Novum Organum

Lühiandmed
Autor:	Francis Bacon
Pealkiri:	Novum Organum
Tõlkija:	Vikitekstide kaastöölised
Ilmunud ladina keeles 1620. aastal Londonis.
Artikkel Vikipeedias

Tekst

Eessõna

Kes on julgenud rääkida loodusest kui juba läbiuuritud asjast, on nad siis teinud seda vaimu enesekindlusest või auahnelt ja õpetaja kombel, on sellega filosoofiale ja teadustele väga palju kahju teinud. Sest niivõrd kui nad suutsid end uskuma panna, õnnestus neil ka uurimistööd suretada ja peatada. Ja nad ei toonud oma andega nii palju kasu, kui palju nad tegid kahju sellega, et nad teiste annet hävitasid ja hukutasid. Kes aga on asunud sellele vastupidisele teele ning on väitnud, et ei ole üldse võimalik midagi teada, sattusid nad siis sellele arvamusele vastumeelsusest vanade sofistide vastu või vaimu rahutusest või ka mingist rohkest õpetatusest, tõid selle kasuks küll põhjendeid, mida ei saa eirata; ent nad ei tuletanud oma seisukohta tõestest printsiipidest, ning läksid mingist õhinast ja kirest kaasakistuna täitsa üle piiri. Aga vanaaegsemad kreeklaste seas (kelle kirjutised on kaotsi läinud) hoidsid end mõistlikumalt praaliva kuulutamise ja akatalepsia meeleheite vahepeal: ja uurimistöö raskuse ning asjade ebaselguse üle ikka ja jälle kaevates ja pahandades, ja otsekui suuraudu hammustades ei loobunud nad ometi oma kavast kinnipidamisest ning loodusesse tungimisest; nad arvasid (nagu näib) üksmeelselt, et see (nimelt kas on võimalik midagi teada) ei ole mitte vaidluse, vaid kogemuse asi. Ja nemadki, kasutades üksnes aru kiiret taipu, ei rakendanud reeglit, vaid jätsid kõik terase mõtiskluse ning mõtte liikuvuse ja lakkamatu tegevuse hooleks.

Aga meie meetod on sama raskesti teostatav kui kergesti väljaöeldav. Ta seisneb nimelt selles, et me määrame tõsikindluse astmed, vaatame meeli mingi reduktsiooni läbi, aga mõttetöö, mis meeltel kannul käib, lükkame enamasti tagasi; rajame mõttele uue ja kindla tee meelte tajumustest endist. Ja seda nägid kahtlemata ka need, kes omistasid nii tähtsad ülesanded dialektikale. Siit on selge, et nad otsisid arule tuge, aga mõtte loomupärast ja iseeneslikku liikumist kahtlustasid. Aga ilmsesti on hilja rakendada seda arstimit kaotatud asjadele – pärast seda, kui mõte on hõivatud igapäevaelu harjumusest ja vigastest loengutest ja õpetustest ning vallutatud kõige tühisemate iidolite poolt. Ja nõnda see dialektikakunst, mis (nagu ütlesime) hilja appi tuli, asja kuidagi ei heastanud, vaid viis pigem vigade kinnistumisele kui tõe avanemisele. Jääb üle ainus pääste ja mõistlikkus, et kogu mõttetööd alustataks otsast peale; ja mõtet ei jäetaks algusest peale kuidagi iseenda hooleks, vaid teda suunataks lakkamatult; ja asja toimetataks just nagu masinaga. Tõepoolest, kui inimesed oleksid mehhaanilised tööd ette võtnud paljaste kätega, ilma tööriistade jõuta, nagu nad ei kõhelnud intellektuaalsete töödega tegelemast peaaegu paljaste mõtte jõududega, siis oleks üsna vähe asju, mis nad oleksid suutnud liikuma panna ja millest nad oleksid suutnud jagu saada, isegi kui nad oleksid innukalt ja ka ühiselt vaeva näinud. Ja kui tahame pisut peatuda selsamal näitel ja vaadata sellesse otsekui peeglisse; siis küsime (kui sobib), et kui juhuslikult tuleks mingi auväärse suurusega obelisk triumfi või selletaolise hiilguse ehteks teise kohta viia, ja selle kallale asuksid inimesed paljaste kätega, kas asja mis tahes kainem vaatleja mitte ei tunnistaks selle mingiks suureks meeletuseks? Ja kas mitte selle, et suurendataks tööliste arvu, ning usutaks, et nõnda suudetakse rohkem saavutada, seda suuremaks meeletuseks? Ent kui nad tahaksid rakendada mingit valikut, ja nõrgemad eraldada, ning kasutada ainult tugevaid ja elujõulisi, ja siitpeale loodaksid, et nad lõpuks on tõotatud teoks täiesti võimelised, kas ta siis mitte ei ütleks, et nad toimivad veel meeletumalt? Kui nad sellegagi ei rahulduks ning otsustaksid nõu küsida atleetikakunstilt, ja käsiksid siis kõigil kohal olla kunsti kohaselt võitud ja tervistatud käte ja käsivarte ja soontega, kas ta siis mitte ei hüüaks, et nad näevad vaeva selleks, et mingi meetodi ja tarkuse kohaselt hullud olla? Ja ometi tegutsevad inimesed sarnase mitte päris mõistliku ägeduse ja kasutu üksmeelega intellektuaalsetes asjades, lootes paljut inimvaimude hulgalt või üksmeelelt või suurepärasuselt ja teravmeelsuselt, või ka tugevdavad mõttesooni dialektikaga (mida võiks pidada mingiks atleetikaks); ometi aga ei lakka nad rakendamast paljast aru, olgugi suure innu ja pingutusega (kui keegi õigesti kohut mõistaks). On aga väga ilmne, et mis tahes suure töö puhul, mis inimkäsi teeb, ilma tööriistade ja masinateta, ei saa rakendada üksikute inimeste jõude ega ühineda kõikide jõud.

Niisiis, nendest eeldustest, mis me ütlesime, järeldame kaks asja, millele me tahame selgesti inimeste tähelepanu juhtida, et need neil juhuslikult silmist ei kaoks ega mööda ei läheks. Neist esimene on niisugune: on mingi hea enne (nagu me arvame) inimvaimude vaidluste ja uhkuste kustutamiseks ja kõrvaldamiseks, kui vanadele jääb au ja austus alles ja puutumata, ja meie saame selle, mis meile on määratud, teoks teha ning ometi maitsta saada oma tagasihoidlikkuse vilju. Kui nimelt meie kuulutame, et saavutame paremat, käies sama teed mis nemad, siis me ei saa mitte mingisuguse sõnade kunstiga teha nii, et ei tekiks mingi vaimuande või suurepärasuse või võime võrdlus või kõrvutamine; see pole midagi lubamatut ega uut – miks me siis ei võiks oma õigusega (ja mitte teistsugusega kui kõikidel) laita või märkust teha, kui neil on midagi ebaõigesti välja mõeldud või postuleeritud? –, aga kui õiglane või lubatud see kõrvutamine ise ka ei oleks, võib-olla ta sellegipoolest ei vastaks meie jõudude mõõdule. Aga et meie puhul on tegemist täiesti teistsuguse, nendest läbi proovimata ja nendele tundmatu tee rajamisega, siis on asi juba teine; lakkavad kirg ja erapoolikus; ja meie jätame endale ainult teejuhi rolli, mille mõjuvõim on küll tähtsusetu ja on pigem mingi fortuuna kui võime ja suurepärasuse asi. Ja see tähelepanujuhtimise liik käib rollide kohta; teine aga asjade eneste kohta.

