina ei jaksa nii kaua seista!“

„Millal see oli, kui ta meilt ära läks?“ küsib Ilja Ivanovitš. „Oli vist pärast eeliapäeva?“

„Mis sa ometi räägid, Ilja Ivanovitš! Sina ajad ikka kõik segi! Ta ei oodanud ristineljapäevagi ära,“ õiendab naine.

„Aga peetripäeval oli ta ju vist siin,“ vaidleb Ilja Ivanovitš vastu.

„Niisuke sa oled!“ ütleb naine etteheitvalt. „Vaidled ja teed enesele ainult häbi…“

„No muidugi oli ta peetripäeval siin! Seekord küpsetati veel seenepirukaid: ta ju armastab neid kangesti…“

„See oli hoopis Marja Onissimovna: tema armastab seenepirukaid — seda sa ka ei mäleta! Ja isegi Marja Onissimovna ei jäänud eeliapäevani meile, vaid läks prohhori- ja nikanoripäevaks ära.“

Aega arvasid nad kirikupühade, aastaaegade, igasuguste perekondlike pidustuste ja koduste sündmuste järgi, aga kunagi ei tuletanud nad kalendrikuid ega kuupäevi meelde. Osalt sündis see ehk sellepärast, et peale Oblomovi enese ajasid teised kõik kuid ja päevi segi.

Ilja Ivanovitš jääb löödult vait ja terve seltskond tukub edasi. Ka Iljuša tukub pikali ema selja taga, mõnikord jääb ta seal päris magama.

„Jah,“ ütleb mõni külaline natukese aja pärast sügava ohkega, „see Marja Onissimovna mees, kadunud Vassili Fomitš — missugune mees ta oli, jumal hoia, terve kui purikas, aga ära suri! Ei elanud kuuekümnesekski: niisugune oleks võinud saja-aastaseks elada!“

„Me kõik peame surema, üks ühel, teine teisel ajal — sündigu jumala tahtmine!“ vastab Pelageja Ignatjevna ohates. „Mõni sureb, aga näe, Hlopovid muudkui ristivad: räägitakse, et Anna Andrejevnal olnud jälle pisike — juba kuues laps.“

„Ega siis ainult Anna Andrejevnal!“ ütleb perenaine. „Oodake, las ta vend võtab naise, ja kui sellel hakkavad ka lapsed tulema — kui palju veel siis muret on! Ja väiksemad kasvavad järele, kõigist saavad peigmehed; siis peab tütred veel mehele panema, aga on siin siis võtjaid? Nüüd tahavad ju kõik kaasavara saada, ja ikka sularahas…“

„Millest te räägite?“ küsib Ilja Ivanovitš kõnelejate juurde astudes.

„Räägime, et…“

Ja talle korratakse seda juttu.

„Seal see inimese elu on!“ ütleb Ilja Ivanovitš õpetaval toonil. „Üks sureb, teine sünnib, kolmas võtab naise, meie aga muudkui vananeme: mitte aasta-aastalt, vaid päev-päevalt läheb see! Mis hea pärast see nõnda on? Oleks hoopis teine asi, kui iga päev oleks nagu eelmine ja eelmine nagu homne!… Meel läheb kurvaks, kui selle peale mõtled…“

„Vana vananeb, noor kasvab peale!“ ütleb keegi nurgast uniselt.

„Peab rohkem jumalat paluma ja vähem mõtlema!“ tähendab perenaine validalt.

„Seda küll, seda küll,“ kinnitab Ilja Ivanovitš arglikult ja kiiruga; ta oli just tahtnud filosofeerima hakata, aga nüüd alustab ta jälle oma edasi-tagasi kõndimist.

Tükk aega on kõik jälle vait, tasakesi nahiseb ainult niit, kui seda nõela taga läbi riide tõmmatakse. Mõnikord lõpetab perenaine vaikuse.

„Jah, väljas on pime,“ ütleb ta. „Jumala abiga jõuavad jõulud kätte, tulevad sugulased külla, siis läheb aeg jälle lõbusamini, ei pane tähelegi, kuidas õhtud kaovad. Kui tuleks Malanja Petrovna, küll siis saaks tempe teha! Mis tema kõik välja mõtleb! Õnnevalamine, vahasulatamine, väravast väljajooksmine! Ajab kõik mu tüdrukud peast segi! Mõtleb mänge välja ja… jah, niisugune ta on…“

„Jaa, seltskonnadaam,“ tähendab keegi. „Tunamullu pani kõiki mäest alla laskma, mäletate, siis kui Luka Savvitš oma kulmu katki lõi…“

Äkki virguvad kõik nagu unest, vaatavad Luka Savvitši poole ja pahvatavad naerma.

„Kuidas see juhtus, Luka Savvitš? Noh, noh, räägi!“ ütleb Ilja Ivanovitš ja on ise naeru kätte suremas.

