Noored hinged/8
8.
Kolm nädalat pärast seda, kus üliõpilasele Kulnole punane okasteta roos saadeti, sai ta selle neiuga tuttawaks, kelle kübara ta kiwisillal ära oli peastnud. Okasteta roos oli weeklaasis juba ammugi ära närtsinud, olgugi et noormees hoolega wett wärskendas. Leht lehe järele pudenes maha, kuni wiimaks ainult wars järele jäi. Selle wiskas üliõpilane läbi akna wälja — mudase hoowi pääle, kus käijate armuta jalad teda sõtkusiwad. Aga imelik! Mida rohkem roos närtsis, oma wiimaseid lehti maha pudendades, seda sagedamini nägi noormees walgepäälist neiut uulitsal. Ja ikka rohkem torkasiwad neiu helendawad kõrwad ning koidupunas särawad huuled nooremehele silma. Kui ta aga neiu silmadesse waatas, siis arwas ta sääl unistawat waikust ja hõõgawat soojust nägewat. See meelitas ja köitis. Warsti näis nooremehele nagu tunneks ta juba ammugi seda neiut ja nagu mõistaksiwad nemad üksteist ka siis, kui nad sõnagi ei waheta. Kui siis Kulno wiimaks ennast neiuga ühel piduõhtul tuttawaks tegi, näis mõlemile, nagu uuendaksiwad nemad wana sõprust. Ei leia esiteks sõnu, mis öelda, waadatakse oodates wastase silma, nagu tahetaks küsida: „Millest peame pääle hakkama? Meil on ju nii palju üksteisele jutustada ja aeg on lühikene.“ Juhtub aga üks nendest midagi ütlema, mis hinge lõngasid puudutab, siis lähewad järsku mõlemate südamed ja suud lahti. Nõnda oli ka sel piduõhtul. Esimese tantsu pääl sõnas noormees mitu korda iseeneses: „Õie Lillak, Õie Lillak! Missugune nimi!“ Mida rohkem ta selle nime pääle mõtles, seda omasemaks sai nimekandja. Ja warsti oli neil nii palju jutu- ja naeruainet, iseäranis Kulnol. Nad tantsisiwad ja rääkisiwad esimesel õhtul palju ja saatsiwad pea terwe pidu kahekesi koos olles mööda. Koju minnes oliwad mõlemad wäsinud.
Pääle tuttawakssaamist juhtusiwad Kulno ja Lillak paar korda nähtawasti kogemata kombel kokku ja läksiwad ühes koos jalutama. Ühel niisugusel jalutuskäigul tuli neile Aino wastu, mis juures Kulno tähele pani, et Lillak ära kohmetas. Ta naeris sunnitult, tehtult, näis millegi üle järele mõtlewat ja oli kärsitu. Kulno tegi aga nii, nagu ei paneks ta midagi tähele, ja püüdis seda üleanetum ja naljakam olla.
„Tunnete Teie juba ammugi neiu Wõsandit?“ küsis Lillak natukese aja pärast nooreltmehelt ja waatas uuriwalt taile silma.
„Jah, juba kauemat aega,“ wastas see osawõtmatalt.
„Mina käisin temaga seltsis gümnasiumis, istusime ühe pingi pääl. Temal oli alati palju kawalerisid.“
„Soo? Wõi nii? Mina teda lähemalt ei tunne. Näen ainult, et ta õige ilus on.“
Neiu Lillaka näos tuksatas midagi.
„Aga enne oli ta kole kergemeelne ja kärsitu: kust tuul, säält meel.“
„Nagu aprilli kuu ilm wõi lihtsalt nagu plika,“ tähendas Kulno.
„Kas siis plikad kõik niisugused on?“ küsis neiu pool-etteheitwalt.
„Öeldakse nõnda — iseäranis kui nad suure kasuga on.“
Neiu naeratas häämeele pärast: tema polnud suure kasuga plika olnud.
„Kust Teie seda kõik nii hästi teate?“ küsis ta siis.
„Ema rääkis; ka tema olnud ükskord plika ja ilusa sihwaka kasuga, nagu neiu Wõsand.“
Jälle pani noormees neiu silmis iseäralist helki ja näos kerget tuksatust tähele.