Me ei püüa igatahes üldse välja tõrjuda seda filosoofiat, mis praegu õitseb, ega mingit muud, mis oleks õigem ja kõrgem. Sest me ka ei takista, et see omaksvõetud filosoofia, ja teised seesugused, edendaksid dispuute, kaunistaksid kõnesid, ja neid rakendataks õpetamisametis ja kodanikuelus. Me isegi osutame ja kuulutame avalikult, et see filosoofia, mida meie sisse toome, ei saa nendes asjades olema kuigi kasulik. Ta ei ole käepärast, seda ei haarata möödaminnes, ta ei meelita aru eelarvamustega, ega lasku rahvahulga arusaamiseni, välja arvatud oma kasulikkuse ja tulemuste läbi.

Olgu niisiis (kummagi poole õnneks ja heaoluks) kaks õpetuste emanatsiooni, ja kaks jaotust; sarnasel moel kaks vaatlejate või filosofeerijate hõimu ning just nagu sugulaskonda – ja mitte kunagi omavahel vaenulikku või võõrast, vaid liidus olevat ja vastastikuse abiga seotut; lõpuks, olgu üks teaduste kultiveerimise meetod, teine leiutamise meetod. Ja nendele, kellele esimene on meelepärasem, kas kiirustamise või kodanikuelu pärast või selle pärast, et seda teist nad mõtte nõrkuse tõttu ei suuda haarata ja hõlmata (see, mis paratamatult valdaval enamikul juhtudel juhtub), soovime, et neil tuleks õnnelikult ja edukalt välja see, mida nad teevad, ja nad jääksid selle juurde, mida nad taotlevad. Aga kui kellelegi surelikest on südame ja meele järele mitte ainult jääda leiutatu juurde ja seda kasutada, vaid kaugemate asjade juurde tungida; ja võita mitte disputeerides vastaseid, vaid tööga loodust; lõpuks, mitte ilusasti ja tõenäoliselt arvata, vaid kindlalt ja ilmsesti teada – siis niisugused ühinegu meiega (kui heaks arvavad) teaduste tõeliste poegadena, et nad, jättes maha looduse eeskojad, mida lõpmata paljud on kulutanud, millalgi rajaksid tee sisemusse. Ja et meist paremini aru saadaks, ja et see, mida me tahame, ilmneks pandud nimedest tuttavalt, oleme harjunud nimetama üht meetodit või teed Mõtte Ennetuseks, teist Looduse Tõlgenduseks.

On midagi, mida tahaks paluda. Me oleme küll mõtelnud ja hoolitsenud selle eest, et see, mida me ette paneme, ei oleks üksnes tõene, vaid ka jõuaks inimvaimudeni (mis on kummalisel kombel hõivatud ja häiritud) ebamugavuste ja raskustega. Ent on õiglane, et saaksime inimestelt loa (eriti nii suures õpetuste ja teaduste taastamises), et kes meie teosest midagi, kas omast meelest, või lähtudest autoriteetide hulgast või tõestuse vormidest (mis nüüd on hakanud kehtima otsekui mingid kohtu seadused), tahab uskuda või arvata, see ärgu lootku, et saab seda teha möödaminnes ning just nagu midagi muud tehes; vaid õppigu asja põhjalikult tundma; proovigu ise vähehaaval meie teed, nagu me seda kirjeldame ja rajame; harjugu asjade peenusega, mis on kogemuses pitseeritud; lõpuks parandagu halvad ja sügavale juurdunud mõtteharjumused õigeaegse ning otsekui seadusliku peatusega; ja alles siis (kui suvatseb), kui on võimeliseks saanud, kasutagu oma otsustusvõimet.

Aforismid

[Esimene raamat] I–LXVIII

I

Inimene, looduse teener ja tõlgendaja, teeb ja saab aru ainult nii palju, kui ta on looduse korrast teo või mõttega vaadelnud: rohkem ta ei tea ega suuda.

II

Ei paljas käsi ega omaette jäetud aru ei suuda palju; tegu saab teoks riistade ja vahenditega, mida arule pole tarvis vähem kui käele. Ja nii nagu käe riistad kas kutsuvad esile või suunavad liikumist, nõnda ka mõtte riistad annavad arule kas soovituse või hoiatuse.

III

Teadmine ja inimese vägi langevad kokku, sest põhjuse mitteteadmine jätab tagajärje saatuse hooleks. Sest loodust võita saab üksnes järele andes: ja mis on mõtiskluses põhjuseks, see on tegevuses reegliks.

IV

Töö puhul ei saa inimene teha muud kui looduslikke kehi üksteisele lähendada või üksteisest eemaldada: ülejäänu viib loodus seestpoolt lõpule.

V

(Tööde poolest) on tavaks loodusesse tungida mehhaanikul, matemaatikul, meedikul, alkeemikul ja maagil; kõigil aga (nagu praegu asjad on) nõrga pingutusega, tühise eduga.

VI

Oleks jabur ja vastuoluline arvata, et seda, mida seni pole kunagi tehtud, saaks teha teisiti kui viisidel, mida pole seni kunagi proovitud.

VII

Raamatutes ja töödes on näha üpris rohkelt mõtte- ja käesünnitisi. Ent kogu see mitmekesisus kätkeb erakordses peenuses ja tuletustes vähestest asjadest, mis on selgeks saanud; mitte aksioomide arvus.

VIII

Ja tööd, mis on juba leiutatud, võlgnevad juhusele ja kogemusele rohkem kui teadustele: sest teadused, mis meil praegu on, pole midagi muud kui mingid ühendused varem leiutatud asjadest; mitte leiutamise viisid ega uute tööde kavandid.

IX

Aga peaaegu kõikide pahede juur teadustes on see üks: et me küll ekslikult imetleme ja ülistame inimmõtte võimeid, kuid selle tõelisi vahendeid me ei nõuta.

X

Looduse peenus ületab palju kordi meelte ja aru peenuse; nii et need inimeste ilusad meditatsioonid ja spekulatsioonid ning seletused ei ole päris mõistlikud, ainult et pole kedagi, kes seda märkaks.

XI

Nii nagu teadused, mis meil praegu on, on tööde leiutamiseks kasutud; nõnda ka loogika, mis meil praegu on, on teaduste leiutamiseks kasutu.

XII

Loogika, mis on kasutusel, kõlbab pigem (tavalistel mõistetel põhinevate) vigade püsistamiseks ja kinnistamiseks kui tõe uurimiseks, nii et ta on rohkem kahjulik kui kasulik.

XIII

Süllogismi ei rakendata teaduste printsiipidele, ja seda rakendatakse asjata vahepealsetele aksioomidele, sest ta jääb kaugelt alla looduse peenusele. Seega ta kohustab nõustuma, kuid ei sunni asja.

XIV

Süllogism koosneb propositsioonidest, propositsioonid sõnadest, sõnad on mõistete tunnusmärgid. Nii et kui mõisted ise (see, mis on asja alus), on segased, ja asjadest huupi abstraheeritud; siis ei ole selles, mis peale ehitatakse, mingit kindlust. Seega on ainuke lootus tõeses induktsioonis.

XV

Mõistetes ei ole midagi mõistlikku, ei loogikalistes, ei füüsikalistes: ei substants ega kvaliteet, tegevus, talumine ega olemine ise pole head mõisted; palju vähem raskus, kergus, tihedus, hõredus, niiskus, kuivus, tekkimine, hävimine, tõmbumine, tõukumine, element, mateeria, vorm ja seesugused; vaid kõik on fantastilised ja halvasti piiritletud.

