Minu sõbrad/Weli Joonatan.
Weli Joonatan.
Widewiku tundidel, kus üksi istun ja oma mälestuste ilma waatan, nagu ei tunneks enam iseennast, nagu oleks kõik kadunud, mis on, kadunud sügavustesse, millest aru ei saa, — kus kõik kustub, ka troost! ka lootus! siis rebeneb midagi rinnas, ja nagu werisest tühjusest tõuseb wiis üles tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal rõõm koormaks kanda, rõõm, mis mure sisse ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei ole, wiis nii tasasel lennul pikalt, pikalt minnes ja uiutades... Kui mina alles noor weel olin — — noor weel olin — — Lapsepõlwes mängisin — — mängisin — —, ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal rõõm koormaks kanda, rõõm, mis mure sisse ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei ole... ikka nii lõpmata — otsata — widewiku tundidel —
Siis nagu sosistaks wahel keegi pool naljatades kõrwu: Wõta tsee päält! Wõta tsee päält! Ja tahtmata pool naljapärast wõtan tsee päält ja ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades läheb wiis edasi:
Joonatan, minu weli makas — weli makas — |
ikka nii edasi, edasi läbi koduse üksilduse widewiku tundidel. —
Ja sääl ta siis wiimati ise ongi, see kõigekallim Joonatan, ehk nagu teda harilikult kutsuti: Weli Joonatan.
"Wõta tsee päält! Wõta tsee päält!"
"Ei saa!"
"Mes sa siss siin wahit?"
"Kohe mia siss wiil lähä."
"Köötsä!.."
Ja meie seisame kahekesi Muhklase metsas, kus tee ääres Joonatani tarekene seisab. Tee wiib Rõngust Walgutasse — ja kui tarwis tagasi, wiib ka tarekese juurest otse Köödsä kõrtsi. Parajasti sõidab just keegi mööda ja reeaisad laulawad: köödsä! köödsä! Joonatan laseb mehed pääd nokutades mööda sõita, ei suuda siis aga reeaisade laulu unustada, kahmab mul käest kinni, ja pool lennates läheme üle lumiste wäljade nagu kaks ronka — ei, nagu kaks — ei, ma ei leia kohast wõrdlust. Tema — suur pikk mees, sinine rüüd katmata kasuka pääl seljas, suured pikad säärtega saapad jalas, Jumal teab missugusest nahast läki-läki pääs, ja mina, wäike poisikene, tema käe kõrwal, palja kuuekesega, kingad jalas, palja pääga, — muidugi nii mälestuses. Ja meie läheme nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades... Kui mina alles noor weel olin — noor weel olin — Lapsepõlwes mängisin — mängisin — Ei mina teadnud muud kui seda — muud kui seda — Mis mina nägin silmaga — silmaga — ja tema walkjad juuksed, mis ratasringi ümber pää ühepikuseks on lõigatud, nagu oleksiwad nad kirwega tasutsetud, hilberdawad läkiga koos, kui lööksiwad nad takti; tema pikklik nägu läheb ikka punasemaks ja wärskemaks, sinikad-hallid silmad lööwad ikka enam särama, ja siin ning sääl põse pääl ja lõua otsas, kuhu poolhooletust puhastamisest mõned rõõmsad karwakandsukesed kaswama on jäänud, ilmuwad walged härmanatukesed.
"Weli küüdse nakasse külmetämä!"
"Mes na sul joht iks nii warra nakasse!"
Ja wupsti! olemegi Köödsäs. Mina aga suudan waewalt naeru pidada. Sest Joonatanil on eest hambad pääle ühe wälja kukkunud, ja see üks on nii suur ja pikk ees nagu orawal. Ja kui wellekene siis kõneleb, kipub keel ikka wälja libisema, lööb keerdu ja on niisugune isewärki pudi, et naera kas katki. Et tema kõnet kuulda ja naerda, selle ep temaga harilikult juttu tehtigi.
Mõisa puiestiku ääres kõrtsi kõrwal wõitleme iseeneses.
"Kas minna sisse?"
"Ära mine!"
"Mine."
"Kes nu om, wellekene, kes käsesse ja keelasse?"
"Ei tiiä."
"Ära mine!"
"Mine."
"Kes tu ütles: ära mine!"
"Tu om esä unenägu."
"Kes tu ütles: mine!"
"Tu om tu, kes mulle müüri ümber ehit."
"Ära mine!"
