Mine sisu juurde

Metafüüsika/1. raamat

Allikas: Vikitekstid
Metafüüsika Α
Aristoteles, tõlkinud Vikitekstide kaastöölised

Esimene peatükk

[muuda]

980a

Kõik inimesed on loomu poolest teadmishimulised. [Selle] märgiks on meeletajude (aisthēseōn) armastamine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida [saadakse] silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame nägemist kõigile teistele [meeltetajudele]. Põhjus on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama (gnōrizein) ja ilmutab kõige rohkem erinevusi [asjades].

Elukad (zōia) sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib.

980b

Ja sellepärast on viimased arukamad (phronimōtera) ja õppimisvõimelisemad nendest, kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda helisid kuulda, nagu on mesilane ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju.

Nii et teised [elukad] elavad kujutluste (phantasiais) ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa (metechei) vähe; inimsugu aga [elab] ka kunsti (technēi) ja arutlustega (logismois). Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias empeirias dynamin apotelousin).

981a

Ja teaduse (epistēmēi) ning kunstiga tundub olevat ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb (apobainei) inimestele kogemuse läbi; kogemus ongi loonud kunsti, nagu ütleb Polos [(Platoni "Gorgiases" 448c, 462bc)], kogenematus (apeiria) aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest (ennoēmatōn) saab üks üldine arusaam (hypolēpsis) sarnastest [asjadest]. Sest omada arusaama, et seda ja seda haigust põdevat Kalliast aitas see ja see, ning samuti Sokratest ja samamoodi paljusid üksikuid, on kogemuse [asi]; aga määratleda (aphoristheisi), et [see] aitas nii- ja niisuguseid üht laadi (eidos) inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, nagu näiteks flegmaatikuid või koleerikuid sapise vahelduva palaviku korral, on kunsti [asi].

Tundub, et tegutsemise seisukohast kogemus kunstist sugugi ei erine, vaid kogenud on isegi edukamad kui need, kel on logos, seda sel põhjusel, et kogemus on üksiku teadmine (gnōsis), kunst aga üldise [teadmine], kõik tegevused ja kõik protsessid (geneseis) puudutavad aga üksikut; sest arstija ei ravi inimest, kui just mitte sattumuslikult, vaid Kalliast või Sokratest või kedagi teist niiviisi nimetatavatest, kellele inimene-olemine on sattumuslik; nii et kui kellelgi on logos ilma kogemuseta, ja ta küll tunnetab (gnōrizēi) üldist, aga üksikut selles ta ei tea (agnoēi), siis tal läheb ravi sageli luhta (diamartēsetai); sest ravitav on ju üksik; aga siiski me peame teadmist (eidenai) ja asjatundlikkust (epaïein) rohkem kunsti kui kogemuse juurde kuuluvaks, ja peame kunsti valdajaid kogenuist targemaks, nii et tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmisest; nimelt et ühed teavad põhjust, teised mitte. Sest kogenud teavad "et", kuid ei tea "miks"; teised aga tunnetavad (gnōrizousin) "miks" ja põhjust. Sellepärast me ka peame igal alal töödejuhatajaid (architektonas) käsitöölistest (cheirotechnōn) auväärsemateks ja rohkem teadvateks ning targemateks,

981b

sest nad teavad tehtava põhjusi (nii nagu ka mõned elutud asjad teevad, kuid teevad teadmata, mida nad teevad, nagu näiteks tuli põletab; ent elutuid asju [me peame] toimivateks igaüht mingi loomuse sunnil, käsitöölisi aga harjumuse tõttu), nii et mitte praktiliste [asjade] poolest ei [pea me neid] targemaks, vaid selle poolest, et neil on logos ja nad tunnetavad põhjusi.

Üldse on teadmise ja mitteteadmise märgiks võime õpetada, ja sellepärast me peame kunsti rohkem kui kogemust teadmiseks (epistēmēn): sest ühed suudavad õpetada, teised mitte.