XVI

Mõisted alumistest liikidest, inimesest, koerast, tuvist, ja meelte vahetutest haaramustest, kuumast, külmast, valgest, mustast ei eksita väga; ometi moonutab ka neid mõnikord mateeria voolamine ja asjade ühinemine; kõik ülejäänud (mida inimesed on siiani kasutanud) on kõrvalekalded, sest neid ei ole väärilisel viisil asjadest abstraheeritud ja üles ehitatud.

XVII

Aksioomide püstitamisel ei ole omavoli ja kõrvalekaldumine mitte väiksem kui mõistete abstraheerimisel; seda ka neis printsiipides, mis on pärit tavalisest induktsioonist; aga palju suurem on see aksioomide ja madalamate propositsioonide puhul, mida kasvatab süllogism.

XVIII

Seni teadustes leiutatu on niisugune, mis on peaaegu tavaliste mõistete all: et aga tungida sügavamale ja kaugemale loodusesse, on tarvis, et nii mõisteid kui ka aksioome abstraheeritaks asjadest kindlamal ja turvalisemal teel, ning et kasutusele tuleks hoopis parem ja kindlam aru toimimine.

XIX

On ja saab olla kaks teed tõe uurimiseks ja leiutamiseks. Üks lendab meeltelt ja partikulaaridelt kõige üldisematele aksioomidele, ja nendest printsiipidest ning nende liikumatust tõesusest otsustab ja leiutab vahepealsed aksioomid; ja see tee on kasutusel. Teine ehitab partikulaaridest üles aksioomid, tõustes pidevalt ja samm-sammult, et viimasena välja jõuda kõige üldisemateni; see tee on õige, kuid proovimata.

XX

Samale teele (nimelt esimesele) astub omaette jäetud aru, tehes seda dialektilises korras. Sest mõte kibeleb hüppama üldisema juurde, et puhata; ja tüdineb varsti kogemusest; aga seda pahet suurendab veelgi dialektika dispuutide hiilgusega.

XXI

Kaine ja kannatliku ja tõsise vaimu puhul proovib omaette jäetud aru (eriti kui teda ei takista omaksvõetud õpetused) pisut seda teist teed, mis on õige, kuid ta ei jõua kaugele; sest aru, kui teda ei suunata ja abistata, on küündimatu asi, ja täiesti võimetu asjade segadust ületama.

XXII

Ja mõlemad teed algavad meeltest ja partikulaaridest, ning jäävad puhkama kõige üldisema juurde; kuid nad on tohutult lahknevad; sest üks puudutab kogemust ja partikulaare ainult põgusalt; teine tegeleb nendega nagu kord ja kohus; jälle, üks püstitab juba algusest peale midagi üldist, mis on abstraktne ja kasutu; teine tõuseb samm-sammult selleni, mis looduses endas on tuttavam.

XXIII

Ei ole väike vahe inimmõtte iidolite ja Jumala mõtte ideede vahel; see on, mingite tühjade arvamuste vahel, ja loodutesse pandud tõeliste signatuuride ja vermingute vahel, nii nagu nad leitakse.

XXIV

Kuidagi ei saa olla, et argumentatsiooni abil püstitatud aksioomid kõlbaksid uute tööde leiutamiseks; sest looduse peenus ületab palju kordi argumenteerimise peenuse. Aga aksioomid, mis on partikulaaridest nagu kord ja kohus abstraheeritud, näitavad ja annavad hõlpsasti mõista uusi partikulaare; nii et nad teevad teadused aktiivseks.

XXV

Aksioomid, mis on kasutusel, pärinevad kitsast ja tavalisest kogemusest, ja vähestest partikulaaridest, nagu nad enamasti ette tulevad; ja on enamasti nende mõõdu järgi tehtud ja ulatuse saanud: nii et pole ime, kui nad ei vii uute partikulaarideni. Kui juhuslikult ilmub mõni näide, mida varem ei ole märgatud, siis aksioom päästetakse mingi rabeda distinktsiooniga, kuigi õigem oleks parandada aksioomi ennast.

XXVI

Inimmõistust, mida me rakendame loodusele, oleme õpetamise jaoks harjunud nimetama looduse ennetusteks (sest see on ennatlik ja enneaegne asi), seda mõistust aga, mis asjadest väärilistel viisidel välja tuuakse, looduse tõlgendusteks.

XXVII

Ennetused on nõustumise jaoks piisavalt kindlad; kuna ometi, kui inimesed läheksid kas või hulluks ühtviisi ja sarnaselt, võiksid nad piisavalt hästi üksmeelel olla.

XXVIII

Ennetused kõlbavad nõustumiseni jõudmiseks koguni palju paremini; sest olles kogutud vähestest asjadest, ja kõige rohkem nendest, mis tavaliselt ette tulevad, puudutavad nad kohe aru ja täidavad fantaasiat; kuna seevastu tõlgendused, olles kogutud väga erinevatest asjadest, ei saa aru kohe vapustada; nii et nad peavad arvamuste suhtes näima jämedad ja totrad, umbes nagu usu müsteeriumid.

XXIX

Teadustes, mis põhinevad arvamustel ja dogmadel, on hea ennetuste ja dialektika kasutamine; kui on tarvis allutada nõustumist, mitte asja.

XXX

Kui kõikide ajastute kõik suurvaimud tuleksid kokku ning paneksid kokku ja annaksid edasi oma pingutused, ei saaks teadustes ennetuste läbi olla suurt progressi: sest radikaalseid vigu, ka mõtte esimeses liigenduses, ei arsti järgnevate funktsioonide ja vahendite suurepärasus.

XXXI

Asjata oodatakse kasvu teadustes uute asjade vanadele pealetõmbamisest ja külgepookimisest; vaid tuleb uuesti alustada kõige alumistest alustest, kui ei taheta jääda ringis tiirlema, pisikese ja peaaegu põlgusväärse progressiga.

XXXII

Vanade autorite au jääb püsima; sest ei võrrelda mitte vaimuandeid ega võimeid, vaid teed; ja meie ei võta mitte kohtuniku, vaid teejuhi rolli.

XXXIII

(Sest peab varjamatult ütlema:) ennetuste abil (ja nimelt kasutusel oleva mõistuse abil) ei saa õigesti otsustada ei meie tee üle ega selle üle, mis sellel teel leiutatakse, sest ei saa nõuda, et oldaks selle asja kohtumõistmise all, mida ennast kohtusse kutsutakse.

XXXIV

Ei ole ka lihtne seda edasi anda ja seletada, millest me räägime; sest sellest, mis on iseeneses uus, saadakse aru ometi analoogia põhjal vanaga.

XXXV

Borgia ütles prantslaste [ Charles IX ] sõjakäigu kohta Itaaliasse, et nad tulid kriidiga käes, et peatuspaiku ära märkida, mitte relvadega, et sisse tungida. Samamoodi on ka meie plaan, kuidas meie õpetus kõlblikesse ja võimekatesse vaimudesse siseneks; sest ümberlükkamistest pole mingit kasu, kuna meil on lahkarvamus printsiipide ja mõistete endi, ja isegi tõestuste vormide üle.

XXXVI

Aga meile jääb üle üks ja lihtne edasiandmise meetod, et me juhime inimesed partikulaaride endi ning nende ridade juurde; ja et nemad jälle käsivad endal ajutiselt salata mõisteid, ning hakata harjuma asjade endiga.

XXXVII

Nende arvamus, kes pooldasid akatalepsiat, ja meie tee on oma alguse poolest mingil moel kooskõlas; lõpu poolest on nad tohutult erinevad ja vastandlikud. Nemad ju väidavad, et lihtsalt mitte midagi ei ole võimalik teada; meie, et looduses ei ole võimalik palju teada sel teel, mis praegu kasutusel on: aga nemad purustavad seejärel meelte ja aru autoriteedi; meie mõtleme välja ja hangime vahendeid nendelesamadele.