Kõik naeravad, kuni Iljušagi ärkab ja kaasa naerab.

„Noh, mis seal rääkida on!“ ütleb Luka Savvitš kohmetult. „Selle mõtles Aleksei Naumõtš puhtalt välja, polnud seal mitte midagi!“

„Haa!“ hüüdsid kõik kooris. „Kuidas siis ei olnud? Me võime tunnistada!… Aga otsaesine, otsaesine — näe, arm on veel praegu näha…“

Uuesti algab naer.

„Mis te ometi naerate?“ püüab Luka Savvitš naeru vahele rääkida. „Ega mina siis… mina poleks küll… aga see pagana Vaska… pistis mulle vana kelgu istumise alla… see vajus minu all kokku… ja mina…“

Üldine naer matab ta hääle. Asjata püüab ta oma kukkumise lugu lõpuni rääkida: naer nakatab kogu seltskonna, ulatub esikusse ja teenijatetuppagi, võtab kogu majas võimust, sest kõigil tuleb nüüd see naljakas sündmus meelde, kõik naeravad tükk aega, üksmeelselt, „homeeriliselt“ nagu Olümpose jumalad. Kui naer vaibuma hakkab, alustab mõni uue hooga ja — jälle läheb lagin lahti.

Lõpuks saadakse suure vaevaga pidama.

„Noh, ja kas sa tänavu jõulul ka liugu lased, Luka Savvitš?“ küsib Ilja Ivanovitš üürikese vaikimispausi järel.

Järgneb uus naerupuhang, mis kestab ligi kümme minutit.

„Peaks vist Antipkale käsu kätte andma, et ta juba paastuajal liumäe valmis teeks,“ ütleb Oblomov jälle, „Luka Savvitš on ju nii kange kelgutaja, ta ei läbe jõulusid ära oodata…“

Ta pole veel jõudnud lausetki lõpetada, kui kogu seltskond jälle naerma pahvatab.

„Kas see kelk… on veel alles?“ küsib keegi läbi naeru.

Uus naerupahvak.

Naerdakse kaua, viimaks hakkab naer pikkamisi vaibuma: üks pühib pisaraid, teine nuuskab nina, kolmas läkastab hullupööra ja sülitab, nii et ta vaevu saab öelda:

„Oi, issand küll! Röga tahab ära lämmatada… see oli vast nali, jumala eest! Patuasi naerda! Käpuli maas, vaeseke, kuuehõlmad laiali…“

Nüüd järgneb viimane, kõige pikem naeruvaling, pärast seda tuleb lõplik vaikus. Üks ohkab, teine haigutab valjusti ja ütleb oma sõnad sinna juurde, siis on jällegi kõik vait.

Endiselt kostab ainult kellapendli tiksumist, Oblomovi samme ja niidi hammustamise naksakuid.

Äkki jääb Ilja Ivanovitš äreva näoga keset tuba seisma ja võtab endal ninaotsast kinni.

„Mis see on? Vaadake!“ ütleb ta. „Surmasõnumeid saame: mul sügeleb ninaots…“

„Issand jumal!“ ütleb ta naine käsi kokku lüües. „Kus see siis surmasõnum on, kui ninaots sügeleb! Kui ninajuur sügeleb, siis on surmasõnum. Oi, Ilja Ivanovitš, on sul aga mälu, jumal hoidku küll! Ütled viimati niimoodi teenijate või võõraste juuresolekul, teed häbi!“

„Aga mis see siis tähendab, kui ninaots sügeleb?“ küsib häbistatud Ilja Ivanovitš.

„Klaasipõhja vaatamist — joomist! Ja sul korraga: surmasõnumeid!“

„Ah, mul läheb segi!“ ütleb Ilja Ivanovitš. „Jõuad sa kõike meeles pidada: kord sügeleb ots, siis külje pealt, siis hoopis kulmu pealt…“

„Kui külje pealt sügeleb,“ võtab Pelageja Ivanovna sõna, „siis saab uudiseid; kui kulm sügeleb, tuleb pisaraid; kui otsaeest, saab tervisi: kui paremalt, siis meesterahvalt, kui vasakult, siis naisterahvalt; kõrvade sügelemine tähendab vihma, huulte sügelemine — suudlemist, vurrude sügelemine — külakosti saamist, küünarnuki sügelemine — uues kohas magamist, päkkade sügelemine — teekonda…“

„Tubli, tubli, Pelageja Ivanovna,“ ütleb Ilja Ivanovitš. „Siis veel, et kui või odavaks läheb, sügeleb kukal… või kuidas see oli…“

Naised hakkavad naerma ja omavahel sosistama; mõned mehed muigavad; on puhkemas uus naerulagin, kuid samal silmapilgul kostab toas midagi koera urina ja kassi kähina taolist, kui nad ärgitavad teineteise kallale karata. Kell hakkab lööma.