"Ma lähä niisama kaema, kas tüüd saas."
"Mine!"
"Egas mia juuma ei lää."
Mõisa puiestiku ääres kõrtsi kõrwal wõitleme iseenesega, "mine" jääb wõitjaks ja pool unes astume kõrtsi ette. Siin on wana Tsopp Toomas wastas. Lühikene töntsakas mehikene teine, aga kärmete liigutustega ja ärksa waimuga, ameti poolest ümberkaudsetes külades hobuste suurookija, nii midagi hobusetohtrist, kes igat haigust ikka suu rookimisega arstib ja kellest suurt lugu peetakse.
"Weli Joonatan," hüüab tema kohe, "tule wõta tsee päält, meil ei lähe."
"Ei joht täämbä saa!"
"Mes ei saa?!"
"Ei saa, hammas walutas!"
"Mes ta pühis sul iks walutas!"
"Külma joht saanu."
"Lase mia roogi ta wällä."
"Kaeme no peräst."
Ja meie astume sisse.
Seda rõõmu! seda kisa! seda kära!
Wa Peremiis Piiter, ameti poolest mõisa moonake, on juba nii pehme, et kõigeparema tahtmise juures enam keele üle walitseda ei suuda, pudi, nii pudi, et midagi aru ei saa; ainult pikk: oo! ja käib ise muudkui ikka Joonatani ümber ringi ja silitab teda kahe käega ja ajab oma oskat, mis sedakord küll wellekene! wellekene! peab tähendama.
Wana Rubi Jüri, Peremiis Piitre ametiweli, ligineb kui kappelmeister, pää seljas, wehib kätega, nagu oleks temal suur koor ees juhatada, säeb wahel jalgu, nagu mõtleks ta Kaera-Jaani kõmmutama hakata, kummardab siis oma kõhna keha ette poole, lööb jalakanna pääl tiiru, mis pastlale, kui see just tuli uus ei ole, tingimata augu sisse puurib, ja mürab siis, nagu põrutaks ta trummi:
"Jldas jäid! Puul tuupi!"
"Puul tuupi!" kordab Tsopp Toomas.
"Puul tuupi!" silitab Peremiis Piiter.
Ja weli Joonatan astub leti ette ja sõnab isale:
"Anna's pääle!"
Ja kõik neljakesti lähewad taha kõrtsi, kus laud on, istuwad ringi ja hakkawad tsee päält wõtma.
Tsee päält wõtma tähendab esiteks: topsi wõtma, et tuju hääks läheb, weri kiiremini käima hakkab; siis teiseks: laulma, ikka ühte ja sedasama lugu, laulma ikka jälle otsast pääle alustades ja lõpetades, nii oma wiisi tsee päält ikka Joonatani laulu, muud kui ikka: Joonatan, minu weli, ka makas — weli, ka makas — Muide ka tapetuide man — tuide man. — Ehk küll Joonatan wellekene ise ei maganud, waid kooris istub ja see on, kes kõik salmid pääst oskab ja häda korral weel juurdegi teha mõistab. Ameti poolest on ta rättsepp ja elab Muhklase tarekeses. Sinna on ta kuskilt Wõru poolt tulnud, kus ta koolmeistriks on olnud. Kui endine koolmeister ja pärastine rättsepp jääb esimene ja wiimane sõna ikka temale, muidugi ka esimene ja wiimane heli. Et Peremiis Piiter kuidagi häält pidada ei suuda ja enamasti oma joru edasi ajab, mis teisi muidugi mitte edasi laulmast ei takista, — ei saa weli Joonatan kui koolmeister ikkagi muidu, kui peab sõna etteütlemise järele Piitre jorule wahele sähwama: wõta tsee päält! wõta tsee päält! Peremiis Piiter ei mõista aga muud kui wõtab klaasi ja wiskab ühe tsee päält ära. Ja nii jääb tsee päält wõtmine ikka kahemõtteliseks.
"Wõta heli üles, Joonatan!" ürgab Tsopp.
"Sul ei ole täämbä õiget tossu!" osatab Rubi.
"Wellekene!" suudab Peremiis Piiter sedakorda arusaadawalt ära ütelda.
"Täämbä ei massa?" wastab Joonatan.
"Wellekene, mass no iks!" palub Rubi.
"Kas hamba näru iks walutas?" kahjatseb Tsopp.
Peremiis Piiter ei mõista muud, kui silitab teda jälle kahe käega, nagu teeks ta temale pai, nagu ei jätaks ta palumist.