XXXVIII

Iidolid ja väärad mõisted, mis inimaru juba on hõivanud ja selles sügavalt kinni on, mitte ainult et hõivavad inimeste mõtteid, nii et tõele on juurdepääs ilmsesti raske, vaid isegi kui juurdepääs on antud ja mööndud, tulevad nad jälle ette ning on meile tüliks teaduste uuestialustamises eneses, kui nende vastu hoiatatud inimesed ei kaitse end nii palju kui võimalik.

XXXIX

Iidoleid, mis inimmõtteid hõivavad, on neljasuguseid. Nendele oleme (õpetamise jaoks) pannud nimed; esimest sugu kutsume hõimuiidoliteks, teist koopaiidoliteks, kolmandat turuiidoliteks, neljandat teatri-iidoliteks.

XL

Kohane arstim eemalhoidmiseks ja peletamiseks on küll mõistete ja aksioomide ülesehitamine õige induktsiooni teel; aga juba iidolitele osutamisest on palju kasu. Sest õpetus iidolitest suhtub looduse tõlgendamisse samamoodi nagu õpetus sofismidest tavalisse dialektikasse.

XLI

Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel endal, ja inimeste hõimul ehk sool enesel. Sest vääralt väidetakse, et inimmeeled on asjade mõõt; hoopis vastupidi, kõik tajumused, nii meelelised kui ka mõttelised, lähtuvad inimese analoogiast, mitte universumi analoogiast. Ka inimaru on just nagu asjade kiirte suhtes ebaühtlane peegel, mis segab oma loomuse asjade loomusesse ning moonutab ja rikub seda.

XLII

Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid. Sest igaühel on (peale inimloomuse kõrvalekallete soo poolest) mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust murrab ja moonutab; kas igaühele iseloomuliku ja ainulaadse loomuse pärast; või kasvatuse ja teistega vestlemise pärast; või raamatute lugemise, ja nende autoriteetide pärast, mida keegi austab ja imetleb; või muljete erinevuste pärast, nagu need tulevad ette kaasahaaratud ja eelarvamustega vaimu või rahuliku ja tasakaaluka vaimu või selletaolise puhul: nii et ilmsesti inimvaim (nii nagu ta on saadaval üksikute inimeste puhul) on muutlik asi, ja täiesti häiritav, ja just nagu juhuslik. Mistõttu hästi ütles Herakleitos, et inimesed otsivad teadmisi oma väiksemates maailmades, mitte suuremas ehk ühises maailmas.

XLIII

On ka iidolid just nagu inimsoo vastastikusest läbikäimisest ja seltsivusest, mida me nimetame turuiidoliteks, inimeste suhtlemise ja lävimise pärast. Sest inimesed seltsivad kõneluste läbi; aga sõnad valitakse rahvahulga arusaamise järgi. Ja nõnda ummistab sõnade halb ja oskamatu valik kummalisel kombel aru. Ka definitsioonid ega selgitused, millega õpetatud inimesed on mõnel puhul harjunud end kaitsma ja kindlustama, ei heasta asja kuidagi. Aga sõnad ilmsesti vägistavad aru, ja ajavad kõik segamini; ning viivad inimesed tühjadesse ja arvututesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse.

XLIV

Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest, mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.

Aga nendest üksikutest iidolisugudest tuleb rääkida pikemalt ja selgemalt ning täpsemalt, et inimaru oleks ettevaatlik.

XLV

Oma omapära tõttu oletab inimaru kergesti asjades suuremat korda ja võrdsust, kui ta leiab: ja kuigi looduses on palju ainukordset ning ta on täis ebavõrdsust, luuletab aru ometi juurde paralleele ja vastavusi ja suhteid, mida ei ole. Siit need väljamõeldised, et taevakehad liiguvad kõik mööda täiuslikke ringjooni, spiraaljooned ja draakonid (kuigi mitte nime poolest) heideti aga täielikult kõrvale. Seetõttu toodi sisse tule element oma ringiga, et moodustada nelik koos ülejäänud kolmega, mis meeltele alluvad. Samuti lisatakse elementidele (nagu neid kutsutakse) meelevaldselt hõreduse kõrvalekalde kümnekordne proportsioon üksteise suhtes; ja selletaolised unenäod. Ja see ei käi üksnes dogmade, vaid ka lihtsate mõistete kohta.

XLVI

Inimaru tõmbab nende asjade juurde, mida ta on kord otsustanud (olgu need siis omaks võetud ja usutud, või sellepärast, et need meeldivad), ka kõige muu juurde nende toetuseks ja nõustumiseks nendega: ja olgugi et vastupidiste näidete jõud ja hulk on suurem; ometi ta neid kas ei vaatle, või põlgab, või tõrjub ja lükkab tagasi distinktsiooni abil, mitte ilma suure ja ohtliku eelarvamuseta, et nendes eelnevate järelduste autoriteet jääks kahjustamata. Nõnda et õigesti vastas see, kes, kui talle näidati templis rippumas nende pilti, kes olid tasunud täidetud tõotuspalve eest, sest nad olid laevahukuohust pääsenud, ja küsides peale käidi, kas ta nüüd möönab jumalate vägevust, küsis vastu, Aga kus on kujutatud need, kes pärast avalikke tõotuspalveid hukka said? Sama lugu on üldse ebausuga, olgu siis astroloogias, unenägudes, ennetes, jumalaotsustes või selletaolises; kus inimesed, kellele meeldivad niisugused tühisused, märkavad sündmusi, kus need täituvad; aga kus nad ei täitu, kuigi palju sagedamini, seal nad ometi jätavad märkamata ja lähevad mööda. Aga kaugelt peenemalt hiilib see pahe filosoofiatesse ja teadustesse; kus see, mis kord otsustati, värvib ülejäänu (kuigi palju kindlama ja tõenäolisema), ja paneb ritta. Isegi kui ei oleks seda lõbu ja tühisust, millest me rääkisime, on inimarul ometi see iseloomulik ja alaline viga, et teda rohkem panevad liikuma ja õhutavad jaatused kui eitused; kuigi nagu kord ja kohus peaks ta suhtuma mõlemasse võrdselt; ometi on iga tõese aksioomi püstitamisel negatiivse näite jõud suurem.

XLVII

Inimaru panevad kõige rohkem liikuma need asjad, mis saavad mõtet tabada ja haarata samal ajal ja järsku; millest fantaasia on harjunud täituma ja täis puhutud saama: aga ülejäänu kohta ta kujutab ette ja oletab, et need on kuidagi, kuigi tajumatul kombel niisugused nagu need vähesed, mis mõtet ümbritsevad; aga selleks et käia läbi kaugete ja heterogeensete näidete juurest, mille peal aksioome läbi katsutakse nagu tule peal, on aru täiesti aeglane ja saamatu, kui teda selleks ei sunnita karmide seaduste ja vägivaldse võimuga.

XLVIII

Inimaru on ihaldav ega ole võimeline peatuma ja puhkama, vaid kibeleb kaugemale; aga asjata. Seega on mõeldamatu, et oleks mingi maailma äär või lõpp, vaid alati tuleb meile otsekui paratamatult pähe, et on miski kaugem. Jälle, ei saa mõelda, kuidas tänase päevani on igavik mööda voolanud; sest see eristus, mida on harjutud omaks võtma, et on lõpmatus enne ja lõpmatus pärast, ei saa kuidagi olla; sest sellest järelduks, et üks lõpmatus on teisest suurem, ning et lõpmatus kulub ära ja läheneb lõplikule. Sarnane peenus on alati jagatavate joonte puhul, mõtlemise võimatuse tõttu. Aga suurema hukatuslikkusega takistab see mõtte võimetus põhjuste leiutamise puhul: nimelt kuigi looduses peavad kõige üldisemad asjad olema positiivsed, nagu nad leitakse, ja ei ole tõelisuses põhjustatavad; otsib inimaru, mis ei oska puhata, ikka veel tuttavamaid. Siis aga langeb ta kaugemate juurde kippudes tagasi lähedasemate juurde, nimelt lõpp-põhjuste juurde, mis ilmsesti on pigem inimese loomusest kui universumi loomusest: ja sellest allikast on nad filosoofia kummalisel kombel ära rikkunud. Aga sama omane on vilumatule ja kergelt filosofeerijale nõutada põhjust kõige üldisemate asjade puhul kui allutatud asjade puhul põhjust mitte igatseda.