„Ehee! Kell on juba üheksa!“ ütleb Ilja Ivanovitš rõõmsa imestusega. „Vaata siis, ole lahke, ei pane tähelegi, kuidas aeg möödub. Hei, Vaska! Vanka, Motka!“

Ukse vahele ilmub kolm unist nägu.

„Miks te pole lauda katma hakanud?“ küsib Oblomov pahaselt imestades. „Et te ka härraste peale mõtleksite, seda ei ole! Noh, mis te vahite? Ruttu viina!“

„Näe, miks ninaots sügeles!“ ütleb Pelageja Ivanovna elavalt. „Saategi viina juua ja klaasi põhja vaadata!“

Pärast õhtusööki suudeldakse üksteist, lüüakse vastastikku risti ette ja minnakse magama, igaüks oma voodisse, ning muretute meeli hakkab valitsema uni.

Ilja Iljitš ei näinud unes mitte ainult ühte ega kahte sellist õhtut, vaid terveid nädalaid, kuid ja aastaid, kus päevad ja õhtud nõnda mööda saadeti.

Mitte miski ei seganud seda elu ühetoonilisust, ja Oblomovid ei kannatanud põrmugi selle all, sest nemad ei osanud endale teistsugust elamist ette kujutadagi; kui nad oleksid ka suutnud seda teha, siis oleksid nad kohkunult sellest elust tagasi põrganud.

Nad poleks tahtnud ega armastanudki teistsugust elu. Neil oleks kahju olnud, kui olud oleksid nende ellu ükskõik missuguseid muudatusi toonud. Tusk oleks neid närinud, kui homne päev poleks olnud samasugune nagu täna ja ülehomne nagu homne.

Milleks oli neil vaja mitmekesisust, muutusi, juhuseid, mida teised nii kangesti ihkasid? Joogu siis teised oma karikat, Oblomovka elanikel polnud sellega vähematki tegu. Las teised elavad, nagu neile meeldib!

Sest juhused on mõnesuguse kasu peale vaatamata ometi tülikad asjad: nõuavad hoolt, muretsemist ja sekeldamist, ei lase paigal istuda, muudkui kauple või kirjuta, ühesõnaga liiguta ennast — on see nali?

Kümnete aastate kaupa jätkus nende nohisemine, tukkumine ja haigutamine, kümnete aastate kaupa naersid nad lihtsameelsete külanaljade üle või jutustasid kokku tulles, mida keegi unes nägi.

Kui unenägu oli hirmus, jäid kõik mõttesse ja kartsid päris tõsiselt; kui selles oli mingi ennustus, siis rõõmustati või kurvastati südamest, vastavalt sellele, kas unenägu tähendas muret või rõõmu. Kui unenägu nõudis mõne vana uskumuse täitmist, asuti kohe ka agaralt asja juurde.

Muul ajal aga mängiti „matsi“ või „omatrumpi“, pühade ajal külalistega koos ka „bostonit“; laoti pasjanssi, prooviti ärtukuninga ja ristiemandaga, kas on pulmi ette näha.

Aeg-ajalt tuli mõni Natalja Faddejevna nädalaks või kaheks külla. Kõigepealt võtsid eided kogu ümbruskonna läbi, mis keegi teeb või kuidas keegi elab; nad ei tunginud ainult perekonnaellu ega telgitagustesse asjadesse, vaid pugesid koguni igaühe salamõtetesse ja ettevõtetesse, ronisid lausa hinge, kirusid ja manasid halbu, enamasti truudusemurdjaid mehi; siis tuletati tähtsamaid sündmusi meelde: nimepäevi, ristseid, sündimispidusid; kes mida lauale pani, kes keda kutsus või kutsumata jättis.

Kui sellest villand sai, hakati näitama uusi asju, kleite, mantleid, isegi undrukuid ja sukki. Perenaine uhkustas oma lõuendiga, lõngadega, kodutehtud pitsidega.

Kuid ka see aine sai otsa. Siis mindigi kohvi, tee ja mooside juurde. Ja lõpuks vaikimise juurde.

Istuti pikad ajad, vaadati teineteisele silma ning ohati aeg-ajalt südamepõhjast, ei tea, miks. Mõnikord hakkas üks või teine nutmagi.

„Mis on, emake?“ küsis teine ärevalt.

„Oh, kurb on, kullake!“ vastas külaline raskelt ohates. „Meie patused oleme jumala ära vihastanud. Head see ei tähenda!“

„Ah, ära tee hirmu, kallike, ära kohuta!“ ütles perenaine vahele.

„Jajah,“ jätkas teine. „Viimased päevad on käes: rahvas tõuseb rahva vastu, riik riigi vastu… ilmaots on tulemas!“ ütles Natalja Faddejevna lõpuks ja mõlemad nutsid kibedasti.