„Aga kudas see tuleb siis, et niisugused plikad kõik tuulepääd on?“ küsis Lillak.
„See tuleb wististi sellest, et nad paljude meeste rinnas waljud tormid puhuma panewad,“ wastas Kulno, mis pääle neiu talle silma waatas ja naerma hakkas.
„Siis wõiksiwad ju ennem mehed tuulepääd olla,“ wastas ta.
„Ah ei! Meestel puhuwad tuuled südames, naestel pääs.“
Neiu oskas selle pääle ainult naerda.
Kui Kulno ja Lillak ükskord jälle kokku saiwad ja jalutama pidiwad minema, pani esimene tuulese ja sajuse ilma pärast ette tema poole sisse astuda. Neiu oli ilma wastupanemata nõus. Umbes kaks tundi läks kui silmawiirastus mööda. Nad rääkisiwad paljudest asjadest, enamisti tegi seda muidugi Kulno. Ja kuigi neil midagi rääkida ei olnud, siiski oli neil hää ja lõbus. Muu seas tuletasiwad nad oma esimest kokkupuutumist meelde.
„Mis Te küll minust sel korral arwasite?“ küsis üliõpilane.
„Ma ei teadnud midagi arwata, ma naersin ainult, kui ma ära läksin.“
„Ja mina kahetsesin, et mul suuremaid rumalusi meelde ei tulnud… Aga ütelge, mis Teil minust meelde jäi?“
„Mitte midagi,“ wastas neiu kelmikalt.
„Minule jäiwad Teie kõrwad meelde; nad oliwad nii punased.“
„Mu kõrwad polegi ju nii wäga punased.“
„Huultega wõrreldes küll mitte, aga mina wõrdlesin neid juustega, kust seest nad wälja wahtisiwad. Nad oliwad nii wäikesed ja terawad.“
Need sõnad sünnitasiwad neius nagu õudset, siiski sooja tundmust. Liig awalikult ja otsekohe oliwad nad öeldud.
„Ja weel midagi,“ rääkis noormees edasi. „Teie kõrwadega üheskoos kerkib mulle ka punane roos silmade ette. Ma arwan isegi tema lõhna tundwat, ta tõuseb mulle pähe…“
Neiul muutus terwe nägu roosiliseks, kuna ta silmad kohmetuses maha lõi, nagu oleks teda mõne tähtsuseta kuritöö päält tabatud.
„See roos saadeti mulle mõni aeg pääle seda, kui me kiwisillal kokku puutusime. Ja imelik! Roosi saatjat otsides tulite Teie mulle meelde ning jällegi kõrwade kaudu…“
Neiu punastamine tõusis suuremaks, millest noormees kui häbitundmusest aru sai.
„Ärge pahandage, mul on tahtmine kõik öelda, mis ma sel korral tundsin. See kõik tuli ootamata, arusaamata. Kui mul mitte palju tuttawaid poleks, kes minu adressi teawad, ja kui meie sel korral weel täitsa wõõrad poleksime olnud, siis oleksin ma wististi Teid roosi saatjaks arwanud. Nüüd aga ei wõi ma aimatagi, kust ta tulnud on. Üks näib aga kindel olewat: kui mulle seda roosi poleks saadetud, siis ei oleks meie wististi tuttawaks saanud, kõigewähemalt nii pea mitte. Mul on niisugune tundmus. Eks ole imelik? Aga ma ei saa temast lahti.“
Neiu tahtis midagi wastata, jäi aga wait. Wastamise asemel waatas ta nooremehele silma ja tema pilgust paistis, et ta hinges sulama lööb. Kui noormees ennast temale lähemale nihutas ja nende riide serwad kokku puutusiwad, siis tundis üliõpilane, nagu langeks neiu lähemal silmapilgul kokku, kuna tema teda toetama peab. Pakitsewal rinnal ootab neiu lähenemist, puutumist. Kaks paari silmi tungiwad üksteisesse ja kipuwad tumenema, kustuma. Kuid noormees jääb paigale, ta ei tee ainustki liigutust enam. Ta näib iseennast proowiwat, kui palju ta kiusatusele wastu suudab panna. Ja kui ta ennast piirawa imeliku nõiaringi katki on käristanud, siis on tal nii hää meel iseenese, oma jõu üle. See on uus elumagusus, mida ta esimest korda tunneb. Ja imehuwitaw on sääl juures iseennast kui ka oma wastast tähele panna. Mõlemad muutuwat eluraamatuks — kõige huwitawamaks ja õpetlikumaks raamatuks ilmas. Selle raamatu lugemine on raske, nõuab palju õppimist.