XLIX

Inimaru ei ole kuiva valgusega; vaid seda niisutavad tahe ja afektid, see, mis sünnitab teadusi, mida tahab; sest mida inimene eelistab, et see oleks tõsi, seda ta pigem usub. Seega ta lükkab tagasi rasked asjad, kannatamatuse tõttu uurimisel; kained asjad, sest need kärbivad lootust; looduse sügavamad asjad, ebausu tõttu; kogemuse valguse, ülbuse ja ebausu tõttu, et ei näiks, et tema mõte tegeleb tühiste ja mööduvate asjadega; paradoksaalsed asjad, rahvahulga arvamuse pärast; lõpuks nakatab ja värvib aru arvututel ja mõnikord tajumatutel viisidel afekt.

L

Aga kaugelt kõige suurem inimaru takistus ja kõrvalekalle tuleb meelte nüridusest ja kõlbmatusest ja pettustest; sest asjad, mis meeli tabavad, on ülekaalus asjade ees, mis meeli vahetult ei taba, olgugi et need on tähtsamad; seega mõtisklus peaaegu lakkab koos nägemisega; nii et nähtamatutest asjadest on vaatlust vähe või see puudub üldse. Seega jääb kogu kombitavatesse kehadesse suletud vaimude tegevus peitu, ja inimestele märkamatuks. Samamoodi jääb peitu igasugune peenem metaskematism jämedamate kehade osades (mida tavaliselt nimetatakse kvalitatiivne muutumiseks, kuigi see tõelisuses on kohavahetus väga väikeses ulatuses): ja ometi, kui neid kahte, mis me ütlesime, ei uurita ega tooda päevavalgele, ei saa looduses tööde poolest midagi suurt toimuda. Jälle, tavalise õhu ja kõigi kehade loomus, mis õhku hõreduse poolest ületavad (mida on väga palju), on peaaegu tundmatu. Sest meeled iseenesest on ebakindlad ja ekslikud asjad: ja tööriistad meelte võimendamiseks või teravdamiseks ei suuda palju; vaid igasugune tõelisem looduse tõlgendamine saab teoks näidete kaudu ning sobivate ja kohaste katsete kaudu – kus meeled otsustavad ainult katse põhjal, katse looduse ja asja enese põhjal.

LI

Inimaru kipub omaenese loomuse poolest abstraktsete asjade juurde; ja ta kujutab ette, et need, mis on mööduvad, on püsivad. Parem aga on looduse lõikamine kui abstraheerimine; see, mida tegi Demokritose koolkond, mis tungis loodusesse rohkem kui ülejäänud koolkonnad. Vaadelda tuleb pigem mateeriat, ja selle skematisme ja metaskematisme, ja puhast akti, ja toimimise või liikumise seadust; sest vormid on inimvaimu väljamõeldised, kui just ei taheta nimetada vormideks neid toimimise seadusi.

LII

Niisugused on seega iidolid, mida me nimetame hõimuiidoliteks; mis pärinevad kas inimvaimu substantsi ühtlusest; või selle ettehõivatusest; või selle ahtusest; või selle rahutust liikumisest; või afektide niisutusest; või meelte kõlbmatusest; või muljete viisist.

LIII

Koopaiidolid pärinevad igaühe enda nii vaimu kui ka keha loomusest; samuti kasvatusest, ja harjumusest, ja juhustest. Kuigi see sugu on mitmekesine ja arvukas, esitame siiski need asjad, mida tuleb kõige rohkem vältida, ja mis kõige rohkem suudavad aru määrida, nii et see ei ole puhas.

LIV

Inimesed kiinduvad üksikutesse teadustesse ja mõtisklustesse; kas sellepärast, et nad usuvad end olevat nende leiutajad ja autorid; või sellepärast, et nad on nendega kõige rohkem vaeva näinud ja nendega kõige rohkem harjunud. Aga niisugused inimesed, kui nad on pühendunud filosoofiale ja üldistele mõtisklustele, moonutavad ja rikuvad neid lähtuvalt eelnevatest fantaasiatest; see, mis eriti selgelt paistab silma Aristotelese puhul, kes oma loodusfilosoofia müüs täielikult oma loogikale, muutes selle peaaegu kasutuks ja kangekaelseks. Keemikute sugu aga on vähestest ahjukatsetest üles ehitanud fantastilise filosoofia, mis vaatab vähestele asjadele; ja ka William Gilbert, kes oli mõtisklustes väga töökalt tegelnud magnetitega, mõtles kohe välja filosoofia, mis on kooskõlas asjaga, mis temal ülekaalus oli.

LV

Väga suur ning otsekui radikaalne erinevus inimvaimude vahel filosoofia ja teaduste suhtes on see; et ühed inimvaimud on tugevamad ja võimekamad märkama asjade erinevusi, teised märkama asjade sarnasusi. Püsivad ja teravad vaimud suudavad ju fikseerida mõtisklusi ja püsida ja jääda erinevuste kogu peenusesse, ülevad ja diskursiivsed inimvaimud aga tunnevad ära ning ka panevad kokku asjade kõige peenemaid ja üldisemaid sarnasusi; kumbki inimvaim libastub kergesti ülemäärasusse, haarates kas asjade astmeid või varje.

LVI

Leiduvad ühed inimvaimud, kes on andunud antiigi imetlemisele, teised uudsuse armastamisele ja kallistamisele; aga vähesed on sellise temperamendiga, et suudavad hoida mõõtu, puruks rebimata seda, mis antiiksed on õigesti postuleerinud, ega põlgamata seda, mis uued on õigesti sisse toonud. See on aga teadustele ja filosoofiale suureks kahjuks, sest need on pigem antiiksuse ja uudsuse kired kui otsustused; tõde aga ei tule otsida mingi aja õnnelikkusest, mis on muutlik asi; vaid looduse ja kogemuse valgusest, mis on igavene. Nendest kirgedest tuleb seetõttu lahti ütelda; ja hoolitseda, et nad ei kisuks aru nõustumisele.

LVII

Mõtisklused loodusest ja kehadest nende lihtsuses murravad ja killustavad aru; aga mõtisklused loodusest ja kehadest liitsuses ja konfiguratsioonis uimastavad ja lahjendavad aru. See on kõige märgatavam Leukippose ja Demokritose koolkonna puhul võrrelduna ülejäänud filosoofiatega. Sest see koolkond tegeleb asjade osakestega nii, et ta ehitusele peaaegu ei pööra tähelepanu; ülejäänud aga vaatavad nii vaimustatult ehitust, et nad looduse lihtsusesse ei tungi: seega tuleb neid mõtisklusi vaheldada ja võtta ette kordamööda; et aru muutuks samal ajal läbitungivaks ja haaravaks; ja välditaks neid ebameeldivusi, mis me ütlesime, ja neist pärinevaid iidoleid.