"Olgu siss!"
Üks poolnaela kaob, jutt aga taga.
Teine poolnaela kaob, joru aga taga.
Kolmas poolnaela kaob, müra aga taga.
Ja esiti pool inisedes, siis ikka enam paisudes, häälteks arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure mürana käiks, kui torm, mis juuksed pääs püsti ajab: Joonatani esimene salm, kus sõnad tuttawad ja Peremiis Piiter tõsiselt enese ette waatab ja oskat ajab, nii kuidas juhtub, ja Rubi wastu lauda põrutab, nagu lööks ta trummi, ja Tsopp wiinapudelit kinni hoiab, klaasi aga tärinaks tantsima jätab.
Siis järgneb Joonatani noomimine ja seletamine pikalt ja laialt, kuidas laulda, kus hääl kahanema, kus kaswama peab, ning trumm ära keelatakse.
Ja siis — teine salm, kus sõnad tuttawad ja Peremiis Piiter enam tõsiselt istuda ei suuda, waid üles tõuseb ja ühe jala päält teise pääle hõljub, nagu karu taikari lüües. Ja jälle esiti pool inisedes, siis ikka enam paisudes, häältesse arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure müraga käiks kui torm, mis juuksed püsti ajab — Joonatani laulu teine salm.
Siis järgneb Joonatani noomimine ja seletamine pikalt ja laialt, kuidas laulda, kus hääl kahanema, kus kaswama peab, ütleb sõna ette ja algab kolmas salm, esiti inisedes, siis ikka enam paisudes, häältesse arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades — ja siis äkki waikus.
Rubi ei saa sõna suust.
Peremiis Piiter hakkab jälle silitama.
"Mes tont siss sul om, weli?" sähwab Tsopp.
"Kiil puttusi hamba külgi!" kostab Joonatan.
"Lase ma tõmba ta sul üitskõrd maha onte!"
"Siu tõmmaten om wallus!"
"Kas ma wiil wähä ruuknu ole.
"Tõmba! Ükskõik!"
Seda rõõmu! seda kisa! seda kära!
Mehed astuwad leti ette.
"Prits, anna tu miu kott säält siia," ürgab Tsopp isale, ja see ulatab koti kätte, kus kõiksugu asjad sees, mis suu rookimise juures tarwis.
"Awitage maha wõtta!" mürab Tsopp Toomas edasi.
"Ärä sa siin..." tõreleb Joonatan.
Keegi ei suuda naeru pidada.
"Ei, nii ei lähä." parandab Tsopp.
"Keda sa siin!" tõreleb Joonatan edasi.
"Prits, anna mulle peenikest nööri," palub Toomas.
Isa annab.
Kõrtsilised kõik wait, kui hauas: nüüd tuleb midagi!
Tsopp astub ligemale, kõneleb nii mahedal toonil, kahjatseb ja seob nööri hamba ümber, kuna Joonatan hädaldab:
"Pea, pimme, walutas!"
"Küll lähäb müüdä."
"Agu om wallus?"
"Ei ole."
"Agu om wallus?"
"Wahi mulle otsa, siss ei ole midägi!"
Ja Joonatan ajab silmad suureks ja jääb üksisilmi Tsoppi otsa waatama, teine aga mässib nööri pahema käe ümber, tõmbab pingule ja annab parema käega Joonatanile otsaette niisuguse wõmmi, et hammas kui pulk Tooma kätte nööri otsa ripnema jääb.
Seda rõõmu! seda kisa! seda kära!
Joonatani wihal ei ole aga piiri, lugemata lendawad hoobid; mehed ähklewad ja uhawad peksu, kuni Rubi Joonatanile appi asub ja mehed lahutab.
"Mes sa wa weli Joonatan nii wäega!" ütleb Rubi, nagu oleks Joonatan teisele liiga suutnud teha.
"Sii olli joht kole walu!"
"Egas siss hammast ilma waluta maha ei saa!"
"Poeh," lisab isa juurde, "hammas nii iluste maan ja — tema nakab uhtma."
Tsopp Toomas aga käib ja kõlgutab waese Joonatani hammast käes, ise mürab:
"Liigud, liigud!"
"Liigud, liigud!" kordab Rubi.
"Liigud, liigud!" silitab Piiter.
"Puul tuupi!" kilkab Toomas.
"Puul tuupi!" kordab Rubi.
"Puul tuupi!" silitab Piiter.