Sellele esimesele külaskäigule järgnesiwad teised. Ikka jäiwad noored inimesed üksteisest endisesse kaugusesse, kuigi nad juba ammugi tundsiwad, et nad nii lähedased on. Pikkamisi läks üliõpilane enese katsumises edasi. Sääl juures sai talle selgeks, et need katsed neiule weel palju suuremaks proowituleks saiwad kui temale omale. Ta piinas teda, pani teda tundmuste tungil ja asjata oodata-laskmisega wärisema. Ühel niisugusel silmapilgul juhtus neiu pahem käsi nooremehe peosse. See pidi kui käetark midagi ette kuulutama. Noormees tundis, et neiu käsi jääkülm oli ja tähendas:
„Te käed on külmad.“
Neiu tahtis midagi wastata, huuled liikusiwad, aga sõnad ei ulatanud nooremehe kõrwu, ainult silmad läksiwad kord korralt wäiksemaks, kuni nad pea täitsa kinni wajusiwad.
„Süda pidada siis soe olema, kui käed külmad on,“ sõnas noormees, ja laskis käe lahti, mis lõdwalt tagasi langes. See oli wiimane aeg, kus Kulno enese üle peremees oli; weel üks karwakene, weel üks silmapilk seda nagu eluta ja külma kätt oma peos tunda, sääl juures neid õhetawaid palgeid, tumedaid unistawaid silmi näha ning rasket, sagedat hingamist kuulata, — ja ta oleks oma käed neiu järele wälja sirutanud. Nüüd läks aga see tundmustemõõn jällegi üle, alanes ära ja noormees ei teadnud, kas ta kiituse wõi etteheitmise wäärt on. Ainult hää oli.
Üks teine kord istusiwad nad lauanurga juures üksteise lähedal ja sorisiwad raamatut. Kui noormees wiimaks käsipõsakil laua pääle toetas ja neiu ennast ette poole kumardas, siis oli ta noorelemehele nii lähedal, et selle hingamine ta juuksed otsa ees liikuma pani. See käis kui elekter neiul terwest kehast läbi ja ta pää langes weel madamalale, nooremehele weel lähemale. Noormees tegi aga, nagu ei saaks ta millestki aru, ei paneks midagi tähele.
„Teil on kangekaelsed juuksed,“ ütles ta.
Siis tõusis ta püsti ja püüdis neiu otsa eest lendlewaid juukseid eemale tõrjuda. Selle juures kuulis ta, kudas neiul hingamine peatama kippus jääma.
„Ja ometi on nad nii pehmed“, püüdis noormees külmalt edasi rääkida, kuid ta tundis, et ta kerget äritust ja wärinat warjata ei suutnud. Neiu sirutas oma käed nooremehe käte järele wälja, nagu tahaks ta teda omale lähemale tõmmata, kuna ta silmad paludes küsima näisiwad: „Miks sa mind ometi nii kaua piinad?“ Aga noormees ei lasknud seda sündida: neiu käed ei leidnud nooremehe omasid eest.
Ühel niisugusel korral koputati ukse pääle. Ilma järelmõtlemata hüüdis Kulno:
„Kes sääl on?“
Ukse tagant kostis Aino hääl. Seda kuuldes kargas Lillak toolilt ülesse, kahwatas ära ja waatas hirmunud pilgul abi otsiwalt nooremehe pääle.
See sõnas tasakesti, kuid käskiwalt:
„Istuge!“
Selle pääle ruttas ta ukse poole, kuna neiu teda paluwa pilguga saatis.
„Praegu ei wõi ma Teid wastu wõtta, wabandage,“ rääkis Kulno.
„Miks ei wõi?“ kostis ukse tagant.