Niisuguseks järelduseks ei olnud Natalja Faddejevnal vähematki põhjust, sest keegi ei tõusnud parajasti kellegi vastu, isegi sabatähte polnud sel aastal nähtud, aga vanadel naistel on mõnikord säärased tumedad aimdused.

Harva segas mõni ootamatu juhtumus seda rahusat elu, näiteks võis kogu majarahvas, olgu suur või väike, vingumürgituse saada.

Teisi haigusi oli nii mõisas kui külas vähe kuulda; ennemini võis juhtuda, et keegi astus pimedas orgi otsa, veeres lakast alla või kukkus katuselt mõni laud kellelegi pähe.

Kuid seda kõike juhtus harva ja niisuguste ootamatute õnnetuste puhul tarvitati koduseid äraproovitud abinõusid: haiget kohta hõõruti jõevammiga või leeskputkejuurega, anti pühitsetud vett juua, loeti sõnu peale — ja kõik läks mööda.

Vingu aga tuli siiski sagedasti ette. Siis lamasid kõik asemel maas; kuuldus ohkeid ja kaebeid; üks sidus hapukurke käterätiga ümber pea, teine toppis jõhvikaid kõrva ja nuusutas mäerõigast, kolmas läks särgiväel külma kätte, neljas lamas lihtsalt meelemärkusetult põrandal.

Seda juhtus järjekindlalt kord või paar kuus, sest sooja ei raatsitud korstnasse lasta ning ahjud pandi juba siis kinni, kui neis miilasid alles niisugused tulukesed nagu „Robert Saatanas“, ühegi ahju ega truubi vastu ei võinud kätt panna: kohe oli käsi rakkus.

Ainult üks kord segas nende ühetoonilist elu tõesti ootamatu sündmus.

Ühel ilusal päeval, kui kõik pärast rängast lõunast puhkamist teed jooma kogunesid, astus sisse üks Oblomovka talupoeg, kes oli parajasti linnast koju jõudnud, koplas hea tükk aega põues ja võttis sealt viimaks suure vaevaga välja mäkerdatud kirja, mis oli adresseeritud Ilja Ivanovitš Oblomovile.

Kõik jahmusid; perenaine läks näostki pisut teist värvi; kõigi ninad ja silmad sihtisid kirja poole.

„Mis ime see siis on! Kelle käest?“ ütles proua viimaks ennast kogudes.

Vana Oblomov võttis kirja ja keeras teda kõheldes käes, teadmata, mis temaga teha.

„Kust sa ta said?“ küsis ta talumehelt. „Kes andis?“

„Tead, seal sissesõiduhoovis, kus ma ikke käin,“ vastas talupoeg, „sinna tuldi paar korda küsima, posti päält tuldi, tead, et kas siin põle Oblomovi mehi: et näe, härrale olla kiri.“

„Ja siis?“

„Eks ma esiotsa hoidsin kõrvale: ja läkski soldat kirjaga minema. Aga Verhljovo köster nägi mind, see andis mu välja. Tuli soldat teist korda. Nii kui teist korda tuli, kukkus sõimama ja pistis kirja pihku, võttis veel viis kopkat maksu selle eest. Mina küsisin siis, et: mis ma taga teen või kus ma ta panen? Siis kästi armulise härra kätte viia.“

„Aga sina poleks pidanud vastu võtma,“ ütles proua pahaselt.

„Ega ma’i võtnudki, ütlesin, et mis ma kirjaga teen — põle mul teda vaja. Ütlesin, et kirja põle kästud viia, mina ei tohi vasta võtta: käige minema oma kirjaga! Aga kus soldat kukkus koledal kombel sõimama, lubas ülemusele kaevata; no ma siis võtsin.“

„Loll!“ ütles proua.

„Kellelt see võiks küll olla,“ arutas Oblomov mõtlikult aadressi lugedes. „Käekiri oleks nagu tuttav, tõepoolest!“

Kiri käis käest kätte. Hakkas arutamine ja mõistatamine: kellelt ja millest võiks kiri olla? Viimaks jäid kõik nõutuks.

Ilja Ivanovitš käskis prillid üles otsida: see võttis oma poolteist tundi aega. Ta pani prillid ette ja tahtis kirja lahti teha.

„Ära tee, lase olla, Ilja Ivanovitš,“ peatas naine teda hirmunult. „Kes teab, mis kiri see on? Võib-olla on midagi hirmsat, mingi õnnetus. Näed ju, missugused nüüdse aja inimesed on! Homme või ülehomme jõuab ka, ega ta eest ära ei jookse.“

Ja nõnda pandi kiri ühes prillidega luku taha. Kõik asusid teed jooma. Aastaid oleks ta võinud luku taga seista, kui ta poleks siiski liiga haruldaseks sündmuseks olnud ja Oblomovka elanike meeli ärevil hoidnud. Niihästi teelauas kui ka järgmisel päeval polnud kellelgi muud juttu kui aga kiri.