LVIII

Selline olgu seega mõtisklemise tarkus koopaiidolite eemalhoidmisel ja eemaldamisel; mis pärinevad kõige rohkem kas ülekaalust, või kokkupanemise ja jagamise ülemäärasusest, või erapoolikusest aegade suhtes, või suurtest ja pisikestest objektidest. Üldiselt aga tuleb igal looduse asjadest mõtisklejal pidada kahtlaseks mida tahes, mida tema aru kõige meelsamini haarab ja kinni hoiab; niisuguste eelistuste puhul tuleb seda enam olla ettevaatlik, et aru jääks võrdseks ja puhtaks.

LIX

Aga turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimede ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on teravam või vaatlus tähelepanelikum, tahab ta neid jooni ümber paigutada, et nad oleksid rohkem looduse järgi; sõnad segavad. Mistõttu juhtub, et õpetatud meeste suured ja pidulikud dispuudid lõpevad sageli vaidlustega sõnade ja nimede ümber; millest (matemaatikute kombe ja teadmiste kohaselt) oleks asjatundlikum alustada, ja korrastada neid definitsioonide abil. Ometi ei saa looduslike ja materiaalsete asjade puhul definitsioonid seda pahet arstida; sest ka definitsioonid ise koosnevad sõnadest, ja sõnad sigitavad sõnu; nii et tarvis on pöörduda üksikjuhtude, nende jadade ja ridade poole; nagu me varsti ütleme, kui me jõuame mõistete ja aksioomide moodustamise viisi ja laadi juurde.

LX

Iidolid, mis sunnitakse arule peale sõnade läbi, on kahesugused; nimelt on nad kas olematute asjade nimed (sest nii nagu on asju, millel vaatluse puudumise tõttu nime ei ole; nõnda on ka nimesid, millel puuduvad asjad (fantastilise oletamise tõttu)), või on selliste asjade nimed, mis on, kuid on segased ja halvasti piiritletud, ning huupi ja ebavõrdselt asjadest abstraheeritud. Esimest sugu on fortuuna, esmaliikur, planeedi ringid, element tuli, ja selletaolised väljamõeldised, mis on pärit tühjadest ja vääradest teooriatest. Ja see iidolite sugu on hõlpsamini kõrvaleheidetav, sest neid saab kõrvaldada teooriate alalise eitamise ja tühistamise läbi.

Aga teine sugu on tume, ja sügavale juurduv; sest see ehitatakse halvast ja oskamatust abstraheerimisest. Võetagu näiteks mingi sõna (niiske, kui meeldib), ja vaatame, kuidas on omavahel kooskõlas asjad, mida selle sõnaga tähistatakse: ja leitakse, et see sõna, niiske, ei ole midagi muud kui segane märk mitmesuguste tegevuste kohta, millel ei ole mingit kooskõla ega taandatavust. Ta ju tähendab nii seda, mis mingi teise keha ümber kergesti valgub; kui seda, mis on iseeneses ebamäärane ega suuda koos püsida; kui seda, mis kõikjalt kergesti taganeb; kui seda, mis kergesti jaguneb ja levib; kui seda, mis kergesti ühineb ja koguneb; kui seda, mis kergesti voolab ja mida on kerge liikuma panna; kui seda, mis jääb kergesti teise keha külge ja teeb selle märjaks; kui seda, mida on kerge muuta vedelikuks, või mis kergesti sulab, kui ta enne seisis koos. Nii et kui hakatakse seda nime preditseerima ja panema; kui võtad ühe, siis leek on niiske; kui võtad teise, siis õhk ei ole niiske; kui kolmanda, siis peenike tolm on niiske; kui neljanda, siis klaas on niiske: nii et hõlpsasti saab selgeks, et see mõiste on huupi abstraheeritud ainult veest ning tavalistest vedelikest, ilma mingi väärilise tõendamiseta.

Aga sõnadel on mingid halbuse ja vigasuse astmed. Vähem vigane sugu on mingi substantsi nimedel, eriti alamate ja hästi tuletatud liikide puhul (nii on kriidi, muda mõiste hea; maa mõiste halb): vigasem sugu on tegevustel, nagu näiteks tekitamisel, hävitamisel, muutmisel: kõige vigasem kvaliteetidel (välja arvatud meelte vahetud objektid), nagu näiteks raske, kerge, hõre, tihe, jne; ja ometi ei saa kõikide nende puhul juhtuda, et ei oleks teisi mõisteid, mis on nendest natuke paremad, nii nagu asjade hulk inimmeeltesse langeb.

LXI

Aga teatri-iidolid ei ole kaasa sündinud ega märkamatult arusse tunginud; vaid on teooriate näitemängudest ja äraspidistest tõestuste reeglitest selgesti sisse viidud ja vastu võetud. Nende puhul aga ei ole ümberlükkamise katsed ja üritused üldse kooskõlas sellega, mis me oleme öelnud. Sest kui meil ei ole üksmeelt printsiipides, aga tõestustes, siis igasugune argumentatsioon on tühine. Ja see on õnneks, sest antiiksetele jääb au alles. Neid ei jäeta ju millestki ilma, sest küsimus on täielikult tees. Sest lombakas (nagu öeldakse), kes on teel, jõuab ette jooksjast, kes on teelt väljas. Ka see on ilmselge, et mida osavam ja kiirem on teelt väljas jooksja, seda suurem kõrvalekalle talle osaks saab.

Aga meie plaan teaduste leiutamiseks on niisugune, et ta ei jäta palju inimvaimude teravuse ja tugevuse hooleks; vaid peaaegu võrdsustab inimvaimud ja -arud. Sest nii nagu selleks, et joon oleks sirge, või et joonestataks täiuslik ringjoon, oleneb palju käe kindlusest ja vilumusest, kui seda tehakse käe enese jõul, kui aga võetakse appi joonlaud, või sirkel, oleneb vähe või ei olene üldse; täiesti sarnane on meie plaan. Aga kuigi üksikutest ümberlükkamistest ei ole mingit kasu; ometi peab niisuguste teooriate sektide ja sugude kohta ütlema; samuti natuke hiljem väliste märkide kohta, et nad on põdurad; ja lõpuks niisuguse suure õnnetuse ja nii pikaajalise ja püsiva vigadega nõustumise põhjustest; et juurdepääs tõele oleks vähem raske, ja inimaru meelsamini end terveks arstiks ja iidolitest lahti ütleks.

LXII

Teatri-iidoleid, ehk teooriateiidoleid, on palju, ja neid saab olla palju rohkem, ja kunagi ehk saabki olema. Sest kui inimvaimud ei oleks juba palju sajandeid tegelnud religiooni ja teoloogiaga; ja kui riigid (eriti monarhiad), ei oleks olnud vaenulikud niisugustele uuendustele, olgu kas või mõtisklustes; nii et inimesed pühenduvad neile ohuga ja kahjuga oma saatusele, mitte üksnes autasust ilma jäetuna, vaid ka taludes põlgust ja kadedust; siis oleksid kahtlemata tekkinud paljud filosoofiate ja teooriate sektid, mis sarnaneksid neile, mis kunagi suures mitmekesisuses õitsesid kreeklastel. Sest nii nagu eetrinähtuste kohta on võimalik välja mõelda palju taevateemasid; samamoodi, ja palju rohkem on võimalik filosoofianähtuste kohta rajada ning üles ehitada mitmesuguseid dogmasid. Ja niisuguse teatri näitemängudes on ka see, mis poeetide teatris paratamatult juhtub; et lava jaoks väljamõeldud jutustused on harmoonilisemad ja elegantsemad kui tõesed jutustused ajaloost, ja meeldivamad.