Meeltetajudest me ei pea ühtki veel tarkuseks; ja need üksiku teadmised on küll kõige tähtsamad; aga nad ei ütle mitte millegi kohta, miks, nagu näiteks miks tuli on kuum, vaid ainult, et ta on kuum.

Tõenäoliselt sellepärast imetlevadki inimesed seda, kes esimesena leiutas tavaliste meeltetajude kõrval mingi kunsti, mitte ainult sellepärast, et leiutistest on mingit kasu, vaid sellepärast, et ta oli tark ja erines teistest; ja kui leiutati rohkem kunste, nii eluvajaduste pärast kui ka ajaviiteks, siis peeti alati targemaks viimaste [leiutajaid], sest nende teadmised [epistēmas] ei olnud kasu pärast. Seetõttu, kui kõik seesugused [kunstid] olid juba rajatud, siis leiutati teadmised, mis ei olnud ei naudingu pärast ega eluliste vajaduste pärast, ja esimesena neis paigus, kus esimesena oldi jõude; sellepärast mõeldi matemaatilised kunstid välja esimesena Egiptuse kandis, sest seal lasti preestrite seisusel jõude olla [(vrd Platon, "Phaidros" 274, Herodotos 2.109)].

"Eetikas" [("Nikomachose eetika" 1139b–1141b)] leidub, mis on erinevus kunsti ja teaduse (epistēmēs) ja muu seesuguse vahel; meie praegune arutlus käib selle pärast, et tarkuseks nimetatavat peavad kõik käivaks esimeste põhjuste ja algete (archas) kohta; nii et, nagu eelpool leidub, kogenu tundub targemana nendest, kel on mingi meeltetaju, kunsti valdaja kogenutest, käsitöölisest töödejuhataja, teoreetilised [teadmised] aga palju targemad poieetilistest.

982a

Nõnda on selge, et tarkus on teadus (epistēmē) mingitest põhjustest ja algetest.

Teine peatükk

[muuda]

Et me otsime just seda teadust, siis tuleb vaadelda, teadus milliste põhjuste ja milliste algete kohta on tarkus. Kui nüüd võtta mingid arusaamad, mis meil on targa kohta, siis saab ehk sellest kohe rohkem selgust. Esiteks me arvame, et tark teab (epistasthai) kõike, niivõrd kui see võimalik on, kuid üksikut teadmist tal ei ole; edasi me peame targaks seda, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti [taibatavat], sest tajumine on kõikidele ühine, sellepärast kerge ei ole tark; edasi, [me peame] igas teaduses põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat targemaks; ja teadustest on tarkus rohkem see, mis on eelistatav iseenda pärast ja teadmise pärast, kui see, mis on [eelistatav] selle pärast, mis temast saadakse, ja juhtivat [peetakse] abistavast rohkem tarkuseks; sest [me] ei [pea] targale kohaseks korralduste saamist, vaid korralduste andmist, ja mitte allumist teisele, vaid vähem targa allumist talle.

Vaat millised ja kui palju arusaamu meil on tarkuse ja targa kohta; sellest kuulub paratamatult kõige teadmine sellele, kellel kõige suuremal määral on üldine teadmine, sest tema teab kuidagi kõike [üldise] alla käivat, küllap seda, kõige üldisemat, ongi inimestel kõige raskem tunnetada, sest ta on meeltetajudest kõige kaugemal, aga kõige täpsemad teaduste seas on need, mis käivad kõige rohkem esimeste [algete] kohta, sest väiksemast arvust [eeldustest lähtuvaid] nimetatakse täpsemateks nendest, mis [saadakse eelduste] lisamisel, nagu näiteks aritmeetikat geomeetriast; aga ka õpetamisvõimelisem on põhjuste teoreetiline [teadus], sest õpetavad need, kes ütlevad iga [asja] põhjused, aga teadmine ja arusaamine (episthasthai) nende eneste pärast kuulub kõige rohkem teadusele kõige teadmisväärsema kohta, sest see, kes eelistab teadmist teadmise enda pärast, eelistab kõige rohkem kõige teadusemat teadust,