Viimaks katkes kõigi kannatus ning neljandal päeval tuldi kokku ja tehti kiri lahti. Oblomov vaatas allkirja.

„Radištšev,“ luges ta. „Ehee! See on ju Filipp Matveitšilt!“

„Ahaa! Ehee! Või temalt!“ kostis teiste suust. „Ah temal on siis ikka veel hing sees! Polegi ära surnud! Noh, jumalale tänu! Mis ta siis kirjutab?“

Oblomov hakkas kirja valjusti ette lugema. Selgus, et Filipp Matvejevitš palub endale saata õlle valmistamise õpetust, mida Oblomovkas nii hästi osati pruulida.

„Peab saatma, peab saatma!“ rääkisid kõik läbisegi. „Peab talle kirjutama.“

Nõnda möödus paar nädalat.

„Peab, jah, talle kirjutama,“ ütles Ilja Ivanovitš naisele. „Kus see valmistamisõpetus on?“

„Ei tea, kus ta on,“ vastas naine. „Peab enne üles otsima. Kannata, mis sa nii hädatsed sellega? Kui jumal annab, elame lihavõttepühadeni, paastuaeg saab läbi, eks sa siis kirjutad; ega ta eest ära ei jookse…“

„Tõepoolest, kirjutangi parem pühade ajal,“ ütles Ilja Ivanovitš.

Pühadel tuli jällegi kirjast juttu. Ilja Ivanovitš võttis kirjutamise tõsiselt ette. Ta läks kabinetti, pani prillid ninale ja istus laua äärde.

Majas valitses sügav vaikus; teenijasrahvale oli öeldud, et nad ei trambiks ega kolistaks. „Härra kirjutab,“ rääkisid kõik nii aralt aupakliku häälega, nagu oleks surnu majas.

Pikkamisi, väriseva käega, viltuse kirjaga ja nii ettevaatlikult, nagu teeks ta mingit ohtlikku asja, kirjutas Oblomov: „Armuline härra,“ kui kabinetti tuli naine.

„Otsisin, otsisin, aga õlleõpetust ei ole,“ ütles ta. „Peab veel magamistoa kapist vaatama. Aga kuidas sa mõtlesid kirja saata?“

„Postiga,“ vastas Ilja Ivanovitš.

„Ja mis see maksab?“

Oblomov võttis vana kalendri.

„Nelikümmend kopikat,“ ütles ta.

„Näed, nelikümmend kopikat nii tühise asja peale!“ leidis naine. „Parem ootame, ehk läheb mõni sinnapoole. Sa ütle talumeestele, las kuulavad linnas järele.“

„Jah, tõesti, nii on parem saata,“ nõustus Ilja Ivanovitš, ja kui ta oli sulge vastu lauda kraapinud, pistis ta selle tindipotti ning võttis prillid eest ära. „Jah, nii on parem,“ kordas ta. „Ega ta eest ära ei jookse, jõuab veel saata küll.“

Kes teab, kas Filipp Matvejevitš üldse oma eluajal seda retsepti sai.

Ilja Ivanovitš võttis mõnikord raamatugi kätte — talle oli ükskõik, mis raamat see on. Tal ei olnud sellest aimugi, et lugemine võib olla tõsine eluvajadus; tema pidas seda luksuseks, niisuguseks tegevuseks, milleta vabalt läbi saab, just nii, nagu võib ka pildi seinale riputada või riputamata jätta, nagu võib jalutama minna ja võib ka mitte minna: seepärast oligi talle üsna ükskõik, mis raamat talle näppu puutus; raamat oli tema meelest ainult meelelahutus, mis pidi aitama igavust peletada ja jõudeaega mööda saata.

„Pole tükil ajal enam raamatut lugenud,“ ütles ta või varieeris pisut seda ütlust, öeldes: „Loen õige natuke,“ — vahel aga märkas ta lihtsalt mööda minnes kadunud vennast jäänud väikest raamatuvirna ja võttis sealt hea õnne peale mõne välja. Kas puutus talle näppu Golikov või „Kõige uuem unenägude seletaja“, Heraskovi „Rossiaada“, Sumarokovi kurbmängud või tunamullused „Teatajad“ — kõike luges ta ühesuguse lõbuga, korrates aeg-ajalt lugemise vahele:

„Näe, mis tema välja ei mõtle! Assa rigu! Võtaks sind see ja teine!“

Need hüüatused käisid autorite kohta, kelle elukutsest ta mingil määral lugu ei pidanud; ennemini jagas ta seda peaaegu põlastavat suhtumist kirjanikesse, mida tundsid nende vastu vana aja inimesed. Tema meelest, nagu paljude teistegi meelest, oli kirjanik kindlasti veiderdaja, ringiulaja, joodik ja naljahammas — midagi tantsija taolist.