„Lubage, et ma selle pääle ei wasta.“
„Ja miks Te ei wasta?“
„Mul ei tule praegu parajat wastust meelde ja halwasti ei taha ma teile wastata, Te hakkate arwustama.“
„Kardate Teie minu arwustamist?“
„Niisama, nagu praegust sisselaskmist.“
„Noh, siis tulen ma teine kord.“
„Olge nii hääd.“
Lillak oli rahulikumaks jäänud, kuid ta pilk wiibis umbusaldusega nooremehe pääl.
„Ta on juba ennemalt ka siin käinud?“ küsis ta.
„Jah, paar korda.“
„Aga Te ütlesite ju ükskord, et Te teda lähemalt ei tunne.“
„Ega ma ei tunne teda ka. Kas siis selle paari korra siinkäimisega wõib kedagi lähemalt tundma õppida. Ka Teie olete juba mõnikord siin olnud, aga mis ma Teist tean? Mitte midagi.“
Kulno tundis, et ta praegu wale läbi ennast kitsikusest wälja püüdis aidata, sest ta arwas juba selgesti aru saawat, mis ta Ainost kui ka Õiest pidada wõib. Ka kõneained, ümberkäimine ja naljatamised oliwad selle arusaamise järele wälja walitud. Wiimasel ajal jõudis ta ikka kindlamale arwamisele, et Õie juures kõige parem waikida on. Ta laskis ennast temast wälja hoowawa nägemata fluidumi mõju alla langeda ja eksis sääl juures oma unistuse-ilmas ümber. Hoopis teine lugu oli Aino läheduses. Siin tahtis noormees mõtetega ja mõistu-ütelustega pilduda, nagu püüaks ta järele katsuda, kui palju neiu temaga selles sammu suudab pidada. Ja igakord naeratas ta süda iseäralise rõõmuga, kui Aino tema tumedate ja keeruliste tähenduste pääle trehwawalt wastata oskas. Niisugune mõistatuslik mõtetemäng pakkus talle ülendawat lõbu ja see ei olnud sugugi wähem, kui nende silmapilkude oma, mis ta Õie juures ennast proowides mööda saatis.
„Mis tean mina Teist? Mitte midagi…“ sõnas neiu Lillak iseeneses nooremehe sõnu korrates ja tundis rinnas walupistet. Aga neiu oli arwanud, et noormees juba kõik teab, kõigest aru saab, sest tal oli nii teraw silm. Ja nüüd korraga: mitte midagi. Millal saab ta siis teadma? Kas see aeg üleüldse tuleb? Kas noormees seda aega ootab? Ta naerab ehk tema tundmuste üle, piinab teda oma lõbustuseks, kergeks naljatamiseks? Ja see Wõsand! Kes ajas teda täna siia? Ehk miks tuli ta neile ükskord wastu? Tahab ta jällegi kõik tema käest ära kiskuda, nagu waremalt? Kas ta teda kunagi rahule ei taha jätta? Neiu meel sai raskeks ja nukraks, kui tal niisugused küsimised pähe tõusiwad. Waewalt suutis ta seda warjata ja nooremehe naljatuste pääle tähelpanemist pöörata. Piinlik walu laotas ennast hinges laiali ja neiu mõtles ainult selle pääle, kudas siit ära saada.
„Ma peaksin koju minema,“ ütles ta.
„Miks siis nüüd nii kohe?“ küsis Kulno. „Teie kardate, olete äritatud? Selle tühja asja pärast! Las’ nad ometi koputada, sisse ei lase ma ju kedagi.“
Noormees jõudis neiut seks silmapilguks rahustada. Kuid endine olek ja meeleolu oli jäljetult kadunud ja ei tulnud enam sel korral tagasi. Nagu külm tuulehoog oli toast läbi puhunud, tugew kotkas oma wõimsaid tiiwu lehwitanud ja korraga kõik luulekujud eemale peletanud.
Wälja minnes waatas neiu uulitsal hoolega ümber, nagu otsiks wõi kardaks ta kedagi.
„lkka olete weel erutatud,“ rääkis Kulno ja wõttis neiu käewarrest kinni, mis kergesti wärises ja mida see wabastada püüdis. „Teie wärisete ju. Ja seda neiu Wõsandi säälkäimise pärast?“
„Ma ei tea, mis see on. Külm nagu oleks. Aga see läheb üle,“ wastas Õie. Ja ikka weel lendas ta uuriw pilk uulitsatel ümber, nagu kardaks ta kellegi waritsemist.