Üldse aga võetakse filosoofia ainesse kas palju vähestest asjadest, või vähe paljudest asjadest; nii et mõlemal pool on filosoofia rajatud liiga ahtale kogemuse ja loodusloo baasile, ja otsustab vähemate asjade põhjal, kui on kohane. Sest filosofeerijate ratsionaalne sugu haarab kogemusest mitmesugused ja tavalised asjad, neid täpselt kindlaks tegemata ning hoolikalt läbi uurimata ja kaalumata; ülejäänu jätavad nad mõtiskluse ja vaimutegevuse hooleks.

On ka teine filosofeerijate sugu, kes on väheste eksperimentidega usinalt ja täpselt vaeva näinud, ning on julgenud sellest ehitada ja välja mõelda filosoofiaid; ülejäänut kummalisel kombel selle kohaselt moonutades.

On ka kolmas, nende klass, kes usust ja austusest segavad sisse teoloogiat ja pärimusi; kelle seas mõnel on tühisus kaldunud teaduste otsimisele ja tuletamisele mingitest vaimudest ja kaitsevaimudest; nii et see vigade algallikas ja väär filosoofia on kolmesugune: sofistlik, empiiriline ja ebausklik.

LXIII

Esimese soo näide on kõige silmatorkavam Aristotelese puhul, kes rikkus loodusfilosoofia oma dialektikaga; ehitades maailma kategooriatest; omistades inimhingele, kõige õilsamale substantsile, soo lähtudes teine teise intentsiooni sõnadest; sooritades tiheduse ja hõreduse asja, mille läbi kehad võtavad suuremaid või väiksemaid mõõtmeid või ulatusi, külma eristuse läbi akti (tegelikkuse) ja potentsi (võimalikkuse) vahel; väites, et üksikutel kehadel on ainuke ja omane liikumine, ja kui nad osalevad muus liikumises, siis paneb miski muu neid liikuma: ja sundides omal suval loodusele peale loendamatuid muid asju: muretsedes kõikjal rohkem sellepärast, kuidas vastata ja midagi positiivset sõnades esitada, kui keegi küsib, kui asjade seesmise tõe pärast; mis tuleb ka kõige paremini välja tema filosoofia võrdlemisel teiste filosoofiatega, mida kreeklaste seas kiideti. Anaxagorase homöomeeridel, Leukippose ja Demokritose aatomitel, Parmenidese maal ja taeval, Empedoklese tülil ja sõprusel, kehade lagunemisel tule ükskõiksesse loomusesse ja nende tagasiminekul tihedaks Herakleitosel, on midagi loodusfilosoofist; nad maitsevad asjade loomust, ja kogemust, ja kehi; kus Aristotelese füüsika ei too enamasti kuuldavale midagi muud peale dialektika sõnade: mida ta on taaskäsitlenud ka metafüüsikas pidulikuma nime all, nimelt rohkem reaalsetena, mitte nominaalsetena. Ja ärgu kedagi liigutagu see, et tema raamatutes Elukatest, ja Probleemidest, on sageli tegu eksperimentidega. Ta oli ju selle enne kindlaks määranud, ja ta ei küsinud oma printsiipide ja aksioomide püstitamisel nagu kord ja kohus kogemuselt nõu; vaid pärast seda, kui ta oli asja omal suval kindlaks määranud, vedas ta ringi oma meele järele väänatud ja vangistatud kogemust; nii et ka sellepärast tuleb teda rohkem süüdistada, kui tema uusi järgijaid (skolastiliste filosoofide sugu), kes kogemusest üldse ei hooli.

LXIV

Aga filosoofia empiiriline sugu kasvatab äbarikumaid ja loomuvastasemaid õpetusi kui sofistlik ehk ratsionaalne sugu; sest ta ei rajane tavaliste mõistete valgusel (mis on küll nõrk ja pealiskaudne, ent teatud moel üldine ja paljude asjade kohta käiv), vaid väheste eksperimentide ahtuses ja hämaruses. Seetõttu näib niisugune filosoofia neile, kes selliste eksperimentidega iga päev tegelevad ning on oma fantaasia nendega määrinud, tõenäoline ning just nagu kindel, teistele uskumatu ja tühine. Selle märkimisväärne näide on keemikud (alkeemikud) ja nende dogmad; aga seda leidub tänapäeval vaevalt mujal kui Gilberti filosoofias. Ent ometi ei tohtinud kuidagi seesuguste filosoofiate eest hoiatamata jätta; sest meeles näeme juba ette ja ennustame, et kui inimesed meie manitsuste õhutusel tõsiselt pöörduvad kogemuse poole (sest neile on soovitatud sofistlike õpetustega hüvasti jätta), siis alles, aru enneaegse ja rutaka kiirustamise tõttu, ja hüppamise või lendamise tõttu üldiste asjade ning asjade printsiipide juurde, ähvardab võib-olla niisugustest filosoofiatest suur oht; millisele pahele me ka praegu peame vastu minema.

LXV

Aga filosoofia rikkumine ebausust, ja teoloogia juurdesegamisest, on palju laiemalt näha, ja toob väga palju halba, kas tervetele filosoofiatele, või nende osadele. Sest inimaru ei ole fantaasia muljetele vähem alluv kui tavaliste mõistete muljetele. Sest vaidlushimuline ja sofistlik filosoofia sugu ajab aru segi; aga see teine fantastiline, ja ülespuhutud, ja just nagu poeetiline, rohkem meelitab aru. Sest inimesel on mingi aru auahnus, mitte väiksem kui tahte oma; eriti kõrgetel ja kõrgelennulistel vaimudel.

Aga selle soo näide särab kreeklaste seas, eriti Pythagorase näol, aga koos jämedama ja koormavama ebausuga; aga ohtlikum ja peenem Platonil ja tema koolkonnal. Seesugust pahet leidub ka ülejäänud filosoofiate osades, abstraktsete vormide ja lõpp-põhjuste ja algpõhjuste sissetoomisel; jättes enamasti ära vahepealsed põhjused, ja muu taoline. Aga selles asjas tuleb rakendada suurimat ettevaatust. Sest kõige halvem asi on vigade apoteoos, ja tuleb pidada aru katkuks, kui tühistele asjadele saab osaks suurim austus. Sellele tühisusele on aga mõned uutest suurima kergusega nõnda andunud, et nad on püüdnud rajada loodusfilosoofia 1. Moosese raamatule, ja Iiobi raamatule, ja teistele Pühadele Kirjadele; otsides elava seast surnut: ja seda enam tuleb seda tühisust pidurdada, ja talitseda, sest jumalike ja inimlike asjade mitte päris mõistlikust kokkusegamisest ei kasva välja mitte üksnes fantastiline filosoofia, vaid ka ketserlik religioon. Nii et üsna päästev on, kui kaine mõttega antakse usule ainult see, mis usule kuulub.