982b

aga see on teadus kõige teadmisväärsemast, kõige teadmisväärsemad on aga esimesed [alged] ja põhjused, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud, mitte aga neid neile alluva läbi, aga kõige juhtivam teadustest, ja juhtivam abistavast on see, mille pärast tuleb igal üksikjuhul tegutseda; see aga on iga kord hüve, kogu looduses üldse aga parim.

Kõigest leiduvast langeb niisiis otsitav nimi ühele ja sellelesamale teadusele; sest see peab olema see teoreetiline [teadus], mis käib esimeste algete ja põhjuste kohta; sest nii hüve kui ka see, mille pärast, on üks põhjustest. Aga et see ei ole poieetiline [kunst], on selge juba esimestelt filosofeerijatelt; sest nagu enne, nii ka nüüd ärgitab inimesi filosofeerima imestus, kusjuures alguses imestasid inimesed käepärast olevate kohatute asjade üle, siis aga vähehaaval edasi minnes tõstatasid nad küsimusi ka suuremate asjade kohta, nagu näiteks Kuuga toimuva kohta ning Päikese ja tähtedega toimuva kohta, samuti Kõiksuse päritolu kohta. Aga hämmelduja ja imestaja peab ennast mitteteadjaks, sellepärast on ka müüdiarmastaja kuidagi filosoof: sest müüt pannakse kokku imestusväärsetest asjadest; nii et kui filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, siis on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte mingi kasu poole. Sellest annab tunnistust juhtunu ise: sest kui peaaegu kõik eluks hädavajalik hakkas olemas olema, nagu ka kergendus ja meelelahutus, siis hakati otsima sedasama arusaamist (phronēsis). Nõnda on selge, et me ei otsi seda mitte mingi muu kasu pärast, nii nagu me nimetame vabaks inimest, kes on iseenda, mitte teise [inimese] pärast, nõnda me ka nimetame seda ainsana vabaks teaduste seas: sest ainult tema on iseenese pärast.

Sellepärast oleks ka õiglane pidada tema omandamist mitteinimlikuks: sest inimeste loomus on mitmes suhtes orjalik, nii et Simonidese sõnul "jumalal üksi võiks olla see and", mees ei ole aga vääriline otsima teadmist, mis ei ole tema mõõtu. Nii et kui luuletajad räägivad tõtt ja jumalad on loomult kadedad,

983a

siis on vast kõige kohasem, et õnnetud oleksid kõik, kes ületavad mõõdu. Aga jumalus ei saa olla kade, ja vanasõna järgi "palju valetavad laulikud", ja ühtki teist [teadust] ei saa pidada väärtuslikumaks. Sest kõige jumalikum on ka kõige väärtuslikum; aga niisugune võib kahel moel olla ainult üks: ja nimelt, see, mis kõige rohkem jumalal oleks, on teadustest jumalik, või kui ta oleks teadus jumalikust. Ainult sellele ühele sobivad mõlemad: sest jumal tundub kõigile olevat üks põhjustest ja mingi alge, ja selline teadus oleks kas ainult või kõige rohkem jumalal. Kõik teised [teadused] on seega paratamatumad, kuid parem pole ükski.

Selle [teaduse] omandamine peab ka kuidagi viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine. Sest nagu ütlesime, alustavad kõik sellest, et imestavad, et asi on nõnda, olgu siis iseliikuvate marionettide üle, kui põhjust ei ole veel nähtud, või päikese pöörete üle või diagonaali ühismõõdutuse üle, sest kõigile, kes põhjust ei ole näinud, tundub hämmastav, kui miski ei ole mõõdetav kõige väiksema mõõduga; aga vanasõna järgi tuleb jõuda vastupidise ja paremani, nagu ka vaadeldud juhtumitel: sest geomeeter ei imestaks millegi üle niipalju, kui selle üle, et diagonaal mõõtuks. Nii et leidub, mis on otsitava teaduse loomus ja mis on siht (skopos), milleni peab jõudma otsing ja kogu uurimine.