"Anna's pääle!" lisab Joonatan juurde, aga keel on pudi, täitsa pudi, kipub ikka suust wälja.
Seda rõõmu! seda kisa! seda kära!
Ja mehed lähewad taha laua juurde liiku jooma ja tsee päält wõtma.
Ja jälle esiti pool inisedes, siis ikka enam paisudes, häälteks arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure mürana käiks, kui torm, mis juuksed pääs püsti ajab: Joonatani laulu esimene salm, kus sõnad tuttawad ja Peremiis Piiter tõsiselt enese ette waatab ja oskat ajab, nii kuidas juhtub ja Rubi wastu lauda põrutab, nagu lööks ta trummi, ja Tsopp wiina pudelit kinni hoiab, klaasi aga tärinaks tantsima jätab.
Siis järgneb Joonatani koguni pudi noomimine ja seletamine pikalt ja laialt, kuidas laulda, kus hääl kahanema, kus kaswama peab, ning trumm ära keelatakse.
Ja siis teine salm, kus sõnad tuttawad, kus Peremiis Piiter enam tõsiselt istuda ei suuda, waid üles tõuseb, ühe jala päält teise pääle hõljub kui karu, kes taikari lööb. Ja jälle esiti pool inisedes, siis ikka enam paisudes, häälteks arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure mürana käiks, kui torm, mis juuksed pääs püsti ajab: Joonatani laulu teine salm.
Siis järgneb Joonatani koguni pudi noomimine ja seletamine pikalt ja laialt, kuidas laulda, kus hääl kahanema, kus kaswama peab, ütleb sõna ette ja algab kolmas salm esiti inisedes, siis ikka enam paisudes, häältesse arenedes, siis jälle paisudes, hääli kaotades, et kõik suure mürana käiks, kui torm, mis juuksed pääs püsti ajab: Joonatani laulu kolmas salm.
Ja nõnda kaigub laul kui mürin, kui torm, ja kuulajatel ei lähe juuksed pääs püsti, ei tee see nende kõrwadele haiget, ei, nad naerawad üksi, ja nii mõnigi uriseb sõnu, mis etteütlemisest meelde jääb, nii endamisi järele. Ja ununeb kõik mure, jääb üksi orjade rõõm, niisugune piirita müra, nii kütkendamata lennul wabanedes, nagu oleks tal mure koormaks kanda, mure, mis rõõmu sisse ära on uppunud, mure, millel kodu ei ole, nii kütkendamata lennul minnes ja wabanedes...
Joonatan, minu weli makas — weli makas — |
ikka nii kütkendamata lennul wabanedes edasi, edasi läbi kõrtsiliste tuimunud meelte — naljaks — naljaks — widewiku tundidel. —
Ja mina ikka juures.
"Joonatan, mes sa siss toda ütte laulu iks üttelugu laulad?"
"Mes laulu nu waese orja siss peässe laulma?"
Ja ma ei saanud aru.
Jälle natukese aja pärast:
"Joonatan, wellekene, mes sa tost laulust iks laulud?"
"Mes laulu nu waese orja siss peässe laulma?"
"Kas üits tsirgukene külwäs. —"
"Orja-tsirgukese külwässe kõik."
Ja ma ei saanud aru.
"Kes nu tõse siss ära om tapetu?"
"Nu kes prõlla enämb ei ela ja iks wiil elasse."
"Kas nu Joonatani näiwä?"
"Es näe."
"Kes teda siss näi?"
"Kes orja es ole."
"Mes na siss laulasse?"
"Iks niisama — esä unenäo peräst."
Ja ma ei saanud jälle aru.
"Mes tu Joonatan siss tei?"
"Temä olli oma esä waindlasega sõber."
"Kas siss esä waindlasega sõber ei tohi olla ja siss ära tapetas?"
"Ärä jah!"
"Sia oled kah Joonatan?"
"Ja ole kah ärä tapetu."
"Kes tu siu esä waindlane siss olli?"
"Pimedus."
"Kes siss siu ärä tapse?"
"Kes pimedust hoiasse."
"Kes nu om?"
"Saa suures, mine pimeduse wasta wällä ja siu tapetas kah ära."
"Sia jo elad?"
"Elä, aga ole elusalt tapetu!"
Ja ma ei saanud jälle aru.
Oleksin ehk edasi küsinud, aga Kalme sepp tuli wahele.