Nooremehele kippus asi mõistatusliseks saama. Mis pidi see tähendama? Missugune oli nende neiude wahekord? Oli nende wahel juba waremalt midagi juhtunud wõi andis tema niisuguseks erutuseks põhjust? Üliõpilases tõusis elaw huwitus kõike teada saada. Ja nüüd tuli talle korraga meelde, et Aino Lillaka kohta ialgi midagi polnud rääkinud, kuigi jutt tema pääle juhtus kalduma. Nagu tähtsuseta olewusest oli ta temast alati sõnalausumata mööda läinud. See paistis järgmisel päewal weel selgemini silma, kui Kulno temaga kokku saades naljatades ütles:
„Neiu Lillak saadab Teile terwiseid.“
„Tähendab — ta oli eila Teie pool?“ wastas Aino küsimisega.
Alles nüüd märkas noormees missugusesse seisukorda ta ennast oli pannud.
„Huwitaks see Teid?“ küsis ta ilma wastust andmata.
„Niisama wähe, kui tema terwisedki,“ wastas Aino külmalt.
„Niisugusel korral wõin ma otsekohene olla ja Teile öelda, et ta eila mitte minu pool ei olnud,“ rääkis Kulno kõige usaldust äratawamal toonil. Neiu waatas talle uuriwalt silma, kuid noormees kannatas pilgu rahuloldawalt wälja.
„Aga kui see mind oleks huwitanud, mis Te siis oleksite mulle wastanud?“ küsis Aino.
„Siis poleks ma midagi wastanud, ma oleksin terwe asja Teie eneste uurida jätnud, sest ma olen kindel, et Teie niisugusel korral enne rahule poleks jäänud, kuni kõik teate.“
Neiu tundis, et noormees ennast sellest kitsikusest oli wabastanud, millesse tema teda oli tahtnud ajada. Mis pidi ta nüüd tegema? Häämeelega oleks tahtnud ta aga selle kõneaine juures kauemini wiibida. Kudas teda ometi edasi jätkata? Rinnas kippus midagi üles tõusma, mis tema hiljuti öeldud sõnadega hästi kokku ei tahtnud leppida: Õie ja tema terwised polnud Ainole mitte päris ükskõik. Jutu jätkamises tuli noormees neiule appi, kui ta küsis:
„Miks Te neiu Lillakast mulle ialgi ei räägi? Te tunnete ju teda, olete temaga ühel pingil gümnasiumis istunud.“
Wiimastest sõnadest sai Aino aru, et ta neiu Lillakal ja Kulnol kõneaineks on olnud. See puutus teda õige meelitawalt, kuid ühes sellega tekkis tal tahtmine teada saada, mis nad küll temast wõisiwad rääkida.
„Mul pole rääkimiseks põhjust olnud,“ wastas ta.
„Aga ma wõin põhjuse anda.“
„See oleks?“
„Neiu Lillak huwitab mind.“
„Teid?“ küsis Aino imestades.
„Jah, kaunis natukene.“
Neiu rinnas tõusis imelik tundmus elule. Oli noormees ennast oma ütelusega tema silmis alandanud wõi oli ta neiu Lillakat, kellest ta kuigi kõrges arwamises ei olnud ja keda ta ial enese kõrwa polnud seadnud, ülendanud?
Aino ei osanud enesele praegu selle küsimise pääle wastust anda.
„Teid paneb see nähtawasti imestama?“ küsis Kulno natukese aja pärast.
Neiu tahtis selle pääle jaatawa wastuse anda, selle asemel ütles ta aga korraga:
„Oh ei! Mispärast peaksin ma selle üle imestama.“
„Teie hääl kõlas nõnda.“
Aino naeris, kuid selles oli midagi tehtud ja sunnitud ning tema häälest kostis kerge äritus wõi waewalt arusaadaw tusk, nagu poleks ta millegagi rahul.
„Tunnete Teie minu häält nõnda hästi?“ küsis ta.