(...)

Kolmas peatükk

[muuda]

Niisiis on selge, et teadmist tuleb omandada algsetest põhjustest (sest me ütleme teadvat üksikut asja siis, kui me väidame tunnetavat tema esmast põhjust). Põhjusi aga öeldakse neljatiselt. Me ütleme, et (1) üks põhjus on substants [ousia] ja olemus [to ti ēn einai] (sest [asja] “misläbi” viib viimse logoseni ning esmane “misläbi” on alge ja põhjus). (2) Teine [põhjus on] aine ja substraat [hypokeimenon]. (3) Kolmas [põhjus on] liikumise alge. (4) Neljas põhjus on eelmise vastand [antikeimenēn] ehk “see, mille pärast” [s.t eesmärk] ja hüve (viimane on ju kõige tekkiva ja liikuva eesmärk). Me oleme neid juba piisavalt teoretiseerinud teoses “Füüsikast” [vt. II,3 ja II,7], kuid me peame vaatluse alla võtma ka neid, kes enne meid on olevaid uurinud ja tõe üle filosofeerinud. On ju selge, et nad räägivad mingitest algetest ja põhjustest. Nende poole pöördumine võiks tulla kasuks praegusele uuringule [methodōi]: me kas leiame mingi muu põhjuse liigi või usume tugevamini äsjanimetatuisse.

Enamik neist, kes esimesena filosofeerisid, mõtlesid, et kõige alged on üksnes aines. Nad ütlevad, et see, millest kõik olevad on [tehtud] ning millest nad esmalt tekivad ja millesse nad lõpuks kaovad, on olevate [asjade] element [stoicheion] ja alge, nii et substants [ousia] säilib, samas kui afektsioonid [pathesi] muutuvad. Sellepärast nad mõtlesid, et miski ei teki ega hävi, kuivõrd see loomus jääb alati alles. Nõnda nagu me ei ütle, et Sokrates üleni tekiks siis, kui ta saab ilusaks või muusikaliseks, või et ta häviks [üleni] siis, kui ta kaotab need oluviisid [hexeis], kuna säilib Sokratese substraat ise, samamoodi ka ükski teistest [asjadest üleni ei teki ega hävi]. Sest igavesti peab olema mingi loomus (olgu seda üks või rohkem kui üks), millest kõik ülejäänud tekivad, samal ajal kui ta ise jääb alles.

[...]

Seitsmes peatükk

[muuda]

Kokkuvõtlikult ja põhipunktides käisime läbi, millised [filosoofid] rääkisid algetest ja tõest, ning kuidas [nad seda tegid]. Me saime nende [uurimisest] ka selle [tulemuse], et keegi neist, kes kõnelesid algetest ja põhjustest, ei läinud väljapoole neid põhjusi, mida me määratlesime “Füüsikas” [II,3 ja II,7], vaid kõik näisid ähmasel moel puudutavat just neid [põhjusi].

[1] Mõned räägivad algest kui ainest, eeldades seda kas ühe või paljuna ning postuleerides selle kas kehalise või kehatuna. Näiteks Platon räägib suurest ja väikesest, itaallased [s.t Itaalias elavad Kreeka filosoofid] lõpmatusest, Empedokles tulest, maast, veest ja õhust, Anaxagoras aga lõpmatutest homöomeeridest). Kõik nad pidasid silmas sedasorti põhjust. Samamoodi ka need, kes [rääkisid] õhust või tulest või veest või tulest tahedamast, aga õhust kergemast [elemendist] (sest ka viimast on mõned ütelnud olevat esmase elemendi).