Kalme sepp! See wiimane wõru, inimene, kes tõsise näoga niisugust wingerpussi teisele wõis mängi, et naera ja nuta — nii mõlemaid korraga, et aega ei ole walida. Suur pikk mees, piip alati suus, üks käsi hoiab piipu, teine risti üle rinna toetab teist kätt. Kui midagi tulemas oli, naersiwad üksi silmad, ja suu nurgad tõmblesiwad. Kes neid märkisid tundis, see pidi silmad lahti hoidma. Ja ema tundis neid märkisid ja mina ka.
"Tere, wa welleke!" sõnas sepp.
"Tere, mu kulla sepäke!" kostis Joonatan.
Wellel Joonatanil oli hää süda, liiga pehme ja hää.
"Kuidas su käsi siss ka käib nüüd?"
"Ole no tuhandast terwe küsimä, mes ta no iks käib, wennus iks surma poole."
"Külän kõneldi, et sul suur warwas haige om."
"Weidi wiga iks olli!"
"Kuule, wa welleke, sa ei tohis asja hooletusi jätta!"
"Tõoti iks..."
"Mes sa sääl tõotad: wõta sisse ja wõia pääle."
Lähewad leti ette.
"Kõrtsinaene, kalda säält üits pits talle õge kõwwa, mis õkwa warba otsa wajus."
Ema laseb pitsklaasi täie piiretust wälja.
"Juu, wellekene, ja siss määrime pääle kah."
"Ole no tuhandast terwe, wa sepä tsirgukene."
Wellekene wiskab, sepa silmad särawad.
"Oo — õh..."
"Mes sul nüüd onte om, wellekene, ei kõnele enam?"
"Oo — õh — kõrwetas!"
"Mes tu tühi siu iks kõrwetas!"
"Ole no tuhandast terwe, wa sepä tsirgukene; küll olli kõwa, hõngu tahtse ära wõtta, palli kui põrgu tuli."
"Kae wiil asja."
"Sa tiid iks mulle hääd, tsirgukene."
"Nüüd wälläst kah."
"Ole no tuhandast terwe, tsirgukene, ole no iks tuhandast terwe..."
"Kõrtsinaene, anna tu poole toobi osa piiretust säält riiuli päält siiä."
Ema ei saa aru.
"Anna siia! Koe, nüüd ei taha puhta raha iist anda!"
Ema saab aru ja ulatab poole toopi wett sepa kätte.
Weli Joonatan tahab rüübata, sepp ei lase, käärib mehe siilu üles, tõmbab saapasääre lahti ja kallab kõik sisse.
"Ole no tuhandast terwe, tsirgu-sepäkene, ole no iks tuhandast terwe. Sedä häätegu mia eluilman ärä ei uneta."
Ja sepa silmad naerawad ja suunurgad tõmblewad.
Seda naeru! seda kisa! seda kära!
Ja weli Joonatan läheb jälle tsee päält wõtma, kuna sepp ära wäljä sammub, nagu läheks ta ära kodu; aga tema arwates ei ole weel sest küllalt, mis sündinud. Ei küsinud tema ial, kellele pussi wõis mängida, kellele mitte, — kes aga ette juhtus ja asjast oma hääsüdamluses aru ei saanud, see kukkus kimpu.
Ja sepp tuleb tagasi kohkunud nägu pääs.
"Mes nüüd?" küsib isa.
"Oh sa heldekene küll, Muhklase mõtsast tõseb suits üles, wa wellekese maja küll palas."
Tema ütleb nime nii kõwasti, et Weli Joonatan kuulma peab.
"Oh minu naene, minu tare!" kahmab wellekene weel ütelda ja siis kui tuul uksest wälja ja jookseb kodu poole, wesi aga wirtsub saapa sääres."
Ja nii jookseb ta, jookseb ilma et waadata märkaks, kas on suitsu näha, wõi ei ole.
Alles tare läwel peatab ta.
"Heldekene, mes siss sul om?" küsib naene.
"Hõh, hõh — ei saa hõngu tagasi — ei saa hõngu tagasi —"
"Heldekene, mes sul onte om?
"Tare palab!"
"Ärä soni."
"Palab!"
"Sa oled jo täis jälle!"
"Sepp ütel, et palab."
"Etse aa iks esi silmakse walla!"
"Hõh, hõng tahtse kinni jääda."
"Jummal tule sulle esi appi."
"Jummal tenätu, et tare ei pala!"
"Jumalale tenu, et kõrtsist ennemb kodu said."