„Kahtlete Teie selle juures?“ küsis noormees wastu.
Selle pääle waatasiwad nad üksteisele silma ja mõlemad pilgud näisiwad küsiwat:
„Mispärast oleme meie täna nõnda?“
Selles küsimises kõlas kerge kurbtus ja ihaldus millegi muu järele. Aga see ihaldataw ei tulnud. Endist wiisi jäiwad nad üksteise wastu niisuguseks, mis wastasele kergeid pisteid hingesse surus. Nad hakkasiwad sagedasti oma oleku üle naerma, kuid paremaks ei muutunud wahekord siiski. Mõlemad näisiwad wäikse umbusaldusega üksteise pääle waatawat ja sääl juures sõnawat: „Ma tean ju, et sa mind tahad, kuid ütle mulle, kui suur see tahtmine on?“ Aga kumbki ei ütelnud seda ja mõlemate rinnas wõttis kerge tusk maad. Kui nad lahkudes kätt andsiwad, sündis see nagu külmemalt kui harilikult, saiwad nad aga üksteisest eemale, siis tundus, nagu oleksiwad nad üksteisele weel lähemale nihkunud. See arusaamata wastolu sünnitas mõlemate hinges kibedust, aga kumbki ei püüdnud selleks otsekoheseid sammusid astuda, et wahekord jällegi endiseks muutuks. Mõlemad näisiwad üksteist wastastikku proowida püüdwat, kui kaua küll nõnda wälja suudetakse kannatada. Nad aimasiwad seda ja mõlemale sünnitas see mõrudat meelt. Aga järelandmist oodati siiski asjata. Kangekaelsed näisiwad wastastikku sõnawat: „Ükskõik! Eks katsume. Saad sina sellega läbi, siis saan mina ka.“ Ja nõnda jonnisiwad ning pahandasiwad nad, nagu kaks üleaiameest, kes ühte ja sedasama teed peawad käima ja kes üksteise kiuste seda ei paranda. Läheb oma wankri ass katki wõi jääb leiwajahukott wankriga wihma kätte porisse, siis kirutakse ja wannutakse üleaedset; murrab aga selle hobune pakkude wahel oma jalaluu, siis naeretakse kahjurõõmulikult ja parastatakse teda. Purjus pääga kui enne lauakirikusse minemist kõrtsis ära lepitakse, patsutawad üleaedsed hääsüdamliselt üksteisele õla pääle ja ütlewad: „Me oleme ikka kuradi wänged mehed!“ Niisamasuguses arwamises oliwad ka Kulno ja neiu Wõsand üksteisest. Kanged oliwad mõlemad, aga kumb kangem on, seda ei teadnud praegu weel ei üks ega teine. Noormees ootas neiult täielist allaandmist, kuid see lootis nooreltmehelt sedasama. Noormees teadis, et kõige parem wõiduriist walu on ja sünnitas seda, kus ta aga wõis; neiu aga pistis teda peenikeste, kuid nähtawasti kihwti sisse kastetud okastega wastu. See oli walus ja ka hää. Kui nad wastastikku üksteisele küllalt meelehärma ei suutnud walmistada, siis pidiwad ka nende tuttawad ühes kannatama: nad oliwad nende wastu halwad, tegiwad nendele ülekohtusel wiisil haiget, mida nad pärast enestele hukka mõistes ette heitsiwad. Niisuguses meeleolus wiis Kulno Lillakale Aino poolt terwiseid.
„Tema saadab mulle terwiseid?“ küsis Õie imestanult ja nagu ennast haawatud tundes.
„Miks siis mitte? Wõi olete Teie pahased?“
„Seda mitte, aga… me pole juba ammugi üksteisega rääkinud. Ka gümnasiumis rääkisime meie wähe. Meil ei olnud midagi rääkida.“
„Ja siiski istusite ühe pingi pääl?“
„Jah, ma ei tea mispärast. Meil oli kahekesi igaw, aga lahku ei läinud me ka, nagu teeks meile see lõbu, kui üksteisele tüliks oleme.“
Mõlemad waikisiwad mõttes. Kulnol läksiwad silmad neiude wahekorra üle ikka enam lahti.
„Teab ta, et ma sel korral Teie juures olin?“ küsis Õie.