[2] Nemad pidasid silmas ainult seda põhjust, aga mõned teised ka liikumise alget (nagu need, kes peavad algeks sõprust ja vaenu või mõistust või armastust).

[3] Aga keegi pole selgelt välja toonud olemust [to ti ēn einai] ega substantsi [ousia]. Kõige enam on sellest siiski rääkinud need, kes postuleerivad eidos’eid. Sest nad ei mõista eidos’eid meeleliste asjade ainena ega Üht eidos’te [ainena] ega ka nii, et [eidos’test] saaks liikumise alge ([eidos’ed] on nende sõnutsi pigem liikumatuse ja vaguruse põhjused). Nad esitavad eidos’eid iga ülejäänud asja olemusena ning Üht eidos’te olemusena.

[4] Seda, mille pärast teod, muutused ja liikumised [aset leiavad], nad teatud mõttes nimetavad põhjuseks, aga nad ei ütle, kuidas [ta on põhjus] või milline on tema loomus. Need, kes räägivad mõistusest või sõprusest, postuleerivad küll selle kui hüve, kuid ei räägi nendest kui millestki, mille pärast mingi asi on või tekib, vaid kui millestki, millest liikumised [lähtuvad]. Samamoodi ka need, kes omistavad sellist loomust [=s.t hüvelisust] Ühele või Olemisele [to on], ütlevad, et nad on substantsi põhjus, mitte aga see, mille pärast [miski] on või tekib. Niimoodi juhtub, et nad [justkui] ütlevad ja ei ütle, et hüve on põhjus. Nad ei ütle seda otsesõnu, vaid juhuslikult.

Sellest, et me oleme põhjuste arvu ja iseloomu õigesti määratlenud, annab meie meelest tunnistust ka kõik need [filosoofid], kes pole suutnud osutada teistele põhjustele. Peale selle on selge, et algeid tuleb otsida kas täpselt nii [nagu siin] või siis mingil sedasorti moel.

[...]

Üheksas peatükk

[muuda]

990a Pütaagorlaste kohta sellest praegu aga aitab; sellest, mida me nende kohta puudutasime, on küllalt.

990b

Need aga, kes postuleerisid põhjusteks ideed ja kõigepealt püüdsid nende [siinpoolsete] olevate põhjusteks võtta teised [olevad], tõid sisse nendega arvult ühepalju [olevaid], just nagu keegi, kes tahab loendada, arvaks, et väheseid olevaid ta [loendada] ei suuda, küll aga loendaks neid, kui neid on lisatud; sest eidoseid on enam-vähem sama palju või mitte vähem kui neid [siinpoolseid olevaid], mille põhjusi otsides nad jõudsid neilt nonde [teispoolseteni], sest iga [oleva] jaoks on miski samanimeline peale substantside ka muu puhul, üks paljude kohal, nii nende kui ka igaveste [olevate] kohal;

aga ükski teedest, millega me näitame, et eidosed on olemas, ei too neid päevavalgele; mõnest neist ei sünni paratamatut järeldust, ja mõnest sünnib, et eidosed on [olevatel], millel me ei mõtle eidoseid olevat;

sest teadmistel põhinevate arutluste [logous] järgi on eidosed kõigel, mille kohta on olemas teadmised, ja "ühe paljude kohal" järgi ka eitustel, ja hävinud [olevatest] mõtlemise järgi hävivatel [olevatel], sest on olemas kujutlus [phantasma] nendest. Edasi, täpsematest arutlustest mõned kehtestavad [poiousin] ideed suhtes olevatel [pros ti], [ Phaidon 74a–77a, Riik 479a–480a] mida me ei ütle olevat eraldi sugu, teised lausuvad "kolmandat inimest".