LXVI

Ja filosoofiate halbade autoriteetide kohta, mis põhinevad kas tavalistel mõistetel, või vähestel eksperimentidel, või ebausul, on juba öeldud. Edasi tuleb rääkida mõtiskluste vigasest ainest, eriti loodusfilosoofias. Nimelt rikub inimaru nende asjade nägemine, mida tehakse mehhaanilistes kunstides, kus kehad muutuvad enamasti liitmiste ja lahutamiste läbi; nii et ta mõtleb, et midagi sarnast leiab aset ka looduses üldse. Siit tuleb see elementide väljamõeldis, ja see väljamõeldis, et looduslikud kehad moodustuvad nende kokkusaamisel. Jällegi, kui inimene kaeb looduse vabadust, satub ta asjade, elukate, taimede, mineraalide liikidele; sealt libiseb ta hõlpsasti sellisesse mõtlemisse, et ta arvab, et looduses on mingid asjade algsed vormid, mida loodus kavatseb esile tuua: järeldades, et ka ülejäänud mitmekesisus tuleneb looduse toimimise takistustest ja kõrvalekalletest, või eri liikide kokkupõrkest, ja ühe liigi ümberistutamisest teise. Ja esimene mõtlemine on meile sünnitanud elementaarsed esimesed kvaliteedid, teine varjatud omadused ja spetsiifilised võimed; mis mõlemad kuuluvad mõtiskluste tühjade otseteede hulka, milles vaim puhkab ning pöördub tõelisematest asjadest ära. Aga meedikud näitavad paremat tööd asjade teistes kvaliteetides ja tegevustes, tõmbumises, tõukumises, hõrenemises, tihenemises, laienemises, kokkutõmbumises, ja taolises; ja kui nad nende kahe (mis ma ütlesin) otseteega (nimelt elementaarsete kvaliteetide ja spetsiifiliste võimetega) ei rikuks neid teisi (mida nad on õigesti märganud), taandades need esimestele kvaliteetidele ning nende subtiilsetele ja ühismõõduta segudele, või viimata neid suurema ja hoolsama vaatlusega välja kolmandate ja neljandate kvaliteetideni, vaid katkestades mõtiskluse ebakohasel ajal, jõuaksid nad palju paremini edasi. Ja niisuguseid võimeid (ma ei ütle neidsamu, vaid sarnaseid) ei tule otsida mitte ainult inimkeha ravivahendites; vaid ka teiste looduslike kehade muutumistes.

Aga veel palju kahjulikum on see, et nad kaevad ja uurivad asjade paigalseisvaid printsiipe, millest; ja mitte liikuvaid, mille läbi asjad tekivad. Esimesed on ju suunatud sõnadele, teised tegudele. Sellest tavalisest liikumise erinevusest, mida täheldatakse omaksvõetud loodusfilosoofias, tekkimisest, hävimisest, kasvamisest, kahanemisest, muutumisest, ja kohavahetusest, ei ole midagi kasu. Tõepoolest, nad peavad tähendama seda: kui keha, mis muus suhtes ei muutu, liigub ometi koha poolest, siis see on kohavahetus; kui ta jäädes samaks nii koha kui ka liigi poolest, muutub kvaliteedi poolest, siis see on muutumine; kui aga selle muutuse tõttu ei jää samaks isegi keha kaal ja kvantiteet, siis see on kasvamise ja kahanemise liikumine; kui ta liigub niivõrd, et muudab isegi liiki ja substantsi, ja muutub teiseks, siis see on tekkimine ja hävimine. Aga need on pelgalt rahvalikud asjad, ega tungi kuidagi loomusesse; ja need on ainult liikumise mõõdud ja perioodid, mitte liigid. Nad ju annavad mõista, niikaugele, ja mitte kuidas, või mis allikast. Ja nad ei tähista ju midagi kehade püüdlusest, ega nende osade edasiliikumisest; vaid ainult siis, kui see liikumine näitab asja meeltele teistmoodi kui enne, jämedal moel, alustavad nad oma jaotust. Ja tahtes midagi tähistada liikumise põhjustest, toovad nad sisse loomulik loomuliku liikumise ja vägivaldne vägivaldse liikumise erinevuse, suurima nürimeelsusega; mis samuti lähtub tavalisest mõistest; sest igasugune vägivaldne liikumine on ka loomulik, nimelt kui väline toimivpõhjus paneb looduse teistmoodi tööle kui enne.

Aga seda kõrvale jättes; kui keegi vaatleks (näiteks), et kehades on püüdlus üksteisega kokkupuutele, et neile ei saaks osa looduse ühtsuse eraldamine ja lahutamine, nii et tekiks tühjus: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus tagasi minna oma loomulikku mõõtmesse või ulatusse, nii et kui nad sellest üle või alla kokku surutakse või laiali kistakse, siis nad kavatsevad kohe taastuda ja tagasi minna oma vanasse sfääri ja paigutusse: või kui keegi ütleb, et kehades on püüdlus koguneda endaga üheloomulise massiks, nimelt tihedatel maa ringi poole, hõredatel taeva ääre poole: siis see ja taoline on tõesti liikumiste füüsikalised sood. Aga need teised on selgelt loogilised ja skolastilised, nagu nende võrdlusest ilmsesti selgub.

Ja pole ka vähem kahjulik, et nad oma filosoofiates ja mõtisklustes kulutavad jõudu asjade printsiipide ja looduse viimaste asjade uurimisele ja käsitlemisele; kuna aga igasugune kasulikkus ja tegutsemisvõime rajaneb vahepealsetele. Sellest tuleb, et inimesed ei jäta loodusest abstraheerimist, kuni jõuavad potentsiaalse ja vormitu mateeriani; ega jälle jäta looduse lõikamist, kuni jõuavad välja aatomini; mis, isegi kui see on tõsi, saab inimeste fortuuna parandamiseks vähe teha.

LXVII

Aru tuleb hoiatada ka filosoofiate ohjeldamatuste eest, nõustumise andmise ja andmatajätmise suhtes; sest näib, et niisugused ohjeldamatused püstitavad iidoleid, ja kuidagi põlistavad neid, et ei tekiks ligipääsu nende kõrvaldamiseks. Liialdus on nimelt kahesugune: üks nende oma, kes kergesti otsustavad ning teevad teadused positiivseteks ja õpetajalikeks; teine nende oma, kes on sisse toonud akatalepsia, ja lõputult eksleva uurimise; millest esimene rõhub aru, teine nõrgestab. Nimelt on Aristotelese filosoofia, olles teised filosoofiad (nagu Osmanid teevad oma vendadega) sõjakate ümberlükkamistega maha tapnud, üksikute asjade kohta otsustanud; ja sepitseb ise omal suval jälle küsimusi, seejärel lahendab; nii et kõik on kindel ja otsustatud: mis on ka tema järglastel jõus ja tarvitusel.

Aga Platoni koolkond tõi sisse akatalepsia, algul just nagu nalja ja iroonia pärast, vihkamisest vanade sofistide, Protagorase, Hippiase, ja ülejäänute vastu, kes ei kartnud midagi rohkem kui seda, et näib, et nad milleski kahtlevad. Aga uus akadeemia dogmatiseeris akatalepsia ja pooldas seda teesklematult: mis on küll ausam plaan kui otsustamise ohjeldamatus, sest nad ise ütlevad enda kohta, et nad sugugi ei tee lõppu uurimisele, nagu tegi Pyrrhon ja efektikud, vaid neil on midagi, mida nad järgivad kui tõenäolist, kuigi neil ei ole midagi, mida nad peaksid tõeseks, ometi kui inimvaim on kord tõe leidmise suhtes meeleheitesse sattunud, läheb kõik hoopis loiumaks: millest tuleb, et inimesed kalduvad pigem meeldivate kõnede ja dispuutide poole, ning mingite hulkumiste poole ühelt asjalt teisele, kui hoiduvad mingisse rangusse. Aga nagu me algusest peale oleme öelnud ja lakkamata ärgitame, inimmeeltelt ja -arult ei tule autoriteeti ära võtta, vaid neid tuleb abistada.

LXVIII

Ja iidolite üksikute sugude ja nende varustuse kohta oleme juba öelnud; sellest kõigest tuleb vankumatu ja piduliku otsusega loobuda ja lahti öelda ning aru tuleb nendest köidikutest vabastada ja puhastada; et ligipääs inimese riiki, mis rajaneb teadustel, peaaegu ei oleks teistsugune kui taevariiki, kuhu ei saa siseneda teisiti kui lapse näoga.

Selle teksti tõlkimine on pooleli. Jätkamine on lahkesti lubatud. Võid ka kommenteerida, kuidas tõlget parandada.