„Ei,“ wastas Kulno sõnawaeselt.
Nõnda kestis tükk aega: Ainoga rääkis Kulno Õiest ja Õiega Ainost. Ta muutus enese meelest mõnikord wäikeseks ja ka wäiklaseks, siiski ei suutnud ta ennast niisugusest tembutusest tagasi hoida. Ta tahtis neiude terwe sisemise ilma wälja poole pöörata, teda silmitseda. Ta püüdis nende hingelisi peensusi kinni ja katsus nendest midagi kokku seada, nendest midagi järeldada. See töö ei andnud talle sagedasti ööselgi rahu.
Sellele kõigele ähwardas ootamata lõpp tulla. Kui Kulno ükskord Õiet jälle oma poole kutsus, ütles see, et ta seda enam ialgi ei tee.
„Mispärast?“ küsis üliõpilane tõsise näoga, kuna tema hääles kahetsus helises.
„Ärge küsige parem, Te teate seda isegi,“ wastas neiu.
„Ma ei tea midagi, mulle tuleb see ootamata. Olen ma teie wastu halb olnud?“
„Seda mitte,“ wastas neiu walusal toonil. „Aga ma ei wõi, ei taha.“
„Noh, see on juba ise asi, kui ei taha,“ rääkis Kulno. „Siis pole midagi parata.“ Ja kui neiu selle pääle nooremehe silmi tahtis waadata, siis nägi ta, et tema pilk kaugel tühjuses wiibis, säält nagu midagi otsides, mis temast nii ootamatalt mööda on lendanud.
„Mitte nõnda,“ rääkis neiu, „ma tahaks ju, aga…“
„Aga?“
„Aga Teie ise ei taha.“
Nendest sõnadest kostis etteheide ja peidetud walu.
„Mina ei taha… Kes ütleb seda?“
„Ma tunnen seda.“
„Teil on mõnikord imelikud tundmused.“
„Aga mis wõin ma siis teha, kui ma neist lahti ei saa. Ja mis pää asi — Teie ise olete nendele põhjust andnud.“
„Mina?“
Noormees waatas neiu pääle; see wastas talle poolpaluwa ja tõsise pilguga.
„Teie jah. Te ütlesite mulle, et neiu Wõsand ainult mõnikord Teie pool käib. Nüüd tean ma aga, et Teie juba ammugi ja õige sagedasti kokku saate.“
„Ja mis sest siis on? Tahaksite Teie mulle seda ära keelata? Aga mina pole Teile mingisuguseid tingimisi teinud, kellega Te läbi wõite käia ja kellega mitte. Wõi olete Teie tema pääle kade?“
„Kade!“ hüüdis neiu, kuna ta hääles pisarad kostsiwad. „Nagu wõiksin mina tema pääle kade olla! Ehk mis minu kadedusest kasu oleks. Tema ei pööraks ju ikkagi selle pääle wähematki tähelepanemist. Ja Teie ka mitte.“
Neiu rääkis neid sõnu lihtsalt ja südamlikult. Noormees tundis, et nendes palaw tundmus tuksus. Ja kui ta nende sõnade pääle kohe wastata ei mõistnud, rääkis neiu edasi:
„Ja ma ei tea, kust see tuleb, kuid ka wihata ei saa ma teda. See näib asjata olewat. Ainult kurwaks ja kartlikuks saan ma. Kui ma tema silmi ja juukseid waatan, siis tulewad mulle alati herra Muhemi sõnad meelde, mis ta ükskord nokastanud olekus tema kohta ütles. Tal olla nii tugewad ja pikad juuksed, et ta iga üksiku karwaga kõige tugewama mehe kinni wõida köita, talle kiwi kaela siduda ja oma silmade põhja ära uputada. See ütelus ei lähe mul ialgi meelest ära. Ja kui ma kellegi meesterahwaga üheskoos lähen ja Aino wastu tuleb, siis helisewad need sõnad silmapilk mul kõrwus. Juba paar korda olen ma ära näinud, et herra Muhemil õigus on ja ma usun, et tal alati õigus jääb. Olgu, aga mistarwis siis mina seda oma kannatusega pean ikka weel uuesti tõendama. Ma ei taha, ei jaksa enam. Ja mitte kusagile ei pääse ma tema eest. Igalepoole sirutab ta oma käe wälja ja kisub seda ära, mida ma enesele hoiaks. Pärast wiskab ta teda aga lähema tee äärde maha. Ma wõin teda üles korjata, kui ma tahan…“
„Aga Te ehk eksite? Lugu wõib teisiti olla,“ püüdis noormees wahele rääkida.