Ja üldse hävitavad arutlused selle, mida [eidoste lausujad] soovivad rohkem kui eidoste olemasolu; sest tuleb välja, et mitte kaks [(düaad)] ei ole esmane, vaid arv, ja suhtes olev [eelneb] iseenesest olevale [kath' hauto], ja kõik muu, milles mõned arvamusi ideede kohta järginud on rääkinud vastu printsiipidele [archais].

Aga oletuse järgi, millega me ütleme, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadmised ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja kümme tuhat muud sarnast [järeldust]; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osasaamine, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei osasaamine ei ole sattumuslik, vaid igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus teda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa ise-kahekordsest [autodiplasiou, kahekordse eidosest], siis ta saab osa ka igavesest, kuid sattumuslikult, sest on sattumuslik, et kahekordne on igavene, nii et eidosed on substants; aga üks ja seesama [nimi] tähistab substantsi nii siin[poolsuses] kui ka seal[poolsuses];

991a

või milleks siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik [eidos] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja see sama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui liik ei ole sama, siis nad on lihtsalt ühenimelised [homōnuma], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.

Eelkõige on täbar, kuidas aitavad eidosed kaasa igavestele meeltega tajutavate seas või tekkivatele ja hävivatele: nad ei ole ju neil mingi liikumise ega muutumise põhjus. Aga nad ei aita ka teisi teada, sest nad pole nende substants; muidu nad oleksid nendes, ega [aita] neil olla, sest nad ei ole kohalgi neis, mis neist osa saavad; sest muidu arvataks, et nad on põhjus, nagu [sisse]segunenud valge on valgesuse põhjus, aga see seisukoht [logos] on väga kõikuv, mida laususid algul Anaxagoras ja hiljem Eudoxos ja mõned teised, sest selle arvamuse juures on kerge näidata palju võimatutki;

aga eidostest teised [olevad] ühelgi tavalisel teel ei tulene. Aga öelda, et nad on eeskujud ja teised olevad saavad neist osa, on tühi jutt ja poeetiliste metafooride lausumine. Sest mis see on, mis ideid eeskujuks võttes valmistab? Ja võib olla mille tahes sarnane või selle sarnaseks saada, ka olemata selle jäljendus [eikazomenon], nii et olgu Sokrates või ärgu teda olgu, võib saada Sokratese-suguseks; ja samamoodi oleks ilmselt ka siis, kui Sokrates oleks igavene. Ja samal [oleval] oleks mitu eeskuju, ja seega eidost, nagu inimesel elukas [zōion] ja kahejalgne, ning ühtlasi ise-inimene [autoanthrōpos, inimese eidos]. Edasi, eidosed ei ole ainult meeltega tajutavate [olevate] eeskujud, vaid ka iseenda omad, nagu sugu kui eidoste [eidōn, liikide] sugu; nii on seesama nii eeskuju kui ka kujutis [eikōn].

991b

Edasi tundub võimatu, et eraldi oleksid substants ja see, mille substants ta on; nii et kuidas saavad ideed, asjade substantsid, olla eraldi? Aga "Phaidonis" [100c–e] öeldakse nii, et nii olemise kui ka tekkimise põhjus on eidosed. Ja ometi, kui ideed ka on, siis ei teki neist osa saavad [olevad], kui ei ole liikumapanevat, ja tekib palju teisi asju, nagu maja ja sõrmus, millel me ei ütle eidoseid olevat. Nii et on ilmne, et ka teised [olevad] võivad nii olla kui ka tekkida samadel põhjustel nagu äsja mainitud asjad.