"Ei ole wajagi minna, sepp kallas puul tuupi piiretust saapa säärde."
Ja wellekene niristab — wesi!
"Usu nüüd inemist!"
"Paras, mes sa sinna kõrtsi iks tükid."
Joonatan elas oma naesega kõigeleplikumat ja waikset elu.
"Ega ma sinna enämb ei lähä."
"Kudas sa siss jälle täämbä lätsid?"
"Kae, nu riiwehmre iks laulasse pääle: köödsä, köödsä!"
"Sul iks om joba wiinatõbi!"
„Ei ole, naeseke!"
"Meände inemine siss riiwehmerde ködsisemisest wiinaneelu om saanu?"
"Ei, om nii esimuudu."
"Wõta wahel ka paremb Jumala sõna kätte."
"Ega mia enämb kõrtsi ei lähä."
"Küll me näeme."
Ja nii nad lepiwad jälle kokku ja elawad waikselt armastuse elu, ja Joonatan õmbleb, nagu ei oleks ta ial kooliõpetaja olnudgi, õmbleb ja ümiseb enese ette ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades oma laulu, ikka nii tasasel lennul, nagu oleks tal sala mure koormaks kanda, mure, mille sisse rõõm ära on uppunud, rõõm, millel kodu ei olnud, ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades lõpmata — otsata südame walu kiigutades — widewiku tundidel —
"Mesperäst sa siss noid riiwehmerde ködsinit jälle kullema jääd," küsin mina.
"Kae, nemä om nii weidra."
"Kas nad midägi muud ei ütle?"
"Ütlese küll!"
"Mes na siss wiil ütlese?"
"Nema laulasse..."
"Medä na laulasse?"
"Esä unenägu."
"Toda sa ei ole mulle kõnelnugi."
"Ega tu ütsindä!"
"Mes siss wiil?"
"Enda oma kah."
"Toda sa ei ole mulle kah kõnelnu."
"Nuu om kõik laulu helü sehen!"
"Kudas ta sääl siss om?"
Ja wellekene algab nii endamisi, kibeda töö saateks, nagu sulaks kõik, mis ta on, kõik, mis ta oli, kõik, mis ta läbi elanud ja kannatanud, üheks pikaks tasaseks lennuks pikalt, pikalt uiutada nii ikka edasi, edasi, nagu südame suigutuseks widewiku tundidel —
Kord elanud mees. Sel olnud kolm poega. Kõik nad pidanud rasket teo orjust tegema. Hommiku enne walget tõusnud nad üles, ja hilja pääle päewa weeru heitnud nad magama. Siis aga kaotatud teoorjus ära, aga oma maad ei ole neil olnud ja nad jäänud edasi mõisale renti maksma. Ikka hommiku enne walget tulnud nad üles, ja ikka hilja pääle päewa weeru läinud nad magama. Iga õhtu uinunud teised kohe magama, kuna noorem poeg wirewusi üles parde taha waadanud ja endamisi kõnelnud.
"Sa küll ei maga wist weel," küsinud kord isa.
"Ei saa," kostnud noorem poeg.
"Mis sa sääl siis näed?"
"Ma näen nagu walgust, mis parde taga liigub."
"Mis juttu teie siis sääl kahekesi ajate?"
"Tema kõneleb mulle ühest hallikast, mis seitsme tähe taga wuliseb; kes tollest hallikast joob, selle süda saab pehmeks ja hääks, ning sel on niisugune sulataw wõim, et ta kõiki üles tolle hallika juurde juhatada suudab!