Mõnikord luges ta tunamulluseid ajalehti ka teistele ette või jutustas neile loetud sõnumeid.

„Haagist teatatakse,“ ütles ta, „et Tema Majesteet on oma lühikeselt reisilt õnnelikult paleesse tagasi jõudnud.“ Seejuures vaatas ta üle prillide teiste poole.

Või:

„See ja see saadik esitas Viinis oma volikirjad.“

„Siin kirjutatakse veel,“ luges ta, „et markiis Genlisi teosed on vene keelde tõlgitud.“

„Eks neid selleks tõlgitakse,“ ütles üks kuulajatest, väikemõisa omanik, „et meiesuguste mõisnike taskust raha välja meelitada.“

Aga vaene Iljuša käib sel ajal muudkui Stolzi juures õppimas. Juba esmaspäeva hommikul, kui ta ärkab, tuleb talle tusk peale. Ta kuuleb Vaska läbilõikavat häält, kui see trepilt hüüab:

„Antipka! Pane kimmel rakkesse: noorhärra tuleb sakslase juurde viia.“

Poisi süda võpatab. Kurvalt tuleb ta ema juurde. Ema teab, mis poisil viga, ja püüab asja ilustada, kuigi ta ise salajas ohkab, et peab pojast nädal otsa lahus olema.

Ei osata enam välja mõelda, mida poisile sel hommikul süüa anda: küpsetatakse talle saiu ja kringleid, pakitakse talle kaasa soolaseid suupisteid, kooke, pirukaid, moosi, kõiksugu kuivi ja märgi maiustusi, isegi päris toidumoona. Seda kõike tehakse selle mõttega, et sakslase kodus ei sööda küllalt hästi.

„Seal ei söö keegi end laiaks,“ räägivad Oblomovka elanikud. „Lõunaks on supp, praad ja kartulid, tee kõrvale saab võileiba, õhtusöök aga on niisuke, et hommikul mängivad soolikad marjast.“

Siiski, Ilja Iljitš näeb unes rohkem selliseid hommikuid, kus ta ei kuulegi Vaska häält, mis käsib kimlit rakkesse panna, vaid kus ema tuleb teelauas naeratades rõõmustava uudisega lagedale:

„Täna sa ei lähe; neljapäeval on suur püha: ei maksa ju kolmeks päevaks sinna ja tagasi sõita.“

Mõnikord teatab ema talle

„Täna algab surnutepüha nädal: nüüd ei õpi midagi, nüüd hakkame pannkooke tegema.“

Vahel vaatab ema esmaspäeva hommikul ainiti pojale otsa ja ütleb siis:

„Su silmadel pole täna õiget läiget. Oled sa ikka terve?“ ja kõngutab ise pead.

Kaval poiss on täitsa terve, aga ta on targu vait.

„Istu õige see nädal kodus,“ ütleb ema, „eks siis näe, mis jumal saadab.“

Majas on kõik ühisel arvamusel, et õppimine ja surnutepüha nädal ei passi kuidagi kokku või et neljapäevane püha on nädalasele õppimisele ülesaamatuks takistuseks.

Ainult mõni teener või tüdruk, kes noorhärra pärast võtta saab, uriseb:

„Uuh, väänik! Millal sa küll oma sakslase juurde kaod?“

Mõnikord sõidab Antipka oma kuulsa kimliga nädala keskel või koguni alguses korraga sakslase juurde, et Ilja Iljitši koju viia.

„Marja Savišna, Natalja Faddejevna või Kuzovkovid oma lastega tulid külla, nii et — olge head, koju!“

Ja siis jääb Iljuška kolmeks nädalaks koju; vahepeal on aga kannatamisnädal ligi jõudnud, ja ongi lihavõttepühad käes; siis jõuab mõni perekonnaliige millegipärast otsusele, et toomanädalal ei õpita; suveni jääb ainult paar nädalat veel — ei maksagi enam kooli minna; suvel aga puhkab sakslane ise ka, nii et parem on õppimine järgmiseks sügiseks jätta.

Nõnda puhkab Ilja Iljitš pool aastat, ja kui suureks ta selle ajaga sirgub! Kui hästi ta kosub! Kui hea uni tal on! Ei jõuta kohe ära imestadagi, kusjuures leitakse, et laupäevaõhtuti sakslase poolt tulles on poiss ikka kõhn ja kahvatu.