Edasi, kui arvud ongi eidosed, kuidas nad siis küll on põhjused? Kas sellepärast, et olevad on teised arvud, näiteks see ja see arv on inimene, see ja see on Sokrates, see ja see on Kallias? Miks siis nood [arvud] on nende põhjused? Sest isegi kui ühed on igavesed ja teised mitte, pole mingit vahet. Kui sellepärast, et siin[poolsuses] on arvude proportsioonid (logoi), nagu helide kooskõla, siis on ilmne, et on vähemalt üks, mille proportsioonid nad on. Kui nüüd on see miski, mateeria, siis on selge, et arvud ise on mingid omavahelised proportsioonid. Ma pean silmas, et kui näiteks Kallias on tule, maa, vee ja õhu arvuline proportsioon, siis ka idee on mingite teiste substraatide arv; ja ise-inimene [autoanthrōpos, inimese eidos], on ta siis mingi arv või mitte, on ikkagi mingite [olevate] arvuline proportsioon ja mitte arv, ja seetõttu ei ole ükski [idee] arv.

Edasi, paljudest arvudest tekib üks arv, aga paljudest eidostest üks eidos kuidas? Kui [arv ei teki] mitte [arvudest] enestest, vaid arvus olevatest, nagu näiteks kümnes tuhandes, kuidas siis need ühikud [monades] omavahel suhtuvad? Sest kui nad on samaliigilised, tekib palju absurdsusi, nagu ka siis, kui nad ei ole samaliigilised, kas nad ise vastastikku [ühes arvus] või teised kõik üksteisega [eri arvudes]; sest mille poolest nad erinevad, kui neil pole seisundeid [apatheis]? Sest see ei ole mõistlik ega vastavuses [meie] arusaamaga [ühikutest].

Edasi, on tarvis konstrueerida teine arvu sugu, mille kohta käib aritmeetika, ja kõik see, mida mõned nimetavad vahepealseks, aga kuidas või millest see alguse saab? Või miks see oleks vahepealne siin[pool]sete [olevate] ja nende [idee-arvude] vahel?

Edasi, kumbki ühik kahes on mõnest eelnevast kahest; ja see on võimatu.

992a

Edasi, miks on kokkupandud arv [(kordarv)] üks?

Edasi, peale mainitu, kui ühikud ongi erinevad, tuleb öelda nii nagu need, kes ütlevad, et on kaks või neli elementi; sest ükski neist ei ütle elemendiks ühist, näiteks keha, vaid tuld ja maad, olgu siis ühist, keha, või mitte. Praegu räägitakse nii, nagu üks oleks ühtlane [homoiomerous sarnaste osadega] nagu tuli ja vesi; kui nii, siis arvud ei ole substantsid, vaid on ilmne, et kui ongi mõni üks ise ja see on alge, siis ühte öeldakse mitmes mõttes; sest muidu on see võimatu.

Kui me tahame viia substantsid tagasi algeteni, siis me võtame pikkused lühikesest ja pikast, teatud väikesest ja suurest, tasapinna laiast ja kitsast ning keha sügavast ja madalast. Aga kuidas siis on tasapinnal joon ning ruumilisel joon ja tasapind? Sest lai ja kitsas ning sügav ja madal on erinevat sugu; nii nagu ka arv ei kuulu neisse, sest palju ja vähe on neist [algetest] erinev, on ilmne, et ükski teine kõrgematest [sugudest] ei kuulu madalamasse. Aga lai ei ole kindlasti mitte sügava sugu; sest muidu oleks tasapind mingi keha. Edasi, kust kuuluvad [nendesse] punktid? Ja selle [punktide] sooga Platon võitles kui geomeetrilise arvamusega [dogmati], aga joone alguseks ta hüüdis sageli jagamatuid jooni. Aga neil peab olema mingi piir; nii et sama arutluse põhjal, mille põhjal on joon, on ka punkt.

Üldse, kuna tarkus käib nähtavate olevate põhjuse kohta, me jätsime selle kõrvale, sest me ei räägi mitte midagi põhjuse kohta, kust on muutumise algus, ja arvates, et ütleme nende substantsi, lausume teiste substantside olemist, aga kuidas nood on nende substantsid, selle kohta räägime tühja; sest osasaamine, nagu me ka enne oleme öelnud, on eimiski.