"Ka mina," ütelnud isa, "tean, et tuu hallikas seitsme tähe taga wuliseb, sest kord unenäos käisin ma sääl. Esimese tähe juurde jõudes küsiti: Kuhu sa tahad minna? Mina kostsin: Walguse hallikale! — Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: Mul ei ole muud anda kui oma ihu puhtus. — Ja mind lasti edasi minna. Ning ma läksin ja jõudsin teise tähe juurde. Ja säälgi küsiti: Kuhu sa lähed? — Mina kostsin: Walguse hallikale! — Kohe küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: Mul ei ole muud anda, kui see tõde, et ma minna tahan. — Ja mind lasti jälle edasi minna. Ja ma läksin ja jõudsin kolmandama tähe juurde, kus jälle küsiti: Kuhu sa tahad minna? — Mina kostsin: Walguse hallikale! — Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: See teadmine, et minu isa sääl käis. — Ja mind lasti minna ja ma läksin ning jõudsin neljandama tähe juurde ja minu käest küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on, mille pääle mina kostsin: Üks tuli põleb mu sees ja see on kui leekiw armastus pärale jõuda; wõtke see tuli, muud mul ei ole. — Ja mind lasti minna wiiendama tähe juurde, kus lunastusehinda nõueti. Mina ütlesin: Tulles tundsin ma isu, ja mul ei olnud enam leiba kui palakene; seda tahtsin just suhu pista, kui üks äranälginud koer mulle wastu tuli ja haledasti mu otsa waatas ja saba libutas; ja ma andsin leiwapala koerale. Muud mul lunastusehinnaks anda ei ole, kui see tundmus, mis koera tänulik waade mu hinges äratas; wõtke see, kui tahate. — Ja mind lasti minna, ja ma läksin ning jõudsin kuuendama tähe juurde. Jälle küsiti: Kuhu sa lähed? — Mina kostsin: Walguse hallikale. — Jälle küsiti: Mis sul lunastusesinnaks anda on? — Mina kostsin: Wiie tähe juurest tulin läbi ja andsin kõik ära, mis mul oli; ei ole mul enam muud üle jäänud, kui see äranägemine, mis ma wiie tähe juures kõike ära andes omandasin; kui seda tahate, siis wõtke. — Ja mind lasti edasi, ja ma läksin ning jõudsin wiimase tähe juurde. Ja sääl ei olnud kedagi, kes lunastusehinda pärinud oleks, kõik oli nagu oleksin ma maa pääle tagasi jõudnud, nagu oleksin ma omas sängis olnud ja kõik tagasi saanud, mis ma ära andsin, kõik tagasi saanud enesele südame walguseks, hääduseks ja tõeks. — Ja siis ärkasin ma üles."
Ja noorem poeg kuulnud, ei saanud magada ja küsinud:
"Isa, kas üksi unenäos sinna mindakse?"
"Seni mindi unenäos," kostnud isa.
Ja noorem poeg waadanud jälle üles parde taha, waadanud ja mõtelnud ja ajanud oma walgusega juttu.
Teise päewa õhtu küsinud isa jälle:
"Sa küll ei maga wist weel?"
"Ei tule und," wastanud noorem poeg.
"Sa ajad jälle oma walgusega juttu," küsinud isa jälle.
"Ta ei taha mind rahule jätta," kostnud noorem poeg.
"Ega sinna walguse hallikale," ütelnud isa, "enam unenäos üksi minna tarwis ei ole, sa wõid ka raamatu läbi sinna saada, kui minu unenäo hästi meeles pead."
"Isa, ma pean sinu unenäo meeles," ütelnud noorem poeg, "lase mul kirja läbi sinna minna."
Ja noorem poeg hakanud kirja õppima. See tee olnud pikk ja mida enam ta käinud, seda lagedamaks tee läinud, seda enam kadunud ta pimedusesse ära: jäänud üksi wäike tähekene ette. Ja noorem poeg läinud edasi ja jõudnud wiimaks esimese tähe juurde. Sääl seisnud mustas kott-rüüdis mees ja küsinud: Kuhu sa tahad minna? Ja noorem poeg wastanud: Walguse hallikale. Mustas kott-rüüdis mees wastanud: Sa oled pärale jõudnud. — Aga nooremal pojal tulnud isa unenägu meelde ja ta ütelnud: Ei ole! Lase mind edasi! — Ja mustas kott-rüüdis mees kostnud: Mis sa lunastusehinnaks annad? — Ja noorem poeg ütelnud: Oma ihu puhtuse. — Ning mustas kott-rüüdis mees kostnud: Seda on wähe! — Ja noorem wend wastanud: Muud mul ei ole. — Ja mustas kott riides-mees ütelnud: Kummarda meie tähte, muidu meie minna ei lase. — Ja noorem poeg kummardanud tähte ja teda lastud jälle edasi