„Õnnetus ei hüüa tulles!“ arutavad isa ja ema. „Õppimine ei jookse eest ära, aga tervist raha eest osta ei saa; tervis on elus kõige kallim vara. Näed, koolist tuleb poiss nagu haigemajast: rasvakiht on kadunud, jääb teine nii kõhnaks… ja muutub vallatuks: muud ei tee, kui jookseks aga ringi!“

„Jah,“ tähendab isa, „õppimine pole nali, see teeb mõnegi mehe sandiks.“

Ja hellitavad vanemad otsivad aina uusi põhjusi, et poega koolist koju jätta. Peale pühade on teisigi ettekäändeid, nende taha asi pidama ei jää. Talvel on nende meelest liiga külm, suvel palavaga ei saa jälle sõita; mõnikord sajab vihma, sügisel ei pääse porist läbi. Mõnikord jälle on Antipka na imelik: oleks teine nagu purjus või muidu segane; mine tea, mis võib juhtuda — ajab kuhugi sisse või millegi otsa vankri puruks.

Nad püüavad neid ettekäändeid kõikepidi põhjendada niihästi iseenese kui ka Stolzi silmis, kes pole ei suu ees ega selja taga donnerwetter’itega kitsi, niisugust hellitamist nähes.

Prostakovide ja Skotininite ajad olid ammu möödas. Vanasõna „haridus on valgus, harimatus — pimedus“ rändas juba kaugetes külades ringi ühes raamatutega, mida rändkaupmehed mööda maad laiali kandsid.

Vanad mõistsid hariduse kasu, kuid ainult välist kasu. Nad said aru, et keegi ei jõua enam muidu järjele, ei omanda auastmeid, riste ega raha; nad nägid, et vanaaegsetel kohtukirjutajatel, vilunud vendadel, kes endiste kommete, konksude ja kriugastega vanaks saanud, hakkas käsi halvasti käima.

Liikusid kurjad kuuldused, et peale kirjaoskuse peab tingimata muidki teadmisi omandama, niisuguseid, millest tänini polnud kuuldudki. Titulaarnõuniku ja kolleegiumiassessori vahel haigutas nüüd kuristik, millest viis üle ainult mingisugune diplom.

Vanad ametnikud, need omaaegsete harjumuste võsud ja altkäemaksude leivalapsed, hakkasid kaduma. Paljud, kes õigel ajal polnud surnud, lasti ametist lahti, sest neid ei usaldatud enam, paljud anti kohtu kätte; kõige õnnelikumad olid need, kes uue korra peale käega lõid ning parajal ja õigel ajal soetatud pesakesse pugesid.

Oblomovid taipasid seda ja mõistsid hariduse kasu, kuid ainult seda nähtavat kasu. Seesmisest õppimisetarvidusest oli neil alles üpris tume ja segane arusaamine; nõnda tahtsid nad oma Iljušale õppimise kaudu üksnes mõningaid hiilgavaid eesõigusi kätte võita.

Nad unistasid juba tema kuldtikandiga mundrist, nägid teda palatinõunikuna, ema unistustes koguni kubernerina; kuid seda kõike tahtsid nad hästi odavalt kätte saada, mitmesuguste kavalustega pooleks, tahtsid salaja au ja hariduse teel olevatest raskustest ning takistustest mööda hiilida, et mitte vaeva näha nendest ülehüppamisega; tahtsid näiteks, et õppimine oleks kerge, et ta ei kurnaks keha ega vaimu, et ta ei kahandaks juba lapsepõlvest saavutatud õnnistatud priskust; et peetaks ainult kuidagiviisi ettenähtud formaalsustest kinni ja antaks tunnistus kätte, kus oleks öeldud, et Iljuša on „kõik teadused ja kunstid läbi võtnud“.

Kogu see Oblomovka kasvatusviis läks Stolzi süsteemiga kõvasti vastamisi. Võitlus oli kummaltki poolt visa. Stolz läks rinnutsi peale ja jagas oma vastastele avalikke hoope, need aga püüdsid eespool kirjeldatud viisil ja muudegi kavalustega kõrvale põigelda.

Lõplikku võitu ei saanud kumbki pool; võib-olla oleks saksa püsivus viimaks Oblomovka kangekaelsuse ja panetumuse murdnud, kui Stolzile poleks ta enda selja taga takistusi tehtud; nüüd aga ei kaldunud võit ühele ega teisele poole. Asi oli nimelt selles, et Stolzi oma poeg Oblomovit hoidis, talle salaja ette ütles ja tema tõlkeharjutused valmis tegi.

Ilja Iljitš nägi unes selgesti oma elu nii kodus kui ka Stolzi kodukoolis.

Niipea kui Iljuša kodus ärkab, seisab ta voodi ees Zahharka, tema pärastine kuulus toapoiss Zahhar Trofimõtš.

Nagu hoidja omal ajal, nii paneb ka Zahhar Iljušale sukad ja kingad jalga; ja pikutaval Iljušal, kes on nüüd juba neljateistkümneaastane poiss, pole muud vaeva kui tõsta teenrile kord ühte, kord teist jalga nina alla; kui talle aga mõni asi ei meeldi, siis annab ta Zahharkale jalaga vastu nina.

Ja kui Zahhar ei taha sellega leppida ja läheb vanematele kaebama, saab ta neilt veel omad võmmud.