Ja sellega, mida me näeme olevat teadmiste jaoks põhjus, ja tänu millele igasugune aru ja igasugune loomus toimib, selle põhjusega, mida me ütleme olevat üks algetest, ei ole eidostel mingit pistmist; nüüdsetel [tarkadel] on filosoofiast saanud matemaatika, kuigi nad ütlevad, et sellega [(matemaatikaga)] tuleb tegelda [millegi] muu pärast.

992b

Edasi, substraatset substantsi kui mateeriat võib pidada liiga matemaatiliseks ja pigem predikaadiks [katēgoreisthai] ning substantsi või mateeria erisuseks kui mateeriaks, nimelt suurt ja väikest, nii nagu füsioloogid räägivad hõredast ja tihedast, väites neid olevat substraadi algsed erisused; sest need on mingi liig ja puudujääk. Mis puutub liikumisse, siis kui need [(suur ja väike)] on liikumine, siis on ilmne, et eidosed liiguvad; kui mitte, kust need siis tulid? Sest kogu looduse uurimine langeb ära.

Ja see, mis tundub olevat kerge, nimelt näidata, et kõik on üks, ei järeldu [gignetai]; sest ekteesist [ekthesis], ei järeldu, et kõik on üks, vaid et on mingi üks ise, isegi kui möönda kõiki [eeldusi]; ja isegi mitte seda, kui mitte möönda, et üldine on sugu; aga see on mõnel juhul võimatu.

Ei ole ka mingit seletust pärast arve tulevatele pikkustele ([joontele]), tasapindadele ja ruumilistele ([kehadele]), kuidas nad on või saavad olla või mis tähtsus [dunamin] neil on; sest nad ei saa olla ei eidosed (sest nad ei ole arvud) ega vahepealsed (sest need matemaatilised) ega hävivad; vaid ilmneb, et see on hoopis mingi neljas sugu.

Üldse, kui otsida oleva elemente, eristamata eri tähendusi, milles asju öeldakse, siis on neid võimatu leida, eriti kui uurida, millistest elementidest see koosneb. Sest millest [koosneb] tegevus [poiein] või kannatamine [paschein] või sirge [euthu], ei ole küll arusaadav, aga kui ongi, siis ainult substantside puhul; nii et otsida kõigi olevate elemente ega arvata, et nad on, ei ole õige.

Ja kuidas olekski võimalik teada saada kõige elemente? Sest on ilmne, et ei saa olla mitte mingit eelnevat tunnetust. Sest nii nagu võib geomeetria õppija enne teada küll muud, aga sellest, mida see teadus uurib ja mida ta õppima hakkab, ei tea ta ette mitte midagi, nii ka muu puhul, nii et kui on mingi teadus kõigest, nagu mõned ütlevad, siis [selle õppija] ei tea ette mitte midagi. Ja edasi, igasugune õppimine käib kõige või mõnede asjade etteteadmise kaudu, nii õppimine tõestuse kaudu kui ka õppimine definitsioonide kaudu, sest need, millest definitsioon koosneb, peavad olema ette teada ja tuttav; sama lugu on ka õppimisega induktsiooni kaudu. Aga kui see [teadmine] juhtub olema kaasasündinud,

993a

siis on hämmastav, kuidas see võimsaim teadmine on meil märkamatuna.

Edasi, kuidas välja selgitada, millest [olev koosneb], ja millest see saab ilmseks? Ka selles on raskus; sest see on vaieldav, nagu mõnede silpide puhul: sest mõned ütlevad, et za koosneb s-ist, d-st ja a-st, mõned ütlevad, et see on muu häälik, mitte ükski teadaolevatest.

Edasi, kuidas seda, mida tajutakse, teada ilma selle tajuta? Ja ometi on see paratamatu, kui need kõige elemendid on nendest[samadest], nii nagu liithelid koosnevad [helile] omastest elementidest.

Selle teksti tõlkimine on pooleli.
Jätkamine on lahkesti lubatud. Võid ka kommenteerida, kuidas tõlget parandada.