„Ärge püüdke wastu rääkida, mind ei suuda Teie ometi teisiti uskuma panna. Ma tulin ennemalt häämeelega Teie juurde, aga nüüd ei saa enam. Mul on, nagu luuraksiwad tema silmad alatasa minu järele ja ma ootan hirmuga seda silmapilku, kus ma tema sammusid ukse taga ja tema koputamist ukse pääl kuulen.“
Kulno tahtis midagi wastata, kuid ta ei leidnud kohaseid sõnu ja mõtteid. Kuhu oliwad nad jäänud? Wõi oli Õiel tõesti õigus? Kas Aino ka teda teiste wiisil kinni suudab siduda ja oma silmadesse ära uputada? Miks pole ta seda juba ammugi teinud? Nad seisawad ikka weel kui kaks kangekaelset üksteise wastu.
„Ega Te ei pahanda?“ hakkas neiu paluwal toonil edasi rääkima. „Ma ei tahaks seda. Me wõiksime, kui Te tahate, ka edaspidi mõnikord kokku saada, aga siis peate jällegi nõnda naljakas olema, kui meie tutwuse algul.“
„Kas meil siis midagi tõsist üksteisega rääkida ei ole?“ küsis noormees.
„Ma ei tea, aga millest wõiksime meie rääkida“, wastas neiu ja waatas kurwal unistawal pilgul, milles waikne pisar helkis, nooremehe pääle. See mõtles järele. Tõepoolest, millest pidiwad nad rääkima? Ja kas oliwad nad millalgi juba seda teinud? Ta pidi eitawalt pääd raputama.
„Aga wõib olla, et ka meie naljad otsas on“, ütles noormees.
„Ja tantsu himu“, lisas neiu juurde. „Mäletate meie esimest tantsu-õhtut?“
„Ja kudas weel!“
„Mina ei unusta seda ialgi. Wäsinud, wäsinud olin ma woodisse heites, jalad nõtkusiwad käies, siiski ei tulnud uni pääle. Suikusin ma aga magama, siis tundsin ma rinnas, terwes kehas imelikku walu. Ma panin oma käed pää pääle kokku ja ringutada, wenitada oleksin tahtnud ma ennast — ilmlõpmata.“
„Minul ei unune aga Teie helendawad kõrwad“, naeris noormees.
„Ja roos“, lisas neiu naeratades juurde.
„Punane puhkew okasteta roos“, rääkis Kulno ja waatas neiule uuriwalt silma.
Nad waikisiwad.
Ja siis hakkasiwad nad wanu asju meelde tuletama, kõike seletama. Selle juures tõusis nooremehele tundmus rinda, nagu oleks temal selle naesterahwaga weel ainult minewik. Kuid ka see hakkas tumenema. Igakord, kui nad möödaläinud sündmustiku uuesti läbi arutawad, muutub ta neile ükskõiksemaks. Ja warsti, niisama ruttu, nagu see sündmustik läbi on elatud, kustub ta suutuks mälestusest. Ainult mõni üksik silmapilk jääb kusagile hinge salajamasse urkasse pesitsema ja pistab säält wahetewahel oma pää argsi ja walusa uudishimuga wälja.
Kui aga noormees neiu silmadesse waatas, tema waikist pilku enese pääl tundis wiibiwat ja tema tasast häält kuulis, siis ei tahtnud ta, et neil ainult minewik oleks. Täna oli ta sügawamale tema hinge põhja waadanud kui kunagi enne. Säält oli alandus ja enesesalgamine wastu paistnud. Imeliselt oli see nooremehe pääle mõjunud. On see hingekarikas nüüd põhjani tühjendatud? küsis ta siis iseeneselt. Wastust ei püüdnud ta leida, nagu poleks see talle tähtjas.