minna. Ja minnes läinud tee weel pimedamaks ja waewalt ahetanud pisitillukene kübemekene tal ees. — See olnud teine täht. Ja teise tähe juures seisnud suur kuri mees, witsakimp olnud tal käes ja werd terwe ümbrus täis, ja ta küsinud: Kuhu sina tahad minna. — Ja noorem poeg wastanud: Walguse hallikale. — Ja kuri mees wibutanud witsakimpu ja käratsenud: Niisugust hallikat sinule ei ole. — Aga nooremal pojal olnud isa unenägu meeles ja ta ütelnud: On! Lase mind edasi! — Ja kuri witsakimbumees kostnud: Siin ta on, mis sa lunastusehinnaks annad? — Ja noorem poeg wastanud: See tõde, et ma minna tahan. — Ja witsakimbu mees kostnud: Mina olen sinu tahtmine. Edasi sa ei saa! — Ja noorem poeg palunud: Mis teie lunastusehinnaks nõuate, kui edasi lasete? — Ja witsakimbu mees kostnud: Kummarda minu ette. — Ja noorem poeg kummardanud ja läinud edasi. Aga midagi ei ole ta enam näinud; ainult kaks tähte, keda ta kummardanud, ahetanud taga, ja tee olnud eest kadunud, kuna isa unenägu ta südames põlenud ja sosistanud: Mis sa kummardasid. — Ja ta läinud suures walus tagasi ja ütelnud kurjale witsakimbu mehele, et ta enam ei kummarda ja tagasi läheb. Ja ta läinud suures walus tagasi ja ütelnud mustale kott-rüüdis mehele, et ta enam ei kummarda ja tagasi läheb. Ja ta läinud oma isa juurde, aga isa olnud waheajal maha maetud. Noorem poeg läinud edasi isa haua pääle ja küsinud nõuu, aga isa ütelnud: Mine ikka, otsi ja pea minu unenägu meeles. Ja noorem poeg läinud jälle ja otsinud. Õhtu eel jõudnud ta kord wäsinult ja roidunult ühe mudase hallika juurde, mille pääl suurte tähtetega kiri seisnud: Kes unenäo otsimisest wäsinud on ja eluks ajaks oma muret rõõmu sisse ära tahab uputada, see wõtku witsakimbumehe mudahallikast ja joogu. Ja ta wõtnud ja joonud ja uinunud magama. Ja kui ta jälle ärkanud ja otsima minna tahtnud, olnud igal pool nägemata müür ees. Selles walus, et enam minna ei saa, wõtnud ta jälle ja joonud. Ning müür kaswanud paksuks ja kõrgeks ja tema olnud nagu tapetud müüri taga, ja isa unenägu lennanud tema ümber ja nutnud. Ja igakord, kui see nutt liiga lähedale tunginud läbi müüride, läinud ta ja joonud witsakimbumehe hallikast, ja neid olnud nii palju, neid elawalt tapetuid nägemata müüri taga, ja ta laulnud nendega laulu kui mürinat, kui tormi, kui kiituselaulu witsakimbumehele, niisugust orjade rõõmulaulu, niisugust piirita müra nii kütkendamata lennul wabanedes, nagu tahaks ta pimedusekaitsjate und rikkuda, kes inimeste hingedest ei hooli, kes üksi orje armastawad ja wiimaseid wabasid orjade südamewalu sisse uputada tahawad...
"Ja sii om kõik riiwehmerde ködsin?"
"Tu om tu orjahenge ködsin."
"Ja laul?"
"Tu om, mes tiid wällä otsib."
"Kas sa iks siin taren elad?"
"Ei elä. Miu kodu om Rannu kabelin."
"No siss mia pane warsti üte roosilille siu hawwa pääle mäletuses."
"Ole no terwe lubamastki."
"Ärä sa siss enämb tsee päält wõta!"
"Ärä pelgä."
"Jumalaga!"
"Hengä rahun."
"Aitümä."
Ja widewiku tundidel istun ma jälle üksi ja waatan oma mälestuste ilma, nagu ei tunneks ma iseennast, nagu oleks kõik kadunud, mis oli, kadunud sügawustesse, millest aru ei saa, — kus kõik ununeb, ka troost! ka lootus! siis rebeneb midagi rinnas ja nagu werisest tühjusest tõuseb wiis üles tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal unenägu koormaks kanda, unenägu, mis mure sisse ära uppus, unenägu, millel kodu ei olnud, wiis nii tasasel lennul pikalt, pikalt minnes ja uiutades...
Joonatan, minu weli makas — weli makas —
|
ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal unenägu koormaks kanda, unenägu, mis mure sisse ära on uppunud, unenägu, millel kodu ei ole, — ikka nii lõpmata — otsata Rannu kabeli poole, oma wellekese hauale.
Nüüd ma saan temast aru.
Palju on Joonatanisid, aga wellekene oli neist minule kõigekallim — kõigekallim Joonatan.