Siis soeb Zahhar poisi pead, aitab talle kuue selga, toppides ettevaatlikult Iljuša käsi varrukatesse, et talle mitte liiga palju tüli valmistada, ning tuletab Ilja Iljitšile meelde, et tal on vaja seda või teist teha: hommikul pärast tõusmist silmi pesta või muud sellesarnast.

Kui Ilja Iljitš tahab midagi, siis tarvitseb tal ainult silma pilgutada: kohe tõttab kolm-neli teenijat tema soovi täitma; kui ta pillab midagi maha, kui ta tahab mõnda asja kätte saada, aga ei saa, kui on vaja midagi tuua, millegi järele lipata — hea meelega tooks või teeks vilgas poiss seda ise, kuid siis hakkavad isa-ema ja kolm tädi viiel häälel karjuma.

„Milleks sina? Kuhu nüüd? Aga Vaska, aga Vanka, aga Zahharka?! Hei, Vaska, Vanka, Zahharka! Mis te vahite, suud ammuli? Küll ma teile näitan!…“

Ja nõnda ei saagi Ilja Iljitš midagi ise teha.

Hiljem leidis ta, et nõnda on hulga mõnusam, ja õppis samuti karjuma:

„Hei, Vaska, Vanka! Anna seda, anna teist! Ei taha seda, tahan teist! Jookse, too!“

Vanemate õrn hoolitsus tüütas teda mõnikord.

Niipea kui ta trepist alla jooksis või hoovi lippas, kostis selja tagant kümnehäälne meeleheitlik koor: „Ai! Oi! Appi! Aidake! Pidage! Ta kukub, saab haiget… pea kinni, seisa!“

Niipea kui ta tahtis talvel eeskotta minna või õhuakent avada, hakati jälle karjuma. „Oi-oi! Kuhu sa lähed? Mis sa teed? Ära torma, ära ava, ära mine! Teed endale valu, saad külma…“

Ja kurvalt jäi Iljuša koju, kus teda kui eksootilist lille triiphoones hellitati ja kus ta nagu lill klaasi all kasvas, pikkamisi ja närvalt. Avaldumisvõimalust otsiv jõud pöördus sisimasse tagasi ja närtsis.

Mõnikord oli tal ärgates nii rõõmus, värske ja hea enesetunne; ta tundis, et mingi jõud mängleb temas, mässab seal nagu tema sisimasse pugenud kuradike, kes avatleb teda ronima katusele, istuma vana ruuna selga ja kihutama aasale, kus niidetakse heina, sõitma kaksiti aia peal, või narrima küla koeri; mõnikord tahaks kangesti joosta külasse, läbi lodu kaasikusse, mõne hüppega alla jäärakupõhja, sealt põllule või hakata poistega lumesõda pidama, et oma jõudu proovida.

Kuradike aina ässitab ja ässitab: ta paneb küll vastu, aga siis ei kannata ta enam välja, ning juba ta jookseb ilma mütsita trepist alla, väravast välja, kahmab kummassegi pihku lumepalli ning tormab poiste hulka.

Vinge tuul lõikab otse näkku, külm näpistab kõrvu, karge õhk tungib suhu ja kurku, aga rinnas on määratu rõõm: ta jookseb, nagu jalad võtavad, ise kiljub ja naerab.

Seal ongi juba poisid: ta viskab lumepalliga — pats, mööda; käsi ei trehva; ta tahab maast uut lund võtta, kui saab korraga suure panga vastu nägu: ta kukub maha; harjumatusest on tal valus, aga meel on rõõmus; ta naerab — ja pisarad tükivad silma…

Kodus tõuseb kisa ja kära: Iljuša on kadunud! Zahharka tormab välja, tema kannul Vaska, Mitka, Vanka — kõik jooksevad, pead laiali otsas, mööda hoovi.

Nende kannul lippavad kaks koera, kes teatavasti ei saa inimeste jooksmist ükskõikselt pealt vaadata.

Inimesed jooksevad karjudes ja hädaldades, koerad haukudes mööda küla.

Viimaks jõutakse poiste juurde ja kohe algab kohtumõistmine: kel karvust, kel kõrvust kinni, kellele võmm kuklasse; ähvardatakse ka nende isasid.

Alles siis kahmatakse noorhärra sülle, mässitakse ta kaasavõetud kasukasse, peale veel isa poolkasukas ja kaks vaipa, — nõnda kantakse ta pidulikult kätel koju. Kodused on kaotanud lootuse teda enam näha saada, teda peetakse kadunuks; kuid teda elusalt ja tervena nähes on vanemate rõõm kirjeldamatu. Tänatakse issandat; siis antakse poisile leedriõie- ja piparmünditeed juua, õhtul veel vaarmarjateed, ja hoitakse teda kolm päeva voodis — kui talle ometi oleks ainult üks asi kasuks: uus lumesõda…